Naba
-
-
Naba – gög
üldine; gögin’ eü.; gëg
jazva-komi (< eelpermi *gëg?), – naba.
Naba kui keskkoha
tähistusega on etümoloogiliselt seotud s.-k. sõna
gögör “ümber”. Vrd. udm. mu gogõ
“maa naba, maa keskkoht”. S.-k. ja p.-k. traditsioonilises
inimorganismi kontseptsioonis on naba inimese keha üks
tsentrumeid südame ja maksa kõrval. Märgime, et
väiksel lapsel on selliseks keskuseks kiird, mille järgi
otsustati lapse tervise üle. Samal ajal eksisteerib
sürja-komidel ja permi-komidel kombeid, mis põhinevad
kujutlustel sellest, et väikse lapse tulevikku võib
suunata tema nabaväädi (gög s’urös)
sümboolse mõjutamisega. (Vt. Gögin’,
Kaga vaiöm, Pezh, Shõr.) Naba nagu kaenlaalusedki
(Kin’auv) on piir inimese sise- ja välisorganite vahel.
S.-k. uskumuste kohaselt võib inimese tervise üldseisundit
kergesti kindlaks määrata naba “kääksumise”
iseloomu järgi ja selle järgi, kas naba on alla vajunud.
Sürja-komide juures on fikseeritud ravidiagnostiline rituaal gög
murtalöm “naba paika panemine”, mille käigus
tödõs’ paneb parema pöidla nabale
ja teeb kergelt vajutades ringe, kuulates “kääksumist”,
samal ajal mõõdab ta naba “sügavust”.
Kõrvalekaldumise korral viib tödõs’
läbi naba tasumise rituaali: naba peale pannakse rukkileivatükk,
mille sisse pistetakse kolm põlevat kirikuküünalt,
mis kaetakse klaasiga kinni. Selle tulemusena toimub naba piirkonna
ülestõusmine. Sama moodi ravitakse nabasonga (õdzhõd
gög). S.-k. rahvameditsiinis peetakse üheks
efektiivsemaks meetodiks ravimi panemist vahetult nabale. S.-k.
uskumustes peetakse imiku kuivatatud nabanööri tükki
tema ema parimaks amuletiks (vt. Vudzhör). S.-k. ja p.-k.
rahvaluuletekstides esineb naba metafoorina jälg –
vt. mõistatus: gumla võlõn chan’ kok tui
“rehealuses varsa kabja jälg”. Tugeva sõpruse
kohta ütlevad sürja-komid: gög s’urösnas
öt’ilaö körtas’ömaös’
“nabanööriga kokku seotud”.
Kirjandus:
KESK 1979; Napolskihh 1995; Nalimov 1908; Plesovski 1975; AVM.
V.
Sh.