Lisandus nõukogude demonoloogiale

Felix Oinas

Nõukogude korra lõpuperioodil võis NSV Liidus täheldada uue mütoloogilise kuju - barabaška - teket. Selle sotsiaalsed juured on aastakümneid kestnud hirmus "koputajate" ees.

Nõukogude võimu ajal oli nn koputaja ülesanne KGB-le inimeste kohta informatsiooni hankida. Seda ka Eestis. Igas kontoris, büroos ja koolis oli oma koputaja. Organid värbasid ka inimesi, kes sõitsid välismaale, et nood koguksid piiri taga materjali kahtlaste inimeste kohta.

Ühe Eestist USA-sse kolinud venelase (Gabe) andmeil tegi koputaja oma tööd kas vabast tahtest või käsu korras. See võis olla pidev amet, mille eest ta sai Julgeolekult või mõnelt muult organilt palka, või ajutine töö, sel juhul tavaliselt ilma palgata. Mõnedest said koputajad hirmust kaotada keeldumise korral oma töökoht, mõnest lõbu pärast ja mõnest seetõttu, et toetada kommunismiüritust. Räägitakse anekdooti, et kui koos on kaks inimest, siis üks neist on koputaja, aga kui on ainult üks, siis on ta ise koputaja.

Teine venelane (Sergei) märgib, et "informaatorid said Eestis iga "koputuse" eest palka 30 rubla".

Koputajaid kardeti väga. Vastavalt nende ettekannetele arreteeris KGB inimesi, iseäranis öösiti. Arreteerimine lõppes tavaliselt vangistuse, asumisele saatmise või surmaga.

Hirm koputajate ees oli üldine kogu endises NSV Liidus. Aleksandr Sol˛enitsõn kirjutab "Gulagi arhipelaagi" alguses: "Äkiline öine kellahelin või järsk koputus uksele... Arreteerimine? Ons tarvilik öelda, et see tähendab murrangut kogu teie elus? Et enamik inimesi ei saa sellest verd tarretama panevast sündmusest kunagi päriselt üle ja mõndagi võib koguni tabada meeltesegadus? Kas on üldse midagi, mis suudaks sellele maavärinale, teie arreteerimisele, vastu seista?"

"Koputamine" on nii sügavale inimeste alateadvusse juurdunud, et kommunistliku korra viimastel kümnenditel viis see koguni teatava mütoloogilise kuju tekkeni. Selleks on barabaška (trummilööja), teatud liiki poltergeist, kes koputamise või teiste trikkidega inimesi pidevalt, iseäranis öösiti, tülitab.

Michael Adams, Indiana ülikooli üliõpilane, on selle kuradi kohta kogunud rikkalikult informatsiooni, reisides kaks aastat Venemaal ja pidades loenguid.

Pihkva pedagoogilise instituudi üliõpilased kirjeldavad barabaškat järgmiselt: "Barabaška on kolm jalga ja kaheksa tolli pikk olend, kes näeb välja nagu vanamees, karvadega käetud, elutseb maja pimedates nurkades, diivani ja raamaturiiuli taga, ventilatsioonitorudes või seinaorvades. Oma loomult on ta poltergeist, kes paigutab mööbliesemeid ringi ja kisub tapeeti maha. Ta liigub tubades, paneb tulesid põlema, paugutab külmkapiust ja hüppab toolidele."

Nagu järgnevast lugeda, on barabaškale eriti iseloomulik koputamine:

"Öösiti ta koputab öölauale. Kümneminutise vaikuse järel ta koputab jälle. Aknaklaasid värisevad ja põranda alt kostab hääli, mida teeb rauduks või vana kirst, mille roostetanud hingedega kaant raskelt ja aeglaselt avatakse. Tema lemmikkoht koputamiseks on vana kella sees" (Moldova).

"Siis koputati uksele, aga kui ma "Sisse!" hõikasin, polnud ukse taga kedagi" (Pihkva).

"Kui meie külaline minema hakkas, ei leidnud me üht tema kinga. Ma küsisin: "Kas sa oled siin, barabaška?" Kõlas lühike kindel koputus nagu põranda alt. Mu küsimuse peale "Kus on king?" koputati kaks korda. See tähendab "ei". "Kas see on voodi all?" uurisin edasi. Jälle kaks koputust. "Või raamaturiiuli taga?" Üks koputus. Ja tõesti, me leidsime kinga kitsast vahest seina ja riiuli vahel."

''Ta ei taha lasta meid tööle minna. Ta kas paneb ukse riivi või peidab meie kingad ära. Kui me oleme bussi astumas, virutab ta bussi seina vastu, nii et kõik vaatavad meie poole ja me peame järgmises peatuses maha ronima" (Moskva).

Nagu osutavad kaks viimast kirjeldust, võib barabaškal olla inimestega tihe side. Ta vastab nende küsimustele koputamisega, aidates seekaudu neil leida üles kinga, mille ta ise on ära peitnud. Bussi seina vastu koputamisega püüab ta takistada inimesi kõdust lahkumast, ehkki - nagu allpool näeme - võib siin olla tegemist salajase iseka motivatsiooniga. Teade Pihkvast väidab, et kui barabaška polnud endast kaks nädalat elumärki andnud, oli KGB informaator kaevelnud: "Ma olen kurb, et meil ei ole enam oma barabaškat."

Nagu öeldud, teeb barabaška lisaks koputamisele igasuguseid muid trikke, sikutab nagist mantleid ja jopesid, pillub asju põrandale, keerab kraanid köögis tilkuma, ummistab kraanikausid, viib lauahõbeda teise kohta jne.

Mõned tähelepanekud tema välimusest: väike sarvedega olevus, karvane vanamees; nina nagu seal; nagu kurat triibulises särgis; nelja musta jalaga nagu rott, käsivarte ja sabaga; seakärsa ja peenisega; metsik hõõguv pilk paneb köhale tarduma.

Barabaška meenutab üsna lähedalt vene majavaimu domovoi'd; tal on selle tüüpilised jooned. Ka majavaim esineb väikese vanamehena, karvasena, väikeste sarvede ja väikese sabaga. Ta võib ilmuda seana või mõne muu loomana.

Kuigi majavaimu põhiülesanne on valvata maja rahu järele ja selle elanike heaolu eest, võib ta vahel inimeste arvel kergemeelseid trikke teha nagu poltergeist. Näiteks kui ta tunneb, et teda on solvatud, siis ta purustab öösel nõusid, tõmbab magajatelt teki pealt ja tõukab nad voodist põrandale. Ta teeb pahandust ka päevaajal, purustades laudu ja toole või kuhjates neid üksteise otsa.

Kuigi barabaška on väga sarnane vene majavaimu domovoiga, erineb ta temast ühe olemusliku detaili poolest - ta koputab. See on tema repertuaari tulnud väga tõenäoselt tänu KGB informaatoritele. Ses suhtes väärib eraldi tähelepanu majaelanike soovitavalt hea läbisaamine barabaskaga. See on ilmselt seotud inimestele igiomase alateadliku sooviga kurjuse jõududega mitte vaenujalal olla, et mitte nende pärast veel rohkem kannatada. Säärane võis olla suure hulga inimeste alateadlik suhtumine ka "koputajatesse". Võiks öelda, et KGB informaatorid ja nende tegevus inkorporeeriti vene traditsioonilise majapidamise struktuuri (mõned karakteristikud jäeti mõistagi välja). Barabaškat võib kõige täpsemalt nimetada tänapäeva vene majavaimuks (sovremennõj domovoj).

Selle aluseks on NSV Liidus valitsenud terror, marksismi-leninismi põhiline printsiip. Terrori eesmärk oli teha nõukogude inimestest iseseisvaks mõtlemiseks või tegutsemiseks võimetu mass, kes pimesi järgib partei diktaati. Inimesi hoiti pidevas arreteerimishirmus, mis kestis õhtust hommikuni, päevast päeva. See läks lõpuks nii kaugele, et inimeste muserdatud ajud andsid kuju elavale olendile, värdjale, poolkuradile-poolinimesele. Pidev koputamine niihästi maja sees kui väljas, uste paugutamine ja inimeste kodust väljumise takistamine, et neid saaks pidevalt tülitada ja ahistada - see reedab kuradi algupära, milleks on nõukogude süsteemi peegeldus kollektiivses alateadvuses.

Olgu tähendatud, et sõna "barabaška" ei esine vene sõnaraamatutes. Sellele lähedane "baraboška" tähendab Dali järgi mämmutajat, puupead, soss-seppa, verb "barabošit"' aga häbiväärset märatsemist.

Inglise keelest tõlkinud MIHKEL MUTT