Vanapaganal jäivad kangest jooksmisest jalad päris kibedaks; üks hüüab siin: "Kurat!" teine seal: "Kurat!" ja igal pool peab tema kohe nägemas ja kuulmas olema, mis tarvis on. Siepärast võttis ta nõuks omad jalad kua, nii kui inimestel on, riidesse panna. Aga millega? Pastlad ja viisad sel aeal ainsad jalavarjud olivad ja neid ei võinud ta kuidagi oma jalga panna, sest pastaldel olivad uasmed ristati peal ja viisad olivad põhja alt üleni ristilised, neid ta kua kanda ei võinud. Ei aidanud muud, kui Vanapagan pidi ise omale niisugused jalavarjud tegema, mis tema kohased on. Päeval temal aega ei olnud seda tööd ette võtta, siepärast valis ta selleks selge kuupaistva öö. Võttis tüki nahka, läks sellega metsa. Metsas valmistas ta 30 sülla pitkuse õmblusetraadi, pani veikese Kuradi, nii kui meie päivil kingissepad harjasega tievad, truadi otsa, ja nüüd algas töö. Vanapagan leikas ligivõetud nahast midagi välja, mis kokkuõmmeldult nii kui sukk pidi olema, ja hakkas seda nüüd kokku õmblema. Ta pistis nuasklega augu nahasse ja veike Kurat pidi sealt truadi läbi vidama. Kui ta truadiotsaga nahaaugust läbi läks, siis jooksis ta hooga ikka nii kaugele, kui truat pikk oli, ja tõmbas niiviisi truadi hästi kõvaste kinni, ja et sie töö kaunis tie iares sai toimetadud, siis ulatas veike Kurat oma truadiotsaga järjest üle tie. Tied mööda läks aga kiegi mies heinakoormaga sealt mööda. Veike Kurat jookseb kua parajaste oma 30-süllast truati järele vedades tie poole ja tahab üle tie lipsata, aga heinakoorm ies. Ilma pikema järelmõtlemiseta läheb ta oma truadiotsaga hobuse ja koorma vahelt läbi, kuna hobune koormaga ikka edasi läks. Vanapoiss pistab võsas uue augu nahasse ja veike Kurat tuleb, et jälle nuaskleaugust läbi minna, aga siekord mitte änam hobuse ja koorma vahelt, vaid koorma takka läbi, nii et heinakoorem truadiuasa sisse jähi. Jooksis nuaskleaugust läbi ja tõmbas heinakoorma ühes hobusega topsti suapa külgi. Mies jähi poolehmatades, poolimestades heinakoorma ja hobose äkilist kadumist nähes seisma ega teadnud, mis teha, kas appi hüüda või jooksma hakata. Vanapagan hakkas võsas kohe heinakoormat truadiuasast välja nokitsema, aga selles tülikas toimetuses pahandas teda mööda taevaalust rändav pilverõngas, mis äkitselt kuu ette läks ja Vanapoisi ühes tema jalavarjuga pimedusega kattis ja nii heina-koorma väljanokitsemise seisma pani. Pahamielega vuatas Vanapagan üles kuu poole ja ütles: "No näita ikka, näita!" Seda kuulis tie peale seisma jäenud mies, kes kohe südame rindu võttis ja võsasse vuatama läks, mis seal on. Vaevalt oli ta sammu puarkümmend ära käinud, kui ta oma hobuse ja heinakoorma enese ies liikumas nägi. Veike Kurat istus iemal kannu otsas, truadiots peos; Vanapagana jalavari rippus koorma külje peal, kuna Vanapagan ise koorma ümber toimetas ja jalavarju püüdis lahti suada. Iga kord, kui ta truadi heinakoorma ümbert kaunis lahti oli arutanud, tõmbas veike Kurat ta uuesti jälle kinni. Nii mängisivad nad tüki aega, kuna mies nõu pidas, kuidas oma hoost ja heinakoormat kätte suada. Ta leikas põõsast tubli kadakakepi, läks salamahti heinakoorma varjust ja lõi sellega Vanapagana maha, kellest muud midagi järel ei jäänud kui natukene sinist vingu, kuna veike Kurat metsa jooksis.
Nüüd peastab mies koorma külgi rippuma jäenud Vanapagana jalavarju lahti ja hakkab teda siest- ja väljaspoolt vuatama ja peab aru, mis asi sie küll peaks olema. Naljapärast katsub ta teda kätte tõmmata, aga ei sünni. Nüüd katsub ta teda kübara asemel pähe panna, aga jällegi ei sünni. Kõige viimaks katsus mies teda jalga tõmmata, ja vuata imet! just kui suabas, kui selleks tehtud. Rõõmuga pistis mies suapa heinakoorma külgi köie vahele, ajas hobuse heinakoormaga võsast välja tie peale ja sealt koju. Kui ta vahelt aega sai, siis tegi ta ise teise niisuguse jalavarju ja nii oligi esimene puar suapaid ilmas.
H III 23, 484/90 (4) < Türi – J. Johannson (1896).
Vanal ajal kuulnud keegi metsavaht Kullamaa kihelkondas Sooniste männikus ööaeges kolkimest ja kopsimest. Metsavaht mõtlend, et vargad metsas puid raiuvad. Tõmmand ruttu kuue selga, pand vöö vööle ja kerve oma kaitseks vöö vahele ja ruttand siis vaatama, kis see öörahu rikkuja peaks olema. See olnd nii hilisel sügisesel ajal ja old ka vähe kuuvalget näha. Metsavaht saand üsna kolkija ligidalle, kui kuu pilvede takka välja tulnd ja üsna selgeste kolkijat võis tunda. Kui metsavaht teda nägi, ehmatas ta väga ära ja pidi esimese valuga koju tagasi jooksma, aga ta mõtles enne ometi vaadata, mis ta seal meisterdab. Kolkija oli Vanapagan ise, sellepärast see metsavaht nii väga ehmataski. Seal nägi metsavaht Vanapaganat ühe koti moodi asja kallal kibedaste töötavat. Kui see töö juba lõpetud oli ja Vanapagan veel teda ümberringi vaatas ja silitas, siis mõtles metsavaht teda vähe hirmutada, võttis kerve vöö vahelt ja viskas Vanapaganalle suure jõuga selga, nii et Vanapagan maast üles hüppas ja suure kisaga metsa jooksis, tehtud tööd sennapaika maha jättes. Nüüd võtt metsavaht selle Vanapagana näputöö ja viind kodu teistelegi näha, mis Vanapagan on valmis teind. Hakand siis kodu proovima, kas ta mitte miskiks tarbeasjaks ei kõlba, natiks old pisike ja pika sopiga kindaks old suur ja liiga üksluine, aga viimaks jalga passides olnd üsna paras. Nüüd viind metsavaht selle Vanapaganast tehtud saapa kõige targema kingasepa kätte ja see teind teise niisuguse saapa ka veel ja old veel sugu paremgi kui Vanapagana tehtud. Sest ongi see saapa mood ilma tuld.
H III 22, 560/2 (1) < Poolamaa < Keila – T. Wiedemann (1895).
Jäärjä mõisast Riiä poole minnes jääväd kaks mäerinnakukest paremat kätt tii äärde, esimest kutsutse Tuuleveski, teist, mis tagapuul on, jälle Piksere mäeks. Sääl Piksere mäe pääl kasvab üks kahar mänd. Sii olnu vanast teoaig, teomehed vidänu heinu, ja kaodanu kuurma poomi ühes pää kõuega ärä. Vanajõmp (Vanapagan) löudnu kätte ja paikanti õhtu kuuvalgega sääl Piksere mäe pääl männä otsas oma püksi, kuurmapuune olnu nõõlaks ja pääköüs niidiks. Üks pilvetükk tulnu kuu ette varjuks, sedä ta lükänu käega kuu iist ärä, isi ütlenu: "Sveetii!" Seda ollava üks teomiis nännu ja kuulnu, kes õhtu hil´lä kodu lännu.
H II 22. 1052/3 (2) < Saarde khk. – P. Kangur (1889).
Kurat paiganud öösel puu otsas pükse. Kuu läinud pilve alla. Kurat lükanud ikka pika poomiga pilvi ära – losslomm ja losslomm.
ERA II 3, (8) < Saarde khk., Kilingi v. – Ed. J. Kase < Kirsti Vill, sünd. 1861. a. (1928).
Männa ja Piksaare talu piiril kasvanud suur mänd, mille otsas käinud igal ööl Vanapagan oma püksi paikamas. Ümberkaudne rahvas kartnud ja rääkinud sellest parunile. Parun lasknud männi ära raiuda. Pärast Vanapagan käinud sealsamas lähedal paju otsas püksi paikamas ja teise männi otsas kiikumas. Vanapagan kartnud päikest ja olnud seljaga vastu hommikut ning vajutanud paju viltu. See paju on praegu alles ja ikka viltu.
ERA II 235, 690/1 (2) < Saarde khk., Jäärja v. – K. Lilleleht < Mari Lilienblatt, 74 a. (1939).
Jäärja Männa talu maa peal on väike mäeküngas ja seal kasvas üks kaheharuline mänd, mis mõni aasta tagasi maha saeti. Selle männa otsas käinud Vanapagan alati istumas. Kord ilusal õhtul kuu paistel roninud Vanapagan männa otsa ettevaatamatult ja käristanud enda püksid lõhki. Et mitte katikistes pükstes ümber joosta, hakanud Vanakuri ise männa otsas pükse nõeluma. Aga et pilv tulnud kuu ette ja takistanud Vanapagana tööd, vihastunud Vanakuri väga, tõmbanud maast sõnnikuhargi ja lükanud pilve kuu eest ära, ise tänitades: "Vedii" ja siis jatkanud jälle rätsepatööd.
ERA II 235, 677 (4) < Saarde khk., Jäärja v. ja as. – L. Teder < Lilli Teder, 40 a. (1939).
Enne olnud Männamäe peal Vanapagan kaseladvas püksa paikamas, aga siis läinud pilv kuu peale, siis võtnud ta hargi ja sasinud sellega pilve kuu pealt ära, ise hõisates: vihujuu ja vihujuu!
ERA II 235, 697 (6) < Saarde khk., Jäärja v. < Kirbla – E. Lilleleht < Anna Lilleleht, 78 a. (1939).
Morna mõisniku maa pääl on suur kivi, kus Vanapagan paikanud kuusekoorest püksa, pajuniinega õmbles paiga kinni. Kivi on mõisa metsas, suur, lai kivi. Lapsena istusime otsas, kui karjas käisime.
Kord mõisnik peksnud orjatüdrukut, tüdruk jooksnud metsa ja näinud Vanapaganat kivi otsas püksa paikamas. Tüdruk nutnud, Vanapagan andnud talle oma koha, ise kadunud kui õhk. Vanapagana istumisejälg oli jäänud kivile. Kas see kivi praegu veel alles on, ei tea.
RKM II 94, 403/4 (26) < Abja raj., Karksi k/n. – O. Jõgever < Eleena Animägi, 60 a. (1960). Vt. Jälgedega kivid, muist, 364. Vt. ka HVM II, komment. lk. 378–379.
(Vanapagan rebestab kive kandes püksid lõhki ja paikab siis neid, nõelaks adra künniraud ja niidiks Jõesuu parve köis. Kukelaul ehmatab ta minema.)
E 51295/6 < Nõo khk., Meeri v. – A. Ammon < Ernits Kull (1922). Vt. Vanapagana sillad, muist. 233.
Ütel kuuvalge õdagul istunu Vanatont hainakuhja otsan ja parandanu ommi pükse. Temal ollu hobeseseereluune nõgel ja hobesesooligune niit ollu nõgla peran. Ja selle luutse nõglaga pistunu tema väega valiste, nii et aiga ei ole mitte ette ega taade kaeda ollu. Nütt lännu kuu pilve ala, nii et Vanatont enamb valget ei ole nännu. Vanatont ütelnu: "Pasveedi" , ja esi pistnu iks kärmade pimmest päie. Üits mies saisnu kuhja taga ja ollu, hainavigel käen, nigu Vanatont valmis parandetu pükse tahtnu jalga aada, löönu seo kuhja taga saisja mies Vanatondi kuhja otst maha. Nütt ütelnu Vanatont kolm kõrda: "Pasveedi, pasveedi, pasveedi, lase püksi jalga aada!" Kui Vanatont kuhja otst maha sadanu, nännu tema selle mihe ärä, kes teda olli viglaga maha tõuganu. Tema lännu mihe manu ja ütelnu: "Et sina minu kuhja otst jõudest maha tõugata, piat sina minuga maadlema tulema, et ma näta saa, kas sina oled minust kõvemp, nigu sina kuhja otst tõugaten minust kõvemb olid." Mies ollu kah valmis minema. Nütt pandnuva nema süle kokku ja nakanuva maadlema. Mies ütelnu: "Jumal, essa, Jumal pojakene!" Nigu ta neo sõna ära ütelnu, visanu Vanatondi maha prantsti. Nütt ütelnu mies: "Kas nütt näet, et mina igapäie sinust kõvemp oll!" Vanatont ütelnu: "Mis sinul siss viga kõvemb olla, sina tullid joh kolmekõiste ütte minu vasta. Oles sina ütsinda tullu, siss oles mina sinust kõvemb ollu!"
H III 21, 946/8 (7) < Otepää khk., Palupera – J. Kukrus (1895). Lühemalt: E 33434 (105) < Otepää – J. Kukrus (1897).
Aakre mõisa ligidal on üks soo, mis Tõrre sooks kutsutakse. See soo on sellest oma nime saanud, et ta mägedest ja metsast on ümber piiratud, nagu tõrre sees, Vanasti olla Tõrre soos tondid elanud. Nelja- kuni viiekümne aasta eest olla Tõrre soos sagedasti tuld nähtud põlevat, mida vanapaganad teinud; ka nähtud tule ümber varjusid liikuvat; kui hommikul vaatama mindud, ei ole tuleasetki näha olnud.
Keegi metsasaks sõitnud läbi metsa, läbi Tõrre soo Aakre mõisa. Olnud pime öö. Saks näinud soo pääl tuld põlema, tule juures istunud Vanapagan, parandanud kasukat, pistnud hobuse sääreluuga auku ja tõmmanud köie läbi. Metsasaks lasknud püssi, aga kuul karanud tagasi. Vanapagan seisnad üles ja ütelnud: "Lase veel, lase veel!" Saks aga annud hobusele piitsa ja sõitnud minema. Hommikul mindud vaatama ja leitud säält hobuse sääreluu ja kasukakarvasid.
Trükitud: M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 25.
Ta asub Aakre vallas Tartumaal. Pikasilla poole minnes on tee ääres suur mets. Selle metsa taga on soo. Seda sood kartsid inimesed. Üks inimene näinud koguni, kui seal Tont kasukat paiganud, nõela peran olnud nii pikk niit, et iga piste järele joosnud metsa. Ja mõned inimesed näinud seal öösi tuld.
ERA II 243, 549 (6) < Karula khk. ja v. < Rõngu khk., Aakre v. – A. Siimsoo < August Siimsoo, 52 a. (1939).
Siin vannu pedäjide man olnu’ Vanapakan, kandnu’ kive kokku ehituse jaos. Nõglunu’ pükse köüsega. Tõõsõ’ ütelnü’, et ta om jämme. "Paremb kõva ja jämme kui katskine." Jäänü’ poolõlõ tal tuu ehitüs. Tuud kutsutas Juudapedäst.
ERA II 259, 281 (2) < Urvaste khk., Sõmerpalu v. – E. Kirss < Peeter Tilger, sünd. 1859. a. (1939). Vt. Vanapagan kivikandjana, muist. 156–168.