20. juuli (2. august)

9. sajandil e Kr Iisraelis tegutsenud prohvet Eelijale on kirikukalendris pühendatud 20. juuli. Kuna piiblilegendi järgi prohvet Eelijas ennustab ette põuda ja läheb tulise vankriga tuulepöörises taevasse (1 Ku 17; 2 Ku 2), on tal ka rahvakalendris olnud eeldusi saada äikesejumaluseks.

Venelaste tähtis pühak Eelijas (vene Iljaa) on tuntud ka mordvalastel. Eelijapäeval peeti palvus äikesejumalusele (Melnikov 1981: 58). Iljaa poole võidi pöörduda ka muude kirikukalendri tähtpäevade puhul või kokkuleppelisel ajal korraldatavatel palvustel (Melnikov 1981: 92; Harva 1942: 102; Mokshin 1998: 75-76). Ersa äikesejumalus Pur'gine-paz sõidab kolme hobusega vankripõrinal taevas, paremas käes vihm, vasakus välk. Palvuses võidakse teda ka prohvetinimega nimetada:

Palvuses antakse äikesejumalusele teada, et talle on toodud meejooki või ohverdatud kirju kana, lootuses kuulda äikesemürinat ja näha (pilve)kirjut taevast (Harva 1942: 102; 258-259).

Kirikukalendri ja venelaste tavandi toel on teave eelijapäevast mõnelpool tänini püsinud. Kui eelijapäeval on äike, tähendab see edaspidi piksekahju inimestele või loomadele (EFA, soome-ugri 1, 13). Eelijapäev on ka talivilja koristamise alguse tärmin (EA 224: 150). Siitpeale kehtis ujumamineku keeld (Devjatkina 1998: 89).

Nii ersadel kui mokshadel on eelijapäev üksiti seotud mesindusega. Enne meevõtmise hooaega paluti jumalustelt mesilasterohkust ja head meesaaki. Meejooki pure joodi ise, pandi tarude ette mesilastele ning pakuti maitsta jumalustele. Nii käidi läbi kõik mesilad, lasti värsket mett pühitseda ka kirikus ega jäetud kutsumata kadunukesi mett ja meejooki maitsma. Mesilastele paluti kaitset varaste, pakase ja kurja silma eest (Kornishina 1999: 31). Üksteisele pakutakse eelijapäeval mett, see on esimene meesaagi päev tänapäevalgi (EA 224: 167).

Mesitaru. Mordva ANSV, Itshalki raj., Lobaski k. J. Karm, 1986. (Fk 2086:163)

U. Harva kirjeldus Pensa kubermangu Gorodishtshe piiskopkonna Vertemili küla mokshalaste eelijapäeva pühitsemisest on hea näide sünkretistlikust palvepöördumisest ühtaegu mitmete jumaluste nimetamisega. Mesilas pärna all ohverdati valge hani, seejärel siirduti metsas asuva vana kabeli juurde ning pandi lauale mitmeid ohvritoite. Palvepöördumises paluti ülijumalalt muuhulgas ka, et jätkuks puhast vaha küünla asetamiseks jumalakuju ette ja kadunud esivanemate mälestamiseks. Ohvriandidest osa saama hüüti aga nii metsas asuvaid mägede ja ojade kaitsehaldjaid kui katoliku pühakuid Eelijat, Zosimi ja Savvatit. Lõpuks valas mesilavalvur kopsikuga meejooki lähedalasuvasse allikasse, justnagu oleks ohver mõeldud metsahaldjaile (Harva 1942: 145-146; vrd. Devjatkina 1998: 187).