TÕLLU SURM JA HAUD
174. [Tollu surm]
A.
Ennevanast oid suur ja kange mees, Tõll nimi. Pidand kangesti sõdasi ja tema olla alati võit. Ükskord küürutand, ja üks mees, vaendlane muidugi, võtt löönd Tõllul mõõgaga pia otsast ära. Tõll võtt pia maast üles kaendlasse ja sõdind edasi. Niikaua sõdind, kui Tõll võit. Hakand teine siis koju minema, pia kaendlas. Üks naine lüpst lehma, kui Suur Tõll mööda läind. Naine kangesti imestand selle üle. Suure Tõllu süda saand täis ja üteld, et:
«Häbi, häbi, kuuvalge paistab!»
Läind teine veel tüki maad edasi ja old teine siis kangesti väsind ja heit magama, pia kaindlas. Hõigand, et kui vaendlane tuleb, siis ajage ülesse, ja jäändki nii puhkama. Käskind hüüda, et: «Suur Tõll, Suur Tõll, tõuse üles!»
ERA II 259, 482 (13) < Koeru, Liigvalla v., Ao k. — L. Priks < Miina Tillikas, sünd. 1867. a. (1939).
Vrd. Peata kirikuehitaja, Petseri vägimees, muist. 4.
B.
Suur-Tõllu surm
Ühel hiljal õhtul toodi Suur-Tõllule Riigu peresse Sõrvemaalt sõnumid, et lääne poolt vaenlaste vägi Sõrve säärele maale tulnud ja nii suure jõuga neid lajale pillanud, et vahvad Sõrve mehed neid ei ole jõudnud tagasi tõrjuda. Ühes paikas on sõrulased oma väikse salgaga küll nalja teinud neid põgenema ajades, kus vaenlased sõrulaste vägevade vommide eest hoides ja oma nahka hoides meresse on läinud ja ära uppunud. Nad tahtnud ennemine veesurma surra, kui et kuival maal sõrulaste kuivas saunas hinge T-ieita. (Seda paika, kus sõrulased vaenlased meresse on tõrjunud, nimetakse tänapäevani veel Türju rand.) Siiski oli vaenlaste vägi teistes paikades tugev küll ja tungisid edasi.
Kui Sõrve saadikud olid seda keik Suur-Tõllule rääkinud, mis vaenlased vaeste sõrulastega tegevad, ja teda alandlikult palunud, siis ei viitnud Suur-Tõll mitte sugugi aega, ja et küll õhtu käes oli, pistis tema Sõrve saadikud jakitasku ja ruttas Sõrve poole. Ta ei käinud mitte teed mööda, vaid otse metsast läbi. See tee, mis ta nüüd käis, viis teda Tiri
metsa mõisa juure. Säel, kus praegus Tirimetsa mõisa seisab, olnud sel ajal kaks talukohta. Lõuna pool otsas, säel metsas oli enamiste lehtpuude mets. Suur-Tõll puhkas säel metsas natuke. Kui juba koiduvalge oli, siis puutus metsa poolt hädahäel temale kõrva. Viha, mis tal, vaendlase vastu oli, täitis väga tema südant. Säel tuli nüüd äkiste tema meele, et eile õhtu rutulese tulemisega oli unustanud sõariistu kaasa võtmata. See viga näisse [selle] läbi parandud saada, et temale ühed vaenlase sõavankrid kahe hobusega vastu tulid. Tema tegi hobused lahti ja lõi mehed maha ja vankri võttis tema käe otsa ja hakkas siis sennapoole minema, kust kisa kuulda oli. Kui Suur-Tõll seda verist tööd nägi, siis astus tema välja, läks vaenlaste ligi oma vankritega ümber ööritama. Kui ta vankrid ümber ööritas, siis astunud tema parajal sammul edasi nagu rehesõtkutaja hobustega, ikka sennapoole, kus paksem vaenlaste salk nähte olevad. Seda tempu tehes langes vaenlasi nagu heina vikati ees maha. Aga õnnetus pidi ka tulema: vankri härgipulk, ehk kudas sõrulased ise nimetavad — seasuu pulk ehk naga, kudas seda hüütakse, läks katki, tagumised rattad läksid nii suure mürinaga vaenlase salkudest läbi, viinud Tamre Taavi õuevärava ja ajad puruks ja lõhkunud Lamla sealauda ja sauna maini maha, läksid edasi merevett mööda, kuni viimaks vette langesid ja siis veel merepõhjast liiva kokku rüüstasid. (Seda paika, kus vankrirattad liiva kokku rüüstasid, nimetavad sõrulased Letsi ehk Lillei rahuks.) Suur-Tõllul olid nüüd esimised rattad üksi vehmriga käe otsas ja hööritas nendega edasi ja külvas surma vaenlaste sekka. Järg oli juba niikaugel, et sõrulased juba: «Hurraa, ta elagu!» hõiskasid. Säel pidi jälle õnnetus tulema. Vankri põlvepulk läks katki, rattad lendasid tuulekeerul Salme kõrtsi, lõhkusid tuulingu ka juurini ära. Mis ette tuli, see puru oli. õnneks jäi aga üks ratas maha, igeots kündis maapinda segamine, kus iialgi ühte rohtu ega puud ei kasvanud, vaid sai järveks ja ongi järv praegus alles. Suur-Tõllu tapluse jõud oli alandud, hööritas küll veel vehmriga edasi, aga kaugele omete ulatas. Seda nähes sai vaenlase vägi julgemaks. Kui Suur-Tõll nägi, et ei aidanud enam midagi, tõmbas tema tõllaratta kätte, viskas ühe põgeneva salga järele. See ratas läks nii suure valuga, et tema mitusada meest maha lõi. Viimaks läks ta Sõrve säerele ühe suure kivi otsa, kus tema puruks läinud ja ka kivi teise külje päele aeanud. Kui nüüd Suur-Tõllul midagi sõariista ei olnud, oli üks rattarõuk maas, kui ta kumardas ja seda tahtis ära võtta, siis juhtus jälle õnnetus: üks vaenlase seamees raius tema pea otsast ära. Suur-Tõll sai küll oma pea varsti maast kätte, aga rattarõuk jäi kaduma ja ei tea praeguske ükski, kus ta jäänud. Ilma peata ei tahtnud Suur-Tõll mitte vaenlastega enam mässata, vaid tema võttis pea ja läks oma teed sõaplatsilt ära. Oma pead kaendlas hoides ruttas tema üle karjamaa, et veel oma tööd lõpetada, mis temal Kärla kiriku kallal veel tegemata oli jäänud, ja tahtis neid veel ära teha. Sael juhtus, et üks noorik lehmi lüpsis ja kuuehänd (hõlm ehk saba) oli natik ülal, mida Suur-Tõlla pea kaendlas nägi: «Oi, oi, noorik, kas ei ole häbi, ise lüpsad lehma ja kuuvalge paistab hänna alt ära!» Noorik vastas: «Kas see ei ole siis mitte häbi, kui nii suur mees, kui sina oled, teed kaudu käib, pea kaendlas. Kuupaistus võib kogemata pilvede vahelt juhtuda, aga mees ei või mitte kogemata oma pead kaendlas kanda, see on päris laiskus.» Jah, säel oli vorst makiga maksetud. See vastus tuletas Suur-Tõllule jälle uueste meele, et tal pead otsas ei ole. Ta astus siiski veel edasi, tema hakkas tundma südame nõdrust ja pea hakkas kaenlas higistama. Tema jõud oli otsas, jalad läksid nõdraks ja langes senna maha. Esmalt suri tema keha ära ja pea elas veel. Kui nüüd pea nägi, et keha juba surnud oli, siis hüüdis need viimsed sõnad välja: «Siia matke mind maha, tammepuud varjagu mu voodi, kadakas kaitsku mu pea! Põhja kuningas päestku mu sugu! Enne ma ei tõuse, kui okaspuu lehte ja lehepuu oge kannab. Kangest rõhub rahvast raske ike!» Neid viimseid sõnu oli tema nii valjust rääkinud, et üle Saaremaa oli need kuuldud. Senna oli tema maha maetud, kus tema oli surnud. (Teine kord ma kirjutan teile tema kirikute ehitamisest edasi.)
Veske 3, 41/4 (3) < Karja — V. Mäggi.
Vt. ka: Türju nime tekkimisest, muist. 169 A, 170; Võitlus vaenlaste vastu, muist. 167—172; Sõjamehed Tõllu taskus, muist. 169 A, eespool lk. 54, P. Süda, Suur-Tõll; Koltse järve tekkimine, muist. 112; Kärla kiriku ehitamine, muist. 129, 133, 138, 150; Tõllu haud, muist. 175, 178.
C. Saaremaa vägeva mehe Suure Töllo surm
(Ennemuistne jutt)
Kui Suur Töll Kerla kirikut ehitas, mis selle praeguse uue kiriko eest ära lammutati, siis oli ta Sõmera külas Rigu Hindriku kohas kortlis olnud. Senna oli temale sanum toodud, et vaenlane juba suuremat jägo Sörvemaad ära võitnud ja et Salme mehed Massi nömmes oma laagrit üles löönud ja tahavad keigest väest vasto panna, ning et nad keige alandlikuma palvega Suurt Töllo abi paluvad. Sanum tuli öhto hilja peale ja et abi tiitsest vaea oli, ruttas mees varsi teele. Ei ta käinud teed mööda, vaid otse silmalt metsadest läbi Tirimetsa möisa peale välja ja jäi ööseks Tönno kohta, mis Tirimetsa moisa juures. Seal puhkas Töllo lühikest aega ja, öige varakult jalul, kui oue läks, kuulis Salme pool hädaheält. Siis kihvatas ta süda viha pärast. Tiitse tulemisega oli ta unustand söariisto kaasa vötta. Nüüd alles leidis neid vaea. Muud ei olnud seäl õue peäl kätte saada, kui vanad puurattad, neid tõmbas ta sörmede otsa ja ruttas üle karjamaa välja Massi nömme poole, kus praego Sörve öigeusuliste surnoaed seisab, puuvalliga ümberringi müüritud. Kui ta senna oli saanud, nägi ta seda koledat lugu, mis vaenlane Salme ja Üüdibe meestega oli teinud, mis meie aga siin laiemalt seletama ei hakka. Ja see sündis, kui Töllo silmapilgul seda verist tööd oli üle vaatnud, et tema viha pölema läks ja ta jooksis suure rutuga kesk vaenlaste hulga sekka ja hakkas seäl nende ratastega ümber ööritama. Vaenlasi jäi nago heinu maha puperdama. Üürikese aea pärast, kui ligi tunni aega oli vaenlasi maha löönud, ja niikaugel juba lugu oli, et Salme ja Üüdibe mehed juba rõõmuga hakkasid höiskama: «Ta elago! hurrah!» siis tuli önnetus. Rataste keelte hargi naga läks katki, tagumised rattad läksid keige reitega Tammera Peetri ouest läbi ja löhkusid Läätsa Jaago sauna ja sealauda maha. See alandas Töllo tapmise jõudu — taples veel, kuni rataste põlvepulk ka katki läks. Esemised rattad läksid suure jooniga Kaeta mäelt läbi ja viisid seäl ühe tuuliko juureni maha ja löhkusid Järve pere taga hulk metsa maha, kündsid tükk maad seäl segamini, kus iialgi pärast puu ega rohi ei kasvanud, ja viimaks sündis senna järv. Töllul on nüüd vehmer üksi veel käes, miska tuliselt taples, kuni vehmripulk katki läks ja enam peus ei seisnud. Ja see sündis, kui vehmer Töllo käest ära lipsas, et ta seda kummardades rahva seast läks üles vötma, et üks suur ja tugev mees vaenlaste hulgast möögaga Töllo pea otsast ära löi. Töllo sai varsi aro, et asi öige ep olnud, sai rutuga oma pea maast kätte, võttis kaenla ja hakkas Kerla poole ruttama. Tuli jälle karjamaa väljalt, Suurna ja Lönga külast läbi. Kui ta Kangro pere väravast mööda tuli, siis nägi ta perenaest seäl lehma lüpsvad, oli aga kükitades oma kuuehända natuke paljo üles töstnud. Seda nähes ütles Töllo pea kaenlast:«Vui, noor inimene, ise lüpsad lehma ja perse paljas, kas sul häbi ei ole?» Noorik kostis: «Kas see siis mitte häbi ei ole, ise suur mees ja käid teed, pead kainus kandes!» See sana äratas Töllo meele, et ta pea enam otsas ei ole, ja ta süda lõi nõdraks ja pea hakkas kaenlas higistama. Kui ta Söro nõmme Dolli kohast mööda, vana Metsa Koorti kohta Sütema raiska oli jõudnud, seäl löppis ta jõud jalgadest ära; ta langes maha ja heitis hinge. Senna maeti tema keha suure auga tee äere tammede alla maha. Tema surma leinamiseks kandsid keik Saaremaa rahvas 30 päeva kotiriideid selgas. Naesterahvas, kes Kerla kirkkonnas enne suisel aeal punased sukavarred kandsid, ei jöudnud nii rutulise leinaaea tarvis musti sukavarsi tiitsel tööaeal valmis kududa, löikasid sukapöised otsast ära ja käisid leinaaea sukaseärtega. Pärast nägid, et sinised ja mustad sukavarred küll kõlbavad, võtsid naesterahvas nõuks Suure Töllo mälestuseks sinised ja mustad sukavarred kanda ja teevad seda tänapäävani. Teised kirkkonnad pöle seda au Töllole mälestuseks mitte teinud, vaid kandvad suisel aeal punased sukavarred.
E 7/10 (2) < Kärla — P. Süda (1874) =p H II 41, 509/12 (l) < Kärla khk. ja v., Mõnnuste k. — M. Maante (1878).
Vt. Kärla kiriku ehitamine, muist. 129, 133, 138, 150; Koltse järve tekkimine, muist. 112.
D.
Saaremaa Suur Tõll oli ka, tõlla rattaga viskas kurni, ise oli ilma peata, joosis ühessa versta.1
ERA II 137, 117 (20) < Kullamaa, Jõgisoo v., Oomküla < Kalju v., Väike-Kalju k. — A. Samet < Jüri Sillamaa, sünd. 1870. a. (1936).
------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
1 Kurn jooksis 9 versta. Jutustaja kinnitas, et seda pole lugend, vaid kuuldud lugu. — A. S[amet].
---------------------------------------------------------------------------------------------------------------
E.
Tõll on Sõrvest tulnd, pea oli otsast ära löödud. Naine oli lehma lüpsand. Ta pilkand naist: «Naisterahvas lüpsab lehma, kuuvalge väljas!» Naine ütlend vastu: «Suur mees jookseb ja pea kainus!» Tõll saand aru, et tal pole pead otsas. Jäänd nõrgaks sest ning jäänd sinna maha. Ta ond Hirmuste pool kantis, Sütemäe raiska kutsuti (s. t. halb metsakoht).
RKM II 74, 685 (2) < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Kihelkonna al. — S. Lätt < Kaarel Tõemets (Kaerasoo Kaarli), 71 a. (1958). Vt. ka: Tõllu haud Hirmustel, muist. 175.