Lohe
-
-
Lohe – gundõr
üldine; gundir eü.; gundõrl’i
petsh.; gundirl’i eü.; gundõl’
sü., ll.; gun’dõr.
Lohe on kolme-, kuue-,
üheksa-, kaheteistkümne- jne. pealine muinasjutuline koletu
hiiglane. S.-k. ja p.-k. rahvaluules esineb lohe kõige
sagedamini inimese kujul: ta sõidab hobusega, elab majas või
lossis, teeb kodutööd jne. Ilmselt vene rahvaluule mõjul
hakatakse teda 1940ndatest aastatest alates kujutlema hiiglasuure
lohena. Enne lahingut puhub ta nii mitme versta suuruse
viljapeksuplatsi, kui palju päid tal on. Tema hingeõhk on
roojane – pezh lov. Lohe kannab raudsärki, ilmub öösel,
elab nii vee all, maa all, mäe sees kui ka mäe peal ja
taevas. Kõige sagedamini tuleb vee alt välja või
ilmub s’öd kõmör “musta pilve”,
löz ru “sinise udu”, s’öd tshõn
“musta suitsu” kujul.
Lohe peamised
funktsioonid: on muinasjutu kangelase vastane; paiga (järve,
mere, mäe) haldjas; varanduse, imeeseme omanik; inimeste
(harvemini – päikese) sööja; võõraste
naiste või pruutide röövija; sageli – Joma
mees, poeg, väimees. Muinasjuttudes ja muistendites korreleerub
ta huntide valitseja, kurivaimu, Koshtshei, teise ilma valitseja,
karu, metsavana ja veekoletisega. Kõnekeeles kasutatakse seda
laialt sõimusõnana.
Rahvaetümoloogia
seostab lohe kuju mõistetega gu “lohk”, gunõ,
gus’avnõ “varastama”, gun’iktõnõ
“(alla) neelama” ja kunör, kõmör
“pilv”. Tegelikult ulatub sõna tagasi ühispermi
sõnani gundir “koletis, karu” – vrd.
udm. gondõr (karu), mis on V. V. Napolskihi arvates
muinasosseedi laen: osseedi käf-qwyndar “draakon”
sõna-sõnalt (V. I. Abajevi järgi) “karvane
kala”; vrd. samuti s.-k. gundõr-tsheri “lohe-kala”
– pisike ablas kala suure pea, lühikese keha ja terava
sabaga.
Kirjandus:
Lõtkin 1889; Lõtkin; Guljajev 1975; Napolskihh
1998;Ossipov 1986; Plesovski Istoria...; Popov 1896;Rotshev 1981;
Uljashev 1994; Rédei 1971.
O.
U.