Kirbla
[Kurjavaimu põlletäis Kasari külas]
Kasari külas Külaotsa mäe peal Keldremägi. Kurivaim toond sinna kiba ühe põlletäie. Meie vanaisa rääkis.
ERA II 195, 360/1 (3) < Kirbla khk., Kasari v., Kurgema k. - R. Viidalepp < Juuli Neiof, umb. 65 a. (1936).
[Sild üle Kasari jõe]
Vanapagana kivi
Läänemaal Kasari jões Kasari mõisast mere poole minna on üks päratu suur kivi keset sügavat jõge. Rahvas räägib temast mõnda.
Kord võtnud Vanapagan omale nõuks Kasari mõisa alt jõest ühte tublit kivisilda üle teha niisuguse kaubaga, et kes päeva ajal säält sillast üle käib, on Jumala jagu, aga kes pärast päikese veerikut ja öö ajal säält üle käib, on tema jagu. Selleks hakanud ta siis ka kohe kiva oma suure põllega kandma. Mere äärest korjanud ta oma põlle kiva täis ja hakanud jõe äärt mööda Kasari mõisa poole kõmpima. Aga korraga laulnud kukk, Vanapaganal läinud põllepael katki ja kivid kukkunud suure kolinaga jõe kaldale maha, kus praegu see kivivarem alles näha on. - Vanapagan pahandanud ja hakanud uut nõu pidama, kuidas uueste jälle kivide kandmist ette võtta. Viimaks leidnud ta hea plaani, et talvel, kui jõgi jääkaanega kaetud on, siis temal mööda jõge reega üsna hea on mere äärest kiva vedada. Teinud siis teine ka omale ilmatu suure ja tugeva ree valmis ning jäänud talvet ootama. Niipea kui külmataat jõele jääkaane pääle meisterdanud, hakanud ka Vanapagan kohe ametisse. Läinud oma reega mere äärde, pannud sääl ühe ilmatu suure kivipuraka ree pääle ja tulnud sellega mööda jõge vilet lüües ülesse. Kui ta poole teed olnud ära tulnud ja jõe kõige sügavama koha pääle jõudnud, kus õige õhuke jää olnud, praksatanud jää katki-ja määratu kivi lendanud kõige reega jõe põhja. Küll katsunud Vanapagan veel koormat jõe põhjast kätte saada, aga ei ole enam kuidagi saanud, vaid kivi seisab tänapäevani kõige reega jões. Selge ilmaga ja kui vesi vagaselt voolab, olla regigi veel kivi alla selgeste ära näha. On aga tõeste ka suur kivi, sest sügavast jõehauast ulatab selle kivi päälmine jägu veel hea hulk maad välja. Selle kivi juurde ei julge ka mitte keegi suplema minna.
Pääle seda jätnud Vanapagan oma silla ehitamise südametäiega poolele.
H I 9, 169/70 (79) - A. Suurkask (1896).
Kasari jõgi tülitanud Vanapaganat: ei pääsnud alati üle. Mehike arvama: kõige parem jõele sild peale teha. Sel ajal jõel mingisugust silda ei olnud. Kes muu teeb, kui hakka ise tegema. Ei aita ühtigi, Vanapagan vaatama, kust parajaid kiva saab. Leiabki neid Martna kihelkonnast. Võtab hõlma lahti, paneb kivi hõlma, läheb jõe äärde. Korraga laulab kukk, Vanapagan ehmub kukelaulust nii, et hõlm käest lahti pääseb. Kivi karsumm hõlmast jõkke, Vanapagan ise aga hirmul plagama.
Kivi praegu alles Kasari jões näha Kasari mõisa lahe poole alla minnes. Kivi tubli mürakas.
Meelepahas jättis Vanapagan Kasari jõele sillaehitamise katki. Alles selle aastasaja algusel ehitati Kasarisse sild. Silla ehitamist kuulutanud ette Järva-Jaan ja ka seda, kui sillale pragu tekib, siis Vene riik kaotab.
E V 3 (4) - M. J. Eisen < Lääne-Saare üliõpilaskogust.
[Kivid Kasari külas]
Kes Kasari küla vahelt läbi Lihula poole on juhtunud minema, see on vist pahemat kätt tee ääres pisukese künkakese veerel suurt raudkivivaret tähele pannud. Selle kivivareme sündimisest liigub rahvasuus järgmene jutt.
Ennevanal ajal nähti Vanapoissi palju tihedamini meie viletsa ilma peal hulkuvat kui nüüd, kus tema kas üsna peitus puhkab ehk ainult mõne õnnetuselapse silma puutub. Selsamal nimetatud vanal ajal tuli temal ka kena mõte pähe üle viis versta laia Laiküla soo kindlat raudkivisilda ehitada. Silla kivid pidivad enam kui kümme versta kaugelt Tuudi mäelt toodud saama. Tee oli pitk ja töö oli raske, sellepärast arvas Vanapagan mõnusaks va teistpoolt appi võtta. Sammusid siis mõlemad keskööl Tuudi mäele ja hakkasid kiva lahti kangutama. Nagu õige haritud mees, aitas Vanapagan abikaasa põlle kiva täis noppida ja saatis tema teele, kuna ta iseenesele koormat hakkas korjama.
Aga vaatame, kuidas naese käsi käis. Tema jõudis õnnelikult kuni Kasari külani ja oleks ehk ka koormaga kohale saanud, kui mitte Anni pere kukk loodud sunnil oma häält ei oleks tõstnud.
Nüüd võib igaüks arvata, mis sündis. Põllepael rebenes, nii et kivid hirmsa kolina ja mürinaga maha langesivad. Hirmsa vihaga kahmas kivikandjanna paraja heinasau suuruse kivi maast, millega kisategijat kukke pihuks ja põrmuks tahtis visata. Aga südametäidus ning ehmatus olid jõudu nõnda raugendanud, et kivil suuremat hoogu ei olnud ja ainult kümmekond sammu edasi vuhises, ilma et suuremat kahju oleks teinud. Veel praegu seisab see kivi Anni pere õues saab hiiglakäpu asemid veel ehk tuleva põlvele näitama, kui mitte inimesed teda ära ei purusta. Sedamoodi lõppes Vanapagana soosillutamine õnnetumalt.
Veske 2, 283/5 - G. Westermann. Vt. Jälgedega kivid, muist. 398.