Felix Oinas (pt. 17)
Soome-eesti ja balti rahvaluule vahekordade uurimise algatas sajandivahetusel A. R. Niemi. Niemi oli ilmselt innustatud Vilhelm Thomseni teosest "Beröringer mellem de finske og de baltiske (litauisk-lettiske) sprog" (1890). Ta uskus soome rahvalauludes ja ülestõusmispüha pühitsemises leidvat tugevat balti mõju.
Niemi eksis selles, et ta pidas rahvaluulet sama stabiilseks kui keelt ega arvestanud, et rahvaluule muutub kiiremini ja tugevamini. Tema tööd kritiseeris Elsa Enäjärvi-Haavio, kes täielikult eitas balti mõju soome rahvaluules. Omakorda uuris balti mõju soome rahvaluules Matti Kuusi. Ta juhtis tähelepanu Niemi metoodilistele puudustele ja vigadele, aga ei ühinenud Enäjärvi-Haavio resoluutse otsusega.
Järgnevas võtame veel kord vaatluse alla läänemeresoome ja balti rahvaluule suhted.
Jumi on muistne soome jumalus, kelle ülesandeks oli abieluõnne edendamine. Tema auks korraldati "jumi pulmi". Järgmine kirjeldus selle kohta pärineb aastast 1858:
"Mõnel hilissuve pühapäeval ehtisid noored ja teenijad end peenemate riietega ja korraldasid erootilisi mänge, tantse, kaardimänge ja pidusid ning elasid kõigiti siivutut ja põnevat elu, otsegu pidades pulmi, mida nad nimetasid "junni pulmadeks"."
"Jumi pulmad" ehk mängupulmad jätkusid laialdaselt kuni hiljutise ajani. Nagu varem, jäid need maanoorte mängu- ja tantsupidudeks, kuhu lisandus pärispulma elemente. Neid "pulmi" korraldasid vaeste tütarlaste vanemad või küla noored. Lisaks lõbustamisele käsutati neid ka kehvemate perekondade toetamiseks, nagu osutab järgmine märkus: ""Jumi pulmadeks" ehib tütarlaps end justkui pruut, kuigi ta pruut ei ole; rahvas maksab "jumi pulmade" eest ja lööb seal tantsu."
Jumi esineb ka soome väljendeis, mis tähistavad kaht koos olevat, kokkujäänud või liitunud olendit või eset, näiteks "jumis magamine" - noorte paaris magamine, "jumis olemine" - millegi külge kinnijäämine, "koerad on jumis" - on paaritamisel kokku jäänud.
Jumi on seotud ka põllundusega. "Jumi kuhi" tähistab koonusekujulist kuhilikku. "Jumi kurikas" tähendab 'ümmargune (pea kohta), kange, aeglane, laisk, pahur inimene'.
Eestis leidub jumi'le ainult paar viidet. Jumi kummardamine ilmneb külanimes Jumintake (< Jumin takana). Küla asub Kolga neemel Soome vastaskaldal ja oli asustatud, võimalik, et soomlaste poolt, hiljemalt XIII sajandil, sest 1290. aastal oli ta tuntud kui neues Dorf zu Kolk. 1689. aastal leidus seal vana kabel. Kabeli varemeid võis näha veel 1930-ndail aastail. Ilmselt oli see kristlik kabel, ehitatud endise Junnile pühendatud paganausu pühamu asemele.
Pärnumaal tähistas jumm (jumi teisend) varemini ühest otsast kokku seotud linakubu. Jumm, juma tähendab eesti murdeis ka 'mõhna, muhku, paiset kehal ja pahka, väärmoodustist puul'.
Viide jumi kultusele esineb lisaks ka Lapis XVII sajandil. Selle järgi pidasid laplased jumi nende endi ja soomlaste esiisaks või patriarhiks; "soomlased austasid teda kõrgelt".
Soome jumi, eesti *jumi, jumm ja lapi jumi on pärit Lätist. Läti jumis (vrd sanskriti yamah 'kaksik') tähendab 'kaht eset, mis on seotud või kasvanud kokku; kahekesi, paaris'. Siia kuuluvad kaksikpuuviljad, -viljapead, -kartulid ja -õunad, mis on kokku kasvanud; kui pähklil on kaks tuuma, siis on ta nimetuseks pähkel-jumis; mitu viljapead, mis kasvavad sama varre küljes, on jumi; munad, mil on kaks rebu, on ka jumi. Vormid jumala, jumalite tähistavad 'topeltpuuvilja'ja 'paksu tüdrukut'.
Läti jumis'e on viljakusvaimu või -jumaluse funktsioon. Sellisena on ta veel praegugi hästi tuntud, näiteks: "Jumis - viljakusjumal"; "Jumis on vanade lätlaste lõikusjumal"; "Jumis on muistne viljakusjumalus" jne. Sel jumalusel on sügavad juured läti rahvaluules ja uskumustes.
Läti ainestik näitab kujukalt, kuidas kahesusest (kaksikviljapead, kaksikpuuviljad) on tekkinud viljakusvaim või -jumalus. Siin on ilmselt tegemist topeltviljas, -puuviljas või -juurviljas kätkeva hüperenergiaga, mille eluandvat jõudu peetakse eriti tugevaks. Nii usutakse, et kui lammas sööb kaks kokkukasvanud viljapead, sünnitab ta kaksikud talled. Kui naine sööb jumise (kaks kokkukasvanud õuna, pähkel-jumise), sünnivad tal kaksikud. Topeltviljasse kätketud jõud, nagu püha jõud üldse, võib teha head või halba. Topeltviljapea leidmine võib ennustada peatset abielu, aga ka surma ja matuseid.
Eeltooduga paralleelne on soome äkräs, mis tähendab nii 'topeltnaerist, topeltkartulit' kui ka 'naeriste ja kartulite vaimu'.
Läti jumis'el on ka muid tähendusi, sellised kui 'kuhilik, ümmargune (pea), paise, muhk, pahk; paks, kehakas, aeglane, laisk'.
Nagu eespool nägime, on läti jumis rännanud Eesti kaudu Soome ja edasi Lappi. Soomlastel on jumi kultusest elav mälestus, kuid eestlastel on sellest ainult väheseid jälgi. Laplastel on jumi kohta üksainus märkus. Lätis on jumis'e traditsioon kuni viimase ajani säilinud üsna hästi dainade toel. Jumis on tuntud ka leedulastel.
Põhja poole on läti jumis jõudnud kuni Lapini. Miks see Eestis on peaaegu kadunud, ei ole selge.
Rahvalaul "Humala hooplemine" esineb läänemeresoomlastel, baltlastel ja mordvalastel. Järgnevas esitame selle tekstid.
Eesti. Humal hõikas puude otsast: "Tule siia, noormees, vii mind kotis koju ja pane parre ääre peale; sealt ma tungin tünni, veeren viinavaati, lipsan õllekruusi; võtan meele meeste peast, pool meelt poiste peast: mehed möllasid mütsita, naised tantsisid tanuta, pojad poolsaabasteta, tütred päris alasti."
Soome. Humal hõikas puult, oder põllupeenralt: "Millal me ühineme üheks, millal saame teineteise? Kas jõuluajal, aastavahetusel, või paneme ülestõusmispühade ajal vagad rõõmutsema, hullud taplema."
Läti. Mäe taga külvasin otra, nii et humal seda ei märkaks; aga humal on leidlik ja ronib puu otsa luurama. Oi humal, käharpea, mis oled sa teinud mehele vaesekesele: teel ta tuigerdab, mütsi kõikudes sinna-tänna.
Leedu. Hooples kord oder viljavihus: "Olen südi, uljas, vägev." Kergitas end teibal humal: "Mina aga olen kaval, osav." Pärm astjast sõnas kobrutades: "Nõrgad olete ilma minuta!" Kolmekesi nad hüüdsid:
"Kännu põhjas ühineme vennasliiduks. Vanad [paneme] keerutama, rikkad kiitlema, noored armastama, vaprad oma julgust näitama."
Mordva laul kõneleb humalast, mis, ära viidud tuulest, maabus torre äärel. Hakkas kõnelema rukkiga: "Kuule, vili, sõlmime rahu! Kuule, vili, teeme liidu!" [Rukis ütles:] "Mina olen vili, olen väga tugev, haaran kinni südamest!" "Mina olen humal, olen väga kibe, väga kibe, panen pea purju. Mittetaplejad me paneme taplema, mitteriidlejad me paneme riidlema, mittelauljad me paneme laulma, mittetantsijad me paneme tantsima."
Eeltoodud laulude peamotiivid on: kutse kokku tulla, kiitlemine, purjupanek ja lõbu või tüli põhjustamine.
Selle laulu eri versioonide vahekorra kohta on rohkesti teooriaid. Üldiselt kalduvad teadlased seda pidama balti laenuks. Matti Kuusi, selle viimane käsitleja, möönis, et selles laulus pole piisavalt andmeid otsustamaks, kas see on läänemeresoome, balti või isegi kaugemat päritolu. Asjaolu, et see piirdub läänemeresoome, balti ja mordva alaga, viis Kuusi arvamisele, et see on pigem rituaaltekst kui kergesti migreeruv rahvaluule üksus. Ent mitmed detailid, nagu eesti-soome "õlu" sõna balti algupära ja kultuurialaste sõnade liikumissuund baltlastelt läänemeresoomlastele, kõnelevad tema arvates võimaluse käsuks, et läänemeresoomlased on saanud selle algse proosa embrüo ühes õlletegemise tehnikaga oma balti naabreilt, mis on tõenäoline.
Mõnevõrra sarnaseid joomalaule leidub ka Venes, aga need pole selle lauluga ühendatavad.
Eesti "Tähemõrsja" ehk "Salme laul" jutustab, kuidas naine leiab kanamuna, millest kasvab kaunis neiu Salme. Salmel käivad kosjas kuu, päike ja täht. Tüdruk lükkab kaks esimest tagasi nende usaldamatuse pärast: kuu tõuseb kord vara, kord hilja ja päike toob kord põuda, kord vihma. Salme võtab vastu tähe, kes on alati sama, ja lahkub kõdust ühes temaga.
See laialt levinud rahvalaul on liidetud "Kalevipoja" esimesse laulu. Eestist on see rännanud Ingerisse ning edasi Aunusesse ja Lõuna-Karjalasse.
Taevakehade kosimise teema on ajendanud otsima selle sidemeid Lätiga, kus sellised teemad on populaarsed. Leopold von Schroeder, aaria religiooni uurija, tuletab laulu, samuti selle kangelanna nime läti pulma- ja ringmängulauludest, kus tegelaseks päikese tütar või päikeseneiu nimega Saules meita. Ta viitab ka india sürya pulmalauludele ja kreeka taevasele pulmale.
"Tähemõrsja" ühendamisel läti taevahaldjatega on raskusi. ''Tähemõrsjas" kosivad kuu, päike ja täht maist neidu, kuid läti laulud kõnelevad taevakehade omavahelistest kosimistest ja intriigidest. Lisaks rõhutab "Tähemõrsja" põhjusi, miks kuu ja päike hüljati, täht aga vastu võeti. Läti müütilistes lauludes pole midagi, mis meenutaks eesti laulu. Pealegi on lingvistiliselt võimatu tuletada Salme nime Saules meita'st.
Peale balti mõjude on lahendusi ''Tähemõrsja" algupära kohta pakkunud Kaarle Krohn, Oskar Loorits, August Annist, Eduard Roos ja Jaan Kaplinski, kuid selle päritolu on lõplikult selgitamata.
'Tähemõrsja" keerdsõlme lahendamiseks keskendume selle struktuurile. Struktuurilt kuulub see kosilaste võrdluse tsüklisse (climax of wooers), millest toome mõned näited.
Eesti-soome rahvalaulus "Kosilased merest" tõusevad kuld-, hõbe- ja vaskmees üksteise järel merest tütarlast kosima, kuid see lükkab nad tagasi ja võtab vastu talupoja. Slaavi algupära eesti-ingeri-soome tantsulaulus ''Tütarlaps tahab abielluda vargaga" soovitatakse talle eri elukutsega mehi, kuid ta eelistab varast.
Lisaks on rohkesti rahvalaule, mis samuti kui "Tähemõrsja" vastandavad päikese ja kuu tähele. Eesti "Uppunud vend" jutustab neiust, kellel on kolm venda. Kaks tulevad töölt koju, kuid kolmas, kalur, ei tule. Neiu läheb teda otsima. Ta kohtab päikest, kuud ja tähte ning pärib neilt venna järele. Päike ja kuu ei taha talle vastata või ei tea, mis öelda, kuid täht vastab, et vend on uppunud. Sama struktuur on ka karjala laulul "Kadunud last otsimas". Kui Jeesuslaps libiseb Neitsi Maarja sülest minema ja see läheb teda otsima, kohtab ta taevakehi ja mitmeid esemeid ning küsitleb neid. Päike ja kuu keelduvad talle vastamast. Täht või kirik, kellelt ta viimasena küsib, annavad soovitud vastuse. Läänemeresoomlaste analoogiline laul "Suur härg" kirjeldab ilmatu suurt härga ja selle tapmist. Eesti versioonis tuuakse härja tapjad Türgist ja Tatarist. Need ei tule sellega toime, kuid lauliku väike vennakene "rusikal ta tappis härja, pöidlaga ta pistis kurku". Seda loendit võiks veelgi jätkata, kuid laulude struktuur jääb ikka samaks.
Kõigil eelmainitud lauludel on sama ülesehitus. Nad rajanevad kolmekordsel kordamisel. Üheski neis ei saa kaks isikut või isikustatud objekti ülesandega hakkama, kuna viimane, näiliselt abitu, sellega toime tuleb. Erilist tähelepanu äratab taevakehade roll: mida päike ega kuu ei suuda teha, selle teostab kõige pisem ja ilmselt kõige tähtsusetum - täht.
Seda struktuuri võib võrrelda muinasjutuga, kus viimane, noorim vend, teostab selle, mida ta vane mad ja targemad vennad ei suuda teha. See on kooskõlas eepika nn tagakaalu seadusega. Tagakaal (Achtergewicht) moodustab jutustuse raskuspunkti ja on Axel Olriku järgi ühes kolmarvu seadusega rahvajuttude peatunnus.
Jõuame järeldusele, et eelkirjeldatud laulutüübi ahvatlev analoogia viis eesti lauliku - ilma võõra eeskujuta - "Tähemõrsja" loomisele, kui päikese-kuu-tähe trio oli vallanud ta kujutluse.
Eesti "Venna sõjalugu" ja selle ingeri vaste jutustab, kuidas lind toob sõjasõnumi, noormees valmistub sõttaminekuks, sugulased õpetavad, kuidas sõjas käituda, edasi räägitakse ta lahkumisest ja tema edaspidisest saatusest. Eesti versioonis tuleb ta sõjast elusalt tagasi, aga ingeri laulus toob ta truu hobune teate tema surmast.
Yrjö Penttinen osutas oma dissertatioonis, et "Venna sõjaloo" juured ulatuvad Ukrainasse. Seal oli kasakail kaks samaainelist laulu. Üks kõneleb noormehe sõttaminekust, tema tagasituleku ärevast ootamisest kõdus ja ta sõjakaaslasest, kes toob tagasi tema hobuse ühes teatega ta surmast. Teine räägib üksiku sõjamehe surmast stepis, tema truu hobuse seismisest ta juures ja sellest, kuidas kurva sõnumi toob koju hobune. Penttineni järgi võtsid leedulased need kaks laulu üle ja ühendasid nad üheks jutustavaks lauluks. Leedulased andsid selle edasi lätlastele. Neilt läks see eestlastele ja ingerlastele.
Penttineni teooria sõjalaulu migreerimise kohta põrkub aga raskustele. Autor isegi on selle kohta kahtlust avaldanud. Eesti-ingeri laulus on motiive, mis baltlastel puuduvad. Sellised on, esiteks, sõjamehele antud õpetused, mis Eestis on järgmised (ligikaudu samasugused ka Ingeris): "Veli, hella vellekene! Kui sa saad sõtta minema, ära sa sõida sõja ees, ära sa sõida sõja taga, sõida sõja keskel. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad." See nõuanne ei esine baltlastel, aga leidub peaaegu samas sõnastuses slaavlastel - ukrainlastel, moraavlastel ja valgevenelastel.
Teiseks - eesti-ingeri sõjalaul kõneleb sõjamehe mässumisest hobuse ratsmeisse ja jalustesse ja ta käte murdumisest vastu kaljut. Sellel motiivil on lähedased vasted ukrainlastel, sloveenidel ja poolakail, aga baltlastele on see tundmatu.
Kolmandaks - mõnes eesti ja ingeri teisendis antakse kõigepealt tüdrukule käsk sõtta minna. Kuna see on võimatu, läheb käsk edasi vennale. See seik esineb ainult venelastel.
Neid fakte arvestades tuleb baltlased laulu vahendajaina kõrvale jätta. Seevastu on tõenäoline laulu levimine slaavlaste kaudu. Pärinedes Ukrainast, läks laul slovakkide, poolakate, valgevenelaste ning venelaste vahendusel Ingerisse ja Eestisse. Eesti laulik, kes sai selle ingerlastelt, asendas traagilise lõpu õnnelikuga.
Niisiis ei ole balti mõjud läänemeresoome rahvaluulele kuigi tähelepandavad. Ainult Jumi Soomes ja paar viidet sellele Eestis on balti algupära. "Humala hooplemine" on arvatavasti läänemeresoomlaste, baltlaste ja mordvalaste rituaallaul, mille embrüo võis tulla baltlastelt. "Tähemõrsja" on algupärane eesti looming ning saanud tuttavaks ka Ingeris ja Karjalas. "Venna sõjalugu", pärinedes Ukrainast, on Ingerisse ja Eestisse levinud slaavlaste vahendusel.
K. Karulis, Latviešu etimologijas vaxrdnica I. Riga: Avots, 1992, lk 361.
F. Oinas, Studies in Finnic-Slavic Folklore Relations. FFC 205. Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia, 1969, lk 93-136.
F. Oinas, The Baltic Background of Balto-Finnic Folklore. - Baltic Literature and Linguistics, ed. Arvids Ziedonis et ai. Columbus, Ohio: The Ohio State University, 1973, lk 109-118.
F. Oinas, Finnish-Karelian Äkräs. - Ural-Altaische Jahrbücher, 52 (1980), lk 101-108.
F. Oinas, Jumi - A Fertility Divinity. - Journal of the Folklore Institute, 18 (1981), lk 69-89.