KIVID NÕIA UKSE ETTE

26.
Siin eland üks Muhu Madli, naisterahvas vist. Siin Taavil old kitselaut, ta oli selles magand suvel. Teind siin kurja inimestele, noidand, sedasi halba teind. Inimesed pöle enam saand elada. Suur Töll mötlend: Mis ma talle teen? Lukud teda ei pea, kurja ta teeb ümbruskonna inimestele. Ta vötnud selle nõuks, et ma lähen Karujärve äärde, toon kaks kivi, panen need sinna ukse taha, et ta välja ei saaks. Tal pöle önnestand neid tuua. Ta oli pölle sisse pand. Teisega sai kaks kilumeedrid, Raka juure, kukkus seal maha, pöllepaelad läksid katki. Siis ta sölmind need pöllepaelad kokku, teise kivi toond ikka edasi. [Kivil kutsutakse Mikuniidi aluseks. See on väiksem kivi. Need kivid on alles. Teine on kõrgem kui lagi, ümmargune kivi, teine on poole väiksem. Teine on Raka kivi, teine on Mikuniidi kivi. Madli teind ikka kurja edasi, käind metsas. Seal oli tal küna old, seal ta teind podisi, seal ta söönd. Inimeste käest varastas, noid oli päris. Ta oli Muhust pärit, tuli siia elama. Üks vanamees teadis, see on ammu surnd. Nüüd põle seda mändi, känd on ka üles juuritud. Ma nägin ka seda küna. Puu juure sisse oli lõigatud. See oli veel hiljuti alles.
RKM II 74, 52/4 (2) < Kingissepa raj., Kihelkonna k/n., Odalätsi k. — R. Põldmäe < Sohvia Luugus, 65 a. (1958). Vt. ka: Kivi kiriku, mõisa või lossi ukse ette, muist. 22—25; Mikuniidi nime kohta vt. muist. 115 I.