Kaarma
[Aukudega kivid]
Kivid, millel on ümmargused augud sees, olevat Vanapagan oma sõrmede ja varvastega muljunud, et jätta endast maa peale märke, et ta ka kord on elanud maa peal.
ERA II 231, 615 (4) < Kaarma khk., Kaarma-Suur v., Tamsalu k. < Irase k. - A. Rand < Julita Rand (1939).
Vanapagana õnnetused
Ennevanast hakketi Saaremaale linna ehitama, inimesi oli muru kombel koos, egaühel oli oma amet; liiva, saue ning kivisi keis kogu, kas kui pailu, õhtast homikuni oli mürin ning kolin, mis kaugele merele kuulda oli. See kolin ning mürin ulatas siis ka üle mere Kuramaale, kus Vanapagan sedakord oli. Vanapagan kuulas, kuulas, küsis:
"Mis müra ning kolin see on, mis üle mere säält põhja poolt ää keib?"
"Saarlased hakkasid eesele linna tegema."
Vanapagan vihastas:
"Ilma mu teedmata, ma taha nende töö näita!"
Suure vihameelega kiskus Kuramaa küljest tüki maad, lükkas merese, pärast kahmas veel teise päntsaka teise pöose, siis hakkas edasi ojuma niisuguse veevoolamaga, ikka kohe Kuresaart. Selle suure veevalliga pidi ta siis Saarema linnategijad keige värgiga ää uputama. Aga asi läks teiseks. Kui ta na arvata kümmekond verstu linnast eemal oli, siis lasti ülalt üks hirmus suur kivi ta va pitka hänna peele; see pani ta ojumise oort kinni. Vat nüd ta kaapis ning raapis, mis paljas veesuits oli taga; aga ei nihtu paigastki. Viimaks kasvasid maatükid merepõhjaga ühte ning nid es saagid enam edasi. Siis istus ete viimaks keige suurema tüki peele latspersekili maha ning kiskus kahe käpuga hänna kivi alt ää. Mõtles sääl seda asja ete hullupööra: mis kallis nõu neid ikka aitab? nemad kolistavad sääl edasi peele, ning ma ep saa neid keelda mete. Sedamoodi läks ta nõu siis ete üsna notti. Nüd es aita muud, kud hakkas kindlale maale ennast nõutama. Esiti ipas selle tüki peele, mis ta söömakäpa all oli, siis kiskus selle küljest tüki, viskas kaugele merese, üirgas siis sõnna peele, siis sööstas veel ühe korra ning oligid kindlal maal, Muratsi randas. Nenda sai siis Abruku saar sest tükkist, mis ta kõhu all oli, ning Vahasemaa sest, mis ta vassaku käpa all oll, ning Kassemaa sest, mis ta söömakäpa all oli. Tükk, mis ta Kassemaa küljest kisikus ning põha poole viskas, sest sai Tulbemaa ning säält peelt ippas ta maale. Ka see hirmus suur kivi on paergus Abruku saares veel näha. Sii Muratsi randas mõtles ta ete keikimoodi eese õnnetust, aga ükski asi es taha tale enam lahti minna mete, viimaks ütles: on nad tegema hakkand, tehku edasi peele, aga mina leitsi eesele uie nõu jälle. Et Abruku saar täiesti minu oleks, sellepärast tahan ma senna kindla kivisilla vahele teha, siis veivad ka inimesed senna minna ning keiki neid mina pärin omale. Selletarist hakkas ta iga ööse maalt põllega kivisi vädama; salaja, ööseti pidi see töö tehtud saama. Aga ühe homiku va loom jähi hiljaks, päike pistas ääre üles, Vanapagan oll sületäävega keske karjamaad alles, sääl pratsasid põllepaelad katki ning Vanapagan katsus, et ta minema sai. See töö jähi jälle käsile.
Paar katsid oll niid Vanapaganal nurja läind, aga siiskid et viska ta veel meelt ää, vaid ütles:
"Tahan aga veel katsuda..."
Laupa ning pühape õhtati keisid külarahvas, noored ning vanad, hulgakaupa kõrtsis tantsimas ja rallimas. Siis nähti koivalge ees ühte meest eemalt kasemetsast kõrtsi juure tulavad. Kedagi es tunne, kes ta oll, ükski es küsi, kust sa tuled. Oli ta kõrtsi teiste hulka jõudnud, siis oll keige lusti ning rõõmul naagud uus hing sehes. Esimine oll ta tantsijate seas, ehk küll see töö hirmus viletsast läks; sest viimaks tuli nähtavale, et tal teine hobuse jalg oll, mis tantsides otsatu müra ning kolinad tegi, esimine jälle joojate ning riidlejate seas; ühte torkis ta siiapoole, teist sõnnapoole, kellegitele tas anna rahu. Oli nüd õhtast juba ee tükk aega peele rallitud ning riieldud, siis hakkasid inimesed viimaks eese väsind konude ning kistud nägudega koju minema. Vanapagan jähi äga üksi pümese kõrtsi kolistama. Sääl tegi ta siis sõhukest koled müra, et kedagi teekeija es julge ööseks senna jääda. Viimaks läks asi nii hulluks, et kõrtsimees es tohi ka ööse enam magada mete. Homiku vara, kui teeinimesed hakasid linna minema, siis veel jähi kolistamine kõrtsitoas vagusi. Kõrtsimehel oli nüd ee nõu kallis. Kuulas ühe ning teise kääst, aga ükskid es tea selle vastu abi. Viimaks ütles kedagi:
"Tõstke kõrts tääve maad põhatsi poole, teisele sülda; see peab aitama."
Nenda tehti. Kõrts lammutadi ää ning tehti teisele sülda; siis kadus ete oort Vanapagana kolistamine ning rahva rall. Teekeija võib nüd veel vana kõrtsi künkusi paerguse (kõrtsi) ees näha.
H II 18, 594/6 (5) < Kaarma khk., Muratsi k. < Vaiavere k. - T. Jakson (1890).
RKM II 4, 296 (4) < Kaarma khk., Kuressaare v., Mändjala k. - E. Tool < Melania Nõmme, 55 a. (1946).
Vt. HVM II, muist. 110 A.
KKI MT 81 < Kaarma khk., Aste k. - M. Must < A. Undla (1950).
Vt. HVM II, muist. 116 B.
[Allikad Tõlliniidis]
(Vanapagana jälgedest tekkisid allikad Tõlliniidis).
ERA II 231, 655 (8) < Kaarma khk., Kaarma-Suur v., Irase k. - M. Kokk < Ivan Kokk, 54 a. (1939).
Vt. HVM II, muist. 117.
Kivivarede tekkimine
Kord vedanud Vanapagan kivisi silla ehitamiseks. Kuid kui ta põlle kivisi täis pannud, läinud põllepaelad katki ja kivid kukkunud maha. Põll tulnud mõnikord ka eest ära ja jäänud kivihunniku alla. Niisuguseid kivivaresi kutsutud Tondivaredeks.
ERA II 231, 566 (2) < Kaarma khk. ja v., Haljala k. < Pähkla k. - E. Saar < Tiina Viidas, 63 a. (1939).
[Ristikivi]
Vanapagan on tahtnud kive kiriku ukse taha viia. Kukk on lauland ja kivid on maha tilkund. Üks on Kiratsi juures tee ääres, seda kutsutakse Ristikiviks. Üks on Kiratsi karjamaal metsas, üks lagedal. Neil nime ei ole, on lihtsalt kõige suuremad kivid.
RKM II 86, 155/6 (7) < Kaarma khk., Kaarma k/n., Uduvere k. - E. Liiv < Aleksander Allik, 73 a. (1959).
Kaarma kiriku ukse taha oli pidand Vanatont selle (Risti)kivi viima, pole jälle saand mette, üks kukk oli lauland.
RKM II 86, 169 (2) < Kaarma khk., Kaarma k/n., Kiratse k. - E. Liiv < Kaarel Raudsepp, sünd. 1873. a. (1959).
Üks kivi on Kiratsi küla juures, hüütakse Ristikiviks. Seda nad räägivad, et Vanapagan oli pidand selle Kaarma kirgu ukse taha viima, pöllepaelad olid katki läind. Ma'p tee mette, ons see tösi vöi. Nii nad räägivad. Muud ma Vanapaganast ei tea.
RKM II 86, 150 (9) < Kaarma khk., Kaarma k/n., Uduvere k. - E. Liiv < Juula Lepik, 75 a. (1959).
Tean küll seda Kändu kivi ja jutt on temast ka. Jutt on selline: Vanakurat on tahtnud seda kivi Valjala kiriku ukse taha viia. Pärdi kukk laulis, siis põllepaelad olid katki läinud ja kivi oli maha kukkund varvaste peale. Minu isa ikka rääkis. Kui me lapsed olime, siis me ikka otsisime ääre alt, et kus need Kuradi varbad on.
RKM II 86, 100/1 (1) < Kaarma khk., Kaali k/n., Reeküla - E. Liiv < Aino Aru, umb. 34 a. (1959).
Vanapagana naine oli viinud kivi põlle sees, põllepaelad läinud katki, kivi kukkunud naisele varba peale. Naine pidi omale kerisekiviks viima.
Ei tea, kas see jutt käib selle kivi kohta, mis Jõeste külas on.
RKM II 85, 566 (379) < Kaarma khk., Leisi k/n., Jõeste k. - O. Jõgever < Aleksander Unger, 72 a. (1959).
[Kivi Nigula karjamaal]
Räägitakse, et sii Kukeküla Nigula karjamaal pidi olema küll jäljega kivi. Ma ei tea, kus. Puu all ta oli seal männikus. Vanakuradi jäljed pidid olema. Üks on kihha jälg, üks on looma söra- vöi kabjajälg.
RKM II 86, 127 (1) < Kaarma khk., Kaarma kool - E. Liiv < Akilina Kuusk, 38 a. (1959).
[Kivi Ilmaja allika ligidal]
Kusagil siinkantis on madal raudkivi, inimese jälg oli peal, üteldi: Vanapagana jälg. Ilmaja allika ligiduses Uduvere karjamaal ta oli, aga mina teda nüüd enam üles küll ei leia, ma olin karjapoiss, kui seal juures käisin.
RKM II 86, 160 (6) < Kaarma khk., Kaarma k/n., Kiratsi k. - E. Liiv < Aleksander Miller, 51 a. (1959).
Uduvere karjamaal allika ääres oli küll üks kivi, kus mitmesugused jäljed olid. [Kust jäljed saadud ja kes need teinud?] - Ei tea.
[Poeg vahele:]
Ma ole karjapoisipõlves küll neid jälgi näind, ühed pidid Vanakuradi jäljed olema ja teised Jumala jäljed.
[Isa:]
Ei ma pole seda mette kuulnud.
RKM II 86, 170 (4) < Kaarma khk., Kaarma k/n., Kiratse k. - E. Liiv < Kaarel Raudsepp, sünd. 1873. a. (1959).
[Vanakuradi jäljega kivi Suure-Rootsi külas mererannas]
RKM II 86, 72 (3) < Kaarma khk., - E. Liiv (1959). Vt. HVM II, lk. 379/80.
[Käpakivi]
Valjalas Sakla mõisa karjamaal on üks kivi, kutsutakse Käpa kiviks, et Kurivaim on joosnud ja käpa jälje järele jätnud. Ma käisin vaatamas ka, minu eest oli see sügav kant raiutud. Aastanumber oli ka - 1856.
RKM II 86, 230/1 (14) < Kaarma khk., Leisi k/n., Laugu k. < Valjala khk. - E. Liiv < Oskar Uussaar, 79 a. (1959).
Kiratsi k[üla] põhjapiiril otse mnt. ääres tüüpil[ine] rabakivi rahu. 4,6 X 3,7 X 2,25; ü 12,20 m.
Selle kiviga tahtnud Vanakurat Kaarma kiriku ust kinni müürida.
TRÜ geoloogia kat. SRA - H. Viiding (1953).