KIVI KIRIKU UKSE ETTE
39. [Kivi Kaarma kiriku ukse ette]
A.
Kui elas alles Tõllu naine, toonud ta Sandla säärelt suure kivi kuni Kiratse külani, mis seal praegu asubki. Kui ta jõudnud kiviga, mille tahtis Kaarma kiriku ukse taha viia, Kiratse külani, laulnud kukk ja Tõllu naise põllepaelad rebenesid, kivi langenud ta jalgadele, mille järel ta surnud. Tõllu naine olevat maetud teinepool teed, mis kivi juurest läbi käib. Nii see kivi on sinna saanud.
ERA II 233, 139 (15) < Püha, Pihtla v., Saue-Sutla k. — K. Mätlik < Juhan Pähk, 67 a. (1939). Kivikandmisest ukse ette vt. ka muist. 17—26, 40—43; Pireti (~Vanapagana naise) kivi Kiratsis, muist. 45, 67; Kivi Kaarma kiriku pihta, muist. 129 D. Ristikivi kohta vt. ka muist. 21, 45, 46.
B.
Ühe jõululaupa öösa vana Suure Tõllu naine Reet tahtand suured kivid Kaarma kergu ukse taha viia, et siis inimesed änam välja ei saaks. Saand ta Kiratse küla juure joudand, äkist kukk lauland. Reet kohkund sellest kangesti. Põllepael läind puruks ja üks suur kivi kukkund Kiratse küla taha
maha. See seisab sääl paergus alles. Inimesed hakkand seda Ristikiviks kutsuma. Saand vana Reet siis edasi läind, hakkand Kiratse küla vahelt läbi saama, lauland kukk teist korda. Nüüd läihd Reedu põllepaelad keik katti ning kivid kukkund puhas maha. Need kivid seisvad paerguskid alles sääl. Inimesed kutsuvad neid Kondikivideks.
RKM II 3, 169/70 (5) < Kaarma, Kuressaare v., Laadjala k. — J. Laes < Liisa Kuusk, 76a. (1947).
C.
Sii küll ühtegi suurt kivi ei tea, aga Kiratsi küla vahel on küll üks kivi nagu kuhi. Räägiti, et Sõrve säärelt oli hakkand tooma seda kivi. Vanapagana naine oli toond, Piret oli nimi olnud, õli tahtand Kaarma kiriku ukse taha viia pühaba jutluse ajal. Seal olid põllepaelad katki läind. See kivi on küll nagu maa peale kukkund.
RKM II 86, 92/3 (l) < Kingissepa raj., Pihtla k/n., Kõljala as. — E. Liiv < Rauna emm, 69 a. (1959).
Vt. Vanapagana naine kivikandjana, muist. 67.
40. [Kivi Valjala kiriku ukse ette]
A.
Tõllu naene pidand kivi Valjala kiriku ukse ette viima. Väkra kuked hakan laulma, kohkun, põllepailad läin katki, kukkun sinna maha.
RKM II 86, 501 (l) < Kingissepa raj., Valjala k/n., Männiku k. — S. Lätt < Sander Raun, umb. 75 a. (1959).
Vt. Kivikandmisest ukse sulgemiseks, muist. 17—26, 39—43; ka 62.
B.
(Mida te teate selle Väkra küla suure kivi kohta rääkida?) Noh, ma'p tea muud mette midagi: see on ... see on Tõllu või Suure Tõllu naine on selle senna toond, nii kaugele rügand tese. Sinna kohta saand, ja siis põllepaelad läin katki ja siis jäänd senna ning seisab praegus. (Ei tea, kus ta tahtis ta viia?) Sõrve või mina'p tea, kus mere ääre. Merese aada teist, aga vat pole suutnd.
RKM, Mgn. II 21 Ic < Kingissepa raj., Valjala k/n., Männiku k. < Jaani— S. Lätt < Olga Raun, 68a. (1959).
41.
[Tõllu naise põllekivi Muhus]
Kui tõeline see muinaslugu oo, ei tea, vanad inimesed riaksid. Rätsepa maja juures oo kivi. Suure Tõllu naene tahtn seda viia Suure kiriku ukse taha lihavõttepüha teenistuse ajal. Aga põllepaelad läin lahti, kivi kukkun varvaste peale. Hakan nutma, pisarad kukkun nagu russikad. Kivi oo suur mürakas, paestab välja.
KKI 27, 207 (l) < Muhu, Rinsi k. — A. Schmuul < Ivan Peegel, sünd 1898. a. <1959).