Vanal ajal Vanapagan tahtis jooksta Narva jõest merre, aga sel ajal hakkas pikne müristama, mida tema, vanarauka, kangeste kartis. Vana astus pika sammuga, kombastas põlvili ja kukkis maha, kus tema pea-, keha- ja jalgadease praeguski tunda on. Peaasemel on suvi otsa vesi sees, aga keha ja jalgude kohal on vesi sügise ja kevade. Sellepärast hüüetakse teda nüüd Kuradiauguks ja tema seisab Vaivaras Laagna mõisa all.
H II 36, 410/11 (4) < Vaivara khk., Repniku k. – D. Torpan. Vrd. HVM I, muist, 251.
Tõlla sovhoosis on jõgi, mille ääres on kolm väikest auku. Rahvas räägib nende kohta järgmist. Tallinnas oli ehitatud Oleviste kiriku torni. Vanapaganale see muidugi ei meeldinud. Nüüd, kui hakkas juba paistma natuke torni, oli Vanapagan parajasti Abja-Tõllal. Ta leidis jõe äärest suure kivi ja viskas Oleviste kiriku pihta. See vise aga ei õnnestunud ja kivi kukkus Ülemiste järve. Üks auk kahest august ees ja see oli kiviase. Teised kaks on Vanapagana jalajäljed.
RKM II 99, 334 < Abja – V. Kink (1959). Vt. HVM I, muist. 36, 37 ja 322; HVM II, muist. 1 (Olev).
End[ise] Pöögle v[alla] Söödi talu lähedal on Vanapagana jalajälg.
RKM II 94, 404 (28) < Abja raj., Karksi k/n. – O. Jõgever < Eleena Animägi, 60 a. (1960).
Rõuge kihelkonnas Krabi asunduse Läti piiri äärne maa-ala on mägine, mida kohalik rahvas nimetab Paganamaaks. Paganamaa on Lätimaast eraldatud mitme järjestikku asetsevate nn. Kikkajärvedega. Järvedest eemal Paganamaal leidub kolm süvendit, millest üht nimetatakse Vanapagana magamisasemeks, kahte aga tema jälgedeks. Mainitud süvenditega on ühenduses Kuradi-Maiekõsõ muistend.
RKM II 12, 541/3 (7) < Rõuge khk., Varstu v., Krabi as. – G. Kaljuvee < Jaan Kasak, 48 a. (1946). Vt. ka Jälgedega kivid, muist. 369–372.
Seda küll räägiti, et seal Paganamaal on Vanapagan joosnu ja maganu. Kikkajärvest on kolme sammuga üle joosnu Lätimaale.
RKM II 63, 445 (19) < Antsla raj., Tsooru k/n. – E. Veskisaar < Kusta Kolling, 75 a. (1957).
Kord olli Vanapagan maganu sääl soon, olli üles tulnu, sääl lepistun on sügava haua, kolm sammu olli saanu, olli lännu Kikkajärve sisse.
RKM II 63, 402 (3) < Antsla raj., Varstu k/n., Krabi as. – E. Veskisaar < Kari Meo, umb. 60 a. (1957).
Paganamaal on Vanapagana jäljed. Vanapagan oli väsinud olnud, oli maganud raskesti, ei tea mis teda üles hirmutas, siis oli jooksnud, sinna olid jäljed jäänud. Magamisase on ka näha.
RKM II 63, 401 (3) < Võru l. < Varstu k/n., Krabi – E. Veskisaar < Volli Allas, umb. 30 a. (1957).
Krabin Hirsa alan on Vanapagana auk või org, kus on Vanapagana kivi või kiviase või mis seal oli.
RKM II 63, 385 (3) < Antsla raj., Varstu k/n., Naadi k. < Hargla, Mõniste – E. Veskisaar < Miili Rohtla, 67 a. (1957).
Mineva-aastal käisin seal [= Krabil] võsa lõikamas, siis näidati Pagana jälgi, oll sealt üle mäe läinud.
RKM II 63, 287 (1) < Antsla raj., Varstu k/n. – E. Veskisaar < Liider, umb. 30 a. (1957).
Kariste Vanapagan elanu mäe otsan. Sääl om suur mõts ollu. Karksi Vanapagan ollu ta pääle vihane. Ja sis virutanu koodige, nõnda’t maa mütsun. Sis löönu suure augu maa sisse. Seda kutsutas Koodiorg. Sii org om kah ku kuut, sedamuudu. Sa tääd ju küll, kussi Koodiorg om. Noh, ku sa Abjast tuled, järve man.
ERA II 124, 615/6 (22) < Halliste khk., Vana-Kariste vanadekodu – L. Takk < Jaan Must, 80 a. (1936). Vt. Vanapaganate elukohad, muist. 535–541.
Kärde metsas on üks suur mägi, mida nimetakse Põrgumäeks, sest säält mäelt sõitvat igal vana-aasta öösel Vanapagan oma seitsmesajaaastase ruunaga. Seda kohta kardavad inimesed öösel ega julge säält mäelt alla tulla, sest siis tulevat Vanapagan vastu. Sääl on praegu näha hobusekabja jäljed. Ennem olnud need jäljed paremini ja selgemini näha, aga nüüd on nad kinni kasvand. Paljalt lohud on veel näha, mis reas tulevad mäelt alla.
ERA II 238, 567/8 (7) < Laiuse khk., Vaimastvere v., Kärde k. – O. Kuusk < Jaan Kuusk, 68 a. (1939). Vt. Jälgedega kivid, muist. 396.
(Räästapalus asub haud, kust Vanapagan tahtis teha teed põrgusse.)
ERA II 244, 641 (8) < Põlva khk. ja v., Lutsu k. < Peri v. – E. Puura < Liis Kopli, 80 a. (1939). Vt. HVM I, muist. 33 A.
(Maanteed on kõverad sellepärast, et Kurivaim ei saaks kergesti edasi.)
EKRK I 27, 51 (3) < Kingissepa raj., Lümanda k/n. – M. Soll < I. Nurga (1959). Trükitud: HVM II, lk. 393.
(Naissaar on tekkinud Vanapagana surmasaanud naise kehast.)
ERA II 227, 469/73 (3) < Hanila khk., Massu v., Ullaste k. – A. Kelder < Ann Puusepp, 75 a. Vt. HVM II, muist. 101 A.
(Vanapagan põgeneb Tõllu eest ja teeb Harilaiu.) Vt. HVM II, lk. 59.
ERA II 164, 119/20 (8) < Kihelkonna khk. ja v., Kõruse k. – L. Köögardal < Jaan Puno, 72 a. (1937). Vt. HVM II, muist. 107 A.
RKM II 73, 218 (3) < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Loona as. – E. Veskisaar < Priidu Niitsoo, 57 a. (1958). Vt. HVM II, muist. 107 B.
H IV 2, 271/5 (2) < Kärla – T. Undrits < J. Jõgi (1888). Vt. HVM II, muist. 150.
RKM II 2, 31/5 (22) < Kihelkonna khk. ja v., Lätiniidi k. – A. Kannel < Jaan Kannel (1947). Vt. HVM II, muist, 161 B.
RKM II 83, 330/6 < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Ranna k. – L. Suurna < Marie Rauk, 69 a. (1958). Vt. HVM II, muist. 162 A.
RKM II 74, 78/82 (1) < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Läägi k. – R. Põldmäe < August Tõkmann, 38 a. (1958). Vt. HVM II, muist. 165 A.
KKI 10, 138 (5) < Mustjala khk., Abula k. < Kihelkonna khk., Ranna k. – A. Hameri ja Ü. Tedre < Sander Õunapuu, 71 a. (1949). Vt. HVM II, muist. 165 B.
(Uppunud Vanapagana kerest tekib hukutav Laevarahu e. Kuradipõhi.)
P. Süda, Suur-Tõll, vt. HVM II, Ik. 60.
M. Körber, Saaremaa rahvuskangelane, vt. HVM II, lk. 94.
ERA II 164, 119/20 (8) < Kihelkonna khk. ja v., Kõruse k. – L. Köögardal < Jaan Puno, 72 a. (1937). Vt. HVM II, muist. 107 A.
RKM II 83, 330/6 < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Ranna k. – L. Suurna < Marie Rauk, 69 a. (1958). Vt. HVM II, muist. 162 A.
RKM II 74, 78/82 (1) < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Läägi k. – R. Põldmäe < August Tõkmann, 38 a. (1958). Vt. HVM II, muist. 165 A.
(Vanapagana visatud liivast tekib Sõrve säär.)
ERA II 207, 439/40 (28) < Märjamaa < Rapla khk., Kabala v., Riidaku k. – E. Poom < Albert Mariste, sünd. 1905. a. (1939). Vt. HVM II, muist. 162 C.
KKI 30, 285/6 (13) < Hiimaa raj., Reigi k/n. – L. Raudsep < August Härma, 66 a. (1959). Vt. HVM II, muist. 108.
Ühekorra, kut Kuresaare võrst hakkand omale seia linna tegema, olnd va Vanapoiss sellepärast hirmus vihane ning tahtand Kuresaare võrsti keige linna ning rahvaga maa pealt ette tükkis ära kautada. Eks taal siis ikka nõud pole ka. Siis läind tene Kuramaale ning hakkand sääl ühte armutu suurt tükki maad välja kaevama, et seda siis seia Kuresaare linna peele tuua. Kas see kaevand ning kraapind sääl ühed ilmad ajad (vaada koos sa siis seokese suure tüki maad välja saad). Viimaks saand siis see tüki välja, ajand oma selga ning pand Kuresaare poole lindma. See on jo muudugid tääda, koest seokene suur tükk maad välja võetakse, et sõnna suur auk taa jääb. Sääl kuhas peab paergu Kuramaal järi olema. Vanapoiss olnd juba ette üsna Kuresaare lihidal ning mõtlend: vaest mõned seokesed tükid on mool nurja läind, aga jo see ikka korda lihab. Seekorra saa ma ometi Vanadjumalad petta, tema on jo ikka inimessi oort abis. No suur koorm vaibund va mihel püsut teise külje peele. Vanapoiss nüksand siis paramidi selga. Äkist patsatand jälle sääma tiiba peelt tükk maad mere. (See on jo see Kirju rahu, natuse Abrugust Kuramaa pool üks 28 võrsti.) Vanapoiss kohkund natuse ning vätsind aga edasi. No Vanajumal juhtund jälle nägema, et Vanapoiss siukest tükki tegemas on, muud kut võttand suure kivi käde ning virutand sellega va Vanapoisi sääma tiiba pihta. Oh sa poiss! Vanapoiss kohkund nenda, et va tagumine ots pääsend ka lahti, see, mis paergu Linnusita sääreks hüüteste, ning see kivi on paergu seal Kassemaa juures meres ka näha, missega Vanajumal viskand oli. No Vanapoiss olnd nenda visa hingega, siis Jumal virutand vasagu tiiba peele ka kaks suurt kivi, siis veel Vanapoiss tulnd oma kandamaga ülalt keerdes. Tahtand tene siis veel abi hüüda, no suu jooksend vett täis, paljas plurin olnd taga: Abrrroo. Sellepärast hakatud siis seda maad Abrugu maaks hüütema. Nee kaks suurt kivi on paergu teine Vahase maal, teine Vahase ning Abrugu vahel Vaherahus. See kivi, mis Vahases on, see on luhki läind:, teeb, on kou ta luhki löönd või on ta taevalt nii suure jooniga visatud, et ta luhki läind on. Selle järge on inimesed sääl hirmsast tontisid näind, jo va Vanapoiss ikka sääl siis veel pärast viirustamas olnd on.
H II 18, 923/4 (1) < Anseküla khk. – Leppik (1888). Vt. HVM II, muist. 104.
Ennevanast hakketi Saaremaale linna ehitama, inimesi oli muru kombel koos, egaühel oli oma amet; liiva, saue ning kivisi keis kogu, kas kui pailu, õhtast homikuni oli mürin ning kolin, mis kaugele merele kuulda oli. See kolin ning mürin ulatas siis ka üle mere Kuramaale, kus Vanapagan sedakord oli. Vanapagan kuulas, kuulas, küsis: "Mis müra ning kolin see on, mis üle mere säält põhja poolt ää keib?" "Saarlased hakkasid eesele linna tegema." Vanapagan vihastas: "Ilma mu teedmata, ma taha nende töö näita!" Suure vihameelega kiskus Kuramaa küljest tüki maad, lükkas merese, pärast kahmas veel teise päntsaka teise pöose, siis hakkas edasi ojuma niisuguse veevoolamaga, ikka kohe Kuresaart. Selle suure veevalliga pidi ta siis Saarema linnategijad keige värgiga ää uputama. Aga asi läks teiseks. Kui ta na arvata kümmekond verstu linnast eemal oli, siis lasti ülalt üks hirmus suur kivi ta va pitka hänna peele; see pani ta ojumise oort kinni. Vat nüd ta kaapis ning raapis, mis paljas veesuits oli taga; aga ei nihtu paigastki. Viimaks kasvasid maatükid merepõhjaga ühte ning nid es saagid enam edasi. Siis istus ete viimaks keige suurema tüki peele latspersekili maha ning kiskus kahe käpuga hänna kivi alt ää. Mõtles sääl seda asja ete hullupööra: mis kallis nõu neid ikka aitab? nemad kolistavad sääl edasi peele, ning ma ep saa neid keelda mete. Sedamoodi läks ta nõu siis ete üsna notti. Nüd es aita muud, kud hakkas kindlale maale ennast nõutama. Esiti ipas selle tüki peele, mis ta söömakäpa all oli, siis kiskus selle küljest tüki, viskas kaugele merese, üirgas siis sõnna peele, siis sööstas veel ühe korra ning oligid kindlal maal, Muratsi randas. Nenda sai siis Abruku saar sest tükkist, mis ta kõhu all oli, ning Vahasemaa sest, mis ta vassaku käpa all oll, ning Kassemaa sest, mis ta söömakäpa all oli. Tükk, mis ta Kassemaa küljest kisikus ning põha poole viskas, sest sai Tulbemaa ning säält peelt ippas ta maale. Ka see hirmus suur kivi on paergus Abruku saares veel näha. Sii Muratsi randas mõtles ta ete keikimoodi eese õnnetust, aga ükski asi es taha tale enam lahti minna mete, viimaks ütles: on nad tegema hakkand, tehku edasi peele, aga mina leitsi eesele uie nõu jälle. Et Abruku saar täiesti minu oleks, sellepärast tahan ma senna kindla kivisilla vahele teha, siis veivad ka inimesed senna minna ning keiki neid mina pärin omale. Selletarist hakkas ta iga ööse maalt põllega kivisi vädama; salaja, ööseti pidi see töö tehtud saama. Aga ühe homiku va loom jähi hiljaks, päike pistas ääre üles, Vanapagan oll sületäävega keske karjamaad alles, sääl pratsasid põllepaelad katki ning Vanapagan katsus, et ta minema sai. See töö jähi jälle käsile. Paar katsid oll niid Vanapaganal nurja läind, aga siiskid et viska ta veel meelt ää, vaid ütles: "Tahan aga veel katsuda..." Laupa ning pühape õhtati keisid külarahvas, noored ning vanad, hulgakaupa kõrtsis tantsimas ja rallimas. Siis nähti koivalge ees ühte meest eemalt kasemetsast kõrtsi juure tulavad. Kedagi es tunne, kes ta oll, ükski es küsi, kust sa tuled. Oli ta kõrtsi teiste hulka jõudnud, siis oll keige lusti ning rõõmul naagud uus hing sehes. Esimine oll ta tantsijate seas, ehk küll see töö hirmus viletsast läks; sest viimaks tuli nähtavale, et tal teine hobuse jalg oll, mis tantsides otsatu müra ning kolinad tegi, esimine jälle joojate ning riidlejate seas; ühte torkis ta siiapoole, teist sõnnapoole, kellegitele tas anna rahu. Oli nüd õhtast juba ee tükk aega peele rallitud ning riieldud, siis hakkasid inimesed viimaks eese väsind konude ning kistud nägudega koju minema. Vanapagan jähi äga üksi pümese kõrtsi kolistama. Sääl tegi ta siis sõhukest koled müra, et kedagi teekeija es julge ööseks senna jääda. Viimaks läks asi nii hulluks, et kõrtsimees es tohi ka ööse enam magada mete. Homiku vara, kui teeinimesed hakasid linna minema, siis veel jähi kolistamine kõrtsitoas vagusi. Kõrtsimehel oli nüd ee nõu kallis. Kuulas ühe ning teise kääst, aga ükskid es tea selle vastu abi. Viimaks ütles kedagi: "Tõstke kõrts tääve maad põhatsi poole, teisele sülda; see peab aitama." Nenda tehti. Kõrts lammutadi ää ning tehti teisele sülda; siis kadus ete oort Vanapagana kolistamine ning rahva rall. Teekeija võib nüd veel vana kõrtsi künkusi paerguse (kõrtsi) ees näha.
H II 18, 594/6 (5) < Kaarma khk., Muratsi k. < Vaiavere k. – T. Jakson (1890).
Sel ajal, kui kirikuid hakati ehitama ja Saaremaal maalinn oli, tulnud Vanatont Abruka saarega lohistades. Kui Salme kohta jõudnud, hakkanud Salme kuked laulma ja keegi ütlenud, et näe, see ju Abruka saar. Siis köied läinud katki ja Abruka jäänud sinna, kus ta praegu on.
E 56256 < Jämaja khk., Mäebe k. – T. Kaljo < Jüri Kokk, 76 a. (1925).
See oll vanasti, kui Kuressaare linna veel olemas ei olnud, või siis, kui teda ehitama hakati ja veel käsil oli. Ainult raekoda oli juba täiesti valmis olnud, muud kõik olnud veel käsil. Vanatondile polevat aga see asi sugugi meeldind, et sinna hakatakse linna tegema, ja võtnud nõuks seda alustet linna enne ära hävitada, kui see valmis saab. Selleks tarvitanud Vanatont järgmist abinõu: kiskunud Kuramaa rannast tüki maalahmakat lahti, ujutanud üle Riia lahe Kuressaare poole, tahtnud selle maatüki Kuressaare linna pääle ajada ning selle Kuramaalt toodud maatüki alla matta.
Olnud juba oma maarahnuga kaunis Kuressaare linna ligidale jõudnud, umbes sinna kohta, mis praegu on Abruka saar, ja oleks vahest selle maalahmaka ka Kuressaare linna pääle lükand ja Kuressaaret poleks praegu olemas olevat, kui raekoja tornist poleks seda nõu märgat ja Vanakurja või Vanatondi tegevust näht. Ehitajad vaatasid raekoja tornist, kuidas Tont maaga ikka lähemale tuli. Viimati ütles üks ehitajaist: "See on ju Abruka saar" ja kohe jäi Vanatondi maalahmakas merepõhja kinni ning sellest sai Abruka saar, sest nägija oli selle ära nimetand ja sellepärast saigi tast saar, mida praegu Abruka saareks kutsutakse.
E, StK 43, 249/52 (62) < Jämaja khk., Mäebe k. – M. Tooms < Jüri Kokk (1927).
Kui Kuressaares hakati lossi ehitama, pole see Vanakurjale meeldind, tahtnud ära hävitada kõige võõra. Läind Kuramaale, kaevand tüki maad välja, praegu sääl Angerni järv. Võtnud maatüki selga, lendand Kuressaare lossi poole. Keegi oli seda Vanajumalale tääda andand. Ta saand pahaseks, võtnud suure kivi, ning kui Vanapagan oli Kuressaare saamas, viskand pahema tiiva pihta. See on teda vähe kallutand. Viskand veel teise kivi rohkem kere poole, Vanapagan kukkund koormaga merre; tahtnud hüüda appi, saanud öelda: abrruu. Sellest saanud Abruka. Tiivad on praegugi veel näha, üks on Vahasi ning teine on Kaskse. Kivi aga, mis pooleks läks, asub praegu veel Vaherahus, on hiigla mürakas.
ERA II 158, 156/7 (3) < Jämaja khk., Torgu v., Mõisaküla < Anseküla khk., Salme v. ja k. – A. Ahurand < Jaak Lepik, sünd. 1871. a. (1937).
(Abruka saar tekib Vanapagana teenri poolt kantud liivast.) Vt. HVM II, muist. 104 A, B.
E 40271/6 < Anseküla khk. – F. Peters < V. Arge (1900). Vt. HVM II, muist. 104 A.
E 52466/7 < Anseküla khk. – V. Arge (1900). Vt. HVM II, muist. 104 B.
(Vanapagan tahtnud Muhumaad Virtsuga ühendada, Tõll tulnud vahele.)
E 57323 < Sa – M. J. Eisen; ka EKS 4°5, 370 (22) < Karja khk. – V. Mägi. Vt. HVM II, muist. 163.
Mustjärv asunud enne Mike küla all praeguse lageda raba kohal. Järves asunud Vanapagan kahe musta härjaga. Et järv küla ligidal oli, segasid külarahvas tihti Vanapagana rahu. Ta otsustas järve Turvasti küla alla rabasse viia. Ta rakendanud oma kaks musta härga järve ette ja läinud minema. Kabeli külas Varese talu juures olnud tänavad niivõrt kitsad, et järv läbi ei ole mahtunud. Muist jäänud sinna maha, kus ta veel praegu kevadel ja sügisel oma olemasolu avaldab. Kui ta järvega praegusele kohale jõudnud, läinud Vanapagan jälle oma kahe musta härjaga järve, kus viimased veel praegu ilmade muutmise eel möirgavad.
E 51134/5 < Kullamaa khk., Piirsalu – A. Tiitsmann < August Tamm (1920).
Piirsalu vallas Turvastu küla lähedal asub väike järveke, rahvasuus Mustjärve nime all tuntud. Järve tekkimisest teab rahvasuu järgmist jutustada. Kord kündnud Vanapagan sääl soos, korraga hakkanud müristama ja välku lööma! Vanapagan kartnud müristamist, üks välk trehvanud mehele (Vanapoisile) pihta, tükk sinist suitsu jäänud järele, kuna härjad sügavasse sohu vajunud. Sinna, kuhu härjad vajunud, tekkinud aga järv. Veel praegugi kuuldub sealt järvest härgade röökimist.
E 53557 (3) < Kullamaa khk., Piirsalu – V. Lao < Voldemar Riimann (1922).
Mustjärve kohta jutustab rahvas veel ühte teist juttu. Ühel öösel läinud Vanatühi järve asupaiga kohta rappa omale musta härgadega põldu kündma, Kesköösel hakkanud kõu müristama. Välgunooli kartes pugenud Vanatühi maa sisse, suurt lõhet järele jättes, kuhu sisse mustad härjad jäänud. Vihma sadanud kui oavarrest. Vähese aja pärast laenetand endise raba kohal järv, mille põhja Vanatühja mustad härjad järvehärgadena elama jäänud ja järvele musta värvi annavad, millepärast rahvas teda Mustjärveks kutsuvad.
ERA II 62, 666/7 (6) < Kullamaa khk., Piirsalu – V. Riimann (1923).
Kaua aega tagasi uidanud Vanakuri maa peal vabalt ringi. Kõik pidanud temale alluma ja teda kartma. Kõikjal talitsenud ta vabalt oma arvamuste järgi. Ühel õhtul olnud ta tuju halb. Võtnud siis nõuks teha väikese jalutuse, siis öösel ka parem puhata. Ja eks läinudki. Sammudes mööda metsaäärt kuulnud ta korraga võõrast laulu. Laulu suunas edasi liikudes jõudnud ta ühe kiriku juurde. Laul lõppenud ja preester hakanud kõnelema. Aga oh häda! Küll pani see Vanamehe südame pööritama, otse pea võttis segaseks. Katsus, vennike, et aga eemale sai. Ise hirmus vihane, kobas ta pimedas maad, õnneks leidiski hiiglasuure kivi, nii et andis sikutada, enne kui maa seest teise välja sai. Kivi olnud üsna ümargune, ainult üks serv olnud veidi teravam. Vanamees võtnud oma viimase jõu kokku ja visanud kiriku suunas. Hirmus mürts käinud ja kirik olnud kadunud kui tina tuhka. Ligemale astudes kohkunud Vanakuri hirmsasti ära – vesi lainetanud jalge ees. Siis näinud ta, et maas olnud suur auk, kuhu kivi kiriku oli vajutanud, ja sealt voolanud vett ühtepuhku. Selle kivi terav serv oli lõiganud maasse väikese lohu, kuhu jõetaoline veenire juba tekkinud oli. Vanakuri katsunud, et saanud plehku pista, sest vesi üha voolanud kannul. Teda aga jälginud külamehed, need nabinud Vanapoisi tee peal kinni ja viinud põrgusse. Seal kinnitatud Vanamees ahelatega seina külge selle kuriteo eest. Nii tekkinud Kilsi järv, see asub Läänemaal Asuküla vallas Mägari küla lähedal. Igal jaanipäeva ööl kella 12 paiku kostvat sealt järvest kirikukellade helinat, keegi olevat seda isegi kuulnud. Praegu on aga see järv osalt juba ummistunud ja muist isegi põlluks haritud.
ERA II 228, 436/8 (7) < Ridala khk., Sinalepa v., Kolila k. – L. Liivlaid < Juhan Vinglas, 70 a. (1939). Vt. HVM I, muist. 40 B.
Sarapiku järi on sugend sõnna kuha pääle, kohest Vanapagan ühekorra oo võttend püutääve liiva, et teha teed Rootsi.
RKM II 2, 119 (12) < Kihelkonna khk. ja v., Lätiniidi k. – A. Kannel < Jaan Kannel, 44 a. (1947). Vt. HVM II, muist. 161 ja 162. (Sarapiku järv, tekib Vanapagana poolt haaratud liivapeotäiest.)
RKM II 82, 321/2 (2) < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Tagamõisa as. – A. Tulk < Jüri Koor, 82 a. (1958). Vt. HVM II, muist. 107 F.
RKM II 2, 31/5 (22) < Kihelkonna khk. ja v., Lätiniidi k. – A. Kannel < Jaan Kannel (1947). Vt. HVM II, muist. 161 B.
RKM II 83, 330/6 < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Ranna k. – L. Suurna < Marie Rauk, 69 a. (1958). Vt. HVM II, muist. 162 A.
(Vanapagan tahab Karujärvest põrgut ehitada.)
P. Süda, Suur-Tõll, vt. HVM II, lk. 58.
M. Körber, Saaremaa rahvuskangelane, vt. HVM II, lk. 94.
H IV 2, 271/5 (2) < Kärla khk. – T. Udritz < J. Jõgi (1888). Vt. HVM II, muist. 150.
RKM II 83, 330/6 < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Ranna k. – L. Suurna < Marie Rauk, 69 a. (1958). Vt. HVM II, muist. 162 A.
RKM II 74, 78/82 (1) < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Läägi k. – R. Põldmäe < August Tõkmann, 38 a. (1958). Vt. HVM II, muist. 165 A.
KKI 10, 138 (5) < Mustjala khk., Abula k. < Kihelkonna khk., Ranna k. – A. Hameri ja Ü. Tedre < Sander Õunapuu, 71 a. (1949). Vt. HVM II, muist. 165 B.
EKRK I 16, 231 (21) < Kingissepa raj., Kirikuküla – V. Ahas ja K. Mölder < J. Aruhein, 60 a. (1957). Vt. HVM II, muist, 165 D.
Kõigustes plekk-katusega maja taga on nõgu – veeauk – Vanapagana naise silmavesi. Samas on ka suur kivi. Vanapagana naine on toond selle kivi, põllepaelad on katki läind. Ta nutnud nii palju, et tekkis see vesi sinna. Kivi tahtis saunakerisele panna. Pidi suur saun olema. Teise mehe saun pole nii suur, kui see üks kivi. Kuulnud vanematelt, kes pärit Saklast Ujelövelt.
RKM II 103, 144 (18) < Kingissepa raj., Laimjala k/n., Ruhve k. – I. Rüütel < Erni Väli, 48 a. (1961). Vt. HVM I, lk. 560–561; HVM II, muist. 30, 44, 59, 60, 113, 126 D, 149 B.
Vanal ajal olnud Paistu kihelkonnas Turva soos üksainus järv. Siis aga tahtnud Vanapagan sellele vahesid vahele teha, nii et järv mitmes jaos oleks. Vedanud koormade kaupa mulda järvesse ja teinud nii sellele vahesid. Mõnda koormad olnud veel vaja ja Vanapagan rutanud neid tooma, et seda kõik enne kukkelaulu korda toimetada. Aga kui ta mullakoormaga minemas olnud, laulnud kukk ja nii jäänud Vanapaganal töö poolele. Praegu on nüüd Turva järv mitmes jaos ja neid kutsutakse: Turva, Tagamõtsa ja Tabure järvedeks.
H III 24, 262 (100) < Paistu khk. – J. P. Sõggel < Mari Sõggel (1895) = E 20055 (11) < Halliste khk. – J. P. Sõggel < Mari Sõggel (1895).
Korra otsinud üks Nõo kihelkonna mees enesele sulast. Ei leidnud niisugust, kelle oleks arvanud raskete töödega toime saavat. No viimaks tulnud õige tugevkondiline mees ennast peremehele sulaseks pakkuma. Uus pakkuja meeldinud peremehele. Peremees ometi küsima: "Kas suudad kõiki töid ära teha?" "Eks näe seda pea. Teeme niisuguse kauba: kui mulle niisuguse töö annad teha, mida ma ei suuda ära teha, jään sulle jäädavalt sulaseks ega nõua mingisugust palka. Teen aga kõik sinu tööd ära, pead mulle surmani sulaseks jääma!" Peremees mõtleb: kasulik kaup. Küll sulle töö leian, mida sa ei jaksa ära teha. Oledki surmani mu sulane ja pealegi ilma palgata. Kaup küps. Käed lüüakse kokku. Sulane kohe ametisse. Põllutöö nagu mänguasi uue sulase käes. Teeb tööd kümne mehe eest. Peremehel hakkab juba kartus tõusma. Peremees arvab ometi, et töö leiab, mida sulane ei suuda ära teha. Ütleb sulasele: "Mine metsa, too sealt sada kümnesüllast palki, tahan uue maja ehitada!" Sulane vasta: "Küll saab, peremees!" Läheb metsa, toob iga päev üsna üksi kümme kümnesüllalist palki peremehele koju. Peremehel aru käes, et sulane selle tööga jänni ei jää. Kudas ometi sulast töödega kimpu panna? Peremees mõtleb: kõige parem kui sulase lasen enesele järve kaevata. Selle tööga ta valmis ei saa. Peremees käskimä: "Kaeva mulle järv!" Sulane ei kohku selle ülesande eest. Vastab ainult: "Küll saab, peremees!" Päeval magab sulane, öösel aga teeb kibedasti tööd. Paar nädalat möödas, peremees märkab: sulane täidab pea ülesande. Hea nõu kallis, missugust tööd määrata, mida sulane ei suuda korda saata. Peremees targalt nõu küsima. Tark seletama: "Ära usu, et see sulane igapäevane inimene. See on Vanapagan, kes enesele inimese kuju võtnud ja sind kõikesugu tööde ärätegemisega tahab enesele orjaks saada. Tahad sa lahti pääseda, võta hõbekuul, tee kolm risti peale ja lase teda ta töö ajal. Küll ta siis sinust lahkub!" Peremees läheb koju. Imestades näeb, et Vanapaganal järv peaaegu valmis kaevatud. Ainult teist otsa veel tarvis natuke sügavamaks kaevata. Kaldale oli järve mullast kõrge küngas tekkinud. Peremees nüüd ruttu hõbekuul püssi, ise õhtut ootama. Õhtu jõuab. Vanapagan sammub tööle. Parajal tööajal läheb peremees üsna Vanapagana selja taha, sihib pihta. Pauk käib. Korraga valju mühinat, kohinat kuulda. Peremehe silmade ees muutub esimesel silmapilgul hämaraks. Kui silmad selguvad, vaatab peremees, kuhu Vanapagan jäänud. Ei Vanapaganat enam kusagil. Kadunud järve kaevaja oli ja kadunuks jäi. Järv annab tanapäevani veel Vanapagana tööst tunnistust. Vanapagan järve kadunud, vesi asemel jäänud. Et vett Vanapaganalt saadud, ei ela ükski kala selles vees. Järve kaevaja järele hakkas rahvas järve Vanapagana järveks hüüdma. Hiljemini lühendas ta nime Vanaksjärveks ja seda nime kannab järv veel praegu Nõo kihelkonnas Luke vallas.
Trükitud: M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 111–112 = ERK II 283, 515/7 (11) < Märjamaa khk. ja v., Kõrvetaguse k. < Vigala khk. – E. Leht < M. Leht (1940).
(Vanapaganad tahavad magavat Kalevipoega uputada, tekib Alatskivi Mõisajärv.)
EKnS 32, 2 < Kodavere khk., Pala v. – L. Kettunen (1911). Vt. HVM I, muist. 370.
Et Sikuti järv on orus ja väga väikeseks jäänud, selleks olevat süüdi Vanapagan, kes tahtnud järve köiega hoopis kokku vedada. Äikese tõttu jäänud see töö pooleli.
ERA II 246, 279 (2-e) < Põlva, Mooste, Noorits-Metsküla – V. Sikkut < Adele Sikkut, 37 a. (1939).
Kui Jumal maailma loonud, loonud ta siis ka Tsolgo ümbruse ilusa ja kauni maana. Pärast maailma loomist läinud Jumal sauna, et ennast puhastada päevatöö tolmust. Omad maailma loomise riistad pandnud sauna otsale. Sauna tulnud ka Vanakurat ise. Temal olnud Jumalaga saunas päris sõbralik vahekord. Pääle vihtlemise ütelnud Vanakurat jumalale: "Puhka sina natuke, mina lähen, toon sauna vett juurde," ja väljunud saunast. Võtnud siis sauna otsalt Jumala maailma loomise riistad ja loonud Tsolgo ümbrusse hulga järvekesi, lompe ja loike, kuhu oleks temal pikse ajal hää varju pugeda. Kui Jumal ja Vanakurat pääle vihtlemise saunast väljunud, märganud Jumal, et tema maailma loomise riistu on vaheajal tarvitatud ja juure loodud Tsolgu ümbrusse hulga järvekesi, lohke ja loiku. Kohe saanud Jumal aru, et see on Vanakurja töö, ja ütelnud: "Oled sa üte tsolgatuse tennü." Sellest ajast hakatud seda ümbrust Tsolgoks hüüdma.
ERA II 245, 26/7 (7) < Põlva khk., Timo v., Tsolgo k. – R. Plakk < Liisa Kindsiveer, 77 a. (1939).
Jõelehtme vallas Kostivere mõisa lähedal asuvad Kostivere urked. Nende sünd vanarahva jutu järgi on järgmine. Vanasti elanud Kostiveres palju tugevaid mehi. Meeste tööl olnud edu ning nad olnud jõukad ja elanud omavahel sõpruses. Korraga aga töö enam ei õnnestunud ja kehvus pugenud majja. Üks mees näinud ühel neljapäeva öösel juhuslikult Vanasaadanat, kes külas vargil käinud. Meestel kohe nõu Vanapaganale kätte maksta. Kogunetakse siis järgmiseks neljapäevaks teatud kohta kokku, igalühel tubli madjakas käes. Kell olnud vaevalt kaksteist läbi, kui ilmus Vanapagan. Mehed kohe ta tegusi kätte maksma. Vanasaadan kisub omale kätega teed maa alla. Mehed maa alla järgi minna ei julge. Mehed valguvad laiali vaatama, kust Vanapoiss välja tahab tulla. Vanapagan muidugi meeste nõu ei tea ja pistab pea üsna mõisa lähedalt välja. Mehed on aga kohe kohal ja nuhtlevad Sarvikut. Ruttu poeb see maasse tagasi ja kaabib omale uut teed. Kus ta aga pea välja pistab, saab kohe madjakaga vastu nägu. Viimaks pikema maa all jooksu järele õnnestub tal ometi Jõelehtme küla juures maa alt välja tulla ja plehku pista. Enam ei julge ta mehi tülitama minna. Kus Vanapagan jooksis maa all, hakkas vesi voolama, mida nüüd Salajõeks kutsutakse. Kohad, kust Vanapagan pea vaatamiseks välja pistnud, said urkeaugud.
ERA II 165, 251/3 (1) < Jõelähtme khk. ja v. – H. Ojapõld < Jakob Ojapõld, 69 a. (1937).
Vanal ajal elanud Sõrvemaal palju noidasid. Sel ajal, kui ristiusk Saaremaale tuli, tahtis Vanapagan sõrulasi ristiusu eest hoida ja tahtnud ühe jõega Sõrvemaad Saaremaast ära lahutada. Olnud juba hea tükk kaevatud. Kui päike õige soojasti paistnud, võtnud ta püksid jalast ja olnud paljaste kintsudega. Äkist tulnud üks misilane ja nõelunud Vanale reie sisse. See teinud temale nii suurt valu, et tema kaevamise pooleli jätnud ja jookstes minema pannud, paludes: "Misilane, sina sibeljalg, elades ei ei pea su sugu Sõrvemaal elama, niikaua kui minu silm veel sõrulaste maa sülelaste üle valvab!"
EKS 4°5, 750 < Kärla khk. – W. Mägi (1889). Vt. HVM II, muist. 110 ja 162.
Ainult harva leidsin ma inimesi, kelle mälestuselõng suurte katku aegu ja veel varematesse aegu viis. Üks sarnastest taludest oli just Linnuse talu. – Muinasjutu linik ümbritses selle talu nimegi. Nii jutustab [rahvas] Mässa külas ja talus eneseski (Triinu Õunapuu), et Vanapagan on tahtnud Salme jõel lahutada Sõrvemaad Saaremaast. Linnuse talust on aga lastud Vanapaganale mesilased kallale. Vanapagan sellest ehmunud ja minema läinud. Siit ollagi pärit talu nimi – Linnuse. Nii seletab rahvas sagedasti kihelkondade, valdade, külade ja talude nimesid. Ajaloolisele uurimusele sellest küll mingit kasu ei ole, ehk vahest küll mõnevõrra vanarahva vanavara jälgimisel.
KM KO F 199, M 2, 1. 15/6 < Jämaja khk., Torgu v., Mässa k. – H. Sepp < Triinu Õunapuu (1923).
Kui Vanapagan Salme jõge kaevas, siis oli saadetud talle mesilased kallale. Ta oli tahtnud Sõrvemaad Saaremast lahuta. Siis oli Vanapagan mesilased ära neednud, et eluaeg ei pea nemad Sõrvemaal sigima. Sellepärast pole ka Sõrves mesilasi.
ERA II 157, 365 (12) < Jämaja khk., Torgu v., Mõisa k. < Anseküla khk., Salme v. ja k. – A. Raadla < Jaak Lepik, sünd. 1871. a. (1937).
Kui vanasti tulnud ristirüütlid meie maale, heitnud nad oma alla juba terve Eestimaa. Ka Muhumaa olnud juba nende võimuses. Igal pool, kus rahvas oli alla heidetud, pöörati inimesed ka ristiusku. Vanapaganale ristiusk mitte põrmugi ei olevat meeldinud. Ta tahtnud, et vähemalt Sõrve säär Saaremaal jääks ristirüütlitest ja ristiusust puutumatuks. Et ristirüütlid Sõrve säärele ei pääseks, selleks tahtnud Vanapagan selle eraldada suure kraaviga Saaremaast. Pool kraavi olnud juba valmis kaevatud. Ühel päeval olnud väga kuum ilm. Päike kõrvetanud palavasti. Et Vanapaganal väga palav olnud töötada, võtnud ta riided seljast ära, et oleks vilum kraavi kaevata. Seal tulnud aga mesilane ja nõelanud Vanapaganat hellast kohast. Vanapagan pistnud kange valu pärast plagama ja kaevatav kraav jäänudki pooleli.
ERA II 227, 584/6 (14) < Hanila khk., Massu v., Mõisaküla < Rannaküla – A. Velt < Nikolai Velt, 24 a. (1939).
Saaremaal asub praegu Salme jõgi. Vanarahvas räägib selle jõe tekkimislugu järgmiselt. Vanasti tahtnud Vanapagan Sõrve säärt Piia lahte ära uputada. Sinna minnes oli ta siis jalakannaga omale tee sisse tagunud, mis pidigi olema Salme jõgi, sest jõe ääres olla praegugi veel Vanapagana jalakanna jäljed.
Sõrvelased läinud aga Vanapagana kallale ja uputanud ta Abruka saare taha merde ära. Meres käinud tursad Vanapaganat söömas ja sellepärast on veel praegugi tursa pea paistes ja surres jätab turs alati suu lahti. Vanapagana sarved tulnud aga suure kolinaga Saaremaa randa, hüütakse veel praegugi Kolina rannaks.
ERA II 228, 243/5 (11) < Martna khk., Kirbla v., Laiküla < Muhu khk., Hellamaa v., Raegma k. – U. Toonpere < Timofei Luht, 59 a. (1939). Vt. HVM II, muist. 110, 161, 162, 166.
HVM II, lk. 55.
HVM II, lk. 93/4.
RKM II 4, 296 (4) < Kaarma khk., Kuressaare v., Mändjala k. – E. Tool < Melania Nõmme, 55 a. (1946). Vt. HVM II, muist. 110 A.
RKM II 86, 451/2 (27) < Kingissepa raj., Valjala k/n., Ratla k. – S. Lätt < Anna Einväli, 70 a. (1959). Vt. HVM II, muist. 110 B.
H IV 2, 271/5 (2) < Kärla khk. – T. Udritz < J. Jõgi (1888). Vt. HVM II, muist.150.
RKM II 83, 330/6 < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Ranna k. – L. Suurma < Marie Rauk, 69 a. (1958). Vt. HVM II, muist. 162 A.
ERA II 255, 563/74 (1) < Kuressaare l. – T. Luks (1939). Vt. HVM II, muist. 162 B.
Vanapoiss tahtnud korra Pedja jõele Jõgeva valla piiris Ellakvere külast keskhommiku pool läbijooksvat jõge Kuremaa järvega lasta jooksta. Ellakvere külast keskhommiku poole, pool versta maad eemal, kaevanud ta ühel ööl uue jõe, mis umbes verst maad pikk on, jõest hakates kunni Kolloka talu õueni. Et sellel kohal veikesest mäekünkast tarvis jõgi läbi kaevata, võtnud mehikesel vist naha märjaks, et sugu puhata ja uue jõuga edasi töötada. Sellel kohal laulnud Kolloka talu kukk. Mehike kohkunud selle üle ja pannud putked mängima, pikki jälgi tehes. Nõnda jäenudki jõgi poolikule, mis veel praegu nii seisab, kus ainsalt "mustad kuradi kalad" (kogrid) sees elutsevad.
E 47107 (5) < Palamuse khk., Kuremaa – H. Karro < Jüri Vaino (1909). Trükitud: M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 22–23. Vt. HVM I, muist. 299.
Korra tahtnud Vanapagan Pedja jõge jooksu pealt kõrvale lasta. Kaevanud rohkem versta pikuselt Kolluka talu lähedalt algades kuni Otsa-Andrese talust mööda (Laiuse khk. Jõgeva vallas) laia (umbes 4 sülda) ja sügava jõekese (2–3 sülda). Vesi ei ole mitte Pedjast järgi tulnud, vaid hakkanud alla Pedja jõkke jooksma. Selle üle pahandades teinud Pedjasse jooksvale veele tammi ette. Kolluka kukk laulnud: "Rikkal leiba küll," jämedal häälel. Otsa-Andresse kukk laulnud vastu: "Vaesel kakku kaa," heledal häälel. Purika kukk laulnud: "Vastus seisab siin," tüma häälega. Kukkede laulu kuuldes jätnud Vanapagan jõe kaevamise ja tammi tegemise pooleli ning lasknud jalga. Vanapaganast kaevatud oja nimetatakse praegu Virdeoja.
E 49645/6 (66) < Palamuse khk. – H. Karro < M. Väli (1915). Trükitud: M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 22.
Saare- ja Muhumaa olnud üks maa ja ei olnud enne merd neid lahutamas. Kord aga tahtnud Vanapoiss Saaremaad oma abil Suuremaale viia, et Suuremaaga ühendada. Võtnud ühest maanukast kinni ja tirinud nii Saaremaad edasi: enne olnud tema enam mere sees. Uku aga ei tahtnud, et teised tema tööd parandavad, vaid müristanud õige kõvaste, nii pannud Vanapoiss jooksu merest läbi. Kalevipoeg küsinud, kui ta teda meres oli näinud hädasse jäävat: "Kuhu sa lähed?" "Virtsu, Virtsu!" Kalevipoeg aga puhunud teda sealt tagasi. Nii tulnud tema siis Kuivastusse välja ja ütelnud seda kohta: "Kuiv maa," mida aga aegamööda Kuivasteks pöördud. Südametäiega tallanud Vanapoiss Saare ja Muhu vahele väikese jalgraja, mida vesi aegamööda nii suureks teinud, kui tema veel praegu on.
H, Jõgever 1, 146 (129) < Saaremaa – W. Mägi < Jaak Kull.
(Vanapagana tegevuse tõttu tekkisid väinad Saare-, Hiiu- ja Muhumaa vahele.)
ERA II 227, 469/73 (3) < Hanila khk., Massu v., Ullaste k. – A. Kelder < Anu Puusepp, 75 a. (1939). Vt. HVM II, muist. 101.
(Jõepere külas asub kivi, mille alt voolab välja allikas. Sinna on Vanasarvik sülitanud, et Kalevipoeg ei saaks seal hobust joota. Kalevipoeg viskas teda nimetatud kiviga.)
Edasi Kommunismile 5. VII 1958, nr. 78 – E. Vunderlich. Vt. HVM I, muist. 109 B.
Arapere asunduse maa-alal on soolase veega allikas. Rahvajutu järele on säält allikast läinud Vanapagan põrgu. Kord kange äikse ajal hüpanud Vanapagan allikasse, et pääseda rutem põrgu, sest Vanapagan kartnud koledasti müristamist. Hüppamise tuhinas oli unustanud püksid ja need tõusid ülesse. Viimaks vajusid püksid põhja ja kätte ei ole neid keegi saanud. Mispärast vesi on soolane, arvatakse, et see tuleb põrgust. Allikas asub Järvamaal Albu vallas Peedu külas.
ERA II 219, 441 (14) < Järva-Madise khk., Albu v., Peedu k. – H. Loog < Carlotte Loog, 47 a. (1939).
Arabere asunduses asub soolase veega allikas. Vanarahvas räägib, et kord hakanud müristama ja Vanapagan seda kartes joosnud allikasse. Ta ise pääsenud küll eluga, kuid püksid jäänud allikasse. Seepärast ongi allika vesi soolane.
ERA II 219, 454 (3) < Järva-Madise khk., Albu v., Peedu k. < Tartumaa – A. Järviste < Gustav Aalde, 49 a. (1939).
Vanapagan saanud Odalätsi küla kuhal pihlamalakatega peksa. Vanapagana oda läind katki, siis karjund ikka: "Oda läts!" ja "Oda läts!". Sest jäändki Odalätsi küla nimeks. Vanapagan põrutand sääl Põdura mõisas Kihelkonnal nii kangesti jalgega, jalajäljed jäänd allikateks, sellepärast on sääl niipalju allikaid. Sääl oli Vanapagan merese aetud. Vanapagana luud olla veel meres, ajada sääl pailu laevu hukka. Tursad söönd sääl Vanapagana kontide päält liha, sellepärast nende pead olla paistetand.
ERA II 201, 287/8 (4) < Karja khk., Pärsamaa v., Luulupe k. – K. Lepp < Aleksei Lants, sünd. 1857. a. (1938). Vt. HVM II, muist. 115, 161, 162, 165.
Vanapaganal ju jäljed taga kõik Pidulas.
RKM II 73, 78 (8) < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Kurevere k. – E. Veskisaar < Mihkel Kivi, 69 a. (1958).
Kihelkonna kirik oli ehitatud, Vanapagan ei tahtnud. Kui ta Odalätsi saand, siis kus ta sammuga astund, senna kohta sündind allik.
RKM II 74, 210/1 (2) < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Üru k. < Kummi k. – R. Põldmäe < Viia Vasur, 63 a. (1958).
Kurivaim tampis siia alligad. Kivi kukkus varvaste peale, ta tampis valu pärast alligad.
RKM II 74, 24/5 (2) < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Odalätsi k. – R. Põldmäe < Jaen Teeäre naine, ca 70 a. (1958).
(Vanapagana jalaastest tekivad Odalätsi allikad.) Vt. HVM II, lk. 58/9.
RKM II 73, 218 (3) < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Loona as. – E. Veskisaar < Priidu Niitsoo, 57 a. (1958). Vt. HVM II, muist. 107 B.
H IV 2, 271/5 < Kärla – T. Udritz < J. Jõgi (1888). Vt. HVM II, muist. 150.
ERA II 231, 207/9 (3) < Kihelkonna khk. ja v., Odalätsi k. – A. Teeär < Jaan Teeär, 55 a. (1939). Vt. HVM II, muist. 161 A.
RKM II 2, 31/5 (22) < Kihelkonna khk. ja v., Lätiniidi k. – A. Kannel – Jaan Kannel (1947). Vt. HVM II, muist. 161 B.
RKM II 83, 330/6 < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Ranna k. – L. Suurna < Marie Rauk, 69 a. (1958). Vt. HVM II, muist. 162 A.
ERA II 255, 563/74 (1) < Kuressaare l. – T. Luks (1939). Vt. HVM II, muist. 162 B.
RKM II 74, 78/82 < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Läägi k. – R. Põldmäe < August Tõkmann, 38 a. (1958). Vt. HVM II, muist. 165 A.
RKM II 74, 34/5 < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Odalätsi k. – R. Põldmäe (1958). Vt. HVM II, lk. 384.
RKM II 74, 96 (1) < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Kuremetsa k. – R. Põldmäe < Jaan Mark, 51 a. (1958). Vt. HVM II, muist. 116 A.
KKI MT 81 < Kaarma khk., Aste k. – M. Must < A. Undla (1950). Vt. HVM II, muist. 116 B.
ERA II 230, 623/5 (6) < Kihelkonna khk. ja v., Pidula as. < Kurevere k. – V. Riis < Tiina Malk, 68 a. (1939). Vt. HVM II, muist. 116
RKM. II 73, 276 (2) < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Kihelkonna al. – E. Veskisaar Ella Salong, 41 a. (1958). Vt. HVM II, muist.116 D.
RKM II 73, 275 (4) < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Kihelkonna al. – E. Veskisaar < Mihkel Salong, 59 a. (1958). Vt. HVM II, muist. 116 E.
RKM II 73, 148/9 (8) < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Läägi k. – E. Veskisaar < Sofia Klausson, 50 a. (1958). Vt. HVM II, muist. 116 F.
RKM II 73, 82/3 (2) < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Kurevere k. – E. Veskisaar < Kõrtsi Aleksander, 82 a. (1958). Vt. HVM II, muist. 116 G.
RKM II 73, 70 (7) < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Kurevere k. – E. Veskisaar < Peeter Valdmets, 73 a. (1958). Vt. HVM II, muist. 116 H.
RKM II 74, 168/9 (3) < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Varkja k. – R. Põldmäe < Marie Malk, 59 a. (1958). Vt. HVM II, muist. 116 I.
RKM II 74, 49/50 (1) < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Kõõru k. – R. Põldmäe < Aleksander Teier, 55 a. (1958). Vt. HVM II, muist. 116 K.
RKM II 74, 13/4 (1) < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Odalätsi k. – R. Põldmäe < Jaan Teeäär, 75 a. (1958). Vt. HVM II, muist. 116 L.
(Vanapagana jälgedest tekkisid allikad Tõlliniidis).
ERA II 231, 655 (8) < Kaarma khk., Kaarma-Suur v., Irase k. – M. Kokk < Ivan Kokk, 54 a. (1939). Vt. HVM II, muist. 117.
Kord olnud hüppajad ja jõumehed koos suurt nalja pidamas, kus Vanapagan ka kuulda saanud, et asi nõnda on. Ma olen ikka ka üks kaunis kunstimees. Jõudnud sinna. Esmalt vaadanud pealt, ei lausunud sõnagi, [siis] ütelnud tõistele: "Ma lähan ka kord hüppame, katsun kui kõrgese saan." Hüpanud, nii et pealtvaatajad enam sugugi teda ei näinud, jõudnud ükskord ka maa ligi, kus auk mitu sülda sügav olnud, ja isi jäänudki auku. Pealtvaatajad saanud viimaks aru, et see muu keegi kui Vanasarvik isi oli. Natukese aja perast olnud auk vett täis, et seda keegi enne veel ei olnud näinud, et maa alt vett üles tuleb. Hakatud aukusid kaevama, mis tänapäevani kajudeks nimetatakse.
E 31085 < Halliste khk., Pornuse – M. Polikarpus (1897).