Võnnu
[Kivi Ahja jões]
(Võiduviskamine Kalevipoja ja Vanapagana vahel. Vanapagana kivi Ahja jões.)
E 29934/5 (2) < Võnnu khk., Ahja v., Kõnnu k. - P. Rootslane < Kaarel Mudsu (1897). Vt. HVM I, muist. 5.
E 48184/5 < Peterburi < Võnnu khk. - G. Mootse (1911). Vt. HVM I, muist. 6 A
(Vanatont viskab Tartu Toomkirikut, kivi Ihastes.)
E 25353/4 (17) < Varssavi < Võnnu khk. - J. Rootslane (1896). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 42-43. Vt. HVM I, muist. 6 E.
Vanapaganat vihastanud kangesti Võnnu kiriku torn. Kord leidnud Vanapagan Võu äärest tubli kivimüraka. Kahmanud kivi sülle, läinud Munamäe otsa. Vaadanud sealt, kus Võnnu kirik. Siis visanud kiriku pihta. Kivi langenud aga Põlva Mammaste küla lähedale maha ja lõhkenud seal. Vanapagan vaatab, kas torn maha sadanud. Ei, torn püsti nagu ennegi. Vanapagan otsib Munamäe lähedalt teise kivi. Viskab sellegi Võnnu torni pihta. Aga niisama vähe kui esimene, ei ulata teinegi Võnnu, vaid satub Himmaste ligidale maha. Kui ka Vanapagan kaks korda visanud, jäi Võnnu kirik ometi terveks. Sest ajast peale jättis Vanapagan Võnnu kiriku hävitamise nõu maha.
E II 33 (166) < Võnnu khk. - M. J. Eisen < K. Suits (1926).
[Kivi Mihklimäe kiriku pihta]
Vanasti elanud Vooremäel Vanapagan. Säält mäe otsast paistnud talle silma üks kirik, mida kutsutud Mihklimäe kirikuks.
Ühel pühapäeval, kui ta nägi, kuidas rahvas kirikusse läks, tõusis tema viha äärmise tipuni. Ta hakkas hauduma plaani, kuidas kirikut ära purustada. Viimaks leidiski nõu. Seadis ühe hiiglakivi lingule ja tahtis visata. Parajasti, kui ta keerutas, katkes nöör ja kivi lendas vingudes minema, kuid kukkus sinna kiriku lähedale jõkke, mis kannab Ahja jõe nime. See koht, kuhu kivi kukkus, nimetatakse rahvasuus Oborootsoks. Kivi ise paistab poolest saadik veest välja.
See kirik olevat Põhjasõja ajal ära lõhutud ja need varemed asuvad praegu Läänistes Saarva talu nurmede sees.
Sinna varemetesse olevat maetud kolm rautatud tünnitäit mõõku ja kuus täit püsse. Neid sõjariistu aga ei olevat võimalik kätte [saada], sest nad olevat salakeldrisse maetud, mille sissekäiku ei tea keegi.
ERA II 241, 109/10 (1) < Võnnu khk., Ahja v., Kopliaia k. < Põlva khk., Koiola v., Himmaste k. - K. Aarik < Kusta Aarik, 50 a. (1939).
[Kivi Emajõe suu sulgemiseks]
Pisarad
Kui lodjad Tartu ja Pihkva vahel käima hakkasid, pahandas ennast Vanasarvik nii, et ta nõuks võttis Soomemaalt üht kaljurüngast tuua ja sellega Emajõe suud kinni sulguda. Ta läks ruttu Soome ja tõi sealt määratu suure kaljurünka ühes kindla nõuga, et seda Emajõe suhu visata. Emajõgi seda nähes suure häälega appi kisendama:
"Avitage, Ahja jõgi! Tulge kokku, Koosa jõed! Juba Ema suud sulgutakse!"
Seda hüüdmist kuuldes ehmatas Vanasarvik nii ära, et ta kivi käest maha laskis sadada, mis Vanale sarvikule jala pääle kukkus, nii et see pooleks murdus. Palju valu pärast nutmisega jäi ta ka poolpimedas. Sestsaadik ei saa ta enam nii ühtepuhku ühest kohast tõisi. See kivi on Emajõe suu ligidal veel tänapäevani näha.
H II 51, 33 (1) < Võnnu khk. - J. Mootisse (1895).
[Kivi põrgu ukse ette]
Holstre vallas on tee äärest umbes pool kilumeetrit minna nurme pääle suur ja ilus kivi. Ta on palju aega sääl juba seisnud. Selle kivi on sinna toonud va Vanatühi ise. Ta olevat korra tahtnud kivi veeretata põrgu ukse ette, et kurjad inimesed ei saaks teda kiusamas käia. Leidnudki paraja kivi ja tahtnud põrgu värava poole jooksta, aga kuulnud mingit krobinat. Vist jänes jooksis põõsast või mine tea. Vanatühi seda hirmunud, visanud kivi maha ja pistnud jooksma põrguvärava poole. Ja kivi jäigi sinna.
ERA II 241, 98/9 (2) < Võnnu khk., Ahja v., Kosova k. - E. Häelme < vanaemalt (1939).
Võrtsjärv
Muuga all ollev Rioma külan Tarvastu vallan seal suur kivi kui vihusann. Vanapagan ollev põllega üle järve kandan neid kive. Tartumaalt tullu. Siis ollev põllenööri katik lännu ja kivi sinna maha sadanu. Kivi pääl võõras kiri, keegi ei mõista lugeda.
Kaks reisijat tullu, lugenu selle kirja üles. Järv tõusnu üles ja kohisnu ja keeritanu:
"Anna aset, kus ma lähe!"
Need ütelnu:
"Kuskile ei saa aset, ikka siinsaman pead olema!"
Lugenu tagaspidi selle kirja, siis järv jäänu paigale.
ERA II 78, 27/8 (25) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v. ja as. < Tarvastu khk. - R. Viidebaum < Ell Pedak, 67 a. (1933).
Piiriorg
Võnnu kihelkonnas on üks org, keda rahvas Piirioruks kutsub. Vanast olnud see koht kõik tasane, nüüd on aga üks org ja mõned mäekingud sääl. Muiste olnud selle lageda koha pääl Vanapaganal üks nõiarohi kasvamas. Sääl ligidal aga elanud üks saunamees, kes kange kapsakasvataja olnud. Tihti teinud teised Vanapaganaga nii palju vilja kumbki maha, et see maakoht neil ju kitsaks jäänud. Olnud teisil siis tihti tüli selle üle. Viimaks aga teinud Vanapagan kaks kupatsid ja nende vahele vedanud ta jalaga vau, mis maatükkidele piiriks olnud. Sest saadik pole mehe ja Vanapagana vahel enam tüli olnud. Aga mõne aja perast surnud saunamees ära ja tema maatükk jäänud priiks, selle pääle hakkand nüüd mets kasvama. Mets kasvanud suureks ja sinna kogunud väga palju hunta, need pole enam Vanapaganal elada lasknud, vaid ta pidand teiste kohta minema, kus enam nii palju hunta ei olnud. Seda vagu, mis Vanapagan sinna nurme pääle vedanud, kutsutakse Piirivauks, sest et ta veikse oru sarnane on.
E 29906 < Võnnu khk. - P. Rootslane (1896).
Vt. Maapinda kujundavad põllutööd. Kündmine, muist. 442.
[Künnivagu Kriimanis]
A.
[Org] Haaslava vallas
Kõige tähtsam vanajutu järele on siin Vanapagana künnivagu. See on üks org, ta on 3-4 versta pikk. Algab Unikülast peale, läheb Kriimani mõisast mööda ja lõpeb pea ligi Miina mõisat. Räägitakse, et kord olla Vanapagan tulnud oma valge hobuse ja harkadraga, on hakanuvad siis Kaval-Hansuga võidu künma. Hans olnud jälle kavalam, teinud kauba nii, et kesköö aegu algavad, nii et kui kukk laulab, siis peab Vanapagan ära minema. On ka siis nii peale hakanuvad. Vanapagan on kündnud nii, et suur vagu praegu veel alles on, aga kahjuks, kui ta Miina mõisa kohale jõudnud, laulnud kukk ja Vanapagan pistnud siis jooksma, aga võit jäänud Hansule.
E 48270/1 Võnnu khk., Haaslava v. - Vester (1913).
Trükitud: M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 23.
Vt. HVM I, muist. 223; komment. lk. 548.
Vt. muist. 438.
[Vooremägi]
A.
(Vanapagan elab Vooremäel.)
ERA II 241, 109/10 (1) < Võnnu khk., Ahja v., Kopliaia k. < Põlva khk., Koiola v., Himmaste k. - K. Aarik < Kusta Aarik, 50 a. (1939). Vt. muist. 70.
[Kangakudumine Valgemetsas]
Valgemetsas jaamast pärivoolu pahema käe pool jõe kaldas Pimeoru juures on kalju. Selle sees olnud õõnsus ja seal olevat vanapaganad kangast kudunud vasktelgedel. Karjased kuulnud kalju poolt kangakudumist. Vaadanud aga karjased sinna, olnud kõik vait. Aga nagu karjased selja pööranud, kudutud jälle edasi. Nii kestnud kogu aeg.
ERA II 241, 205/6 (29) < Võnnu khk., Mõtskatsi k. - M. Täte < Juuli Muld, 63 a. (1939).
[Kivi Ahja jões]
(Võiduviskamine Kalevipoja ja Vanapagana vahel. Vanapagana kivi Ahja jões.)
E 29934/5 (2) < Võnnu khk., Ahja v., Kõnnu k. - P. Rootslane < Kaarel Mudsu (1897). Vt. HVM I, muist. 5.
B.
Vanapaganat vihastanud kangesti Võnnu kiriku torn. Kord leidnud Vanapagan Võu äärest tubli kivimüraka. Kahmanud kivi sülle, läinud Munamäe otsa. Vaadanud sealt, kus Võnnu kirik. Siis visanud kiriku pihta. Kivi langenud aga Põlva Mammaste küla lähedale maha ja lõhkenud seal. Vanapagan vaatab, kas torn maha sadanud. Ei, torn püsti nagu ennegi. Vanapagan otsib Munamäe lähedalt teise kivi. Viskab sellegi Võnnu torni pihta. Aga niisama vähe kui esimene, ei ulata teinegi Võnnu, vaid satub Himmaste ligidale maha. Kui ka Vanapagan kaks korda visanud, jäi Võnnu kirik ometi terveks. Sest ajast peale jättis Vanapagan Võnnu kiriku hävitamise nõu maha.
E II 33 (166) < Võnnu khk. - M. J. Eisen < K. Suits (1926).
[Kivi Mihklimäe kiriku pihta]
Vanasti elanud Vooremäel Vanapagan. Säält mäe otsast paistnud talle silma üks kirik, mida kutsutud Mihklimäe kirikuks.
Ühel pühapäeval, kui ta nägi, kuidas rahvas kirikusse läks, tõusis tema viha äärmise tipuni. Ta hakkas hauduma plaani, kuidas kirikut ära purustada. Viimaks leidiski nõu. Seadis ühe hiiglakivi lingule ja tahtis visata. Parajasti, kui ta keerutas, katkes nöör ja kivi lendas vingudes minema, kuid kukkus sinna kiriku lähedale jõkke, mis kannab Ahja jõe nime. See koht, kuhu kivi kukkus, nimetatakse rahvasuus Oborootsoks. Kivi ise paistab poolest saadik veest välja.
See kirik olevat Põhjasõja ajal ära lõhutud ja need varemed asuvad praegu Läänistes Saarva talu nurmede sees.
Sinna varemetesse olevat maetud kolm rautatud tünnitäit mõõku ja kuus täit püsse. Neid sõjariistu aga ei olevat võimalik kätte [saada], sest nad olevat salakeldrisse maetud, mille sissekäiku ei tea keegi.
ERA II 241, 109/10 (1) < Võnnu khk., Ahja v., Kopliaia k. < Põlva khk., Koiola v., Himmaste k. - K. Aarik < Kusta Aarik, 50 a. (1939).
[Kivi Emajõe suu sulgemiseks]
Pisarad
Kui lodjad Tartu ja Pihkva vahel käima hakkasid, pahandas ennast Vanasarvik nii, et ta nõuks võttis Soomemaalt üht kaljurüngast tuua ja sellega Emajõe suud kinni sulguda. Ta läks ruttu Soome ja tõi sealt määratu suure kaljurünka ühes kindla nõuga, et seda Emajõe suhu visata. Emajõgi seda nähes suure häälega appi kisendama:
"Avitage, Ahja jõgi! Tulge kokku, Koosa jõed! Juba Ema suud sulgutakse!"
Seda hüüdmist kuuldes ehmatas Vanasarvik nii ära, et ta kivi käest maha laskis sadada, mis Vanale sarvikule jala pääle kukkus, nii et see pooleks murdus. Palju valu pärast nutmisega jäi ta ka poolpimedas. Sestsaadik ei saa ta enam nii ühtepuhku ühest kohast tõisi. See kivi on Emajõe suu ligidal veel tänapäevani näha.
H II 51, 33 (1) < Võnnu khk. - J. Mootisse (1895).
[Kivi põrgu ukse ette]
Holstre vallas on tee äärest umbes pool kilumeetrit minna nurme pääle suur ja ilus kivi. Ta on palju aega sääl juba seisnud. Selle kivi on sinna toonud va Vanatühi ise. Ta olevat korra tahtnud kivi veeretata põrgu ukse ette, et kurjad inimesed ei saaks teda kiusamas käia. Leidnudki paraja kivi ja tahtnud põrgu värava poole jooksta, aga kuulnud mingit krobinat. Vist jänes jooksis põõsast või mine tea. Vanatühi seda hirmunud, visanud kivi maha ja pistnud jooksma põrguvärava poole. Ja kivi jäigi sinna.
ERA II 241, 98/9 (2) < Võnnu khk., Ahja v., Kosova k. - E. Häelme < vanaemalt (1939).
C.
Suur kivi Ahja jões on Juudakivi. Juudas oli tahtnud endale Ahja jõele veskit ehitada. Toonud kivi sinna Mihklimäele ja visanud vette. Vaadanud, et veski ehitamisest ei tule midagi välja ja visanud vette. Kive ei olnud just saada, ja kui juba üks kivi nii raske kah, mis siis veel teistega.
Juudakivi lähedal on palju kalu, vist Juudas needinud. Kogu aeg on seda kivi Juudakiviks kutsutud. Mina olen vana kalamees ja kogu aeg loomuse saanud Juudakivi juurest.
EKRK I 16, 31/2 (1) < Võnnu khk., Lääniste k. - A. Rõõm < August Mark, umb. 65 a. (1957).
Piiriorg
Võnnu kihelkonnas on üks org, keda rahvas Piirioruks kutsub. Vanast olnud see koht kõik tasane, nüüd on aga üks org ja mõned mäekingud sääl. Muiste olnud selle lageda koha pääl Vanapaganal üks nõiarohi kasvamas. Sääl ligidal aga elanud üks saunamees, kes kange kapsakasvataja olnud. Tihti teinud teised Vanapaganaga nii palju vilja kumbki maha, et see maakoht neil ju kitsaks jäänud. Olnud teisil siis tihti tüli selle üle. Viimaks aga teinud Vanapagan kaks kupatsid ja nende vahele vedanud ta jalaga vau, mis maatükkidele piiriks olnud. Sest saadik pole mehe ja Vanapagana vahel enam tüli olnud. Aga mõne aja perast surnud saunamees ära ja tema maatükk jäänud priiks, selle pääle hakkand nüüd mets kasvama. Mets kasvanud suureks ja sinna kogunud väga palju hunta, need pole enam Vanapaganal elada lasknud, vaid ta pidand teiste kohta minema, kus enam nii palju hunta ei olnud. Seda vagu, mis Vanapagan sinna nurme pääle vedanud, kutsutakse Piirivauks, sest et ta veikse oru sarnane on.
E 29906 < Võnnu khk. - P. Rootslane (1896).
Vt. Maapinda kujundavad põllutööd. Kündmine, muist. 442.
[Künnivagu Kriimanis]
A.
[Org] Haaslava vallas
Kõige tähtsam vanajutu järele on siin Vanapagana künnivagu. See on üks org, ta on 3-4 versta pikk. Algab Unikülast peale, läheb Kriimani mõisast mööda ja lõpeb pea ligi Miina mõisat. Räägitakse, et kord olla Vanapagan tulnud oma valge hobuse ja harkadraga, on hakanuvad siis Kaval-Hansuga võidu künma. Hans olnud jälle kavalam, teinud kauba nii, et kesköö aegu algavad, nii et kui kukk laulab, siis peab Vanapagan ära minema. On ka siis nii peale hakanuvad. Vanapagan on kündnud nii, et suur vagu praegu veel alles on, aga kahjuks, kui ta Miina mõisa kohale jõudnud, laulnud kukk ja Vanapagan pistnud siis jooksma, aga võit jäänud Hansule.
E 48270/1 Võnnu khk., Haaslava v. - Vester (1913).
Trükitud: M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 23.
Vt. HVM I, muist. 223; komment. lk. 548.
Vt. muist. 438.
B.
See pikk järsk org siin on väga isesugune. Uniküla juures lõpeb ja juba Melliste küla vana Prilli kõrtsi juurest algab. Ligi 2-3 km pikk ja järskude kallastega. Kutsutakse teist Vanapagana vaoks. Mõni ütleb küll Kalevipoja vagu. Ei tea siis ka, kelle vagu ta on.
EKRK I 16, 59/60 (1) < Võnnu khk., Kriimani k.- A. Rõõm < umb. 65-aastaselt kohalikult Kriimani elanikult (1957).
[Vooremägi]
(Vanapagan elab Vooremäel.)
ERA II 241, 109/10 (1) < Võnnu khk., Ahja v., Kopliaia k. < Põlva khk., Koiola v., Himmaste k. - K. Aarik < Kusta Aarik, 50 a. (1939). Vt. muist. 70.
[Kudumine Taevaskojas]
Taevaskojas on Neitsisoo. Igal jüripäeval käisid tütarlapsed selles õõnes kangakudumist kuulamas. Vanakuri kogus pojale pulmaülikonda.
EKRK I 28, 66 (60) < Võnnu khk. - I. Hinn (1959).
[Kangakudumine Valgemetsas]
Valgemetsas jaamast pärivoolu pahema käe pool jõe kaldas Pimeoru juures on kalju. Selle sees olnud õõnsus ja seal olevat vanapaganad kangast kudunud vasktelgedel. Karjased kuulnud kalju poolt kangakudumist. Vaadanud aga karjased sinna, olnud kõik vait. Aga nagu karjased selja pööranud, kudutud jälle edasi. Nii kestnud kogu aeg.
ERA II 241, 205/6 (29) < Võnnu khk., Mõtskatsi k. - M. Täte < Juuli Muld, 63 a. (1939).
Vanapagana veske
Vanapagan juhtunud korra Võnnu kihelkonda Alija jõe äärde. Jõe kõrged kaldad meeldinud talle. Vanapagan otsustanud sinna elama jääda. Aga peavari puudub. Ei muud kui ehitama. Jõe ääres metsa küll kasvamas, metsast saaks parajaid palka, aga Vanapagan ei taha maa peale hakata ehitama; inimesed näeksid ta maja, tuleksid tihti tülitama.
Vanapagan kavatseb jõe kaldasse ehitada. Hakkab kohe kaevama. Kaevab kaldal väikest urgast tehes enesele maa all edasi minnes hulga tubasid, ühe kaunima kui teise. Välja kaevatud mulla viskab kaugele kallastele. Kalda sees tubades võib vagusalt puhata; ei tule tülitama pajuvasikas ega Kaval-Hans. Uus kodu meeldib Vanapaganale nii, et selle Taevaskojaks ristib. Taevaskojas saadab Vanapagan aega päevade kaupa mööda.
Leivasaamisega Vanapagan Taevaskojas ometi natuke kimbus. Küll annab jõe kaldale tehtud põld vilja, kuid vilja ei saa kusagil jahvatada. Tuulikud puuduvad, käsikividega raske jahvatada.
Vanapagan peab nõu. Ei muud kui otsustab Ahja jõele veske ehitada. Kohe parajat paika otsima. Lääniste meeldib veskeehitamiseks kõige paremini.
Vanapagan varsti peale poole Lääniste parve Lääniste küla kohale kiva ja palka kokku vedama. Toob kiva lotjadega, kannab palka seljas. Mitu vakamaad materjali täis. Kui paras jagu aineid koos, hakkab Vanapagan ehitama. Ei ole aga enne ehitust õppinud; töö ei taha hästi edeneda. Siiski ei hooli Vanapagan sellest; ehitab ja ehitab.
Tuulispask näeb, mida Vanapagan teeb. Tuulispask mõtlema: "Oot, oot, tahan õige Vanapaganale natuke vingerpussi mängida. Näitan, et mitte ainult tema vägev mees ei ole, vaid veel teisi jõumehi leida."
Tuulispask võtab jõu kokku, tormab Vanapagana poolel, valmis veske kallale, raputab kõigest jõust. Korraga prigin-pragin. Palgid lendavad kus seda-teist. Veskest ainult suur nurgakivi kesk jõge järel. Tuulispask aga tormab naerdes edasi.
Vanapagan tuleb vesket edasi ehitama. Mida enam ehitad, kui ainult üks nurgakivi jões veel järel! Vanapagan vihastub nii, et Lääniste veske ehitamise pooleli jätab ja ka enam Taevaskojas ei taha elada. Otsib enesele uue elukoha.
Veske ehitamisest jõkke järelejäänud nurgakivi hakkasid kohalikud elanikud Tondikiviks kutsuma. See Tondikivi praegu alles Ahja jõe veest välja paistmas. Tondikivi lähedal kasvab kaldal ilus mets - Mihklimäe palu.
M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 109-110.
Suur kivi Ahja jões on Juudakivi. Juudas oli tahtnud endale Ahja jõele veskit ehitada. Toonud kivi sinna Mihklimäele ja visanud vette. Vaadanud, et veski ehitamisest ei tule midagi välja ja visanud vette. Kive ei olnud just saada, ja kui juba üks kivi nii raske kah, mis siis veel teistega.
Juudakivi lähedal on palju kalu, vist Juudas needinud. Kogu aeg on seda kivi Juudakiviks kutsutud. Mina olen vana kalamees ja kogu aeg loomuse saanud Juudakivi juurest.
EKRK I 16, 31/2 (1) < Võnnu khk., Lääniste k. - A. Rõõm < August Mark, umb. 65 a. (1957).
E 62172 (2) < Tartu < Võnnu - P. Ariste < August Gnadenteich (1928).
Vt. HVM II, muist. 166 B.
(Vanatont viskab Tartu Toomkirikut, kivi Ihastes.)
E 25353/4 (17) < Varssavi < Võnnu khk. - J. Rootslane (1896). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 42-43. Vt. HVM I, muist. 6 E.
Vanapagana veski
Vanapagan juhtunud korra Võnnu kihelkonda Ahja jõe äärde. Jõe kõrged kaldad meeldinud talle väga. Vanapagan otsustanud sinna elama jääda. Aga peavari puudub. Ei muud kui ehitama. Jõe ääres metsa küll kasvamas, metsast saab parajaid palke, aga Vanapagan ei taha maa pääle hakata ehitama; inimesed näeksid ta maja, tuleksid tihti tülitama.
Vanapagan kavatseb jõe kaldasse ehitada. Hakkab kohe kaevama. Kaevab kaldast väikest urgast tehes enesele maa all edasi minnes hulga tubasid, ühe kaunima kui teise. Väljakaevatud mulla viskab kaugele kallastele. Kalda serval tubades võib vagusalt puhata; ei tule tülitama pajuvasikas ega Kaval-Hans. Uus kodu meeldib Vanapaganale nii, et selle Taevakojaks ristib. Taevakojas saadab Vanapagan aega päevade kaupa mööda.
Leiva saamisega oli Vanapagan Taevakojas ometi natukene kimbus. Küll annab jõe kaldale tehtud põld vilja, kuid vilja ei saa kusagil jahvatada. Tuulikud puuduvad, käsikividega raske jahvatada.
Vanapagan peab nõu. Ei muud kui otsustab Ahja jõele veskit ehitada. Kohe parajat paika otsima. Lääniste meeldib veski ehitamiseks kõige paremini.
Vanapagan varsti päälpool Lääniste parve, Lääniste küla kohal kiva ja palke kokku vedama. Toob kiva lodjaga, kannab palke seljas. Mitu vakamaad materjali täis.
Kui paras jagu aineid koos, hakkab Vanapagan ehitama. Ei ole aga enne ehitust õppinud: töö ei taha hästi edeneda. Siiski ei hooli Vanapagan sellest; ehitab ja ehitab.
Tuulispask näeb, mida Vanapagan teeb. Tuulispask mõtlema: "Oot, oot, tahan Vanapaganale natuke vingerpussi mängida. Näitan, et mitte ainult tema vägev mees ei ole, vaid veel teisi jõumehi leida."
Tuulispask võtab jõu kokku, tormab Vanapagana pooleli valmis veski kallale, raputab kõigest jõust. Korraga prigin-pragin. Palgid lendavad kus seda-teist. Veskist ainult suur nurgakivi kesk jõge järel. Tuulispask aga tormab naerdes edasi.
Vanapagan tuleb veskit edasi ehitama. Mida enam ehitad, kui ainult üks nurgakivi jões veel järel!
Vanapagan vihastab nii, et Lääniste veski ehitamise pooleli jätab ja ka enam Taevakojas ei taha elada. Otsib mujal enesele uue elukoha.
Veski ehitamisest jõkke järelejäänud nurgakivi hakkasid kohalikud elanikud Tondikiviks kutsuma. See Tondikivi on praegu alles Ahja jõe veest välja paistmas. Tondikivi lähedal kasvab kaldal ilus mets - Mihklimäe palu.
M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 23-25.