Saarde
(Kalevipoeg viskab kiviga sortsi kõige nooremat poega.)
ERA II 236, 33 (5) < Saarde khk., Voltveti v. - H. Vene < Liisa Vene, 51 a. (1939).
Vt. HVM I, muist. 26.
(Vanapagan viskab Taali Võnnu kiviga Kalevipoega.)
E 34243 < Saarde khk., Kilingi-Nõmme al. - M. Saul < A. Pärtelson (1897).
Vt. HVM I, muist. 25 B.
(Kalevipoeg viskab Paha vaimu Taali Võnnu kiviga.)
EÜS VIII 1106 (88b) < Tori khk. ja v., Aesoo k. < Suure-Jaani khk. - A. Sildnik < Peet Tamman, 63 a. (1911).
Vt. HVM I, muist. 25 C.
[Kivi Saarde kiriku pihta]
Alliku mägi
(Voltveti Alliku mäelt tahavad vaimud Saarde kirikutorni maha visata, linguharu katkeb, kivi kukub ¾ versta kirikust eemale.)
H I 2, 102/3 < Saarde khk., Kilingi v. - M. Kirschfelt (1890).
Vt. Leivalabidate pildumine, muist. 598.
Kiriku ehitamine Saardes
Vanal ajal asunud Kadrina kirik Saarde Jäärja mõisa maa pääl. Kirikul olnud pikk ja terav torn, mis väga kaugele paistnud. Sel ajal elanud Rõikküla järve ääres Vanapagan, tema ei sallinud, et Kadrina kirik õige tema kodu lähedale oli ehitatud ja koju paistnud kiriku torn temale iga päev selgeste silma. See oli Vanapaganat väga vihastanud. Ühel päeval tahtnud Vanapagan oma meelepaha sellega kustutada, et ta mõtelnud suure kivimürakaga Kadrina kiriku torni maha visata. Viskanud, kuid kivi läinud kolme vaksa kauguselt Kadrina kiriku tornist mööda ja kukkunud Kilingi Lõmsi talu heinamaale oja äärde kingu pääle maha.
Kiviviskamine olnud nagu needmiseks Kadrina kirikule. Kui kirik vananenud ja ajahammas teda häävitanud, ei ehitatud enam uut kirikut endise kiriku asemele. Ja kui uut kiriku aset kaua aega oli taga otsitud, palju koha pärast vaieldud ja arutatud, ei leitud paremat kohta kusagile uue kiriku ehitamiseks kui ainult Kilingi Lõmsi talu lähedale oja äärde kingu pääle, kus ta praegu seisab.
Visatud kivi oli nagu teejuhiks või märgiks, et kirikut mujale ei saadud ehitada.
E 49456/7 < Saarde khk., Voltveti mõis - J. P. Sõggel < Eva Martens (1915).
Kuna Saarde kirik asus Jäärja Saarde asundustalu maa peal, selle üle teab rahvas kõnelda järgneva loo.
Saarde ehk Kadrina kirikul olnud väga kõrge ja peenike torn, mis kaugele vaatajale silma paistnud. Kord ilusal päeval olnud karjased Rõikküla järve ääres loomi karjatanud. Näinud järvest üht vanameest välja tulevat ja enda järel köie otsas kivimürakat vedavat, vihaselt pomisedes: "Ma tahan vaadata, kas ma ei purusta seda Kadrina kiriku torni oma viskega, sest selge ilma korral paistab ta väga selgelt mu aknast sisse ja takistab mu tööd." Nende sõnadega keerutanud vanamees kivi lingupaela moodi köie otsas vuhinal ümber ja äiganud ta siis kõigist jõust Kadrina kiriku suunas minema. Kiunudes lennanud kivimürakas kiriku poole ja kadunud karjaste silmast. Kuid kiriku torn jäänud terveks ja pärast kuulsid, et kivi lennanud 12-13 versta mööda Kilingi Lõmsi talu maa peale. Seda peetud ettetähenduseks kirikut sinna paigutada, ära Vanakurja silmist. Kiriku vanad varandused ümber ehitades maetud praeguse Saarde talu maa peal olevasse kaevu, kus nad alles praegugi seisavad. Kaev on praegugi veel näha, kus ta on pajupõõsastega kinni kasvanud.
ERA II 235, 673/5 (3) < Saarde khk., Jäärja v. ja as. - L. Teder < Lilli Teder, 40 a.(1939).
Vanasti olla olnud kirikul pikk ja peenike torn, mis juba kaugelt vaatajale silma paistnud. Kord tahetud seda ära hävitada, aga see nurjunud. Kord tulnud Reikküla järvest välja vanamees ja tahtnud torni linguga maha visata, sest et see ta tööd palju segab. Kivi aga lennanud tornist mööda, [on] Lõmsi talu õuel.
ERA II 235, 696/7 (4) < Saarde khk., Jäärja v. < Kirbla - E. Lilleleht < Anna Lilleleht, 78 a. (1939).
Saarde kirik
Jäärja vallas ühe väikese järvekese kaldal oli endine kihelkonna kirik. Nüüd aga on kirik Kilingi-Nõmme linnas. Kuidas see kirik sinna viidi, räägib rahvas sellest jutu.
Kord oli Vanapagan selle väikesesse järvekesse suplema läinud. Järv oli vaikne olnud ja Vanapagan näinud kirikut vees. Saanud siis vennike vihaseks. Jooksnud ruttu kaugele ja viskanud säält suure kiviga, et kirikut lõhkuda. Kivi jooksis kirikust mööda ja kukkunud sinna maha. Selle kivi auks ja et Vanapagan kirikut lõhkuma hakanud, ehitanud rahvas kiriku sinna, kuhu ta maha kukkus. Sestsaadik Vanapagan enam ei ole kirikuga tegemist teinud. Nüüdki seisab sääl kirik ja kiriku kõrval kivi, mis Vanapagan viskas.
ERA II 245, 131 (3) < Saarde khk., Tali v. - K. Tallo < rahvasuust (1939).
[Kivid ristirüütlite pihta]
Orajõe rand on laialt täis pillutatud kividega, kõik poolenisti vees, poolenisti kuival maal. Selle kohta rahvasuust.
Ennemuiste purjetanud Metsapoole randa ristiusus rüütlid. Seda nähes tahtnud Vanapagan laevu kiviga puruks visata. Ta pugenud võssa varju, ja kui laevad lähedale tulnud, siis visanud. Käsi aga vääratanud ja kivi langenud hirmsa hooga rannale just vee piirde äärde ning purunenud tuhandeks tükiks. Sellest need kivilahmakad Orajõe rannas.
ERA II 247, 25 (4) < Saarde khk., Pati v., Ristiküla vanadekodu - H. Varbit < Anu Reiland, 73 a. (1939).
Vt. ka HVM II, muist. 61.
[Vanapagana linna ase Taugal]
Kuida Vanapaganal linnaehitamine pooleli oli jäänud
Karksi kihelkonnas Tauga karjamõisa ümbruses on mitu suurt kivide-kogustikku olemas, mis näitab, nagu oleks need sinna kokku veetud ja nagu oleksivad käed nende juures töös olnud. Vanajutt räägib selle kohta. Muiste tahtnud Vanapagan sinna linna ehitada, kannud suurel hulgal kiva kokku, et ehitust alustada, kuid korraga läinud Vanapaganal põllekanne katki ja niikaua, kui Vanapagan põllekannet parandanud, laulnud korraga kukk ja Vanapaganal jäänud töö pooleli.
Sellest ajast seisavad need suured kividekogustikud Tauga ümbruses.
ERA II 146, 45 (21) < Saarde khk., Uue-Kariste v. - J. P. Sõggel < Hans Sulaoja (1916). Vt. ka muist. 159. Vrd. HVM I, komment. lk. 524-525.
[Tee Kikepera sohu]
Kikepera nimest ja kividest
Ennevanast olnud Killingi mõisa poolt Kikepera küla poole minnes, mis Saarde kihelkonna põhja-lääne nurgas seisab (suurem osa Kikepera sood on Tori kihelkonnas) ühe tee äärde mitu saunahurtsikut ülesse ehitatud, vist muidugi inimeste eluhooneteks. Killingi mõisa küla rahvas hakanud viimast, kõige kaugemal seisvat sauna Kigepera saunaks nimetama. Viimaks asunud selle sauna asemele sinna külasse kõige suurem talukoht, nimega Kigepera, mis pärastpoole Kikeperaks muutunud, mis nime terve küla alles tänapäev kannab. Ka soo ümberringi saanud enesele talust nime.
Nagu "Kalevipoja" laul pajatab, olla kangelane Kalevipoeg vanal ajal oma käikidel kord ka Kikerpera ehk õigem Kikepera piiridele juhtunud, kus ta paharäti poegade vahel sood jaotanud ning kindlad piirikivid maha panna lasknud.
Kikeperas on praegu õieti palju kiva, nagu vana "Postipapa" omal ajal üsna õigusega laulis:
"Küll siin on palju saaresid, kui Kikeperas kiva."
Siitrahva suu räägib, et vanast, kui Kikepera Vanasarviku poegade päralt olnud, siis nemad alati põlledega siia kiva soosse kokku tassinud, et kõvat silda üle soo ehitada. Kivid vajunud aga kõik põhja. Kord läinud Sarvikul kivipõlletäit viies põllepaelad Kikepera mõisa maa kohal katki ning terve põlletäis kiva olla laiali pudenenud, milleläbi Kikepera külasse nii rohkel arvul kiva tekkinud.
Kikeperas on üks kivivundament ühe mäekünka otsas, mida vana kiriku asemeks hüütakse. Sellest ei tea ma seekord lähemalt kirjutada, sest et ma ise oma jalaga veel mitte Kikeperasse saanud ei ole.
H II 55, 66/7 < Saarde khk. - P. Sitzka (1895).
Sillavalgme
Ilusast Õisu järvest väljajooksva Saksniidu jões, arvata Tendi talu kohal, leiame ühe koha kividega täidetud olevat. Vanajutt räägib sellest. Muiste tahtnud Vanapagan Saksniidu jõele silda pääle teha ja kannud selle tarvis palju suuri ja veikseid kiva kohale. Kui ta niiviisi kiires töös olnud, läinud põllekanne katki ja kivid kukkunud Ereste külasse kolinal maha. Põllekannet sidudes ja kiva uueste korjates läinud tükike aega ja selle vahe sees laulnud kukk. Vanapagan pillanud aga kivid uueste maha ja pannud jooksu, et mitte päeva kätte jääda.
Nii jäänud Saksniidu jõele silla ehitamine pooleli ja rahvas kutsub seda kohta Sillavalgmeks.
Ka olla mahakukkunud kivihunik Ereste külas praegu alles näha ja kutsutakse Vanapagana põlletäieks.
ERA II 146, 82/3 (51) < Saarde khk. < Halliste - J. P. Sõggel < Mari Sõggel (1919).
[Kivi Merekülas]
Suurim kivi asub Merekülas Uulu vallas. Rahvas räägib, et see kivi on taevast kukkunud siis, kui jumal on loonud maailma. Siis läinud Kurat teda nardima ja jumal oli kukutanud suure kivi taevast alla, tahtnud vist Vanapaganale pähe kukutada, on aga kõrvale kukkunud. Vanapagan on aga eest ära jooksnud, kui näinud aga, et kivi maha kukkunud. Ta läinud sinna peale ja praegugi on seal jäljed peal.
ERA II 235, 566 (1) < Saarde khk., Pati v., Karu k. - L. Jurn < Elenee Jurn, sünd. 1898. a. (1939).
[Kivi Männa talu põllul]
Kord elanud Vanapagan soos. Ta tulnud öösi Männa talu põllule kapsi sööma. Põllu keskel olnud suur kivi. Vanapagan roninud selle otsa ja hakanud kapsi sööma.
Keegi purjus mees tulnud teed mööda ja hõiskanud. Vanapagan hirmunud, võtnud hoogu ja hüpanud kivilt ära metsa. Aga ta oli kivile vajutanud jälje ja kivi sügavale maa sisse.
ERA II 235, 691 (3) < Saarde khk., Jäärja v. - K. Lilleleht < Mari Lilienblatt, 74 a. (1939).
[Vanapagan Piksere mäel]
Jäärjä mõisast Riiä poole minnes jääväd kaks mäerinnakukest paremat kätt tii äärde, esimest kutsutse Tuuleveski, teist, mis tagapuul on, jälle Piksere mäeks. Sääl Piksere mäe pääl kasvab üks kahar mänd. Sii olnu vanast teoaig, teomehed vidänu heinu, ja kaodanu kuurma poomi ühes pää kõuega ärä. Vanajõmp (Vanapagan) löudnu kätte ja paikanti õhtu kuuvalgega sääl Piksere mäe pääl männä otsas oma püksi, kuurmapuune olnu nõõlaks ja pääköüs niidiks.
Üks pilvetükk tulnu kuu ette varjuks, sedä ta lükänu käega kuu iist ärä, isi ütlenu:
"Sveetii!"
Seda ollava üks teomiis nännu ja kuulnu, kes õhtu hil´lä kodu lännu.
H II 22. 1052/3 (2) < Saarde khk. - P. Kangur (1889).
Kui Kurat pükse paikas
Kurat paiganud öösel puu otsas pükse. Kuu läinud pilve alla. Kurat lükanud ikka pika poomiga pilvi ära - losslomm ja losslomm.
ERA II 3, (8) < Saarde khk., Kilingi v. - Ed. J. Kase < Kirsti Vill, sünd. 1861. a. (1928).
Männa ja Piksaare talu piiril kasvanud suur mänd, mille otsas käinud igal ööl Vanapagan oma püksi paikamas. Ümberkaudne rahvas kartnud ja rääkinud sellest parunile. Parun lasknud männi ära raiuda. Pärast Vanapagan käinud sealsamas lähedal paju otsas püksi paikamas ja teise männi otsas kiikumas. Vanapagan kartnud päikest ja olnud seljaga vastu hommikut ning vajutanud paju viltu. See paju on praegu alles ja ikka viltu.
ERA II 235, 690/1 (2) < Saarde khk., Jäärja v. - K. Lilleleht < Mari Lilienblatt, 74 a. (1939).
Jäärja Männa talu maa peal on väike mäeküngas ja seal kasvas üks kaheharuline mänd, mis mõni aasta tagasi maha saeti. Selle männa otsas käinud Vanapagan alati istumas. Kord ilusal õhtul kuu paistel roninud Vanapagan männa otsa ettevaatamatult ja käristanud enda püksid lõhki. Et mitte katikistes pükstes ümber joosta, hakanud Vanakuri ise männa otsas pükse nõeluma. Aga et pilv tulnud kuu ette ja takistanud Vanapagana tööd, vihastunud Vanakuri väga, tõmbanud maast sõnnikuhargi ja lükanud pilve kuu eest ära, ise tänitades: "Vedii" ja siis jatkanud jälle rätsepatööd.
ERA II 235, 677 (4) < Saarde khk., Jäärja v. ja as. - L. Teder < Lilli Teder, 40 a. (1939).
Enne olnud Männamäe peal Vanapagan kaseladvas püksa paikamas, aga siis läinud pilv kuu peale, siis võtnud ta hargi ja sasinud sellega pilve kuu pealt ära, ise hõisates: vihujuu ja vihujuu!
ERA II 235, 697 (6) < Saarde khk., Jäärja v. < Kirbla - E. Lilleleht < Anna Lilleleht, 78 a. (1939).
Alliku mägi
(Voltvetis Alliku mäe all elavad vaimud, kes tahavad Saarde kirikutorni maha visata ja pilluvad leivalabidaid.)
H I 2, 102/3 Saarde khk., Kilingi v. - M. Kirschfelt (1890). Vt. Leivalabidate pildumine, muist. 598.
Tori põrgus on Kurat elänu ja siis on tahedud tänd vällä aija. Kolm õpedajad tulnud sinna tänd vällä aama, keigel olnud piibleraamadud ligi.
Esimene lännu sinna ja ütelnu:
"Tagana, saatan! Siin põle su elukoht."
Vanakurat ütleb õpedajale:
"Sina põle kellegi välläaaja. Sa täädsid küll, et see varastud hobune olli, aga sa võtsid vastu."
Teine õpedaja astunu ette ja ütelnu:
"Tagana, saatan! Siin põle su elukoht."
"Sinu käskes ma vällä ei lähe. Sa põle tõsine õpedaja, sa oled teise mehe naise juures maganu."
Kolmas astnu ette ja lugenu neid sõnu, mis Eesus ütles:
"Tagana, saatan, minust."
"Sina ei ole õige õpedaja. Sa varastasid pagari laua päält saia ärä."
"Kurat, ärä valeda! Sedä sa näid, ku ma saia võtsin, ja sedä sa's näe, ku ma raha leti pääl pannin. Tagana, kurat, põrgu! Siin põle su elukoht."
Siis Kurat muutnu ennäst musta seaks ja lännu läbi Tori jõõ, nõnda ku hatjased vilvendanu. Sellest ajast ei ole keegi enäm Kuradid Tori põrgus nännu, aga kulda ja hõbedad peab küll sääl olema, mis Kurat sinna on jätnu. Sedä on seitsekümmend viis aastad tagasi, ku see lugu on sündinu.
ERA II 21, 409/10 (3) < Saarde khk., Talli v., Lindi k. - L. Lepp / Enn Sepp, 80 a.(1929) = AES MT 70, 28/9 < Saarde khk., Talli v. - L. Lepp < Enn Sepp, 80 a. (1929).
Kord viskanud kaks Vanapaganat leivalabidat. Koodiorg asub Pöögles ja Sokkaorg Karksis. See vahemaa on umbes kuus kilomeetrit. Kui üks Vanapagan teist viskama oli hakanud, ütelnud: "Läsna, seh levalisna!"
Teine oli viskanud ja öelnud:
"Lisna, seh livaläsna."
Nende Vanapaganate nimed olnud Lisna ja Läsna. Nad elanud seal suurtes maa-alustes koobastes, mis praegugi veel alles on.
ERA II 236, 43 (2) < Saarde khk., Voitveti v, < Karksi khk., Polli v. - A. Pärna < Marie Pärna, 53 a. (1939).
[Koodiorust Hendrikhansu põrgusse]
Vanast olli elanu Halliste kihelkonnan kolm pesäkonda kuradeid. Ühed elanu Hendrikhansu põrgun, teise Hindu orun ja kolmas pesätäus ollu Koodiorun. Neil ollu aga hulga pääle üits levälapi. Kes kunagi kõrd leiba tei, siss sellel visat lapi. Ega üüse enne kukelaulu pillut siss levälapit. Aave koguni, et mõni om peris nännu. Vanarahvas iki kõnel sihantsid jutte. Nemä ollive üüse kava üleven ja ommuku ka vara, no siss inimene olli ilma unete, näive püstjalu und, tonte ja viirastusi.
RKM II 23, 583 (20) < Saarde khk. < Halliste khk., Vana-Kariste v. ja vanadekodu - S. Karro < Jaan Sepp, sünd. 1877. a. (1950).
[Koodiorust üle Vana-Kariste järve]
A.
Vanakuri elänu Vana-Kariste järve taga soon senen, kun ta oma rahapada olli hoolega segänu. Turbasoo ollu aga pehme, ei ole ollu üttegi kivi egä küngäst. Vanapagan käünü Vana-Kariste magatsiaidan vargil, toonu omal leväjahu. Es saa aga kuskil leibä küdsäte. Tennu teine siss siiapoole järve Koodiorgu leväahju. Pildun teine siss egä üüse südäüü aig levälapit soo sisse ja soo siist Koodiorgu. Koodiorgu ei ole tohtin lapit jätta, karjatse ollo laiali kanden või asi oles avalikus tullu. Vanakuri pidänu aga ruttu tegutseme, et enne kukelaulu üle järve saab. Tullu ka iki sedä ette, et Vana üle järve es saa, olli supelnu tüki aiga sehen. Selleperäst olevet pirlaki soo puult järvepõhi tümä, Vanakuri olla ärä sõkkun. Vanal tullu üitskõrd hää laan, et ehiteb silla üle järve. Aga Vanapaganal olnud ka omad säädused. Temä ei tohtvet rohkemp üte asja man tüüd teta kui üits üüse, seni kui kuke laulme hakkave. Korjanu siss kaits põlletäüt kive ärä ja lännu kolmandege järve pääle mineme; näe, kukk hakanu enne laulme, kivi pudunu põlle siist maha, kus na pirlaki om järve veeren.
RKM II 23, 569/70 (8) < Saarde khk., Tihemetsa - S. Karro < Jaan Puusepp, 80 a. (1950). Vt. muist. 206.
[Voltveti Allikumägi]
Allikumägi
Minu nõu on esivanemate muistsed juttud ja vanad kõned selle mäe kohta kokku korjata ja kirja panna, mis mina esivanemate suust olen kuulnud. Selle mäe kohta räägitakse järgmisel viisil.
Nii seal on üks talu olnud, mis mäe otsa olnud ehitud ja sel ajal, vana vabaduse ehk endisel kuldsel ajal, on rahvas jõugalt rõõmsaste elanud ja oma lustipõlves liiategi möllanud ja prassinud ja järjest on neil ka vaimudega tegemist olnud, mis mäe all elanud ja alliku juurest avansusest välja käinud. Need on tee- ja ümberkaudse rahvale palju tüli teinud ja kes nende kätte on sattunud, on ka küllaltki kimpus ja tegemist olnu, enne kui neist lahti saanud. Ja sagetast on nemad linnu kombel, vaist naisterahva ja keigesugustu nägemiste kombel jne. vankre ja ree peale roninud, et hobused ja härjad oma riistad katki vidanud ja mitte paigaltki ära saanud. Ja ühe korra on nemad nõuks võtnud Saarde kiriku torni maha visata, mis sealt 4 1/2 versta kaugel on ja mis neil alati takkistuseks on olnud selleperast, et see kirikukell igal pühapääval oma pühaliku kaja laseb rahvale kuulda ja need jumalateenistusele kokku kutsub. Ükskord on nemad oma plaani valmis sepitsenud ja see on.
Üks kaduv neljapääva õhtu olnud. Siis on nemad sealt lähedalt ühe suure kivi leidnud ja ühe määratuma jämeta[st] ja pitkast rossist on valmistanud ühe suure lingu, ja mis nad plaani kordasaatmiseks on tarvitanud. Ja kui nad saal kivi on lingule seatind ja viskamise tarvis hoogu võtnud, on teine kivi katkend linguharu läbi kõrvale jooksnud, mis alles tänapäävani näha on ja kirikust 3/4 versta eemal on jooksnud.
Ja teine niisugune tükk on veel juhtunud. Seal on nemad ühte meest ära tahtnud tappa ja olid levvalabidaga mäe seest välja viskanud, aga õnneks on labidas kõrvale kukkunud, mis nemad versta kaugusel on viskanud. See koht kutsutakse Sobu ehk Kärsu mäeks.
Ja see tontide avantus on hilja aja eest lahti olli, kus hiljaaegu mitu vabrikupoisikest sisse on läinud ja ära kadunud ja nüüd on vabrikuvalitsuse poolt see auk kinni pandud, üksnen 5- ehk 6-tolline auk tunnistab veel vana avantust.
H I 2, 102/3 < Saarde khk., Kilingi v. - M. Kirschfelt (1890).
Koodiorun ollu jälle vanakuradi vanast elänu. Ega säält ka kennige ei ole tohtin üüse läbi minnä. Sääl ollu Vanakurat inimesi kolmeharulise hargige. Ku' jälle sääl oja pääl simendi rumpi sisse panti, siss olli löüt kolmeharuline hark. Mehe ütelnu ka, et sii om Vanapagane hark, ja mat´ten uuesti maa sisse.
RKM II 23, 580/1 (16) < Saarde khk., Tihemetsa v., Kamali k. - S. Karro < Peeter Noop, 67 a. (1950).
Kuida Vanapagan Koodiorust minema sai
See oli vanal ajal, kui Vana-Kariste Koodioru ümbrust kattis suur laialine pime mets, elas sääl Vanapagan rõõmsat ja muretut elu. Ükski ei tülitanud teda tema tegevuses. Ka koerte haukumisi ei olnud ühestki küljest kuulda. Isegi kirik olnud kaugel, see asunud Penuja vallas Alliste mäe pääl. Paremat ega vaiksemat kohta ei teadnud Vanapagan halli taeva alt otsidagi.
Aeg-ajalt ja aast-aastalt raiutud mets ikka Koodioru kallastelt vähemaks, asutatud talud, isegi külad lähedusesse. Ka kirik ehitatud Koodiorust mitte kaugele. Kõik see pahandanud Vanapaganat hirmsaste: ta katsunud küll kõiksugu kunstidega rahva tööd takistada, kuid vähe tema ettevõtetest läinud täide ja see vihastanud teda veel enam.
Kord läinud karjastest [mööda], karjased teda nähes löönud kartma ja hakkanud jumalakeeli paluma. Seda kuuldes põgenenud Vanapagan kus seda ja teist ega ole sellest ajast karjasid enam tülitanud. Koodiorus, kodus olles, kõlanud juba Pudru- ja Sirgeküla naiste vaimulik laulmine kõrvu Vanapaganale, mis talle hingerahu ei annud. Ja kui veel kirikukella helin iga pühapäev Koodiorgu Vanapagana kõrvu kostnud, ehmatanud ta kangeks. Esiotsa ei tahtnud ta uskuda, et see jumalakojast tulnud, aga viimaks, kui kuulnud, et see ühelgi pühapäeval ära ei jäänud, teinud Vanapagan ülepääkaela otsuseks - Koodiorust põgeneda, põgeneda jäädavalt. Sellest päevast on Vanapagan Koodiorust ära läinud, teadmata kuhu.
ERA II 15, 120/1 (78) < Saarde khk. - J. P. Sõggel < Kari Rein (1928).
Saarde kirik
Saarde kihelkonda Jäärjasse ehitatud Kadrina kirik. Kõrge torn paistnud üle kümne kihelkonna. Kõik kõnelenud Jäärja Kadrina kiriku tornist.
Eks Jäärja kiriku torn paistnud Viljandissegi. Viljandi elanikud ülistavad torni, ihkavad enestelegi niisugust. Aga ei ole kedagi, kes neile nii toreda torni ehitaks.
Jäärja torni kuju isegi Viljandi järves vaiksel ilmal ennast peegeldamas. Viljandi elanikud imestlevad järve veeski Jäärja torni.
Korra läheb paar Viljandi meest Valumäele. Mehed näevad korraga: Viljandi järvest tuleb pikupäkamees välja; habe ulatab maani. Mehel pikk lingupael käes, kivi lingu otsas.
Pikupäkamees vaatab Valumäelt Jäärja kirikut. Ümiseb ise: "Nüüd tean, kus see kõrgetorniline kirik on, kelle vari järve mu toa aknale paistab. Niisugust varju ei või ma kannatada. Tarvis see torn kaotada!"
Pikupäkamees pöörab silmad järve poole, vilistab. Korraga kange tuulehoog või tuulispask väljas, keerleb pikupäkamehe ümber. Ennäe, tuulehoog nagu hakkab mehikest venitama. Pikupäkamees kasvab iga silmapilguga, kasvab laanekuuskede kõrguseks. Silmapilguga pikupäkamehest kole hiid saanud.
Hiid keerutab lingupaela kolm korda ümber pea, viskab Jäärja kiriku poole. Ise hüppab, kargab, hüüab:
"Saatsin kivi Saardele
pika torni puutumaie,
kirikuda kaotama."
Eks viskamisel väärata hiiu jalg. Kivi lendab küll kaugele, aga ei satu Jäärja kiriku pihta, vaid langeb tüki maad eemale maaemat suudlema.
Hiid ootab, ootab, et kirik Saardest kaoks. Torn aga naeratab sealt niisama kui enne vasta. Hiid üks, kaks, kolm vaatama, kudas lugu torniga. Tormab tuhinal edasi, iga sammuga versta. Rasked sammud tekitavad teel kus allika, kus lohu, kus järve, kus künka. Hiid ei jookse ometi otsekohe, vaid nagu jänes siia-sinna.
Jäärjale jõudes otsib lingukivi. Leiab viimaks kivi liivakünkast. Nurjaläinud viskamine hiiu aga nii ära pahandanud, et Jäärja kiriku puutumata jätab. Moondab enese korraga tuulispasaks, kihutab Viljandi poole tagasi.
Viljandi järve äärde jõudes kargab hiid tuulispasast välja vette, kaob vette. Jäärja torn paistab edasi Viljandile, paistab muilegi kihelkondadele.
Vene sõja ajal põgenenud korra üks neitsi tagakiusava ohvitseri eest Kadrina kirikusse. Ohvitser kirikusse järele. Ohvitser meelitab neitsit enesega tulema. Neitsi märkab, et vaenlase käest võimata pääseda. Otsustab ennem surra kui vaenlasega kaasa minna.
Neitsil pärg peas. Neitsi vaenlasele ütlema: "Näe seda pärga mu peas. Sel pärjal imevägi. Kel see pärg peas, selle peale ei hakka tuli ega mõõk!" Vaenlane vasta: "Ära räägi tühja!" Neitsi seletama: "Kui ei usu, tee proovi! Katsu, kas suudad mu pead otsast raiuda!" V[a]enelane valmis proovi tegema. Tõmmab mõõga tupest, lööb neitsi kaela pihta. Ühe ropsuga neitsil pea otsast, vereojad voolavad kirikusse. Neitsi ei suutnud au ohverdada, ta ohverdas ennem elu. Katoliiklased näitasid kaua aega selle neitsi verd Kadrina kirikus. Au eest elu ohverdanud neitsi tõusis neil pühaliste kirja. Usuti, et selle neitsi veri võib imet teha. Ei suutnud neitsi veri ometi keelda, et Jäärja Kadrina kirik sõja ajal purustati. Pärastpoole ehitati Saardesse uus kirik, mis praegu alles olemas.
M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 143-144.