Narva
Hiiomaa Pühalepa kiriku ehitus
Kui jo ristiusk oma valgust Eestimaale hakkas paistma, tungis ka ta kiired Hiiomaale. Siis hakkasivad hiidlased Kuri kõrge mäe peale kirikud ehitama. Mis nad pääval ehitasivad, seda Vanaõelus öösel maha kiskus, nõnda et nad ehituse pidivad seisma jätma. Siis tulivad mehed kokku nõu pidama. Ühed mõtlesivad siia, teised sinna ehida, kuidagi ei läinud meeste meeled kokku. Siis astus üks vanem mees ette ja ütles: "Mis meie siin ilmaasjata vaidleme. Paneme kaks musta härga vankre ette ja kiriku nurgakivi peale, laseme härjad oma tahtmise järele minna; kus nad seisma jäävad, sinna ehitagem omale kirik." Kõik mehed kiitsivad vanema nõuannet heaks. Panivad kaks musta härga vankre ette ja nurgakivi peale ja lasivad härjad minna, ise käisivad härgade järele. Härjad läksivad edasi ja jäivad Vanapagana aia ohvripuu lepa taha kinni. Mehed rõõmustasivad väga selle üle, sest see lepp olli juba nende vanemate vanemate ohvripaik. Siis ehitasivad naad sinna lepa asemele kiriku ja panivad temale Pühalepa kirik nimeks. Kui Vanaõelus nägi, et rahvas ikka omale kiriku olivad ehitanud, läks ta Kallaste mäe peale ja viskas suure kiviga kiriku peale (ta tahtis kirikut puruks visata). Siis sõitis ta ratsahobusega kivi järele vaatama, kui suurt kahju see teinud, aga ei pannud tähelegi, et jo hobune kivi peale oli astunud. Vanaõelus sülitas ja ütles: "Oleks mitte mo veike sõrm mitte nikastanud, siis oleks kirik puru!"
Kui ajahammas mitte ei ole seda kivi hävitanud, siis on ta praegu veel alles ja hobuseraua jälg sees.
Seda lugu rääkis mulle minu ema, temale rääkinud tema isa seda lugu, sest minu ema ja isa on sündinud hiidlased ja Hiiomaal üles kasvanud.
E 2509/12 < Narva - A. Walts < emalt (1893).
[Vanapagana jalajälg kivil]
Kirikuorust
Laiuse kihelkonnas Tähkvere vallas vallamaja ligi on orud, keda Kirikuorgudeks kutsutakse. Ennevanast tahetud sinna kirikut ehitada, aga mis pääva aegus ehitatud, see lagunend ööse jälle ära. Kui nüüd inimesed näinud, et sellest ehitusest midagi välja ei tule ja ehitamise seisma jätsid, siis saanud Vanapagan kangeste vaimustud. Ta pannud parema jala ühe Kirikuorus oleva kivi peale, pahema jala pannud taeva ja öölnud:
"Minu võit on ikka jäänud!"
See kivi olla hiljaaegu veel alles olnud, jalajälg peal.
E 41299/300 < Narva l. - A. Raudkell < Gustav Tamm (1901).