Jämaja
(Vanapagan tahab Saaremaad koos Tõlluga ära hukata ja kannab selleks kive. Kivi Torgu vallamaja juures.) ERA II 232, 416/8 (2) < Jämaja khk., Torgu v., Kargi k. < Mõisaküla - R. Helde < Jüri Helde, 47 a. (1939).
Trükitud: HVM II, lk. 369-370.
[Kivi Jämaja kiriku ukse ette]
Saumaa kivi
Torgu vallas Ohesaare küla lähedal Saumaa heinamaal asub üks suur kivi, mis Kihelkonna maantee peale nagu mõni heinaküün noorest kasemetsast silma paistab. Rahvajutu järele olla Vanapagan selle kivi sinna oma põlle sees toonud. Kivi tahtnud ta Jämaja kiriku ukse ette viia, kuid see kavatsus pole tal korda läinud, sest just samal ajal, kui ta parajasti kiviga Saumaa heinamaale oli jõudnud, karjunud korraga Rista pere kukk:
"Viska see kivi maha!"
Kuke karjumine kohutanud Vanapagana nii ära, et ta kohe kivi põllest maha lasknud ja ise plehku pannud.
Kivi küljes olla praegugi veel Vanapagana põllepaelte armid selgesti näha.
Selle kivi otsa ei julgeda keegi minna, sest niipea kui keegi kivi otsa jõuab, pöörduda kivi kohe ümber.
E 63275/6 (5) < Jämaja khk., Torgu v. - A. Kuldsaar (1928).
Saumaa kivi
Sörves Ohesaare küla Saumaa heinamaal asub üks suur kivi, mille rahva jutu järele sinna toonud olla Vanapagan ise oma pölle sees. Kivi tahtnud ta Jämaja kiriku ukse ette viia, kuid see kavatsus äpardunud tal, nii et kivi sinna paigale oli jäänud. Sellel kivil olla isesugused omadused, nii et ta vahetivahel ümber pöörduda ja oma alla matta neid, kes tema otsas juhtuvad sel korral olema.
Nii olnud kord vanasti selle kivi otsas hulk karjalapsi, kes rängasti kirunud ja vandunud. Korraga pöördunud kivi ümber ja matnud köik karjalapsed oma alla. Sestsaadik olla mitmed selle kivi alt lapsenutu häält kuulnud.
E 63428 (7) < Jämaja khk. - A. Kuldsaar (1929). Vt. muist. 118 A.
Jamaja kihelkonnas Torgu vallas Ohesaare küla heinamaal asetseb nn. Souma kivi, mis on ligi kuus meetrit kõrge. Rahvasuu räägib, et Vanatont toonud kivi praeguse koha peale. Arvatakse, et Vanatont kavatsenud minna kiviga põlle sees tassides Jamaja kirikusse ja mõtelnud asetada see [kivi] kiriku ukse ette, et rahvas kirikusse palvetama ei saaks minna. Kui Vanatont parajasti Riste majast kiviga mööda saanud, laulnud kukk Jamaja suunas:
"Võtke kivikandja kinni, kivi käes!"
Vanatont kohkunud ja vaatanud taha. Kohe katkenud üks põllepael. Kui kukk teist korda laulnud, katkenud teine põllepael. Ja kui kukk kolmat korda laulnud, kukkunud kivi täielikult maha, kus ta seisab ka tänapäevani. Ka Riste maja vare on säilinud tänaseni.
ERA II 232, 609/10 (1) < Jämaja khk., Torgu v., Mäebe k. - A. Gustavson < Johan Gustavson, 40 a. (1939).
[Tee Sõrvest Kuramaale]
Kord Tont tahtnud Sääre otsast kuiva teed teha Kuramaale, kuid kuked hakanud laulma, põllepaelad läinud katki ja sest saanud Suurevare. Praegu suur kivihunnik.
E 56256/7 Jämaja khk., Mäebe k. - T. Kaljo < Jüri Kokk, 76 a. (1925).
Sel ajal, kui kirikuid hakati ehitama ja Saaremaal maalinn oli, tulnud Vanatont Abruka saarega lohistades. Kui Salme kohta jõudnud, hakkanud Salme kuked laulma ja keegi ütlenud, et näe, see ju Abruka saar. Siis köied läinud katki ja Abruka jäänud sinna, kus ta praegu on.
E 56256 < Jämaja khk., Mäebe k. - T. Kaljo < Jüri Kokk, 76 a. (1925).
Abruka
See oll vanasti, kui Kuressaare linna veel olemas ei olnud, või siis, kui teda ehitama hakati ja veel käsil oli. Ainult raekoda oli juba täiesti valmis olnud, muud kõik olnud veel käsil. Vanatondile polevat aga see asi sugugi meeldind, et sinna hakatakse linna tegema, ja võtnud nõuks seda alustet linna enne ära hävitada, kui see valmis saab.
Selleks tarvitanud Vanatont järgmist abinõu: kiskunud Kuramaa rannast tüki maalahmakat lahti, ujutanud üle Riia lahe Kuressaare poole, tahtnud selle maatüki Kuressaare linna pääle ajada ning selle Kuramaalt toodud maatüki alla matta.
Olnud juba oma maarahnuga kaunis Kuressaare linna ligidale jõudnud, umbes sinna kohta, mis praegu on Abruka saar, ja oleks vahest selle maalahmaka ka Kuressaare linna pääle lükand ja Kuressaaret poleks praegu olemas olevat, kui raekoja tornist poleks seda nõu märgat ja Vanakurja või Vanatondi tegevust näht.
Ehitajad vaatasid raekoja tornist, kuidas Tont maaga ikka lähemale tuli. Viimati ütles üks ehitajaist:
"See on ju Abruka saar" ja kohe jäi Vanatondi maalahmakas merepõhja kinni ning sellest sai Abruka saar, sest nägija oli selle ära nimetand ja sellepärast saigi tast saar, mida praegu Abruka saareks kutsutakse.
E, StK 43, 249/52 (62) < Jämaja khk., Mäebe k. - M. Tooms < Jüri Kokk (1927).
Kuidas tekkis Abruka saar
Kui Kuressaares hakati lossi ehitama, pole see Vanakurjale meeldind, tahtnud ära hävitada kõige võõra. Läind Kuramaale, kaevand tüki maad välja, praegu sääl Angerni järv. Võtnud maatüki selga, lendand Kuressaare lossi poole. Keegi oli seda Vanajumalale tääda andand. Ta saand pahaseks, võtnud suure kivi, ning kui Vanapagan oli Kuressaare saamas, viskand pahema tiiva pihta. See on teda vähe kallutand. Viskand veel teise kivi rohkem kere poole, Vanapagan kukkund koormaga merre; tahtnud hüüda appi, saanud öelda: abrruu. Sellest saanud Abruka. Tiivad on praegugi veel näha, üks on Vahasi ning teine on Kaskse. Kivi aga, mis pooleks läks, asub praegu veel Vaherahus, on hiigla mürakas.
ERA II 158, 156/7 (3) < Jämaja khk., Torgu v., Mõisaküla < Anseküla khk., Salme v. ja k. - A. Ahurand < Jaak Lepik, sünd. 1871. a. (1937).
Ainult harva leidsin ma inimesi, kelle mälestuselõng suurte katku aegu ja veel varematesse aegu viis. Üks sarnastest taludest oli just Linnuse talu. - Muinasjutu linik ümbritses selle talu nimegi. Nii jutustab [rahvas] Mässa külas ja talus eneseski (Triinu Õunapuu), et Vanapagan on tahtnud Salme jõel lahutada Sõrvemaad Saaremaast. Linnuse talust on aga lastud Vanapaganale mesilased kallale. Vanapagan sellest ehmunud ja minema läinud. Siit ollagi pärit talu nimi - Linnuse. Nii seletab rahvas sagedasti kihelkondade, valdade, külade ja talude nimesid. Ajaloolisele uurimusele sellest küll mingit kasu ei ole, ehk vahest küll mõnevõrra vanarahva vanavara jälgimisel.
KM KO F 199, M 2, 1. 15/6 < Jämaja khk., Torgu v., Mässa k. - H. Sepp < Triinu Õunapuu (1923).
Miks Sõrves pole mesilasi
Kui Vanapagan Salme jõge kaevas, siis oli saadetud talle mesilased kallale. Ta oli tahtnud Sõrvemaad Saaremast lahuta. Siis oli Vanapagan mesilased ära neednud, et eluaeg ei pea nemad Sõrvemaal sigima. Sellepärast pole ka Sõrves mesilasi.
ERA II 157, 365 (12) < Jämaja khk., Torgu v., Mõisa k. < Anseküla khk., Salme v. ja k. - A. Raadla < Jaak Lepik, sünd. 1871. a. (1937).
[Kivi asetamine laevateele]
Korra vaadanud Vanapagan Peipsit. Näeb: lootsik siin, vene seal, lodi kaugemal. Kalamehed järvel kalu püüdmas. Korraga tuleb Vanapaganale meelde Riia laht. Rootsist ilmub suuri laevu Riiga, Saksast teisi Pärnu. Laevasõit tal vastu meelt. Tarvis seda takistada. Aga kuidas? Mis muud kui kivi teele ette panna, et laevad ei pääseks enam edasi.
Vanapagan Peipsi äärest kivimürakas sülle, Sõrve poole sammuma. Mehike arvab: kõige parem Kura kurku Sõrve sääre otsa kivi viia. Siis laevatee kinni. Vanapagan tahab otse läbi lahe Saaremaale minna.
Aga näe õnnetust: Manija saarel katkevad Vanapagana põllepaelad, kivimürakas põllest maha.
Vanapagan ei saa ilma põlleta enam kivi edasi viia. Kivi maas on ja Manija saarele maha jääbki. Seal ta praegu alles, jalga 12 kõrge.
Rahvas hüüab kivi Kokakiviks.
M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 98-99.
Samasuguseid sillaehituse lugusid tuntakse veel mõndagi. Nii tahab vägimees Vanapagan silda Sõrve säärest Kura Kolka ehitada, aga nõelav mesilane sunnib teda tööd pooleli jätma.
M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 105.