Laulatus (mdM ven't's'ama , mdE ventshamo ’laulatamine’).
Laulatus on abielu kinnitav pulmarituaal. Ersade-mokshade eelkristlikest laulatustest on säilinud hulgaliselt teateid. 19. sajandi materjalide kohaselt viis mokshadel selle rituaali läbi eakas naine. Ta võttis peiult mütsi ja mõrsjalt paela ning liigutanud neid asju mitu korda edasi-tagasi pruutpaari peade kohal, pani ta mütsi mõrsjale pähe ja paela peigmehe pea peale. Sellega oligi abielu sõlmitud.
1830. aastatel viidi noorpaar spetsiaalselt ettevalmistatud kohta, kus nad palusid jumalatelt õnnistust, õnne, rikkust ja palju lapsi, samuti head viljasaaki ning loomade rohkust. Pärast palvet kummardasid noored maani. Riituse läbiviija laskus põlvili ning pani käed noorpaarile pea peale.
Ristitud ersadel-mokshadel oli 20. sajandi alguseni abielu tähtsaimaks rituaaliks kiriklik laulatus. Kokkuleppelise naisetõmbamise või ea poolest ebavõrdse abielu (kui tüdruk anti naiseks näiteks kolmeaastasele poisile) puhul laulatust alati ei peetud. Selliste vanemate lapsi nimetati “kõrbenud puupakkudeks” (mdM golbesh) ning preester neid tavaliselt ei ristinud.
Mõnikord laulatati enne surma. Teateid on ka surnu sümboolsest laulatusest: ersad näiteks on laulatanud surnud tüdruku tema mälestamise ajal. Lahkunu rolli (*Vastozai) täitis surnud neiu sõbranna.
Laulatuse päeval oli noorpaar kaitsetu kurjade jõudude ja nõidade vastu. Ersad ja mokshad arvasid, et noorpaari nähes ei saa nõiad vastu panna kiusatusele neile halba teha (nad teevad pulmade ajal halba isegi oma lastele). Enda kaitsmiseks laulatuse ajal torkas noorpaar krae sisekülje sisse ilma silmata nõela (mdM pileftema sakmokst); pani põue söetükid ja sibula (mdM shur'hkä pr'ä); peigmees köitis endale ümber kalanooda tüki jne.
Kui nõid viskas pulmarongi teele üheksa teraga hernekauna, ei saanud pulmahobused kohalt liikuda või peatusid (noorpaaril ei ole õnne). Kaitseks kahjulike jõude vastu piiras isamees kolm korda oma suure noaga (ersadel mõõgaga) mõrsja pulmavankrit ja tegi riste, paugutas kolm korda kurjade jõudude eemaleajamiseks püssi ning peksis piitsaga nõidade peletamiseks ümber pulmavankri.
Mõnede laulatuse-aegsete ja -eelsete kommete eesmärgiks oli mõjutada tulevast elu ja laste sündimist. Kui kirikuteel läks keegi pulmarongi eest tühjade ämbritega üle tee, mindi teist teed pidi. Kirikusse ei sisenetud läänesuunast, muidu jääb noorpaar vaeseks. Mõrsja sünnipäeval laulatust ei peetud, muidu tulevat tal sünnitamisel piinelda nii enda kui ka oma ema eest. Laulatuseks ikooni ostmisel ei kaubeldud - ebaõnne märk. Rasedusaegse tujutsemise üleandmiseks oma mehele puudutas mõrsja kirikusse sisenemisel uksekäepidet.
Pärast laulatust puistati mõrsja kaitseks ja viljakuse tagamiseks üle humalatega, talle löödi vihaga vastu selga ning ta pidi astuma kasuka peale. Enne minia sisenemist peigmehe koju torgati ukse kohale nuga, et sümboolselt nõidade käed ning kurjade jõudude teed läbi lõigata. Laulatusel kasutatud küünlaid ja ikoone ning pulmariideid säilitati elu lõpuni.
Laulatusega on seotud palju endeid. Pulmarongi kohtumine surnurongiga tähendas ühtedes külades head, teistes aga halba. Laulatuse ajal eredalt põlevad küünlad ennustavad head elu, vilkuvad küünlad halba elu. Kumma abielluja küünal kiiremini ära põleb, see sureb esimesena; kumb astub kirikus esimesena maha laotatud käterätikule, selle sõna jääb kodus peale. Mitte mingil juhul ei tohtinud laulatuse ajal noorpaari vahelt läbi minna, muidu ei hakka noored koos elama. Abielu lahutati vaid siis, kui naine ei saanud lapsi. Ilus ilm laulatuse ajal ennustas head elu, vihm või lumi ennustas pisaraid, äike halba elu.
Jevsevjev, M. E. Mordovskaja svadba. Moskva 1931.