TÕLLU TÕOTUS JA ÄRATAMINE
184. Tõll
Tõll käskis peale enda surma ennast ta rohuaiast üles hüüda, kui vaenuaeg maale tuleb.
E 61150 < Reigi, Kõrgessaare v., Leigri k. — M. Meiusi < Jüri Leiger, umb. 70 a. (1927).
185. [TõIIu tõotus]
(Tõllu magab Kotka kivi all. Kui teda kutsutakse võitlema verevalamise vastu, tõuseb ta vaatama.)
E 61534 < Jämaja — A. Kuldsaar (1927). Vt. Kivi Kaarma kiriku ukse ette, muist. 17 A.
186. [Lapsed äratavad Tõllu hauast]
A.
Kord elasid kaks suurt meest Tõllus ja Leider. Kui nad teineteisel kostis käisid, oli neil pool vaati õlut taskus ja viiesüllane pakk kepiks käes, aga mitte käima abiks. Kui nad läbi mere läksivad, siis puutus vesi nibudeni ja laened vastu k-kid. Aga kui sõda tõusis, siis võttis Tõllus tõllaratta, viskas vaenlasele vastu silmi; aga ratas jooksis kivi vasta, kus ta peiad praegu veel. Enne kui ta ära suri, rääkis ta seda kõik oma lastele ja ütles, kui neil sõda juhtub tulema, siis nemad teda endile appi peavad kutsuma. Ütles: «Küll mina teid siis võidule aitan!» Aga lapsed tegid nalja, läksid muidu tema, haua juurde ja ütelsid: «Tõllus, tõuse üles!» Kuid Tõllus sai aru, et see nali oli, pahandas siis oma põrna ja ei läinud neile enam ialgi hädas appi. Siis said nad ära hävitud, nii et ei ühtegi suurt meest enam järele ei jäänud.
H III 8, 707/8 (3) <_Palamuse — H. Maasen (1890).
Vt. Hiidude suurus ja jõud, muist. 44 N, 139, 174; Tõll sõdib vankri abil, muist. 172;
Tõllu äratamise kohta veel muist. 6 A, 13, 44 N, 79, 89, 162 B, 167 A, 1750, P, R, 176, 177, 178; Tõllu surm, muist. 174; Vägimehe äratamine, Petseri vägimees, muist. 6.
B.
Kui ma pisuke olin, rääkis mulle minu vanaema ühte juttu ühest väga suurest mehest nimega Tõlus1, kes vanal ajal on elanud meie maal ja kes kõik Eestimaa üksi on alati sõdadest vabastanud. Ja kui viimaks sõdasi enam ei ole olnud, siis on temal igav olnud maa peal. Ta on heitnud magama ja on ütelnud, et kui siia maale ehk ükskord sõda tuleb, siis peab tema haua peale tulema ja hüüdma kolm kord: «Tõlus, Tõlus, tõuse üles, juba sõda Sõrve sääres!» Seda sõna on rääkinud ka vanemad oma järeltulijatele ja nii läinud see ikka edasi. Kord rääkinud isa oma lastele seda juttu ja lapsed olnud väga uudishimulised, läinud tema haua peale ja ütelnud need sanad. Hädaste olnud nad viimseid sõnu saand suust välja ütelda, kui Tõlus suure mürina ja praginaga üles tõusnud ja küsind: «Kus on sõda?» Aga need ei ole ehmatuse pärast sõnagi välja saanud öölda, ja selsamal silmapilgul sõitnud üks tõld sakstega sealt mööda. Ta on vihastanud, tõmband tõlla alt ratta ja visanud edasi ja see on läinud seitse versta edasi ja viimaks läinud veel vasta kirikutorni puruks. Siis heitnud ta uueste magama ja ei ole luband enam ilmaski üles tõusta.
H III 18, 34/6 < Peetri — O. J. M[ünther?] (1894).
-------------------------------------------------------------------------------------------
1 Ta rääkis tema suurusest ka, aga ma olen unustanud. — Jutustaja märkus.
------------------------------------------------------------------------------------------
C.
«Tõll, Tõll, tõuse maast, vaenlane on maal!» üeldud Saaremaal ja Tõll ajanud ennast rinnust saadik jo välja, aga vaenlasi ei olnud, sestsaadik ei tõusend Tõll enam mitte.
Veske 3, 337 — M. Veske.
D.
Suur Tõld olnud Saaremaal. Ta surnud ära, öelnud veel, et kui sõda tuleb, siis hüütagu teda — ta tuleb appi. Hiiglatugev ta olnud. Viguri pärast hüütud teda, et näha, kas ta tõesti tõuseb: «Suur Tõld, tõuse üles, sõda tuleb!» Ning tõusnud üles oma kalmust ja näind, et sõda pole. Siis ta öelnud: «Nüüd ma heidan magama ja keegi mind enam ei tõsta üles, kuna te mind petsite.» Nõnda jutustand Saaremaa poisid-tüdrukud.
E 59666 < Tartu — O. Loorits (1927).
E.
Tõllus elanud enne Audla külas ühes saunas. Nüüd on selle sauna asemel talupere, mida Tõlluks nimetatakse, vahel ka lihtsalt Tõllu saunaks. Karjapoisid laulsid:
«Tõllus, Tõllus, tõuse üles,
sõda Sõrve sääre juures!
Tõllus viskas tõllaratta» jne.
E, StK 42, 87 (25) < Pöide, Uuemõisa v., Veere k. — V. Noot < Nuki vanaeit (1927).
Vt. ka Tõllu kodu, muist. 147, 152.
F.
Suur Töll, see oli Sörves, ükskord karjalapsed olid hüppand Töllu hava peal: «Suur Töll, töuse üles, söda Sörve sääre otsas!»
Tõll tõusend üles, hakkand vaatama, pole midagid olnd, laste vale olnd. Siis ta ütlend neh: «Tõuse enam mitte!»
KKI MT 83 < Jaani, Suur-Pahila k. — M. Must < T. Kärner (1950). 252
G.
Tõllus
Tõllus, Tõllus, tõuse üles,
sõda (on) Sõrve sääre otsas.
See oli see muistne mees old. Pitkemald põle. Jõulute aeg jooma aeg [== joomise ajal] mõned laulsid seda laulu. Jõomees (joomees) ta pidi olema. Leigrit ei ole kuulnud.
ERA II 34, 269/70 (85) < Jaani, Maasi v., Võhma k. — O. Loorits < Juhan Meri, sünd. 1870. a., Anna Meri, sund. 1871. a. (1931).
H.
Tõllus olnd Saaremaal. Ta olnd surnd, öeld: «Kui sõda tuleb, siis tampige mu üles!» Lapsed läind haua peale, rääknud: «Tõllus, Tõllus, tõuse üles, sõda Sõrve sääre all!» Ta on siis vihastand, ütelnd, et lapsed on narrind teda, ei ole luband enam tõustagi üles.
ERA II 55, 33 (7) < Ridala, Sinalepa v., Mäevalla k. — R. Põldmäe < Juula Valgemäc, 83a. (1937).
I.
Tõllus old Saaremaal. «Tõllus, Tõllus, tõuse üles, sõda Sõrve sääre pääl!» Tõllus võtnd tõllaratta, see joosud seitse versta. Kus mere sees keind, vesi ulatand niudest saadik. Vesi ulatand niude, laksud kuuldud kaugel Rõude.
ERA II 55, 77 (55) < Ridala, Sinalepa v., Tuuru k. — R. Põldmäe < Mihkel Reets, 83 a. (1937).
Vt. Vete sügavused, muist. 139.
K.
Tõllus oli magand, olid karjund: «Tõllus, Tõllus, tõuse üles, sõda tõusnud Sõrve sääres!»
ERA II 192, 534 (114) < Nissi, Riisipere v., vanadekodu — R. Põldmäe < Ann Umberg, 83 a. (1938).
L.
Saaremaa Suur Töll, tema läks siit üle mere.
«Töllus, Tõllus, töuse üles,
söda Sõrve sääre juures!»
KKI 27, 79 (7)< Hiiumaa raj., Käina k/n. — R. Viidalepp < Jaan Kääramees, 63a. (1954).
Vt. ka KKI 27, 187 (l) < Muhu, Koguva k. — A. Schmuul < Kristiina Noor (1959).