Urvaste
[Kivid Uhtjärve ääres]
Vana' tondi' omma kakõlnu' Uhtjärve pääle. Tõinõ om tõist kiviga' visanu' Antsmõisa puult ja tõinõ jäl Urvastõ puult. Nuu' kivi' omma' viil parhilla' vastatsile järve veeren. Võitu ei olõ' kumbki saanu'.
ERA II 259, 213 (1) < Urvaste khk., Vaabina v. ja as. < Urvaste v. - E. Kirss < Emilie Jasperg, sünd. 1865. a. (1939).
Vrd. HVM I, muist. 34.
[Kivi Urvaste kiriku pihta]
Uhtjärve kaldal on suur kivi. Rahvas ütleb, selle kivi olevat Vanakurat sinna Riiast visanud. Vanakurat tahtnud Urvaste kiriku torni maha lüüa, kuid kivi lennanud märgist mööda ja langenud maha teisele poole Uhtjärve kaldale, umbes pool versta kirikust eemale.
E 59800/1 (4) < Urvaste khk. - E. Laurits < Aksel Pallits (1926). Vt. HVM I, muist. 10 ja 34.
Uhtjärve kaldal on suur kivi. Selle kivi olla Vanajuudas Riiast sinna visanud. Ta tahtnud selle kiviga Urvaste kiriku torni maha lüüa, kuid kivi läinud märgist mööda ja langenud teisele poole Uhtjärve kaldale, umbes pool versta märgist mööda.
ERA II 22, 75 (22) < Urvaste khk. - A. Kriisa < Els Türk (1929).
Vanastõ olle Urvastõ kerikul väega ilosa helüga kell. Vanalkural oll tuu pääle väega süüä täüs. Tää võtsõ üte parra kivi ja' visas, et torni kõgõ kelläga maaha lüvvä, a' täl oll kõvver käsi, ja' kivi läts müüdä Uhtjärve läänepuulsõssõ otsa järve viirde. Tuu um viil parhillaki nätta, tää um umbõs kats meetrit kõrgo ja' kolm meetrit pikk. Tedä kutsutas nüüd Kuradikivis.
ERA II 143, 703/4 (21) <Urvaste khk., Vastse-Antsla v. - L. Raudsepp < vanem inimene (1937).
Kuradikivi
Vanasti oli Urvaste kiriku torn palju kõrgem kui praegu. Kõrge kirikutorn puutunud Vanakuradile ta liikumisel alati ette. Kurat otsustas kõrge kirikutorni kiviga maha lüüa. Ta hakkas parajat kivi otsima. Selle leidis ta Valga lähedalt. Ta sihtinud hästi ja visanud. Kivi oli Uhtjärve kalda kohale jõudnud, kui laulis kukk. Kivi kukkus maha ja torn oli seekord päästetud. Kivil on näha praegugi veel Kuradi käejälg. Natuke aega pärast seda lõi pikne torni ikkagi maha. Nii ei tahtnud Jumal ega Kurat kõrget torni.
ERA II 243, 159 (2) < Urvaste khk. ja v. - Urvaste algk. VI klass < Miina Simson, 77 a. (1939). Vt. Jälgedega kivid, muist. 356.
Vanapagana kivi
Suur kivi, mis praegu seisab lõunapoolsel Uhtjärve kaldal, umbes keset Uhtjärve pikkust, on visanud Vanapagan Pihkvast Uhtjärve äärde. Asi sündinud nii.
Vanapaganal olnud elu täis, mikspärast Urvaste kiriku torn nii kõrge on. Seadnud esmalt kivi lingule ja visanud, kuid kivi läinud väga kaugele üle Urvaste kiriku. Siis võtnud teise kivi ja visanud käega, kuid kivi ei jõudnud kirikuni tulla ja kukkunud järve kaldale, kirikust otsejoones lõuna poole umbes 1,5 km kaugusele. Kivi on praegu väikese sauna suurune, nii et sinna pääle mahub 50 õpilast. Kivil on näha Vanapagana käejälge, nimelt neli pikka pragu (sõrmejäljed) ja üks lühike ja jäme (pöidlajälg).
ERA II 243, 163 (5) < Urvaste khk. ja v. - Urvaste algk. VI klass < Jaak Simson, 79 a. (1939).
Vanapagana kivi
Kord tahtnud Vanapagan Urvaste kiriku torni maha lüüa. Ta võtnudki kivi ja visanud, aga kivi lennanud üle Uhtjärve teisele kaldale, kus ta praegugi asub. Kivi on suur nagu saun, aga suurem osa on veel maa sees. Umbes öheksa jalga on teda kaevatud, aga äärt pole veel leitud. Kivil on suur käejälg pääl.
ERA II 243, 309, (11) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v. - E. Marits < Juuli Kangro, 67 a. (1939).
Kord tahtnud Vanapagan hävitada Urvaste kirikut, võttis kivi kätte ja valmistus viskamist Piirivariku metsa äärest. Õnneks kirenud kukk ja kivi kukkunud Uhtjärve äärde maha. Sellest saigi hiigelsuur kivi endale nimeks Vanapagana kivi.
ERA II 243, 325/7 (4) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v. - T. Lindsaar < Jaan Lindsaar, 54 a. (1939).
Vanapakan vihanu kikast kerikutorni otsan. Kikas valvnu tervet ümbruskonda. Vanapakan ei olõ midägi kurja tetä saanu, kikas andnu ta kirgmisega ärä. Viimäte otsustanu Vanapakan kikast maha lüüä. Võtnu suurõ kivi ja visanu Piirivariku veerest keriku poolõ. Kikas nännü sedä ja kirgnü. Kivi kukkunu Uhtjärve viirde maha, Vanapagana peopesä jälg on kivil viil pääl.
ERA II 243, 339 (1) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Kollopa k. - F. Klaar < Anna Klaar, 60 a. (1939).
Vanapagana kivi
Vanasti ulatanud Urvaste kiriku torn pilvedeni. Vanapaganal olnud viha kiriku vastu ja ta tahtnud kiriku torni maha lüüa. Ta läinud Otepää kiriku torni ja visanud säält kiviga, aga kivi läinud mööda üle Uhtjärve teisele kaldale ja sestsaadik Ongi sääl suur kivi, millel on ka Vanapagana käpajälg pääl.
ERA II 243, 209 (49) < Urvaste khk. ja v. - Urvaste algk. VI klass < Kristjan Neimann, 68 a. (1939).
Kuradikivi
Kord olnud Kurat väga vihane kirikule ja selle tornis asuva kukele. Ta tahtnud kiviga torni maha lüüa. Kukk laulnud parajasti sellel silmapilgul. Vanapagan olevat kohkunud ja tal käsi vääratanud ning kivi lennanud üle Uhtjärve teisele kaldale, kus ta praegugi on, ja teda kutsutakse Kuradikiviks.
ERA II 243, 287/9 (11) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v. - A. Maalik < Mari Kapp
(1939).
Vanapagana kivi
Uhtjärve tõsõn veeren järve keskkottal om nii suur kivi, et katõsa poiskõist või pääl magada. Tollõ kivi om sinna visanu Vanapakan Õtepää keriku tornist, tuuperäst et keriku torn oll väega kõrgõdõ küündünu. Kivi oll aga müüda lännü ja kukkunu sinnä, kos ta praegu om. Kivi pääl om selgede näta Vanapagana sõrmejällõ.
ERA II 244, 516/7 (2) < Urvaste khk. ja v. - L. Paal < Aksel Sinimets (1939).
Uhtjärve sünd
Praegune Uhtjärv oli olnud hoopis teises paigas. Uhtjärve koht oli olnud väga viljarikas maa järskude kallastega ja all orus olid olnud asulad. Sääl olid elanud inimesed jõukalt, neil oli olnud oma kirik ja kõike kraami rohkel arvul. Ühel päeval oli tulnud üks suur must härg ja oli karjunud: "Eest ära, järv tuleb!" Mõned olid virgad ja põgenesid ära üles oru veerule, aga mõned jäid alla orgu järve põhja. Sinna oli jäänud ka nende ja kihelkonna kirik. Ta oli tulnud suure mühina ja kohinaga, kaasa kiskunud oru maad ja kive. Sellepärast pandi ja hakati järve kutsuma Uhtjärveks. Nüüd rahvas ei ole tahtnud ilma kirikuta, pühatemplita, olla ja olid ehitanudki uue kiriku Uhtjärve veerule. Selle kirikule oli rahvas ostnud suured vasest kellad torni.
Vanapagan Jumalat ei sallinud, ta oli võtnud maast suure saunataolise kivi ja visanud Võrtsjärve ümbrusest Urvaste kirikut, aga kivi oli lennanud üle, puutumata kirikut, ja otse Uhtjärve kaldale. Ta oli visanud teise kivi ka, aga see oli lennanud kohe Uhtjärve. Kivi, mis Uhtjärves on, on väga suur. Suurem kui maja. Seal ta on, kes läheb vaatama, veel praegu, Vanapagana sõrmejäljed pääl. Suurel Põhjasõja ajal olid venelased ühe kella Leningradi kiriku torni viinud, mis olevat praegu kiriku tornis ja teenivat Vene praostkonda. Venelased olid tahtnud küll tagasi kella anda, kui eestlased annaksid nelikümmend vakka kaeru.
ERA II 245, 91/3 (1) < Urvaste khk., Antsla l. - H. Niit < Miina Veiermann, 70 a. (1939).
Vanapagan tahtnud kusagil silda ehitada. Kuhu nimelt, ei teata. Silla ehitamiseks vajanud palju kiva. Neid korjanud siit-sealt kokku. Nüüd küsinud, kuidas kiva kohale saada. Aga ega Vanapagan nõunäljane ole. 1-2 püksid jalast, seob püksiotsad kinni, kivid pükstesse, püksid selga, edasi.
Vanapagan jõuab öösi kivikoormaga Karula Kolga talu alale. Äkisti laulab Kolga kukk. Vanapagan kohkub, laseb püksid ühes kividega seljast maha. Kolga talu maal praegu alles kivivare näha.
Vanapagan ei jäta nõu katki. Kogub uue kivihunniku kokku, võtab niisama jälle selga. Kiviste talu lähedale jõudes jällegi äpardus: kivikoorem variseb seljast maha. Seal praegu alles.
Selle äparduse peale jätnud Vanapagan silla ehituse katki.
E II 44 (231) < Urvaste Antslas kuuldud - M. J. Eisen (1925).
[Kivi Vaabina vallas]
Vaabina vallas Liiva talu heinamaal asetseb kivi, mis ei olegi väga suur, kuid tal on juures suur iseärasus, nimelt on sellel kivil palja jala jälg.
Selle kivi kohta räägitakse rahva seas juttu, et kui Vanapagan olevat maa pääl olnud, siis olnud tal kaasas ka väike laps. Vanapagan hakanud last imetama just selle kivi juures ja pannud jala kivile, et oleks kindlam seista. Jalg aga vajunud ta raskuse all kivisse, ja kui siis Vanapagan jala kivilt võtnud, jäänud jälg kivile, mis on ka praegugi veel selgesti näha.
ERA II 243, 393 (2) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Säre k. - H. Kiršenberg < Arnold Kiršenberg, 47 a. (1939).
Juudajalla kivvi
Der Judas soll von diesem Steine aufs Pferd gesprungen sein, dar[a]uf verblieben nach diesem Gange die Spuren auf dem Stein. Daher wird der Stein noch heut zu Tage von alten Leuten Juudajala kivi genannt.
H, Wiedemann IV, 1 < Urvaste khk.
[TÕLGE.]
Juudajalla kivvi
Juudas olevat sellelt kivilt hobuse selga hüpanud, sellest jäid jäljed kivile. Seetõttu nimetavad vanad inimesed kivi veel tänapäevalgi Juudajala kiviks.
Juudajala kivi
Suur kivi - rahvasuus tuntud Juudajala kivi nime all, mis asub praegu Koigus ühe kaupluse ukse ees, olnud vanasti Koigus ühe mäe otsas. Sääl käinud rahvas muiste pidutsemas neljapäeva õhtutel. Kui inimesed enam ei käinud kivi juures, viinud selle maa omanik kivi oma maa pealt ära sinna, kus ta praegugi asetseb.
ERA II 243, 209 (48) < Urvaste khk. - Urvaste algkooli VI kl. < Kristjan Neimann, 68 a. (1939).
Juudakivi
Juudakivi asunud ühe Urvaste mäe otsas, mida nüüd kutsutakse Juudamäeks. Mägi on veel praegugi olemas, kuid kivi ei ole. Vanasti olnud kivi suure tähtsusega, sest sääl iga neljapäeva õhtul sõitnud mehed ratsahobustega ning tantsitud ka. Sääl kivil olnud üks jalajälg pääl, mis oli Juudas teinud. Ta olnud väga suur mees ja vajunud astmisel natuke jalaga kivvi. Kivis jalg olnud väga täpne: kõik varbad ja täieline jala vorm. Seda kivi on näinud nüüdnegi rahvas. Praegu seda kivi enam ei ole, sest tulnud üks mees ja visanud kivi endale veski ehitada.
ERA II 243, 213 (51) < Urvaste khk. ja v. - Urvaste algkooli VI kl. < Matli Roosbaum, 64 a. (1939).
Üts kotus om jäl Kanariku talun. Suu pääl om Juudajala kivi. Üteldäs, et Juuda käpäjäle' pääl. Kantu süüki näile sinna'.
ERA II 259, 193 (4) < Urvaste khk., Linnamäe v. < Urvaste v. - E. Kirss < Leena Haiup, sünd. 1856. a. (1939).
[Lootsikukivi]
(Kivil on Vanapagana jälg.)
ERA II 259, 163 (12) < Urvaste khk., Vaabina vanadekodu < Kärgula v. - E. Kirss < Mari Saal, sünd. 1867. a. (1939). Vt. muist. 408 F; HVM I, muist. 181-182.
ERA II 243, 163 (5) < Urvaste khk. ja v. - Urvaste algk. VI klass < Jaak Simson, 79 a. (1939).
Vt. muist. 71 E.
ERA II 243, 309 (11) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v. - E. Marits < Juuli Kangro, 67 a. (1939).
Vt. muist. 71 F.
ERA II 243, 209 (49) < Urvaste khk. ja v. - Urvaste algk. VI klass < Kristjan
Neimann, 68 a. (1939). Vt. muist. 71 I.
ERA II 245, 91/3 (1) < Urvaste khk., Antsla l. - H. Niit < Miina Veiermann, 70 a. (1939). Vt. muist. 71 M.
Vanapagana kivi
Palju aega tagasi ei olnudki Vanapagana kivi. Ta asub teisel pool Uhtjärve ja on kaunis suur. Ta on Uhtjärvest välja veeretatud. Enne veeretamist kuuldud igal õhtul järves veesulinat ja aeg-ajalt kerkinud kivi veest välja. Kivi ümber olnud maa pehme ja vajunud kohe sisse, kui pääle mindud. Igal õhtul tantsinud Vanapagan sellel kivil ja supelnud, kuni kukk kirenud, siis kadunud ära. Jaanipäeva öösel läinud keegi järve äärde ja näinud imelist valgust kivi ümber. Kivi otsas olnud palju imelikkude nägudega Vanapaganaid, lugenud raha ja uhkustanud igaüks oma rahaga. Kui kukk kirenud, siis kadunud Vanapaganad ära ja raha kukkunud kivi alla kõlisedes. Nii kordunud see lugu igal jaanipäeva öösel.
ERA II 243, 211 (50) < Urvaste khk. ja v. - Urvaste algkooli VI klass < Ann Paluteder, 69 a. (1939).
Vt. Kivi Urvaste kiriku pihta, muist. 71.
Vaabina vallan om ü´ts inämb ku säidse jalga pik´k ja paar´ jalga laja kivi. Vanajuudas ol´l tuuga Mustajõkkõ tahtnu sõita. Kikas ol´l kir´gnü, ku ta viil arvata neli versta Mustastjõest kaugõl ol´l olnu. Tuuperäst pidänu ta uma loodsiku sinna' jätma' ja ol´l uma õpõ- (ehk: kuld-) mõla veere ala tsusanu. Kes kivi üles tõst, saa mõla indäle.
H III 9, 803 (4) < Urvaste khk. ja v. - G. Seen (1889).
Vrd. HVM I, muist. 182; muist. 300; muist. 389, 390 ja 392.
Vaabina ja Vana-Antsla piiril asub kivi, mida ümbrusikonna rahvas kutsub Lootsikukiviks. Kivi iseenesest kujutab ka lootsikut. Ja siia tulevad kokku nelja talu piirid. Selle kivi kohta räägib rahvasuu, et kui Vanapagan ennevanasti maa pääl elas ja siis olevat temal olnud Tartus sõber, kellega käinud ühes vargil ja igasuguseid muid pahandusi inimestele tegemas. Ning ükskord tekkinud Vanapaganal ja tema paarimehel eneste vahel kihlvedu. Vanapagan lubanud Tartust lootsikuga enne kukelaulu Mustajõele sõita, kui sõber annab kõik oma kulla ja varanduse temale. Sõber olnudki nõus ning löönud käed kokku, ja Vanapagan hakkanud sõitma. Kuid saanud sinna, kus kivi praegust asub, laulis kukk ja Vanapagana lootsik läinud ümber ning moondunud kiviks. Ja sinna alla olevat jäänud ka tema kolm kullast sõrmust, mida on katsutud isegi mõne ümbruskonna elaniku poolt välja kaevata. Seda näitavad veel praegust kaevamise kohad.
ERA II 243, 99/101 (3) < Urvaste khk., Vaabina v. ja as. - M. Kaseorg < Vidrik Ventsli, 54 a. (1939).
Vaabina vallas J. Hüti heinamaal asetseb lootsikukujuline kivi, sellepärast kutsutaksegi seda heinamaad Lootsikuoruks. Selle kivi kohta liigub järgmine jutt.
Kui vanasti Vanapagan maa pääl elanud ja teda siin taga kiusama hakatud ning nõutud maa päält lahkumist. Kuid Vanapaganal olnud maa pääl ka lootsik ja kuldaerud, millega ta sõitis. Lahkumisel aga olnud tal kuldaerudest kahju, sest ta ei saanud neid kaasa viia, siis visanud ta kuldsed aerud maha ja kivise lootsiku pääle, kus puhkab ta praegugi.
ERA II 243, 391 (1) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Säre k. - H. Kiršenberg < Arnold Kiršenberg, 47 a. (1939).
Hindriku talun om Loodsikuniit. Sääl om sääne kivi, Loodsikukivi, Vanapagana jälg ollõv pääl ja kuldmõla all.
ERA II 259, 163 (12) < Urvaste khk., Vaabina vanadekodu < Kärgula v. - E. Kirss < Mari Saal, sünd. 1867. a. (1939).
Vt. Jälgedega kivid, muist. 334.
Meil om paralla' Loodsiguniidün Loodsigukivi. Imä kõnõli, et Riiast oll nakanu' Vanakurat sõitma tuu kiviga'. Saanu' talõ kottalõ, ni kikas kirgünü', ni kavvõmbalõ inämb es saa'. Ni loodsik kumalõ - ja kuldmõla ol´l olnu' - kuldmõla ala.
Mineva suvõ üte hommogu tulõ ma üles, kae, ütle Kustalõ:
"Heldekene, kas no musta' lamba' omma' ar tapõdu Loodsigukivi manu', mis nuu' musta' mügraku sääl."
Lätsi kaema, ol´l kivi ala kaibõt, muld kõik katsipool vällä. Kas säält sõss löüti kah midä, vai kes tuu kaibja ol´l! Mi aimi' havva jal tasa.
ERA II 259, 235/6 (1) < Urvaste khk., Linnamäe v. < Vaabina v. - E. Kirss < Liisa Hütt, sünd. 1878. a. (1939).
[Püksteparandamine Juudapedastis]
Siin vannu pedäjide man olnu' Vanapakan, kandnu' kive kokku ehituse jaos. Nõglunu' pükse köüsega. Tõõsõ' ütelnü', et ta om jämme.
"Paremb kõva ja jämme kui katskine."
Jäänü' poolõlõ tal tuu ehitüs. Tuud kutsutas Juudapedäst.
ERA II 259, 281 (2) < Urvaste khk., Sõmerpalu v. - E. Kirss < Peeter Tilger, sünd. 1859. a. (1939).
Vt. Vanapagan kivikandjana, muist. 156-168.
[Jäljega kivi Vaabina vallas]
(Vanapagan on selle kivi otsas last imetanud.)
ERA II 243, 393(2) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Säre k. - H. Kiršenberg - Arnold Kiršenberg, 47 a. (1939).
Vt. muist. 332.
[Urvaste kiriku kellad]
Kirikukellad
Kord löönud Kurat Urvaste kirikutornist kellad Uhtjärve. Need olevat seal praegugi näha ja peegelduvat päikesepaistelisel ilmal järve pinnal. Kord tahtnud inimesed neid kelli järvest välja kiskuda. Nad võtnud ka härjad appi. Siis, kui kirikus oli jumalateenistuse aeg, olid kellad ikka kerkinud veepinna poole, aga kui lõppes jumalateenistus, langesid ka kellad tagasi järve põhja. Inimeste töö oli tagajärjeta ning kellad on ikka Kuradi meelevalla all.
ERA II 243, 289 (12) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v. - A. Maalik < Mari Kapp (1939).
Kunagi olid tikkunud vanakuradid Urvaste kiriku kallale. Nad ei saand kuskilt Urvaste kirikule sisse, siis olid roninud Urvaste kiriku katusele ja olid päästnud kirikukella tornist lahti ja olid visanud järve. Nüüd iga jaanipäeva õhtul, kui hämaraks läheb, olevat Urvaste kiriku juures asuva Uhtjärve põhjas kuulda kirikukella helinat ja iga selge ilmaga olevat näha järvel ka kella ise.
RKM II 72, 233 (1) < Urvaste k/n. - H. Melzar < Alviine Paju, 86 a.
Ess-soo tekkimine
Ess-soo seisab kolme valla - Urvaste, Linnamäe ja Kärgula - piiril. Sealt lõigatakse turbaid ja ta on aukline. Ta olevat tekkinud nii.
Rehepapp kuivatas vilja ja küpsetas ka kartuleid. Kerise päält tuli suur ühe silmaga mees maha ja võtnud ka kartuleid. "Mis küps, see lõps, mis toores, see rehepapi jagu," ja viskas ahju tagasi. Rehepapp tüdines mehest, et ta kartulid ära sõi käest, ja ta läks targa käest nõu küsima. Tark õpetas, et tee tinast silmarohtu ja vala talle silma. Rehepapp valmistaski silmarohtu ja mees küsis:
"Mis sa teed?"
"Ma teen silmarohtu," vastas rehepapp.
"Mul ka silm valutab, vala mulle ka silma," ütles mees. Rehepapp käskis mehel rabapingile selili heita, et see on valus, kui rohi silma läheb, ja mees ajaks käed silma. Mees küsinud, mis rehepapi nimi.
"Ess," vastand see. Kui mehel tina silma valatud, hakanud ta karjuma ja kisa pääle ligines palju väikesi mehi. Need küsisid:
"Kes tegi?"
"Ess tegi!"
Nüüd väikesed mehed andnud suurele mehele naha pääle, et mis sa siis karjud, kui ise tegid.
Kõik mehed jooksnud siis minema ja järele jäänud suured jäljed. Sellest tekkinudki Ess-soo.
ERA II 243, 201 (42) < Urvaste khk. - Urvaste algkooli VI kl. < Ann Paluteder, 69 a. (1939).
[Kivid Uhtjärve ääres]
Vana' tondi' omma kakõlnu' Uhtjärve pääle. Tõinõ om tõist kiviga' visanu' Antsmõisa puult ja tõinõ jäl Urvastõ puult. Nuu' kivi' omma' viil parhilla' vastatsile järve veeren. Võitu ei olõ' kumbki saanu'.
ERA II 259, 213 (1) < Urvaste khk., Vaabina v. ja as. < Urvaste v. - E. Kirss < Emilie Jasperg, sünd. 1865. a. (1939).
Vrd. HVM I, muist. 34.
[Kivi Urvaste kiriku pihta]
Uhtjärve kaldal on suur kivi. Rahvas ütleb, selle kivi olevat Vanakurat sinna Riiast visanud. Vanakurat tahtnud Urvaste kiriku torni maha lüüa, kuid kivi lennanud märgist mööda ja langenud maha teisele poole Uhtjärve kaldale, umbes pool versta kirikust eemale.
E 59800/1 (4) < Urvaste khk. - E. Laurits < Aksel Pallits (1926). Vt. HVM I, muist. 10 ja 34.
Uhtjärve kaldal on suur kivi. Selle kivi olla Vanajuudas Riiast sinna visanud. Ta tahtnud selle kiviga Urvaste kiriku torni maha lüüa, kuid kivi läinud märgist mööda ja langenud teisele poole Uhtjärve kaldale, umbes pool versta märgist mööda.
ERA II 22, 75 (22) < Urvaste khk. - A. Kriisa < Els Türk (1929).
Vanastõ olle Urvastõ kerikul väega ilosa helüga kell. Vanalkural oll tuu pääle väega süüä täüs. Tää võtsõ üte parra kivi ja' visas, et torni kõgõ kelläga maaha lüvvä, a' täl oll kõvver käsi, ja' kivi läts müüdä Uhtjärve läänepuulsõssõ otsa järve viirde. Tuu um viil parhillaki nätta, tää um umbõs kats meetrit kõrgo ja' kolm meetrit pikk. Tedä kutsutas nüüd Kuradikivis.
ERA II 143, 703/4 (21) <Urvaste khk., Vastse-Antsla v. - L. Raudsepp < vanem inimene (1937).
Kuradikivi
Vanasti oli Urvaste kiriku torn palju kõrgem kui praegu. Kõrge kirikutorn puutunud Vanakuradile ta liikumisel alati ette. Kurat otsustas kõrge kirikutorni kiviga maha lüüa. Ta hakkas parajat kivi otsima. Selle leidis ta Valga lähedalt. Ta sihtinud hästi ja visanud. Kivi oli Uhtjärve kalda kohale jõudnud, kui laulis kukk. Kivi kukkus maha ja torn oli seekord päästetud. Kivil on näha praegugi veel Kuradi käejälg. Natuke aega pärast seda lõi pikne torni ikkagi maha. Nii ei tahtnud Jumal ega Kurat kõrget torni.
ERA II 243, 159 (2) < Urvaste khk. ja v. - Urvaste algk. VI klass < Miina Simson, 77 a. (1939). Vt. Jälgedega kivid, muist. 356.
Vanapagana kivi
Suur kivi, mis praegu seisab lõunapoolsel Uhtjärve kaldal, umbes keset Uhtjärve pikkust, on visanud Vanapagan Pihkvast Uhtjärve äärde. Asi sündinud nii.
Vanapaganal olnud elu täis, mikspärast Urvaste kiriku torn nii kõrge on. Seadnud esmalt kivi lingule ja visanud, kuid kivi läinud väga kaugele üle Urvaste kiriku. Siis võtnud teise kivi ja visanud käega, kuid kivi ei jõudnud kirikuni tulla ja kukkunud järve kaldale, kirikust otsejoones lõuna poole umbes 1,5 km kaugusele. Kivi on praegu väikese sauna suurune, nii et sinna pääle mahub 50 õpilast. Kivil on näha Vanapagana käejälge, nimelt neli pikka pragu (sõrmejäljed) ja üks lühike ja jäme (pöidlajälg).
ERA II 243, 163 (5) < Urvaste khk. ja v. - Urvaste algk. VI klass < Jaak Simson, 79 a. (1939).
Vanapagana kivi
Kord tahtnud Vanapagan Urvaste kiriku torni maha lüüa. Ta võtnudki kivi ja visanud, aga kivi lennanud üle Uhtjärve teisele kaldale, kus ta praegugi asub. Kivi on suur nagu saun, aga suurem osa on veel maa sees. Umbes öheksa jalga on teda kaevatud, aga äärt pole veel leitud. Kivil on suur käejälg pääl.
ERA II 243, 309, (11) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v. - E. Marits < Juuli Kangro, 67 a. (1939).
Kord tahtnud Vanapagan hävitada Urvaste kirikut, võttis kivi kätte ja valmistus viskamist Piirivariku metsa äärest. Õnneks kirenud kukk ja kivi kukkunud Uhtjärve äärde maha. Sellest saigi hiigelsuur kivi endale nimeks Vanapagana kivi.
ERA II 243, 325/7 (4) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v. - T. Lindsaar < Jaan Lindsaar, 54 a. (1939).
Vanapakan vihanu kikast kerikutorni otsan. Kikas valvnu tervet ümbruskonda. Vanapakan ei olõ midägi kurja tetä saanu, kikas andnu ta kirgmisega ärä. Viimäte otsustanu Vanapakan kikast maha lüüä. Võtnu suurõ kivi ja visanu Piirivariku veerest keriku poolõ. Kikas nännü sedä ja kirgnü. Kivi kukkunu Uhtjärve viirde maha, Vanapagana peopesä jälg on kivil viil pääl.
ERA II 243, 339 (1) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Kollopa k. - F. Klaar < Anna Klaar, 60 a. (1939).
Vanapagana kivi
Vanasti ulatanud Urvaste kiriku torn pilvedeni. Vanapaganal olnud viha kiriku vastu ja ta tahtnud kiriku torni maha lüüa. Ta läinud Otepää kiriku torni ja visanud säält kiviga, aga kivi läinud mööda üle Uhtjärve teisele kaldale ja sestsaadik Ongi sääl suur kivi, millel on ka Vanapagana käpajälg pääl.
ERA II 243, 209 (49) < Urvaste khk. ja v. - Urvaste algk. VI klass < Kristjan Neimann, 68 a. (1939).
Kuradikivi
Kord olnud Kurat väga vihane kirikule ja selle tornis asuva kukele. Ta tahtnud kiviga torni maha lüüa. Kukk laulnud parajasti sellel silmapilgul. Vanapagan olevat kohkunud ja tal käsi vääratanud ning kivi lennanud üle Uhtjärve teisele kaldale, kus ta praegugi on, ja teda kutsutakse Kuradikiviks.
ERA II 243, 287/9 (11) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v. - A. Maalik < Mari Kapp
(1939).
Vanapagana kivi
Uhtjärve tõsõn veeren järve keskkottal om nii suur kivi, et katõsa poiskõist või pääl magada. Tollõ kivi om sinna visanu Vanapakan Õtepää keriku tornist, tuuperäst et keriku torn oll väega kõrgõdõ küündünu. Kivi oll aga müüda lännü ja kukkunu sinnä, kos ta praegu om. Kivi pääl om selgede näta Vanapagana sõrmejällõ.
ERA II 244, 516/7 (2) < Urvaste khk. ja v. - L. Paal < Aksel Sinimets (1939).
Uhtjärve sünd
Praegune Uhtjärv oli olnud hoopis teises paigas. Uhtjärve koht oli olnud väga viljarikas maa järskude kallastega ja all orus olid olnud asulad. Sääl olid elanud inimesed jõukalt, neil oli olnud oma kirik ja kõike kraami rohkel arvul. Ühel päeval oli tulnud üks suur must härg ja oli karjunud: "Eest ära, järv tuleb!" Mõned olid virgad ja põgenesid ära üles oru veerule, aga mõned jäid alla orgu järve põhja. Sinna oli jäänud ka nende ja kihelkonna kirik. Ta oli tulnud suure mühina ja kohinaga, kaasa kiskunud oru maad ja kive. Sellepärast pandi ja hakati järve kutsuma Uhtjärveks. Nüüd rahvas ei ole tahtnud ilma kirikuta, pühatemplita, olla ja olid ehitanudki uue kiriku Uhtjärve veerule. Selle kirikule oli rahvas ostnud suured vasest kellad torni.
Vanapagan Jumalat ei sallinud, ta oli võtnud maast suure saunataolise kivi ja visanud Võrtsjärve ümbrusest Urvaste kirikut, aga kivi oli lennanud üle, puutumata kirikut, ja otse Uhtjärve kaldale. Ta oli visanud teise kivi ka, aga see oli lennanud kohe Uhtjärve. Kivi, mis Uhtjärves on, on väga suur. Suurem kui maja. Seal ta on, kes läheb vaatama, veel praegu, Vanapagana sõrmejäljed pääl. Suurel Põhjasõja ajal olid venelased ühe kella Leningradi kiriku torni viinud, mis olevat praegu kiriku tornis ja teenivat Vene praostkonda. Venelased olid tahtnud küll tagasi kella anda, kui eestlased annaksid nelikümmend vakka kaeru.
ERA II 245, 91/3 (1) < Urvaste khk., Antsla l. - H. Niit < Miina Veiermann, 70 a. (1939).
Kivi Uhtjärve ääres
Vanapagan tahtis purustada Urvaste kiriku torni. Kord näinudki kaks meest öösel Vanapaganat jooksmas mööda surnuaeda, tulised söed hammaste vahel ja tulehark käes. Vanapagan haaras kivi ja viskas, et purustada kiriku torn, kuid ta viskas kivi üle. Praegugi on see kivi Uhtjärve ääres.
Pärast olevat Vanapagan ise jooksnud orgu ja kadunudki sinna. Hulk aega ei julgenud ümbruskonna inimesed pärast päikese loojumist surnuaeda minna.
RKM II 53, 131 (7) < Urvaste khk. < Karula khk. - L. Rüütel < Adeele Valdre, 58 a. (1956).
Vanapagan tahtnud kusagil silda ehitada. Kuhu nimelt, ei teata. Silla ehitamiseks vajanud palju kiva. Neid korjanud siit-sealt kokku. Nüüd küsinud, kuidas kiva kohale saada. Aga ega Vanapagan nõunäljane ole. 1-2 püksid jalast, seob püksiotsad kinni, kivid pükstesse, püksid selga, edasi.
Vanapagan jõuab öösi kivikoormaga Karula Kolga talu alale. Äkisti laulab Kolga kukk. Vanapagan kohkub, laseb püksid ühes kividega seljast maha. Kolga talu maal praegu alles kivivare näha.
Vanapagan ei jäta nõu katki. Kogub uue kivihunniku kokku, võtab niisama jälle selga. Kiviste talu lähedale jõudes jällegi äpardus: kivikoorem variseb seljast maha. Seal praegu alles.
Selle äparduse peale jätnud Vanapagan silla ehituse katki.
E II 44 (231) < Urvaste Antslas kuuldud - M. J. Eisen (1925).
[Kivi Vaabina vallas]
Vaabina vallas Liiva talu heinamaal asetseb kivi, mis ei olegi väga suur, kuid tal on juures suur iseärasus, nimelt on sellel kivil palja jala jälg.
Selle kivi kohta räägitakse rahva seas juttu, et kui Vanapagan olevat maa pääl olnud, siis olnud tal kaasas ka väike laps. Vanapagan hakanud last imetama just selle kivi juures ja pannud jala kivile, et oleks kindlam seista. Jalg aga vajunud ta raskuse all kivisse, ja kui siis Vanapagan jala kivilt võtnud, jäänud jälg kivile, mis on ka praegugi veel selgesti näha.
ERA II 243, 393 (2) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Säre k. - H. Kiršenberg < Arnold Kiršenberg, 47 a. (1939).
Juudajalla kivvi
Der Judas soll von diesem Steine aufs Pferd gesprungen sein, dar[a]uf verblieben nach diesem Gange die Spuren auf dem Stein. Daher wird der Stein noch heut zu Tage von alten Leuten Juudajala kivi genannt.
H, Wiedemann IV, 1 < Urvaste khk.
[TÕLGE.]
Juudajalla kivvi
Juudas olevat sellelt kivilt hobuse selga hüpanud, sellest jäid jäljed kivile. Seetõttu nimetavad vanad inimesed kivi veel tänapäevalgi Juudajala kiviks.
Juudajala kivi
Suur kivi - rahvasuus tuntud Juudajala kivi nime all, mis asub praegu Koigus ühe kaupluse ukse ees, olnud vanasti Koigus ühe mäe otsas. Sääl käinud rahvas muiste pidutsemas neljapäeva õhtutel. Kui inimesed enam ei käinud kivi juures, viinud selle maa omanik kivi oma maa pealt ära sinna, kus ta praegugi asetseb.
ERA II 243, 209 (48) < Urvaste khk. - Urvaste algkooli VI kl. < Kristjan Neimann, 68 a. (1939).
Juudakivi
Juudakivi asunud ühe Urvaste mäe otsas, mida nüüd kutsutakse Juudamäeks. Mägi on veel praegugi olemas, kuid kivi ei ole. Vanasti olnud kivi suure tähtsusega, sest sääl iga neljapäeva õhtul sõitnud mehed ratsahobustega ning tantsitud ka. Sääl kivil olnud üks jalajälg pääl, mis oli Juudas teinud. Ta olnud väga suur mees ja vajunud astmisel natuke jalaga kivvi. Kivis jalg olnud väga täpne: kõik varbad ja täieline jala vorm. Seda kivi on näinud nüüdnegi rahvas. Praegu seda kivi enam ei ole, sest tulnud üks mees ja visanud kivi endale veski ehitada.
ERA II 243, 213 (51) < Urvaste khk. ja v. - Urvaste algkooli VI kl. < Matli Roosbaum, 64 a. (1939).
Üts kotus om jäl Kanariku talun. Suu pääl om Juudajala kivi. Üteldäs, et Juuda käpäjäle' pääl. Kantu süüki näile sinna'.
ERA II 259, 193 (4) < Urvaste khk., Linnamäe v. < Urvaste v. - E. Kirss < Leena Haiup, sünd. 1856. a. (1939).
Lootsiku talu
Kulli rahva maa pääl om suur lootsiku-taoline kivi ja sääl om kängäjälg pääl. Tallu kutsutas kivi järgi Lootsikus.
EKRK I 19, 223 (147) < Urvaste khk., Kurenurme - A. Relgo < Marie Puura (1958).
Jutt kivist
Antsla raj. Sõmerpalu sovh. Antsla osakonna endise Soootsa talu metsas on suur kivi. Kivi peal on jälg, mis sarnaneb inimese jäljele, ja see olevat Kuradi jälg. Kivil on võti ja aastaarv 1666 või 1868, hästi ei saa aru. Selle kivi kohta rahvas räägib järgmist juttu.
Kivi all pidi olema raha- või kullakast ja oli sinna pantud kellegi rikka mõisniku poolt. Mõisnik pani selle kulla või raha sellepärast metsa, et keegi kätte ei saaks. Mõisnik olevat müünud selle kulla Kuradile. Kätte saavat see, kes annab ära kellegi hinge. Keegi julge mees tahtnud seda kulda omale ja lubanud oma naise hinge Kuradile. Läinud mees öösel kell 12 kivi kaevama, sel ajal naine kodus näinud, kuidas tema õue sõidab keegi nelja musta hobusega; naine hakanud kartma ja jooksnud naabermajja. Tõld keeranud ümber ja läinud ära. Mehel olevat juba kasti äär käes olnud, aga et kuradid naist kätte ei saanud, langenud kast kolinaga tagasi. Mees jäänudki kullast ilma. See mees olevat tõesti elanud endises Oe külas. Nime ei ole teada. Keegi olevat veel kord katsunud kaevata ilma hinge lubamata, aga pärast lühiajalist kaevamist langenud labidad varre otsast ära. Seda oli ka mõni aasta tagasi kivi ümber tunda. Nüüd on jälle värskelt kaevatud. Muidugi midagi leidmata. Kivi on suur ja sügaval, nii et põhja näha ei ole.
RKM II 53, 456/8 (2) < Urvaste khk., Sõmerpalu sovh., Oe k. - V. Nummert < Ida Tamm, sünd. 1889. a. (1956).
ERA II 243, 159 (2) < Urvaste khk. ja v. - Urvaste algk. VI klass < Miina Simson, 77 a. (1939).
Vt. muist. 71 D.
ERA II 243, 309 (11) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v. - E. Marits < Juuli Kangro, 67 a. (1939).
Vt. muist. 71 F.
ERA II 243, 339 (1) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Kollopa k. - F. Klaar < Anna Klaar, 60 a. (1939).
Vt. muist. 71 H.
ERA II 244, 516/7 (2) < Urvaste khk. ja v. - L. Paal < Axel Sinimets (1939). Vt. muist. 71 L.
Vanapagana kivi
Palju aega tagasi ei olnudki Vanapagana kivi. Ta asub teisel pool Uhtjärve ja on kaunis suur. Ta on Uhtjärvest välja veeretatud. Enne veeretamist kuuldud igal õhtul järves veesulinat ja aeg-ajalt kerkinud kivi veest välja. Kivi ümber olnud maa pehme ja vajunud kohe sisse, kui pääle mindud. Igal õhtul tantsinud Vanapagan sellel kivil ja supelnud, kuni kukk kirenud, siis kadunud ära. Jaanipäeva öösel läinud keegi järve äärde ja näinud imelist valgust kivi ümber. Kivi otsas olnud palju imelikkude nägudega Vanapaganaid, lugenud raha ja uhkustanud igaüks oma rahaga. Kui kukk kirenud, siis kadunud Vanapaganad ära ja raha kukkunud kivi alla kõlisedes. Nii kordunud see lugu igal jaanipäeva öösel.
ERA II 243, 211 (50) < Urvaste khk. ja v. - Urvaste algkooli VI klass < Ann Paluteder, 69 a. (1939).
Vt. Kivi Urvaste kiriku pihta, muist. 71.
Vaabina vallan om ü´ts inämb ku säidse jalga pik´k ja paar´ jalga laja kivi. Vanajuudas ol´l tuuga Mustajõkkõ tahtnu sõita. Kikas ol´l kir´gnü, ku ta viil arvata neli versta Mustastjõest kaugõl ol´l olnu. Tuuperäst pidänu ta uma loodsiku sinna' jätma' ja ol´l uma õpõ- (ehk: kuld-) mõla veere ala tsusanu. Kes kivi üles tõst, saa mõla indäle.
H III 9, 803 (4) < Urvaste khk. ja v. - G. Seen (1889).
Vrd. HVM I, muist. 182; muist. 300; muist. 389, 390 ja 392.
Urvastus on Lõõdla järv, järve ümber orge. Üks kannab nime Lootsikuorg, seal suur Lootsikukivi. See kivi korra uputuse ajal inimestele lootsikuks olnud. Korra hakanud Vanajuudas selle lootsikuga sõitma. Lootsikukivi olnud enne teisel kaldal. Juuda järves oleku ajal laulnud kukk. Juudas karanud hirmul lootsikust välja. Välja karates annud jalg lootsikule niisuguse tõuke, et see praegusele kohale karanud.
Vanajuuda kodu olla Rõuge Kuradimäel.
E 57313 - M. J. Eisen.
Vaabina ja Vana-Antsla piiril asub kivi, mida ümbrusikonna rahvas kutsub Lootsikukiviks. Kivi iseenesest kujutab ka lootsikut. Ja siia tulevad kokku nelja talu piirid. Selle kivi kohta räägib rahvasuu, et kui Vanapagan ennevanasti maa pääl elas ja siis olevat temal olnud Tartus sõber, kellega käinud ühes vargil ja igasuguseid muid pahandusi inimestele tegemas. Ning ükskord tekkinud Vanapaganal ja tema paarimehel eneste vahel kihlvedu. Vanapagan lubanud Tartust lootsikuga enne kukelaulu Mustajõele sõita, kui sõber annab kõik oma kulla ja varanduse temale. Sõber olnudki nõus ning löönud käed kokku, ja Vanapagan hakkanud sõitma. Kuid saanud sinna, kus kivi praegust asub, laulis kukk ja Vanapagana lootsik läinud ümber ning moondunud kiviks. Ja sinna alla olevat jäänud ka tema kolm kullast sõrmust, mida on katsutud isegi mõne ümbruskonna elaniku poolt välja kaevata. Seda näitavad veel praegust kaevamise kohad.
ERA II 243, 99/101 (3) < Urvaste khk., Vaabina v. ja as. - M. Kaseorg < Vidrik Ventsli, 54 a. (1939).
Vaabina vallas J. Hüti heinamaal asetseb lootsikukujuline kivi, sellepärast kutsutaksegi seda heinamaad Lootsikuoruks. Selle kivi kohta liigub järgmine jutt.
Kui vanasti Vanapagan maa pääl elanud ja teda siin taga kiusama hakatud ning nõutud maa päält lahkumist. Kuid Vanapaganal olnud maa pääl ka lootsik ja kuldaerud, millega ta sõitis. Lahkumisel aga olnud tal kuldaerudest kahju, sest ta ei saanud neid kaasa viia, siis visanud ta kuldsed aerud maha ja kivise lootsiku pääle, kus puhkab ta praegugi.
ERA II 243, 391 (1) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Säre k. - H. Kiršenberg < Arnold Kiršenberg, 47 a. (1939).
Hindriku talun om Loodsikuniit. Sääl om sääne kivi, Loodsikukivi, Vanapagana jälg ollõv pääl ja kuldmõla all.
ERA II 259, 163 (12) < Urvaste khk., Vaabina vanadekodu < Kärgula v. - E. Kirss < Mari Saal, sünd. 1867. a. (1939).
Vt. Jälgedega kivid, muist. 334.
Meil om paralla' Loodsiguniidün Loodsigukivi. Imä kõnõli, et Riiast oll nakanu' Vanakurat sõitma tuu kiviga'. Saanu' talõ kottalõ, ni kikas kirgünü', ni kavvõmbalõ inämb es saa'. Ni loodsik kumalõ - ja kuldmõla ol´l olnu' - kuldmõla ala.
Mineva suvõ üte hommogu tulõ ma üles, kae, ütle Kustalõ:
"Heldekene, kas no musta' lamba' omma' ar tapõdu Loodsigukivi manu', mis nuu' musta' mügraku sääl."
Lätsi kaema, ol´l kivi ala kaibõt, muld kõik katsipool vällä. Kas säält sõss löüti kah midä, vai kes tuu kaibja ol´l! Mi aimi' havva jal tasa.
ERA II 259, 235/6 (1) < Urvaste khk., Linnamäe v. < Vaabina v. - E. Kirss < Liisa Hütt, sünd. 1878. a. (1939).
Lootsikukivi
Ütskõrd Vanakurat sõitsõ kivist loodsikuga Kanepmäe orgu pite. Vanakuradil oll valgõ lina üle võetu. Tiä sõudsõ katõ kuldmõlaga. Äkki kongi kaugõn kirgse kikas kella katõtõistkümne aigu üüse. Vanakurat visas kats kuldmõlla maha ja käändse loodsiku kummalõ pääle. Esi toet jalaga loodsiku pääle ja linnas minemä, nii et suidsujutt jäi taadõ. Kivi pääl ommgi Vanakuradi jälg.
EKRK I 19, 221 (144) < Urvaste khk., Kurenurme - A. Reigo < Juhan Hütt (1958).
Vt. Kalevipoja kuldmõlad, HVM I, muist. 182, 323, 324.
Miks Võrumaa mägine on
Ku ma veel noor tüt´rik ol´li, sis ma kuuli ütte säänest luku.
Vanapakan olnu tooga iks väega hädän. et maa om iks väega suur, ja lätt väega pallu aigu, enne ku ütest otsast är jõvvat minnä tõistõ otsa. Mul ei jolõ kah tood enäp nii meelen, mis kur´ja tiä ol´l tennü', ja kon tiä ol´l käünü', mugu jooskmist olnu täl väega pal´lu. Jäänü tõnõ veel kah vanõmba- (äikese-)vihma kätte. Tooperäst kah ol´l tullu täl pallu joosta'. Ol´l tõnõ joba mitmast soost ja mitmast järvest läbi' lännü'. Ollu siss õigõ väsünü. Istnu tõnõ siss maha ja ollu kah väega pahanu, ku nakanu mõtlõma, et nii taa asi iks ei kõlba', joosõ pääle asja een, tõist takan. Tulluki tõnõ siss sama kah mõttõ pääle, et vaja õigõ taad maailma vähämbäss tetä', et siss om joh pallu löhemb tee iks, ku tahat nigu inemiste seen iks liiku ja näidega midägi ette võtta. Istnu tõnõ ja mõtõlnu, et tedä kül saase iks vähämbäss tetä'. Ollu tõnõ väega hädän, et kohe sa kül panõt neid igäveidsi suuri maalahmakit, mis ei jolõ iks muud ku hädäss een. Mõtõlnu tõnõ ja mõtõlnu nii, et higi tsilknu, mugu üttegi plaani ega midägi ei olõ kah löüdnü. Ei midägi, kutsnu siss oma selli kokku ja nakanu noidõga nõu pidämä, et kuiss iks saas´e maad vähämbäss tetä'. Selli kah kiik ütenkoon annuva külh üts ütte, tõnõ tõist ja veel väega mitmasugust nõu, õnne Vanapakan löüdnü iks, et ütski nõu ei jolõ iks külät hää too jaoss. Ei midägi, midä vaja, toda vaja, api piäp saama. Ei jolõ siss midäge muud üle jäänü', kuet (kui et) lännü Vanapakan iks taha Vanaesä manu' ja pannu toolõ toodmoodu ette:
"Teeme ütenkoon ilma vähämbäss, siss om tedä jo pal´lu keremb val´etsada."
Vanaesä kah olluki asjaga peri. Nakanuva kah siss tõsõ katõkõistõ ütenkoon maailma vähämbäss tegemä. Vanaesä lännü hõdagu poolõ, Vanapakan' jäl lännü hommugu poolõ. Nakanuva siss toodmoodu katõkõistõ tõnõ tõsõlt poolt maailma kokku pressmä. Vanapakan ol´l johhtunu olõma Võrumaal. Kon Vanaesä oll oma piätüsepaigaga, tood mai tiiä', mugu Vanapakan ol´l omma tööd alustanu Võrumaalt. Nakanuva pressmä.
Vanapakan, too pressnü oma jäletü suure (hiiglasuure) jõuga, nii et hamba' ollu inndsi (irevile). Mugu pressnü ja maa mugu tõsnu suurin kuhjõn (suurte kuhjadena) taiva poolõ üless. Vanaesä poolõ pääle kah saanuva joba väikese kingumügärigu'. Vanaesä kaenu omma tööd, kaenu Vanapagana tööd ja mõtõlnu: "Olgu mis om, nii taa asi kah ei lähä'. Maa saa iks väega är rikutuss." Vanaesä ei olõ enäp pressnü. Nigu Vanapakan pressnü, nii Vanaesä annu perrä; jälle, nigu Vanapakan pressnu, nii Vanaesä annu iks perrä, ei jolõ enäp vasta pressnü. Vanapakan ol´l too är märgänü ja pistnä nurisama: "Et midä sa Vanamehesin´ndrenahk kül makat tan, ku sai pressi'." Vanaesä ütelnü:
"Ku mee mõlõmba iks oma tävve jõuga pressime, siss lätt taa maailm keskelt lahki ja meil ei jolõki enäp maailma."
Vanapakan külh iks mugu punnu (punninud) edesi õnne, misa iks enäp ütsindä teet, üts jõud om üts jõud. Ei jolõ kah iks jõudnu enäp midägi pal´lund är tettä'. Väsünü iks tõnõ kah är ja jätnü järgi.
Tooperäst siss ollõvgi nii, et säält kotsilt, kohe näide pressimine iks ess mõo', ollõv maa peris tasanõ. Mõnõst paigast, kohe too pressmine veidikese mõjju, säält ollõv siss lohhelinõ ja väikese mäekingukõsõ'. Õnne taa mi Võrumaa, taa ol´l Vanapagana pressmise all, taa sai toodmoodu kigõ suurõmba vati ja om kah tan mii maal kigõ mägitsemp maa. Tooperäst siss ollõvgi Võrumaa mägine.
RKM II 47, 35/9 (1) < Urvaste khk. - E. Siil < Miina Simpson, sünd. 1863. a. (1947).
[Püksteparandamine Juudapedastis]
Siin vannu pedäjide man olnu' Vanapakan, kandnu' kive kokku ehituse jaos. Nõglunu' pükse köüsega. Tõõsõ' ütelnü', et ta om jämme.
"Paremb kõva ja jämme kui katskine."
Jäänü' poolõlõ tal tuu ehitüs. Tuud kutsutas Juudapedäst.
ERA II 259, 281 (2) < Urvaste khk., Sõmerpalu v. - E. Kirss < Peeter Tilger, sünd. 1859. a. (1939).
Vt. Vanapagan kivikandjana, muist. 156-168.
[Jäljega kivi Vaabina vallas]
(Vanapagan on selle kivi otsas last imetanud.)
ERA II 243, 393(2) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Säre k. - H. Kiršenberg - Arnold Kiršenberg, 47 a. (1939).
[Urvaste kiriku kellad]
Kirikukellad
Kord löönud Kurat Urvaste kirikutornist kellad Uhtjärve. Need olevat seal praegugi näha ja peegelduvat päikesepaistelisel ilmal järve pinnal. Kord tahtnud inimesed neid kelli järvest välja kiskuda. Nad võtnud ka härjad appi. Siis, kui kirikus oli jumalateenistuse aeg, olid kellad ikka kerkinud veepinna poole, aga kui lõppes jumalateenistus, langesid ka kellad tagasi järve põhja. Inimeste töö oli tagajärjeta ning kellad on ikka Kuradi meelevalla all.
ERA II 243, 289 (12) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v. - A. Maalik < Mari Kapp (1939).
Kerkokellad
Kord oli Vanapagan tahtnu ära varastada kerkokelli. Ta oli roninu torni ja võtnu kella selga ja tulnu tornist maha. Aga komistas natuke, kellad kukkusid seljast maha ja hakkasid hirmsa kolinaga mäest alla veerema. Vanapagan jooksnu järele, et püüda kelli kinni. Aga kellad veeresid otse nina eest Uhtjärve. Küll Vanapagan otsnu mööda järve, aga es löidnü midagi. Ja nii jäidki kellad Uhtjärve ja seisavad seal praegu.
RKM II 60, 597/8 (11) < Urvaste khk. - K. Antsov < Marie Mölder, 64 a. (1956).
Kunagi olid tikkunud vanakuradid Urvaste kiriku kallale. Nad ei saand kuskilt Urvaste kirikule sisse, siis olid roninud Urvaste kiriku katusele ja olid päästnud kirikukella tornist lahti ja olid visanud järve. Nüüd iga jaanipäeva õhtul, kui hämaraks läheb, olevat Urvaste kiriku juures asuva Uhtjärve põhjas kuulda kirikukella helinat ja iga selge ilmaga olevat näha järvel ka kella ise.
RKM II 72, 233 (1) < Urvaste k/n. - H. Melzar < Alviine Paju, 86 a.
Ess-soo tekkimine
Ess-soo seisab kolme valla - Urvaste, Linnamäe ja Kärgula - piiril. Sealt lõigatakse turbaid ja ta on aukline. Ta olevat tekkinud nii.
Rehepapp kuivatas vilja ja küpsetas ka kartuleid. Kerise päält tuli suur ühe silmaga mees maha ja võtnud ka kartuleid. "Mis küps, see lõps, mis toores, see rehepapi jagu," ja viskas ahju tagasi. Rehepapp tüdines mehest, et ta kartulid ära sõi käest, ja ta läks targa käest nõu küsima. Tark õpetas, et tee tinast silmarohtu ja vala talle silma. Rehepapp valmistaski silmarohtu ja mees küsis:
"Mis sa teed?"
"Ma teen silmarohtu," vastas rehepapp.
"Mul ka silm valutab, vala mulle ka silma," ütles mees. Rehepapp käskis mehel rabapingile selili heita, et see on valus, kui rohi silma läheb, ja mees ajaks käed silma. Mees küsinud, mis rehepapi nimi.
"Ess," vastand see. Kui mehel tina silma valatud, hakanud ta karjuma ja kisa pääle ligines palju väikesi mehi. Need küsisid:
"Kes tegi?"
"Ess tegi!"
Nüüd väikesed mehed andnud suurele mehele naha pääle, et mis sa siis karjud, kui ise tegid.
Kõik mehed jooksnud siis minema ja järele jäänud suured jäljed. Sellest tekkinudki Ess-soo.
ERA II 243, 201 (42) < Urvaste khk. - Urvaste algkooli VI kl. < Ann Paluteder, 69 a. (1939).
[Kivi Vana-Antslas]
Vana-Antslas on suures kivis Vanapagana jäljed. Vanapagan seisnud seal kivil. Kivi olnud pehme, jalajäljed jäänud järele.
E III 20 (98) - M. J. Eisen.
[Jäljega kivi Uhtjärve ääres]
Uhtjärve ääres olevat suur kivi ja selle kivi peal olevat Vanajuuda jälg.
RKM II 72, 184/5 (3) < Antsla linn < Vastse-Antsla v. - Antsla Keskk. V kl. < Ella Simson, 79 a. (1958).
Vt. HVM I, muist. 34.
Vanemuise kandlelugu
Urvaste kihelkonnas Vaabina mõisa lähedal on Lõõdla järv keset metsaga kaetud künkaid, mida sügavad orud lahutavad. Ühes niisuguses orus, mis Lootsikuoru nime kannab, seisab suur kivimürakas nimega Lootsikukivi, sest et see oma kuju poolest lootsikut meelde tuletab. - Nagu räägitakse, olnud see kivi ükskord sõiduriistaks, millega inimesed ja loomad kunagi suurevee ajal põgenenud. Kuid mitte alati ei seisnud see kivi pärast vee alanemist oma praegusel kohal, vaid asunud varem järve teisel kaldal. Sellest asukoha vahetusest kuuleme järgmist.
Kui jumalik laulik Vanemuine inimeste sekka tuli, siis viibis ta enamasti ühel Pühajärve saarel. Mitme põlve rahvas tundis rõõmu tema taevalikult ilusatest viisidest, mida ta oma imekandle helide saatel laulis. Aja jooksul muutusid aga inimesed halvemaks; tüli, riid ja isegi sõjad puhkesid nende vahel. Lõpuks kaotasid nad igasuguse arusaamise ülevatest ja kaunitest asjadest. See vihastas laulumeistrit. Ta jättis maapealse maailma maha. Läbi selge õhtueha ruttas ta üles Vanaisa kodadesse, kuid sel lennul libises imekannel ta käte vahelt ja kukkus maa peale.
Juudas, kõige kurja juur, kes oll inimesed ära rikkunud, nägi võidurõõmsalt, kuidas Vanemuine oma kandle kaotas, kahmas selle enda kätte ja tõttas saagiga koju, mis sügaval Kuradimäe sees asus. Nagu oleks torm teda taga kihutanud, ruttas nüüd Juudas sinnapoole, kus Muna- ja Vällamäe tumedad pead nagu kodu poole teed juhatades kaugel silmapiiril kerkisid.
Juba mähikis öö maa ja taeva oma tumedasse linikusse, kui Vanakuri Lõõdla järve äärde jõudis. Oma heameeleks silmab ta paati, Lootsikukivi, tõukab selle laintesse ja hüppab sisse, et kähku teisele kaldale sõita. Talle on koguni tähtis, et ta oma teed saaks lühendada. Enne keskööd peab ta kodus olema. Keset järve kuuleb ta, kuidas ühes lähedases talus kukk esimest korda laulab. Ta sõuab nüüd kahekordse hooga ja ongi juba teisele kaldale jõudmas, kui - oh häda! - kukk juba teist ja kohe ka kolmat korda laulab. Kohkunult kargab ta üheainsa vägeva hüppega maale ja virutab jalakannaga paadi sinnapaika, kus see veel tänapäevani kui Lootsikukivi samanimelises orus seisab. Kannel aga kukkus alla Lõõdla rüppe.
Kui vahutavad lained mühisevad ja rahutult voogavad, siis kuulevad asjasse pühitsetud kõrvad vete sügavusest taevalikke helisid. Need on Vanemuise kandlekõlad:
"Ja pärib keeg' kannelt, mis haviluust,
sel kallavad laulud ka koldsest suust!"
Trükitud: Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus IV, lk. 331-332.