Erinevalt paljudest rahvastest puudub komi mütoloogias jeni ja omöl'iga (kul'iga) võrdne naisjumala-looja kuju. Mõnedes sürja-komi müütides mainitakse jumala naist, kes esineb üksnes kui üks vendade-demiurgide tüli põhjus, ilma et tema kuju oleks lähemalt välja arendatud. Sürja-komide kujutluste järgi oli esimene naine algusest peale rituaalse roojuse kandjaks. Selle põhjustas kurat, viies lõpule Jumala alustatud naise suguelundi tegemise. Teise süzhee kohaselt oli naine algselt puhas, kuid võttis hiljem vabatahtlikult enda kanda osa roojusest, millega maailm oli täitunud kuradi salasepitsuste tõttu (Vt. Pezh). Permi-komi müütides omistatakse esimesele naisele kõrgem staatus: permi-komide pärimuste järgi põlvnevad inimesed maisest mehest (Pera) ja vikerkaart mööda maa peale tulnud taevatüdrukust (Zaran'), Päikese (Sondi) tütrest. Vastavalt permi-komi ja sürja-komi tekstidele tshuudidest on naise valed teod taeva ja maa eraldumise ning ajaloolise aja tekke põhjuseks.
Väljakujunenud naisjumalate puudumine komide paganlikus mütoloogias ei takistanud kristlike naispühakute kultuse teket. Komide hulgas on eriti austatud Jumalaema (naiste eestkostja), Paraskeva Pjatnitsa (naiste kaitsja), Varvara (tervistaja) jt., kes aitavad sünnitusel, naistehaigustes, naistetöödes. Komi mütoloogias on kõige tuntumad vör an (`metsa naine') ja vausa (`näkk'), keda mainitakse kõige sagedamini kui metshaldja ja vetevaimu naisi. Mõnikord saab metsa- ja veenaisest inimese (vägilase, jahimehe) naine. Nõnda võidab permi-komi, eü. ja ll. pärimuste kangelane Pera vörsa (metshaldjas) ja abiellub tema naisega. Iz'va ja ea. eepilistes tekstides "Shomvukva", ("Kaksteist isa-poega") võidab noorim poeg Glöti ja vetehaldja ning abiellub nende tütrega. Sürja-komide jahimuistendites tuleb jahimehe juurde, kes pole oma naist õigel ajal meelde tuletanud, metsanaine, sageli tema naise kujul, ja elab temaga jahiperioodi jooksul. Jahimees vabaneb ebanaisest, valades ta peale keevat vett, pekstes pihlakavitsaga, jättes ta jõe teisele kaldale. Kodukülale lähenedes (kirikut või kabelit nähes) hüppab metsanaine paadist vette. Permi-komide muistendites mainitakse sageli inimestele kahju tegevad müütilisi naisolendeid Kal'naine.
Permi-komide naistegelased on reeglina meestega võrdsed, nad on iseseisvad ja võimukad esiemad, nõiad või vägilaste emad: Chikõs', Potös', Pövs'in, Z'uz'd'a, mansi vürstitar Kostö. Sürja-komidel on naine sagedamini võõraste tõttu kannatav ennastsalgav võitleja. Pärimuses jälitatavatest tshuudidest (vt. Udorasa öksan') keeldub Udora vürstitar ristimisest ja sööstab vette. Sedasama teeb ristitud tüdruk Ul'l'ana Pechora nõida Kõskut hüljates. Neiu uputab enda protesti märgiks, mis on konflikti lahendamise ainuke viis ka sürja-komi ballaadides.
Permi-komi muinasjuttudes tegutseb naine iseseisvana, sellal kui sürja-komi muinasjuttudes esineb ta sagedamini üksnes kangelase või antikangelase saagi ja ihaldusobjektina kõrvuti võluesemetega (vt. ka Mich). Komide tavandipoeesias avaneb naise kuju kahes rakursis: ühest küljest kui kannataja (kuna tavandipoeesia ja eriti pulmaitkud on naiste eneseväljenduse traditsiooniline vorm), teisest küljest kerkib see kosmiliste metafooride ja võrdluste tasemeni.
Kahesugune suhtumine naisesse ilmnes ka igapäevases elus. Nõnda peeti naist ühelt poolt roojuse (vt. Pezh) kandjaks ja ta pidi vastuvaidlematult alluma mehele (isale, abikaasale, vennale), aga teiselt poolt oli ta sotsiaalse staatuse järgi pappidest ja ametnikest kõrgemal, seepärast ei pidanud ta nende ees kummardama.
Kirjandus: Klimov 1990; Nalimov 1908; Osipov 1986; Piotrovski, Nalimov 1912; Fokos-Fuchs 1956.
O. U.