Kõige tähtsam vanajutu järele on siin Vanapagana künnivagu. See on üks org, ta on 3–4 versta pikk. Algab Unikülast peale, läheb Kriimani mõisast mööda ja lõpeb pea ligi Miina mõisat. Räägitakse, et kord olla Vanapagan tulnud oma valge hobuse ja harkadraga, on hakanuvad siis Kaval-Hansuga võidu künma. Hans olnud jälle kavalam, teinud kauba nii, et kesköö aegu algavad, nii et kui kukk laulab, siis peab Vanapagan ära minema. On ka siis nii peale hakanuvad. Vanapagan on kündnud nii, et suur vagu praegu veel alles on, aga kahjuks, kui ta Miina mõisa kohale jõudnud, laulnud kukk ja Vanapagan pistnud siis jooksma, aga võit jäänud Hansule.
E 48270/1 Võnnu khk., Haaslava v. – Vester (1913). Trükitud: M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 23. Vt. HVM I, muist. 223; komment. lk. 548. Vt. muist. 438.
See pikk järsk org siin on väga isesugune. Uniküla juures lõpeb ja juba Melliste küla vana Prilli kõrtsi juurest algab. Ligi 2–3 km pikk ja järskude kallastega. Kutsutakse teist Vanapagana vaoks. Mõni ütleb küll Kalevipoja vagu. Ei tea siis ka, kelle vagu ta on.
EKRK I 16, 59/60 (1) < Tartu raj., Haaslava k/n. – A. Rõõm < umb. 65-aastaselt kohalikult Kriimani elanikult (1957).
Vanapagana künnitööst on teada, et harkaderil olnud kaks poega ees, Vanapagan käinud taga, pikk piits ja raudmutter piitsa otsas, sellega löönud poegadele sarvede vahelt. Vanaisa rääkinud.
RKM II 94, 399 (12) < Abja raj., Karksi k/n. – O. Jõgever < Eleena Animägi, 60 a. (1960).
Vanapagan vedanud kord ühe peremehega kihla, et ta tema heinamaad kõik kolme päevaga ära niita. Esimesel päeval maganud ta, teisel päeval luiskanud vikatit ja kolmandal hakanud niitma. Nii kaugele, kui vikati "säuuh!" vasta heina kuulnud, nii kaugelt langenud kõik hein maha. Niiviisi niitnud Vanapagan kõik heinamaad ära, oma ja võerad. Peremees hakanud keelama, et need võerad heinamaad olla. Vanapagan pole aga kuulanud, vaid niitnud päevaga kõik heinamaad ümberkaudu ära.
E 32233/4 (1) < Kadrina khk., Hõbeda as. – A. C. Kivi < Anna Einmann (1897).
(Vanapagan niidab Pakri saarel ja lööb vikati kivisse.)
ERA II 159, 316 (38) < Risti khk., Kloostri v., Kirikküla < Vihterpalu mõis – E. Ennist < Marie Kantherg, sünd. 1867. a. (1937). Vt. muist. 49 C.
Korra läinud Vanapagan Suuressood niitma seitsmesüllase löö ja viiesüllase vikatiga. Niitnud tükk aega. Viimaks väsinud ta ära ja ütelnud: "Ei mina seda niida, ilm on seda niitnud ja niitku veel!" Suuressoo asub Harjumaal.
E 51381 < Kullamaa khk., Piirsalu – A. Tiitsmann (1921).
(Vanapagan niidab Suuressoos ja lööb vikati kivisse.)
ERA II 159, 297/8 (34) < Risti khk., Nõva v., Variku k. – E. Ennist < Juhan Prantstiibel, sünd. 1874. a. (1937). Vt. muist. 86.
(Vanapagan niidab Suuressoos ja lööb vikati kivisse.)
ERA II 226, 379/80 (2) < Keila khk., Harku v., Harku rdtj. – A. Viil < Juljus Viil, sünd. 1901. a. (1939). Vt. muist. 88.
Sõrves on Vanakuradi niidukaared, need pidada näha olema.
RKM II 86, 451 (26) < Kingissepa raj., Valjala k/n., Ratla k. – S. Lätt < Anna Einväli, 70 a. (1959).
Reomäe apostliku õigeusu kirikust tükk maad lõuna poole asub Ilpla küla. Küla karjamaal on maapinna aluskalju nii lähedal maapinnale, et ainult õige õhuke mullakiht katab teda. Kalju moodustab aga niisuguse maastiku, nagu oleks seal vikatiga niidetud. Rahvajutt räägib selle kohta, et Vanapagan ja Kaval-Ants seal olevat võidu niitnud. Vanapagan oma suure vikatiga on aga Antsust hulga laiema kaare niitnud ja seda võib igaüks veel praegugi näha Ilpla küla karjamaal, kuhu kahe kange mehe niidujäljed igavesti maapinnasse on jäänud.
ERA II 232, 630 (2) < Püha khk., Pihtla v., Kõljala k. – H. Kivi < Viiu Kivi, 72 a. (1939).
[Küsimus: Kas Vanapagan ka siinkandis midagi on teinud?]
Siis minge Ilmla, seal on ta kaared. Kui ma väike laps olin ja kirikus käisin, siis ma nägin neid kaaresid. Ma’p tea muud midagi, nägin neid ja küsisin, siis üteldi, et Vanakurat oli niitand. Ilmla Kuusiku küla karjamaal nad on, Loodemäe ääres. Kaare harjad kasvavad rohtu, mujalt ei kasva rohtu. Ligi 3 m on laiad. Sirge mees on niitama olnud, nii sirged kaared on.
RKM II 86, 78 (3) < Kingissepa raj., Pihtla k/n., Vanamõisa k. – E. Liiv < Feodor Tulit, umb. 45 a. (1959).
Ilplas Loode arus on ühed niidukaared, kelle omad, ma’p tee mette. (Abikaasa Juhan Ankur, 69 a., täiendab kõrvalt:) Räägiti, et Vanapagana omad pidid olema.
RKM II 86, 84 (9) < Kingissepa raj., Pihtla k/n., Kailuka k. – E. Liiv < Kristiine Ankur (1959).
Ilpla külast läbi minna Reo karjamaal oli ta [=Vanakurat] niitand kord, seal on kaared praegu näha. Näete kohe, kuidas on niitand, tugevasti. Kaarte vahed on praegu näha.
RKM II 86, 88 (9) < Kingissepa raj., Pihtla k/n., Kalluka k. – E. Liiv < Aleksander Lahti, sünd. 1894. a. (1959).
H III 29, 726/7 (8) < Kroonlinn < Karksi khk. – E. Kitzberg. Vt. HVM I, muist. 225.
Sel ajal, kui Tondi inimestega ilmsi ümbre käisivä, pand Tähkvere vallan Rõhu külän Matsi talun pühabä õdangupoolen mies vikatit otsa. Olli tüö tettu, sõnas ta: "Tulgu kas kurat võidu niitma," ja aste Laugesuo pääle vikatit kaema. Prooven näeb mies ehmäten suur musta mehe omataolise vikatiga hendä taga niitvat, ent kaari pääl puu, mättä ja samble hunikun koon. Oma ehmatusest toibuden nakkab ta ihust ja hengest kõvaste niitmä, et must mies järgi es saas, kunni kikka kirgmiseni Tont oma päivatüö lõpet ja mies omast kaalamurdvast tüöst vallale pässi. Laugesuo pääl om prõllagi nie kaari nätä, inimese kaari pääl kasvab kunis mõts, ent Tondi kaari pääl vaivalt sammel.
H III 10, 166 (2) < Nõo khk., Külitse k. – "tartlane" (1888). Vt. HVM I, muist. 227.
H IV 9, 725 < Nõo khk., Ropka v. – J. Tüklov (1898). Trükitud: HVM I, muist. 227 A.
olla Tartu linna ligidal (õhtu pool linna) Suuresoo ääres – paiga, kas kihelkonna või valla nime ei tea. Sääl ei pea rohtu millalgi kasvama, muud kui sammalt; kaare kohad, kus on heina niidetud, olla tunda. Vanapagan löönud nii, et muda väljas.
E 47545 (19) < Torma < Tartu – M. Sild < Hans Vaaber (1910).
Keegi Tähtvere mees saanud korra uue vikati. Teritanud (luisanud) vikatit, teinud niitmisega natuke proovi. Ütelnud siis: "Nüüd ei suuda keegi minuga võidu niita, isegi Vanapagan mitte! " Varsti selle järele läinud mees Laugasohu heinamaale. Niitnud, niitnud. Korraga näinud: keegi must mees ta järel või kõrval niitmas. Näiks võidu tahtvat niita. – Mees niidab nüüd kõigest jõust. Aga võõraski võtab jõudu kokku. Igaüks püüab rohkem niita. Õhtu käes, niitjad töölt ei lahku. Niidavad öösigi edasi. Korraga kukelaul kuulda. Sedamaid võõras niitja kadunud. Nüüd läheb uue vikatigi mees puhkama. Võõras niitnud mättad, põõsad, puud, kännudki maha. Uue vikati mehe kaarte kohal aga kasvab mets.
E, VIII 5 (13) < Nõo (?), Tähtvere – M. J. Eisen < Karma.
Kodus olles olen kuulnud mõningaid muinasjutte ümbruskonna elanikkudelt. Üks kuuldud juttudest on tuntud Hansu ja Vanapagana lugu, kes kord võidu olevat heina niitnud. See koht, millest jutt räägib, on minu kodust umbes 3 või 4 kilomeetrit kaugel. Ta asub Laugesoos Tähtvere vallas. Mina aga elan Laeva vallas. Valdade piiriks on Emajõgi. Soo on umbes 8 km lai ja 10 km pikk ning mitmekesise kõrgusega. Mõnes kohas kasub ilus kuuse- ja männimets, kuna mõnes kohas on ainult raba, kus kasvavad ainult jändrikud männid, ruske sammal ja tumedalehelised kuremarjavarred. Sood piirab minu kodu poolt luht. Teisi kaugemaid piire ma täpselt ei tea. Luha poolt umbes pool kilomeetrit soos on suur, umbes 10 ruutkilomeetri suurune lagendik mõningate väikeste kaskede ja mändidega. Seda lagendikku nimetatakse Lagedaks Laudjaks. Luhast lagendikule läheb läbi pari kaks teed, üks lai, teine kitsas. Lai tee olevat Vanapagana kaar, kuna kitsas tee olevat Hansu kaar. Üldiselt nimetatakse seda kohta Tondiniiduks. Käisin juhtumisi pühade ajal sealt läbi. Tee käis Vanapagana kaart mööda. Hansu kaar oll umbes tugeva mehe kaare laiune, kus kasvasid mõningad puud ja põõsad. Vanapagana kaar oll aga umbes viis-kuus korda laiem ja oll päris lage.
E 63587/8 < Kursi khk., Laeva v., Kärevere – H. Teppo (1929).
(Vanapagan ja Kalevipoeg niidavad Ilmatsalu soos.)
ERA II 78, 233 (5) < Puhja khk., Ulila v., Nasja k. – R. Viidebaum < Margus Soonets, sünd. 1859. a. (1934). Vt. HVM I, muist. 227 B.
Lauge soos, Ulilas, olevat koht nimega Tondiniit. Koht on järgmine. Üks umbes kahe-kolme kaari laiune riba, kus kasvavat ainult kanarbik. Teine vaevalt kaarilaune riba jälle metsaga kaetud. Esimene olevat Vanatondi ja teine Antsu kaar. Vanatühi olevat niitnud laia kaari ja metsa maha, Ants aga lasknud ruttu ainult latvu ja saanud rohkem kaare.
ERA II 241, 575 (12) < Puhja khk., Ulila v., Talma k. < Nõo khk., Tähtvere v. (?), Ilmatsalu as. – E. Pärli < Gustav Pärli, 50 a. (1938). Vt. HVM I, muist. 227.
Tartu-Tähtvere mõisa jaos on see koht, kus käisime heinamaal läbi soo. Laugesuoks kutsuti. Kohalikud elanikud rääkisid, et sääl Laugesoos niitis Kalevipoeg võidu Vanapaganaga. Sääl lageda koha peal on tunda nagu kaareharju: üks lai ja teine kitsas. Lai – Kalevipoja ja kitsas Vanapagana oma. Ma küsisin kohalikelt elanikkudelt, mis jutid need on. Nad siis rääkisid, et siin on Kalevipoeg Vanapaganaga võidu heina niitnud. Kuidas need jutid sinna on saanud, seda ei tea nüid keski, aga justikui kaarud.
KKI 28, 21 (2) < Maarja-Magdaleena khk., Vara v., Sadala k. – P. Tammepuu < Eduard Liblik, 81 a. (1950).
Ermistu ja Tõhela järvede vahel on raba. Seal rabas elan ükskord Vanapagan. Tuln tesele kaapsahimu. Hakkangi kaapsamaad tegema. Tein kõik peenrad valmis ja istutan taemed peale. Taemed jäll’ kuin ää. Vanapagan arvan, et on kehv maa ja läin sealt minema. Praegu on veel näha Vanapagana kaapsapeenrad.
ERA II 234, 55/6 (18) < Tõstamaa khk. ja v. – M. Pärdijaak < Madis Karlson, 78 a. (1939).