Rõuge
(Kalevipoeg viskab Vanapaganat kiviga, mis asub nüüd Rõuges Ridsila karjamõisa nurmel Rõuge-Mõniste tee ääres.)
E 43454 (130) < Rõuge khk., Sänna v. - O. Leegen (1902).
Vt. HVM I, muist. 35.
Andrimäe kerigu ase
See koht Kerigu ase on Saaluse vallas, Saaluse ja Haanja valla piiride peal. Sääl ümberkaudu on suured mäed. Keskelt jookseb jõgi (oja), mida mitmet viisi kutsutakse: iga küla all on ise nimi. Jõgi on siis kahe valla piir. Ümber jõe on heinamaad ja sood. Soode ümber on õige kõrged mäerahnud. Mõned mäed on väga ilusad, nagu hobuseseljad ehk nagu -sadulad. Mägedest ja heinamaade seest tuleb väga palju lätteid välja, mis väga roostesed on. Arvatakse, et sääl mägede sees palju rauda on olemas, aga ei ole veel ükski asjatundja juure juhtunud. Mina ise olen neid allikaid vaadanud ja olen sedasama arvanud. "Palju allikaid," ütlevad vanad inimesed, "on ilma põhjata." See ümberkaudne on väga perätü maa; siis on sääl veel palju kuristikkusi ja orgusi. Öeldakse, et vanast on sääl röövli ja sõa ajal sissi (riisujad) pesitelenud. Õige inimene ei olla sääl elanud.
Nõnda siis sääl Andrimäe soo ääres on ühe mäeselja pääl midagi vaatamiseväärt. Nimelt suur kivilade. Et paremini sellest aru saada, joonistan ma ta üles.
Sääl on praegugi kole palju kiva koos ükstõise pääl, nagu ühe tarbeasja pärast kokku kannetud; kivid on reas ja korras. Mõnes kohas kasvavad haava- ja lepapuud. Minu arvamise järele on see üks vana eestlaste matus. Säält kohalt on mägi tasaseks tehtud, sest muidu on mägi ümargune. Üks vanajutt seletab kivide ajalugu niiviisi. Vanapagan olla tähele pandnud, et Jumalal kirikud on; sääl õpetatakse rahvast; aga temal oma rahva tarbeks ei ole kirikut olnud. Mis muud kui oma tarbeks kirik ehitada. Ta otsinud niisuguse kuha välja, kus palju inimesi ei käinud. Läinud ühel ööl Haanja poole pääle kiriku ehitamise tarbeks kiva otsima. Korjanud ühe kaatsaharo täie kiva ja tulnud tulema. Oli umbes kesköö aeg. Kui ta just üle soo selle mäe pääle oli saanud, laulis kukk ja äkisti läks kaadsaharo lõhki, kivid kukkusivad maha senna mäe pääle. Nõnda jäi kiriku ehitamine pooleli. - Rahvas aga nimetab seda kohta kirikuasemeks.
Siin on niisuguseid kivilademeid veel paari mäe otsas. Ümberringi on põllud, aga kõrge mäe otsas on sarapuupõesad ja palju suuri kiva, mis ei ole mitte igapäivased kivihunikud, vaid ka vist eestlaste matused ehk ohvrikohad ehk pühade hiiede jätised.
H III 29, 637/42 (5) < Rõuge khk. - J. Rauba (1901).
[Kiriku ase Villakülas]
Vanajuuda kiriku ase. Haanja vallas Villakülas Johan Zirki maa peal olnud kaks kivivaret pikliku zoloka moodi, teine teise künka peal. Haanja Plaani kiriku ehituse kivid ja kohaliku lauda ehituse kivid olla sealt veetud ja veelgi hulk järele jäänud.
E 57038 (2) < Rõuge khk. - J. Gutves (1926).
Vanajuuda kirikuehitus,
mis poolele jäänud, on Küläjärve läheduses Villaküla maa peal. Ümbruses kõrgem küngas, kelle otsas määratu palju kivisid. Neid olema Vanajuudas oma püksiharude sees senna mäele üles kokku kandnud. Mis õhtusel-ööl toonud, see saanud; kui kikas külas kirgnud, jäänud poolele, sest kikka kirgmise läheduses Vanajuuda töö ei edene. Vanajuudas põgenenud ära ja kirikuehitus jäänud poolele. Kivide ahervared olema veel praegu mäe otsas. Suur osa nendest kividest olla Haanja-Plaani õigeusu kiriku ehituse tarvis ära veetud. Sealt kivide vedamise ajal olla vasised Vanajuuda sarved leitud, mis temal kivide veeretamisel peast maha murdunud.
Seda kohta tarvis suvel lähemalt näha, võib-olla mõni sõjaülema matusekoht, kus piigiots võis välja tulla.
E 56872 < Rõuge khk. - J. Gutves (1926).
[Vanapagan ehitab kindlust]
Kasaritsas Kunnimäel olevat muiste kasvanud suur mets, mida inimesed olevat kartnud, sest Vanapagan tahtnud sinna omale kindlust ehitada. Nii kandnudki ta sinna metsa hulk kive kokku, kuid ükskord, kui taevasse oli tõusnud suur pime äikesepilv ja vihma oli hakanud sadama, põgenenud Vanapagan äikese eest orgu ühte lompi. Suur vihm oli uhtunud kivid alla orgu, kus nad veel praegugi, samuti ka lomp on veel säilinud senini. Sellest ajast peale olevat veel äikese ajal kuulda imelisi hääli sealses ümbruses, kuid Vanapaganat pole nähtud.
ERA II 246, 703/5 (11) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Hindo k. - V. Vois < Anna Peterson, sünd. 1855. a. (1939).
Minu kodu ligidal on suur mägi, seda mäge kutsutakse Kunnimägi. Ema jutustas.
Seo mägi oli vanasti olnu Vanapagana elupaigaks ja Vanapagan oli tahtnu mäe jalale kindlust ehitä. Ta oli kaibnu ja suuri kivve kokko kandnu. Too suvi oli väga vihmane olnu ja Vanapagana kindlus oli kokku varisenu. Pikse oli kõvaste käünü ja Vanapagan mäe all olevasse lompi hüpänü ja sinnä jäänüki. Mäetipul on urkad ja need olid Vanapagana elopaigaks olnud.
Nüüd elotsevad nende uragste sees kährid ja mäe pääl on suur mets.
ERA II 244, 91/2 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Meegomäe k. - H. Kalda < emalt, 45. a. (1939).
[Sild üle Mustjõe]
Vanapagan Rõuges silda ehitamas
Vanapagan tahtnud Mustajõe üle silda ehitada, et tal hõlpsam oleks Rõuge poole pääseda. Seks korjanud hulga kiva kokku, pannud kivid koti puudusel pükstesse, sasinud püksid kividega selga ja sammunud jõe poole. Kukk näinud Vanapagana tegu, hüüdnud:
"Mis sa teed?"
Vanapagan ehmunud kukelaulust nii, et tal püksid kividega hirmu pärast seljast maha langenud. Kivid kukunud jõe kaldale, kus neid hulk veel meie päevini leida.
E 8°6, 92 (382) < Rõuge khk. - M. J. Eisen < Viks (1929-1931).
[Sild üle Kikka järve]
Seesama Vanapagan, kes Abrukal pähklid otsimas käis, tahtis Krabi vallas üle Kikka järve ehitada kivist silda, kuid see ei õnnestunud. Silda tahtis ehitada selleks, et ümber järve oli tülikas Lätist Eestisse tulla (sellal olid veel kubermangud). Vanapagan hakkas tööle keskööl, et teda ei tülitataks. Korjates kive nurmedelt, läks kaua aega. Jõudes Kikka järve lähedusse ühe mäe ligidale (Vorotka), kuulis ta kukelaulu. Vanapagan kiirustab ja tal lõhkeb püksiharu, kuhu kivid kogutud, ja kivid kukkuvad kõik välja Vorotka mäele. Ka praegu on veel kivid sääl.
ERA II 244, 251/2 (5) < Rõuge khk., Tsooru v., Viru k. < Krabi v. - E Luik < Emilie Luik, 47 a. (1939).
Vrd. HVM II, lk. 62.
[Kivid Vastse-Kasaritsas]
Jumal lõi maa, aga tasatse. Vanakuri nurisi selle üle, et temale sellest midagi kasu ei olevat, ja andis nõu mägesid maa pääle luua, sest et siis, ütles Kuri, on kasu sinul ja minul: inimene veab mäkke koormat üles, on raske, siis ta vannub: "Kurat võtku sind," sellest on minul kasu; jõuab mäe otsa, siis on hea meel, ütleb: "Jumalale tänu," sellest on sinul kasu. Selle nõu pääle on siis mäed loodud.
Ükskord on aeg olnud, kui kivid on nendasamuti kasvanud kui puudki. Loomad on kõik rääkijad olnud. Vanakurat on ka kõik kivid üle maa laiali kannud ja lautanud, et seega omale rohkem au rahva käest saada. Tema kandmisekott olnud tema omad püksid. Nõnda on siin Vastse-Kasaritsas kaks kohta, kus väga paljo kivve, üks koht on õige laialine kivestik, sinna on terve pükstetäis toodud. Teine koht on vähemb, seäl kohal peab kandes püksihaaru, mis temal kivve täis olli, ja üle õla kandmises õli, ära katkend, ja nenda seäl terve püksiharu täis kivve maha kukkunud.
Kivid on kasvamise aega vedelad olnud ja külgehakkavad, sellepärast on nad auklised ja kärnased, mis sellest tuleb, et kärbsed ja muud putukad sinna pääle lennates, kinni jäivad ja seäl peäl sipeldes aukusid teivad ja surivad.
Maailm on otsata suur lauasarnane olemus, selle ümber on lõpmata suur udu. Järved on Vanaisa isi kaevanud ja veega täitnud.
H I 2, 569 (1) < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa v. - J. Orav (1888).
Vt. Vanapagan tekitab mägesid, muist. 426.
[Kivi Pärli küla metsas]
Pärli külas Nursi asunduse ligiduses metsas seisab suur kivi. Rahvas räägib sellest kivist järgmiselt.
Vanapagan[a] hulkudes metsas ringi tulnud kõva äike. Äikest kartes kukkunud Vanapaganal vigel seljast, ning kohta, kuhu ta kukkus, tähistab praegu suur kivi, millel on rist, ja kivi kannab praegu Viglakivi nime.
ERA II 244, 224 (2) < Rõuge khk. ja v., Pärli k. < Väikse-Ruuga k. - H. Pruvli < Emilie Tuusis, 39 a. (1939).
[Vanapagan toob Abrukalt pähkleid]
Seesama mets, kus peab ohvrikivi asuma, ei ole muud kui kividerägastik. Nende saamise kohta teatakse järgmist juttu.
Korra olla Peipsi Vanapaganale kange pähkliisu tulnud ja ta läinud kuulsale Abruka saarele pähkleid otsima. Jõudnud Abrukale, korjas koti hoolega pähkleid täis. Ka metsavaht ehk omanik olla seda näind ja hakanud Vanapaganat taga ajama. Vanapagan jooksnud nii kõvasti, et tähelegi ei pannud, kui kott purunes ja pähklid kotist välja jooksid. Pähklid asuvad veel praegugi selles metsas ja Vasara talu nurmedel.
ERA II 244, 250/1 (2) < Rõuge khk., Tsooru v., Viru k. < Krabi v. - E. Luik < Emilie Luik, 47 a. (1939). Vt. HVM II, lk. 62.
[Kivid Kõrgepalus]
Mustjõe vasak kallas ehk nn. Kõrgepalu jagu Tsooru vallast on väga kivine (põldkivid). Kive on paiguti nii palju, et põllu harimine on peaaegu võimata. Nende kivide kohta kõneleb vanaaegne kohapäälne muinasjutt järgmist.
Muistsel ajal olla olnud Keretusoo üks suur sarapuumets. Kord käinud ka Vanapagan sääl pähklaid korjamas. Saak olnud nii rikkalik, et pähklakott koduteel olla rebenenud ja hulka pähklaid kotist välja valgunud. Et inimesed tema töövaeva ei saaks kasutada, olla Vanapagan nad kivideks muutnud.
ERA II 246, 725 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - H. Pill < Hindrik Pill, 48 a. (1939).
Võrumaa ja Tartumaa mägede sündimine
Vanal ajal olnu maa peaaegu laudtasane. Seda es või nätä aga Kurat, sõst kui maa tasanõ om, sõs om rasõ inemisi kurjalõ tiili esütädä. Ta läts Jumala manu ja ütel:
"Tiimi maailma veidu vähämbäs, ta um ülearvu suur."
Jumal oll ka nõun ja na algsivagi oma tüüd. Kurat läts põhja poole ja hakas säält maad kokku litsma. Jumal läts lõuna poole ja hakas säält tasakõsõ maad kokku litsma, sest ta oll aru saanu Kuradi plaanist. Nii saeva Võru- ja Tartumaa mäe. Ja kiä seda ei usu, või esi käema minna, et Tartumaal om künkid rohkõm kui Võrumaal.
Nii selet mulle vanaima.
ERA II 246, 65 (9) < Rõuge khk., Tsooru v. < Rõuge v., Sänna k. - H. Jänes < Mari Jänes, 70 a. (1939).
[Vanapagana magamisase ja jäljed Krabi Paganamaal]
Rõuge kihelkonnas Krabi asunduse Läti piiri äärne maa-ala on mägine, mida kohalik rahvas nimetab Paganamaaks. Paganamaa on Lätimaast eraldatud mitme järjestikku asetsevate nn. Kikkajärvedega. Järvedest eemal Paganamaal leidub kolm süvendit, millest üht nimetatakse Vanapagana magamisasemeks, kahte aga tema jälgedeks.
Mainitud süvenditega on ühenduses Kuradi-Maiekõsõ muistend.
RKM II 12, 541/3 (7) < Rõuge khk., Varstu v., Krabi as. - G. Kaljuvee < Jaan Kasak, 48 a. (1946).
Vt. ka Jälgedega kivid, muist. 369-372.
[Vanapagan tahab Hansu hävitada]
(AaTh 650 A + 1148)
Meie - Kasaritsa mõisa juures asub väike mägi, mida kutsutakse Kunnmäeks. See mägi olevat tekkinud Vanapagana kätetööl. Nimelt pahandanud Kaval-Hans oma peremehe ära. Läinud pärast seda ise kraavi kaevama nüüdse Kunnmäe külje alla. Kraavi mulla pildunud sulane ilusasti kraavi pervele. Vanapagan aga arvanud, et nüüd on hää silmapilk halvast sulasest lahti saada. Ajanud kraavikaldal asuva mulla kokku suurele nahksest põllele ja tahtnud Hansule kaela visata. Oma tegutsemisehoos aga ei pandnud Vanakuri tähelegi, et piksepilv on ligidal. Saanud suure põlletäie mullaga astuda mõne sammu, kui käinud vali kärgatus. Vanapagan ehmunud koledasti, pillanud mulla põllelt maha hunnikusse ja pistnud ise lähedal olevasse väiksesse Kunnalannu järve jooksu. Hirmuga teel kogu aeg karjunud Vanakuri ikka järve nime, mis tulnud ainult poolikult suust, ikka "kunn-kun!". Sellest peale hakatigi Vanapagana poolt maha pillatud liivapõlletäit nimetama Kunnmäeks.
ERA II 244, 61/2 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kose k. - R. Iisak, 62 a. (1939).
(Kalevipoeg viskab Vanapaganat kiviga, mis asub nüüd Rõuges Ridsila karjamõisa nurmel Rõuge-Mõniste tee ääres.)
E 43454 (130) < Rõuge khk., Sänna v. - O. Leegen (1902).
Vt. HVM I, muist. 35.
Andrimäe kerigu ase
See koht Kerigu ase on Saaluse vallas, Saaluse ja Haanja valla piiride peal. Sääl ümberkaudu on suured mäed. Keskelt jookseb jõgi (oja), mida mitmet viisi kutsutakse: iga küla all on ise nimi. Jõgi on siis kahe valla piir. Ümber jõe on heinamaad ja sood. Soode ümber on õige kõrged mäerahnud. Mõned mäed on väga ilusad, nagu hobuseseljad ehk nagu -sadulad. Mägedest ja heinamaade seest tuleb väga palju lätteid välja, mis väga roostesed on. Arvatakse, et sääl mägede sees palju rauda on olemas, aga ei ole veel ükski asjatundja juure juhtunud. Mina ise olen neid allikaid vaadanud ja olen sedasama arvanud. "Palju allikaid," ütlevad vanad inimesed, "on ilma põhjata." See ümberkaudne on väga perätü maa; siis on sääl veel palju kuristikkusi ja orgusi. Öeldakse, et vanast on sääl röövli ja sõa ajal sissi (riisujad) pesitelenud. Õige inimene ei olla sääl elanud.
Nõnda siis sääl Andrimäe soo ääres on ühe mäeselja pääl midagi vaatamiseväärt. Nimelt suur kivilade. Et paremini sellest aru saada, joonistan ma ta üles.
Sääl on praegugi kole palju kiva koos ükstõise pääl, nagu ühe tarbeasja pärast kokku kannetud; kivid on reas ja korras. Mõnes kohas kasvavad haava- ja lepapuud. Minu arvamise järele on see üks vana eestlaste matus. Säält kohalt on mägi tasaseks tehtud, sest muidu on mägi ümargune. Üks vanajutt seletab kivide ajalugu niiviisi. Vanapagan olla tähele pandnud, et Jumalal kirikud on; sääl õpetatakse rahvast; aga temal oma rahva tarbeks ei ole kirikut olnud. Mis muud kui oma tarbeks kirik ehitada. Ta otsinud niisuguse kuha välja, kus palju inimesi ei käinud. Läinud ühel ööl Haanja poole pääle kiriku ehitamise tarbeks kiva otsima. Korjanud ühe kaatsaharo täie kiva ja tulnud tulema. Oli umbes kesköö aeg. Kui ta just üle soo selle mäe pääle oli saanud, laulis kukk ja äkisti läks kaadsaharo lõhki, kivid kukkusivad maha senna mäe pääle. Nõnda jäi kiriku ehitamine pooleli. - Rahvas aga nimetab seda kohta kirikuasemeks.
Siin on niisuguseid kivilademeid veel paari mäe otsas. Ümberringi on põllud, aga kõrge mäe otsas on sarapuupõesad ja palju suuri kiva, mis ei ole mitte igapäivased kivihunikud, vaid ka vist eestlaste matused ehk ohvrikohad ehk pühade hiiede jätised.
H III 29, 637/42 (5) < Rõuge khk. - J. Rauba (1901).
[Kiriku ase Villakülas]
Vanajuuda kiriku ase. Haanja vallas Villakülas Johan Zirki maa peal olnud kaks kivivaret pikliku zoloka moodi, teine teise künka peal. Haanja Plaani kiriku ehituse kivid ja kohaliku lauda ehituse kivid olla sealt veetud ja veelgi hulk järele jäänud.
E 57038 (2) < Rõuge khk. - J. Gutves (1926).
Vanajuuda kirikuehitus,
mis poolele jäänud, on Küläjärve läheduses Villaküla maa peal. Ümbruses kõrgem küngas, kelle otsas määratu palju kivisid. Neid olema Vanajuudas oma püksiharude sees senna mäele üles kokku kandnud. Mis õhtusel-ööl toonud, see saanud; kui kikas külas kirgnud, jäänud poolele, sest kikka kirgmise läheduses Vanajuuda töö ei edene. Vanajuudas põgenenud ära ja kirikuehitus jäänud poolele. Kivide ahervared olema veel praegu mäe otsas. Suur osa nendest kividest olla Haanja-Plaani õigeusu kiriku ehituse tarvis ära veetud. Sealt kivide vedamise ajal olla vasised Vanajuuda sarved leitud, mis temal kivide veeretamisel peast maha murdunud.
Seda kohta tarvis suvel lähemalt näha, võib-olla mõni sõjaülema matusekoht, kus piigiots võis välja tulla.
E 56872 < Rõuge khk. - J. Gutves (1926).
[Kiriku ase Vana-Roosas]
Aga vanainemise kõnelesi, et Vanatont oli tahtnud Vana-Roosa kirikut ehitada. Ta pidi kiriku ehitama, et siis ehitatakse sinna kõrts ka juurde ja see on siis tema maja. Kõrgepalust Vana-Roosa poole tulles üle Mustajõe hüpates seal Pangi all olid püksiharud ära lõhenu, kivid kukkusid sinna maha.
Hiljem leiti, et see on gootlaste matus.
RKM II 63, 423 (4) < Rõuge khk., Vana-Roosa as. - E. Veskisaar < Eduard Pless, 54 a. (1957).
[Vanapagan ehitab kindlust]
Kasaritsas Kunnimäel olevat muiste kasvanud suur mets, mida inimesed olevat kartnud, sest Vanapagan tahtnud sinna omale kindlust ehitada. Nii kandnudki ta sinna metsa hulk kive kokku, kuid ükskord, kui taevasse oli tõusnud suur pime äikesepilv ja vihma oli hakanud sadama, põgenenud Vanapagan äikese eest orgu ühte lompi. Suur vihm oli uhtunud kivid alla orgu, kus nad veel praegugi, samuti ka lomp on veel säilinud senini. Sellest ajast peale olevat veel äikese ajal kuulda imelisi hääli sealses ümbruses, kuid Vanapaganat pole nähtud.
ERA II 246, 703/5 (11) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Hindo k. - V. Vois < Anna Peterson, sünd. 1855. a. (1939).
Minu kodu ligidal on suur mägi, seda mäge kutsutakse Kunnimägi. Ema jutustas.
Seo mägi oli vanasti olnu Vanapagana elupaigaks ja Vanapagan oli tahtnu mäe jalale kindlust ehitä. Ta oli kaibnu ja suuri kivve kokko kandnu. Too suvi oli väga vihmane olnu ja Vanapagana kindlus oli kokku varisenu. Pikse oli kõvaste käünü ja Vanapagan mäe all olevasse lompi hüpänü ja sinnä jäänüki. Mäetipul on urkad ja need olid Vanapagana elopaigaks olnud.
Nüüd elotsevad nende uragste sees kährid ja mäe pääl on suur mets.
ERA II 244, 91/2 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Meegomäe k. - H. Kalda < emalt, 45. a. (1939).
[Sild üle Mustjõe]
Vanapagan Rõuges silda ehitamas
Vanapagan tahtnud Mustajõe üle silda ehitada, et tal hõlpsam oleks Rõuge poole pääseda. Seks korjanud hulga kiva kokku, pannud kivid koti puudusel pükstesse, sasinud püksid kividega selga ja sammunud jõe poole. Kukk näinud Vanapagana tegu, hüüdnud:
"Mis sa teed?"
Vanapagan ehmunud kukelaulust nii, et tal püksid kividega hirmu pärast seljast maha langenud. Kivid kukunud jõe kaldale, kus neid hulk veel meie päevini leida.
E 8°6, 92 (382) < Rõuge khk. - M. J. Eisen < Viks (1929-1931).
[Sild üle Kikka järve]
Seesama Vanapagan, kes Abrukal pähklid otsimas käis, tahtis Krabi vallas üle Kikka järve ehitada kivist silda, kuid see ei õnnestunud. Silda tahtis ehitada selleks, et ümber järve oli tülikas Lätist Eestisse tulla (sellal olid veel kubermangud). Vanapagan hakkas tööle keskööl, et teda ei tülitataks. Korjates kive nurmedelt, läks kaua aega. Jõudes Kikka järve lähedusse ühe mäe ligidale (Vorotka), kuulis ta kukelaulu. Vanapagan kiirustab ja tal lõhkeb püksiharu, kuhu kivid kogutud, ja kivid kukkuvad kõik välja Vorotka mäele. Ka praegu on veel kivid sääl.
ERA II 244, 251/2 (5) < Rõuge khk., Tsooru v., Viru k. < Krabi v. - E Luik < Emilie Luik, 47 a. (1939).
Vrd. HVM II, lk. 62.
Krabin Kikka järve man on lõpmata kivi' riidan. Juudas ol´l tahtnu järvest silda üle tetä, ol´l püksiharuga vidänu noit kivve, ommaki katte riita pükstest puistatu. Ol´l tulnu viimane kord, tulnu hiiglasuur pikse, ol´l põrutanu taad Vannapoissi, oll jäänü sild tegemata, ol´l lännü är põrgu.
Sääl omma kõrge mäe'. Ma ole sääl karjan käünü, ma kai, siis seletiva.
RKM II 63, 281 (2) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa as. - E. Veskisaar < August Langus, 60 a. (1957).
Mul vanaema elab Paganamaal, ta rääkis, et Vanapagan oli tahtnud silda ehitada, oli kive kandnud püksiharuga. Kikka järvest oli läbi lännu, kivid olid maha sadanud. Kõneldakse, et on sinna ära uppunud, mõni jälle ütleb, et on edasi lännu. Hulga jälgi on seal näha.
RKM II 63, 326/7 (1) < Rõuge khk., Vana-Roosa as. - E. Veskisaar < Inge Baranov, 13 a. (1957).
Kikka järves on saar. Vanapagan tahtis silda üle järve ehitada, viis kivid sinna poolsaare peale. Kui piksevihma hakkas sadama, siis oli järve ära kadunud.
Koolilapsed rääkisid nii ja näitasid neid kive.
RKM II 63, 404 (1) < Rõuge khk., Krabi as. - E. Veskisaar < Kasak, 13 a. (1957).
[Kivid Vastse-Kasaritsas]
Jumal lõi maa, aga tasatse. Vanakuri nurisi selle üle, et temale sellest midagi kasu ei olevat, ja andis nõu mägesid maa pääle luua, sest et siis, ütles Kuri, on kasu sinul ja minul: inimene veab mäkke koormat üles, on raske, siis ta vannub: "Kurat võtku sind," sellest on minul kasu; jõuab mäe otsa, siis on hea meel, ütleb: "Jumalale tänu," sellest on sinul kasu. Selle nõu pääle on siis mäed loodud.
Ükskord on aeg olnud, kui kivid on nendasamuti kasvanud kui puudki. Loomad on kõik rääkijad olnud. Vanakurat on ka kõik kivid üle maa laiali kannud ja lautanud, et seega omale rohkem au rahva käest saada. Tema kandmisekott olnud tema omad püksid. Nõnda on siin Vastse-Kasaritsas kaks kohta, kus väga paljo kivve, üks koht on õige laialine kivestik, sinna on terve pükstetäis toodud. Teine koht on vähemb, seäl kohal peab kandes püksihaaru, mis temal kivve täis olli, ja üle õla kandmises õli, ära katkend, ja nenda seäl terve püksiharu täis kivve maha kukkunud.
Kivid on kasvamise aega vedelad olnud ja külgehakkavad, sellepärast on nad auklised ja kärnased, mis sellest tuleb, et kärbsed ja muud putukad sinna pääle lennates, kinni jäivad ja seäl peäl sipeldes aukusid teivad ja surivad.
Maailm on otsata suur lauasarnane olemus, selle ümber on lõpmata suur udu. Järved on Vanaisa isi kaevanud ja veega täitnud.
H I 2, 569 (1) < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa v. - J. Orav (1888).
Vt. Vanapagan tekitab mägesid, muist. 426.
[Kivi Pärli küla metsas]
Pärli külas Nursi asunduse ligiduses metsas seisab suur kivi. Rahvas räägib sellest kivist järgmiselt.
Vanapagan[a] hulkudes metsas ringi tulnud kõva äike. Äikest kartes kukkunud Vanapaganal vigel seljast, ning kohta, kuhu ta kukkus, tähistab praegu suur kivi, millel on rist, ja kivi kannab praegu Viglakivi nime.
ERA II 244, 224 (2) < Rõuge khk. ja v., Pärli k. < Väikse-Ruuga k. - H. Pruvli < Emilie Tuusis, 39 a. (1939).
[Vanapagan toob Abrukalt pähkleid]
Seesama mets, kus peab ohvrikivi asuma, ei ole muud kui kividerägastik. Nende saamise kohta teatakse järgmist juttu.
Korra olla Peipsi Vanapaganale kange pähkliisu tulnud ja ta läinud kuulsale Abruka saarele pähkleid otsima. Jõudnud Abrukale, korjas koti hoolega pähkleid täis. Ka metsavaht ehk omanik olla seda näind ja hakanud Vanapaganat taga ajama. Vanapagan jooksnud nii kõvasti, et tähelegi ei pannud, kui kott purunes ja pähklid kotist välja jooksid. Pähklid asuvad veel praegugi selles metsas ja Vasara talu nurmedel.
ERA II 244, 250/1 (2) < Rõuge khk., Tsooru v., Viru k. < Krabi v. - E. Luik < Emilie Luik, 47 a. (1939). Vt. HVM II, lk. 62.
[Kivid Kõrgepalus]
Mustjõe vasak kallas ehk nn. Kõrgepalu jagu Tsooru vallast on väga kivine (põldkivid). Kive on paiguti nii palju, et põllu harimine on peaaegu võimata. Nende kivide kohta kõneleb vanaaegne kohapäälne muinasjutt järgmist.
Muistsel ajal olla olnud Keretusoo üks suur sarapuumets. Kord käinud ka Vanapagan sääl pähklaid korjamas. Saak olnud nii rikkalik, et pähklakott koduteel olla rebenenud ja hulka pähklaid kotist välja valgunud. Et inimesed tema töövaeva ei saaks kasutada, olla Vanapagan nad kivideks muutnud.
ERA II 246, 725 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - H. Pill < Hindrik Pill, 48 a. (1939).
Võrumaa ja Tartumaa mägede sündimine
Vanal ajal olnu maa peaaegu laudtasane. Seda es või nätä aga Kurat, sõst kui maa tasanõ om, sõs om rasõ inemisi kurjalõ tiili esütädä. Ta läts Jumala manu ja ütel:
"Tiimi maailma veidu vähämbäs, ta um ülearvu suur."
Jumal oll ka nõun ja na algsivagi oma tüüd. Kurat läts põhja poole ja hakas säält maad kokku litsma. Jumal läts lõuna poole ja hakas säält tasakõsõ maad kokku litsma, sest ta oll aru saanu Kuradi plaanist. Nii saeva Võru- ja Tartumaa mäe. Ja kiä seda ei usu, või esi käema minna, et Tartumaal om künkid rohkõm kui Võrumaal.
Nii selet mulle vanaima.
ERA II 246, 65 (9) < Rõuge khk., Tsooru v. < Rõuge v., Sänna k. - H. Jänes < Mari Jänes, 70 a. (1939).
[Vanapagana magamisase ja jäljed Krabi Paganamaal]
Rõuge kihelkonnas Krabi asunduse Läti piiri äärne maa-ala on mägine, mida kohalik rahvas nimetab Paganamaaks. Paganamaa on Lätimaast eraldatud mitme järjestikku asetsevate nn. Kikkajärvedega. Järvedest eemal Paganamaal leidub kolm süvendit, millest üht nimetatakse Vanapagana magamisasemeks, kahte aga tema jälgedeks.
Mainitud süvenditega on ühenduses Kuradi-Maiekõsõ muistend.
RKM II 12, 541/3 (7) < Rõuge khk., Varstu v., Krabi as. - G. Kaljuvee < Jaan Kasak, 48 a. (1946).
Vt. ka Jälgedega kivid, muist. 369-372.
Seda küll räägiti, et seal Paganamaal on Vanapagan joosnu ja maganu. Kikkajärvest on kolme sammuga üle joosnu Lätimaale.
RKM II 63, 445 (19) < Rõuge khk., Tsooru k/n. - E. Veskisaar < Kusta Kolling, 75 a. (1957).
Kord olli Vanapagan maganu sääl soon, olli üles tulnu, sääl lepistun on sügava haua, kolm sammu olli saanu, olli lännu Kikkajärve sisse.
RKM II 63, 402 (3) < Rõuge khk., Krabi as. - E. Veskisaar < Kari Meo, umb. 60 a. (1957).
Krabin Hirsa alan on Vanapagana auk või org, kus on Vanapagana kivi või kiviase või mis seal oli.
RKM II 63, 385 (3) < Rõuge khk., Naadi k. < Hargla, Mõniste - E. Veskisaar < Miili Rohtla, 67 a. (1957).
Mineva-aastal käisin seal [= Krabil] võsa lõikamas, siis näidati Pagana jälgi, oll sealt üle mäe läinud.
RKM II 63, 287 (1) < Rõuge khk. - E. Veskisaar < Liider, umb. 30 a. (1957).
Paganamaal on palju aunimesid. Mõni ütleb, et Paganamaa sellepärast, et seal Vanapagana jäljed. Mõni, et sellepärast, et seal elas palju lolle ja vargaid. Veel nimetatakse Arnoldi riik. Õige nimi on Trumbipalu.
RKM II 63, 403 (1) < Rõuge khk., Varstu k/n., Krabi as. - E. Veskisaar < Umb. 60 a. mees (1957).
[Vanapagana silmarohi]
(AaTH 1135 + 1137)
Rehepapp seal kivirehen või Sänna rehen või kus ta oli. Varast vilja ka. Öösel käis Vanakurat ka. Rehepapp sulatanu tina. Vanakurat tulnu sisse ja küsinu, et mis sa teet.
"Silmarohtu keeda."
Vanakurat ütelnu, et mul omma ka silma väega haige, vast mulle ka saa.
"Saa küll."
Küsü rehepapi käest: "Mis su nimi on?"
"Esi on mu nimi."
Olnu pikk pink seal, köütnü kõvasti too Vanakuradi kinni ja siis valanu kuuma tina silmi pääle. Nüüd ol´l sis Vanakurat lännu kõge pingiga, rööknu, tõse tulnu ja küsünü, et kes tekk.
"Esi tekk."
Tõse, et kui esi tegit, sis ole.
Lännu. Mõtsan on, kutsutas Juudajärve saar, seal on järv ka, ol´l sinna lännu.
RKM II 63, 425/6 (4) < Rõuge khk., Tsooru k/n. ja as. - E. Veskisaar < Jaan Pormeister, 75 a. (1957).
Juudajärve soo on olemas küll, on Tsoorust umbes 4-5 kilomeetrit.
Vanast olli säände jutt, et rehepapp siinsamas Tsooru kivirehes olli midagi keetnu või mis ta olli tennu. Sis olli Vanajudas tulnu. Too olli küsinu, et mis sa siin teet. Ta olli ütelnu, et ma keeda silmarohtu, et mul omma silma haige. Aga ta olli tinna sulatanu. Vanapoiss ütelnu, et oi, mu silma ka väega valutase, et anna mulle ka. Rehepapp olli ütelnu, et ma köüdä kinni siia pingi peale, et muidu lätt ehk kuigi kõrvale, kui liigutat. Olli pingi peale kinni sidunu ta Vanapakana ja tinna, mida ta sulat, silma lasknu. Vanapakan lännu kõige pingiga läbi katuse Juudajärve, seal oli enne järv.
Vanainemise kõneliva nii.
RKM II 63, 337/8 (2) < Rõuge khk., Tsooru k/n. ja as. - E. Veskisaar < Peeter Jaeniit, 83 a. (1957).
Üts Petja-Hans olli tina sulatanu paa seen. Ta olli küsinu, mis sa teet. Olli ütelnu, et silmarohtu sulata. Ütelnu, et mul kah omma silma väega haige, mulle ka rohtu silma panda. Too ütel vasta, et too on väega vallus, piat kinni köütmä. Vanajuudas ütel, et seo no pealegi. Pandseki pingi külge kinni, sällile. Sis valasi kuuma tina silma. Olli nii vallus, pistse jooksma, jooskse järve sisse. Sellest saigi nimi - Juudajärve soo.
Kui seal kraavi lõigati, sis olli leitu säändse mädänüdse puutükü, ütteldi, et pingitükü.
RKM II 63, 330/l (1) < Rõuge khk., Tsooru k/n. ja as. - E. Veskisaar < Rosalie Hankov, 74 a. (1957).
Vanapagana püksisääre täis kiva
Rõuge kihelkonnas Vana-Roosa vallas Palu talu krundis ligi Musta jõge heinamaa ääres on üks päratu suur kivivarem, millest rahvas järgmiselt jutustab.
Kord olla Vanapagan tahtnud üht suurt ja toredat kivisilda üle Mustajõe ehitada ja hakanud siis selleks oma pükstega kiva kandma. Mööda nurmesid uitanud ta ümber ja korjanud püksisääre sisse kiva. Ta korjanud kõike, väiksid ja suuri kiva. Viimaks saanud tal püksid kiva täis, viskanud need siis üle õla selga ja hakanud Musta jõe poole kõmpima. Kui ta parajaste heinamaa äärde liivakünkale jõudnud, olnud küla, kari sääl söömas ja karjapoisid näinud Vanapagana tema kivikoormaga ära ning hakanud kisama:
"Näe, näe, missugune hirmuts sääl kiva kannab!" Selle üle aga prahvatanud Vanapaganal püksisääre ots katki ja kõik kivid langenud mööda selga mis kolin ja mürin liivakünkale maha, kuhu nad veel tänapäevani on jäänud. Pääle seda äpardust ei ole Vanapagan enam tahtnud Mustajõe pääle silda tegema hakata.
Muidugiste on see üks kivikalme, sest säält kivide vahelt on palju põlenud luu- ja sütepuru leitud, nõndasama ka mitmesuguseid vaskseid ehteasju. Selle kivikalme ligidal nähtavat õhtu videviku ajal alati mitmesugusel näol vaimusid, ja kes iial peaks sellest kohast, soo äärt kaudu, mööda minema, eksib alati ära ja peab enne hullumoodu jandama, kui ta jälle õige teele saab. Kord läinud säält ka üks vana julge soldat mööda, kuna ta teistele enne oli öelnud, et temale säält mööda minnes mitte midagi äpardust ei saa sündima. Saanud mees aga juba kivikalme ligidale oru kaldale, näeb ta, et kogu tema ümbrus kõik võõras ja temale tundmata näitab olema. Mees aga ei hooli sellest, võtab õige südame rindu ja läheb edasi. Korraga leiab ta, et on kivikalme pääle tulnud, pöörab nüüd ruttu ümber, et õigele teele minna, aga satub jällegi kivikalme pääle tagasi. Jälle pöörab ümber ja läheb kiireste edasi. Varsti näeb ta halli veeauru enese ees ja leiab, et ta on otse Mustajõe kalda pääl ja veel selle haua äärel, kuhu enamiste iga aasta üks inimene on ära uppunud. Mehel käib külm värin üle keha ja pöörab ümber ning läheb kiireste tagasi, aga peagi leiab ta ennast jällegi Mustajõe kaldalt. Nõndamoodi mässanud mehikene kuni hommikuni, teine kaks korda läinud kivikalme pääle, teine kaks korda Mustajõe kaldale. Puruväsinult jõudnud ta hommikul kodu ja ei ole enam iialgi julgenud öö ajal kusagile üksinda minna.
H I 9, 423/4 (15) - A. Suurkask (1898).
Vt. Kirikuehitamine, muist. 155.