Tarvastu kihelkonnas Vooru vallas mõisa maa pääl on kõrge koht, mida rahvas Ristikiriku metsaks kutsub. Sääl kasvanud vanast suur männamets. Sinna tahetud vanast vene kirikut ehitada, aga ei ole saadud. (Praegune vene kirik on sest kohast tükk maad põhja-õhtu pool.) Kõik, mis inimesed päeval ehitanud, selle lõhkunud Vanapagan öösel ära: kannud kivid Võrtsjärve. Tee pääl on kivid maha pudenenud. Nende järele on Vanapagana tee praegugi näha: läheb läbi põldude ja Rabasoo Võrtsjärveni. Kiva on hulka juba välja kaevatud ja ära veetud. Kui Vanapagan kivisületäiega parasjagu Õmbleja (Õmbleja Tulfi talu, pääle selle on veel kolme Õmbleja) talu maa pääl olnud, laulnud kukk, põllenöörik läinud katki ja kivid kukkunud maha, kus nad praegugi näha on. Ristikiriku metsa ehk Ristimetsa, nagu rahvas teda ka kutsub, alt jookseb Õhne jõgi läbi. Praegu olevat jõulu- ja vana-aasta ööl Õhne jõe põhjas Ristimetsa kohal kirikukella löömist kuulda. Ristikiriku mäe seest tuleb palju surnuluid välja. Need luud oigavat praegugi veel, kui nad kurje ilmu nägevat või kui mõni õnnetus (uppumine jões) juhtuvat. Ristikiriku mäe pääl on vana inimeste mälestuse järele suur kivirist olnud, kus praegu üks suur mänd kasvab. Ristist ja kiriku ehitamisest on tulnudki Ristikiriku nimi.
E 48198/200 (6) < Tarvastu khk. < Uue-Suislepa v. – J. Müür (1912).
Kui Pühati mäel ennemalt ikka hiiepidusid peeti, siis Vanapagan olle vihaseks saanud, et jumalaid nii palju austati ja temast ei tehtud väljagi. Ta hakan siis kive vädama, et pidulisi surnuks visata. Toon siis hulga kive, sial Pühati mäe juures oo üks teine mägi veel, toon siis sõnna neid kive ja tahtn just parajast hakata pidulisi kividega patsima, kui äkist hakan kangesti müristama ja välku heitma. Oh sa poiss, kuidas Vanapagan joosma pistis! Kivid aga jään kõik sõnna mäele ja sest aast kutsutse seda mäge Kivismäeks.
ERA II 250, 54/5 (7) < Muhu khk., Hellamaa v., Päädla k. – A. Vaga < Maria Vaga, 66 a. (1939).
Korra vaadanud Vanapagan Peipsit. Näeb: lootsik siin, vene seal, lodi kaugemal. Kalamehed järvel kalu püüdmas. Korraga tuleb Vanapaganale meelde Riia laht. Rootsist ilmub suuri laevu Riiga, Saksast teisi Pärnu. Laevasõit tal vastu meelt. Tarvis seda takistada. Aga kuidas? Mis muud kui kivi teele ette panna, et laevad ei pääseks enam edasi.
Vanapagan Peipsi äärest kivimürakas sülle, Sõrve poole sammuma. Mehike arvab: kõige parem Kura kurku Sõrve sääre otsa kivi viia. Siis laevatee kinni. Vanapagan tahab otse läbi lahe Saaremaale minna.
Aga näe õnnetust: Manija saarel katkevad Vanapagana põllepaelad, kivimürakas põllest maha. Vanapagan ei saa ilma põlleta enam kivi edasi viia. Kivi maas on ja Manija saarele maha jääbki. Seal ta praegu alles, jalga 12 kõrge. Rahvas hüüab kivi Kokakiviks.
M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 98–99.
Korra käinud Vanapagan Peipsi ääres edasi-tagasi, kiskunud karvu peast ja sülitanud. Vahel rääkinud iseeneses: "Küll on ilma elu imelik. Mind kardavad kõik ega taha minu juurde tulla. Ja ometi läheb mull hädasti seltsi tarvis!" Nõnda iseeneses pomisedes jõudnud vee äärde. Vaadanud järve peale. Näinud: kalamehed paatidega järvel. Neid nähes tärganud talle midagi meelde. Hakanud ühe jala pealt teise peale hüppama ja tantsima.
Hüüdnud ise: "Nüüd tean, kudas seltsi saan. Ma viin suure kivi Sõrve sääre otsa just laevade tee peale. Laevad purjutavad kivi otsa. Inimesed upuvad ära, on minu jägu!" Juba kahmanud suure kivi sülle ja hakanud Sõrve poole sammuma. Tee peal rebenenud aga põllepaelad ja kivi kukunud maha. Kivi seisab praegu veel Manija saare peal. Kivi hüütakse Kokakiviks. Kivi on 10–12 jalga kõrge.
M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 41–42.
Ükskord kõndinud Vanapagan Peipsi järve ääres edasi ja tagasi, kiskunud karvu peast ja sülitanud, vahel rääkinud isieneses: "Küll on see ilmaelu imelik, mind kardavad keik, minu juure ei taha keegi tulla, keik püüavad ülespoole minna, sinna, kus minagi ennemuiste elasin, jah, hm, seal oli kena elada küll – aga – mina pidin seal, nagu keik teised inglid, vaga ja püha olema, mis siin all viga elada, siin võin oma tahtmise järele teha, mis tahan; ainult üks viga on siin, see on: et ma üksi olen. Mul peab ka seltsi olema."
Nenda mõteldes ja isieneses rääkides oli ta sinna vee ääre jõudnud, seal tõstnud ta silmad üles ja vaatanud järve peale. Ta näinud kalamehi paatidega järve peal purjutavad. Neid nähjes ärkanud taal midagi meele, ta hakanud ühe jala pealt teise peale hüppama ja tantsima ja hüüdnud: "Nüüd ma tean, mis ma teen, mina saan seltsi küll, ma viin ühe suure kivi Sõrve sääre otsa, just laevade tee peale, siis laevad purjutavad kivi otsa, inimesed, kes ära uppuvad, on keik minu jagu."
Nende sõnadega kahmas ta ühe kivi põlle sisse ja hakkas Sõrve poole sammuma. Aga tee peal rebenenud põllepaelad ja kivi kukkunud maha. Kivi seisab praegust ühe veikese, Pootsi mõisa päralt oleva Manija saare peal ja kutsutakse Kokakivi. Kivi kõrgus on maapinnast 10 kuni 12 jalga, hästi terava otsaga. Kivi kohta on praegu veel järgmine jutt Kihnu saarel olemas. Vanast ajast kuni praeguni on see mood, et siit saarelt sagedaste sui ajal Manija saarel kalu püüdma käiakse. Nenda läinud ka ükskord vana Kossu Jaan sinna kalu püüdma. Õhtu olnud vaikne ja vaga, ta teinud tule raua peale ja hakanud ahingaga kalu püüdma; et Manijas igakord küllalt kalu saada olnud, ei ole ta seekord mitte midagi saanud. Tema ligikonda ilmunud varsti üks teine paat, paatis olnud kaks inimest, teine pannud puid tule peale, teine püüdnud kalu, vana Jaan olnud nenda ligi, et ära näinud, kui palju see kalu saanud. Saak olnud mehel üsna hea, ta saanud nii palju kalu, kui aga jõudnud ahingaga raiuda, Jaan ei ole aga mitte ühte näinud, veel väham saanud. Uudishimulikult tahtnud ta teada saada, kes see mees on, kes nenda palju kalu saab. Ta lükanud paati hästi tugevasti edasi, et teise ligimale saaks. Teine mees ei ole ka laisk olnud, vaid teinud nisama ka. Nenda kasvanud viimaks võiduajamine välja. Jaan arvanud, et rohkem jõuab, olnud näha, et teine väha ligemale jäänud, olnud selgeste näha, et mees ühtelugu kalu tapnud, aga mehe nägu ei ole ta veel tunnud. Ta lükanud kord veel õige tugevaste, seal põrkanud ta paat vastu kivi, ta isi kukkunud üle paadi otsa merese, tuli kukkunud raua pealt maha, teine paat keige kalapüüdjaga olnud kadunud, vana Jaan seisnud oma paadiga kuival maal just Kokakivi juures. Praegu räägitakse veel, et Vanapagan sagedaste seal ümber öösite kalu peab püüdma.
E 23137/40 (1) < Kihnu – M. Kurul (1896). Vrd. HVM I, komment. lk. 529; HVM II, muist. 61 ja 62.
Vanapagan tahtnud kedagi enesele seltsiliseks. Inimesed aga kartnud teda ja ta oli vihane. Ta jalutas ja otsis seltsilist. Ühel järvel sõudnud kalamehed paatidega. Neid nähes ta mõtelnud: "Ma viin suure kivi paatide tee teele. Paadid purjetavad otsa ja inimesed uppuvad. Siis on nad minul." Kahmanud suure kivi sülle ja hakkanud jooksma. Nahkpõllepaelad aga rebenenud ja kivi kukkunud maha. Selles kivis olevat Vanapagana sõrmejäljed näha. Seda kutsutud Koka kiviks.
ERA II 241, 250/1 (6) < Kambja khk., Kodijärve v., Unipiha k. < Maariste – H. Püttsepp < Anna Pendt, 67 a. (1939). Vt. Jälgedega kivid, muist. 352.
Manõja Kokõkivi ollõ Vanakurati tuõdud. Vanakurat tahtn sedä kivi Tuõmasnesti laevatie piäle ede viiä, et laevad hukka lähäks ning et "kurat" ütleks ning Kuratid miele tulõtaks. Ning siis läin Vanakurati põllõpaelad katki ning kivi jäen Manõja mua piäle.
ERA II 235 (9) < Kihnu, Sääreküla – N. Arget Vanakurat tahtn sedä suurt Kokõkivi Kihnu vahele laevatie piäle ede tõua ning põllõpaelad läin katki ning jäen Manõja mua piäle.
ERA II 235, 234 (4) < Kihnu, Sääreküla – N. Arget < Enn Arget, 44 a. (1939).
Manijas suur Kokõkivi, mida praegu nimetatakse Kokakiviks. Vanapagan tahtnud selle kivi viia Irbeni väina laevadele ette, aga kukk kirenud ja kivi kukkus Pootsi. Mõne arvates olevat see Kalevipoja visatud.
EKRK I 9, 248 < Kihnu, Linaküla – M. Tiitsmaa < Theodor Saar, 50 a. (1956).
Kolmanda pärimuse järgi tahtnud Vanapagan viia kivi Irbeni väina laevateele ette. Manijas sattunud aga kukelaulu kätte, pilland kivi maha ja pannud plagama.
EKRK, I 16, 465 (3) – E. Laugaste < P. Nurmekund (1951).
Kui lodjad Tartu ja Pihkva vahel käima hakkasid, pahandas ennast Vanasarvik nii, et ta nõuks võttis Soomemaalt üht kaljurüngast tuua ja sellega Emajõe suud kinni sulguda. Ta läks ruttu Soome ja tõi sealt määratu suure kaljurünka ühes kindla nõuga, et seda Emajõe suhu visata. Emajõgi seda nähes suure häälega appi kisendama:
"Avitage, Ahja jõgi! Tulge kokku, Koosa jõed! Juba Ema suud sulgutakse!"
Seda hüüdmist kuuldes ehmatas Vanasarvik nii ära, et ta kivi käest maha laskis sadada, mis Vanale sarvikule jala pääle kukkus, nii et see pooleks murdus. Palju valu pärast nutmisega jäi ta ka poolpimedas. Sestsaadik ei saa ta enam nii ühtepuhku ühest kohast tõisi. See kivi on Emajõe suu ligidal veel tänapäevani näha.
H II 51, 33 (1) < Võnnu khk. – J. Mootisse (1895).
Kallis oo suur kibi. Vanasõge tahnd Virtsu väina ummistada. Siin aga rebenend põllepael, kivi kukkund maha ja töö jäänd pooleli.
ERA II 16, 66 (20) < Mihkli khk., Veltsa v., Võitra k. – H. Tampere < Annus Reiman, 65 a. (1929).
Tammemäe mägi asub Jäärja vallas. Tammemäe mäe peal elanud kord Vanatont ja võib-olla elab seal praegugi. Mäel olnud ilus Lõikküla järv. Järves elanud Vetevaim. Vanatont ja Vetevaim elanud õige vanasti heas sõpruses. Kord aga sattunud nad tülli. Vanatont saanud hirmus vihaseks. Ta otsustanud järve kivisid täis kanda. Läinudki. Korjanud hulga kive oma suurde põlle. See toimus muidugi öösel enne kella kahteteistkümmend. Varsti pidi kell kaksteist saama ja selleks ajaks pidi ta kindlasti kodus olema. Kukk laulnud. Vanatont tuhatnelja punuma. Suure kiirusega läinud tal põllepaelad lahti. Kivid kukkunud kõik maha. Vanatont püüdnud veel kahmata kive sülle, aga enam pole saanud. Seal mäe all olnud üks väike talu, kus elanud üks vanamees, keda kutsutud Küüru Peediks. Õnneks, et vanameest kodus ei olnud, muidu oleks ta kindlasti surma saanud, sest Vanatont oli kihutanud tulise kiirusega üle selle talumaja, mattes ta kividega. Maja muidugi purunenud tuhandeks tükiks.
Kui Küüru Peet koju tuli, ei leidnud ta enam maja seal. Küsides naabreilt, et mis on juhtunud, ei teadnud keegi, peale ühe vanamehe, kes oli öösel väljast tulnud. Küüru Peedil pole muud üle jäänud, kui teinud augu endale elamiseks mäesse ja elanud seal oma elu lõpuni. Koobast, kus elanud Peet, hakatud kutsuma Küüru Peedi koopaks.
ERA II 236, 407/8 (9) < Halliste khk., Mõisaküla l. < Saarde khk., Jäärja v. – M. Haak < Kadri Kartau, 80 a. (1939).
G.
H.
Kokõkivi Manijas
KIVI VEEKOGUDE UMMISTAMISEKS
142.
[Kivi Emajõe suu sulgemiseks]
Pisarad
143.
[Kivi väina ummistamiseks]
144.
[Vanapagan tahab järve täis kanda]