Vee-ema (mdEM Ved'ava; ved' ’vesi’, ava ’naine, ema’).
Igas jões, järves ja allikas oma Ved'ava. Vee-ema on vee, abielu ning sünnitamise hoidja ja kaitsja. Mokshad ja ersad kujutavad Ved'avat ette pika noore naisena, kellel on põlvini ulatuvad heledad juuksed. Vee-ema on oma olemuselt ambivalentne - tal on nii positiivseid kui negatiivseid iseloomujooni. Ved'ava mees on pika hõbedase habemega Ved'at'a (mdME at'a ’vanamees, abikaasa’), kelle kohta on säilinud vähe pärimust. Reeglina neid koos ei nähtud. Vee-ema nähakse öösel või hilisõhtul alasti vett pritsimas või juukseid kammimas, harvemini ämber käes või mordva särk (mdM panar) seljas.
Ved'avat kujutatakse kalade kaitsja ja inimese õpetajana - ta teeb ettepaneku loobuda kalastamisest ja hakata põlluharijaks. Müütilistes lauludes on Ved'aval antropofaagilised kalduvused - ta on õel, nõuab ohvriks inimest või tema asju. Ohvri elu eest nõuab vee-ema tema tütart või poega. Lisaks sellele nõuab Ved'ava ohvrit vesiveski ehitamise korral (ehituskohas on hukkunud tüdrukuid). Läbirääkimisteks Ved'avaga olevat vee põhja saadetud palgatud sukelduja.
Legendi järgi tekkinud vee-ema siis, kui kuradid otsustasid endale taevas trooni püstitada. Jumala saadetud ingel ei suutnud neid taevast alla lükata, kuid peaingel Miikaelil see siiski õnnestus. Mõõgaga, mille tipus oli rist, tõukas ta kuradid taevavõlvilt alla. Vettekukkunust sai Ved'ava, kuivale kukkunust sai kurat.
Uskumuse järgi elavad Ved'ava ja Ved'at'a sügavas vees. Vihane Ved'ava tõmbavat vee alla uppumisele määratuid. Kui inimesel õnnestus pääseda, tuli tal kindlasti vee-ema tänada, talle kummardada ning visata vette raha ja hirsitange. Hiljem pidi ta minema posijaga kolme tee ristile “lepitama”. Kui pääseja oli lapseootel naine, võis rituaali täitmata jätmine põhjustada sünnitamisel vastsündinu surma või lapse hilisema tummaksjäämise.
Pärast suplemist võis Ved'ava saata inimesele kaela veehaiguse mdE narfot't'. Vee-ema lepitamiseks korraldati tema auks palvusi, toodi kingitusi (riiet, rätikuid) ja ohvrikana. Varahommikul käis haige koos posijaga allikal ja palus Ved'avalt andeks. Loitsus paluti haigus ära võtta ning tervist anda - seejärel visati soola, leiva ja hirsitangudega komps vee äärde ning mindi tagasi vaatamata ära.
Tutvustamaks pruuti mehekodus jõe ja allikaga ning esitlemaks teda kohalikule vee-emale, viidi ta teisel pulmapäeval vee äärde ja korraldati Ved'ava auks palvus. Tava kohaselt pidi pruut viskama vette sõrmuse, eakad inimesed karaski. Seejärel palus noorpaar Ved'avalt lapsi. Kõigi, isegi lähedaste eest salaja käis noorpaar jõe ääres ning viskas vee-emale vette leiba, soola, veiseliha ja riiet. Osa toitu sõid noored ära jõekaldal teineteise embuses istudes ja Ved'avat kutsudes.
Ved'ava auks korraldati kaheksa päeva pärast lihavõtteid palvus - vette visati mune ja suur põlemapandud viljavihk. Jooksval aastal abielluda soovivad noormehed ja last ihkavad naised kastsid end vette. Ved'ava poole pöörduti ka armuloitsudes.
Vihmgi arvati sõltuvat Ved'avast - kui polnud kaua sadanud, viidi läbi palvus. Külaelanikud läksid allika juurde, “äratasid” Ved'ava ja palusid vihma. Seejärel pritsisid nad üksteist ja kastsid ka ennast veega üle. Ved'avat kutsudes söödi kaasatoodud tavanditoitu. Mõnikord pandi talle vette mune.
Enne suurvett paluti vee-emalt tervist - ohverdati kana ja lauldes paluti Ved'aval inimeste peale mitte vihastada.
Melnikov P. I. (Andrei Petshorski) Otsherki mordvy. Saransk, 1981;
UPTMN. T. 7, tsh. 3. Kalendarno-obrjadovye pesni i zagovory. Saransk, 1981;
UPTMN. T. 10. Legendy, predanija, bylitshki. Saransk, 1983.