Vigala
Kalme Koika mägi
Kopli sauna juures umbes 0,5 m kõrgune liivane mäeseljandik. Umbes 1 m sügavuses liiva vahel umbes 10 cm paksune turbakiht, mis mitme km peale ulatub. Kunagi olevat sealt ka inimeseluid leitud. Viimasel ajal pole enam leitud.
Korra tahtnud Vanapagan sealt liivast tuuti keerata, kuid kukk laulnud ja Vanapagan läinud minema. Ennevanasti nähtud seal ka tonte.
Eesti NSV TA Ajaloo Instituut, Arheoloogia Sektori materjalid. Vigala khk., Tõnuma küla, A. Tiitsmaa 1923 = E 53802 < Vigala khk. (1923).
Rapla kirik
Loomulik on, et Rapla kirik seisab teise kihelkonna ääre peal. Järvakandi vald läheb kunni Valgu rajani ja seega on Rapla kihelkonna teine serv umbes 35-40 versta kirikust eemal, kunni teise ääre juure ainult 7-10 versta on. Sel ajal, kui seda kirikut hakatud ehitama, pidatud see kirik Kuusiku Raiküla valdade poole ehitama ühe kõrge kruusise mäenuki otsa.
Kiriku alus pandud paigale jumalasõnaga ja hakatud ehitama, saadud juba pooled müürid valmis! Homikul läind töömehed ehituseplatsile, aga - oh imet, pole enam müürisid ühti, kõik maani maatasa maha kisutud. Sellest ajast saadik, mis aga iganes töömehed jõund ehitada, kisutud öössel maha. Küll peetud palvet ja pandud vahid juure, aga kõik asjata. Niisuguse mitmekordse äralõhkumise pärast tüüdand ehitajad ära, ei tea mis teha, kõik ehitusematerjal olla juure veetud, palju päivi ja raha raisatud, aga valmis pole veel midagi. Seal ühel ööl näind kiriku eestseisjate liikmetest üks unes: Võetagu kolm musta härga, pandagu vankre ette, neist praegustest ehitusekividest koorm peale ja aetagu neid härgasid koormaga sennikaua edasi, kunni nad seisma jäevad. On nad seisma jäend, senna kohta ehitage kirik. Praegusel kohal, kus teil kirik alustatud on, on üks vaimude eluase, sellepärast ei lase need kirikut valmis saada. (Ja praegal olla veel päris tõeste Kuusiku pool ühel mäel vanu ehitisevaremeid tunda, rahvasuu arvab, et seesama paik ollagi. Selle mäekalda sees olevat kruusiauk ja üks mees vedand kruusi ja tõstnud koormat parajaste peale, kui labida ees tulnd üks ümmargune nagu pajapõhi nähtavale. Mees kuidagimoodu teind selle pajapõhjale augu sisse ja hele valgus paistnud sellest august välja. Mees lasknud ennast kumargile ja vaadanud alla sügavusse, aga oh imet, all olnd päris kirik ja olnd saksa rahvast täis, aga käed-jalad raudus. Õpetaja teind altari sees jutlust ja maenitsend neid nende kurja tegude pärast. Mees vaatand natuke aega ja tõusnud üles, aga hobust polla ühtegi olnd, ehmatand ära, läind kodu, seal ta polla arugi saand, jooksnud naesed-lapsed talle vasta ja kõik küsind: kus sa nõnda kaua olid? Mees ütelnd: "Kus ma olin? Kas see kaua, homiku läksin alles kodust." Naene ütelnd: "Ei, mees, sa olid just tänasest päevast terve aasta kadund, meie mõtlesime, et sa surnd oled." Mees jutustand ära, kuida lugu oli, naene kipund vaatama senna, aga polla muud märki näha olnd, kuid seal kohal olla üks kuldrist olnd, mis mees ja naene omale võtnud.)
Nõnda siis kiriku ehitajad otsind kolm musta härga, rakendand vankre ette ja kivikoorm peale ja piitsad kätte ja härgi ajama. Härjad tulnd maatee peale ja Rapla mõisa poole tulema, läind Rapla mõisast mööda jõest üle mõnedkümned sammud ja jäend seisma. Küll peksetud piitsadega, aga ei härjad ei lähe ega nihku paigast. Polla siis muud midagi aidand, kivid pealt maha ja senna kirikut ehitama. Veetud vanast kohast ehitusmaterjal ära, pandud alus püha sõnaga paigale ja töö hakand peale. Aga selles kohas ei ole ära lõhutud enam, mis tehtud, see jäend paigale, nõnda siis õige rutuste tõusnud uue kiriku müürid ülesse, mille üle rahval kui ka ehitajatel hea meel olnd. Kirik saand valmis, torn tehtud peale ja kuulutadud päev, millal sisse õnnistakse. Rahvast kogund kui murdu uue pühakoja ümber kokku. Et küll Rapla kirik suur on ja läbistikku 3000 inimest sisse mahub, jäend siiski palju inimeisi välja. Parajal kirikuõnnistamise ajal kuulnud õues oleja rahvas üleval taeva all suurt kohinat. Kõik vaadand ülesse ja näind suurt musta kogu üle kiriku lendama. Sel silmapilgul tulnd torni otsast rist ja mõned puutükid maha, aga must kogu lennand Valtu mõisa poole edasi ja nõnda, kuida rahva silm näind, kukkund see mürakas umbes paar versta Rapla kirikust Valtu poole praeguse Kõpsoni poe juurde maha. Kõik rahvas, kes kirikus olnd, kuulnd kohinad, ja torni otsast risti kukkumist ja praksumist. Kui kõik hakand välja tungima, et teada ja näha oma silmaga, mis see ometegi on. Mõnedki kartnud: ei tea, kas uus kirik langev kokku või mis see on. See, kes ikka välja saand, küsind, kuida torni otsast rist on maha kukkund ja mis kohin see oli. Polla muud otsust teatud anda ühtegi, kuid üks suur must kogu linnand üle kiriku ja langend Valtu mõisa poole maha. Mindud rahvahulgaga vaatama. Teekalda peal seisnd üks suur kivi. Silmitsedud seda kivi ligemalt, siis leitud kivi seest Kuradi küüneasemed. Siis tulnd selgeks, et Õelus tahtis kirikut kiviga puruks visata, aga viskas südametäiega liiga kõvaste, nõnda et kivi üle kiriku lendas, ainult aga ristisse natuke puutus. (See kivi on peaaegu nõnda suur kui Peterburgis Peeter Suure all.) Peale selle lõhutud torn kiriku pealt ära ja tehtud kiriku ette maha, milles olekus ta praegal on. Aga kirik jäend peale selle Vanaõelusest puutumata ja teeb oma õnnistavad tööd rahva keskes edasi. Aga rahvas usub sellegipärast, et jaanipäeval, kui seitse venda ja seitse musta täku ühest märast juhtuvad kirikus olema, siis pidada kirik ära vauma. Seesugune on rahvajutt.
E 7500/5 < Kroonlinn < Vigala khk. - M. Riste (1894). Trükitud: M. J. Eisen, Kirikute raamat, lk. 13-16.