Keila
Mele koduümbruses suuri kive ei leidu. Suurem kivi, millest teatakse, asub Ruila mõisa põllul. Selle kohta jutustatakse järgmist. Kui Oleviste kirikud ehitud, siis Vanapagan vaadand Pärnust. Taht torni puruks visata. Viskamise aeg lingupael läind katki. Kivi kukkund Ruila mõisa põllule.
ERA II 304, 361 (7) < Keila khk. ja v., Ohtu k. - E. Pae < J. Pae, 40 a. (1943).
Tonditrepp
Kullamaa käik.
Kord elanud Kloostri vallas Kirikuküla lähedal suures ja paksus metsas kole Tont. Ta käinud tihti küla elanikke kimbutamas. Rahvas teinud ka talle kurja mis võinud. Nii läinud tükk aega mööda.
Viimaks ilmus Tont jälle nähtavale. Seekord aga olnud tal hulga kurjemad kavatsused kui enne. Ta tassinud hulga kive kokku, küll väikesi, küll suuri, ja otsustanud nendega loopida uhke kiriku puruks, mis asetsenud küla keskel.
Tont oli kogunud paar päeva rammu suurte kivide viskamiseks ja sammus siis ühel õhtul üle karjamaa oma kivide juurde. Seal mõõtnud ta silmadega torni kauguse ära ja tõstnud suure kivi õlgadele ning hakanud hoogu võtma. Kuid karjamaal olnud lehmade musta ja sigade junne ning Tont libises nende sisse ja kukkus ninali. Seetõttu läks ka kivi õige ligidale ja kukkus paar kilomeetrit siiapoole kirikut. Siis võtnud ta teise kivi, natuke esimesest kivist väiksem, ja visanud selle. Kuid ka siis kordunud vana lugu ja teine kivi kukkunud esimese kivi kõrvale, umbes kolme-nelja meetri kaugusele esimesest kivist. Siis visanud ta veel 6 kivi, ja nendega juhtus samasugune lugu nagu eelmistegagi, kuigi need olid igakord eelmisest väiksemad. Visatud kivid jäänud kõik ilusasti ritta ja rahvas ristinud nende kivide nimeks Tonditrepp. Kes aga soovib seda vaatama minna, see peab ka teadma, kus ta asub. Tonditrepp asub nüüdses riigimetsas, umbes 2 kilomeetrit Risti kirikust eemal mere poole.
ERA II 226, 375/7 (1) < Keila khk., Harku v., Harku rdtj. - A. Viil < Julja Viil, sünd. 1901. a. (1939). Vt. HVM I, muist. 40 B.
Vanapagana heinategu
Peale Tondi surma tulnud sinna elama veel Vanapagan. See olnud palju parem kui Tont ja pealegi ilusam. Tal olnud ilus kitsehabe ja väike sabajupp ning pääle selle veel teravad kikkis kõrvad.
Jõudnud suvi. Inimesed läinud heinamaale heina tegema. Ka Vanapagan käianud vikati ära ja läinud suurde ja laia Suuresoosse heina niitma. vehkind seal mitu päeva järjest ja löönud ühel päeval vikati kivisse, nii et raksunud kõik kohad kohe. Suure vihaga haaranud kivi ja visanud selle koleda tuhinaga lendama. Kivi viinud Kirikkülaliste kiriku poole torni ära ja jäi peatuma teisel pool merelahte Paldiski lähedale Lauküla juurde, kus ta ennemalt oli taluperemehel lauda seinaks. Kui teda pole ära viidud ega lõhutud, siis puhkab ta praegugi veel seal.
Kes aga soovib seda kivi näha, see võibki seda, ning kirikutorngi on pikuti poolik ja seisab nii praegugi.
ERA II 226, 379/80 (2) < Keila khk., Harku v., Harku rdtj. - A. Viil < Julius Viil, sünd. 1901. a. (1939).
Vt. Kivid kirikute pihta, muist. 40-72; Mapinnavormid, muist. 444-450; HVM I, muist. 225.
Kivi Ruilas
Suur kivi Ruilas, mis on väga laialt tuntud ohvrikivina ja Ukukivi nimetuse all. Selle rändrahnu kõrgus on ca 5 m, ümbermõõt ligi 40 m. Kivi peal olevat suurt lohku peetakse ka Vanatondi pajaasemeks, kes olevat kivil lambaid keetnud.
Kivi asub end. Ruila mõisa lähedal.
Kivi kohta on ka Lindanisa ja Varbola võistuvisikamise muistend.
EKRK I 16, 166 (5) < Keila raj. - A. Rõõm (1957).
Vt. Jälgedega kivid, muist. 388; HVM I, muist. 66, 96, 322 B.
Kust saapa kandmise mood on tulnd
Vanal ajal kuulnud keegi metsavaht Kullamaa kihelkondas Sooniste männikus ööaeges kolkimest ja kopsimest. Metsavaht mõtlend, et vargad metsas puid raiuvad. Tõmmand ruttu kuue selga, pand vöö vööle ja kerve oma kaitseks vöö vahele ja ruttand siis vaatama, kis see öörahu rikkuja peaks olema. See olnd nii hilisel sügisesel ajal ja old ka vähe kuuvalget näha. Metsavaht saand üsna kolkija ligidalle, kui kuu pilvede takka välja tulnd ja üsna selgeste kolkijat võis tunda. Kui metsavaht teda nägi, ehmatas ta väga ära ja pidi esimese valuga koju tagasi jooksma, aga ta mõtles enne ometi vaadata, mis ta seal meisterdab. Kolkija oli Vanapagan ise, sellepärast see metsavaht nii väga ehmataski. Seal nägi metsavaht Vanapaganat ühe koti moodi asja kallal kibedaste töötavat. Kui see töö juba lõpetud oli ja Vanapagan veel teda ümberringi vaatas ja silitas, siis mõtles metsavaht teda vähe hirmutada, võttis kerve vöö vahelt ja viskas Vanapaganalle suure jõuga selga, nii et Vanapagan maast üles hüppas ja suure kisaga metsa jooksis, tehtud tööd sennapaika maha jättes. Nüüd võtt metsavaht selle Vanapagana näputöö ja viind kodu teistelegi näha, mis Vanapagan on valmis teind. Hakand siis kodu proovima, kas ta mitte miskiks tarbeasjaks ei kõlba, natiks old pisike ja pika sopiga kindaks old suur ja liiga üksluine, aga viimaks jalga passides olnd üsna paras. Nüüd viind metsavaht selle Vanapaganast tehtud saapa kõige targema kingasepa kätte ja see teind teise niisuguse saapa ka veel ja old veel sugu paremgi kui Vanapagana tehtud. Sest ongi see saapa mood ilma tuld.
H III 22, 560/2 (1) < Poolamaa < Keila - T. Wiedemann (1895).