Ja nüüd tahan mina Vana-Karriste järvekaldast kõnelda, mis Koodioruks nimetatas. See Koodioro mägi on põhja pool järve oma vanaajase koopadega ja kõrge järsk mäerinnak arvata 25 ehk 30 sülda kõrge ja tee lähab säält järso mäekalda äärt möödaVana-Karriste mõisa, et põhja pool järsk mägi ja lõune pool järv seilab.
Sest järso mäest räägib vanarahvas, et sääl mäe sees vanasarvikute eloasemed on olnud, ja kui mõni õhto pääle säält minema jäi, oli nende kimpus olnud. Ükskord tahtnud ühe mehe silla ala vedada. Kui tükk aega oli heidelnud, ütles mees: "Issa pojake, püha vaimoke, tule esi appi!" Vanapoiss kargas silla ala ja ütles: "Läl-läl-läl, teie olete kolmekeste, mina üksi," ja mees pääsis lahti.
EKS 8°2, 36/7 < Rõngu khk. – J. Jutus (1877).
(Vanapaganad kimbutavad Koodiorus teekäijaid.)
ÕES EK 158, 13/4. Vt. Leivalabidate pildumine, muist. 586 A.
(Vanapagan kimbutab öösel Koodiorus inimesi.)
H II 22, 277/8 (3) < Halliste khk., Abja – J. Jung (1888). Vt. Leivalabidate pildumine, muist. 596 A.
Iga öösel olnud teekäiad Koodiorus, Vana-Kariste kohal ikka üht musta kogu näinud, ja kui mõni sellega rääkida tahtnud, siis kadunud see ära, ilma et keegi ei näinud, kuhu ta jäänud. Viimaks lagunenud jutt laiali, et Koodiorus pidada Tont elama, ja selle järel ei julgenud ükski inimesehing enam üksinda öö ajal Koodiorust läbi minna, igaüks kartnud ikka Tondi kallaletulekut ja kes siis meeleni end, tema kätte oleks tahtand anda.
Ühel õhtul juhtunud üks vanamees Koodiorust üksinda läbi minema. Ta teadnud küll, et sääl Tont pidada olema, aga et parata ei võinud ja kedagi teist ka ligi võtta ei olnud, siis läinud ta üksi pääle. Mehel olnud küll hirm käes, aga minema pidanud siiski, tee mis sa tahad. Kui ta Koodiorust läbi läinud, näinud ta üht suurt musta kogu enesele järele jooksvat. Mees arvanud seda Tondiks ja hakanud nüüd hobusele pihta laduma, et ikka ära pääseks, ja hobune lendanud valu pärast mis ime. Kui mees viimaks maise maale jõudnud, siis saanud ta alles aega tagasi vaadata, aga ei näinud nüüd enam mitte midagi musta kogu, Tonti ega ka muud.
E 37872/3 (7) Halliste – J. P. Sõggel < Johannes Sõggel (1898).
Õitseline maganud korra Koodiorus suure kivi külle all. Korra keskööl kuulnud ta üht häält ütlema: "Kasi minu koja ukse alt ära!"
Mees tõuseb ülesse, vaatab ümberringi, ei miskit näha-kuulda. Heidab jällegi magama. Uueste öeldakse: "Kasi minu koja ukse alt ära!" Mees magab edasi. Veel kolmat korda kuulab ta neid sõnu. Äkiselt on kange mühin ja kohin kuulda, kaks tugevat kätt haaravad mehe jalgadest kinni ja viskavad mehe kaugele eemale, põõsastikku.
Mees saanud viskamisest nii häda, et end hulgal ajal pole liigutada võinud. Kui ta viimaks toibunud, näinud ta vanapaganaid kui heinasaadusi kivi alt välja ja sisse käima.
H III 29, 722/3 (4) < Kroonlinn (< Karksi khk.?) – E. Kitzberg.
Koodiorun ollu jälle vanakuradi vanast elänu. Ega säält ka kennige ei ole tohtin üüse läbi minnä. Sääl ollu Vanakurat inimesi kolmeharulise hargige. Ku’ jälle sääl oja pääl simendi rumpi sisse panti, siss olli löüt kolmeharuline hark. Mehe ütelnu ka, et sii om Vanapagane hark, ja mat´ten uuesti maa sisse.
RKM II 23, 580/1 (16) < Saarde khk., Tihemetsa v., Kamali k. – S. Karro < Peeter Noop, 67 a. (1950).
Koodiorus on üks rump. Üks mees purjus peaga sõitis veskilt koju, koorem läks ümber ja mees sai surma. Naine nägi pärast unes, et mees ütles: "Seal rumbi all on üks kolmeharuline hark, sellega Vanakurat tappis mu ära." Naine rääkis seda unenägu teistele ka. Läks mõni aasta mööda ja rumbile hakati tsementtoru sisse panema. Ja tuligi sealt üks vanaaoline maasepa tehtud hark välja.
RKM II 104, 162/3 (9) < Abja raj., Tõlla sovh., Kamali k. – E. Liiv < Peeter Noop, 73 a. (1961).
Mees sai Koodiorun surma. Tulli veskelt ja olli surnu. Naisel olli sis unel näüdet, et sääl rumbi all om kolmeharuline hark, selleg om su mees ärä tapet, vanapagane om tappen. Ku rumpi paranted, tulliki kolmeharuline hark vällä.
RKM II 107, 328 (4) < Abja-Paluoja khk. – S. Lätt < Anna Teener, 75 a. (1961).
Jaksoni Elts või kes ta olli, tullu ööse masine mant, hakanu Koodiorust läbi tuleme, valge koer ollu ehen, raputen temal vett pääle, es lase tulla. Lännu sis tagasi ja tullu ümmert suurt teed möödä.
RKM II 107, 328 (5) < Abja-Paluoja khk. – S. Lätt < Anna Teener, 75 a. (1961).
Töömehed sõitnud põrguhauast mööda, Vanapagan ei tahtnud, et nad säält mööda käivad, tahtnud töömehi kimbutada. Vanapagan pannud saapa tee pääle, ise olnud saapa sees, läinud töömeestega jõudu katsuma, tahtnud neid ära viia. Töömehed ütelnud: "Issa, poja, pühavaim." Saabas kadunud tee päält, töömehed saanud rahulikult sõita.
RKM II 94, 363/4 (15) < Abja raj., Karksi k/n. – O. Jõgever < Leena Tamm, 81 a. (1960).
Vanatont elanu vanast Koodiorun tõispool Kariste mõisast. Veeallik jooseb ku kolab üle säält sillast. Keegi ei tohi minnä. Ollu kiiksugutsi äpärdusi ja õnnetusi. Üits lännu karjapoisige, see vandun. Tullu üits vana tüdrik Koodiorust, tahtan poissi kinni võtta. Perenaine ütelnu jumala nime. Saanu poisi ärä pästa. Tont karanu summdi vette. Ei ole sis poiss enäm vandu tohtnu.
ERA II 124, 51 (5) < Halliste khk., Vana-Kariste vanadekodu < Abja Peraküla – L. Takk < Mari Kandraška, 68 a. (1936).
Maru vanaperenaine kõnel. Temä ollu Vanapagana ärä nännu. Temä karjapoiss ikki vandun. Lännu sis üten perenaisege esäl süvvä viimä. Koodiorust tullu üits vanatidruk vällä. Vammus ollu sellän ja lõng pähän, nigu vanaste ollive. Ollu kahu pääge. Nemäd ollid nõnna ärä hirmunu. Tullu seni ku Kariste silla otsa. Tahtan poisikest kinni võtta ja vette visate. Üits mees jälle tullu Kirju kõrtsi puult. Sis karanu Kariste silla otst vette ku summdi! Ju ta ol´li kah mõni tont. Egäs ristiinime ju sedäsi ei karga vette.
ERA II 124, 141 (75) < Halliste khk., Vana-Kariste vanadekodu < Abja Peraküla – L. Takk < Mari Kandraška, 68 a. (1936).
Karisten oll Hendrikhansu põrguaugus karjapoiss vandun. Tulnu nagu heinasaag, pitsitanu ja murdnu, toppin lepä juure alla. Aias kari kodu – ei karjapoissi kunnigi. Tõine päe peremees kiskun säält väl´lä. Olnu sinine ku paa põhi. Surnu ärä.
ERA II 124, 52 (7) < Halliste khk., Vana-Kariste vanadekodu < Abja Peraküla – L. Takk < Mari Kandraška, 68 a. (1936).
Siit küla oli Loodi mõisa järgi. Üks Ereste küla mees läind Looti linu tegema, võtnud kolgitsa ja nädala leivakoti selga, läind üle Sillavalgme ja ütlend: "Nüüd tulgu või Vanapagan vastu!" Sillavalgmes tulnd Vanapagan maadlema. Kui mees olnd kuu pool, siis tema tugevam. Kui Vanapagan kuu pool, siis tema tugevam. Kui kukk lauland, siis kadund Vanapagan ää.
RKM II 104, 252/3 (1) < Abja raj., Halliste k/n., Ereste k. – E. Liiv < Juhan Taklaja, 80 a. (1961).