V. I. Lõtkini ja J. S. Guljajevi arvates on sürja-komi sõna akan' algtähendus `väike mänguõde, -naine'. On võimalik kõrvutada sürja-komi ak- (diminutiivsufiksita -an), soome akka `vana naine, naine', saami akka, aga samuti sürja-komi murdelist ak vezhan' `ristiema'.
Rida sürja-komi fraseologisme, ka nukuga seotud uskumuste ja keeldude kompleks tõestavad sürja-komide antropomorfse mänguasja seostamist kujutelmaga inimese varihingest või teisikust: s'in akan' `silmatera', sõnasõnalt "silmanukk"; s'in akan'-õs suvtsa sõnasõnalt "(tema) silmanukk seisab" või suvtsa s'in seisva silmaga ehk liikumatu, raske pilguga inimene; ulö jura s'in akan', guga s'in akan' "pahupidi silmatera" - sõnasõnalt "silmanukk on pahupidi" - need on traditsioonilise nõia püsivad tunnused. Täiskasvanud tajusid mõnda laste mängu nukuga prohvetlikuna. Uskumuste kohaselt mõjusid tüdrukute mängud kaltsunukuga nende tulevasele pereõnnele ja viljakusele. Sürja-komid ütlevad, et oma nukke sõbrannadele jagava tüdruku peres ei ole tulevikus õnne ja heaolu. Arvati, et lastemängude iseloomu järgi võib ennustada muutusi mitte ainult lapse elus, vaid ka terves perekonnas: "Kui lapsed mängivad matuseid ja matavad nukud itkedes maja nurka, siis sureb selles peres varsti keegi". Igal tüdrukul vastas kaltsunukkude arv mänguperes reeglina liikmete arvule lapse reaalses perekonnas. Kuid sealjuures ei pandud nukkudele pereliikmete nimesid, mis oli tingitud püüdlusest vältida nuku ja inimese vahelise seose teket ja võimalikku kahetamist. Nukuriiete valmistamist vaadates ja sageli ka sellest osa võttes jälgisid vanemad rangelt, et nuku riietus oleks õmmeldud uutest riidetükkidest. Mitte mingil juhul ei tohtinud kasutada lappe riidest, mida keegi on kandnud. Sürja-komide uskumuste kohaselt on "elava inimese lõhnaga läbiimbunud" riietus selle inimese vari (vudzhör). Arvatakse, et sellisesse riidesse riietatud nukku maha mattes võib tema reaalsele teisikule kaela saata vältimatu haiguse või isegi surma. Tähelepanuvääriv on see, et pärast nuku matmise mängu ei kaevanud lapsed hiljem nukku maa seest välja. Põhjenduseks oli, et sellise nukuga mängides võib endale õnnetuse kaela tõmmata.
Nukkude nägu oli valgest või heledast riidest. Alles 1920.-30ndatel, kui maalaste hulgas said populaarseteks paberist keeratud nukud, hakati nägudele joonistama tahma või pliiatsiga silmi, nina ja suud. Selles suhtes on näitlik permi-komi uskumus: kui lapsed mängivad nukkudega, kel on "seisvad" silmad nagu nõidadel, võivad nad ise pimedaks jääda või toovad häda majja. On teada, et paljude põhja- ja Siberi rahvaste traditsioonilistes kultuurides eksisteeris nukkude suu, nina, silmade ja kõrvade märkimise keeld. Arvati, et näojoonte märkimine võib nuku elustada ja seega muuta ta inimese jaoks ohtlikuks. Kaitsevaimude antropomorfsed puukujud, vastupidi, olid varustatud näojoontega. Nende valmistamise käigus lõigati suu, silmad ja kõrvad viimastena. See sümboolne toiming eelnes rituaalsele kuju elustamisele. Erinevate rahvaste traditsiooniliste kujutluste kohaselt sisenesid kaitse- ja abivaimud oma kujudesse just suu, nina, silmade ja kõrvade kaudu. Mainitud kujutelmad selgelt märgitud näojoontega nukust kui kaitsevaimu kujust, on aluseks tänapäeva küla-sürja-komide traditsioonile panna stiliseeritud rahvariietes vabrikunukud aknaraamide vahele näoga väljapoole. On tähelepanuväärne, et Iz'va sürja-komide hällilauludes võrreldakse nukku inimese varju või kaitsevahendiga: Pid'z'ös pomöi akan'öi, öshin' dorõn vudzhöröi - `Nukuke põlve peal, vari (vudzhör) akna juures'.
Sürja-komi ja permi-komi muinasjuttudes esineb elustunud nukk ilma emata jäänud naiskangelase kaitsja ja abistaja rollis. Muinasjuttudes võib savinukkude valmistamine olla eostamise metafooriks. (Vrd. savimänguasjade sürja-komi lastekeelne nimetus s'oi papu `savivulva, savipirukas'.) Rahvaluuletekstides toonitatakse õlgedest, kasetohust ja savist nukkude lühikest iga. Sürja-komi keeles rõhutab metafoorne võrdlus savist nukuga inimese kõhklevust ja tahtejõuetust. (Vrd. s'oi mon' `saviminia', s'oi mort `saviinimene'.) Läbimärjaks saamist kartvaid inimesi on komidel kombeks julgustada sõnadega:"on nöd'z'dõ, abu s'oi mon'" (`sa ei ligune pehmeks, ei ole saviminia'). Sürja-komide traditsiooniline meelitus kena tüdruku või neiu kohta on roch akan' (sõnasõnalt "vene nukk").
Tähelepanuväärne on nuku kasutamine nõiduses ja traditsioonilises mantikas. Permi-komid arvasid jõuluaja ennustamiste ühe versiooni kohaselt, et kui tüdruk võtab kummuli asetatud poti alt nuku, siis sünnib ta sel aastal laps. Sürja-komide meelest kuulutas analoogne tulemus ette õnnetut sünnitust või enneaegselt sündinut. Komide ja hantide ühisel territooriumil (Tjumeni oblast, Shurõshkari rajoon) vabanesid naised kaltsunukkude abil halbadest unenägudest: püha kasepuu all korraldati sööming, mille ajal naised jutustasid oma unenäod üksteisele; kase lähedale kaevati augud, kuhu maeti selleks õmmeldud kaltsunukud. Analoogne rituaal oli minevikus ka udmurtidel: mõne sugulase haiguse juhul õmblesid naised kaltsunuku ja korraldasid matmistalituse. Sürja-komide nõiapraktikas on teada varguse eest karistamine kahtlustatavat kujutava nuku abil: arvatakse, et kannatanu võib hukutada varga, kui matab sellise nuku teatud manamissõnadega maha. L. N. Zherebtsovi andmete kohaselt määrisid permi-komid nõianuku valmistamisel tema pead omaenda verega. Permi-komide uskumuste järgi tuli surnud tödõs'i kirstu kindlasti panna seitse nukku, muidu ta võib endaga kaasa viia seitse inimest. Kerchomja sürja-komid on arvanud, et nõianukke tuleb valmistada "pahast" puust - haavapuust, aga lastemänguasjad kasest või männist.
Kirjandus: Grobova 1970; Zherebtsov 1971; Klimov 1991; Nesanelis, Sharapov 1995; Rotshev 1972a; Sidorov 1928; Uljashev, Sharapov 1996; Sharapov 1993; Sharapov 1998b; AVM.
V. Sh.