Küünal (mdEM shtatol).
Igal kogukonnal (keskmiselt 10-30 peret ühest suguvõsast) oli kaks, hilisemal ajal üks omavalmistatud tömpi suhkrupead meenutav vahast hõimuküünal. M. Jevsevjev ei oska küünla päritolu aja ja koha kohta midagi täpsemalt ütelda. Varasemal ajal kasutati rohkem nn keremeti ehk palvuseküünalt (mdM keremed' shtatol - keremet' ’palvuskoht’). Ersad süütasid oma esiisade küünla (mdE at'an' shtatol) esimesel lihavõttepühal. Küünal sümboliseeris elu, hõimu ja viljakust. Umbes poole meetri kõrguse küünla keskele seoti tavaliselt valge rätik. Pärast 20-30 minutit kestnud palvust lisati küünlale tema suuruse säilitamiseks vahatükikesi. Hiljuti mehele läinud tüdrukud kinkisid küünlale (st sidusid küünla ümber) valge rätiku.
Kogukonna liikmed hoidsid küünalt kordamööda aastaringselt aidas erilises jalakakoorest tehtud korvis - tuppa toodi see alles enne palvust. Püha küünal süütati kord aastas palvuspäeval. Muul ajal ei tohtinud teda vaadata ega puudutada. Küünla rahu rikkumine muul ajal võis tõmmata küünla viha süüdlase või ka terve kogukonna peale.
Suur küünlapalvus viidi läbi teisel suvistepühal või esimesel lihavõttepühade järgsel pühapäeval selles majas, kus küünalt hoiti. Mõnes külas tohtisid küünlapalvusel viibida vaid naised. Enne palvust kummardati küünlale kolm korda. Vanem naine alustas palvust teatega, et tavand viiakse läbi küünla auks ning pöördus kogukonna nimel küünla poole palvega anda inimestele tervist, head viljasaaki ja loomade sigivust, samuti kaitsta kodu tulekahjude ja muude õnnetuste eest. Pärast palvuse lõppu kummardasid kohalolijad uuesti ja suudlesid küünalt. Mehed kõrvetasid küünlaleegiga juukseid laubal, naised aga meelekohal.
Palvuse läbiviijale anti raha ja kangatükke. Palvuse juht mässis iga riidetüki mitu korda ümber küünla ja palus iga palvusel osaleja nimel küünlalt erinevaid hüvesid. Pärast palvust kustutati küünal kaljaga ja istuti sööma. Enne loojangut viidi küünal järgmisse majja hoiule. Küünla teise majja viimisel ratsutati kaksiratsa hobuseid kujutavatel ehitud keppidel.
Kepid, millega väravatele koputades inimesi palvusele oli kutsutud, visati jõkke või tiiki. Põhja vajunud keppi peeti halvaks endeks.
Kirikuküünlaid kasutati pulma- ja matusekombestikus ning ravimisel. Kalmistul põletatud küünla tükiga raviti hambavalu. Kaitsmaks kodu tulekahju ja muu õnnetuse eest käidi lihavõttelaupäeva öösel küünla, leiva ja ikooniga kogu maja läbi.
Jevsevjev, M. E. Izbrannyje trudy. T. 5. Saransk 1966.