Pühalepa
[Võiduviskamine Tõlluga]
(Vanapagan võistleb Tõlluga kiviviskamises, Vanapagana kivi Õunangu mäel, Tõllu kivi Pühalepa kiriku juures.)
ERA II 229, 353 (9) < Pühalepa khk. - J. Palm (1939), Trükitud: HVM II, lk. 98, muist. 1.
[Kolm kivi Pühalepa kiriku pihta]
Sääl, kus praegu asub Pühalepa kirik, kasvanud vanast üks püha lepp. Kaks härga rakendet vastupidi ette, s.o. härg, kes harilikult paremal pool oli, pandi nüüd pahemale poole, ja kes pahemal, pandi nüüd paremale poole, ja saadetud nad minema ilma juhita. Härjad läind, vankri ossi (rummu) ots jäänd selle lepa taha kinni ja härjad seisma, sinna ehitatudki kirik. Alguses pole Kurat kiriku ehituskive paigal pidanud, kõik mis päeval ehitatud, olnud hommikuks laiali visatud. Tulnud õpetaja ja teind kivele ristid pääle, siis ei ole Kurat enam kive puutunud. Kui aga kirik valmis saanud, tahtnud ta kiriku torni kiviga puruks lüüa ja visanud kolm kivi, üks kukkunud sinna ligidale kõrtsi juure, teine Veoma poole ja kolmas selle ligi. Need kivid visanud ta Õunapuu mäelt, mis asub Solinõmme ligidal siinpool Vaimla mõisat. Pärast tulnud ta vaatama, kas torn on katki, kuid näinud, et torn terve. Siis annud hobusele piitsa, see hüpanud nii tuliselt minema, et kabjaraua ase jäi paekivvi, mis selle kivi juures, mis maantee ääres Pühalepa kõrtsi ligi. Siis jätnud kiriku rahule. See püha lepp olnud rahva ohverdamise paik, kus nad käind ohverdamas, laulmas ja lugemas.
E, StK 24, 93/4 (3) < Pühalepa khk., Suur v., Kuri k. - A. Kõrv < Gustav Känd, 73 a. (1924).
Vt. Jälgedega kivid, muist. 396 B.
Vt. ka HVM II, muist. 1 ja 9.
Pühalepa kiriku läheduses on 3 suurt kivi. Vana (s. o. Kurat) kandnud neid vestitaskus ja tahtnud nendega Pühalepa kiriku torni puruks visata. Kivid läind aga mööda ja torn seisab praegugi.
ERA II 1, 517 (2) < Pühalepa khk., V.-Kõrtsi - P. Ariste < Jaagup Esko, 78 a. (1928).
[Kivivare Pühalepa kiriku pihta]
Otimägi
Rahvas teab mitmesuguseid jutte kivihuniku kohta. Ühe järele tahtnud kord vihane Vanapagan Pühalepa kirikut ära hävitada. Ta katsund kiriku pihta kiva loopida, kuid need kukkund enne maha ning neist moodustund Otimägi. Teine jutt kõneleb, et teoajal ("Siberi Ungru ajal", umb. 140 a. tagasi) kuri kubjas lasknud teolistel need kivid põldudelt kokku kanda. Rahvas teab ka kellegist taanlasest, kes hunnikut käind uurimas ja selle päikesejumala ohverdamiskohaks olevat pidand. Niisugune jutt on säält ka rahvasse tunginud.
Arvatavasti on see pronksiaja haud. Selliseid kohtame Soomes ja Rootsis.
E 54024 < Pühalepa khk. - T. Vaas (1923). (= Eesti NSV TA Ajaloo Instituut, Arheoloogia Sektori materjalid. Pühalepa khk. T. Vaas (1923). Vt. HVM II, muist. 8 ja 9.
Pühalepa kiriku ja kirikumõisa vahel on tee ääres suur kivivare. Vanapagan visanud need kivid Õunaku mäelt, tahtes kirikut hävitada. Kõik kivid aga läinud üle kiriku.
ERA II 229, 318/9 (17) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Palade k. - U. Enson < Liisa Kokla, 62 a. (1939).
Enne Pühalepa kiriku ehitamist tahetud kirikut ehitada Kurile, kuid mis päeva ehitatud, seda lõhkund Vanapagan öössi ära. Päeval aga magand Vanapagan metsas kivi otsas, kus praegu tema pesaase näha kivi sees ja jäljed jne. Siis olla targad öelnud, et kui kellegi sünnib kaks musta härgvasikat ühest lehmast, siis peab neid seitsme aastaseks kasvatama, siis ette rakendama ja laskma neil minna ehitusmaterjali koormaga. Nii tehtudki. Härjad läind ikka edasi, kuni Pühalepas teine härg teiselt poolt püha lepapuud tahtnud minna ja nii kinni jäänud. Sinna hakatud kirikut ehitama. Kuid Vanapaganale olla jäänd õigus kirikut ära lõhkuda, kui see valmissaamisel on, aga enne, kui rist ehk kukk pääle pannakse kirikule. Nüüd hakkand Vanapagan Kallaste pangalt vahtima, millal saab kirik valmis. Kallaste panga (mäe) sees olnud tema sepikoda, kus ta tööd teind, nii et rahvas ümberringi säält ikka kolinat olevat kuulnud, ja vahetevahel jooksnud Vanapagan mäe otsa vahtima, kui kaugel juba kiriku ehitustöö on. Vanapagan olla oma sepikojas nii kolistanud, et naised, kes siin kaldal pesu käind pesemas, vihaseks saand ja ükskord märgade lappidega Vanapaganale kallale läind, selle minema kihutand Kallaste mäelt. Nüüd aga asunud Vanapagan Õunapuu mäele, siit pole aga Pühalepa kirikut näha, sest mets varjab ära. Siin magand Vanapagan, kui talle korra toodud teade, et Pühalepa kirik hakkab valmis saama. Vanapagan otsind suure kivi, et visata, seni aga läind ilm uduseks ja ta pole näind, kuhu visata, virutan huupi ja siis kihutand ratsalehobuse seljas juure vaatama, kuidas kivi läks, kuid oli mööda läind. Praegu olevat veel ühel suurel kivil Vanapagana hobuse jäljed pääl, mis ta seekord suure kihutamisega järgi jätnud.
E, StK 21, 33/4 (4) < Pühalepa khk., Kerema k. - A. Läti < Kustav Särglepp, 61 a. (1923).
Pühalepa kirikut tahetud enne Kurile ehitada, kuid Vanapagan, kes Hellama niidul raudkivil ikka magand (praegu on sellel kivil Pagana magamise ase, peaalune, külle- ja jalgadeasemed näha), lõhkunud öösiti kõik ära, mis rahvas päeval teinud. Siis olla mintud targa juure. Tark juhatand: "Kui kellegi sünnib ühest lehmast kaks vasikat, siis kasvatagu need üles. Kui saavad 7-aastaseks, siis rakendatagu kivikoorma ette ja lastagu minna, kuhu tahavad; kuhu seisma jäävad, sinna ehitatagu kirik. Nii tehtudki. Pühalepa kohal läinud teine härg teiselt poolt lepapuud minema, pole edasi saand ja jäänud seisma. Sinna hakatud kirikut ehitama ja sellest ka nimi Pühalepa. Vanapaganal aga jäänud veel õigus kiriku valmis saamise[l] enne risti ehk kuke päälepanemist kirikut ära hävitada. Vanapagan[al] olnud Kallaste mäe sees sepikoda, kus ta ikka töötanud ja vahetevahel mäe otsa käinud vaatama, kas kirik saab juba valmis. Sepakoja plarin aga vihastanud naisi, kes siin kaldal pesu pesesivad, ja need läind korra ja ajanud Vanapagana märgade lappidega minema (peksnud märgade lappidega). Pagan asunud nüüd Õunamäele ja tulnud meie randa kiva korjama. Tagasi minnes Isabella mõisa kohal kuulnud kolmat korda kukelaulu, taskud rebenend, kummagi tasku kohas tekkind kivihunnik. Teisel päeval hakand kirik valmis saama. Kuid tulnud nii suur udu, et Tont pole kirikut näind. Viskand huupi, ja siis sõitnud ratsahobuse seljas vaatama. Kivid olnud mööda läinud. Tondi kihutamisest aga jäänud Pühalepa lähedale ühele kivile hobuseraua jälg, mis praegu näha olevat.
E 55139/9a (24) < Pühalepa khk. - Lätti (1924).
Vanapagan tahtis Pühalepa kirikut puruks visata, kuid kivi ei trehvanud ja lendas mööda. Kivi on praegu veel näha Pühalepa kirikumaantee ääres.
E 61185 <Pühalepa khk., Suuremõisa v., Puliste k. - M. Meiusi < Andrus Viidik, 64 a. (1927).
Kuri määle hakatud kord kirikut ehitama, aga mis pääva tehtud, see ööse laodatud. Vanakuri ei lasknud sinna ehitada. Sellepärast hakatud seda mäge hüüdma Kuri määks. Siis pandud kiriku nurgakivid vankrile ja kaks musta härga rakendatud ette. Siis lastud härjad omapead minna, kus seisma jäävad, sinna tehakse kirik. Härjad läind püha lepa taha kinni. Sinna tehtud siis Pühalepa kirik. Vanakuri äkisti märganud Saaremaalt, et kirik juba valmis ja torn paistab kätte. Tal juhtund vestitaskus paras kivi olema ja visand sellega torni pihta. Kivi läind aga natukene kõrvale ja kukkus kõrtsu taha maha. See nurjatult suur kivi praegu seal. Vanakuri tulnd siis ise ratsahobust vaatama ja leind kivi sealt. Ta hobuse rauaase praegu kivi kõrval pae sees.
ERA II 189, 320/1 (66) < Pühalepa khk. ja v., Kuri k. - E. Ennist < Madis Kimber, sünd. 1862. a. (1938).
Kui Pühalepa kirik valmis saand, siis Vanapagan märgand seda Saaremaalt ja tahnd torni maha visata. Äiandki esimese peossejuhtuva kiviga, aga see kukkund kiriku taha kõrtsu juure maha, kus ta praegugi on.
ERA II 189, 333 (5) < Pühalepa khk. ja v., Partsi k. < Tubala k. - E. Ennist < Peet Paljasmaa, sünd. 1866. a. (1938).
Pühalepa kiriku juures oleva kõrtsi otsas on praegu suur kivi. Selle kivi oli Vanapagan viskanud Õunaku mäelt, tahtes kirikutorni pihta visata.
ERA II 229, 312 (4) < Pühalepa khk., Suuremõisa v. - U. Enson < Elfriide Kotter, 48 a. (1939).
[Kivi Sarve küla ümbruses]
Sarve küla ümbruses on palju suuri kiva, need olla Vanapagana mängukivid.
EKLA, AAS St. - ar. 8, 1 < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Sarve k. - A. Lätti < Kustav Pruuer, 76 a. (1924) = E 55108 < Pühalepa khk. - A. Lätti (1924).
[Sild Hiiumaa ja Vormsi vahele]
Säärenina ja Kakrimaa sünd
Ükskord tahtnud Kurivaim Hiiumaa ja Vormsi vahele silda teha ja hakand põllega kruusi vedama. Säärenina tegi valmis juba, aga siis tüdis ära ja läks õige vaatama, kaugel see Vormsi ometi on. Võttis põlletäie kruusa kaasa. Aga põllel oli jälle auk sees ja sealt varises muist kruusa vette, sellest tekkis meresse madal ja kitsas joon. Keset merd jähi suur kivi põlleaugu ette, sinna tuli sügav koht, siis kivi kukkus maha ja on praegu seal kohas meres. Selle kivi järele saab alati kurssi võetud ja leiab sügava koha ülesse. Siis kruus hakkas jälle põlleaugust nirinal jooksma. Kogemata pääsis põllenurk ta kääst lahti ja kruus langes korraga merde. Seal ongi praegu Kakrimaa.
ERA II 189, 319/20 (64) < Pühalepa khk. ja v., Kuri k. - E. Ennist < Madis Kimber, sünd. 1862. a. (1938).
[Kivivare Pühalepa kiriku lähedal]
Kiriku lähedal on suur piklik kivivare. Selle on Vanakuri kandnud. Kui saand sinna kohta, laulnud kukk, Vanakuri põgenend ja lasknud kivid maha.
ERA II 1, 513 (13) < Pühalepa khk., Keremaa k. - P. Ariste < Peeter Fried, 73 a., ja Mare Fried, 70 a. (1928). Vt. Kiviviskamine, muist. 57-59.
[Jäljega kivi Pühalepas]
Siit leind vana Kurivaim lebi. Jalajälg paes praegu alles. Leind Pühalepa, paapsi. Neli musta hobust olnud ees, tulesoru taga. Üks vanamees ise negi, kui leks, tulesoru taga. Paapsis olli öpetaja Estermann, see tulli piibliga trepile vastu, siis leks vana Kurivaim tagasi.
ERA II 1, 521 (12) < Pühalepa khk., V.-Kõrtsi (?) - P. Ariste < Jaagup Esko, 78 a. (1928). Vt. Vanapagana hobuse jäljed kivis, muist. 396.
[Vanapagana magamiskivi]
Kerema külas Lihala väljal on üks suur kivi, mille nimi on Aresma ehk Vanapagana kivi. Vanapagan oli käinud alati seal magamas ja praegu on näha veel ta peaalune.
ERA II 229, 312 (5) < Pühalepa khk., Suuremõisa v. - U. Enson < Elfriide Kotter, 48 a. (1939).
Vrd. HVM I, muist. 21 D; HVM II, muist. 93-97. Vrd. ka Maapinnavormid, muist. 455.
[Lihala kivi]
Teine kivi on sealsamas ümbruskonnas, mille nimi on Lihala kivi. Koha nimi on Lihala, sellest sai ta oma nime. Vanapagan oli käinud sealt kivi otsast alla hüppamas ja seal peal tantsimas. See kivi on pealt lame ja tasane. Alt viib trepikujuline astmestik kivi otsa, kus siis Vanapagan lõi tantsu.
ERA II 229, 312/3 (6) < Pühalepa khk., Suuremõisa v. - U. Enson < Elfriide Kotter, 48 a. (1939).
Vanakuradi kivi
Palade külas, Kubja koha j[uures]
Vanakurat on istunud sääl kivi otsas; kui ta ära läinud, on kivi läinud pooleks, praegugi on veel lõhki.
Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Keeleuurimissektori materjalid KN. < Pühalepa, Palade k. - E. Paas.
Vrd. muist. 346.
[Kivi Pühalepa kiriku juures]
Pühalepa kiriku juures asuva kõrtsi otsas kivi juures pae sees peab olema Vanapagana hobuseraua jälg.
ERA II 229, 314 (9) < Pühalepa khk., Suuremõisa v. - U. Enson < Elfriide Kotter, 48 a. (1939).
Vt. HVM II, muist. 88.
(Ühel suurel kivil on Vanapagana hobusejäljed peal.)
E, StK 21, 33/4 (4) < Pühalepa khk., Kerema k. - A. Läti < Kustav Särglepp, 61 a. (1923). Vt. muist, 58 E.
[Ellamaa mäe tekkimine]
Vanapagana põll läinud liivakoorma all katki ja mahavarisenud liivast tekkinud Ellamaa mägi.
Mägi asub Suuremõisa vallas.
E 61184 < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Puliste k. - M. Meiusi < Kustav Viidik, 58 a. (1927).
Jõdura augud
Vanapagan võtnud säält kruusa, valanud Hermistu mäel välja. (Tubala külas.)
Teiste teadete järele olevat Hiius elanud suur mees; ta saanud kahes külas ainult üks kord süüa, rahvas ei olevat andnud. Siis olevat ta pahandanud ja ajanud kaks sukasäärt kruusa täis, sinna jäid need augud. Hermistu mäele valanud ta kruusa välja.
[Augud on] Prähla mäel Prähla külas.
Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut, Keeleuurimissektori materjalid KN < Pühalepa khk - E. Paas.
[Kurat - Kõpu mees]
Muiste olnud Hiiu Kõpus Vanapagana asukoht. Sealt tulnud ta alati mööda Hiiumaad hulkuma. Hiidlased kartnud ta nime nimetada. Sellepärast teinud nad niisama kui hundi ja karuga, kelle nime päris ei nimetaks, vaid öeldakse võsavillem, mesikäpp jne. Hiidlased hakanud Vanapaganat ta asukoha pärast Kõpu meheks hüüdma. Kõpu mees saanud seega Vanapagana nimeks.
E X 27 (130) Pühalepa khk. - M. J. Eisen < Leena Paju, 65 a.
[Vanapagan peseb Kallastu nõmmes pesu]
Kallastu nõmmes oln Vanapagana sepakoda. Minu isaisa kõneles. Sääl pesn ka pesu. Pühaba homigu ka tein tööd; pesn pesu. Inimesid, kes ikke jumalat uskusid, hakkasid hurjutama. Vanapagan visan vee maha, kallan maha plaga-plaga.
ERA II 1, 527/8 (7) < Pühalepa khk., Kuri koolimaja - P. Ariste < Liisu Poola, 70 a. (1928).
Vanasti elanud Vanapagan Kallaste nõmmel. Seal on praegugi näha tema tantsusaal, köök ja sepapada varemeis. Sügisel pimedail öil sõitnud Vanapagan tõllas, mustad täkud ees, mööda nõmme ja hüüdnud: "Tuhaste Tui, Kallaste Kai, Vohi Mai!"
ERA II 229, 321 (23) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Palade k. - U. Enson < K. Kokla, 65 a. (1939).
[Võiduviskamine Tõlluga]
(Vanapagan võistleb Tõlluga kiviviskamises, Vanapagana kivi Õunangu mäel, Tõllu kivi Pühalepa kiriku juures.)
ERA II 229, 353 (9) < Pühalepa khk. - J. Palm (1939), Trükitud: HVM II, lk. 98, muist. 1.
[Kolm kivi Pühalepa kiriku pihta]
Sääl, kus praegu asub Pühalepa kirik, kasvanud vanast üks püha lepp. Kaks härga rakendet vastupidi ette, s.o. härg, kes harilikult paremal pool oli, pandi nüüd pahemale poole, ja kes pahemal, pandi nüüd paremale poole, ja saadetud nad minema ilma juhita. Härjad läind, vankri ossi (rummu) ots jäänd selle lepa taha kinni ja härjad seisma, sinna ehitatudki kirik. Alguses pole Kurat kiriku ehituskive paigal pidanud, kõik mis päeval ehitatud, olnud hommikuks laiali visatud. Tulnud õpetaja ja teind kivele ristid pääle, siis ei ole Kurat enam kive puutunud. Kui aga kirik valmis saanud, tahtnud ta kiriku torni kiviga puruks lüüa ja visanud kolm kivi, üks kukkunud sinna ligidale kõrtsi juure, teine Veoma poole ja kolmas selle ligi. Need kivid visanud ta Õunapuu mäelt, mis asub Solinõmme ligidal siinpool Vaimla mõisat. Pärast tulnud ta vaatama, kas torn on katki, kuid näinud, et torn terve. Siis annud hobusele piitsa, see hüpanud nii tuliselt minema, et kabjaraua ase jäi paekivvi, mis selle kivi juures, mis maantee ääres Pühalepa kõrtsi ligi. Siis jätnud kiriku rahule. See püha lepp olnud rahva ohverdamise paik, kus nad käind ohverdamas, laulmas ja lugemas.
E, StK 24, 93/4 (3) < Pühalepa khk., Suur v., Kuri k. - A. Kõrv < Gustav Känd, 73 a. (1924).
Vt. Jälgedega kivid, muist. 396 B.
Vt. ka HVM II, muist. 1 ja 9.
Pühalepa kiriku läheduses on 3 suurt kivi. Vana (s. o. Kurat) kandnud neid vestitaskus ja tahtnud nendega Pühalepa kiriku torni puruks visata. Kivid läind aga mööda ja torn seisab praegugi.
ERA II 1, 517 (2) < Pühalepa khk., V.-Kõrtsi - P. Ariste < Jaagup Esko, 78 a. (1928).
[Kivivare Pühalepa kiriku pihta]
Otimägi
Rahvas teab mitmesuguseid jutte kivihuniku kohta. Ühe järele tahtnud kord vihane Vanapagan Pühalepa kirikut ära hävitada. Ta katsund kiriku pihta kiva loopida, kuid need kukkund enne maha ning neist moodustund Otimägi. Teine jutt kõneleb, et teoajal ("Siberi Ungru ajal", umb. 140 a. tagasi) kuri kubjas lasknud teolistel need kivid põldudelt kokku kanda. Rahvas teab ka kellegist taanlasest, kes hunnikut käind uurimas ja selle päikesejumala ohverdamiskohaks olevat pidand. Niisugune jutt on säält ka rahvasse tunginud.
Arvatavasti on see pronksiaja haud. Selliseid kohtame Soomes ja Rootsis.
E 54024 < Pühalepa khk. - T. Vaas (1923). (= Eesti NSV TA Ajaloo Instituut, Arheoloogia Sektori materjalid. Pühalepa khk. T. Vaas (1923). Vt. HVM II, muist. 8 ja 9.
Pühalepa kiriku ja kirikumõisa vahel on tee ääres suur kivivare. Vanapagan visanud need kivid Õunaku mäelt, tahtes kirikut hävitada. Kõik kivid aga läinud üle kiriku.
ERA II 229, 318/9 (17) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Palade k. - U. Enson < Liisa Kokla, 62 a. (1939).
Enne Pühalepa kiriku ehitamist tahetud kirikut ehitada Kurile, kuid mis päeva ehitatud, seda lõhkund Vanapagan öössi ära. Päeval aga magand Vanapagan metsas kivi otsas, kus praegu tema pesaase näha kivi sees ja jäljed jne. Siis olla targad öelnud, et kui kellegi sünnib kaks musta härgvasikat ühest lehmast, siis peab neid seitsme aastaseks kasvatama, siis ette rakendama ja laskma neil minna ehitusmaterjali koormaga. Nii tehtudki. Härjad läind ikka edasi, kuni Pühalepas teine härg teiselt poolt püha lepapuud tahtnud minna ja nii kinni jäänud. Sinna hakatud kirikut ehitama. Kuid Vanapaganale olla jäänd õigus kirikut ära lõhkuda, kui see valmissaamisel on, aga enne, kui rist ehk kukk pääle pannakse kirikule. Nüüd hakkand Vanapagan Kallaste pangalt vahtima, millal saab kirik valmis. Kallaste panga (mäe) sees olnud tema sepikoda, kus ta tööd teind, nii et rahvas ümberringi säält ikka kolinat olevat kuulnud, ja vahetevahel jooksnud Vanapagan mäe otsa vahtima, kui kaugel juba kiriku ehitustöö on. Vanapagan olla oma sepikojas nii kolistanud, et naised, kes siin kaldal pesu käind pesemas, vihaseks saand ja ükskord märgade lappidega Vanapaganale kallale läind, selle minema kihutand Kallaste mäelt. Nüüd aga asunud Vanapagan Õunapuu mäele, siit pole aga Pühalepa kirikut näha, sest mets varjab ära. Siin magand Vanapagan, kui talle korra toodud teade, et Pühalepa kirik hakkab valmis saama. Vanapagan otsind suure kivi, et visata, seni aga läind ilm uduseks ja ta pole näind, kuhu visata, virutan huupi ja siis kihutand ratsalehobuse seljas juure vaatama, kuidas kivi läks, kuid oli mööda läind. Praegu olevat veel ühel suurel kivil Vanapagana hobuse jäljed pääl, mis ta seekord suure kihutamisega järgi jätnud.
E, StK 21, 33/4 (4) < Pühalepa khk., Kerema k. - A. Läti < Kustav Särglepp, 61 a. (1923).
Pühalepa kirikut tahetud enne Kurile ehitada, kuid Vanapagan, kes Hellama niidul raudkivil ikka magand (praegu on sellel kivil Pagana magamise ase, peaalune, külle- ja jalgadeasemed näha), lõhkunud öösiti kõik ära, mis rahvas päeval teinud. Siis olla mintud targa juure. Tark juhatand: "Kui kellegi sünnib ühest lehmast kaks vasikat, siis kasvatagu need üles. Kui saavad 7-aastaseks, siis rakendatagu kivikoorma ette ja lastagu minna, kuhu tahavad; kuhu seisma jäävad, sinna ehitatagu kirik. Nii tehtudki. Pühalepa kohal läinud teine härg teiselt poolt lepapuud minema, pole edasi saand ja jäänud seisma. Sinna hakatud kirikut ehitama ja sellest ka nimi Pühalepa. Vanapaganal aga jäänud veel õigus kiriku valmis saamise[l] enne risti ehk kuke päälepanemist kirikut ära hävitada. Vanapagan[al] olnud Kallaste mäe sees sepikoda, kus ta ikka töötanud ja vahetevahel mäe otsa käinud vaatama, kas kirik saab juba valmis. Sepakoja plarin aga vihastanud naisi, kes siin kaldal pesu pesesivad, ja need läind korra ja ajanud Vanapagana märgade lappidega minema (peksnud märgade lappidega). Pagan asunud nüüd Õunamäele ja tulnud meie randa kiva korjama. Tagasi minnes Isabella mõisa kohal kuulnud kolmat korda kukelaulu, taskud rebenend, kummagi tasku kohas tekkind kivihunnik. Teisel päeval hakand kirik valmis saama. Kuid tulnud nii suur udu, et Tont pole kirikut näind. Viskand huupi, ja siis sõitnud ratsahobuse seljas vaatama. Kivid olnud mööda läinud. Tondi kihutamisest aga jäänud Pühalepa lähedale ühele kivile hobuseraua jälg, mis praegu näha olevat.
E 55139/9a (24) < Pühalepa khk. - Lätti (1924).
Vanapagan tahtis Pühalepa kirikut puruks visata, kuid kivi ei trehvanud ja lendas mööda. Kivi on praegu veel näha Pühalepa kirikumaantee ääres.
E 61185 <Pühalepa khk., Suuremõisa v., Puliste k. - M. Meiusi < Andrus Viidik, 64 a. (1927).
Kuri määle hakatud kord kirikut ehitama, aga mis pääva tehtud, see ööse laodatud. Vanakuri ei lasknud sinna ehitada. Sellepärast hakatud seda mäge hüüdma Kuri määks. Siis pandud kiriku nurgakivid vankrile ja kaks musta härga rakendatud ette. Siis lastud härjad omapead minna, kus seisma jäävad, sinna tehakse kirik. Härjad läind püha lepa taha kinni. Sinna tehtud siis Pühalepa kirik. Vanakuri äkisti märganud Saaremaalt, et kirik juba valmis ja torn paistab kätte. Tal juhtund vestitaskus paras kivi olema ja visand sellega torni pihta. Kivi läind aga natukene kõrvale ja kukkus kõrtsu taha maha. See nurjatult suur kivi praegu seal. Vanakuri tulnd siis ise ratsahobust vaatama ja leind kivi sealt. Ta hobuse rauaase praegu kivi kõrval pae sees.
ERA II 189, 320/1 (66) < Pühalepa khk. ja v., Kuri k. - E. Ennist < Madis Kimber, sünd. 1862. a. (1938).
Kui Pühalepa kirik valmis saand, siis Vanapagan märgand seda Saaremaalt ja tahnd torni maha visata. Äiandki esimese peossejuhtuva kiviga, aga see kukkund kiriku taha kõrtsu juure maha, kus ta praegugi on.
ERA II 189, 333 (5) < Pühalepa khk. ja v., Partsi k. < Tubala k. - E. Ennist < Peet Paljasmaa, sünd. 1866. a. (1938).
Pühalepa kiriku juures oleva kõrtsi otsas on praegu suur kivi. Selle kivi oli Vanapagan viskanud Õunaku mäelt, tahtes kirikutorni pihta visata.
ERA II 229, 312 (4) < Pühalepa khk., Suuremõisa v. - U. Enson < Elfriide Kotter, 48 a. (1939).
[Kivi Sarve küla ümbruses]
Sarve küla ümbruses on palju suuri kiva, need olla Vanapagana mängukivid.
EKLA, AAS St. - ar. 8, 1 < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Sarve k. - A. Lätti < Kustav Pruuer, 76 a. (1924) = E 55108 < Pühalepa khk. - A. Lätti (1924).
[Sild Hiiumaa ja Vormsi vahele]
Säärenina ja Kakrimaa sünd
Ükskord tahtnud Kurivaim Hiiumaa ja Vormsi vahele silda teha ja hakand põllega kruusi vedama. Säärenina tegi valmis juba, aga siis tüdis ära ja läks õige vaatama, kaugel see Vormsi ometi on. Võttis põlletäie kruusa kaasa. Aga põllel oli jälle auk sees ja sealt varises muist kruusa vette, sellest tekkis meresse madal ja kitsas joon. Keset merd jähi suur kivi põlleaugu ette, sinna tuli sügav koht, siis kivi kukkus maha ja on praegu seal kohas meres. Selle kivi järele saab alati kurssi võetud ja leiab sügava koha ülesse. Siis kruus hakkas jälle põlleaugust nirinal jooksma. Kogemata pääsis põllenurk ta kääst lahti ja kruus langes korraga merde. Seal ongi praegu Kakrimaa.
ERA II 189, 319/20 (64) < Pühalepa khk. ja v., Kuri k. - E. Ennist < Madis Kimber, sünd. 1862. a. (1938).
[Kivivare Pühalepa kiriku lähedal]
Kiriku lähedal on suur piklik kivivare. Selle on Vanakuri kandnud. Kui saand sinna kohta, laulnud kukk, Vanakuri põgenend ja lasknud kivid maha.
ERA II 1, 513 (13) < Pühalepa khk., Keremaa k. - P. Ariste < Peeter Fried, 73 a., ja Mare Fried, 70 a. (1928). Vt. Kiviviskamine, muist. 57-59.
[Jäljega kivi Pühalepas]
Siit leind vana Kurivaim lebi. Jalajälg paes praegu alles. Leind Pühalepa, paapsi. Neli musta hobust olnud ees, tulesoru taga. Üks vanamees ise negi, kui leks, tulesoru taga. Paapsis olli öpetaja Estermann, see tulli piibliga trepile vastu, siis leks vana Kurivaim tagasi.
ERA II 1, 521 (12) < Pühalepa khk., V.-Kõrtsi (?) - P. Ariste < Jaagup Esko, 78 a. (1928). Vt. Vanapagana hobuse jäljed kivis, muist. 396.
[Vanapagana magamiskivi]
Kerema külas Lihala väljal on üks suur kivi, mille nimi on Aresma ehk Vanapagana kivi. Vanapagan oli käinud alati seal magamas ja praegu on näha veel ta peaalune.
ERA II 229, 312 (5) < Pühalepa khk., Suuremõisa v. - U. Enson < Elfriide Kotter, 48 a. (1939).
Vrd. HVM I, muist. 21 D; HVM II, muist. 93-97. Vrd. ka Maapinnavormid, muist. 455.
[Lihala kivi]
Teine kivi on sealsamas ümbruskonnas, mille nimi on Lihala kivi. Koha nimi on Lihala, sellest sai ta oma nime. Vanapagan oli käinud sealt kivi otsast alla hüppamas ja seal peal tantsimas. See kivi on pealt lame ja tasane. Alt viib trepikujuline astmestik kivi otsa, kus siis Vanapagan lõi tantsu.
ERA II 229, 312/3 (6) < Pühalepa khk., Suuremõisa v. - U. Enson < Elfriide Kotter, 48 a. (1939).
Vanakuradi kivi
Palade külas, Kubja koha j[uures]
Vanakurat on istunud sääl kivi otsas; kui ta ära läinud, on kivi läinud pooleks, praegugi on veel lõhki.
Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Keeleuurimissektori materjalid KN. < Pühalepa, Palade k. - E. Paas.
Vrd. muist. 346.
[Kivi Pühalepa kiriku juures]
Pühalepa kiriku juures asuva kõrtsi otsas kivi juures pae sees peab olema Vanapagana hobuseraua jälg.
ERA II 229, 314 (9) < Pühalepa khk., Suuremõisa v. - U. Enson < Elfriide Kotter, 48 a. (1939).
Vt. HVM II, muist. 88.
Ühel suurel kivil on Vanapagana hobusejäljed peal.)
E, StK 21, 33/4 (4) < Pühalepa khk., Kerema k. - A. Läti < Kustav Särglepp, 61 a. (1923). Vt. muist, 58 E.
[Ellamaa mäe tekkimine]
Vanapagana põll läinud liivakoorma all katki ja mahavarisenud liivast tekkinud Ellamaa mägi.
Mägi asub Suuremõisa vallas.
E 61184 < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Puliste k. - M. Meiusi < Kustav Viidik, 58 a. (1927).
Jõdura augud
Vanapagan võtnud säält kruusa, valanud Hermistu mäel välja. (Tubala külas.)
Teiste teadete järele olevat Hiius elanud suur mees; ta saanud kahes külas ainult üks kord süüa, rahvas ei olevat andnud. Siis olevat ta pahandanud ja ajanud kaks sukasäärt kruusa täis, sinna jäid need augud. Hermistu mäele valanud ta kruusa välja.
[Augud on] Prähla mäel Prähla külas.
Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut, Keeleuurimissektori materjalid KN < Pühalepa khk - E. Paas.
[Kurat - Kõpu mees]
Muiste olnud Hiiu Kõpus Vanapagana asukoht. Sealt tulnud ta alati mööda Hiiumaad hulkuma. Hiidlased kartnud ta nime nimetada. Sellepärast teinud nad niisama kui hundi ja karuga, kelle nime päris ei nimetaks, vaid öeldakse võsavillem, mesikäpp jne. Hiidlased hakanud Vanapaganat ta asukoha pärast Kõpu meheks hüüdma. Kõpu mees saanud seega Vanapagana nimeks.
E X 27 (130) Pühalepa khk. - M. J. Eisen < Leena Paju, 65 a.
[Vanapagan peseb Kallastu nõmmes pesu]
Kallastu nõmmes oln Vanapagana sepakoda. Minu isaisa kõneles. Sääl pesn ka pesu. Pühaba homigu ka tein tööd; pesn pesu. Inimesid, kes ikke jumalat uskusid, hakkasid hurjutama. Vanapagan visan vee maha, kallan maha plaga-plaga.
ERA II 1, 527/8 (7) < Pühalepa khk., Kuri koolimaja - P. Ariste < Liisu Poola, 70 a. (1928).
Vanasti elanud Vanapagan Kallaste nõmmel. Seal on praegugi näha tema tantsusaal, köök ja sepapada varemeis. Sügisel pimedail öil sõitnud Vanapagan tõllas, mustad täkud ees, mööda nõmme ja hüüdnud: "Tuhaste Tui, Kallaste Kai, Vohi Mai!"
ERA II 229, 321 (23) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Palade k. - U. Enson < K. Kokla, 65 a. (1939).
[Kivi Pühalepa kiriku pihta]
Kui kirigu torn juba valmis saamis olli, siis viskand Vanasarviline Õunapu mäält suure raudkivi ja tahtnd torni maha visata. Kivi pole aga pihta trähvand. Siis ta tulnud musta täku selgas vaatama, kas trähvand on; ta tulnud nii suure valuga, et hobuseraua jäljed pae sisse jäivad, hiljaaegu veel nähtaval ollid. See suur kivi on kiriku taga praegu veel.
EKnS, Weske, M 6, v. 25, ½ < Hiiu khk. - M. Weske (1879).
Vt. Jälgedega kivid, muist. 396 C.
Vt. ka HVM II, muist. 1, 8 ja 9.
[Kivi Pühalepas]
Hiiu Pühalepas Palade ligidal Vanapagana kivi. Kivil Vanapagan istunud, käpajäljed ja perseaseme kivisse jätnud.
E 57315 - M. J. Eisen.
Vrd. muist. 386.
[Sepikoda Kallaste pangal]
Tondid Suuremõisas
(Põheleppe keelemurdes)
a) Nearilaupe õhto istusid Suuremõisa veski töömehed veskikambris ja pidasid oma vana-aasta lõpetust. Ka vana hall kass, kelle kõht ka täna tais olle, kedras oma lugu soja ahjo kõrvas pingi päel. Säel läheb uks äkiste lahte, üks naisterahvas vahib ukse vahelt sisse, paljad rinnad ja käevarred. Kass hakkab vihaga sülgima ja trutsuma, Tont paneb ukse kinni ja teeb jälle lahte. Nenna kolm vei neli kord. Säel vettab vana Veske Pärt kassi ja viskab taale palje rinde päele, Tont tõmmab kassi sülle, lükab ukse kinni ja kassiga veskemäelt alla körtsi poole, kass karjon hulga aego veel käe!
b) Ennemuiste mänginud Suuremõisa härrad kangeste kaartid (r[aha]kaardid). Ühe õhto mängin nad jälleged ja äi pannund kas tahelegid, et üks võõras härra pärast neid tuppa tuln ja kaartilaudas ka omale istet vetnud. Ta näitnud nii tuttvad nägu egaühel olevad, et ükske ta nime äi küsinud. Ta mängin väga häeste. Säel püllun üks härra kogematte kaarti laua alle - ja näin: hobusejalad laua all. Kohe kadun võõras ära.
d) Ega ööse sõitnud tontid Suuremõisa, tunginud mõisa tubatesse ja teinud hermust mürinat ja kolinat. Homiko sõitnud nad, kui kukk laal nud, Kallastuse, kus Vanapagane sepapada oln. Suuremõisa inimesed näin aga ega humiko rohuaja taga Tonti vankre jälge ridamese, justikui oleks keppika sorkin. Sennest võin selgeste näha, et vankril, kennega ta sõitnod, põidi päel äi oln, vaid paljad kodarad. Inimesed äi saan ühege ööse ta eest änam asu. Õppetaja (Kalleus) hüütud senne kurjavaimu sõnu lugema. Õppetaja tuln mõisa, viskan ennast senne tuppa, kus tontid käin, sohva päele selite, leikan puuõuna pooleks, teise poole pannud laava päele, teise poole pannud oma rünna päele, rist käe, piibleraamat rünna päel. Säel karganud õuna pool laava päelt õppetaja rinna päele teise poole külge ja hakkan kokko. See olle märk, et Vanapoiss tuli. Kohe tõusnud õppetaja üles ja hakkan kurjavaimu sõnu lugema. Pühakirja väe vasto äi jõudnud Vanapoiss panna, vaid pidan taganema, aga luban õppetajale kuju kallale minna, keda ta ka teinud, aga kerkuisant tännutan ta säelt ka minema oma pühade sõnadega. Siis läinud ta oma sepapatta ja äi tulnged säelt änam välja. (M. J. Eiseni "Endise põlve pärandus", säel on pitkemalt.) Nennaviise kadun tondid Suuremõisast, aga Kallastes võib egaüks veel ta sepakoda näha, kõrge kivikaljo äeres on suured raavakihnud, nagud sepaalase päel, mis tagudes tuln, aga paljo suuremad, säelt peksid viimaks naised teda minema oma märja särkidega.
H II 41, 137/8, 155 (3) - Gustav Tikerpuu (1888).
Vanapagana sepapada
Pühalepa kiriku lähedal on kaunis kõrge kaljune merekallas. See merekallas meeldinud muiste Vanapaganale. Ta valmistanud enesele kaljusse eluaseme ja ühtlasi sepapaja.
Vanapagan olnud kange sepp. Teinud oma sepapajas mitmesuguseid sepatöid. Päeva otsa tagunud sepapajas. Ümberkaudu tulnud inimesi tihti ta sepist vaatama. Vanapagan sallinud hea meelega nende vaatamas käimist ja annud mõnelegi oma sepist kaasa kingituseks.
Ümberkaudsed elanikud hakanud tagumise kohta Vanapagana sepapajaks kutsuma ja kutsuvad seda nii tänapäevani veel.
Päevad otsa toksinud ja tagunud Vanapagan sepapajas, öösel aga pannud mustad täkud tõlla ette ja läinud lusti sõitma. Enamasti igal öösel käinud ta Suuremõisat vaatamas. Kihutanud mitu korda ümber mõisa ja siis jälle koju tagasi.
Sel ajal ehitatud Pühalepa kirikut. Kirik ei meeldi Vanapaganale sugugi. Mehike tahab ometi näha, mis uuest ehitusest saab.
Kirik valmib. Hakatakse kirikukellu helistama. Inimesi voolab hulgakaupa kirikusse. Sage kellade helistamine pahandab Vanapaganat. Vanapagan arvama, kudas niisugusest rahurikkumisest lahti saaks. Otsustab kirikutorni purustada, torniga ühes muidugi ka kirikukellu. Kahmab Õunamäelt kivimüraka kätte, viskab kiriku pihta. Õhtu aga viskamise ajal käes; hämaras ei näe Vanapagan hästi kirikut. Kivi langeb kiriku lähedale maha. Vanapagan teine kivi kätte, uuesti viskama. Aga niisama vähe kui esimene kivi märki satub, satub teine: veel kaugemale kirikust mööda.
Vanapagan kuulab, kas torn müdinal maha variseb. Ei kuulda midagi. Üks, kaks, kolm hobuse selga, vaatama. Jõuab kiriku juurde välja. Korraga laulab kukk, kuulutab uut päeva. Vanapagan vihastub. Kihutab koju tagasi.
Hobuse jäljed praegu seal näha, kus kuke laul Vanapagana kõrvu kostis.
Suuremõisa saksad hirmul. Kardavad, et Vanapagan hakkab mõisa pihta niisama kiva viskama kui kiriku pihta. Peale selle tülitab neid Vanapagana alaline sõit mõisa õues ja mõisa ümber. Tahaksid heameelel niisugustest külaskäikudest lahti saada, aga ei tea, kudas seda korraldada. Viimaks otsustavad Pühalepa kirikisandalt abi otsida. Pühalepa kirikisand, va lahke mees, valmis kohe appi tulema. Miks mitte, kui saksad appi paluvad.
Noh, heakene küll, kirikisand võtab piibli ühte kätte, risti teise kätte, sammub Suurdemõisa. Ootab, ootab, ei kuulda midagi. Arvatakse ju, et Vanapagan kardab ja täna ei ilmugu.
Korraga kuulda valju müdinat. Maa müdiseb. Ja vaata: juba vurab Vanapagana tõld mõisa õue, täkud noorskavad ees. Kirikisand silmapilk õue Vanalepaganale vasta. Hoiab risti ja piiblit enese ees, manab Vanapaganat kus seda, teist.
Vanapagan vihastab, sõidab koju tagasi. Mõni päev läheb mööda. Vanapagan mõtleb, kudas kirikisandat karistada. Otsustab talle öösel minna tülitamise eest kätte maksma. Ühel õhtul näeb kirikisanda sulane, Vanapagan sõidab tõllaga papsi poole. Poiss jookseb sedamaid tuppa ju magama heitnud kirikisandat üles äratama.
Kirikisand kargab üks, kaks, kolm voodist välja, kirikukuub selga, rist ja piibel kätte, Vanapaganale uksele vasta. Vanapagan näeb, kudas teda papsis vasta võetakse. Ei julge enam edasi sammuda, pöörab ümber, sõidab sepapatta tagasi.
Sest ajast peale jätab ta Suuremõisa ja papsi rahule ega tule sinna enam kedagi tülitama. Seda enam toksib ja taob ta sepapajas. Teeb nii hirmust kära, müra, et ümbruses teine teise juttu ei kuule.
Eks tüdrukud olnud korra õhtul kiigel kaasitamas. Vanapagana toksimine käib laulust üle. Tüdrukud vihastuvad. Võtavad kõrendilt kuivama pandud märjad särgid kätte, lähevad valjult lauldes Vanapaganat sepapatta keelama.
Vanapagan näeb tüdrukute tulekut, kuuleb nende laulu, paneb putkama. Sest saadik sepapada tühi, Vanapagan ei tulnud enam tagasi.
Trükitud: M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 107-109.
Vanapagan ja Pühalepa kirikuõpetaja
Muiste elanud Hiiumaal üks herra. See armastanud väga rikkust ja uhkust. Ei ole oma vana mõisaga enam rahul olnud, vaid tahtnud uut ehitada. Ei ükski meie maa meister osanud aga nii toredat mõisat ehitada, kui herra tahtnud. Pole aidanud muud nõu, kui et herra Rootsimaale läinud ja Rootsimaalt meistrid toonud. Rootsi meistrid tulivadki ja ehitasivad herrale toreda mõisa. See on praegune Suurmõisa.
Mõis sai viimaks valmis. See oli herral väga meele pärast, veel enam aga Vanapaganal. Vanapagan võttis nõuks mõisat enesele nõuda. Hakas herraga kauplema, aga ei herra anna. Aga ega Vanapagan nõunäljane ole. Pea nõu peetud: tahtis mõisarahvast mõisast välja peletada. Tuli iga ööse mõisa ja tegi hirmust kära, müra. Ei keegi julgend enam magada. Vanapagan hõerus aga rõõmu pärast käsi. Lootis, et mõisarahvas nüüd kartuse pärast välja kolivad. Aga võta näpust! Mehed nii kavalad, lähevad kirikuherra juurde, kutsuvad kirikuherra appi. Kirikuherra tuli, õnnistas mõisa ära. Tegi iga ukse peale kolm risti ja luges iga akna peal seitse issameiet. Kus iganes avaus oli, sinna rist tehti.
Õhtu tuli Vanapagan vana viisi mõisa rahvast hirmutama. Aga tee, mis tahad, ei pääse sisse kusagilt. Katsus uksest, katsus aknast, katsus korstnast: rist ees igal pool. Sai hirmus vihaseks: lubas seda kurjust kirikuherrale koledasti kätte maksta.
Mõisa rahvas kuulsivad Vanapoisi ähvardust. Läksivad, rääkisivad Pühalepa kirikuherrale Galleusele ülesse. Galleusel tuli hirm peale. Hakas arvama, kudas ennast kurja eest kaitsta. Teadis, et Vanapagan ikka nelja hobuse tõllaga sõidab. Andis sellepärast rehepapile kõva käsu kätte, et kui rehepapp näeb saksu papsi [= kirikumõisa] poole sõitvat, rehepapp seda kohe kirikuherrale piab teada andma, olgu see ööse või päeva.
Rehepapp nüüd alati valvamas. Ühel ööl näeb kedagi Suuremõisa poolt Veskemäelt papsi poole sõitvat, mustad täkud tõlla ees. Rehepapp sedamaid kirikuherra juurde, kirikuherrad üles äratama. Aga kirikuherra magab nii raskesti, et ei ärka ega ärka. Viimaks ei aidand rehepapil muu asi, kui tõstis kirikuherra voodist välja. Sellega läks aga juba nii palju aega ära, et võeras papsi ukse ette jõudis ja kotta astus. Rutuga ajas Galleus nüüd kirikukuue selga, võttis risti ühte ja piibli teise kätte ja tõttas Vanapaganale vasta. Vanapagan oligi aga juba saalis. Piiblit ja risti nähes hakas ta taganema ja läks tagurpidi uksest välja. Õues istus ta tõlda ja sõitis Kallaste mäele. Seal oli ta sepapada ja sinna jäi ta nüüd ka elama. Et ta katsed kõik nurja läinud, jättis ta sest ajast saadik Suuremõisa ja kirikuherra Galleuse rahule.
Trükitud: M. J. Eisen, Vanapagana jutud, lk. 52-54.
Hiiumaal Pühalepa kirikut tahetud ehitada alul Kurimäele, mis on kiriku praegusest asukohast 8 kilomeetri kaugusel. Ehitusega pole aga edasi jõutud, sest kõik, mis päeval tehtud, lõhutud öösel ära, kuigi vahid juures olid. Siis õpetanud keegi tark, et pandagu kaks musta härga, kes on lehmal esimesed vasikad, vankri ette ikkesse. Vankrile kästud üks suur kivi panna ja siis härjad vabalt minna lasta, kuhu need ise tahavad. Kohale, kus härjad jäävad seisma, tuleb kirik teha ja kivi kirikule nurgakiviks panna. Härjad jäänud viimaks seisma ühe lepa juurde, mis olnud vanasti püha puu. Seda hüütud Püha lepp. Sinna ehitudki kirik, mida hakatud hüüdma Pühalepa kirik. Siis olnud aga Vanapagan vihane, et kirik on ehitatud. Ta tahtnud kirikut kiviga puruks visata. Õunapuu mäelt leidnudki paraja kivi, millega visanud. Kivi läinud õnneks kirikust mööda ning kukkunud sinna lähedusse maha. Vanapagan sõitnud siis ratsa vaatama, kuhu kivi kukkunud. Kivil on aga praegugi näha Vanapagana hobuse jälg.
ERA II 229, 201/3 (4) < Haapsalu l. < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Ellamaa k. - L. Tulmin < Johannes Laupa, 63 a. (1939).