Saaremaa
(Vanapagan tahtnud Muhumaad Virtsuga ühendada, Tõll tulnud
vahele.)
E 57323 < Saaremaa - M. J. Eisen; ka EKS 4°5, 370 (22) < Karja khk. - V. Mägi.
Vt. HVM II, muist. 163.
Põllekivi
Kui Saadan mööda maailma ümber hulkus ja oma riigi suurust ja laiust järele vaatas, siis juhtus ta oma tee peal ka Saaremaale tulema. Kui suur oli aga tema pahandus, kui nägi, et evangeliumi valjus ka siin juba paistma oli hakanud. Siiamaale oli ta üle terve Eestimaa Saaremaad kõige kindlamaks asupaigaks omale arvanud, aga nüüd oli see mõte täieste nurjas ja tema riigi ots näitas lähedal olevat.
Ta vihastas veel hirmsasti, kui nägi, et Saaremaale juba mitu kirikud oli ehitud, kus usklikud palves koos käisivad. See oli Vanapõrgulisele liig raske löök, mis ta muidu välja kannatada ei võinud, vaid ta võttis oma tulise viha kustutamiseks nõuks kõikide kirikute uksi suurte kividega kinni panna.
Karala piirest mere äärest leidis ta ühe paraja kivi, mida ta Kärla kiriku ukse ette tahtis toimetada. Ta katsus kivi raskust järele ja tundis seda oma rammu järele just paraja olevad. Siis võttis ta kivi ülese, mässis seda oma põlle sisse ja hakkas sellega viibimata Kärla kiriku poole kangerdama. Juha oli ta õnnelikult üsna kiriku lähedale jõudnud, aga, oh seda tulist äpardust, mis äkitselt vana Sarveisandale kaela langes! Kui ta juba parajalt keskpaika Mätasele küla oli jõudnud (see on üks verst Kärla kirikust edela poole), laulis äkitselt Kuusiku pere kukk - homiku oli käes; Vanapagana põllepaelad katkesivad ja kivi kukkus tema varbaküünte peale, mis nii suurt valu sünnitas, et Vanatont suure lameda häälega hulguma ja kisendama hakkas. Kisa peale tunginud kõik Mätasele küla koerad tema kallale ja kihutanud Vanakese kunni Ristimäele, kust ta ise jälle hiljemini põrgu poole sammus, kibedaid koertehaavu kintsudest parandama. Kivi aga seisab tänapäävani veel Mätasele küla põllal ja ei ole pärast enam ükski Saadan teda paigast julgenud nihutada. See kivi on nii suur, et ümber mõõtes sülda neli ehk viis võiks julgesti välja anda; kõrgus on nii, et senna ilma kardseta ei või otsa saada. Seda tahtnud siis Vanapagan Kärla kiriku ukse ette toimetada, mille täideminemist siis aga Kuusiku pere kukk tühjaks tegi. Et Vanapagan seda oma põlle sees kandis, sellepärast nimetakse seda kivi ka veel tänapäävani põllekiviks.
H, R 3, 411/3 (8) < Saaremaa - K. Loiken (1890).
Vrd. HVM II, muist. 17-21.
Saare- ja Muhumaa lahutusest
Saare- ja Muhumaa olnud üks maa ja ei olnud enne merd neid lahutamas. Kord aga tahtnud Vanapoiss Saaremaad oma abil Suuremaale viia, et Suuremaaga ühendada. Võtnud ühest maanukast kinni ja tirinud nii Saaremaad edasi: enne olnud tema enam mere sees. Uku aga ei tahtnud, et teised tema tööd parandavad, vaid müristanud õige kõvaste, nii pannud Vanapoiss jooksu merest läbi. Kalevipoeg küsinud, kui ta teda meres oli näinud hädasse jäävat:
"Kuhu sa lähed?"
"Virtsu, Virtsu!"
Kalevipoeg aga puhunud teda sealt tagasi. Nii tulnud tema siis Kuivastusse välja ja ütelnud seda kohta: "Kuiv maa," mida aga aegamööda Kuivasteks pöördud. Südametäiega tallanud Vanapoiss Saare ja Muhu vahele väikese jalgraja, mida vesi aegamööda nii suureks teinud, kui tema veel praegu on.
H, Jõgever 1, 146 (129) < Saaremaa - W. Mägi < Jaak Kull.
M. Körber, Saaremaa rahvuskangelane. Vt. HVM II, lk. 93/4.
M. Körber, Saaremaa rahvauskangelane. Vt. HVM II, lk. 94.