Kambja
Vanajuudas visanu liina (õieti küll liina = Tartu poole) kats kivi. Ei tea, mis kerikut see ehitedu. Oma püksivärdli pääle pannu ja visanu.
Üts kukkunu siia (Päkste külla), teine jõkke (Emajõkke), lännu Ihaste alla.
ERA II 63, 238 (6) < Kambja khk., Haaslava v. - R. Viidebaum < Leena Läti, 86 a. (1933).
Tartu Emajõe ligidal on üks kivi, mida Tondikiviks kutsutud. Kivi sinnasattumine olnud nii.
Seal ümbruses ehitatud kirikut. Vanapagan ei tahtnud seda ja püüdis seda hukata. Vanapagan võtnud suure kivi, pannud lingu sisse ja virutanud. Ta ei saanud suurt hoogu sisse ja kivi lendas Emajõe ligidusse. Seda kivi kutsutud sellepärast Tondikiviks, et Vanapagan tahtis tollega kurja teha.
ERA II 241, 252/3 (8) < Kambja khk., Kodijärve v., Unipiha k. - H. Püttsepp < Anna
Pendt, 67 a. (1939).
Vanapagan tahtnud kedagi enesele seltsiliseks. Inimesed aga kartnud teda ja ta oli vihane. Ta jalutas ja otsis seltsilist. Ühel järvel sõudnud kalamehed paatidega. Neid nähes ta mõtelnud: "Ma viin suure kivi paatide tee teele. Paadid purjetavad otsa ja inimesed uppuvad. Siis on nad minul." Kahmanud suure kivi sülle ja hakkanud jooksma. Nahkpõllepaelad aga rebenenud ja kivi kukkunud maha. Selles kivis olevat Vanapagana sõrmejäljed näha. Seda kutsutud Koka kiviks.
ERA II 241, 250/1 (6) < Kambja khk., Kodijärve v., Unipiha k. < Maariste - H. Püttsepp < Anna Pendt, 67 a. (1939).
Vt. Jälgedega kivid, muist. 352.
Vanajuudas visanu liina (õieti küll liina = Tartu poole) kats kivi. Ei tea, mis kerikut see ehitedu. Oma püksivärdli pääle pannu ja visanu.
Üts kukkunu siia (Päkste külla), teine jõkke (Emajõkke), lännu Ihaste alla.
ERA II 63, 238 (6) < Kambja khk., Haaslava v. - R. Viidebaum < Leena Läti, 86 a. (1933).
Tartu Emajõe ligidal on üks kivi, mida Tondikiviks kutsutud. Kivi sinnasattumine olnud nii.
Seal ümbruses ehitatud kirikut. Vanapagan ei tahtnud seda ja püüdis seda hukata. Vanapagan võtnud suure kivi, pannud lingu sisse ja virutanud. Ta ei saanud suurt hoogu sisse ja kivi lendas Emajõe ligidusse. Seda kivi kutsutud sellepärast Tondikiviks, et Vanapagan tahtis tollega kurja teha.
ERA II 241, 252/3 (8) < Kambja khk., Kodijärve v., Unipiha k. - H. Püttsepp < Anna
Pendt, 67 a. (1939).
Vanapagan tahtnud kedagi enesele seltsiliseks. Inimesed aga kartnud teda ja ta oli vihane. Ta jalutas ja otsis seltsilist. Ühel järvel sõudnud kalamehed paatidega. Neid nähes ta mõtelnud: "Ma viin suure kivi paatide tee teele. Paadid purjetavad otsa ja inimesed uppuvad. Siis on nad minul." Kahmanud suure kivi sülle ja hakkanud jooksma. Nahkpõllepaelad aga rebenenud ja kivi kukkunud maha. Selles kivis olevat Vanapagana sõrmejäljed näha. Seda kutsutud Koka kiviks.
ERA II 241, 250/1 (6) < Kambja khk., Kodijärve v., Unipiha k. < Maariste - H. Püttsepp < Anna Pendt, 67 a. (1939).
Vt. Jälgedega kivid, muist. 352.
Vooremäe sündimine
Kambja ja Haaslava maa peal on üks kõrge mägi ja selle mäe peal mets. Seda mäge hüütakse Vooremäeks.
Vanasti pole seal mäge olnud, vaid väike kink ja see kink olnud sile nagu kanamuna. Korra maganud Vanajuudas selle kingu peal. Ta händ olnud kolm korda ümber kingu keerutud. Susi juhtunud paari pojaga sinna. Vanajuuda pikka saba nähes nälpsanud saba otsast sülla osa ära. Vanajuudas siputanud jalga ja ütelnud: "Kirp hammustas!"
Teine susi hammustanud saba otsast kaks sülda ära. Vanajuudas karanud istukile, aga heitnud kohe jälle magama.
Kolmas susi hammustanud saba otsast kolm sülda ära. Nüüd karanud Vanajuudas üles, hakanud mööda kinku jooksma. Esiti peksnud sabaga kõvasti vastu maad. Kuhu mets juhtunud, sinna sügav org sündinud. Visanud peale selle maad kahele poole, nii et mäed sündinud.
Sedaviisi saanud ilusast kotusest mägine maa, kuhu nüüd suur meis kasvanud. Seal keeta Vanajuudas enesele enne ja peale vihma sööki.
M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 18-19.
Voorelinn
Kambja kihelkonnas on Vooremägi. Selle mäe olla Vanapagan teinud. Hiljemini keetnud ta selle mäe peal toitu. Veel hiljemini teinud selle mäe peale tore linn, kus kuningas asunud.
Kuningal olnud väga kena tütar, keda Vooreks hüütud. Selle tütre järele hakatud linna Voore linnaks hüüdma. Nägusal kuningatütrel iga päev kosilane. Tuleb kuningapoegi ja suuri mehi ligidalt ja kaugelt. Kes ilmub isiklikult, kes saadab enese eest kosjaeide, kes kannupoisi. Mõni palub põlvili maas. Asjata kõik. Kuningatütar ei taha üht ega teist. Ihkab neitsipõlves edasi elada ema rõõmuks, isa iluks. Küll soovivad vanemad talle mõne korra meheleminemist, aga tütar vastab: "Te mul kallimad kui ükski mees!"
Viimaks Soome targa poeg kuningatütrele kosja. Kuningatütar põlgab selle niisama ära kui kõik muud. Pahal meelel läheb targa poeg koju tagasi.
Targa süda viha täis, et poeg ära põlatud. Tark mõtlema, kudas poja ärapõlgamist kätte tasuda. Otsustab kogu Voore linna kõige neiuga hävitada. Manab linna kõige väega maa alla.
Vooremäe sees Voore linn praegu alles olemas.
Ühe allika läbi pääseb sinna maa-alusesse linna, kuid sellele teele on kuldne härjaike ette pandud. Kes selle ikke välja võtab, pääseb linna sisse ja linn isegi kerkib mäe seest üles.
Tänini ei ole keegi seda kuldiket tabanud. Juhtumisi on mõni üksik jaaniöösel mõneks silmapilguks Voore linna näinud ehk sisse pääsenud, aga sedamaid jälle tagasi tulnud.
M.J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 56-58.