Põrgu peremeheks oli Jumala (vt. jen) antipood - omöl' või kul', hiljem saatana kujuga kokku sulanud must demiurg. Ühe versiooni järgi sai omöl' võimu surnute hingede üle Jumalalt selle eest, et õpetas teda rauda taguma. Esimesed põrgusse sattunud olid suur joodik ja südametu ihnur. Mõlema hinged kukkusid pärast surma kuue nädala jooksul alla, kuni üks neist lausus valjusti, et üksnes kurat teab, kui kaua veel nad kukuvad. Teine vaidles vastu, et ainult jumal teab seda. Vaevalt seda lausunud, kukkumine lõppes ja peatuskohale tekkis põrgu. Põrgu tekke järel sattusid sinna kõikide surnute - nii vagade kui ka patuste hinged. Selle mütoloogilise versiooni kohaselt seisab maa vee peal, vesi põrgu peal ja viimane nende surnute südamete peal, kes elu ajal olid kuritahtlikud ja liiga ahned. Põrgu lokaliseerimine vee alla on kahtlemata inspireeritud ürgvee kujutlustest, et põrgu asub mütoloogilise allosa ääremaal. Teise versiooni järgi ilmus põrgu pärast seda, kui jumal kaevas maasse savipotid, kus olid sees kurat ja suurem osa tema abilisi. Mõlemas versioonis on põimunud ilmselt rahvakristlik (apokrüüfiline) ja traditsiooniline (paganlik) mütoloogia. Põrgu tekib mütoloogilisel ajal, esmaloomise perioodil, demiurgide vahelise võitluse käigus.

Ezhva ja Pechora ülemjooksu vanausulistel sürja-komidel on siiamaani käibel apokrüüfilised legendid Jeesus Kristuse käigust põrgusse. Pärast ülestõusmist otsustas Jeesus Kristus vabastada kannatavad hinged. Ta läks põrgusse, käskis kõikidel patustel seista vasakut kätt ja vagadel paremat kätt ning hakkas neid põrgust välja viima. Põrguvalitseja anus: "Kristus, vend, kuidas ma hakkan ilma inimesteta elama?" Kristus vastas sellele, et põrgu täitub jälle suitsetajate hingedega. Pärast seda, kui Kristus tuli vabastatud hingedega põrgust välja, muutusid patuste hinged tuhmideks tähtedeks ning vagade inimeste hinged heledateks tähtedeks. Nende legendide populaarsuse üheks põhjuseks on suitsetamise kahjulikkuse põhjendamine.

Kujutlused põrgu olemusest ja patuste piinadest pole rahvaluules täpsemalt välja arendatud. Erandiks on ptsh. sürja-komide juures fikseeritud arusaam põrgust kui kohast, kus on külm, kus on palju kihulasi ja igal pool on suitsu. Antud tõlgendus lähendab põrgu algsele kaosele, iseloomustades teda opositsiooniliste markeritega: kihulased on suvel, aga külm on talvel, suits ei ole kihulaste elukoht, vaid vastupidi - nende tõrjumise vahend.

Kirjandus: Doronin 1947, Fuchs 1924, Fokos-Fuchs 1951.

N. K.