Felix Oinas
Lennart Mere sisurikkas "Hõbevalges" on müüt tuule magamisest ümber jutustatud järgmiselt: "Meresõitude ajast pärineb eesti loodusmuistend, mille kohaselt tuul olla kord ära kadunud. Ämblik leidnud tuule ilmamere köhal uinunult, kuid teate sellest tõi maale ja päris tuule ülesleidja au endale vilgas kärbes, kellele ämblik seniajani kätte tasub."1
Eesti Rahvaluule Arhiivis Tartus on sel teemal talletatud kolm teisendit, neist tuule kohta kaks ja üks surma kohta.2 Tuule müüdid pärinevad Kambjast ja Viljandist ning on kirja pandud möödunud sajandi lõpul. Kambja ülestähenduse järgi (Johann Väggi, 1896) heitnud tuul kord puhkama ja jäänud magama. "Kõigile liikuville ja liikumatatelle, tuu om loomile ja puile tulnu tuule puudus paljo masma, nii elo kui kasvu paale." Kõik loomad hakanud teda otsima. Viimaks läinud ämblik üle mere ja leidnud tuule ühe suure kivi kõrval magamas. Ta vedanud võrgu tuulest üle ja ajanud ta üles. Tuul olnud väga vihane ja ähvardanud teda "maha murda". Keset merd tulnud ämblikule kärbes vastu ja ämblik kõnelnud talle tuule leidmisest. Kärbes lennanud kohe tagasi ja võtnud tuule leidja au enesele. See põhjustanud ämbliku kustumatu viha kärbse vastu.
Viljandist pärinev teisend (Anton Suurkask, 1898) on detailideni eelmisega sarnane, üksnes ämbliku ja kärbse tüli on käsitletud üksikasjalisemalt. Tuule magamise tagajärgedest mainitakse, et selle tõttu olid "jäenud kõik loomad ja taimed hädasse ja nälga".
Selle müüdi jälgede ajamine viib meid esijoones Anatooliasse muistsete hetiitide juurde, kelle mütoloogias on kõdust pagenud jumalustel keskne osa. Vanahetiidi mütoloogias võõrduvad jumalused oma maast ja rahvast, keda nad tavaliselt kaitsevad, jätavad maha oma asukoha ja lähevad peitu. Nende lahkumise mõju inimestele, jumalustele, loomadele, loodusele ja taimedele on kujukalt kirjeldatud savitahvlitel, mis on küll osaliselt purunenud.3
Kõige paremini on säilinud müüt Telipinusest, tormijumala pojast, kelle nimi on hati - niisiis mitte indoeuroopa - algupära. Tema ülesandeks on põllunduse, eriti teraviljade kasvu edendamine. Telipinus vihastub (mispärast, see ei ole lünga tõttu tahvlis teada), tusastub ja läheb minema, viies kogu elu endaga kaasa. Tema lahkumine põhjustab kõikehõlmava katastroofi: tuled inimeste elukohtades kustuvad, oder ja nisu ei kasva, mäed ja puud kuivavad ja loomad ei poegi. Inimesed ja jumalused surevad nälga.
Väikesed ja suured jumalad asuvad Telipinust otsima. Päikesejumal saadab välja kotka, kuid see Telipinust ei leia. Siis läheb ta ise, aga tulemuseta. Lõpuks saadab jumalate ema otsingule pisikese mesilase. See otsib Telipinust kõrgetel mägedel ja sügavates orgudes ning leiab ta lõpuks lagedal väljal magamas. Mesilane nõelab teda ja äratab ta üles. Telipinus on tulivihane ja hakkab raevutsema, müristades koos välguga ja purustades inimeste eluasemeid. Ent maagia, ohvrite lubamise ja loitsimisega õnnestub teda rahustada. Ta tuleb tagasi ja elu läheb jälle endistesse rööbastesse.4
Müüti jumalate lahkumisest ja tagasitulekust jutustavad hetiidid ka mitmest teisest jumalast - tormijumalast, kolmest lokaalsest tormijumalast, päikesejumalast ja teistest. Neil kõigil on viljakusjumala funktsioon. Kadunud jumala leidjaks on ikka mesilane.5
Sel müüdil jumalaist oli kultuslik ülesanne. Harry A. Hoffner juuniori järgi oli see müüt hetiidi jumalateenistuse fookuseks. Telipinus ja teised pagenud jumalad olid ühenduses riitusega, mille ülesandeks oli meelitada solvunud jumal tagasi oma maale ja oma rahva hulka.6
Sama müüti tundsid ka muistsed kreeklased seoses põllunduse ja viljakuse jumalanna Demeteriga. Arkaadia versiooni järgi Demeter ("Must Demeter"), masendunud oma tütre Persephone röövimise ja jumalanna enese pilastamise pärast Poseidoni poolt, peidab end koopasse. Selle tagajärjel ei kasva enam midagi ja inimesed surevad. Ükski jumalaist ei tea, kus ta on. Lõpuks leiab Paan, kitsejalgadega Arkaadia jumal, tema koopast kätte ja teatab sellest Zeusile. See saadab kohe välja saatusejumalannad moirad. Neil õnnestub Demeteri pahameelt leevendada ja ta tagasi tuua. Tulles toob ta viljad endaga kaasa.7
Homerose hümnis Demeterile jutustatakse, et Demeter, muretsedes tütar Persephone röövimise pärast Hadese poolt, läheb ära oma templisse. See põhjustab kõhutava nälja, mis ohustab inimkonna olemasolu. Zeus saadab Irise ja seejärel kõik jumalad järgemööda Demeterit paluma, et ta järele annaks, kuid see keeldub. Ainult siis, kui Persephone tuleb tagasi, kuigi ainult osaks aastast, nõustub Demeter kutsujaga ja taastab elu põldudel.8
Demeteri müüdi põhiskeemi identsus Telipinuse müüdiga on ilmne. Isegi Demeteri preestrinnade nimetuseks on "mesilased".
Sellega ei lõpe veel eesti loodusmüüdi sugulaste ahel. Sama laulu leiame ka meie sugulasrahvailt Karjalas ja Soomes. Nii karjalased kui ka soomlased pühitsesid igal aastal viljakuspäeva isikustatud viljakushaldja Sämpsä Pellervoise (algselt Ukko) äratuslaulu esitamisega. Selle ülesandeks oli taimekasvu stimuleerimine.9
See suurepärane riituselaul algab katastroofi kirjel-dusega: kaerad ja rukkid raiesmikus ei kasva, ei tärka orus, Sämpsä künkal ega Pellervoise kingul. Selgub ka selle põhjus - Sämpsä lamab selili voodis ja magab. Talvepoiss läheb tuuletäku seljas teda äratama, kuid ta keeldub tõusmast,» sest talvepoiss on kahjustanud loodust -, puhunud lehed puudelt, puna neidude palgeilt, pead kapsailt ja juured naereilt. Küll aga järgneb looduse ihaleja Sämpsä kevade- või suvepoisi kutsele, sest see taastab kogu looduses endise olukorra.10
Martti Haavio "Kuolematonten lehdot"11 sisaldab terve rea meid huvitavaid värsse karjala rahvalauludest. Ühes loitsus mainitakse: "Mina olen saatnud Sämpsäle järele saarele merelisele, kaljule puutumatule." Teises loitsus on mesilane see, keda kehutatakse lendama üle üheksa mere mainitud saarele. Ning Sämpsä äratuslaulus ja ühes loitsus viidatakse müüdile, mille järgi Sämpsä oleskles "merest ümbritsetud viljakandmatul saarel; sealt tuli teda otsida..."
Võib oletada, et neis värssides peitub Sämpsä äratuslaulu üks variant, milles mesilane on saadetud otsima põgenikku iseäralikult saarelt.
Sämpsä äratuslaulul on lisaks veel erikujuline teisend Ingeris ja Karjalas. Selle järgi on Sämpsä abielus oma võõrasemaga või on maganud oma õega, mistõttu ta peab põgenema pimedasse Põhjalasse, kust teda minnakse tagasi kutsuma. See variant on ilmselt sekundaarne.
Eesti Rahvaluule Arhiivist saadud ja Kanepis kirjapandud versioon (Carl Lipping, 1895) kõneleb surma kadumisest ja jälleleidmisest. See on tõenduseks selle müüdi levikust väljapoole viljakuse ringi.
Võrreldes eespool toodud viljakusmüüdi versioone, leiame, et neil kõigil on sama struktuur. Müüt algab jumaluse või tuule lahkumisega oma kodupaigast, mis põhjustab looduskatastroofi. Selle ulatus on tohutu: kogu elu seiskub, viljad ei kasva, loomad ei sigine, tuleb nälg ja surm. Samal ajal otsitakse intensiivselt lahkunut, kes lõpuks leitakse. Kõik otsitavad peale Demeteri magavad. Nad äratatakse, mis põhjustab Telipinuse ja tuule raevu. Lõpuks lähevad nad või lubavad minna koju tagasi. Sellega on katastroof kõrvaldatud ja ajutiselt seiskunud elu jälle taastatud.
Magaja leidjad ja äratajad müüdis varieeruvad. Tähelepanu väärivad mesilane hetiitidel ja ka karjalastel ning petlik kärbes eestlastel. Need putukad moodustavad selleks ülesandeks ideaalse paari oma kiire lennu ja nõelamise või valusa hammustamisega.
Kerkib küsimus: miks on nii suure ning tähtsa ülesande täitmine usaldatud nii väikeste putukate - mesilase ja kärbse - hoolde? Mesilane on maailma kuulsaim ja tähtsaim putukas. Tal usuti olevat salajased teadmised ja tarkus. Indias oli ta koguni jumalate sümbol. Ta oli sõnumiviijaks jumalale, ja kõnealuseski müüdis on ta sõnumitoojaks jumalalt.
Oma väiksuse poolest sarnaneb mesilane kärbsega, kelle terav nokk täidab nõela aset. Seetõttu võis Eestis mesilane hõlpsasti asenduda kärbsega. Seejuures vastandati putukate väiksus ülesande suurusega, millise kontrasti rõhutamine on rahvaluulele iseloomulik.
Putukail või lindudel, kes teevad mingi sangaritee, peavad olema selleks vajalikud tarvikud. Mesilasel ja kärbsel on need olemas, samuti kui rähnil lääneaafrika vanasõnas ja muinasjutus on pikk nokk, millega ta toksib augu puusse, kust esimesed inimesed välja pääsevad.12 Kuna ämblikul eesti müüdis vajalikud tarvikud puuduvad, on ilmne, et tema osa ja ta vaen kärbse vastu on hilisem lisand.
Tõenäoliselt tuleb siin küsimusse laenamine. Müüdi loojaks võisid olla hetiidid muistses Anatoolias, kes omistasid pagemise mitmele jumalusele. Hetiidid domineerisid Väike-Aasias teisel aastatuhandel kuni umbes aastani 1200 eKr, mil nende riik kokku varises. Neilt rändas müüt ühelt poolt Kreekasse - võimalik, et hurride ja foiniiklaste kaudu - ja teiselt poolt Kaukaasiasse. Võib arvata, et Ida-Euroopasse jõudis see Kaukaasiast juba enne indoeurooplaste sissetungi põhja poolt. Hiljem läks see sealt edasi loodesse eestlastele, karjalastele ning soomlastele.
Ida-Euroopa on olnud teatavasti selleks teeks, mille kaudu rida ida ja lõuna kõrgkultuuride müüdiaineid on rännanud kaugele põhja. Sellised on näiteks Soomes müüt maailmamunast, Vainämoise saarte ja kalahaudade kaevamisest ürgmeres, lood suurest tammest ja suurest härjast, Lemminkäise laulud tema reisist Põhjalasse, surmast ning ülestõusmisest ja teised.13
Mordvalastel ja valgevenelastel on üks laul, mis meenutab müüti viljakusjumaluse lahkumisest, tema otsimisest ja leidmisest. Mordva laul (pärit Venest) jutustab, et jumal Vere-pas on korraldanud väljal puu all suure peo. Kõik jumalad ja pühakud on kutsutud ja on tulnud peole, kuid Norov-ava, viljakusjumalanna, on jäänud tulemata. Jumal saadab Mikula (Ilja) teda otsima. Otsija leiab Norov-ava põllupeenrait. See keeldub tulemast, kuid Mikula (Ilja) toob ta siiski endaga kaasa. Ersadel on otsitavaks Mikola ning otsijaiks jõulud ja lihavõtted. Ent Mikola ei saa tulla, sest ta on ametis abistamistööga. On ilmne, et see mordva laul on allunud sekundaarselt vene mõjule. Nagu on osutanud Victor Kõressaar, on selles vene õigeusu pühakud otsija rollis tunginud mordva genuiinsete paganlike jumalate kõrvale.
Valgevenes lauldakse sama laulu koljaadana, riituselauluna lihavõtteõnnitluseks. Mikola või mõni muu pühak ei ilmu peole. Püha Jüri läheb teda kutsuma ja leiab ta põllult, kus ta hoolitseb viljakasvu eest, mis kuulub pühakute ülesandeisse.14
On tähelepanuväärne, et Ida-Euroopa laulul jumalate peost leidub vaste ka hetiitidel. Neil on Telipinuse müüdile lisatud märkus: "Päikesejumal korraldas peo ja kutsus sellele tuhat jumalat."
Teiselt poolt väärivad tähelepanu Venele või venelaste vahendusele viitavad elemendid Sämpsä äratuslaulus. Karjala ja soome viljakushaldjas Sämpsä (Sampsa) on saanud nime vene õigeusu pühaku Samsoni järgi. Loitsude põhjal rekonstrueeritud Sämpsä äratuslaul esindab ilmsesti karjala ja soome varasemat, Telipinuse müüdile lähedast ja Vene kaudu saabunud versiooni, milles mesilane saadetakse kadunud Sämpsät saarelt otsima. Karjala ja soome hilisemas versioonis leiduvaile talvepoisile ja kevade-või suvepoisile vastavad mordva (< vene) jõulud ja lihavõtted.
Seega pole kahtlust, et vene kutsumislaul on üks hetiitide müüdi vaheastmeid rännul Karjalasse ja Soome ning ühtlasi Eestisse. Võib oletada, et Venemaal on leidunud hetiitide ja karjala-soome-eesti müüdile veelgi lähedasemaid vahevorme, mida kas pole kirja pandud või need on jäljetult kadunud.
Lõpuks mõned märkused selle müüdi tagapõhjast. Müüdi aluseks on agraarreligioossed uskumused hingestatud viljast. Näiteks udmurdid kujutlesid viljahinge valge liblikana. Kui põld enam head saaki ei andnud, uskusid nad, et viljahing on kadunud. "Nägija" läks seda otsima; sellist tseremooniat nimetati "viljahinge otsimiseks". Kui viljahing metsas või väljal valge liblikana leiti, mässiti see hoolsalt valgesse rätikusse ja toodi põllule tagasi ning lasti lahti. Oldi veendunud, et nüüd annab põld jälle soovitud saaki.15
Seda udmurtide uskumust saab käsutada võtmena eespool vaadeldud kadumismüüdi mõistmiseks. Võib arvata, et sellelaadsed kujutelmad panid aluse selle müüdi tekkele ja lõid eeldused ka selle edasikandumisele. Väärib märkimist, et maalt lahkunud jumalused olid eranditult ühenduses viljakusega. Ka tuul tuleb nende hulka arvata, sest temast oleneb taimede tolmlemine, sademed jne. Kuna rahva eksistents oli tingitud viljakusest, jälgiti seda suure põnevusega. Kui viljasaak hakkas langema, peeti selle põhjuseks viljakusjumaluse, isikustatud viljahinge lahkumist. Rahva müütilistes kujutelmades omandas viljaikaldus legendaarsed mõõtmed. Pageja leidmiseks hakati teda intensiivselt otsima, mis lõppes tema leidmise ja naasmisega.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kõnesolev müüt, rännates Lähis-Idast loodesse, on jõudnud ka Eestisse ja saabunud siia Kagu-Eesti kaudu - selle teada olevad kirjapanekud piirduvad Lõuna-Eestiga. Eestis on meile kultuuriliselt võõras viljakusjumal või pühak asendunud tuulega. Seega on eesti loodusmüüdil kuulsaid eelkäijaid ja hõimlasi. Lennart Mere järgi, nagu mainitud, pärineb see meresõitjate ajast, seega ajast ca 900-1100.
Lennart Mere tekst on lähedane Kambja ja Viljandi kirjapanekuile. Ent selles on üks detail, mis on teistest erinev - tuule magamine "ilmamere köhal". Kui see on autentne, osutab see veel ühele kirjapanekule ja ühtlasi müüdi säilimisele tänapäevani välja.
Esitatud AABS-i (Association for the Advancement of Baltic Studies) konverentsil Bloomingtonis suvel 1998.
| [1] |
1. L Meri, Hõbevalge. Tallinn, 1976, lk 280. |
| [2] |
2. Nende kirjapanekute saatmise eest olgu tänatud prof Ülo Valk. |
| [3] |
3. H. A. Hoffner, Jr. (transi.), Hittite Myths. Atlanta, 1990, lk 1-4. |
| [4] |
4. H. A. Hoffner, Jr., Hittite Myths, lk 14-20; W. Burkert, Structure and History in Greek Mythology and Ritual. Berkeley, 1979, lk 123-129. |
| [5] |
5. H. A. Hoffner, Jr., Hittite Myths, lk 20 jj. |
| [6] |
6. H. A. Hoffner, Jr., Hittite Myths, lk 9. |
| [7] |
7. W. Burkert, Structure and History in Greek Mythology and Ritual, lk 125 jj. |
| [8] |
8. N. J. Richardson (ed.), The Homeric Hymn to Demeter. Oxford, 1974, lk 1-4. |
| [9] |
9. Soome silmapaistvad folkloristid, alates Kristfrid Gananderist ja lõpetades Matti Kuusi ning Kustaa Vilkunaga, on Sämpsä äratuslaulu kohta esitanud erinevaid seisukohti. Sämpsät on võrreldud mitme Euroopa viljakusjumalaga, sellistega nagu vanakreeka Dionysos, läti Jumis, germaani Freyr ja Nerthus jt. Martti Haavio on pidanud kõige tõenäolisemaks, et Sämpsä äratuslaulu aluseks on rahvusvaheline müüt suve võidust talve üle. Matti Kuusi näeb selles anakronismi. Tema järgi on see ingeri ja karjala paganlik riitusetekst, millesse on sulatatud keskaja kristliku luulekultuuri uudsusi. Heikki Kirkinen ja Kustaa Vilkuna peavad Sämpsä äratuslaulu vene õigeusu kiriku pühaku Samsoni kultuse kajastuseks (vt A. Turunen, Kalevalan sanat ja niiden taustat. Lappeenranta, 1979, lk 295). |
| [10] |
10. M. Kuusi, Suomen kirjallisuus I. Kirjoittamaton kirjallisuus. Keuruu, 1963, lk 349-352; M. Kuusi jt (eds.), Finnish Folk Poetry. Epic. Helsinki, 1977, lk 256-261, 544-546. |
| [11] |
11. M. Haavio, Kuolematonten lehdot. Porvoo-Helsinki, 1961, lk 51. |
| [12] |
12. M. Kuusi, Mind and Form in Folklore. Selected Articles. Ed. Henni Ilomäki. Helsinki, 1994, lk 161-166. |
| [13] |
13. M. Kuusi, Mind and Form in Folklore, lk 51; F. Oinas, Elements of Eastern Origin in the Kalevala. - The Heroic Process. Ed. Bo Almqvist jt. Dublin, 1987, lk 325-345. |
| [14] |
14. F. Oinas, ''The Sower" in Finnish Folklore Revisited. - Eurasian Studies Yearbook 65 (1993), lk 130-132. |
| [15] |
15. I. Paulson, Die Religionen der finnischen Völker. - Die Religionen Nordeurasiens und der amerikanischen Arktis 3. Stuttgart, 1962, lk 215. |