Nõo
[Sild Taagepera soo peale]
Samas vallas Küti metsavahi maa peal on muidu kividest lagedal kohal suur kivivare. Selle kohta räägib rahvasuu, et Vanapagan tahtnud Taagepera peale läbi soo silda teha, kandes põllega kive kokku. Äkki laulnud aga kukk ja põllenöör rebenenud, jättes kivid hunnikusse.
ERA II 241, 466 (5) < Nõo khk., Luke v. < Karksi - A. Peterson < Voldemar Peterson, 52 a. (1939).
Kuidas Vanapagan teed tegi läbi Võrtsjärve Tartumaalt Mulgimaale
Vanasarvik käinud Tartumaalt Mulgimaale ehale, otseteed üle Võrtsjärve. Talvel üle jää minek olnud hõlpus. Ka soojal suveajal järvest läbiminek läinud korda. Aga kevadine ja sügisene läbikäik, kui vesi külm ja püksivärdlist üle ulatanud, pahandanud Vanakurja sedavõrd ära, et ta hakanud järvest kivist teed läbi tegema. Ta ajanud püksid jalast, korjanud ühe haru kive täis, võtnud teist haru pidi selga ja kannud järve.
Ühest püksisääretäiest kivest saanud teed umbes poole versta võrra. Et kukelauluks tööga valmis saada, korjanud Vanapoiss teinekord mõlemad püksisääred kive täis, kuid selga vinnates rebenenud püksikesed lõhki. Vanasarvik süganud kõrvajuurt ja hakkanud pükse paikama. Võtnud öösiks põllule jäänud adra künniraua, pistnud väikse sõrmega mulgu pärast läbi ja nõel olnud valmis. Niidiks võtnud Jõesuu parve köie. Saanud paar nõelatäit tõmmata, kui korraga kukk laulnud. Kohe vajunud Vanapagan maa alla, ainult sinine suits jäänud järele. Vanatondi tehtud kividest tee on praeguni alles ja teda võib iga Võrtsjärvel käija näha.
E 51295/6 < Nõo khk., Meeri v. - A. Ammon < Ernits Kull (1922).
Vt. Suhtefantaasiad, muist. 486-491.
[Niidukaared Laugesoos]
Sel ajal, kui Tondi inimestega ilmsi ümbre käisivä, pand Tähkvere vallan Rõhu külän Matsi talun pühabä õdangupoolen mies vikatit otsa. Olli tüö tettu, sõnas ta: "Tulgu kas kurat võidu niitma," ja aste Laugesuo pääle vikatit kaema. Prooven näeb mies ehmäten suur musta mehe omataolise vikatiga hendä taga niitvat, ent kaari pääl puu, mättä ja samble hunikun koon. Oma ehmatusest toibuden nakkab ta ihust ja hengest kõvaste niitmä, et must mies järgi es saas, kunni kikka kirgmiseni Tont oma päivatüö lõpet ja mies omast kaalamurdvast tüöst vallale pässi. Laugesuo pääl om prõllagi nie kaari nätä, inimese kaari pääl kasvab kunis mõts, ent Tondi kaari pääl vaivalt sammel.
H III 10, 166 (2) < Nõo khk., Külitse k. - "tartlane" (1888).
Vt. HVM I, muist. 227.
H IV 9, 725 < Nõo khk., Ropka v. - J. Tüklov (1898).
Trükitud: HVM I, muist. 227 A.
Keegi Tähtvere mees saanud korra uue vikati. Teritanud (luisanud) vikatit, teinud niitmisega natuke proovi. Ütelnud siis: "Nüüd ei suuda keegi minuga võidu niita, isegi Vanapagan mitte! " Varsti selle järele läinud mees Laugasohu heinamaale. Niitnud, niitnud. Korraga näinud: keegi must mees ta järel või kõrval niitmas. Näiks võidu tahtvat niita. - Mees niidab nüüd kõigest jõust. Aga võõraski võtab jõudu kokku. Igaüks püüab rohkem niita.
Õhtu käes, niitjad töölt ei lahku. Niidavad öösigi edasi. Korraga kukelaul kuulda. Sedamaid võõras niitja kadunud. Nüüd läheb uue vikatigi mees puhkama.
Võõras niitnud mättad, põõsad, puud, kännudki maha. Uue vikati mehe kaarte kohal aga kasvab mets.
E, VIII 5 (13) < Nõo (?), Tähtvere - M. J. Eisen < Karma.
Samas vallas Karksi lossi juures järsu orukalda punase liivakivi sees on sügav koobas, kust allikas välja jookseb. Teine samasugune koobas asub 6-7 km eemal Polli mõisast Halliste kiriku poole minna Kõrgemäe talu juures. Neis koopais elanud Vanapaganad ja kui üks vajanud leivalabidat, siis teine visanud selle soovijale koju kätte.
ERA II 241, 464/5 (3) < Nõo khk. < Karksi khk. - A. Peterson < Voldemar Peterson, 52 a. (1939).
[Sild Taagepera soo peale]
Samas vallas Küti metsavahi maa peal on muidu kividest lagedal kohal suur kivivare. Selle kohta räägib rahvasuu, et Vanapagan tahtnud Taagepera peale läbi soo silda teha, kandes põllega kive kokku. Äkki laulnud aga kukk ja põllenöör rebenenud, jättes kivid hunnikusse.
ERA II 241, 466 (5) < Nõo khk., Luke v. < Karksi - A. Peterson < Voldemar Peterson, 52 a. (1939).
Kuidas Vanapagan teed tegi läbi Võrtsjärve Tartumaalt Mulgimaale
Vanasarvik käinud Tartumaalt Mulgimaale ehale, otseteed üle Võrtsjärve. Talvel üle jää minek olnud hõlpus. Ka soojal suveajal järvest läbiminek läinud korda. Aga kevadine ja sügisene läbikäik, kui vesi külm ja püksivärdlist üle ulatanud, pahandanud Vanakurja sedavõrd ära, et ta hakanud järvest kivist teed läbi tegema. Ta ajanud püksid jalast, korjanud ühe haru kive täis, võtnud teist haru pidi selga ja kannud järve.
Ühest püksisääretäiest kivest saanud teed umbes poole versta võrra. Et kukelauluks tööga valmis saada, korjanud Vanapoiss teinekord mõlemad püksisääred kive täis, kuid selga vinnates rebenenud püksikesed lõhki. Vanasarvik süganud kõrvajuurt ja hakkanud pükse paikama. Võtnud öösiks põllule jäänud adra künniraua, pistnud väikse sõrmega mulgu pärast läbi ja nõel olnud valmis. Niidiks võtnud Jõesuu parve köie. Saanud paar nõelatäit tõmmata, kui korraga kukk laulnud. Kohe vajunud Vanapagan maa alla, ainult sinine suits jäänud järele. Vanatondi tehtud kividest tee on praeguni alles ja teda võib iga Võrtsjärvel käija näha.
E 51295/6 < Nõo khk., Meeri v. - A. Ammon < Ernits Kull (1922).
Vt. Suhtefantaasiad, muist. 486-491.
[Niidukaared Laugesoos]
Sel ajal, kui Tondi inimestega ilmsi ümbre käisivä, pand Tähkvere vallan Rõhu külän Matsi talun pühabä õdangupoolen mies vikatit otsa. Olli tüö tettu, sõnas ta: "Tulgu kas kurat võidu niitma," ja aste Laugesuo pääle vikatit kaema. Prooven näeb mies ehmäten suur musta mehe omataolise vikatiga hendä taga niitvat, ent kaari pääl puu, mättä ja samble hunikun koon. Oma ehmatusest toibuden nakkab ta ihust ja hengest kõvaste niitmä, et must mies järgi es saas, kunni kikka kirgmiseni Tont oma päivatüö lõpet ja mies omast kaalamurdvast tüöst vallale pässi. Laugesuo pääl om prõllagi nie kaari nätä, inimese kaari pääl kasvab kunis mõts, ent Tondi kaari pääl vaivalt sammel.
H III 10, 166 (2) < Nõo khk., Külitse k. - "tartlane" (1888).
Vt. HVM I, muist. 227.
H IV 9, 725 < Nõo khk., Ropka v. - J. Tüklov (1898).
Trükitud: HVM I, muist. 227 A.
Keegi Tähtvere mees saanud korra uue vikati. Teritanud (luisanud) vikatit, teinud niitmisega natuke proovi. Ütelnud siis: "Nüüd ei suuda keegi minuga võidu niita, isegi Vanapagan mitte! " Varsti selle järele läinud mees Laugasohu heinamaale. Niitnud, niitnud. Korraga näinud: keegi must mees ta järel või kõrval niitmas. Näiks võidu tahtvat niita. - Mees niidab nüüd kõigest jõust. Aga võõraski võtab jõudu kokku. Igaüks püüab rohkem niita.
Õhtu käes, niitjad töölt ei lahku. Niidavad öösigi edasi. Korraga kukelaul kuulda. Sedamaid võõras niitja kadunud. Nüüd läheb uue vikatigi mees puhkama.
Võõras niitnud mättad, põõsad, puud, kännudki maha. Uue vikati mehe kaarte kohal aga kasvab mets.
E, VIII 5 (13) < Nõo (?), Tähtvere - M. J. Eisen < Karma.
Samas vallas Karksi lossi juures järsu orukalda punase liivakivi sees on sügav koobas, kust allikas välja jookseb. Teine samasugune koobas asub 6-7 km eemal Polli mõisast Halliste kiriku poole minna Kõrgemäe talu juures. Neis koopais elanud Vanapaganad ja kui üks vajanud leivalabidat, siis teine visanud selle soovijale koju kätte.
ERA II 241, 464/5 (3) < Nõo khk. < Karksi khk. - A. Peterson < Voldemar Peterson, 52 a. (1939).
Vanatondi lootsik
Karujärve kaldal Pangoti vallas on üks kivi, mis nagu kummulipööratud lootsik välja näeb. Rahvas kutsub seda kivi Vanatondi lootsikuks.
Korra sõitnud Vanatont Karujärve peal lootsikuga. Peale sõidu viinud Vanatont lootsiku kaldale tõrvata. Teinud mees tööd nii mis pea higistanud.
Mehikesel hakanud selg valutama. Toonud enesele kivi istumise tarvis. Toimetanud tõrvamise tööd edasi. Kibeda tööga pole aega tähelegi pannud, et pikne ülesse tulnud ja välgud käima hakanud.
Mehike näinud viimaks, aga juba hilja. Pikne virutanud tulise kuuli Vanaletondile pähä. Löönud teise kõige istumisekiviga puruks.
Vanaltondil jäenud tütar järele. Iga aasta istuda tütar järve kaldal sell päeval, mill pikne Vanatondi maha lõi. Lõhkilöödud kivi seisab praegu alles järve kaldal.
Peeter Viira suust, Nõost.
M. J. Eisen, Kodused jutud, lk 33-34.
Vanapagana lootsik
Nõo kihelkonnas Pangoti praeguse Karujärve kohal ei olnud muiste mingisugust järve, vaid mets. Selles metsas sattunud korra kaks karu kokku. Karud kohe teineteisega kisklema. Tülitsevad päeva, tülitsevad teise ega jäta järele.
Vanataat vaatab karude tülitsemist pealt. Vihastub. Otsustab karusid karistada. Kõu ja Pikker pea madalate pilvedega platsis; pilved imevad endid Virtsjärvest vett täis. Kõu ja Pikker juhivad pilvi Nõo poole Pangotisse. Karude kisklemise kohale jõudes puhkevad äkisti pilved. Vesi sajab maha, matab karud, tekitab järve.
Vee alla jäänud karude pärast hakkab rahvas uut järve Karujärveks kutsuma. Karujärve tekkinud palju kalu. Eks Vanapagan saanud seda teada. Mehike maias kalade peale. Mõtleb, kudas kalu kätte saada. Ei jää muud nõu kui loatsikut ehitada. Siis pääseb igale poole järvele kalade juurde.
Vanapagan metsa, raiub puid, lõhub, teeb lootsiku. Lükkab lootsiku vette, sõuab järvele. Aga ennäe õnnetust: lootsik ei pea vett. Vesi vulinal sisse, kastab Vanapagana täiesti märjaks. Hädavaevaga pääseb mehike lootsikuga veel kaldale.
Kaldal arvab Vanapagan: viga selles, et lootsiku pragusid pole takkudega ära topitud. Ei muud kui kohe takku otsima. Saab takku, topib kõik praod hoolsasti kinni.
Uuesti lootsikuga järvele kala püüdma. Püüdmisel küll hea tagajärg, aga vett kipub ikka veel lootsikusse. Püüdja märkab: ei ole lootsik veelgi korras.
Vanapagan inimestelt küsima, mida lootsikuga teha, et see vett peaks. Küsitavad õpetavad: "Tõrva lootsik ära, küll siis vett peab!"
Vanapagan tõrva otsima. Jõuab tõrvapõletaja juurde. Tõrvapõletaja just vaadi täis täitnud. Vanapagan küsima: "Mis hea külamees teeb?"
Mees näeb, kellega tal tegemist. Tahab mehikest narrida, ütleb: "Mul tänavu mesilased hästi õnnestunud. Ajasin praegu mett vaati. Mesi küll natuke must, aga pole viga!"
Vanapaganal korraga kange meehimu. Mehike paluma: "Kulla külamees, kas lubad mind natuke mett maitseda?"
"Maitse, kui tahad!"
Vanapagan paneb vaadi suu äärde, joob veerand vaati korraga ära. Paneb siis vaadi käest, limpsab keelt, sõnub: "Kui ka tõmmu see mesi, aga mõnus siiski!"
Külamees naerab seda nähes et küll saab.
Vanapagan paluma: "Kulla külamees, juhata mulle, kust võin tõrva saada!" Mees kardab, et ta kelmus välja tuleks, kui ta ise tõrva annaks. Juhatab Vanapagana sellepärast mujale tõrva otsima.
Viimaks saab Vanapagan tõrva. Võtab tõrvatündri õlale, sammub Karujärve äärde lootsiku juurde, hakkab tõrvama. Tõrvab nii, et higi otsa eest voolab. Tõrvates lööb mehikese selg valutama. Peab lootsiku juures liig küürus seisma; see küürus seismine paneb aga selja valutama. Vanapagan arvama: istet tarvis. Aga kust istet võtta? Läheb otsima. Ei leia kusagilt parajat istet. Viimaks silmab tubli kivi. Mis muud kui kivi sülle, kiviga viis versta edasi Karujärve äärde lootsiku juurde. Istub kivile, tõrvab edasi. Ei nüüd tunne enam seljavalu.
Tõrvates unustab mehike kogu maailma. Ei pane sugugi tähele, et Kõu ja Pikker taevatelgi all sõitu alanud ja tuhat tulist Karujärve poole kihutavad. Ei kuule ta midagi, sest Pikker ei puhu seekord pilli.
Kõu ja Pikker jõuavad Karujärve kohale. Korraga sähvab välk. Välk otse kohe Vanapagana pihta. Tabab tõrvajat nii osavalt, et sel kohe hing väljas. Tabab ühtlasi kivi. Kivi lõhkeb välgu löögist. Kivi praegu alles Karujärve ääres näha.
Vanapagana lootsik moondub kiviks. Kivil nüüdki veel lootsiku mood.
Vanapagana tütar käinud kaua aega lootsiku juures mahalöödud isa taga nutmas.
M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 105-107.
Vt. muist. 391.