Tallinn
(Kivi Rapla kiriku purustamiseks)
Vanapagana kivi
Igale reisijale on tuntud Rapla alevi lähedal olev suur kivi, mille suurus ei jää keskmisest saunast palju maha. Kivi sinnasattumise kohta jutustab kohalik rahvas naljaka muinasloo.
Vanasti, kui Raplas uut kirikut ehitati, märkasid töömehed juba alguses, et ehitus mingi salapärase jõuga ühenduses. Töö, mis päeva jooksul tehtud, lõhuti öösel. Küll olid vahid valvamas, kuid päevatõusu tulekul märkasid ikka vahid, et tehtud töö lõhutud. Seal annab aga keegi kaval töömees järgmise nõu: vaja hästi valvata ja siis, kui lõhkujat nähtud, teda hõbekuuliga lasta. Eks järgmisel ööl nähtudki meest, kes päeval kohaleseatud kiva loopis laiali. Nüüd lasknud üks vahtidest kirikulõhkujat, peale seda see ka kadunud, kuid hommikul leiti kiriku juurest kolm veretilka. Järgmistel päevadel edenes ehitustöö iseäralise kiirusega. Pea oli ka kirik valmis. Nüüd, kui ka kellad tornidesse asetatud, kuulsid jällegi alevi elanikud ööseti iseäralikke helisid. Mindi jällegi valvama ja nähti, et öösel kella 12 ajal maa alt suur kogu üles kerkis, kes püüdis kirikut ümber lükata. Tornide vangutamisega hakkasid ka kellad helisema, kuid kellade helisemisega kadus vaim. Nüüd märgati alles, et kirik Vanapaganale vastumeelt. Möödus mitu kuud, ilma et kirikuga midagi iseäralikku oleks juhtunud. Sääl aga nähtakse ühel päeval Vanakuradit ennast kiriku poole minema, kellel silmuses õige suur kivi, millega vist kirikut tahtnud maha visata. Kuid järsku hakanud kiriku kellad helisema. Seda kuuldes pillanud Vanasarvik kivi maha, küll püüdnud teda veel uuesti üles tõsta, kuid sääl ta püsib veel meiegi ajal.
E 59319/20 < Tallinn - B. Linde (1927).
Vt. muist. 14.
Vrd. HVM I, muist. 11.
[Kivid Pühalepa kiriku purustamiseks]
Kodese küla põldos on üks suur kivivare, kedasat Tontivareks hüitakse. Vare on üsna kõrgõ koha pääl, aga lased vähäse veerave kivi ülalt alla, siis lähäb ta viimaks veeretes sügavese vee sise. Seda kivivaret on va Õälus oma taskos sinna toonund, aga tasko kärisen katki ja kivid kukkon maha.
Ei täätud selgeste, on ta Pühaleppa kirikot nende kividega tahtnod purusta või silda Saare- ja Hiiomaa vahele teha.
H II 41, 224 (5) < Tallinn < Reigi khk. (?) - G. Tikerpuu (1889).
[Kivid Kõpu kabeli purustamiseks]
Kui Kõppu (Hiiumaal) kirikut hakatud ehitama, olnud Vanapagan väga pahane, et temalt pole ehituseluba küsitud. Kirik olnud juba valmis saamas, kui Vanapaganal tuju tulnud seda puruks visata. Ta pannud ühe suure kivi kübaraäärele ja kaks vähemat pannud kummagi teise vestitaskusse. Nii hakanud ta jalutades kiriku poole kõmpima, kui korraga kuked laulma puhkenud. Kukelaulust heidutatuna pillanud ta kivid maha ja pöördunud tuldud teed tagasi. Kaks kivi, mis vestitaskutes olnud, need kukkunud Vanatalu õue, kus nad praegugi veel alles on. Suur kivi aga veerenud kübara äärelt mitme versta kaugusele metsa. Praegu on suur kivi läbi nüüd juba hõredamaks jäänud metsa kaugele paista. Ta on umbes kehvikukaluri hurtsiku suurune ja Vanapagana käease on näha kivil veel tänapäev.
ERA II 32, 302/3 (3) < Tallinn l. < Hiiumaa - M. Lauk (1930).
[Raunama Kivisilm]
Vanal hallil ajal võtnud Vanapagan nõuks Virtsu randa omale kindlust ehitada ja silda üle väina Muhu saaresse ehitada. Sel ajal oli väin palju [---] kui praegu, see mägi, kellest praegu räägime, on nüüd ligi kaks versta merest eemal. Ta tassinud kruusi ja kiva kokku, teinud nõnda suure ruumika elukoha ja sest kindlusest hakanud ta ka silda ehitama meresse. Sel ajal jälle, kui ta ise silda ehitas, saatnud ta oma naisukese Soomemaale suurt kivi tooma, mida ta tahtis oma kindluse, ehitusvalli või, kuidas rahvas ütleb, Raunama mäe peale panna, et siis õige kaugele näha. Kallike läinud teele, ta ise ehitanud silda edasi, küll aga tassinud ka ta va mehike kiva-kruusi jälle kokku, aga üks ööse, kui Vanapoiss puhkanud, tõusenud torm ja hävitanud temal poole tööd ära, tõstnud hoopis teisale ja pillutanud laiale, millest praegu kui suur kivimäeahelik veel näha on. Hommiku üles tõustes näinud ta seda, et hulk tööd hävitud olnud, kõigest ligi pool versta veel vaadand järgi, näind ära, et tühi töö, ja jätnud poolili edespidise aja peale, on praegu alles poolel, selle otsa peal. Mis järel jäänud, ilmatu suured kivid üksteise otsas ja otsas ning hüütakse teda Raunama Kivisilm. Vanapagana abikaasa toonud kivi Soomest küll ära, aga jälle õnnetus, kõigist mõnisada sammu sest kohast eemal, kus ta teda tahtis viia, läinud memmekese põllepaelad katki ja kivi kukkunud maha. Õnnetus poleks ka muidugi mõista nii hilja enam tulnud, kui põllepaelad pika tee on kinnitanud, siis oleks selle natukese ka kinnitanud. Aga Kikka kukel tulnud himmu just sel minutil laulda, eideke nagu kohkunud pisut ja komistanud kivide otsas, sest tulnudki see, et põllepaelad rebenenud ja kivi teiste kivide otsa maha kukkunud. Kivi on kaunis suur, sülda 3 iga kanti, kõrgus 4 sülda ära; lapsed annavad seda kuke süüks. Oleks see kivi mäe otsas, küll näeks kaugele, eks sellegipärast tahtis Vanapoiss isegi, et siis oleks kaugemale näinud.
H III 4, 625/7 (2) < Tallinn < Hanila khk., Virtsu v. - A. Reimann (1889).
[Sild Saaremaa ja Hiiumaa vahele]
Isapõllo mõisas on kaks suurt nurjatomad kivivaret, kedast Vanapoiss Tahkona ninalt oma põlle sees sinna toonud. Põll kärisen katki ja kivid kukkun maha, Vanaöölus pidan siis Saare- ja Hiiomaa vahele sülda tegema. Sääl kivide sees (hulkas) on üks suur ja hää tahukivi. Mõtu meest on katsunud sääl pääl kervest iuta, aga äi saa! Kerves kohe kää sise ähk muu vega, ka tahku ära tuua äi ole voimalik, teine kivi kukub kää pääle ähk mu õnnetus!
H II 41, 226 (11) < Tallinn - G. Tikerpuu (1889). Vt. HVM II, lk. 265-266, muist. 1 A-C.
Isapõllu mõis ja kivivare
Vanapagan tahtis Hiiu- ja Saaremaa vahele silda ehita, selle materjaliks korjas ta Tahkuna ninalt (neemelt) suure põlletäie kiva kokku, aga praeguse Isapõllu mõisa kohta jõudes kärises ta põll katki ja kivid kukkusivad maha. Praegu on neid seal Põllu peal mitu head varet näha. Ühe suurema vare sees on üks hea suur tahukivi, tahk kõige paremast seltsist, aga kellegil ei ole võimalik seda kivi sealt ära tuua ega oma kirvest ta peal ihkuda, kui salavägi hoiab teda kinni, et kätte ei saa, ja tema peal terariista terites on õnnetus kohe kannul, kas kirve tera oma ihusse ehk vasto teist kivi ehk muud. Mõis ristiti pärast Isapõllu (Isopõlle), rahvas hüüab osalt mõisat Isapelle mõis.
E 694 (1) < Tallinn < Hiiumaa - G. Tikerpuu (1891).
Iivakivi, Pähnamägi ja Tauga salu
Ku Vanapagan om silda tahten Võrtsjärve pääle tettä, sõs om temä võtten ütte põlletävve kive. Temä om siit mere puult tullu. Tauga salu manu om üits põlletäüs pudunu, ja Remsi nurme sisse om üits põlletäüs pudunu; säält olli ta edesi lännu, sõs olli Iivakivi maha pudunu. Säält Iivakivi mant olli ta jäl edesi lännu. Paar versti edesi ... (Mäekülast minnes) Pähnämägi kutsuts; sii om kõrge mägi. Säält mäe otsast om Võrtsjärv nättä. Sinna om tal väike põlletäüs maha pudunu. Sõs om tal üttelt, et Tauga salu, seisä paigal, Iivakivi, istu maha ja Pähnämäel pästä jalgu. Sõs om sild tegemede jäänü.
ES MT 200, 49-50 - S. Tanning < Peeter Tõrvand (1937).
Trükitud: S. Tanning, Mulgi murdetekstid. Tallinn 1961, lk. 68.
Vanakiriku mägi
Vana-Vändra mõisast umbes pool kilomeetrit Vändra aleviku poole, sealt, kus üks teeharu läheb Vihtra poole, on väike ümmargune küngas, kus veel 1905. a. kasvas kasesalu. Seda kohta kutsuti Vana-Kirikumäeks. Vanasti, nii umbes paarsada aastat tagasi, olnud seal Vändra kirik. Kui praegust Vändra kirikut ehitatud, siis olnud seesugune lugu, et mis ehitajad päeval ehitanud, selle lõhkunud Vanasarvik öösel maha. Siis võetud üks Mardi-nimeline mees joobnud peaga kõrtsist kinni ja müüritud elusalt kiriku müüri sisse, siis saanud kiriku valmis ja Vändra kirikut kutsutud vanasti Martini kirikuks. Seda jutustas mulle mu ema, kes suri 1922. aastal 74 aasta vanuses.
ERA II 269, 11 (1) < Tallinn < Vändra khk. - E. Tetsmann (1940).
[Tee Palkaluse soos]
Tähtjas muinasjutuline on Palkaluse soo Palkaluse asunduse koha juures. Soo on nagu mingine jalgtee: see olla Kuradi tallatud. Ta võtnud Rulla metsast hiigla palgi õlale ja tahtnud Aesma Kablime mäele minna, et sealt Keila kiriku torni pihta virutada. Aga eks Keldi kukk olla laulnud ja ta jooksnud tagasi Palkaluse soo poole oma teerada, sest olla ka hundisilmi näinud särama Kablime mäelt, ja pillanud palgi sinna oma tee peale risti maha. Minu vanaisa isa on seda palki veel näinud seal soos. Sest ajast olla seda sood hakatud Palgi ehk Palkaluse sooks hüüdma.
Teisendi järgi jumal Vanemuine istunud Kablime mäel kase all. Kurat tulnud Palkaluse sood mööda, suur oksline puu õlal, aga mistarvis, sellest ei räägitud.
Näinud jumal Vanemuist, ehmatanud ta ära ja jooksnud tagasi. Hirmuga pillanud puu maha ja see olnud kaua näha seal soos keige juurtega.
Pean nimetama, et Kablime mäel kasvanud põlvest põlve hiigla kask ja ükski sakslasest mõisnik seda maha ei raiunud, sest seda olla austatud. Aga kuradi närakas eestlasest mõisnik Borgeest ja tema aidamees, endine Mäeküla mõisa sigadepoiss Mart Jebur said sellega hakkama, et selle muinaspühaduse olla ära hävitanud. Kuid seda kaske olla ka parunid austanud kui pühadust.
Siis vaadake, millega eestlased isi hakkama saavad. Mina küll seda kaske ei näinud, aga minu vanemad kõnelesid sellest tihti, et Jumal olla kord selle kase all istunud.
ERA II 205, 453/6 (17) < Tallinn < Keila khk., Saue v., Äesma k. - E. Kriitmäe (1939). Vrd. Kivi Keila kiriku pihta, muist. 47.