Handid on Lääne-Siberis,
Obi jõe vesikonnas elav soome-ugri rahvas. Varasemas kirjanduses
kohtab endist nimetust ostjakid, nii nagu hantide lähisugulasi mansisid
nimetati voguliteks. Ungari keeleuurija P. Hajdu järgi jaotatakse
hante dialektide alusel põhja-, lõuna- ja idahantideks. Handi
keele murded on seejuures nii, erinevad, et see teeb nende omavahelise
suhtlemise väga raskeks. Handid ise jaotavad ennast jõgede
järgi, mille kallastel nad elavad. 1989. aasta rahvaloenduse järgi
on hante 22 
521
ja manse 8 474 (Ljantor 1993), neist kolmandik valdab emakeelt. Praeguseks
ajaks on alles jäänud vaid ida- ja põhjahandid. Lõunahandid
on välja surnud venelaste pealetungi tõttu, nagu juba K. F.
Karjalainen ennustas (Karjalainen 1983:19).
Traditsioonilise eluviisi poolest
on handid kütid-kalamehed, Obi lisajõgede kallastel elavad
põhja- ja idahandid kasvatavad põhjapõtru, niipalju
kui see veel võimalik on. Põhjapõtru peetakse valdavalt
sõiduloomadena, põhjapoolsetel aladel mitmekesistavad nad
toidulauda.
Varem kasutati mõnel pool samal otstarbel ka koeri (Lukina 1985:128-129). Lõuna pool, kus on ennast sisse seadnud naftatööstus, põtru peaaegu enam polegi. Seetõttu on põhjapõdrad liiklemisvahendina välja vahetatud mootorsaanidega, nagu ka ühepuupaadid on asendumas mootorpaatidega.
Obi kallastel elasid handid väikestes
külades, mille elanikkond oli tavaliselt omavahel suguluses. Varem
(aga mõnes kohas nüüdki) elasid handid suurperedena, kuhu
kuulus mitu väiksemat peret (Lukina 1990:13).Nüüdseks
on handipärased külad välja surnud ja rahvas koondunud vene
tüüpi küladessse. Nõukogude Liidu ajal toimus selline
koondumine enam või vähem sunniviisiliselt.
Idahandid elavad siiani enamasti perede kaupa eraldi. Elamutüüpideks on praegusel ajal kas püstkoda või palkonn. Turbamätastest maakodasid enam ei ehitata, kuigi Pimi ning Ljamini jõgikondades elati neis veel põlvkond tagasi. Tingimata on majapidamises veel üks või mitu sammasaita, kus hoitakse toiduaineid, riideid ja pühasid nukkusid. Mõnikord ehitatakse nüüdki pühade esemete hoidmiseks eriline ait elumajast põhja- või loodesuunas. Püstkodades elavad pered pruugivad samal eesmärgil pühi nartasid, mis asetsevad samuti põhja- või loodesuunas.
Varasemal ajal olid igal perel suve-, sügis- ja talveelamised. Handid rändasid olenevalt aastaajast ühest kodust teise. Nüüdseks on enamasti kasutusel suve- ja talveelamised. Tromagani, Pimi, Kazõmi ja Ljamini jõgede ülemjooksudel püstkodades elavad handid vahetavad ka talve jooksul mitu korda asukohta, sõltuvalt sellest, kuidas põhjapõtradele põdrasammalt jätkub.
Maailmavaate järgi loetakse hante šamanistliku traditsiooni järgijateks. Šamaanid on ühendusepidajateks vaimudeilma ja inimeste vahel. Samal ajal ei ole vaimudeilm ja inimeste ilm üksteisest täiesti lahus, vaid tihedalt seotud. Maailm jaguneb hantidel hoopis teise põhimõtte järgi.
Koostanud Anzori Barkalaja