Oleme käesoleva töö I osas tutvund eesti rahvaluules leiduvate Kalevipoja-pärimustega päämiselt folkloristlikust seisukohast, püüdes selgitada, mida rahvas Kalevipojast teadis kõnelda. Samuti oleme töö II osas vaadelnud ligemalt meie eepose välist saamislugu, neid ideoloogilisi põhijõude, esteetilisi vaateid jne., mis tema koostamist juhtisid ja mõjustasid. Kõik see oli paratamatu eeltöö "Kalevipoja" paremaks tundmaõppimiseks, kuid siiski ainult eeltöö. Päris oluline eesti kirjandusloole on aga muidugi mitte meie eepose saamislugu, vaid ta ise valmis luuleteosena, oma lugejaid kaasa elama paneva, neile teatavaid elamusi ja alles nende kaudu ka ideoloogilisi veendumusi sisendava sõnakunstina. Selle "Kalevipoja" kunstilise ja kirjandusloolise iseloomu ja väärtuse ligem selgitus on meie uurimuse viimane ja tähtsaim ülesanne.
Millistvalmismaterjali on Kreutzwald kasutand oma töö iga üksikosa koostamisel ja kuidas ta seda on teind?
Milliseid andmeid on ta selleks saand rahva Kalevipoja-aineist, mida muust rahvaluulest, mida oma sõprade eeltööst või mujalt kirjandusest ja mida on loond ta ise? Milline on olnud iga sellise erineva algupäraga elemendi iseloom, osatähtsus ja mõju, kuidas on koostajal neid tulnud muuta, ümber kujundada ja laiendada kunstilise tervikteose loomiseks? Millised on nende elementide funktsioonid, milline nende tähendus ja väärtus selle terviku seisukohalt? Kuidas on üldse lugu selle tervikteose seesmise ühtlusega? Kuipalju ta oma temaatiliselt koosseisult kui ka oma stiiliit on rahvaluule, kuipalju Kreutzwaldi isiklik looming? Millised on ta suhted oma sünniaja kirjandusliku ja ühiskondliku keskkonnaga?
Needon peamised ja tähtsamad küsimused, mis on ikka huvitand teadlikke "Kalevipoja" lugejaid ja mille selgitusele võime asuda alles oma töö siinses osas. Kordumiste ärahoidmiseks vaatleme seejuures vähemalt temaatilisel alal niihästi eepose seesmist geneesi, s. o. ta üksikosade päritolu ja kujunemislugu kui ka nende kunstilist iseloomu üheskoos, seda enam, et alles esimesest lähtudes õieti võib mõista ka viimast. Suurema süvenemise saavutamiseks pole seejuures piirdutud, nagu sageli seesugustes töödes, ainult eepilise pääjoone ja selleks kasustatud ehitusmotiividega, vaid püütud võimalust mööda vaadelda ka kõrvalisemaid temaatilisi komponente, isegi sissejuhatuste pooldi lüürilisi motiive ja nende funktsioone, mis kui mitte faabulas, siis sü~eelises ülesehituses küllaltki suure tähendusega.
Samuti on peetud otstarbekohasemaks selgitada ka tähtsamaid kompositsioonivõtteid ja psühholoogilis-ideelisi momente juba üheskoos nende esinemisega teose sü~eelises arengus, mis ju omakorda neist olenebki. Kuigi selline käsitlus on paisutand töö vastava, esimese jao õige ulatuslikuks, leeneb see ühtlasi orgaanilisem ja teosele kui tervikule lähedam1). Kas või interpreteeriva kommentaarinagi tohiks see kaasa aidata viimase üksikasjaliseks mõistmiseks paremini kui atomiseeriv, kõigi nende elementide süstemaatiline vaatlemine eraldi. Kuid muidugi järgneb ka siin hiljem nende vaatlustulemuste süstemaatiline kokkuvõtt, nimelt osad "Kp-s" esinevast inimeste- ja elukujutusest ning tervikteose stiililisest ülesehitusest.
Enne Faehlmanni jt. ümbertöötust olid, nagu oleme näind eespool, rahvaluule Kalevipoja-ained kõike muud kui ühtlased ja valmid kokkuliitmiseks. Isegi Kp-ja enda kujusid leidus eesti rahvapärimustes pigemini mitu kui üks: Sääl on võrdlemisi inimlik sõjaheeros, vahest isegi kuningas - kuid on ka mitmekümnesüllane "hirmufantasmagooria", maailma ümberkündev apokalüptiline "kollelajas"; sääl on kultuuriloov demiurg - ja on maahävitaja; on võrdlemisi reaalne ja kohalik, "suisa suud" andma tikkuv ülimus - ja on üsna muinasjutuline printsesside altmaailmast päästja; on hiidusid vaenav Thor ning vanapagana vastane ja on ise naiivsevõitu loodushiid, vahel päris vanapagan; on kirikuehitaja ja on kirikupurustaja; on kuradi aheldaja Kristus ja ise kavalusega aheldatud titaan või kurat. Milline neist pidi saama eepose pääsangariks? Millise põhikuju järgi pidid ümber kujundatama teised?
Veel kirevamad ja segasemad olid need ained oma esteetiliselt väärtuselt ja vormilt. Mõnigi kord ei saa seda sõna "vorm" üldse tarvitada neist enamasti üsna ebamäärastest ja iga edasijutustaja suus nii kergesti muutuda võivaist pärimuskillukestest.
Rääkimata nii hästi kui üldse puuduvaist Kalevipoja-ainelistest rahvaballaadidest (välja arvatud "Suisa suud") või pikemaist kangelaslugudest muudegi päätegelastega, ei olnud ju ka tarvitatavad proosapärimused oma enamikus isegi mitte muinasjutu iseloomuga, vaid lihtsalt rahvasaagad, muistendid niihästi intentsioonilt kui stiililt. Ka seiklushuvi on sääl veel tagaplaanil ja sellega ühes puudub muinasjutuline põnevustehnika. Ainult jutustatava teo tulemus-t a g a j ä r g, seletussaagades isegi ainult selle välisjälg, loodusasi, kivi või mägisäng on esikohal, mitte veel sündmuse enda üksikasjalisem kaasaelamine elamusrõõmu pärast. Nii puudubki siin iga komplitseeritum ja kunstikavatsuslikuni kujutusvorm ega leidu, nagu Folkers 2) õieti tähendand saksa rahvasaagadest, siin A. Olrik'i poolt muinasjutu ja sangarisaaga põhjal osutatud rahvaluulestiili põhivõtteid, või olgu siis ainult juhuslikult või seevõrra, kui need ainult tähenda-vadki komplitseerituse puudumist. Tihti (näit. kiviheitmislood) on need muistendid tõesti ainult teated ja arvamused, mille puhul raske on kõnelda luulest ehk olgu siis ainult selles mõttes, et seletuseks tarvitatud kujud ja sündmused on ometi fantaasia loodud, ja kuigi mitte otsese lõbustus-eesmärgiga, siis kujutellakse neid ometi teatava immanentse elamustarbe (kuigi enam teadmistarbe) ajel. Ainult ajuti on üksikud edasijutustajad püüdnud neid laiendada, amplifitseerida, järeldades loodusnähtustest ka teatavaid sündmuse üksikmomente ja järjestades neid jutu-kujuliselt. Aga see on õige abitu ega ole kuigi traditsionaalne (näit. E 46860).
Seletussaagadest natuke enam luulelise sihiga ning väärtusega on nn. proportsioonfantaasiad, kus ilmselt juba pääteguriks on immanentne kujutlusrõõm hiiu suurusest ja sellest tingitud joonte ning tegude kummalisusest. Siin leidub isegi teatavat huumorit hiiu enda tegude kujutuses (näit. salmikud järve läbimise puhul), ent veel enam hiiu ja tavalise inimese kõrvuasetuses, millest nagu iseendast järgnevad teatavad veidrad situatsioonid. Nii koosnebki kõigepäält nende proportsioonfantas-tiliste vastuolude fabuleerimisest humoristlik jutt vastasteotsijast väikemehest hiiglaste juures, mida hiidude omavahelise lauavõitluse motiiv ühendab ka Kp-ga.
Üldiselt aga on ka need fantaasiad Kp-st ometi üsna lihtsa faabulaga ning peaaegu ilma iga psühholoogilise motivatsioonita. Ka neis ei huvita jutustajat niipalju sündmus seesugusena, vaid hiiu kuju ise, mida nad lasevad aimata plastilisemalt. Oma määratus suuruses ja jõus, oma söömise, joomise ja teiste animaalsete funktsioonide määratuses on ju sel (paale tugevusiha kehastuse) ka sellisena kahtlemata oma fastsineeriv, kujutlustpaeluv elamusväärtus, mida on kasustatud nii mitmedki korrad ka kirjanduses (vrd. näit. Rabelais' "Gargantua", Swift'i "Gulliveri" hiiglased, Tuglas'e "Maailma lõpu" hiidnaine jt.).
Sisukamad on juba mõned lood Kp-ja võitlusist hiidude ja inimeste vastu (Raudoja, jalgade kaotus jt.) ja eriti Kp-ja kui titaanvägilase jumalatrots. Salapärane kinnijäämine põrgu väravasse võib juba jätta sügavagi mulje nii oma müütiliselt vägevate kujudega kui ka sündmustikuga, mil ei puudu oma põnevus, salapärasus ja ühtlasi teatav müütilisnsümboolne üldinimlik tähendus. Mitte asjata pole see lugu sugulane maailma ühe sügavama müüdiga (Prometheuse-looga) ega kanna endal kristlik-moraalse maailmataju süvendusjälgi. Nii imelik kui see esmapilgul näib ja nii segi-algupära kui see tõelikult ongi, tundub see ülivägilase murdumise müüt ometi rahva-Kalevipoja lugudest kui mitte kõige kunstiväärtuslikum, siis vähemalt kõige huvitavam, õieti ainult tema (vähemalt dispositsionaalselt) võiks siduda teatavaks dramaatiliseks sõlmeks teiste lugude niihästi ülivägevaks tõusetatud sümpaatse kui ka kollelajaks jälestatud ebasümpaatse vägilase muidu nii erinevad jooned või koguni erinevad kujud. Kõige paremini tema võiks ühtlustada need väliselt ühiseks, aga seesmiselt kahepoolseks, sisevastuoludega ja nõnda siis dramaatiliseks ning huvitavaks kujuks. Nii vähemalt on sümboolseks ja suureks arendatud mõned teised sugulaslikud titaanvägilaste kujud, kes muidu oma ülivägevuses oleksid olnud juba võrdlemisi väheütlevad (Prometheus, Amiran, osalt ka Svjatogor).
Aga kahjuks pole rahvas ka seda paljuvõimaldavat motiivi välja arendand kuigi selgelt ja üksikasjaliselt. Kaheilmelisest Kp-ja kujust segatud, on rahvas selle laenatud loo nähtavasti ümber kujundand küll iseseisvalt ja võrdlemisi huvitavalt, aga mitte puhtajooneliselt. Olgugi, et Kp-ja ametiks põrgu väravas on vahel ka valvuriks olemine, paistab ainult- karistuse ilme ometi mitmest jäänusest ja jätab ühtekokku paiguti isegi mõttetuse mulje (vrd. näit. teisendeid, kus "valvur" tegelikult kättpidi kinninaelutatuna värava küljes ripub!). Teiselt poolt aga ei ole osatud seda karistustki otseselt ühendada karistatavate tegudega (paale Jakobson-Russwurm'i teisendi (I, lk. 125). Seegi lugu on siis kunstiliselt võrdlemisi keskpärane, kõigepäält lihtsa segunemise tagajärg ja sihiltki vahest enam Kp-ja kadumise seletus kui iseäralik, kaasaelamise lõbu pärast viljeldav muinasjutt või titaani jõu ja jumaliku seaduse ees võpatama panev tõeline müüt. Seegi huvitab pigemini dispositsioonina edaspidiseks väljaarenduseks kui valmisloomena.
Nii on kõige kunstipärasema ilmega ja ehitusega ometi ainult Kp-ja allmaailmas käigu lugu, peaaegu tervikuna ja ühes detailidega laenatud rahvusvahelisest muinasjutust ning siis kaasa toond ka selle liigi kohaselt arenend ülesehituse. Ainult seda rahva-Kalevipoja motiividest võime juba nimetada seiklusjutuks tema mitmejärgulise ja põnevalt ülesehitatud faabulaga, võrdlemisi hulga tegelastega (kolm vägevat otsijat, kölni vangistatud piigat, altmaailmavalitseja ja selle erimoondised, päkapikumees, vanaeit), õige vägiteo sihiga ning selle tasuga (piigade vabastus, kuld). Ja oma hulga üleloomulikkude momentide ning mõistetega, mil ei puudu mütoloogilinegi tähtsus (altmaailm, mis tihti sarnaneb põrguga, ja selle peremees), omab ta pääle põnevuse ka õige suure salapärasuse ja tähendusrikkuse, mis tõmbab ligi muidki jooni ja motiive sellelt palju harrastatud alalt.
Aga just see muinasjutupärane äärmine üleloomulikkus ning fantastika hoiab selle loo ka võõra ning kaugel reaalsest maailmast, kuhu oma mõnede muude tegude ja (olgugi fantastiliseks paisutatud) kuju poolest kuulub Kp., kelle kui tõesti eland hiidsangari jälgi näidati muidu vägagi reaalsetena ning kohalikena. Võib-olla osalt ka selle seesmise võõruse mõjul ongi selle jutu ühendus Kp-ga ainult vähe levind ega ole, nagu näeme, ta ka eeposesse sobitatud mitte ilma raskusteta. Kõnelemata sellest, et see tüüpiline ime-muinasjutt oma lapsikustega vaevalt üldse võimaldas mingit realistlikumat või psühholoogilisemat käsitlust. Kokku võttes ei või me siis eestleitud rahvalikke Kalevipoja-aineid (oletades muidugi, et need väga palju ei erinend meieni säilinuist) nimetada ometi muuks kui kunstiliselt võrdlemisi primitiivseiks ja väheväärtuslikeks. Nad ei tõusnud meie ehtsa rahvalaulu ega - oma enamikus - isegi tavaliste muinasjuttude tasapinnani. Kui aga ometi just nemad valiti eepose aluseks, siis olid siin ilmselt mõõduandjad nende lugude ideoloogilised väärtused, aja eeposepoeetilised vaated ja eriti rahvuslikud nõuded: ainult need lood ju sobisid vähegi rahvusliku kangelaseepose loomiseks. Sest ainult nemad erinesid lauludest kasulikult oma eepiliste, mehiste, sangarlikkude elementidega, mis lauludes enamasti puudusid. Teiselt poolt erinesid nad positiivselt ka tavalistest muinasjuttudest oma suurema reaalsusega ning vähemalt välise ajaloo- ja rahvuspärasusega. Ja ainult nende taga võis hää tahtega vähemalt oletadagi muistset ühtlast rahva kangelaslugu. Ainult nemad vastasid seega ajajärgu "sotsiaalsele tellimusele" ja rahvuslikele vajadustele, mitte naiselikult ilutsevad või kaeblevad rahvaleelud. Ja eriti sellepärast, nende dispositsioonide pärast peame neid kõrgeks hindama ka meie.
Millise ümbertöötuse suunas juhtisid siis selle tooresmaterjali esteetilised dispositsioonid?
Iseendast langesid ära motiivid, kus Kp. esineb tõesti ainult "kollelajana" (näit. Knüpffer'i ülestähendustes). Rahvuseepose päätegelane muidugi pidi olema sümpaatne vägilane või muidu oleks olnud vaja leida pääsangariks veel keegi teine, kes võitleb tema vastu (nagu näit. Kr-i Kp-ja-ballaadis soome nõid, Knüpffer'i teates Kristus).
Samuti oli neis tingimustes raske pääsangarit kui hiidu näha kõigepäält humoristlikult, või groteskselt, või koguni looduslikult määratu ja kõigist köidikuist vaba elujõu ja elujanu sümbolkujuna, nagu seda on näit. Rabelais' renessanslik hiid2). Küll ei puudund Kr-1 täiesti närv ka sellise Kp-ja mõistmiseks. Seda näeme ta enda paiguti välgatavast "liha-jaatusest", teatud tüsedaist väljendeist ta isiklikus kirjavahetuses, kõigepäält aga sellekohaste "animaalsete" motiivide eeposesse võtmisest ning omapoolsest väljamaalimisest - kõige moralistlik-peenutseva kriitika kiuste. Kui poleks olnud aja eepose-poeetika nõudeid, Faehlmanni ja Schultz-Bertrami otse vastupidist eeltööd jne., vaid nende asemel teissugused mõjud, oleks ta ehk Kalevipoja-lugudest tõepoolest võind luua mingi gargantualise värvinguga vägilas-muinasjutu, võib-olla proosas, mis oleks vastand ligemalt teomehe hingeelule, lasknud endaga liita muidki maalähedaid luulendeid, rahvanalju, kõnekäände jne. Käesolevais tingimustes, eriti pärast Faehlmanni heroiseerivat ja eesti muistsesse iseseisvusaega projitseerivat ümberkujundust oli see aga peagu võimatu. See oleks täielises vastuolus olnud nii klassitsistlikult kui ka vararomantiliselt kõrg-pateetilise heroismi harrastusega ja rahva muinasaega sellesihiliselt heroiseeriva eepose ootusega. Hoolimata Ahrens'i realisminõudest (vt. II § 31), hoolimata sellest, et isegi Schultz-Bertram, nähtavasti "Tormi ja tungi" aja mõjul, nimetab neid jämedusi "geniaaltooreiks" (vt. II § 15), poleks tavalise moralistliku publiku silmis selline "eesti Gargantua" rahvast lugupidamist ometi vist mitte tõstnud, vaid pigemini rohkendand seniseid etteheiteid tema toorusest ja barbaarsusest. Juba võitlus Raudoja- ning hernesupimotiivi pärast laseb aimata, kuidas kogu teose häälestus selles .Jämedas" toonis poleks õES-i ja kriitikute silmis olnud mitte eestlasi ülendav suursündmus, vaid pigemini skandaal! Meenutagem, kuidas isegi meie ajal suured massid on "Kp-s" igatsenud näha just ideaalset rahvusvägilast! Ja lõppeks olid ju Kr-i endagi dispositsioonid tõsimeelseks ja kurtlevaks, Ossian'i ja "öö-luule" päraseks eneseväljenduseks nähtavasti palju tugevamad kui selliseks humoristlikuks naturismiks.
Samuti ei olnud miljööle ega Kr-le endale vastuvõetav Kp-ja kui mässu titaani eelkalduvus. "Tormi ja tungi" aja titanistlik jõududevabastus ja protestivaim oli enam-vähem ikka võõras olnud siin balti väikekodanlikult vagusas provintsis. Ja vananevast tohtrist, teadlasest ning rahvavalgustajast Võrus ei võind oodatagi sellist avalikku jumalavastasuse ümbritsemist sangarluse oreooliga. Hoolimata ehk oma südamehäältest pidas "Viru laulik" lõpuks siiski oma kohuseks "kosutada vaimu" ja "lepitada ilmast paha", tasakaalustada vastuolusid klassiliselt, tasuda ilusasti kätte ülemeelikust ja kuritööd, teiste sõnadega: Prometheus vangis hoida, mitte tema mässu imetleda nagu noor Goethe.
Nii jäi juba ümbertöötuse algusest pääle kasustamata ka see rahva-aineis peituv suur võimalus; pääteemaks saamise asemel pääses see titaanlus eeposesse võrdlemisi väljaarendamatul, latentsel või isegi atrofeeritud kujul. Juba Faehlmann oli selle kõrval-dand ühes Kp-ja karistuse momendiga, paigutades ta põrgu ainult n.-ü. vabaks ülemkomissariks Vanaisa asetäitjana.
Mitte mässav jõud, Prometheus, polnud "Kp-ja" sünnimiljöö ja Faehlmanni ideaal, vaid teeniv jõud, Herkules, kõrgemale võimule alistuv, oma suurte tegudega temalt tunnustuse võitev ning lõppeks Olymposesse jumalastatud vägilane. Eesti Herkuleseks ju toonitavadki Kp-a nii Faehlmann kui Bertram (vt. II § 17 jm.).
Igatahes aga on Kp-ja kuju, mille eest leidis Kr., nii siis juba, õige tugevasti edasi kultiveeritud just ajaloolis-inimliku (kuigi väliselt hiidliku) rahvussangari suunas, milliseid dispositsioone tal rahvapärasena nägime säilind võrdlemisi kiduralt. Ja just ses mõttes on see eeltöö määratu tähendusega eepose sünnile ja tema ilme kujundamisele.
Usaldaksime peagu ütelda, et ilma selle eelkujunduseta (kõnelemata otsesest ainekogumisest) oleks Kr. vaevalt üldse jõudnud praeguse teoseni vähemalt mitte oma käesoleva ainessesuhtumisega.
Alles nii, toetudes oma sõprade poolt edasiarendatud ja suurtes joontes ühtlustatud saagale ja sangarikujule, võis ta tõesti nähtavasti ka ise uskuda, et rahvalt on vähemalt ta teose pääjoon tema psühholoogilis-dramaatilise kondikavaga see, mida me tegelikult nägime kokku jätkatud alles eri laenude ja ümberseletuste abil.
Nii tundus tal juba olevat teatud õiguski pidada seda oma tervikehitust oluliselt rahva tööks ka veel siis, kui ta seda "rahva" luustikku amplifitseerides ja muid lisandeid liites oli selle varustand ka üksikpildilisema "lihaga" ning lõpuks isegi dekoreerinu rahvalauludest lapitud kuuega.
Faehlmanni poolt: rahvaomasest palju inimlik-ajaloolisemaks heroiseeritud sangarikuju, perekondlikes suhteis ja kuninglik-jumaliku algupäraga, õnnetust eksimusest seletatud surmaga ja pooljumalastusega pärast surma;
Schultz-Bertrami poolt: noorpõlve roimaga seotud ja seda oma surmaga lepitav, s. o. traagilise saatusega inimkuju selliselt "ümberristitud" pääkujuga varustatud ja tervikuks liidetud, astus juba see esialgne kirjanduslik "Ürg-Kp." (mitme endise saaga ja mitme sangari asemel) oma ristiisade käest Kr-i sepikotta. Ja siin leidis ta eest kolmanda tähtsa inim-sangarliku seikluse emaotsimise ja traagilis-romantilise Saarepiiga-loo. Neist päämotiividest piisas; nende abil koostatud rahvuslik-inimliku kangelaseepose raamides ja viimaseile vastava ümbertöötuse abil võidi nüüd juba teatavaks tervikuks koondada ka teised pärimuslikud üksikseiklused.
Juba Schultz-Bertrami algatuskõnes on selgelt ära tähendatud ka moodustuva teose põhiplaan ja iseloom kuid juba ka tolle kahepaiksus. Tsiteerime veel kord ta vastavat iseloomustust (vt. II § 15): "Eepose sündmustiku leidmises ja selle tegevuskäigus tunneme ära kreeka ja rooma vormid, üksikasjalises teostuses aga on kõik geniaaltoores ja täis ülemeelikuid vägitükke vastu kombluse ja ilu tunnet." Tarvitseme ainult juurde lisada, et need kreeka ja rooma eeskujusid meeldetuletavad psühholoogilis-filosoofilised raamid olid enam-vähem "aimatud" ristiisade eneste poolt ja nii mitte üksi oma iseloomult, vaid ka oma algupäralt erinesid nende üksikseikluslikku "täidet" moodustavaist "geniaaltooreist" rahvaandmeist.
Võrreldes oma koostatud tervikut teiste "haritud epopöadega" ning Achilleus'e Odysseus'e, Herkules'e ja Siegfried'i saatustega leiab Schultz-Bertram, et siin, niisama nagu neis, või üldse "nagu tõelises eeposes", "aine on traagiline". "Kõrgem paratamatus valitseb sündmusi ja hoolimata sangarlusest ja mitmest soodsast pöördest läheb vägilasel lasuv needus ometi täide ja saatuse jõud võidab langeva." Siin ongi skitseeritud kogu eepose temaatiline ülesehitus ta eri järkudes, mida Kr-il tarvitses ainult teostada: pääle eksponeeriva alguse (I-II lugu) järgnevad kõhe sangari saatust disponeerivad suursündmused Soome reisil ja kõdus (IIIIX L),edasi võib arendava, tõusetava ja retardeeriva "sangarluse ja mitme soodsa pöörde" funktsiooniga ühendada hulk muid vägitegusid (X-XVIII 1.), kuni viimaks ometi "kõrgema paratamatuse" nõudel järgneb katastroof (XIX-XX L).Isegi kõike ühtlustav tundetoon, saatustunne on kätte juhatatud juba siin: "sügav valu, kogu kreeka luule olemus..."
Näeme allpool, kuidas see Schultz-Bertrami antud eetilis-filosoofiline skeem ometi mitte pole jaksand kõiki üksikseiklusi ümber disponeerida ainult endakohaselt, vaid ongi jäänd tihti ainult neid väliselt ühendavaks raamiks. Rahvaandmete iseloom disponeeris omalt poolt teose põhiplaaniks mitte sellise saatusdramaatilise eepose, vaid enam tavalise seiklusloo oma, kus otstarbeks on lihtsalt äratada põnevust ja kaasaelamist kangelase iga üksiku vägiteo puhul. Nii kujunebki nende eri mõjustuste all teos oma tüübilt kõigepäält elulooliseks seikluseeposeks, kus esikohal on ta üksteisele järgnevad vägiteod sellistena, kuid mida vähemalt osalt ka ideoloogiliselt aitab organiseerida saatusliku veresüü ja selle lepituse teema. Läheme nüüd vaatama seda ülesehitust üksikasjalisemalt.
Pikemat (eriti suusõnalist) ettekannet alustades on loomulik kohe (nagu päälkirjana) mainida esitise pääteemat, et kuulajad teaksid, millega neil tegemist ja kuhu nad võivad koondada oma tähelepanu. Nii algavad juba muinaskreeka eeposed lühida teemaosutusega, millega on ühendatud palve inspireeriva muusa poole. Ja klassitsistlikus eeposes on selline "Ma laulan..." või "Laula..." sõnadega algav sissejuhatus saanud otse konventsionaalseks. Karmi eepilise objektiivsuse nõude kohaselt on see aga ikka üsna lühike: pääle mõnesõnalise teema või tegelaste mainingu palutakse abi mingilt inspireerijalt või lihtsalt tähelepanu kuulajailt (nii renessansi, näit. Tasso või Camõens'i eepostes), või siis nimetatakse lühidalt ka laulu ideelist eesmärki (nii mõnes 18. sajandi loomes, kus valgustustendents tähtsal köhal, nagu näit. Voltaire'i "Henriade"). Täielikku objektiivsust taotlevas Saksa uues kõrgklassikas (näit. Goethe eepostes) puudub isegi selline autori enda isikut näitav sissejuhatus ja jutustus algab otse esimesest reast.
Teisiti selles subjektiivses eepikatüübis, millest arenes romantiline poeem. Ballaadilis-lüürilise iseloomuga "Ossian'i lauludes" on laulik ise vägagi tähelepandav kaastegelane kujutatavais sündmusis ja võib neist kõnelda kui enda elamusist. Nii on sündind uus eepikatüüp, kus tõeline autor end peidab mingi pääteemaga seotud ja sellest subjektiivselt väljenduva fiktiiv-autori taha. See on nagu üleminek puhtromantilisele poeemile selle otseste autori vahelesegamistega ja lüüriliste kõrvalekaldumistega. Klassitsistlik teema-osutuski jms. esineb Ossianil vahel ainult lüürilise hüüdena - enese mälestusest ja asjust, mis talle selle uuesti meelde äratavad 4). Enamasti ei koonda ta neid isikuväljendusi enam ainult sissejuhatustesse, vaid lisab neid vabalt ka jutustuse vahele.
Sama Ossiani bardimask näib osutund väga kohaseks muilegi muinasluule stiili harrastajaile. Nii näit. saksa esiromantiku Gerstenberg'i "Thorlaugur Himintung'is" esitatakse vana skald ühtlasi autorina kui ka tegelasena: ta laulab oma "prosopopoeemi", ärgates aastasadade unest ja, nagu Ossiangi, meelde tuletades oma kauget noorpõlve, juhtumusi, kadund sõpra jne. Walter Scott'i Viimse minstreli laulus" on sama kuju raamfaabula kaudu juba päris objektiveeritud ja seega poeem oma ajaehituselt n.-ö. kolmeastmeline: sissejuhatus-laulus ja vahemärkustes esineb autor ise, jutustades vanast laulikust, kes hulkudes satub kuhugi lossi, ja alles tema poolt ettekantuna kuuleme päris jutustust, mis pajatab muidugi veel kaugemast minevikust.
Ilma et kuhjama hakata muid paralleele, mainime vaid, et, kas Läänest mõjustatult või mitte, aga umbes sama esitusvõtet on tarvitand ka Lönnrot oma "Kalevalas", kuigi palju vähemal määral. Muidugi on tal selleks küllalt tarvitada olnud rahvalaule, kus laulik kõneleb enesest, oma kasvamisest, õppimisest, laulmisest jne. Aga nende kasustamine ja ümbertöötav täiendamine just siinkohal on siiski ilmselt Lönnroti enda kompositsioonitahte tulemus, seda enam, et ta muidu teoses taotleb täielikku objektiivsust ja teised lüürilised või muidu subjektiivsed laulud (nii loitsud) esitab ainult eepose tegelaste kaudu.
Ainult alguses esineb 102-värsiline sissejuhatus kogu teose näilise autori, mingi "vana lauliku" enda poolt, kus see kõneleb oma laulutungist, kihutab kaaslauljat teda toetama ja siis pikemalt mäletleb, kust ta oma laulud on saanud (Väino vöölt, Ilmarise ahju alt, Põhja põldudelt) ja kuidas õppind (lapsena isalt ja emalt, karjas käies kanarbikest ja võsadest, vihmast, tuulest, lindudelt jne.), kuidas neid hoidnud (kerasse kerides, aidas) ja kuidas ta nüüd nende hoiukoha avab. Sama isiklik kerimismotiiv esineb ka eepose lõpus, täiendatud lauliku vabandusega, et ta pole olnud kuskil kaugel õppimas ja et seepärast on ta laul vahest läidetav, et ta aga ometi on ajand uue tee tuleviku "laiemaile.
Mis puutub nüüd Kreutzwaldi "Kalevipoega", siis näib see püüdvat ühendada endas mõlema vaadeldud eepikatüübi jooni: Ta jutustus ise taotleb enam-vähem klassilist objektiivsust, ta üldises ja üksiklaulude sissejuhatustes aga on klassitsistliku teemaosutuse lisaks liidetud ka lauluallikate jne. osutusi nagu "Kalevalas", ja veel enam rohkesti subjektiiv-lüürilisi elemente, mis on otseühenduses Ossian'iga3). Samuti on viimasele väga lähedal teose esitusvinkel ja välisraamistik nimelt fiktiivse "vana lauliku" kaudu.
Muidugi ei puudu sel ühtlasi oma reaalselt-kohalikud alused. Kreutzwaldi otse-eeskujuks on olnud Faehlmanni 1839. a. Kalevipoja-visandi raamjutustus õitsis-olevaist sillulistest ja sääl vestlevast vanast jutumehest"; see aga omakorda on nii lokaalsete värvidega, et ta väga hästi võib põhjeneda ka mõnel tõelisel sündmusel. Samuti leidub meil, nagu Soomeski, küllalt rahvalaule, kus laulik kõneleb endast, oma laulude allikaist jne. Kuid kõigele vaatamata tarvitseme ometi vaevalt kahelda, juba kas või arvestades siin esineva jutu- või laulumehe maskulünheroilist ja poeetilist ümberkujundust, et tema valikuks ja kirjanduslikuks kasustuseks ilmselt kaasa on mõjund ka esiromantika ajal üleeuroopaliselt harrastatud "vana bardi" kuju.
Selle võtte tähendust kogu "Kalevipoja" ülesehituses aga peame hindama vägagi suureks. Ta ei rõhuta mitte üksi teose rahvapärasust, vaid enda loodud distantsiga reaalautorist aitab vähendada ka lüüriliste väljenduste subjektiivsust ning hoiab teose seski suhtes klassitsistliku eepose ja romantilise poeemi vahepääl. Kuna see fiktiivne laulik mitte ei võta osa eepose sündmustest, nagu Ossian, vaid kõneldes neist nagu kaugest muinsusest esitabki ennast võrdlemisi lähedana nüüdisajale, võib ta väga hästi vaadata neile tagasi ka peagu nüüdisaegselt. "Kp-ja" fiktiivne autor see on mõeldudki umbes vana "Rootsi rüütlina" või Toa-Jaagupina või Faehlmanni vana jutumehena, mitte mingi muistse iseseisvusaja bardina, nagu seda vahel on mõistetud. Tal on lüüriliselt mälestada ja kurta küll ka oma isiklik minevik nagu Ossianilgi, nimelt oma nooruse ja laulurikkuse, oma (ja piltlikult mõeldud on nähtavasti ka: oma rahva) ehtsa "bardluse" aeg kuid seda ei segata kuskil eepose pärissündmustiku ajaga. Eepose passeistlik distants, kaugusse nihutus on siis vormiliseltki kaheastmeline, mitte üheastmeline nagu Macpherson'il, kuigi ka mitte selgelt kolmeastmeline nagu W. Scott'il, kus ka lauliku enda kuju on juba näidatud minevikus."
Nii langevad iseendast ära etteheited, mis tehtud "Kp-le" temas esinevate pooldi ajalooliste tagasivaadete jms. kui anakronismide pärast (vt. II § 31). Juba laulik ise ütleb selgelt (Sissej. 314318), et ta on kogund ainult riismed ja neist laulu koostand ise, nii siis nüüdisaegselt. Seega ei tohiks tunduda anakronismina isegi mitte tema enda moodsale lähenev, jah, kas või Ossiani kajastav väljendusviis, sest pole mitte päris võimatu mõtelda aja vooludest otse või kaudselt mõjustatuna ka juba mõnd Toa-Jaagupit. Just sellegi võimaluse tunnustus on väga oluline kogu teose õigeks mõistmiseks. Ainult võttes teda teadlikult asetatuna mingi uueaegse "vana laulumehe" suhu, võime vähemalt viimase isiku kaudu ühtlustada tema muidu nii erinevaid elemente. Ja vähemalt nõnda võime vabandada, et ka temas esinev kunstivorm ja vaim pole ehtsalt rahvalaulupärane; kurdab ju laulik isegi, et see pole enam endine, vaid ununeniis- ja kidunemisaja oma.
Ja seevõrra kui need uueaegse, tagasivaatava lauliku subjektiivsed eneseväljendused on enam-vähem eraldatud pärisjutustusest, tundub nende erinev stiilgi mitte võõrastav, vaid pigemini loomulik või koguni kunstikavatsuslik, et nii kaheastmelise stiiligi abil kaasa aidata taoteldavaks kauguse- ja minevikutundeks.
Teisiti kui harilikult teistel eepostel on Kreutzwaldi teose sissejuhatus ka veel omakorda kahejärguline: Selle moodustavad teatavasti osalt Faehlmanni järgi tõlgitud 1) 40-värsiline "Soovituseks" ja mitu korda pikem (318 värssi) "Sissejuhatuseks". Need on seotud mitme ühise motiiviga, kuid ühtlasi nad kõnelevad kahest tublisti erinevast, võiks öelda faehlmann'likust ja kreutzwald'likust lähteviisist, ja nõuavad juba kas või viimaste eritlemiseks ligemat analüüsi.
Mis tähendab õigupoolest juba "Soovituseks" päälkiri? Laulus pole ju mingit "soovitamist" selle sõna meieaegses mõttes ei lugejale ega Vanemuisele. Mõistame seda ainult, kui lähtume klassitsistlikust poeetikast: see tähendab ju konventsionaalset "kõnetlemist", sooviavaldust, soovimast, ja nimelt lauluks vajalise jumaliku abi soovimust, millega autor pöördub Vanemuise ja Juta poole2)! Esiromantikast tunnistab siin ainult antiikse muusa asendus rahvuslikkude jumalustega. Sama klassitsistliktraditsionaalne on ka "ma laulan..." formelile vastav "ihkan laulu ilmutada" koos teemaosutusega: "muistse põlve pärandusest". Faehlmanni algupärandis on teema märgitud küll palju konkreetsemalt ja rahvuslikumalt: "isamaa haavadest" ja "eesti rahva häbist ja kannatusest". Seda poleks aga muidugi juba tsensor Kreutzwaldile lubanud trükkida.
Klassitsistliku apostroofiga liitub aga kõhe kolmes järgmises salmis juba tüüpiliselt esiromantilise ilmega evokatsioon 3), mineviku vaimude ja laulude esilemanang: "Ärgake, hallid muistena healed, ..." "Tule sa, lauliku targa tütar!..." "Võtkem tõe voli, vanad varjud!..."*).
Ja nende nelja salmiga lõpebki Faehlmanni osa. Tema originaal kõneleb edasi oma südamest, kes "kuldse mineviku juures end küllalt lohutanud", Juta petliku nõialoori kadudes "tõe päikese" käes nüüd "seda isamaad näeb oh nutke! nõiduse köidikuis ja saksa vangis". See kõik polnud muidugi Kreutzwaldile küllalt tsensuurikohane. Ja nii näemegi teda nii klassitsistlike kui ka esiromantiliste eeskujude juurest pöörduvat "paari sammu põhja poole" ja nimelt "Kalevala" juurde. Sest ilmselt on säält mõjustatud see loendus lauluainete, "kasude" ja "võsude" korjamisest "kodu nurmelt" ja "võõra väljalt", "tuule hoo" toomisest ja "vete lainete" veeretusest5). Kreutzwald'likum edasiarendus sellest on juba kujutlus nende ainete "hellalt audumisest" oma "kotka pesas". Ja siis järgneb juba päris isiklikuna kolme viimase salmi autori esiromantilis-lüüriline enesemeelisklus: et ta laulab võõraile, et ta "kevadised kaimud" on surnud, et ta oma "lõõritusi" ja "igatsusi" "häälitseb" üksinduses kuni "närtsimiseni". Tõsiasi, et Kreutzwaldil reaaleluski oli põhjust nii leinata oma noorust ja sõpru (Faehlmanni, Sachssendahl'i jt.), ei tohi meid panna unustama ometi ka nende luuleks-kasutuse eeskujusid, eriti Ossiani sagedasi leinamõtteid oma langend isast, pojast ning sõjasõpradest kui ka enda peatsest surmast *).
Kogu "Soovituseks" motiivistik, samuti kui ka tema käsitlus on siis nii ilmelt kui ka algupäralt kirjanduslik, osalt klassitsistlik, päämiselt aga esiromantiline ja (kui maha arvata kalevalalised elemendid) täitsa võõras eesti rahvaluulele. Kui juurde lugeda veel teda muust teosest eraldav stroofijaotus, palju daktülirikkam värsimõõt jms., siis mõistame, et Kreutzwald siin pole veel tahtnudki asuda oma vana fiktiiv-autori seisukohale, vaid Faehlmanni visandit jätkates on väljendand veel enam-vähem otseselt oma isiklikku suhet teosega ja omi meeleolusid selle loomise puhul.
Aja kirjanduslikest eeskujudest näib olevat mõjustatud ka üldse "Soovituseks" kui niisuguse eraldamine järgnevast, juba mitmeti enam sisulis-objektiivsest sissejuhatusest. See isiklik avalaul tuletab kaunis lähedalt meelde näit. Goethe enesemeelisklust "Faust'i" alguses ("Zueignung"). Viimases puudub küll klassitsistlik appikutse ja ka otsene muinsuse-evokatsioon, kuid varjud (isikliku) mineviku udust tõusevad temagi ees, ta mäletab oma hääbund nooruse rõõme ja muret, kurtleb kadund sõpradest ja teda praegu ümbritsevaist võõraist ning igatseb tagasi minevikuaegadesse ja vaimuderiiki. Võib-olla tuleb ka nende Goethe piltide algupära otsida aoti bardi udustelt randadelt. Kuid nagu need sellest hoolimata on ehtsad ja isiklikud, nii ka Faehlmann-Kreutzwaldi mitmejuureline avalaul.
Nagu "Faust'is" autori loomismotiive väljendavale "Zueignung'ile" järgneb teose enda problemaatikasse sissejuhatav proloog teatris (tehnilistesse) ja taevas (filosoofilistesse küsimustesse), nii umbes "Kalevipojaski" on järgneva "Sissejuhatuse" ülesandeks eeltutvustavalt ja meeleolusisendavalt viia meid eepose rahvapärase saamise ja siis selle fiktiivse vana lauliku maailma, kellena autor siitpääle esineb juba selgelt. Nähtavasti on Kr. Tarvet tundnud pääle faehlmann'lik-kirjandusliku "Soovituse" ka juba sissejuhatuses tarvitada enam rahvapäraseid vorme ja toone. Püüame välja koorida selle, nähtavasti tahtlikult fragmentaarse ja uduse, kuid õige sügavale küündiva loome üksikmotiive ja nende tähendust.
Ka siin arendatakse alguses macpherson'likku muinsuse evokeerimise motiivi, mille "Soovituseks" jättis ainult hüüdeks.
See on tõesti kalmudes, kus magavad teoses järgnevad "muistsed mälestused", või siis jälle on nad muidu varjul päikese eest udus, soos, kanarbikus, Uku ja isegi Maarja rüpes (uueaegsena esinev laulik on nähtavasti meelega võtnud nende säilitajana ka alles hiljemini tutvaks saand kristliku kuju). Ainult öösi, kuu ja tähtede valul võivat aimata, 'kuidas need lisame ka siin: ossianlikud "vaimuäbarikud" neid mälestusi "mängitavad, kuldast kuulu keerutavad". Ja siis kaovad nad jälle nagu unikujud autori "öö-luule" maailmamurelik refleksioon segab end vahele nagu "öö ja õnned", nagu kõigi kaduvate ja meiegi elupäevad (v. 160).
Siin juba katkebki kõne neist isikustatud muinasmälestustest. Järgneb omalaadi luule sünniteooria, sootuks "öisem", sentimentaalromantilisem ja filosoofilisem kui "Kalevalas": neist mineviku ja öö aimustest, uduvarjudest, tuulest, lainetest ja muist looduse häältest on, kust kuuleb lauliku kõrv tema omaga sarnanevat elu "lustilugu, leinanuttu", saladuslikku "muistset kõnet" (v. 6285). Tunneme ära Shaftesbury'st, Herderist, Goethest jt. lähtund "orgaanilise luule", elust välja kasvava ja elu väljendava luule teooria. Ning ühtlasi elu ja luulet peagu samastava esiromantilise elutunde (vt. II § 1).
Edasi: laulu tajumisele järgneb veelgi filosoofilisem mõtiskelu kogu elu põhiomadusist ja põhitundest, mis avaldub edaspidi ka eepose enda ja ta kujude elutundes. See on algava romantika tunne kõigi nähtuste ja eriti õnne ja elu kiirest kadumisest, kuid ühtlasi selle igavesest tasakaalust. Alatist voolavust ja vaheldust, alatist kahepoolsust näeb looduse "salasõnu" mõistev laulik terves elus: niihästi rõõmud kui mured on ühe elu, ühe isa lapsed, aga kord valitseb üks, kord teine, ja üks ongi peidus teises, just nagu äike ja rahe kuldpiirdelises piksepilves. Ning ikka jälle, nii rõõmu kui muret väljendades, voolavad pisarad inimsilmist - olles märgid sellest alatisest tõugust ja langusest (samuti kui, võime aimata, neist pisaraist sündind "ehtne luule"; v. 85-115).
Eks ole, see on ju peagu otsene laiendus Goethe eeltsiteeritud formelist: "Glück und Unglück wird Gesang"? Sama vaade rahvaluulele kui orgaaniliselt, iseendast sündivale "ehtsale luulele" teatavasti esineb mitmel pool Kr-i teoreetilistest sõnavõttudes.
Selle luule väärtuse kriteeriumina esitatakse aga siingi (juba realismi poole viitav) nõue, et kujundatud elul oleks "tõe nägu", et ta oleks usutav. Ainete algupära seevastu pole tähtis, olgu see reaalelust või fantaasiast, "mõtte mõisast" või "kuulu külast" (v. 116127) *).
Teose üldise elutunde ja rahvaluule arvatavate loomisprintsiipide äramärkimisele järgneb ligem eesti muinasmälestuste ja muinasaja iseloomustus. Ja säält jätkub küllalt põhjendust Schultz-Bertrami nõutud "sügava valu" looriks üle kogu teose autorisuhte. Marduse kiljatust, leinaohkeid ja -kaebeid on laulik kuulnud laantes kajavat; muistsed piinad, pisarad ja veri on, mis tarretand taevagi püviks ja matavad mure varjuna maa ning katavad päeva. Udus aimatavad vaimude varjud aga näitavad ainult võitlusi, kõnelevad sõdadest ja katkudest. Pildirikas ja tunderaske kujutlus tõuseb oma tipule lõpuks, hiljemini peagu teiseks rahvushümniks saand meeldetuletuses, et need viletsused kesteti. maakaitseks, "isamaa ilu hoieldes", ja patriootilises üleskutses, austada neid kalleid mälestusi (v. 128165). See ongi vahest eepose kõige rahvuslik-pateetilisem koht, mille eesmärk on kontakti loomine oleviku ja eelmineviku vahel.
Minevikuviletsustele on siis osutatud ühtlasi rahvusheroiline väärtus. Ja me tunneme, et on ära teenitud see muistsete sangarite kestev pidutsus taevases talus, mida meile näidatakse edasi. Sääl Elysium'i ja Walhalla eeskujul "aimatud" "Taaralaste targas seltsis" on ka, kus näeme esimest korda Kalevipoega, kuulamas oma vägitegude ülistusi laulikute (võiks öelda ka: bardide) poolt. Vaevalt kuskil mujal on sangari heroiseerimine ja pooljumalastus nii täielik (ja nii erinev rahva kujutlusist) kui selles autorisuhtele iseloomustavas esitussituatsioonis (v. 166- 105) 2).
Pääteema ja pääsangari esitutvustusega üheskoos on siis kohe maisele murele lastud järgneda tema "Kaksikvend" rõõm, minoorsele minevikujeinale mad~oorne sangaripaatos. Ja nõnda on algatatud see vahelduv tundetoonigi rütm, mida näeme jätkuvat läbi kogu teose. Juba näeme ka veel üldisema parallelistliku ehitusprintsiibi tunnuseid koos tavalise esiromantilise fragmentaarsusega. Veel kord tuleb autor juba alguse evokatsioonis puudutatud mineviku kalmude ja vaimude motiivi juurde ja arendab selle välja plastiliseks ning mõjuvaks sümbolpildiks. Seitse on neid laane peitu jäänd hauakünkaid, "seitse sammeldanud sängi" häda ja orjuse, sõja ja nälja, viletsuse, katku ja taudi ohvrina magab neis "Eesti muistne põli". Samuti end korrates kutsub autor üles neid mälestusi austama, neile "uinusängidele" mälestuseks istutama lilli 3).
Kuid nüüd ta juba motiveerib seda mälestamisvajadust ka n.-ö. rahvuspoliitiliselt: Mis neisse mineviku kalmudesse maetud, pole sugugi tühine, vaid see on muistepõlve väärtuslik pärandus, muistse õnne mälestised, jah, isegi muistse laulu kujul jäetud lunastused. Muinasvarade olevikuväärtus, rahvaluule kui rahva kultuurikõlvulisuse tõestaja ning eneseusalduse andja toonitus, see kogu eepose sünni-idee kõlab siis selgelt siitki. Ja samuti on näidatud, miks seda minevikku seni pole harrastatud: seda on varjand unustusevaip, katnud kavaluse kuub, sõgedate sõnasõba nii siis rahva enda rumalus ja orjastajate tahtlik tõepeitmine (v. 196254).
Ja veel ühes variatsioonis arendatakse edasi mälestustehooldamise motiivi, kuid nüüd juba isiklikumas laadis. N.-ö. kodukäijatena on ilmund muistsete lauliktarkade ja laulupiigade vaimud kalmudest kord autorile, kui see noore õitsilisena on magand Jaanilinna läheduses4). Nad on palund, et ta annaks neile rahu, uinutades nad magama. Seiks aga olevat vaja võtta omile õlgadele nende lauluvarad. Rahvausu motiiv, mille järgi targad ja nõiad peavad enne surma edasi andma oma tarkused teistele, vahest ka üldine rahva arvamine, et ei saa hauaski rahu need, kelle töö ja elu jäänd kuidagi pooleli, katkestatud kuidagi ebaloomulikult või vägivaldselt, on siin kasustatud mõjukalt ja sügavmõtteliselt. Muinasaeg ja temas töötand esivanemate tahe ka omalt poolt otse palub ja siis kohustab säilitama ja jätkama oma loomingut - enne seda ei või ta uinuda. Võibolla on siin kaasa mõjund ka reministsentsid Ossian'i vaimudest, kes ootavad ja igatsevad bardide laule, sest et nad alles nende läbi pääsevad oma tavalisist asupaigust, soost jne. taeva5). Ja siin võib olla jälgi ka eelmainitud "Faust'i" sissejuhatuse painajaist, keda ei saa endast ära kihutada ega rahustada muidu kui nende tahet täites ja nad kehastades. Kuid, nagu öeldud, vähemalt siin me ei tohi unustada, et ka Kr-i ennast on need muinasaja varjud jälgind juba lapsepõlvest saadik (v. 255-287).
Sellele võrdlemisi pikale ja mitmekesisele luule algupära ja iseloomu selgitusele (v. 1127), lauluainete iseloomustusele (v. 128175) ja laulu vajaduse motivatsioonile (v. 196287) võib juba järgneda "Sissejuhatuse" neljanda pääosana ta lõpetus, mis on ühtlasi otsene ettevalmistus päriseepose alguseks. Viimasena täidab ta kõige enam klassitsistliku eepose-sissejuhatuse ülesannet ja ongi vastavalt õige konventsionaalne. Ta moodustub klassitsistlikult eksklamatiivsest tähelepanu-palvest kuulajate (eesti noorsoo) poole "Kuulge, oh kuulge mu kõnet" ja teose päämotiivide ümberütlevaist kokkuvõtteist ("kaugema päevade kujud", "endine õnne ja ilu, muistene kurbus ja mure", "Kalevide kuulutusi, Alevide ilmutusi"). Ja viimasega ühenduses mainib autor, ilmselt jälgides "Kalevalat", veel kord lühidalt ka oma lugude allikaid - kodumaa loodust ja vanu luulepärimusi6). Väino vöö eeskujul ("Kalevala" I, 31) ei läbe ta jätta lisamata (küll õige raskesti kujuteldava allikana!) "Vanemuinese vöösta, Jutta hiukse salgusta", nagu kiuste juhtides oma eelkäijaist pseu-dobardide andmeile.
Paale mitmesuguste muude mõjutuste on siis ka ("Vana") "Kalevala" sissejuhatus, ilmund eestikeelsena juba ÕES-i Toimetuste I vihus, olnud eeskujuks sõsareepose omale7). Aga mõnele ühtlusjoonele vaatamata milline erinevus nende kahe alguse vahel! Ja kuidas see on iseloomustav kogu teostegi erivusele! Sest mõlemais on kõneldud nende saamisloost õieti: "Kalevala" laulik võib ütelda enam-vähem õigusega, et ta oma laulu juba valmina on õppind oma vanemailt, "pisukese piimasuuna" kuulates oma kirvevart voolivat isa ja ketravat ema. "Kp-ja" bardi aga on laulma inspireerind enne kõike ta rahva ülevaatlikult tajutud saatus, ajalugu, ta kalmud ja neis magavad minevikuvaimud. Need on udupilvedest aimatud kujud ja lood, ebamäärased, katkendlikud, muinsuskahvatud, mitmesugust tõlgendust võimaldavad nagu vaimud ja nende kõned kunagi. Ja lisaks neid on nähtud kirjanduslikult, kõigepäält "0ssiani laulude" poolt kasvatatud ja orienteeritud silmadega. Sest, nagu öeldud, see "vaimu äbarikkude" tants hämarikus (Sissej. 2653) ja nende veriste võitluste nägemine udupilvis (v. 145 156) tuletab tahtmata meelde Ossiani udus, pilvedel, unes jne. alatihti ilmuvaid ja tegelasi kõnetlevaid vaime (näit. "Fingal" I ja II 1., "Temora" VII L). Olgugi et Kr. hiljemini neid vaime enam eestilis-preanimistlikult seob kalmudega ja annab neile osalt kodukäijate ilme, jääb neist kui ka vaimumotiivi üldisest käsitlusest selgelt ossianlik mulje. Eriti lahutab kogu "Sissejuhatust" "Kalevala" omast ta subjektiiv-filosoofiline maailmasuhe: mõtiskelud kõige kaduvusest, rõõmu ja mure igivaheldusest, romantilispatriootiline rahva mineviku "härrandus" ja selle moodsalt tundlev tagaleinamine, esituse nägemuslik fragmentaarsus jne. Kõik seegi ligineb palju enam melanhoolse kelti bardi kui eesti rahvalaulu omale. Ühe sõnaga: "Kalevala" primitiivlauliku lihtsa, võiks ütelda "naiivse" elusuhte ja luule asemel esineb siin algusest pääle minevikutundelise uusaja-inimese "sentimentaalne" eneseväljendus. Ainult väliselt võiksime seda pidada mõne rahvalauliku, ja siiski ainult tublisti kultuurimõjustatud uueaegse rahvalauliku, Jaagupi või Märdi omaks*).
Kunstiliselt aga muidugi ei tarvitse see erinevus rahvaluulest tähendada mingit halvemust. Ümberpöördult, just "Sissejuhatuse" isiklikkus ja uueaegsus, ta tunderohkus ja mõttesügavus teevadki ta eepose üheks huvitavamaks osaks. Siin pole heterogeensete rahva-ainete jälgimise sundus veel mitte aheldand autori fantaasialendu, nagu nii tihti hiljemini. Eriti siin on selle rahva minevik või õigemini tagasivaataja kujutlused sellest minevikust ja kaasatundev suhe nendega luulendatud vaba endaväljendusena esimest korda eesti kirjanduses.
Ja on iseloomulik, et mitte seevõrra muistne Kp-ja ajajärk ise ei anna ainet selleks isiklikuks leinaks ja neiks sugestiivseiks piltideks, vaid tema kalmud, ta kadumine, järgnev sõdade ja viletsuste aeg. Eelmine oli unistus, viimane oli lähedal, selle tagajärgi oli küllalt pidand kannatama autor isegi. Mis Ossianil oli eeskätt kirjanduslik uuduse-otsimine, on siin enam kui küllalt põhjendatud nii isiklikult kui ka sotsiaalselt ja ajalooliselt: Kui kuskil, siis siin, eesti rahvusliku ajalootunde esimeses luulenduses, oli esiromantiline minevikulein õigustatud ka üleisikuliselt.
Igatahes pole see ainult mingi "somnambuulne sonimine", nagu torkas kord Ahrens, ega kaugeltki mitte ka ainult üksiklaulude sissejuhatus-motiivide tarbetu kordus, nagu on arvand veel üks moodnegi arvustaja9) (kuigi temas kui proloogis või prelüüdis mõned neist juba ette on tutvustatud). Nagu nägime, "Sissejuhatuse" temaatiline koosseis on asjalik ja tema ülesehitus küllalt ettekavatsetud. See on otsekui korraliku eessõna oma, arendades oma eeltutvustust aina üldisemast üksikasjalisemale: elu ja luule üldprintsiipidest eesti muinasaja mälestamise vajaduseni ja lõpuks käesoleva teose saamise kujutuseni. Teda kandev mõtestik on vahel üsnagi mõistuslik (näit. v. 79127, 237254), ainult ta väljendusviis on (nagu esiromantikas tihti) poeetilispateetiline ja ta kompositsioon väliselt katkendlik, ilma otseste üleminekulülideta.
Vähemalt nende ridade kirjutajale ei tundu, nagu oleks siin "Kreutzwaldi lüürilised kalduvused" "romantilise luulega mürgistatud" sõna halvas mõttes. Kuigi siin leidub rohkesti kirjanduslikke laenelemente, on need pääjoontes ometi isiklikult sulatatud. Ja kas lõppeks see sentimentaalsus ja romantika ei sobigi niisuguse tagasivaatava rahvuseepose sissejuhatusse? Selle ülesanne ju ongi luua need oleviku ja lähema mineviku reaalsust kajastavad tumedad raamid, mille vahel seda enam igatseme näha heledat muinasaega. Vähemalt siin, eellaulus, leidub "Marduse kiljatust sügismetsas", ega ole see sugugi nii väga vastuolus "magus-romantilise Toa-Jaagupi" viiulimänguga. Ainult peame lubama, et see oleks väljendatudki isiklikus ja mitte täpselt muistses rahvalaulu vormis. Sest ehtsast rahvalaulust ju kõike seda polnudki võtta.
Just oma painajalik-nägemusliku vere- ja murepiltide toonitusega laseb see sissejuhatus paremini mõista ka selle tagaigatsetud Muinas-Eesti omalaadset idealiseerimist. Nii siin kui üksiklaulude sissejuhatustes valitsev leinav-haletsev minoorne vaateviis ja stiil on tõepoolest rohkesti erinev jutustuses endas tavalisest mad~oorsest, tihti isegi otse "geniaaltoorest" vägiluseimetlusest. See kahesugune suhe pole iseendast mitte teose veaks, vaid vooruseks. See on suur, läbikäivalt kontrasteeriv antitees, "rõõmu ja mure" vaheldus, oleviku ja lihtmineviku häda vastuseade ennemineviku jõule ja õnnele, kusjuures eelmise äärmus seda enam toonitab ja laseb mõista vastaspoolegi äärmust. Ja üle jõudes vahepäälsest öisest raam-minevikust muistsele õnnemaale võib ka vana lauliku esitusviis tagasi omandada enam-vähem primitiiv-rahvaluulepärase, refleksi-lõhkumatult "naiivse" elusuhte ja lihtsa seiklusrõõmu.
"Kalevipoja" sissejuhatus see on tüüpilisemaid ja parimaid lehekülgi, mis meie esiromantiline "Viru laulik" ja tema aeg üldse loond. See pole ainult Lääne-Euroopas igatsetud "ehtsa luule" ja selle teooria esimesi tutvustajaid, vaid ka selle esimesi teostajaid Maarjamaa konventsionaal-pietistlikus või madal-ratsionalistlikus kirjandusmiljöös olgugi veel kohmakal kujul.
Juba esimese laulu alguski on palju heroilis-madžoorsem "Sissejuhatusest". Kuigi ka siin valitseb ossianlik paatos, seguneb siin sellega juba enam rahvalaulu reministsentse (näit. v. l19).
Ainult kord pärast enese laulma kehutust tuletab laulik resigneerunult meelde oma noorusepõlve närtsinust. Siis aga ongi ta juba kandund tagasi noorusaja õnnelikesse nägemustesse; laulu ilu tõuseb ta meeles kui päike, maagilise sümpaatiaga kutsub ta endale abiks jõed ja mäed; ja ta laulu siht on: pakkuda rõõmsat elavust, pannes "meele ärkamaie, Mõtted lustil mõlkumaie". Siis liigutakse juba lähemale jutustusele endale, alates nägemusega ehtvägilaslikust Kalevite "kalju linnast", mis püsind läbi aegade ja tormide ja millega nähtavasti mõeldakse sümboolselt ka Kalevi-saaga enda vägevust ja püsivust 1). Paale veel ühe enesekehutuse (v. 59-61) antakse juba sangarite päritolu tutvustav müüt muistses Kalevalas mitmes köhas leidund kangelastest ehk Kalevitest, kes sündind Vanaisa poegade ja inimtütarde läbikäimisest.
Nii on viimaks aiand eepose puhtjutustav osa. Saagalislühidalt järgneb teadustus vana Kalevi Eestisse-sõidust ning riigi rajamisest. Nagu seletab vastav lauliku omapoolnegi märkus (v. 115119), ei ole sellest püsind mälestuspärimusi. Tegelikult on Kr. siin tarvitand õige segase ajgupäraga andmeid, mis põlvnevad osalt Faehlmann'ilt (jumalik sugu antiikmütoloogiast või Piiblist tuntud titaanide ja sangarite sünni eeskujul), osalt muinasjutust ja Soome saagadest 2).
Paale Faehlmanni-pärase sugututvustuse (v. 7079) on kõik muu (v. 88125) liidetud alles eepose II redaktsioonis, kus autoril võimalik oli olnud juba ligemalt kasustada vastavaid soome andmeid. Veel suurem lisa II redaktsioonis aga on Linda sünni ja pulmade kujutus, mis moodustabki eepose esimese loo pääosa (v. 126863).
Teatavasti on selle aluseks kogu Eestis ja osalt Soomeski tuntud "Salme laul". Kuid see on Kr-i poolt tublisti ümber töötatud ja mitmekordse pikkuseni laiendatud. Eepose 738 värsi asemel liigub Neus'i kogus toodud "Salme laulu" nelja teisendi pikkus ainult 56 ja 111 värsi vahel ega tõuse ka pikimas setu teisendis üle 254 värsi (SL-I, t. 10).
"Salme laulu" psühholoogiline algupära (ja siis ka esteetiline tähendus) pole mitte päris selge, nagu sellele osutab juba seletuskatsete mitmekesisus. Tavalisti on seda peetud nn. müütiliseks lauluks, oletades, et rahvas seda lauldes on uskund taevakehade kui inimesetaoliste olendite olemasollu. Teiselt poolt näib aga tõenäoline, et rahvas vähemalt hiljem laulu on mõistnud ka ainult metafoorilise fiktsioonina: laulu esimene pool, neiu tekkimine linnust (kanast, kurest, tedrest jne.), oleks siis ainult eepiline väljaarendus tavalisest neiu võrdlemisest tedre, kana või muu linnuga. Ja laulu teise poole moodustav lugu eri taevakehadest, kes neidu käivad kosimas, võiks samuti olla vaid poeetiline paisutus kosilaste tähtsuse osutuseks, kus kuu ja päike on toodud toredate, aga ebakindlate kosilaste võrdkujudena, kellele neiu eelistab tähte kui vähetähtsat, kuid usaldatava peigmehe võrdkuju. Kui veel arvestada, et paljudes teisendeis ka täht hüljatakse lihtsa põllumehe või "oma küla" poisi käsuks, tundub see seletus õige loomulik ja "Salme laul" õige lähedal teistele lauludele, kus kosilastena esinevad muud uhked võõrad (näit. kuld-, hõbe- ja vaskmehed) ja kus noid samuti ei peeta paremaks lihtsast maamehest3). Vaevalt võib aga päris kindlasti öelda, et nii julgete võrdpiltide või fiktsioonide tarvitusel vähemalt mõnel puhul pole aluseks olnud ka mütoloogilise iseloomuga kujutlusi. Ja olgu nende algupäraga kuidas on, vähemalt lauludes enestes kirjeldatakse vahel üsna reaalseltki algavat sõitu ühes tähega "sinitaevaste taade" (SL, t. 9). Ei ole selletaoline "päeva poeg" või "kuu sulane" ka muidu rahvaluules mitte tundmatu kuju*).
Kr-le tuntud rahvateisendeis (Neus EV 3) on Salme kosilasi igatahes käsitatud üsna reaalinimlike olenditena. Luuleline rõhk seisab kosilaste toredusel ning erinevail eetilistel omadustel ja ka valik tehakse eetilise, mõistusliku kaalutlusega tähe kui kõige püsivama käsuks. Ühes Neusi kogu Viru teisendis (C) esineb ka muidu iseseisev ristitantsulaul. Ja samuti esineb selles ka juba vesi kosilasena.
Need Viru teisendid nähtavasti ongi olnud eepose I laulu aluseks, mitte aga mingi pikem lugu "Pihkva piirilt", nagu eepos ise teatab ("Kp." I L, v. 1230. Sest peagu kõik teoses esinevad rahvapärastena tunduvad värsid võib tuletada neist 5), kuna Setu teisendid on sootuks erinevad (vt. SL I, "Kureneiu"). Võime siis arvata, et setu algupärale viitamine on Kr-le tarvilik olnud pääasjaliselt eelleks, et säält kui uuest, teistele tundmatust allikast saada tõestis Salme ja Linda esinemiseks kasuõdedena ja seega õigustada kogu laulu liitmist "Kp-ga". Sellisena, nimepidi setu lauluna ongi ta Eestimaa Kirjanduse Seltsile saatnud kätke, kus tavaliselt tuntud laulukäigust erineb ainult koht:
"Kanast sai Salme, sula neitsi,
Tedrest Linda, libe neitsi" (E. B. 47013, F. 232
f. n. 330 = Kartt. Lt. 29).
Edasijärgnevat osa aga ei esitata siingi lauluna, vaid lisatakse ainult "Katked: Linda kosilased on: kuu, päike, vesi, tuul ja vana Kalev, kes vastu võetakse" (ibid.). Et ka viimaseid kosilasi ei tunne ükski muu üleskirjutatud setu teisend, jääb kahtlaseks kogu selle katkendi setu algupära ja võime ta pigemini arvata kombineerituks Kr-i enda poolt, kuigi ta ehk kasustas mõningaid meile mitte säilind rahvaviiteid *6).
Küll kõneldakse vahel ka ehtsais rahvateisendeis teistegi kasuõdede kosimisest (näit. V. Kannel II, nr. 460 D, E), aga mitte paralleelselt taevakehade poolt. Küsitav on ka Kalevi kui kosilase rahva-algupära, kuigi kosilasena esinevad vahel "Kuremaa kuninga poeg" jt., Soomes vahel isegi Kullervoinen, siis Kalevipoeg 7).
Rahvapärase kosilase vee eeskujul näib Kr. ise juurde lisand ka tuule. Ja võib-olla lihtsa ä - täppide päälepanemisega on lese asukoht ebamäärasest "Laanest"8) fikseeritud "Läände", s. o. Läänemaale! Selle koha-osutuse abiks on võetud ka teine (samuti vist osalt "aimatud") teade, et Läänemaal rahvas end isegi nimetavat "Kalevipojale ema poolt sugulaseks"9).
Nii oli üsna väikeste muudatustega võimalik saada eeposele lisaks niihästi pikk ja sündmusrikas kui ka võrdlemisi üsna rahvapärane ja laulukujuline lugu. Mitte enam nii õnnestunuks ei või nimetada võtet, millega Kr. seda laulu kordab peaaegu tervena uuesti: ta teeb seda nimelt iseendast osava lisandusega, et endised Salme kosilased veel üks kord tulid meelitama Lindatki. Nii aga venib kosilaste sõidu kujutus lõpuks juba liiga pikaks ja seega vägisi monotoonseks. Seda varieerib teisel korral ainult iga uue kosilase tuleku vahele kostev ja üha pikenev "ristitantsu" refrään juba pidutsevaist Salme pulmadest.
Endise tantsulaulu käskkõnevormid on seejuures muudetud indikatiivseiks, niisiis eepilisteks minevikuvormideks ("Ristitantsi tantsitie" pro "tantsigeme!"). Samuti annab esimese pruutpaari lahkumine pulmamajast võimaluse (nagu eeskujuks olevas rahvateisendiski, Neus C) liita vahelduseks jumalagajätu värsse muist pulmalauludest, mis mõjuvad hästi oma tõsidusega. Ja uuesti kestab edasi ülevoolav rõõm ning tantsutrall seekord juba Kalevi ja Linda pulmades.
Et näidata, kuidas lust on haarand kõiki pidulisi, on juba rahvalaul (Neus 3 D) endaga liitnud ka muidu iseseisva laulu neiu kojukutsumisest: niisiis isegi teade, et kosilased kõdus, ei meelitana neidusid ära lõbusast pulmamajast. Teine, eelmisega hästi kontrastiv episood saadakse nähtavasti alles Kr-i ümbertähendustuse abil: mitte Salme, nagu rahvateisendis, vaid kolmas kasuõde, varesest sündind orjatüdruk läheb jõest vett tooma. Ta jääb vaatlema käiade mängu ja saab selle eest koju tulles perenaiselt tõrelda: võime arvata, et orjale see teiste trall polnud kaugeltki nii ligitõmbav! Kuid kahjuks ei arenda autor seda vastaspilti selgemaks. Rahvalaulus leiduv jäme pärimine eide poolt: "Kus sa, lits(i), ööd magasid, Pordo, viitsid pole päwä" on siin asendatud viisakama, kuid ilmetuma küsimusega: "Küsis, kus ma pika ööda, poole pääwa aega wiitnud." Ja paremus, et veetooja pole pruut ise, toob kaasa ka pahemuse, et ära jääb just tema, lahkuja viimne koduleinlev viibimine jõekaldal.
Ümberpöördult, Linda kihk peiuga kaasa minna on kujutatud veel eriti suurena (v. 806812, 844848). See rõhutab küll ta peiuarmastuse suurust, kuid mõjub siiski vähem sümpaatselt kui rahvalaulus esinev loomulik koduarmastus ja traditsionaalne lahkumislein, mis kahtlemata vastab enam muistseile olusuhteile. Pruutpaari ärasõidu stseenis on kasustatud mõnd pulmalaulude saaniseadmis- ja jumalagajätte-värssidest, aga see on üsna vähe pakvel olevaist rahvaluule nii rohkeist ja võluvaist osadest. Varsti kujutab autor ärasõidu jätku omade sõnadega: ei leinagi Linda, nagu teevad seda kojujäävad vanemad, vaid üle lagedate ja läbi metsade sõidab ta tähtede valgel, kõrval kange kaasa ja ees ootamas padjuline pulmasäng.
See hilissündind esimene lugu on eeposes ainulaadne oma kokkuseadelt ja iseloomult. Nagu ei kuskil mujal, on siin rahvalaulust mitte üksi dekoratsioon, vaid isegi peagu kogu sündmustik, ja ühte rahvalaulu on täiendatud jällegi teistest laenatud valmisvärssidega. Enam kui kuskil mujal ligineb Kr. siin Lönnroti koostusmeetodile, kes ju toimis umbes samuti, ainult palju rohkem mõistes ja säilitades rahvalaulu stiili ka oma muudatustes.
Nõnda on siin siis antud võrdlemisi reaalsuselähike ning rahvalaulupärane kujutus kosjadest ja pulmadest jõuka eesti taluniku peres. Neidude kui ka kosilaste osalt "müütilise" ilmega algupära ei sega palju, sest kujutus ise on inimlikultki usutav. Isegi juurdetoodud Kalevi kujus ei eksita veel miski hiidlik. "Pika koiva" panemine "vööde kombel neiu ümber" (v. 829) kõlab küll labasena, millisena seda ongi "esteetide" poolt halvustatud, kuid ei tarvitse tähendada mingit erilist hiidlust, vaid tõenäoliselt lihtsat maamehe võtet, oma sääre asetust üle naise jalgade, et hoida teda saanist väljakukkumise eest kure sõidu puhul küngastikus.
Pulmamotiivi kahekordistamise läbi on saadud teema-arendusse liikumist ning mitmekesisust ja selle ning vaheleliidetud värsside ja episoodide abil rahvalaulu ballaadistuli asemele "eepilist" laiust. Kahjuks on see laiendus päämiselt mehaaniline, nii et see juba kohe oma kordustega väsitab: tervelt 9 korda järgneb kosimismotiiv, 10 korda tantsurefrään!
Ei puudu ka võrdlemisi reaalseid üksikjutustusi ja ehtrahvalikke toredusfantaasiaid: kosilaste ja nende viie-kuuekümneliikmeliste saatkondade uhkus, vastuvõtjate hõbekannud ja kuldpeekrid, peagu aristokraatselt uhke kositav, kes külalistele "padjusta pajatas, hebemeista heitis keelta", eriti mõrsjate rõivaste toredus, udusärgid ja roomekirja rokad, vaherpuu-vööd ja kirjavad käised, kuldtoime kuued ja poordist pärjad. See on kõik rahvaluule-ehtne ja ühtlasi eepose-ehtne, siin on püsitud rahva tõelikkuse alusel, aga ühtlasi ei tundu siin ometi enam teorahva, vaid iseseisva või vähemalt jõuka ja vaba talupoegrahva miljööd. Kui kuskil, siis siin on Kr-l õnnestund saada lihtsaist talurahva lauludest algus, mis (kui maha arvata mõned eelmainitud vähemad puudused, sõnastuse ja värsistuse vead) poleks sobimatu tõesti ka reaalinimlikku sangarieeposesse.
Aga juba siingi avalduvad vastuolud, mis on kogu teose suhtes paljuütlevad ja sümptoomilised. "Salme laulu" võrdlemisi ülimuslik sündmustik oli, nagu öeldud, juba rahvaluuleski haruldane. Ja siiski ei osand Kr. teda tarvitada oma teoses muuks kui ainult võrdlemisi vähetarviliseks eellooks, mis teose päristeemaga seotud küllaltki nõrgalt! Siinses sugukroonika sissejuhatuses on ju kogu ta iseendast nii ehtne detailsus võrdlemisi tarbetu ja isegi vastuolus hiljemini uuesti järgneva saagalis-kroonikalise lühidusega ja muinasjutulise irreaalsusega. Nagu peagu kõik rahvalaulupärane, tundub ka see kõige kohasemastki rahvalaulust moodustatud lugu saagalis-muinasjutulises tervikus (nii temaatiliselt kui ka stiililiselt) kuidagi võõrkehana, mis on sellele nagu kunstlikult külge õmmeldud. Ainult ta eraldatud seisukoht kõige ees laseb sest vastuolust kergemini üle pääseda, võtteski teda lihtsalt eelmänguna.
Alles teises loos algab pääsangari sünniga eepose pärisfaabula. Vanemate abiellumisest on möödund palju aastaid, nähtavasti isegi aastakümneid, sest juba on osa vanemaid vendi väljagi rännand (soomepärane "12 Kalevipoja" saaga nõudis kasustamist) selle põhjenduseks aga on autor liitnud omi seletusi maa kehvusest, mis rohkem poegi ei jõudnud toita. Siis võtab ta veel kord sissejuhatavalt sõna tegelase üldiseks eeltutvustuseks: kohe kõneldakse sureva isa testamendist, noorima Kp-ja kõikeületavast rammust ja ta mälestuse püsimisest peagu kogu Eestis. See ettehaarav võte on nähtavasti mõeldud ka selleks, et nii viia lugeja kui mitte otse in medias res, nagu näit. Ossian'i "Fingal'is" või antiikeepostes, siis ometi vähemalt otsesesse kokkupuutesse pääteemaga, äratada huvi selle erakordsuse vastu ja selle abiga kergemini üle aidata muidu juba liiga pikaks venivaist eellugudest (kõneleb ju ka teine laul tegelikult pea ainult sangari vanemaist).
Edasi liigub laulik jälle ajas tagasi ja kirjeldab ligemalt vana Kalevi ennustust, testamenti ja surma. Selleks on ta laiendand nähtavasti ainult Faehlmanni visandi muinasjutupäraseid andmeid. Alles II redaktsioonis on ta liitnud ka pikema loo Linda abiotsimisest sõle ja lepatriinu abil (v. 218315). Siin on kasustatud laialt tuntud laul "Uppund vennast", mille faabula on harilikult järgmine: nähes, et vend (käialt) koju ei tule, läheb õde teda otsima, küsib kõigilt vastutulijailt: kuult, päikeselt, aolt, tähelt kuni viimaks kuulebki venna uppumisest ja leinab ning ahastab sellest kaua, vahel kogu oma elu (vt. Neus 4 A, ERL I, nr. 8). See on oma tõsiduses ja tundesügavuses üles meie ilusamaid laule, usutav oma kalurielu kurva tõelikkusega, liigutav oma vennaarmastusega (Setus on venna asemel vahel ka ülä, peigmees, nii SL I, t. 600). Eriti on asjatu otsimise traagika teisendeis välja maalitud väga mitmekesiselt ja hää tõusetusega, tuletades meelde neitsi Maarja asjatut pojaotsimist Soome lauludes või koguni "paljukannataja ema" Demeter'i ja Kore' müüti Kreekas.
Kahjuks pole Kr. võind seda tunderikast laulu siia kohandada kuigi mõjuvalt. Ta on ära jätnud just rahvalaulu kõige tähtsama momendi, otsija enda pika ja pettumusrikka rändamise, oletades muidugi, et see haige juurest nii kauaks ei tohtind lahkuda. Ja rahvalaulu "sõle sõudmine" (millega on mõistetud ainult sõle tarvitamist kõlkuva arbumisvahendina sõela kohal) on kujutatud lendamisena selle sõna tõelises mõttes. Nüüd peabki siis sõlg (ja Kr-i enda poolt muu rahvausu alusel lisatud paralleelne lepatriinu) ise esinema ka taevakehade küsitlejana, seega siis nagu päris inimliku olendina. Kogu otsimine saab nii palju müütilisema ja ebareaalsema ilme, olgugi et autor muidu näib taotelnud just suuremat usutavust, lastes taevakehad vaikida ja vastuseandjana juurde tuues kolm vana tarka.
Järgneb Faehlmanni visandit laiendav Kalevi surma ja matmise kujutus. See on ilus ja usutav, seevõrra kui tegemist on Faehlmann'i ja Kr-i enda kujuteldud inimsangareist tegelastega. Siin esimest korda jõutakse aga ka juba päris rahvaluule Kalevi ja ta naise motiivide juurde, nende tugikohtadeni, mille abil õieti kõike eelmist võis oletadagi - ja äkki on lõhutud senine ühtlus. Elasime kaasa võrdlemisi reaalinimliku, kuigi osalt idealiseeritud ülimusperega; siin äkki tõuseb meie silmi kollitav himkuju rahvaloomingust. Sest kümnesüllase haua kaevamine, Toompää mäe kaljupakkudest kokkukandmine, päälegi juuksepaeltes, ja terve reaalse järve nutmine - see on küll usutav rahvapärasest seletussaagade hiiust, vaevalt aga ka siin, seni võrdlemisi harilikuna näidatud inimnaisest, päälegi "tedre tütrest", kuninga abikaasast, päälegi raskejalgsest.
See tundub tõepoolest esimene halb üllatus, mis kaasa on toond see kirjandusliku miljöö poolt nii tähtsana päälesurutud kinnipidamine rahvapärimustest see on eepose üks ebakõlasid, nagu neid hiljemini järgneb veel terve hulk. Nähtavasti peame siit üle saama, lihtsalt mitte püüdeski kujutella kõiki neid mainitud mõõte väga täpselt ega neid kõrvutada praeguseni säilind loodusmälestistega, vaid tõlgendades neid pigemini kui erakordse, heroiseeritud tegelase seesmise olukorra väljendusi või alles saaga poolt hiljemini ülipaisutatud piltlikke hüperboole, "maagilisi metaforisme". On ju näit. järvenutmis-motiivi ka rahva orvu- ja lese-lauludes tarvitatud liialdusvõttena mure suuruse sisenduseks (nii VK I, 63 A). Linda leina raskust vähemalt on meile autor osand kujutada küllalt mõjuvalt, liites II redaktsioonis temagi suhu ühe meie liigutavamaid leselaule (v. 420441).
Inimlik ja mõjuv hilisem vaheleliide (II red. v. 478621) on ka Kp-ja sündimise lugu ise, ülesehitatud pääasjaliselt iseseisvaist rahva sünnituse- ehk tuhulauludest. Tavaliselt moonutavaid muudatusigi pole siin mitte palju. Tähtsam neist on rahvalaulu Maarja ning Jeesuse asendamine apokrüüfilise Tuulejumala, Ukko ja Rõugutajaga ning, nagu ikka, rahvalaulu venitus üksikute värsside lisamisega ja mõnede osade kordamisega. Nagu varemalt pulmaloos, nii on siingi tarvitatud refräänvärsse, nimelt palvet Tuulejumala (rahvalaulus Jeesuse) poole (5 korda!) ja pere nuttu (2 korda, kusjuures rahvalaulus esineva abikaasa nutu asemel on mainitud kaasa puhkamist hauas). Surmaga ähvardava sündmuse suur tõsidus ja dramaatilisus, mida hoovab rahvalaul, on säilind siingi võrdlemisi hästi ja ümbruskohaselt kuigi pole kasustatud kaugeltki kõiki nende laulude pakutavaid kaunidusi (vrd. näit. G. Suitsu "Lapse sünd"), vaid on jälgitud ainult üht teisendit (Neus 28).
Järgnev Kp-ja lapsepõlve kujutus on pääasjaliselt Kr-lt endalt; vahele on põimitud ainult mõned rahvalaulude värsid lapse nutust ja selle vaigistusest. Mähkmete ja hälli lõhkumise motiiv (lisatud alles II red. v. 631676) nähtavasti jälgib Kullervo lugu ("Kalevala" XXXI, 8796), kuigi eeskujuks võivad olla olnud juba Ganander'i teated Soini mähkmelõhkumisest. Igatahes sobib see varane vägitegu (vrd. ka Herkulese madudekägistus juba kätkis) hästi iseloomustama tuleva üliinimese herkules'likku vägevust ja kullervo'likku hoolimatust ning vabadusearmu.
Eestiliste juurtega on Kp-ja kurni- ja lutsuviskamise kujutus, kuigi selle "liha" on Kr-i enda loodud omaaegsete rahvamängude eeskujul, ning "luudeks" on olnud teissugused seletussaagad teatud kaljutükkide kohta Viru rannas. Äraandlik on juba eepose enda maining (II, 711), et neid nüüd nimetatakse "Neitsi kivideks"1).
Rahvaehtsani on lugu Kp-ja "kassimärsside" tegemisest, mis põhjeneb lauludel "Kalevisest poisikesest" (näit. H III 31, 357 (1) > Räpina).
Kp-ja lapse- ja poisipõlve jõunäidetega on siis viimaks algatatud teose päris pääteema sangari üha suurenevate vägitegude ja saatuse kujutus. Ja juba selle laulu lõpus hakatakse ette valmistama ka sündmuste kompleksi, millest sõltub kogu hiljem sangari elukäik: leske Lindat ja tema vara ihkavad sajad kosilased, tagasilükatud tuuslar sõidab ära, ähvardades kättemaksuga ja nii juba äratades meis teatava ootevkartva põnevustunde.
Kuid see on ainult etteviide. Veel kord kätkeb üksikasjalisem elukujutus ja me peame leppima ainult kroonikalise teadustusega. Veel kaob aastaid enne uusi suursündmusi; on ju vaja, et alles pääle isa surma sündind nooruke saaks enne enamvähem täiskasvanuks. See ajaline venitus toob kaasa mõnes suhtes ebatõenäosusi, kui hakkaksime rehkendama tavalise inimese elupäevadega ja karmilt realistliku kausaalsusega: peab ju Linda, nii paljude poegade ema iga nii liginema juba vähemalt uue- või seitsmekümnendaid eluaastaile. Kuid saagalises miljöös selle erakordsete, vägilaslikkude inimestega paneme seda vaevalt tähele, ja päälegi on Kr. motiveerind tuuslari röövimiskatse mitte seevõrra kosimis- kui kättetasu-eesmärgiga. Nii lõpeb teine laul veel rahustavalt teatega kosjakäikude soikumisest ja rahvapärase kosijatelauluga, kus üldse ära laidetakse lese näimine (II red. liidetud v. 829884).
Alles III loos algab eepose pääjoonega seotud dramaatilisem tegevus. Ta kesksündmuseks on Linda röövimine tuuslari poolt - lugu, mille rahvapärased allikad nägime olevat kaunis vähesed ja segased, mis aga siin on tarvilik eriti selleks, et nii hiljemini varga jälil eepose päätegelast juhtida Soome, vastu oma saatusele. Kõik muud motiivid on enam-vähem vabalt järeldatud autori enda poolt selle võimaldamiseks (vendade jahilugu - et kodu oleks kaitseta), või selle tagajärjena (ema otsimine), või lihtsalt amplifitseerivate väljaarenduste ja vahelekiiludena. Eriti viimaste läbi ongi esimese redaktsiooni võrdlemisi lühike kujutus paisutatud II red. terveks iseseisvaks lauluks (851 v.).
See algab (alles II red. liidetud) episoodiga kurivaimudest, kes pikse hirmul merre hüppavad ja keda siis noor Kp. välja püüab ning rannale pikse kätte pillub. See iseenesest kaunis tühine, aga teatava huumoriga ja mitte halvasti kujutatud lugu näib olevat rahvalikku algupära vähemalt osalt, kas või siis ainult järeldusena rahvausust, et kuradid pikse eest vette põgenevad. Ta liitub sangari juba varemini tutvustatud poisipõlve vägitegudega ja algatab ühtlasi ta spetsiaalsema paharettidevastase võitluse teema, mida hiljemini nii palju käsutatud.
Järgnev lugu kolme Kalevipoja jahilkäigust on paisutatud eriti hiljemate lisanditega (II red. v. 57-166 ja 435-540), mille algupära on kaunis segane. Näib ju meil rahvalaule jahist üldse olevat väga vähe, nagu oodatagi rahvalt, kellele iseseisev metsastus oli mõisa poolt keeldud ja, veel enam, kelle lauluviljelejad olid eeskätt naised. Ainult koerte nimetused Kr-i loas on kindlasti rahvalt ja nähtavasti ka põdra murdmine nende poolt, kuid edasi räägib rahvalaul tavalisti ainult põdra sarvede sepitsusest kuulsaiks jahisarvedeks1). Ka rahva proosajutte ei leidu meil tarvitada olevais üleskirjutistes kuigi vastavaid - võiksime ehk arvestada ainult tuntud lugusid suurest huntidehävitusest vägilase poolt pärast seda, kui need murdsid ta hobuse (vt. I § 15).
Kogu see pikk lugu eeposes näib siis sepitsetud väheste rahvaandmete põhjal Kr-i enda poolt tema tavalise laiendus-meetodi abil: koerte nimesid sisaldavad värsid on seotud ikka jälle uue loomaliigi murdmisega ja nõnda seesama lugu korratud tervelt kuus korda (jahisaagina karu, põder, metshärg, hundid, rebased, jänesed). Isegi kõigi nende loomade nülgimise on autor kuhjand noorema venna tööks, rääkimata kõigi kandmisest - nähtavasti pidades ka sellist liialdust rahvaluule keskendus- ja kordusstiili nõudeks!
Paremini kui see kordusega äravesistatud episood, on õnnestund samuti õige vabalt moodustatud lugu Kalevipoegade laulmisest (v. 435-540). Selle on Kr. oma käsikirjalises kogus tervena märkind rahvalauluks (Kr. A nr. 297, "Leedilt"). Aga juba selle laad on nii ebarahvapärane ja sisugi mujalt tundmatu, et siin peame oletama rohkesti Kr-i enda (või osalt vähemalt Märt Mohni) ümberloomingut, mis rahvalaulude sekka asetatud alles hiljem, samuti nagu kätked "Sissejuhatusest". Rahvalaululiseks aluseks näivad siin olnud eeskätt ainult laulud "Sinisirje linnukesest", kus umbes samuti on loendatud mitu metsa (Neus 8), ja mõned laulud laulu mõjust (kuigi ka need on juba Neusi kogus Kr-i poolt balhorniseeritud, nii nr. 50 A ja C). Pääteguriks on aga muidugi Kr-i üldine püüe, teha Kp-st vägilane ka laulus - nagu seda on "Kalevala" sangarid, Rootsi Starkodhr (kelle lauluvõimest oli kõnelnud juba Merkel, vt. I § 10), muidugi ka Ossian jt.
Tulemusena saadud kujutus ongi esmapilgul õige jõuline ja seda on kiidetud eepose ilmumisest paale. Kuid selle esteetiline mõju pole mitte just puhas. Selles on küll rohkesti, nagu rahva laulikugi hooplustes, metsade "müramist", kaljude "käramist" ja lagedate "laksatust"; päris hääd on lõppvärsid, kus laulude väärtust kujutatakse (nagu Väinögi puhul) mõjuga, mida nad avaldavad kuulajaisse (kuningatütred, näkineiud, metsapiigad). Kuid meile jääb segaseks, kas on see laulu mõju kujutus loodusele mõeldud tõesti ainult metafooriliselt, nagu oleks loomulik ja nagu teeb tihti ka hooplev rahvalaulik. Paiguti näib aga, nagu oleks see mõju mõeldud tõesti reaalsena, kogu laulmine siis müütilis-maagilisena - ning sellisena tundub see võrdlemisi väheusutav nende hiidlike poiste suus - ja mitte sugugi maailma alguses, nagu Faehlmanni loomisloos. Nähtavasti ongi siin kaasa mõjund nii Soome Väino maagilise mõjuga laulud kui ka Faehlmanni müütide teated demiurgilistest Kalevitest (Lämmeküne), mis omakorda on mõjustatud Soome Väino ja Pellervo unelaulust resp. külvist.
Nähtavasti ei tohi me siis siingi kujutella reaalselt ja loogiliselt kõike, mis öeldud, vaid peame lihtsalt leppima laulu saagalise ebamäärasuse ja hüperboolse hooga, kus metafooriline ja maagiline sulavad üheks.
Vendade jahi- ning laulmislugu, mida vaatlesime siin koos, on teoses jagatud kaheks ja nende vahele asetatud samal ajal sündiv Linda röövimine kodus. Seega on kodu kaitsetu olek reljeefsemalt esile tõstetud enne ja pärast kallaletungi, ühtlasi viimase õudus kunstikalt (kuigi mitte rahvaluulepäraselt) kontrastitud järgneva laulustseeni paha-aimamatu lustiga, ja see omakorda kojutuleku seda suurema pettumusega. Samuti ei puudu röövimisstseeni enda ülesehituses põnevust-sünnitavat viivitust ja astendust (näit. tuuslari järkjärgulises liginemises) ning üldse tegevuse dramaatilisust. Hiljemini liidetud rahvalaulumotiivid tähistest, mille järgi kosilane oskas tallu tulla (II red. v. 167-197), aitavad oma retoorilise küsimuse ning vastusega juba alguses stseeni elustada.
Kus aga teema-arendus tundub vägivaldne või vähemalt segane, see on Linda kivistamise motiiv - nii siis jällegi kogu loos ainus koht, kus tahetakse ka teosmotüvideks rakendada tõelisi rahva-aineid. Et tuuslar mitte varemail aastail ei tulnud oma röövretkele, võime veel kuidagi unustada, ja et ta ka nii tugevat hiidnaist jõudis ära vedada, suudame ehk endale usutavaks teha ta nõiaväega. Kuid ohvri, mitte süüdlase kiviksmuutmine jumalate poolt on asi, mille puhul ei oska meiegi muud kui küsida ühes prof. Schott'iga: cui bono?, milleks see?2).
Geneetiliselt on asi arusaadav: Kr. võttis lihtsalt üle internatsionaalse rahvasaaga neiust või noorikust, kes kivineb oma röövija käte vahel. Aga ta ei tarvita (võib-olla seda mitte tundes) ühtlasi säälset loogikat: et püha röövitu ise palus ja tahtis pigemini muutuda kiviks kui vastiku röövija omaks. Saal on siis kivinemine lihtsalt heroiline oma au kaitse, umbes nagu oleks olnud enesetappki, kahest halvast vähema valik, küll vahest palutud taevalikul abil, mitte aga taevaliku õigluse eneseteostusel. Kui aga Linda poolt lihtsalt abiks palutud Uku käsul Pikker virutab küll tuuslarit, jõuab selle aga lüüa ainult minestusse, ja selle asemel, et lesele nüüd anda võimalust põgeneda, just tema muudetakse igavesti kivisambaks, siis tundub see olevat karuteene selle sõna ehtsas mõttes. Ainuke võimalus on oletada, et autori vaikimisest hoolimata ka Linda ise eelistas või koguni palus sellistki päästeviisi. Teine võimalus on, et Linda jumalikud aitajad mõnel põhjusel ei tahtnud või - ei jaksandki muud abi anda. Lõppeks pole ju Ukut meile kuskil näidatud kristliku Jumala kombel kõikvägevana; ümberpöördult, Kp-ja äraraiutud jalgade puhul otse öeldaksegi (XX, 1000 jj.), et neid jalgu enam jumaladki ei võind otsa panna.
Umbes samasugust salapärase imemaailma muljet hoovab rahvapärases loos Irumäel tõeliselt leidund kivi-"ämmast", mis arusaamatul kombel hommikuks ikka asub oma vanale paigale, kuigi ta säält õhtu ära veeretataks. Ja nüüdisaegse "vana laulikuna" autor isegi leiab juhuse, soovitada noortele selle "ämma" sülelemist ja oma mütsi ta pähe panemist - nagu rahval tõepoolest oli kombeks. Nii aitab ta muidu võõrastavaid sündmusi teiselt poolt ometi meile lähendada seda reaalsemaina, tuues neist füüsilisi ja kombeloolisi tõestusi ning luues pooltõelise, pool-muinasjutulise üldmulje, mis nii sageli omane saagadele.
Loo lõpu moodustab poegade tagasitulek tühjaksosutuvasse koju, nende kahtlused ja asjatud hüüdlemised õhtuvaikuses, nende otsimised ligemas ümbruses, lõpuks noorema venna öine kurtmiskäik isa hauale ja mõtiskelu kõrgel mererannal. Vaevalt on nende motiivide taga vastavaid rahvajutu-pärimusi, nagu esmapilgul võiks arvata eespool (I § 33) tsiteeritud Kr-i kirjast Lönnrot'ile, vaid siin tundub selgelt autori enda vaba väljaarendust antud situatsioonist. Kuid vaevalt võib salata, et see on tehtud küllalt kujukalt ja isegi meeleolukalt. Ainult (II red. liidetud) ema kutsumise kujutuses on seejuures kasustatud väikest rahvalaulu metsa-vastukajast (Neus 24 D). Ja kaunis isa haual käimine (samuti lisatud alles II red.) on väikeste muudatustega välja arendatud tuntud rahvalaulust, mis kõneleb vaeslapse käigust ema haual3). Ema asemele isa ning ülestõusmist paluva tütre asemele poja asetus on sümboolne tavalisele Kr-i püüdele rahvalaule rnaskuliimstada. Kuid siin pole ümbertöötus mõjund segavalt, vaid ehk isegi surnu kõne tõsidust süvendand.
Kuid alles öine merekalda stseen viib selle meeleoluka tõsiduse tema tipule ja otse filosoofilise süvenduseni. Muidugi pole selle aluseks olnud mingi rahvaluule, vaid, kui otsida allikaid selles suunas, pigemini kujutlus samal merekaldal viiulit mängivast ja elu kaduvust kurtvast Toa-Jaagupist. Oluliseks lähtekohaks tuleb pidada siiski kirjanduslikku esiromantikat, kus näit. Ossian'i tegelased tihti samuti melanhoolselt elust ja surmast mõtisklevad ning öist loodust vaatlevad. Isegi Merkel'i Imanta näeb möödatõttavais jõelainetes võrdpilti kogu elu igavesest tõtlusest surma poole. Otsest laenu säält ei näi seekord ometi võimalik osutada, vaid sarnasus on võrdlemisi üldine*4).
Pärast "Sissejuhatust" ongi see siin esimene kord, kus autorlauliku isiklikud mõtlused ja meeleolud nii peagu lüüriliselt esile tungivad. Näib, nagu tähendaks seegi filosoofiline laiendus asjaolule, et eepos on jõudnud oma esimese, eksponeeriva osa lõpule ja on aiand uus, juba saatuslikke pääsündmusi kujutav järk. ühtlasi sobib see ka noore sangari enda iseloomustuseks: järsu saatusehoobi läbi oleks ta saand nagu täisealiseks, oleksid nagu avanend ta silmad nägema enda ees ka sümboolselt seda määratut elumerd, mille voogudesse saatus ta varsti heidab.
Sootuks uue olukorra kohaselt algab IV laul jälle pikema sissejuhatusega, mis, erinedes eelmise laulu minoorsest lõpust, on uuesti mad~oorne, hookas, ja oma toonilt isegi kaunis rahvalaulupärane, kuigi mitte ehtne rahvalaul ("Kukku, kägu, kulda lindu")1). Siis avatakse äkki pilt öösi keset laia merd ujuvast vägilasest, teatatakse, miks ta sinna hüpand, ja jätkatakse siis pikemalt ujumise kujutust ikka korduvate refrään-motiividega ("Tugev käsi lõhkus laeneid" jne.), nende vahele põimides reisipõhjendusi ja merekirjeldusi. Selle ex abrutpto algusega ja võimsa pildiga ongi tähelepanu tõmmatud kohe keset edasiliikuvat tegevust ja nii tehnikaga üle pääsetud muidu realistlikule loogikale õige segavana tõusta võivast küsimusest, kas siis tõesti mere ääres asuval valitsejaperel polnud tarvitada ainustki veesõidukit (päälegi viikingiajal, kuhu tegevustik mõnes suhtes näib paigutatud!). Mere-üle-purjetaja ja mere-läbi-käija, s. o. Kalevipoeg-inimese ja Kalevipoeg-hiidkoletise vahel leitud kompromiss: mitte väga palju loomulikku ületav Kalevipoeg-vägilane mere-üle-ujujana on sedakorda veel püsind hästi kujuteldav ning isegi andnud õige efektika luulenägemuse.
Niisama edasitõmbavalt ja kurelt järgnevad nüüd üksteisele ka teised sündmused: Saare nägemine merel, sellele puhkama jäämine, kangaid valvava piiga laul, Kp-ja meelitav vastulaul, vaevalt aimata antud ühinemine, Saare taadi tulek, nimepärimine, piiga merresattumine. Nagu nägime (I § 33) on kõik see osa arvatavasti ka temaatiliselt Kr-i enda või äärmisel juhul kellegi ta eeltöötaja isiklik looming, aga just seetõttu võrdlemisi eht ja ühtlane. Ainult piiga lauluks on õige mõjuvalt kasutatud rahvalaulu kaugest peiust ja sellele terviste saatmisest - üks ilusamaid meie vähestest armastuslauludest2). Kp-ja vastulaulu on Kr. ilmselt moodustand ise, osalt eelmistest piiga värssidest, muutes nende mõtte vastupidiseks; kauge peiu asemel soovitab heeros igatseda lähedat, ja laskub seejuures õige lamedasse enesekiitu.
Pääsündmuste kujutus on arendatud nüüd rohke varjamistehnikaga, abiks katkendlik edasiliikumine, mitmed küsimusfiguurid jm.3). Nõnda on faabulagi jäetud osalt segaseks. Niihästi piiga vettesattumise viis (kas õnnetus või tahtlik hüpe?) kui ka selle põhjus on selgelt valgustamata. Nagu nägime, võib selle põhjuseks tõesti olla ühelt poolt rahva-ainete puudulikkus, sest et kogu episood parimalgi juhul on lapitud õige kesistest eesti ja soome andmeist. Aga kui seda võrrelda Kr-i kindlasti isikliku menetlusega muus kujutuses, siis pole kahtlust, et ta siin oma meetodit rikkumata oleks võind anda selgejoonelise pildi, kui ta ainult oleks tahtnud. Ja lõppeks see faabula selgusetus ongi ainult näiline, sest hiljemini toodud piigalaulust võime järeldada, et autor ise ometi sündmust peab intsestiks ja sellele järgnevat vähemalt poolteadlikuks enesetappeks. Rahvaluule omadusena kiidetud tagasihoidlikkus veripatu selges väljaütlemises (vt. I § 33) peegeldab siis kõigepäält Kr-i enda tagasihoidlikkust (kuna rahvaluule, näit. soome "õe häbistaja" või "Tuiretuise laste" ballaadides, asja kujutab vägagi drastiliselt). Küllap aga võime siin näha ka peitlevat kunstikavatsust. Eks lase ju selline esitusviis sündmust tunduda veelgi jubedamana, - kui juba temast kõneldagi nii kardetakse?4).
Juhib selle armuloo enda kujutluseks autor meie aimust ometi veel võrdlemisi arusaadavalt, jääb vajaline eellugu täitsa tumedaks. Kuna Saare taati ja eite nimetatakse, piiga isaks ja emaks, viimast isegi ta imetajaks, ei lasta meil kuidagi ligemalt taibata nende suhet Kalevi perega. Tõenäoliselt (vt. VII 1., v. 238) peame piigat arvama Saare eide ja vana Kalevi tütreks. Kas peame siis eepose kõige romantilisema sündmuse taga aimama muidki samalaadilisi seiklusi, sugupatte ja saatuse kättemakse ka siin? See ebamäärasus ärritab ehk - aga et jutustus on pandud vana lauliku suhu ainult katkelise pärimusena, ei ole lugejal õigust nõuda temalt kõigeteadmist. Ja puhtkunstiliselt ei tundu teadmatus sellises võrdlemisi kõrvalises seigas ka mitte just eksitavana. See vahest suurendabki saagalist kaugusmuljet ja erootilise kõrvaltooniga jubedust, nagu seda viljelesid autori teisedki voolukaaslased.
Samuti romantilis-salapärane juba oma faabulalt on loo lõpp: küllalt kaevand, asuvad Saare vanemad tütart merest otsima suure reha ja noodaga. Siis äkki kuulevad nad säält kadunu laulu: piiga ütleb end merre komistand, otsides Kalevi mõõka. Ja nüüd teda kiigutavatki mere põhjas Kalevid ja Sulevid.
Geneetiliselt on see motiiv võetud (juba I red.) "Suure tamme" laulu algusest, kus see "mere riisumine" näib tähendavat lihtsalt mereäärsete roogude ja kõntsa kogumist aluspõhuks või väetuseks. Merest inimese otsimisena on teda siin kasustand alles Kr., nähtavasti Lemminkäise ema eeskujul, kes samasuguse määratu rehaga otsib Toonela jõest oma surnud poega 5). Piiga vastuse kujundust kolmest erisugusest rahvalaulust vaatasime juba eespool (I § 33). Kuid just selle laulu kompositsiooniline asetus ja vastav ümbertähendustus on, mis talle siin annab algupärandeist sootuks erineva, irreaalsema ja tunderaskema, ühe sõnaga romantilisema ilme. Rahvalaulu lihtsast mõõga leidmise, tavalisest uhkekosilase tagasilükkamise ja naiiv^sümboolsest neitsi-ehete kaota-mise motiivist on (nähtavasti ka "Kalevala" Aino eeskujul) kokku sulatatud terve traagiline ja muinasjutuliselt salapärane sündmustik, kus veealuste olendite kujul näivad valitsevat romantilis-saa-tuslikud hukutusjõud. Arvestades, et see hukkumislugu väliselt täiesti erineb varemkujutatud reaalsündmustest, on ilmne, et autor siin uppunu vaimu jutustusele on andnud peidetud, niisiis sümboolse sisu ja et see esineb nagu unenäolise refleksina varemast õnnetust armuloost. Sellisena see sobibki hästi neiu enda viirastusliku kujuga. Ja et laul on näiliselt tõsiasjule mitte vastav, siis nagu hullumeelse oma, aitab see omaltki poolt sisendada pilti ta lauljast kui täiesti murdunust ja segunenust6). Vähemalt siis oma viirastusliku vaimulauluga, vahest ka üldse oma saatusega omab Saarepiiga kirjanduslikult romantilist ilmet, olgugi et mõjustus säälpoolt on olnud ainult üldist laadi. Kahjuks jääb meie tutvus temaga liiga lühikeseks, ta sõbrustamine juhusliku külalisega ja sest järgnev hukkumine on kujutatud liiga pääliskaudselt ja jämedajoonselt, ta kuju üldse liiga vähe välja töötatud, et me võiksime tema saatust ja surmalaulu jälgida sama kaastundega, nagu tema kaugeid sugulasi Euroopas või temaga siiski kõige enam sarnanevat "Kalevala" Ainot. Ka puudub tal tema teise paralleeli ja osalt ka eeskuju, koske hüppava Kullervo õe karm looduselähedus. Kuid vähemalt päälesurmaste laulude kaudu on temast loodud siiski omaette huvitav lüürilis-traagiline kuju, mis on eepose kõige meeleolukamaid.
Kahjuks jätab soovida ka rahvalaulude tarvitus selles ülesehituses, eriti liigsete täitemotiivide ja paralleelvärsside kuhjamine ja juba liiga mitu kordamist (nii "Läksin merde kiikumaie" motiiv seitse korda, „Senna ma kana kadusin" motiiv ja trööst viis korda). Aga ei saa salata, et siin autori ümbertöötusel ometi on olnud ka süvendavaid tagajärgi - sündmustiku tervik ja meeleolu on ju ometi alles selle läbi loodud. Ja mis puutub piiga lõpplaulu kordamistesse, on need küll monotoonsed, aga just viimane aitab süvendada muljet igiõõtsuvast, "monotoonsest" merest, kust ta kostab, ja mis oma igikorduva häälitsusega on sugereeriv, nagu Goethegi ballaadis kalurit veetlev vesi ("Der Fischer").*
Rahva "Suure tamme laulu" algusest võetud mereriisumismotiiv, mida eespool kasustati Saarepiiga otsimise kujutuseks, vahest ongi II redaktsioonis, kui Kr. oma eesmärgiks seadis eepost võimalikult rahvalaulustada, viind ta mõttele, liita sinna ka lugu tammest endast, olgugi et sel pole muu sündmustikuga mingit otsest ühendust. Võime ju arvata, kuidas selleks meelitas see müütilise ilmega, ühissoomeliselt tuntud ja siis väga vana näiv ballaad.
Nähtavasti põhjusel, et see ühes järgus oleks paisund liiga pikaks kõrvalekaldumiseks pääteemast, jagas Kr. selle tervelt kolmeks eri osaks ning põimis need paralleelsena päätegevuse vahele. Seks otsuseks võisid kaasa mõjuda ehk ka ajalise tõenäosuse kaalutlused, vahest isegi kunstiline püüd vahelduva kompositsiooni poole vms. Sama katkestusvõtet ju nägime juba varemini ka vendade jahiloo puhul jm. - kuigi see tuletab meelde enam uueaegseid romaane kui rahvaluulet.
Juba uppund neiu otsimise ning tema laulu vahele on (II red. v. 562-604) sobitatud ka tamme ja temaga ühes raudkübara ja kotkamuna, hõbekausi ja kala leidmine merepühkmeist. See näib veel üsna juhuslik ja nagu aitaks omalt poolt ainult konkreedistada tütreotsimise kestust. Kuid nii on tervikuga vähemalt väliselt kuidagi seotud ka nende imelikkude asjade saamislugu, ja järgmises, V laulus jätkatakse seda - lauliku re~iimärkuse järgi tol ajal, kui Soome ujund vägilane rannal magab. See, n.-ü. tamme loo teine vaatus kõneleb leitud asjade kasvamisest: tamm istutatakse maha tütre mälestuseks, kotkamuna pannakse päevapaistele hauduma, kala hõbekaussi kasvama. Viimased, nii kala kui muna on Kr. nähtavasti väheseil rahvaandmeil ise liitnud rahvaluulelise kolmarvu saavutamiseks ja loo eepiliseks mitmekesistuseks - kuid kaunis ebaõnnestunult. Kala lasebki taat varsti merre tagasi õige mõttevaeselt (ja veelgi abitumalt korratakse seejuures "merest leitud mõõga" rahvamotiivi). Ka munaga ei näi olevat midagi pääle hakata - temast tuleb välja kotkapoeg, põgeneb toast - eit leiab ta uuesti heinakaare alt - aga seekord on ta tiiva all väike mees, kirves kaenlas. Vahepääl on istutatud tamm kasvand äkki liiga suureks ja taat läind otsima tema raiujat. Kuid siis jälle kätkeb jutustus.
Ja alles "kolmandas vaatuses", mis liidetud VI laululõppu (jällegi Kp-ja magamise ajaks) järgneb põnevuse lahendus, kuhu püütakse rakendada kõik kolm leitud eset: tamm kipub taevast pimestama, taat palub ta raiujaks kotka tiiva alt leitud väikemehe, lubades talle palgaks kuldkausi (enne oli jutt hõbedasest!). Ja siis see kääbus kasvabki äkki hiiglaseks ja raiub hukutavaks muutund puu.
Võrreldes rahvalauludega näeme, et Kr. siingi on viimaste aineid tublisti edasi arendand - ja, nagu ikka, suurema eepilisuse, maskuliinsuse ja müütilisuse suunas. Sest eesti rahvateisendis või vähemalt neis, mis olid tarvitada Kr-1, istutab tamme tavaline laulikneiu ise oma (kosja?) õnne pääle ja palub seda siis raiuma oma venna (viimasega võib mõistetud olla ka peigmeest ja raiumisega kosimist). Oma eelmainitud tendentsile vastavalt on Kr. tamme raiujaks otsind ebaharilikumat kuju, laenand selleks müütilise väikemehe (nähtavasti "Kalevalast") ja püüdnud seda omalt poolt varustada veelgi keerulisema sünnipäraga. Selleks on see mees sobitatud (ühes teises rahvalaulus esineva) heinakaarelt leitud kotka tiiva alla, kellega tal varem pole midagi ühist 1).
Suurem müütilisus on nii kahtlemata saavutatud, kuigi segavalt keerulisel teel ja enamasti ka vähema tõenäosusega kui "Kalevalas" (II, 111-224). Juba teade, et nii tühist kääbust mindi paluma nii raskele tööle, on vähem usutav, kui see, et ta ise merest tõustes end selleks pakkus ja nii just mõjus kontrastiga oma oodatava ja oleva jõu vahel, samuti kui oma keha äkilise kasvamisega (mis muide arvatakse olevat alles Lönnroti lisand)*2).
Ühtlasi on Kr-i laenu ja ümbermüüdistuse tõttu eesti lihtsameelne kosimisfantaasia kaotand oma otsese naiivsümboolse väljendusväärtuse ja muutund raskestimõistetavaks fantastikaks selle enese pärast. Puu hiiglus, mis neidude laulus vaevalt on võetud kuigi tõsiselt, vaid pigemini piltlikult (raius ta ju maha lihtne vend või peig), on siin saand sootuks suurema reaalsuse ja tähtsuse. Ja see mõjub juba liigagi muinasjutulisena, eriti siin keset muidu kaunis meie-aegset loodust, mitte kuskil maailma alguses nagu "Kalevalas". Küsime tahtmatult, miks näit. ka eepose pääsangar osa ei võtnud sellisest kogu ümbrusele tähtsast suursündmusest vms. - Peame siis vist kogu episoodi võtma lihtsalt iseseisva loona, mis siia on liidetud ainult väliselt - ja võib-olla ainult varjatud, sümboolse mõjutaotlusega.
Hiiglatamme raskestimõistetavuse tõttu ongi talle hakatud otsima mitmesuguseid varjatud tähendusi ja sümboolseid seletusi, ühenduses mitte üksi Soomes, vaid laialt mujalgi esineva hiiglapuu kujutlusega üldse s).
Siin pole koht hakata ligemalt tegelema nende seletuskatsetega, seda enam, et vaevalt üldse võimalik on tagantjärel määritella sellise levind kujutluse kõiki põhjusi, mis võivad' olla väga mitmesugused. Igatahes ei tule unustada ka puhtluulelist kujutlus-lõbu eriti hüperboolsest fantaasiast, mida näeme rahvaluules sagedasti ja mis "maagilise metaforismi" teel on muutnud müütiliseks mõnegi esialgselt lihtsa võrdpildi.
Kui aga tahtlikult otsida mingit sümboolset tähendust ainult "Kp-ja" tammeloole, siis on seda kõige sobivam tõlgitseda kui võrdkujulist paralleeli pääsangari hiidli kule eneselaiutusele, ta võimutungi samaaegsele ähvardavaks kasvamisele kui ka saatuse kirve (alias mõõga) alla sattumisele. Arvestades, et Kr. ka muidu (näit. Saarepiiga vaimu laulus) harrastab peitlevat sümboolikat, võib sellist tõlgitsust ehk aimata ka tema kunstikavatsuses. Kuid ühtlasi ja kõigepäält tuleb ka tamme lugu siin võtta ometi sillerdava muinasjutu-fantaasiana ja tamme siis nagu võrdpildina tolle lauliku enda pilvipillutavast mõttelennust. See laulik ju lõpuks (nagu rahvalauluski) esineb ka ise ja üsna subjektiivselt, lastes suurest tammest teha ka oma vikerkaarse laulutoa. See on Kr-i enda loodud lisand, aga ometi rahvapärasena tunduv fantaasiaehitus, kus "Kuu on uksena eessa, Päike laella läikimaies, Tähed toassa tantsimaies" ja kus välispidises kehvuses ometi kedratakse elu rikkust Looja kätelt, s. o. elu algjõust endast jooksvaist heietest. Ilutseva rahvaluule dispositsioone nõnda süvendades ja uuesti isiklikuks ning väljendusselgeks saades on Kr. vähemalt selle lõpu suurema müüdistusega osalt hüvitand oma loo eespoolsed puudujäägid.
Samuti on siin autori edasiarendus aidand luua ühe uue müüdi, mis, eriti hilisemast rahvuslikust ideedünaamikast elustatud, on püsind väljenduslikuna ning siis väärtuslikuna tänaseni. Nagu rahvalaulik on suurest tammest lasknud saada oma igatsuse-eseme, veimekirstu, nii on ka Kr. oma palju suurema puu ära kasustand palju suuremaks ettevõtteks: ihatud Soome silla ehituseks.
Sellegi kujutluse on siinsesse ühendusse toond alles tema, ja ühtlasi selle võlvind grandioosseks uueaegseks sillaks, mis, keskelt saarele tuginedes, kahes hiiglakaares ületab Soome lahe. Rahvaluules selle sõnaga näib olevat mõistetud vahest ainult Soome lahe v. m. jääkatet, vahel ehk ka mõnd vähemat Soome, Simme või muu kohanimega seotud silda, mille asupaika ligemalt võib-olla ei kujuteldudki ja millel igatahes ei olnud mingit hõimusümboolset tähendust4). Ka see modernistus Kr-i poolt oli siis nagu sümboolne vastava vaimsegi silla ümbersündimisest uueaegseks hõimusillaks. Ja juba Koidula soome-ainelistes luuletustes esinebki ta ilmselt viimases, piltlikus tähenduses.
Saarepiiga hukutus oli ainult esimene Kp-ja Soome-reisi kolmest suursündmusest ja, vähemalt eepose hindamise järgi, mitte kõige saatuslikum. Intsest, mis looduslapsele küll vist oleks tundund müstilisem ja karistatavam roim kui juhuslikus kakluses kordasaadetud inimesemõrv, ei ole ju sellisena esile tõstetud kuigi selgelt autorigi poolt, veel vähem sangari enese teadvuses. Arusaamatuks jäävast õnnetusest suuremat hoolimata ruttab ta selle kohalt kiiresti minema. Järgmise, V loo alul jätkatakse selle ujumise ja Soome randa jõudmise kujutust ühes rohkete looduspiltidega. Sisuliselt see algus õieti kuulubki eelmisse lukku ja on sellest eraldatud alles II redaktsioonis vaheletulnud Saarepiiga laulu tõttu.
Uue loo päris alguse (nagu I redaktsioonis ka väliselt) moodustavad alles värsid 107-132. See on iseseisev sissejuhatus kähe järgmise laulu sündmustesse, mida "laulik vaimu silmil" ette üle vaatab, tol ajal kui sangar magab. Ühtlasi on see vahekõne meeleolustav rõhutusvahend autori poolt, et paremini esile tõsta just järgnevate sündmuste saatuslikku tähendust ja ettevihjega suurendada ootuse põnevust: veel paistab rahupäike, aga juba tõusevad äikesepilved seda kustutama.
"Veri valguneb murula -
Leina nuttu lepikussa:
Mõrtsukas mõõga peremees."
Nagu öeldud, selles ettevalmistuse-õhkkonnas võiks ehk teatav kaudne tähendus olla ka siia vahele liidetud tamme kasvamislool: eelkäiva kujutusega tamme äkilisest taevassetõusust ta nagu paralleelselt toetaks ka sangari hiiglajõu ähvardavaks ja hävitavaks muutumise kujutust siit edasi.
Igatahes on ilmne, et seda ähvardavat, järelemõtlematult vägivaldset hiidlusjoont Kp-ja iseloomus on rakendatud kujutama järgnev jutustus tuuslari tapmisest. Viimase rahvapäraseist allikaist, nagu nägime, ei tea me muud, kui et selleks on kasustatud mingi motiiv kättetasust naise röövimise eest. Kõik ligem väljaarendus ei tarvitsegi olla mujalt kui Kr-i enda poolt: Kp-ja tõus rannast Soome mägedele, tuuslari kõdu otsimine ja viimaks selle leidmine kuskilt orust on loogiliselt järeldatud eelsündmustik, mille kujutuses on arvestatud ka Soome mägilist maastikku. Juurtega tamme üleskiskumine relvaks on tavaline rändmotiiv sangari tugevuse näitena - nii ei toimi mitte üksi vene bõliinasangarid, vaid ka harilikud muinasjutu "tugevad poisid" või muud jõu-vägilased (näit. Aarne-Thompson, Mt. 513 A) ja Kp. ise mujal (vrd. näit. kündmise ja põrgusõidu rahvamotiivid). Samuti on õhkupuhutud sulgedest sõdurite loomine, millega tuuslar pääletungijat tahab eemale peletada, rändav muinasjutumotiiv (vt. I, § 32) 1).
Nii sünnib eepose esimene võitlus, kus sangar saab näidata oma määratut vahvust ja jõudu. Aga juba sõjameeste fantastiline algupära ei lase meil oodata siin mingit reaalsemat, üksikasjalisemat kujutust. See on eht muinasjutulahing, sangari võitlus vastu nõiduslikke vastaseid, kelle hulk ja võim on paisutatud määratuks ainult selleks, et ta neid võites paistaks seda vägevamana. Nii jääbki sest korraga fortissimoni tõusetatud tapmismotiivist (vereojad vööni ja kaenlani!) lugejale ainult mingi unenäo või nõidusliku silmapette mulje. Selle reaalsus pärast võitu haihtub niisama kohe, nagu tuuleks muutudes põgenevad lummussõdurid.
Aga muinasjutuline ülivägevus ning hävitushoog avaldub siitpääle Kp-ja iseloomus ka tõeliste inimestega kokku puutudes. Saarel oli ta ainult hoolimatu, seiklusvalmis võrgutaja, siin on ta juba rumal-äge ja halastamatu hiidvägilane. Vihahoos tapab ta tuuslari, enne kui ta sellelt saaks mingeid kindlaid andmeid oma ema saatusest või peidukohast. Juba leiab autorgi juhu omalt poolt toonitada ta looduslikku kirglikkust ja vähest mõistusevalitsust, näidates seda juba siin tema languse põhjusena ("Vilets äkiline viha, Meeletu asja aeaja" ... v. 679 jj.). Nagu juba osalt saarelool, on siis sellegi seikluse päämine kompositsiooniline ülesanne karakteriseerivalt ja tõusetades ette valmistada saatuslikule sepaloole.
Ent mitte sugugi olemuselt kurjana pole seepärast iseloomustatud sangarit, vaid ainult looduslapselikult võnkuvana: vihahoole järgneb kohe kahetsus ja metsikule lahingupildile kontrastiks lõpeb lugu sangari idüllilise ja õige kenagi unenäoga oma emast, kes noorena laulab küla kiigel. Kuivõrra selline unenägu mitte nägija enda, vaid ta ema noorpõlvest on psühholoogiline, samuti kuidas külavainu äkki samastub "Ukko õuega", see on muidugi teine küsimus, aga unenäo puhul vaevalt oluline. Igatahes võimaldab ta sangaril järeldada, toetudes vastavale rahvausule, et ta ema on surnud. Ja teiseks laseb ta autoril sisse põimida kiigelaulu (muidugi halvemaks moonutatult!), millisele liigile leidub eeposes muidu nii vähe kohta. Nagu võib arvatagi, on see alles II redaktsioonis, kuna "Alg-Kalevipojas" eite nähakse ainult "Ukko õues, õnne päeva paistusela" 2).
VI lugujätkab Soome seiklust ilma sissejuhatuseta, kuid teatav meeleoluline paus esineb siingi. Eide surma aimates veedab noor sangar paar päeva leinas. Ja kui ta siis sepa juurde teed otsides eksib kolm päeva metsas ja tema üle "öö tulli pika ja pimeda, taevas täheta ja tume", valdab tedagi, vägevat, mahajäetuse ja kodutuse tunne. Nukralt meeliskleb ta selles võõramaa öös oma varakadund vanemaist, oma laialipillatud vendadest ja oma orblikust üksindusest. Kokku see metsas kurtmise motiiv on lisatud alles II redaktsioonis ja ilmselt kasustades "Kalevala" Kullervo-loo vastavat episoodi. Säält on pääle üldise situatsiooni laenatud mõned värsid ka sõna-sõnalt 3).
Kuid kaugelt suurem jagu sellegi koha sõnastust on iseseisev, osalt lähedal eestigi rahvalaulule (näit. v. 60-61: "Jäin kui lagle lainetele, Pardi poega parve aare"), osalt eht-kreutzvald'lik (näit. eelmise jätk: "Kotkas kõrgele kaljule, Üksi ilma elamaie", samuti enamik muist värssidest ja üldmulje). Kuigi kogu kaebestseenil puudub siin nii suur õigustus kui Kullervo sünges situatsioonis, mõjub ta ka siin üsna hästi, lähendades meile muidu juba liiga hiidlaslikuna näidatud vägilast jälle kui inimest, nagu juba varemalt mereranna mõtiskelus.
Kullervo-loo eeskuju on osalt usaldatud tarvitada ka edasi Kp-ja teeotsimisel. "Alg-Kalevipojas" juhatavad seda ainult linnud, II redaktsioonis (v. 85-144) on lisatud ka lonkur vanamoor. Viimase "Kalevala"-pärane teejuhatus toob muidu nii kohavärvitusse kujutusse ka natuke enam Soome maastiku ilmet (nii jõgi kolme kosega ja kaljukuristik, vt. "Kalevala" XXXIV, 107-162).
Ja siis järgneb - nähtavasti kõrk ainult autori enda vaba väljaarenduse viljana - üksikasjaline kirjeldus kuulsa sepikoja leidmisest ja tervitustest. Ainult mõõkade proovimise motiivi selle kolmekordses gradatsioonis on ette valmistand nähtavasti juba "tugeva poisi" muinasjutt, mis teda seob ühtlasi Sigurd-Siegfriedi looga (vt. I § 21). Viimaks toodud, juba vana Kalevi tellimisel valmistatud hiiglamõõga ning selle saamise kujutuses on jälitud Faehlmanni visandit. Nii ongi saadud teosesse vähemalt üks heroilisele eeposele vääriline üksikasjalisem relvakirjeldus, nagu neid leidub näit. Homeros'el nii palju. Ja vähemalt selle hõbeda, kulla ja kalliskividega ehitud mõõga puhul tunneksime nagu tõesti tegemist olevat viikingiaegse valitsejaga, mitte ainult hulkuva hiidvägilasega.
Kahjuks vähendab seda kangelassaagalist hoogu järgnev sepa enesekiitus, õnnetult venitatud rahvalaulu (kosilase kiituse) ainetel (II red. lis. v. 505-545). Ka mõõga hinna üksikasju tundub venitatud ja ehk ka liialdatud (II red. v. 487-500, vrd. eriti v. 499: "Kuningriigi kolmandiku", millega ju tahtmata mõtleme Kp-ja endagi riigi kolmandikku).
Aga siis juba järgnevad elavalt pildid saatuslikust liigupeost: õlle mõistust-segavast mõjust (II redaktsioonis on seks hästi kasustatud humala kiitlemise laulu, v. 556-569), noore Kalevi hooplemisest, sepapoja protestist, mõlemate kahevõitlusest, sepa needmisest ja Kp-ja uimasest lahkumisest - kõik võrdlemisi asjalik-lühidalt ja ka hästi motiveerituna. Faehlmannilt pärinev mõõga tellimine ja Schultz-Bertrami poolt Kullervo-loost tuletatud sepapoja mõrv ning needus on nii osavalt viidud ühendusse ja elustatud Kr-i enda loodud saaredraamaga: saatusliku tüli põhjuseks on ju nii tehtud (nähtavasti üsna ilma traditsionaalse aluseta) just saare häbistusloo jutustamine joobnud Kalevi poolt ja piiga au kaitsmine sepapoja poolt4).
Igatahes on nõnda Kp-ja süütegu Saarel tehtud üheks eelastmeks siinsele vereteole, nii et viimane seda õigustatumalt võib välja kutsuda saatusliku needuse. Ei tundu ju viikingiaja õhkkonnas vastastikuses tülis vastase tapmine tõesti mitte nii suure roimana, et selle lunastusele ehitada pääsangari kogu saatust ning terve eepose eetilist ideed. Iga lisasüü ja lisarõhutus siin on kunstiliselt teretulnud.
See esimene nii tõsiselt ja üksikasjaliselt kujutatud võitlusstseen võimaldabki selgemalt välja maalida ka noore sangari iseloomu saatuslikku ööpoolt, nimelt tõusetada juba tuuslari surmamisel avalduvaid äkkviha ja mõtlematuse jooni, näidata neis kogu ta elu õnnetuse seesmist põhjust. Noore "jõugeeniuse" ja hiiu üldise ohjeldamatu vägivaldsuse, võiks ütelda - teatud titaanluse kõrval on autori poolt eriti toonitatud ka kirgivallandavat alkoholi-uima. Kui tähtsaks autor viimast on pidand, näitab juba ta mitmekordne sellele viitamine (vrd. v. 556-585, 625- 631, 667-671, 717-721, 730, 736, 748-751). Näeme allpool, kuidas sama saatuse-seletus kui ka samasugune karskusmeelne abimotivatsioon kordub hiljemgi, eriti XIX laulus.
Lugu lõpeb paralleeljutustusega tamme raiumisest, mida, nagu nägime, hää tahte puhul võiksime pääjoonega ühendada kauge pahaendelise sümbolina.
VII loo kompositsiooniline ülesanne on lõpetada Soome seikluste kujutus ja ühtlasi lugejas ning kangelases eneses süvendada arusaamist viimaste kõlblast tähendusest. Nii puudubki temas keskendav eepiline sündmus, vaid nagu puhkuseks, ja kontrastiks pärast eelmise loo verist dramaatilisust on valitsev toon siin pehme, paiguti otse eleegilis-lüüriline.
See ongi enne kõike meeleolukujutus: Alles õhtu eel ärgand Kalevile on kogu eilne sündmus nagu "närtsind unenägu, kolletand kueukene". Vast tagasisõidul (mis toimub nüüd juba tuuslari paadiga ja mida kujutatakse jälle õige hästi leitmotiivi tarvitades) selgub ta humalane pää lõplikult. Kui ta näeb mõõgal veremärke, hakkab talle mälestuma kogu tülilugu. Ent eepilise konkreetsuse saamiseks pole see enesetunnetus mitte kujutatud seest-tõusvana, vaid projitseeritud väljastpoolt tulevaks - Saarepiiga lauluks. Ja nii (loomulikult ilma traditsionaalse aluseta) elame ühes sangariga läbi veel teisegi romantilis-viirastusliku öö ja vaimudelaulu merel. Võib-olla just selle võimaldamiseks ongi ärasõit jäetud uuesti õhtuks. Jälle korduvad meeleolukas korratuses varemkuuldud motiivid neiu Aino-pärasest vetteminekust ja surmast, mõõgast meres jne. Aga unenäolise kaebluse kõrval on neil nüüd ka etteheitev, selgitav ja hoiatav ilme. Rahvalaulupärase merest leitud mõõga asemel kõneldakse juba verisest "mõrtsukmõõgast" merel sõitva "velle" puusal. Ja koos etteheitega "Miks sa vagalista verda Vihal läksid valamaie?" kõlab nüüd ka juba selgelt kaebus "sõsara" ja "oma taadi tuikese" "muljumisest" ja vette sundimisest, siis "kahekordsest verevõlast" ja selle lepituse raskustest.
Uppunu laulul on kohe mõju Kp-ja meeleolule: senise umbse hoolimatuse asemel "Leinameelel luulemised Sigitasid igatsusi, Kasvatasid kahetsusi". Ja kuigi võimetu tegema olematuks minevikku, tungib see kangelase algav kahetsus esile kaebluses oma ema (psühholoogiliselt küllalt huvitav ja usutav asendus!) kurest kadumisest. Traditsionaalse orvulaulu liigutav ilu on siin enam-vähem säilind ega tundu antud situatsioonis ka selle õrnameelsus sobimatuna sangarile. Nagu võib oodatagi, on see laul lisatud alles II red. (v. 309-342).
Vastavalt kogu teost läbivale kordamisprintsiibile esineb sama teadlikustav vaimukõne-motiiv samas loos teise ja kolmandagi korra, moodustades ühtlasi tõusva astmiku, õele järgnevad ema ja isa - Linda nimelt koidu ajal Irumäelt ja vana Kalev järgmisel õhtul kalmust. Niisiis on kõik kolm kõnet seotud kõnelejate surmakohtadega ning seega kujuteldavad isegi realistlikult kui projektsioonid sangari enda hingest neid kohti nähes. Osavasti ei lasegi autor neid kõnesid kõlada üsna selgeina, vaid enam aimamisi. I redaktsioonis üteldakse ema kõne puhul isegi otsekohe: "Aga selget arosaaki Sest ei Kalevile saanud"')
Kordusega ühes ei puudu ka sisuliselt teisendav ja edasiarendav tõusetus: Ema kaudu tuletub sangarile meelde mitte üksi ta roim, vaid ka vastukoht ta puhta väljamineku ja süülise tagasituleku vahel, samuti kui tema jõus peituvad kontrastvõimalused: kotka tugevad tiivad, aga ka mõrtsukalikud küüned. Ja juba järeldub sest hoiatuski: "Hoia ennast mõõga eesta: Veri ihkab vere palka."
Teises redaktsioonis on viimaste vaimukõnede vahele liidetud ka vanemate vendade jutustus nende asjatust emaotsimisest (v. 451-721). See on tavaline "stafaa~", moodustatud pääasjaliselt rahvalaulu kosilase seiklustest jms., mida on laiendatud ning varieeritud igav-venitavalt, antud situatsioonis osalt ka väheusutavalt ja fantastikasse kalduvalt. Aga toon on võrdlemisi rahvalaulupärane ja osalt ka seiklus sellisena (ema otsijat peetakse neiu otsijaks, s. o. kosilaseks) mitte just humoristlikkombeloolise huvitavuseta.
Juba järgmisse ossa juhib vendade otsus, isa testamenti täites jätta maa valitseja-õigus liisu määrata. See on võib-olla ainus motiiv kogu VII loos, mis põlvneb vähemalt Faehlmanni visandist. Ja samuti tuleviku poole juhitud on kolmaskordne vaimukõne: isa nõuanne hauast selle pääl kurtlevale nooruk-pojale. Mitte enam selgitus, kaeblus või hoiatuski pole see, nagu õe ja ema varjudelt, vaid mehelik-praktiline, positiivne elujuhis: "Kogemata kuritegu Püüa jälle parandada!" - See lõpetabki nii VII loo kui ka sangari kogu esimese, süüsid-koormava seiklustejärgu. Ja määrab ühtlasi kogu järgneva pika osa ideelis-kompositsioonilise ülesande.
Soome reisul on kangelase titaanlik taltsutamatus viind ta esimest korda otsustavasse konflikti eetilise maailmakorraga ja enda köhale tõmmand viimase ähvardava vastulöögi, kättemaksu, mis ta enda roimamõõgale annab ka Nemesise-mõõga ülesande. Sangari võitlus saatusega on aiand, meie huvi ja põnevustunne on äratatud laiemaks kaareks: Kumb võidab? Ja kuidas toimib sangar edasi? Kas ähvardusest hoolimata alatud tormtungluse joont jätkates, nagu ootaksime prometheus'likult titaanilt?
Mainisime juba, kuidas see võimalus oleks olnud võõras aja ning Kr-i enda põhikäsitusele Kp-st kui herkuleslikust rahvasangarist, oma tahte-suunalt mitte mässavast, vaid teenivast jõust.
Nii ongi eelesitatud roimadele juba siin antud ainult juhusliku, teadmatuses või jälle alkoholi-aurus kogemata tehtud eksituse ilme. Juba VII loo manitsustega on saadud ka sangar ise seda kahetsema ja lõpuks talle juhatatud, kuidas ta roima võib parandada. Võitlusele saatusega on nõnda antud mitte edasi-, vaid tagasikäik. Päämine põnevusküsimus on saand kuju: kuidas ja kas üldse sangar saatuse eest pääseb või ei? Siit, roima ja lepituse teema seisukohast vaadates saab siis osalt juba nüüd algav, igas kunstilises põnevusühikus tavaline kolmas, ootusega pinevust tõusetav osa enam viivitava, enam ärahoidva kui pääletungivat võitlust jätkava ilme. Teiste sõnadega, see on enam retardatsiooni- kui kollisiooni-iseloomuga teema-arendus.
Aga see ei tähenda kaugeltki, nagu koosneks kogu järgnev sündmuste rida ainult sangari katseist pattukahetsevalt oma süütegu jälle hüvitada. Selline moralistlik printsiip oleks vist küll olnud juba liiga raske viia seesmisse ühendusse kõigi rahvapäraste vägilasseiklustega.
Muidugi võib võtta sangari vägitegusid, eriti ta kultuuritöid iseendast ka juba kõlblate teenustena, mis peaksid hüvitama ta noorpõlve roima (lugeja silmis nad seda ehk teevadki). Kuid eeposes endas ei toonitata ometi nende sellist spetsiaalülesannet, ja sääl valitsev paratamatu saatus nõuab roima lepituseks lõpuks siiski sangari elu.
Kui aga pääle harvade süümälestuste ja ühe välise lepitusekatse ses osas leidub suur hulk noid roimamotiiviga peagu üldse mitte seotud sündmusi ja eriti need laialt välja on arendatud, siis on selge, et viimastega on taoteldud teissugustki eesmärki: mitte üksnes moraalset hüvitust või aja võitmist ja viivitust, vaid ka omapoolset tõusetust. Ja me mõistame, et süülepituse-teema siiski on ainult üks osa pääteemast ja viimaseks on vägilase suure ning imeteldava eneseteostuse jälgimine sellisena. Roima (ja teda karistava surma) klamber on esikohal ainult selle arengu väliseks liigenduseks ja piiramiseks, ühtlasi sangari nõrga ja negatiivse külje kõige drastilisemaks väljenduseks, Achilleuse kannaks, mille tõttu ta määratu positiivne jõud kord hukkub. Aga vähemalt temast ja ta lunastusest üksi pole tehtud mingit kõikeläbivat eetilis-psühholoogilist põhiprobleemi, mis kõik osad ainult endakohaselt organiseeriks, nagu draamas või mõnes uueaegses romaanis. Viimasele läheneb kõige enam ainult eelvaadeldud Soome-seikluste kujutus, olles ühtlasi kõige kirjanduslikum nii oma algupäralt kui ka ilmelt. Nüüd järgneva pika seiklusterea (VIII-XIX 1.) kompositsiooniline pääfunktsioon on siiski näidata enne kõike Kp-ja vägilaslikku võitlust igasuguste raskuste vastu ja seda järk-järgult tõusetada peripeetiani. Seda võitlusterida kujutabki teos nüüd enamasti juba lihtsalt nende võitluste eneste pärast, nende erakordsuse ja nende tegelaste jõurakenduse imetlemiseks - umbes nagu teisedki kangelaseeposed.
Alles nüüd astuvad faabulaski osalt kirjandusliku ilme ja algupäraga "romantiliste" sündmuste asemele ikka rohkem juba rahvaehtsad hiiulood ja muinasjutud. Ja seni veel võrdlemisi reaalinimlikust saaga- (või romaani-) sangarist muutub Kp-ja kujugi juba võrdlemisi traditsionaalseks rahvavägilaseks - silmatorkavalt hiid vägilasliku ilmega.
VIII ja IX lugu on ses suunas alles üleminek.
Nagu tavaliselt, algab seegi uus osa pikema sissejuhatusega ja nimelt Ossiani jälgiva pöördumisega Ehatähe poole1).
Põhjendusega, et täht nägi kõike muinsust, antakse siis klassitsistlik eeltutvustus järgnevaist sündmustest - Kp-ja viskevõistlusest ja künnist. Ja lõppu (v. 35-88, neist v. 55-88 lisatud alles II red.) on liidetud katkendlikult lauliku enesekiitust, laulude hulga ja nende mõju kujutust, mis sellisena võrdlemisi rahvapärane (kuigi nende siia-asetuse võttele võis olla eeskujuks ka "Kalevala" I loo algus). Nii esindab seegi sissejuhatus oma kolmeneljasuguste elementidega kogu eepose kirevat koostusmeetodit.
Eepiline kujutus algab vendade teekonnaga. Parema võistluskoha otsimise üheks põhjuseks näib olevat vajadus tuua vägilased Saadjärvele, mille hiidlikud viskekivid juba Faehlmann oli sidunud vendade võistuviskamisega vana Kalevi kuningriigi "pärimiseks. Reisukujutuse mitmekesistuseks on hiljemini (II red. v. 106-221) sellesse põimitud ka vahejuhtumus tee ääres talus, kus noormehi nende toredate rõivaste pärast jällegi peetakse kosilasteks ja neile esitatakse ehitud piigasid2)- See annab autorile võimaluse kasustada rohkesti pakvel olevaid neiukiituse rahvalaule, aga lõppmuljena ei saa ütelda, et see igavaksvenitatud ja tervikule tarbetu episood siin mõjuks kuigi väärtuslikult. Temaatiliselt päälegi kordusena sobib see juhtum näiteks, kuidas teose hilisem rahvalaulustus küll lisaks on toond hulga iseendast ilusaid rahvalaule, need aga autoripoolsete moonutuste ning pääjoonega ebaõnnestund liitmise tõttu on nii teose ühtlust rikkund kui ka ise oma ehtsusest palju kaotand.
Sama peab kahjuks ütlema ka noorema venna monoloogist enne kiviviskamist. Sellesse on liidetud (II red. v. 387-438) mitukümmend värssi tuhulauludest jm., mis on muidu väga ehtsad, aga siinkohal ikkagi tunduvad laiutusena. Teistegi vendade kõnelused pole pikendatud just asjakohaselt (II red. lisatud v. 291-298, 313-321, 346-354), kuigi nad teataval määral stseeni elustavad ja neist vanima venna oma taotleb isegi sümboolsust, tähendades Kr-i enda kui esikviskaja vabandust. Nii selles kui kogu stseeni kujutuses on lähedalt jälgitud Faehlmanni eeltööd tolle ihalevas toonis.
Viskevõitlusele ja kuningaks vihtlemisele kohe järgnevas, väliselt vahest liigagi lihtsaks ja primitiivseks kujutatud vendade lahkumisstseenis aga ei puudu meeleolukust ja isiklikkugi luulet, nagu enamasti ikka, kui Kr-l võimalik on väljendada oma sentimentaal-romantilisi kurbuse, üksinduse, kaduvuse, lahkumise, loobumise jms. tundeid. Vähemalt siin näib tahetud anda ka teatavat hõngu viikingiaja perelahkumistest ja kaugusteihast - muidugi kaasaja humaanses ja hellameelses tõlgenduses. Autori kalduvusele vastates ei jäta isegi kuningaks valitud noorim Kalev kaeblemata oma üksindust ja tagasi igatsemata oma kadund lapsepõlve ilu ja õnne (II red. lisatud v. 596-619).
Kuid varsti ta mõistab, et pudenend noorusõilmete asemele peavad astuma seemned tuleviku jaoks (nagu ta ise kõneleb autori perifraaslikus stiilis). Ja ohverdand Ukule, juba ta muutubki sentimentaalsest kurtlejast - hiidlikuks maakündjaks! Nii on jämedavõitu seletusmuistendite-motiiv siiski võrdlemisi kergesti ja mõjuvalt edasi arendatud kuningliku sangari esimeseks (ja sümboolsena ka üheks tähtsamaks jäävaks) tööks oma maa oleviku ja tuleviku hääks. Kündmisele on nimelt antud ka teatud maagilise, maad põliselt viljakaks muutva toimingu tähendus ja sellega liidetud mitmesuguste marjade ja puude külvamine. Kuigi ka rahvaluule-Kalevipojal vahel ei puudu teatud üleloomulikke omadusi (siilile kasuka andmine, allikate tekkimine ta higist jm.) ja kuigi Soomes vahel sellise külvajana tõesti esineb ka Kalevapoeg Kullervo, näib see Kp-ja maagiline maaviljastuse-motiiv siiski moodustatud alles Kr-i enda poolt, eeskujuks ehk osalt jällegi Faehlmanni Kalevite loomistöö või ühtlasi nendegi inspireerija, Sämpsä Pellervoise külv "Kalevalas"3).
Kahtlemata mõjub see demiurglik põllutöö väga hästi noore kuninga esiletõstmiseks nüüd mitte enam ainult isiklikult, vaid ka rahvusliknühiskondlikult. Vaevalt kuskil täidab ta nii selgelt oma ülesannet selle talupoegrahva ideaalkangelasena kui siin ürgse kultuurilooja osas, puusal mõõk ja käes ader, otsekui sümbolkuju sest rahvast endast.
õnneks ei nõua eepos, et me peaksime neid külvatud puid ja taimi maailma esimesteks (nagu "Kalevala" Pellervo-loos), ja teiseks aitab selle künni ja külvi püsivat mõju seletada ka hilisem Uku õnnistus. Ja õnneks on II redaktsioonis välja jäetud rahvapärased kohanimed, mis juhiksid nende maamoodustiste liiga reaalsetele, koletishiidu meeldetuletavaile jälgedele ja ka muidu olnuksid liiga "teaduslikud" (II red. lisatud on aga umbes värsid v. 690-700, 720-730, 790-800, 850-870 vahel).
Sama kultuuritöö ja -võitluse pilti täiendab juba rahvaluuleski samasse uhtumisse kuuluv hobuse otsasaami n e huntide läbi ja viimaste karistus (II red. üle viidud IX loo algusse). Seletussaagade hiiu määratu tugevus püsib siin ka autori omapoolses amplifikatsioonis (näit. koletislikus metsahävituses) 4).
Autori püüd, näidata oma kangelast nüüd ikka enam ka kuningana, on ilmne. Sellesihiliselt ümbertähendustatud maamoondusele järgnev IX luguon peagu ilma suurema välissündmuseta (võib-olla seepärast ongi tema algust II redaktsioonis täiendatud künniloo lõpuga) ja ta ülesanne näib olevat just rõhutada seda kangelase uut sotsiaalasendit. Näeme esimest korda, et Kalevitel tõesti on ka riik - varemalt olime sest ainult kuulnud.
Saame teada, et sääl on teisigi rahva-vanemaid, et kaldal asub mingeid piirivalvureid, "kallaspappe", et Virus on nähtud vaenlase sõjavägede salakuulajaid ja Kõrgesaare juures nende laevu, et kogu rahvas on hirmul. Peagu väljaspool aega ja riiklikku ühiskonda kulund senisest tegevusest ning kündmise ja külviloo müüdimaailmast oleme nii äkki astund juba võrdlemisi organiseeritud riiki. Ja tolle ainsaks kaitselootuseks osutub vaevalt valitud noor vägilaskuningas - kuuleme seda temalt abi paluva saadiku kaudu.
Kogu see stseen tundub aga liiga üldsõnaline ja kunstlikult lavastatud, et selle taga peaks oletama rahvalikke vasteid. Kr-i allikaks võib elik olla olnud ainus lause Faehlmanni visandis: Võõrad ähvardasid maad ja ta otsustas seda kaitsta." Säälgi on see nähtavasti ainult Faehlmanni enda poolt leitud sissejuhatus, et kuidagi põhjendada järgnevaid teateid Kp-ja lauatoomisest ja linnaehitusest. Ka Kr. pole julgend juba siit välja arendada mingit tegeliku sõja kujutust, küll aga püüab ta suure omapoolse amplifikatsiooni abil maalida maa tarvet Kp-ja kaitse järele. Selleks on ta nähtavasti ise välja mõtelnud ära sõnumitooja kuju ja püüdnud sellele anda kogu maa hirmu esindava ilme, pannes ta suhu pika (ja liigagi pika) halina oodatavaist sõjakoledusist5).
Ühtlasi on nii saadud võimalus esile tõsta - meile küll kaunis ootamatult - Kp-ja suurt väepääliku-osavust, millega ta saadikule kätte juhatab kogu vägede järjestuse6) lahingu puhuks, ise aga sellest kaunis hooletult esialgu eemale jääb.
Kuid autor pole käesolevat valitsusealguse situatsiooni tahtnud jätta kasustamata ka psühholoogiliseks ning ideeliseks süvenduseks. Vaja on, et primitiivsest arenev vägilane oma kuningaametit õpiks võtma tõsiselt. Kontrastiks näidatakse teda esmalt kannatamatuna ja kaeblevana. Ja siis astub näitelavale tõeline "kõrgem re~ii", nii tuttav klassilisest eeposest. Selle esindajaks on väliselt rahvajutundeis tuntud "halli vanameest" (legendides ristiusu Jumalat) meenutav rauk, kelles lastakse umbes ära tunda Taarat või Ukut. See õpetab Kp-ga kandma nurisemata enda pääle võetud kohustusi, kiidab ta künnitööd ja lubab sellele kestvat jumalikku õnnistust. Lõpuks liitub sellega Vergiliuse "Aeneis't" (VI 1.) meenutav ennustus eesti rahva saatusest, ta õnnest Kp-ja valitsuse ajal ning õnnetusest pärast seda. Ega puudu ka siin eetilise põhiteema meeldetuletus: etteheide Soome parandamatust veresüüst ja hoiatus mõõga eest7).
Nii on siis kõigele eelmisele, sangari kuningaks-saamisele ja ta töö suunale antud ka jumalik sanktsioon ja õnnistus, rõhutatud ta täiseasust ja jumalikku algupära, "härrandatud" ta vähemalt kordki ka jumalatega läbikäimiseni, nagu antiikeepose heerosed tihti, ja veelgi kord rõhutatud ta nüüd juba peagu fataalsena ettenähtavat roima-karistust.
See stseen siin IX loo lõpul on siis nii väliselt kui ka sisuliselt eepose keskkoht, samuti kui tema vaste "Aeneis'es". Siit avanevad väljavaated niihästi sangari minevikku kui tulevikku ja siia on koondatud ta positiivsete ja negatiivsete joonte ning tegude teadlik meelestus.
Kuid see on antud enam lugeja jaoks. Kp-le endale jääb seegi nägemus ja õpetus niisama unenäoliseks ja vähemõjusaks, nagu varemalt õe ja vanemate manitsused: vaimukõned eeposes on mähitud ühteviisi unenäolisse ebamäärasusse. Saatuse paratamatut käiku nende vahelesegamine ei muuda, nad mõjustavad pisut ainult sangari meeleolu, olles ühtlasi nagu tema alateadliku, veel väheselge sisetunde projektsioonid8).
Kuna Faehlmanni visand ei kõnele järgnevast sõjast ligemalt, ei ole ka Kr-1 alust selle kujutuseks. Kp-ja enda mitteosa-võttu motiveeritakse kaunis kreutzwald'likult ja abitult ainult sellega, et ta läks "tuska tuulutama, nukrat meelta meelitama". Arvaksime juba, et selle imeliku loobumistusa põhjuseks oli korduv veresüü meeldetuletus öösi, kui mitte autor ise oma "Lühi-keses seletuses" (tk. 33) ei põhjendaks seda 'ka diplomaatilisemalt: "Kalevipoeg näikse siin rahva vahvust tahta läbikatsuda, kui palju nemad omast väest üksi jõuda vastapanna."
N.-ü. kulisside taga toimuva sõja kujutuse asemel on siin tasustatud ainult (II red. lisatud) iseseisvat ballaadi sõjasõnumite äraviskamisest. Kellelegi sõjakullerile tulevad üksteise järel vastu sõja seitse kaaslast (raisa lõhna nuusutavad vares, kotkas ja kaaren, käru, hunt, nälg ja katk), ja neist sõja koledusi aimates virutabki kuller oma sõnumid merre. Selle minavormis katkendina esitatud sündmuse ühtekuuluvus muu faabulaga jäetakse nähtavasti tahtlikult segaseks. Kuid meil pole raske kujutella, et just Kp-ja juures käind (või umbes selletaoline) arg saadik oma mõtlematuses saadud käsu nii ära viskas ja ettevalmistuseta rahvas just seepärast pidigi kannatama pääletungi õnnetumalt, nagu sellest kuuleme möödaminnes hiljemini (XV, v. 299-309) 9).
Mis puutub ballaadisse sellisena, on see üks parim näide Kr-i 1840-te aastate stiiliharjutustest sõjaaineliste "rahvalaulude" "rekonstrueerimiseks". Kui maha arvata sageli vigane keel ning värsistus ja liigne venivus kordumiste läbi, on see küllaltki huvitav oma apokalüptiliste sõjakoleduste kehastistega 10).
Ligi pool eeposest on siis nii kokku saadud vägagi rohke isikliku lisanduse, loova ja ümbertähendustava väljakujutuse abil tõenäoliselt äärmiselt puudulikest pärimusriismeist. Viimaks vaadeldud IX lugu, mille pääsündmuse aluseks on nähtavasti ainult üks Faehlmanni järeldatud lause, on tüüpiline näide sellest koostusviisist. Just nii aga on autorile jäänd ka rohkem vabadust, et rahva vastuolukat ja ebamäärast vägilaskuju muuta inimlikumaks ja eeposekohasemaks. Nüüd viimaks on ta arendatud ja pühitsetud kuninga ja maakaitseja astmeni ja nii täidetud väljatöötaja ülesande isiklikum ja raskem osa. On algatatud ja arenema pandud kompositsiooniline tervik ja enam-vähem ette disponeeritud ka lõpplahendus. Nüüd viimaks on võimalus lõdvendada kindlajoonelist ehitustahet, lasta, faabulajõge laiuda ja keerelda kõrvalisemaiks seiklusteks ja episoodideks ning viimaseid liita rahvapärimustest, niipalju kui aga saab. Ja siin ongi rahvaainet juba rohkem: mitte üksi Kp-ga seotud hiiulugude valdav osa, vaid ka teiste muinaslugude ja -juttude repertuaar.
Neid võrdlemisi rahvapäraseks jäetud seiklusmotiive hakkabki koostaja nüüd lülitama üksteise otsa, ainult harva vahele lisades mõne ühtlustava täienduse või süvenduse.
Tähistades uue osa algust pöördub X loo sissejuhatus jällegi ossian'liku apostroofiga taevakehade, seekord kuu kui tunnistaja poole1).
Rahvapärast hobuseostmise ja hiljemini lauatoomise motiivi kasustades saadakse Kp. jälle rändama - seekord juba ühes sõprade saatkonnaga, ja luuakse nii võimalus tal läbi elada muidu üsna ühtekuulumatuid juhtumusi eht seikluseepose (ja -romaani) meetodiga: sangar oma reisul lihtsalt juhtub sündmustele n.-ü. paale.
IX laulu pääosa moodustav Kikerpära seikluste rühm on teistest kõige tühisem ja kangelaselt kõige vähem pingutust nõudev - sobibki seega kõige algusse. Need on alles ta esimesed katsetavad kokkupuuted üleloomulikkude vastastega (kui maha arvata poisikesepõlve kerge, kuigi sümptoomiline paharettide-kalastus). Ka siin rühmas näeme juba tõusetust ülesande raskuse suunas: seiklus algab ainult kisklevate paharettide asukoha-tüli lahendamisega erapooletu Kp-ja kui kuninga poolt, sellele järgnevad episoodid veevaimu ja Alevi ning kannupoisi juhtumustest, ja alles lõpus puutub sangar veevaimuga kokku ka isiklikus võitluses. Seegi pole veel vaen, vaid lihtne jõukatsumine kokkuleppe alusel.
Geneetiliselt põhjeneb Kikerpära lugude enamik maamõõtja Lagos'e saadetisel (tervena ära toodud käesoleva töö I osas, lk. 220 jj.)2), mida Kr. on jälgind peagu sõna-sõnalt, ainult vähe laiendades. Selle rahvalikeks alusteks on, nagu nägime, tavalisti iseseisvad muinasjutud kisklevate paharettide ja rumala vanapagana petmisest (Aa-Th 518, 1045 ja 1130), mis juhuslikult ka mõnes teises harvas ülestähenduses on seotud Kp-ga. Lagose ümbertöötuses esineb aga Kp. juba tavalisest palju kuninglikumalt, suure saatkonnaga, ja nii on muinasjutu sümpaatsete tegelaste osasid jaotatud ka tema kaaslastele.
Nii kerkib just Lagose tõttu esmakordselt siin esile Alevipoeg, kes rakendatakse kuninga poolt soo mõõtmise ossa. Sääl hirmutab ning tüssab ta ühtlasi lolli vetevaimu (Aa-Th 1045) ja asendab siis ka rahvajutus tavalist Kaval-Antsu, pettes ikka samalt vetevaim-vanapaganalt oma põhjatu kübaraga ära kotitäied kulda (Aa-Th 1130). Samuti Lagose poolt siia juurde toodud päris kolmanda järgu tegelase, Alevipoja kannupoisi kaudu on liidetud juba üks põrguskäik (sünonüümselt: veevaimu kõdus käik) nagu tutvustava eelastmena kahele järgnevale Kp-ja enda Orkus-reisule. Seejuures on kasustatud võrdlemisi tavalist rahvakujutust ristiusu põrgust ja mingit muinandit säält pääsemisest kavala ähvarduse abil3).
Edasi järgneb nähtavasti Lagose enda poolt (vanapagana ja Antsu jõukatsumiste eeskujul) kujundatud veevaimu vastav ettepanek kannupoisile, kelle asemele aga astub vastujuhtuv Kp. ise. Ja siis juba võib tarvitada laialt tuntud lugusid Kp-ja ning vanapagana võistlusest - esmalt kivipildumises ja siis (juba Kr-i enda liidetuna) vägipulgaveos. Et ka selles teomehe kähe jõu-ideaali kokkupõrkes Kp-ja (samuti kui Tõllu) rahvalik vastane, hiidlik vanapagan on nimetatud veevaimuks (kuigi ta ei tundu just vaimuna!), on vaevalt õnnelik muutus. Seda parandab ehk ainult seik, et Kr. hiljemini sama "veevaimu" laseb esineda ka "Vana Tühjana" ning Sarviku kälimehena ja praegune võitlus temaga siis täidab tõusetus-kliimaksi esimese astme ülesannet, kuna kolmekordne maadlus ikka ühe ja sama Sarvik-vanapaganaga oleks ehk jäänd monotoonseks.
Nii siis oleme juba üsna rahvalikkude vägitegude õhkkonnas - ja muidugi tähendab see laskumist üksvaheselt sangari sisemaailmagi kujutuse astmelt. See siin on maailm, kus oodatakse ainult vägimehe võitu ja kus sümpaatia on ikka võitja pool, olgu ta, abinõud siis ka pettus (Alevipojal), kavalus (kannupoisil) või lihtne kehavägevus (Kalevil endal). See tundub meie-aegsele lugejale jäme ja tühisevõitu - nagu tavaliselt ikka, kui eepos ligineb soovitud tõelistele rahva, s. o. teorahva juttudele. Kuid neis on ometi juhtumiskirevust ja nad on jutustatud voolavalt, paiguti ka grotesk-meeleolukalt (põrguretk!). Ja võime kujutella, kuidas selliste vägitegude ja neist jutustavate lugude lõpul pahvatas omaaegselt publikult samasugune lai, teomehe-olümpiline naer, nagu Kp-jagi sõpradelt pärast veevaimu sohupaiskamist. Kas see "geniaaltoorus" on kuigi geniaalne, jääb küsitavaks, kuid igatahes ta väljendab rahvahulkade primitiivseimat ja ürgseimat igatsust ning tarvet vägilase järele, olgugi see siis tugev ainult keha-jõuga, kavalusega või lihtsalt õnnegagi.
X looga algabki siis juba terve "Kalevite seltsi" (ja siis nagu kogu selle rahva esindajate) võitlus vastupidiselt idealiseeritud maailma kurjusjõududega, altmaailma, alama maailma vaenuliste olenditega. Ja see moodustab niihästi rahva-Kp-ja kui ka siitpääle eepose-vägilase pää-ülesande.
Kuid ka seda episoodilist seiklusterühma ei jäta Kr. sõlmimata mõõga ja roima motiiviga. Alevipoja kõne veevaimu sõnapidamisest tuletab sangarile meelde temagi võlga Soome sepale, ja ta saadab Alevipoja seda tasuma. Siis, kord juba mälestades, tulevad talle meelde ka hiljutised sõjajutud: ta otsustab maa kindlustamiseks ehitada linnu ning selleks minna tooma laudu üle Peipsi. Nii on Kr. pärast Lagose toodud vahejuhtumusi jutujoone osand uuesti siduda Faehlmanni visandi omaga ja selle antud üldraamides võib seikluste rida jätkuda. Kahvapärane on kogu selles sobituses ainult linnade ehituse motiiv sellisena, põlvnedes seletussaagadest poolelijäänd ehitiste kohta.
Ka X loo lõppu on II redaktsioonis lisatud iseseisev ballaadepisood: Kõu tütre sõrmus pudeneb kaevu, Kp. laskub seda otsima, sortsilased veeretavad talle kaela veskikivi, kuid Kp. püüab selle sõrmusena oma sõrme. Aluseks on siin muinasjutt "tugeva poisi" (Aa-Th 650 A) kaevupuhastamisest, mis sporaadiliselt võib olla ka rahvatraditsioonis ühinend Kp-ja kujuga. Kr. ise kirjas Schiefnerile (30. VIII 1(857, vt. Kartt., lk. 50) ütleb kogu Kõu tütre episoodi saand keltki Torma abikooliõpetajalt. Kuid ilmselt on ka siin praegune tervik sündind alles tema enda käe all. Kõu tütre kuju on eesti rahvausundile tundmata. Tema siinne paralleelnimi "Ilma tütar" on küll võetud rahvaluulest (vt. vastav laul SL I, t. 22 j.), aga ta kuju meenutab rohkem antiikkreeka nümfi, keda taga kiusab faunlik "metsa poeg"4). Õhuhaldjana läheneb ta Kr-i käsitluses rahvalaulu "sinisirje linnukesele", nii et viimaselt ongi laenatud ta lendlemise kujutus. Kokku on ballaad küll ebarahvaliku ilmega, kuid siiski võrdlemisi terviklik. Pääteemaga seob teda mitte ainult Kr-i kuju, vaid ka siin sündiv Kp-ja esimene kokkupuude sortsilastega.
Kõu tütre lugu on esitatud ainult nagu katkendliku kuuldusena või isegi unenäona. Ja Kikerpära seiklused on jutustatud ainult kergete vahejuhtumustena - "omas peasisus lahkel, osalt naljakal viisil", nagu ütleb Kr. ise "Lühikeses seletuses". On seesmiseltki põhjendatud, et säälsed eetiliselt kahtlased võidud (kavaluse ja pettusega) on määratud kõrvaltegelastele, mitte sangarile endale, kelle lihtsameelse, kuid juba Faehlmanni poolt toonitatud loodusliku aususega nad poleks sobindki. Alles XI ja XII loos järgneb naljale tõsi - tõeline võitlus, küll veel mitte altmaailma-elanikkude, aga juba ilmselt kurja tahtega ja fantastilise nõiavõimuga sortsilaste vastu. Juba Kõu tütre loos esinev hukutuspüüd tutvustab neid (Kr-i enda ümbertöötuse tõttu) kui sinna alamasse, inimkultuurile ja ta vägilasele nähtavasti juba oma olemuselt vaenlikku maailma kuulujaid. Ja järgnevad võitlussuhted tõendavad seda veel rohkem. Jah, paiguti näib, nagu ühineksid selle nimetuse ümber isegi kurja hiiu jõud (nii lauavõitluses).
Teiselt poolt omandab nüüd ka Kp-ja enda sümpaatne inimvägilase kuju ikka enam loodushiiu koletisliku suuruse, sulab sellega ühte peagu täielikult. Autor ei näi tahtvat seda ära hoida või ainult sõnastusliku stiililise hüperboolina näidata, vaid maalib seda välja üksikasjaliselt, nagu iga muudki rahvaandmete joont. Näib, nagu imetleks ta seda suurust niisama naiivselt kui rahvas, nagu unustades, et see sangar alles asja oli kujutatud õigegi sobivais kokkupuuteis teiste tavaliste inimestega ja vahel isegi moodsalt-sentimentaalse hingeeluga1).
Aga see oligi möödapääsematu, kui autor üldse tahtis jälgida ka selliseid rahvasaagade ja Faehlmanni visandi sündmusi, kus hiidlus moodustab just olulise momendi, nagu Peipsi läbimine lauakoormaga ja sängide tegemine. Nii naudib siis ka tema kaugelt vaatajana seda läbi Peipsi pahverdust kui proportsioonfantastilist nägemust, tunneb lõbu sangari gargantualisest naljatusest vee ulatuse kohta "tillini", hiljemini ta maadväristavast norskamisest jne.
Täpselt Faehlmanni visandit väljamaaliv on ka kujutus fantastilisest sortsist ta koletislikus inetuses, samuti Kp-ja mõõga vargusest. Lisandeist paistab silma ainult rahva usundilooliste andmete kuhjamine Kr-i kui folkloristi poolt: esmalt sortsi omaduste ning tarkuste loendus ja hiljemini mõõga tõstmiseks tarvitatud rohtude riing tempude kirjeldus. Kuigi see kõik on õige erinev näit. "Kalevala" nõiduse kujutusest ega ole ka väga muinaseestiline, pigemini keskaegne, pole see sellisena mitte mõjutu.
Aga siis juba ligineme jälle kord teose suurele ühendusmotiivile: mõõga ja roima omale. Ja sellelt seisukohalt on erilise tähtsusega küsimus - mitte ainult, kuidas vägilase relv Kääpasse sattus, vaid miks ta sinna ka jäi. Siin on Kr. osand oma aineid süvendada ning tervikuga liita võrdlemisi hästi ja usutavalt. Tõsi, ta ei saand kasustada (või ei tundnudki) vastavat ehtsat rahvapärimust - et mõõga heitis ja needis sangar jõkke alles surres või ka, et varas jättis mõõga jõkke nii, et teda säält kätte ei saadud. See oli muidugi kõige lihtsam aga sobimatu eepose roimatasu teemale. Faehlmanni käsitlus: - juba elav sangar jättis varastatud mõõga ise jõkke mitte üksi mälestuseks tulevaile põlvedele (mis sobivam surijale), vaid just varga jalgade lõikamiseks - tundub üksi aga ikkagi õige väheusutavalt motiveeritud, eriti kui arvestada mõõga määratut kallidust, samuti vähest võimalust, et sorts just samalt köhalt jõest oleks läbi käind (päälegi kui eespool on öeldud, et ta koguni ühes mõõgaga üle jõe hüppas!)2). Samuti pole Faehlmannil millegi muuga kui ainult õnnetu juhtumisega seletatud Kp-ja sajatuse fataalne kahemõttelisus.
Alles Kr. oma Soome needuse ja Kp-ja süüteadvuse abil on võind motiveerida ka Faehlmanni esitatud sündmust natuke enam psühholoogiliselt. Juba arvatavasti rahvateisendeis esines mõõga kõnelemine, mis võib olla algupäraselt vaid aardesaagades sageli esineva "hääle" käsk, jätta asjatud väljavedamiskatsed. Sel alusel on nähtavasti Faehlmanni poolt edasi arendatud vastastikune laulmine mõõga ja ta omaniku vahel. Seda kasustades lasebki Kr. nüüd mõõgal vägilasele meelde tuletada ka Soomes tehtud veretööd ja ütelda, et ta meelsamini magab jões kui joobnult mõrtsukaks muutuva mehe puusal. Kuigi otseselt kõike pole välja üteldud, mõistame siis lugedes ometi, et muidu imelikuna paistva mõõga vette jätmise taga kas teadlikult või alateadlikult seisis sangari hirm needusega koormatud mõõga ees ning teatud soov sellest lahti saada. Ja see vähemalt on üsna usutav, kui mäletada, mitu korda teda selle relva eest on hoiatatud, kui raskelt tema alateadvustki rõhub pahaendeline needus ja et nüüd ka mõõk ise kas otse sõnadega või enda äratatud mõtetega kõige selle on veel kord teadvusse kutsund. Eesmärk, ühtlasi sortsi tabada, saab sellega nagu ainult väliseks ja kõrvalpõhjuseks. Saatuslik sajatus manatakse hajameelselt ja, mõteldes teisele sajatusele, ekslikult just enda kohta käivana. Võiksime siis seletada seda keelekomistust just "kõrvaletõrjutud kujutluse" keeltsegava mõjuga. Ja siis võime ka sel juhul näha avaldumas sangari kestvat tahet pääseda oma saatusest ("parandada" oma roima), kuid toimides mõtlematult nagu ikka, ja just nii seades endale ise üles reaalse lõksu.
Väliselt aga on Kp. nüüd nagu vabastatud igasugusest hädaohust. Manangu kahemõttelisusele ei juhita tähelepanu ka autori poolt siin, vaid alles teose lõpul sündind õnnetuse puhul. Ainult salaja jääb saatus teda varitsema - väliselt jätkub katastroofi pikaline retardatsioon, vägilase pääsemislootus ja julgeolek aina kasvab. Ning üha hoogsamalt jätkab ta oma võidurikast eneseteostust.
Õigel ajal teiseski suhtes on Kalevipoiss maha jätnud oma ainsa sangarisaagalise sõjariista, hoobeldes, et ta kange on ilma selletagi. Nüüd võib ta takistamatult liituda rahvajutusse lauavõitlusest, kus mõlemad pooled on ainult looduslikud hiiud. Kuidas siin ta nagu üha kasvavat näiv kogu ongi kolossaalne, võrreldes "vastaste otsija" jutu tavalise inimsangariga (mõnes variandis ta enda teisikuga)! "Kui oleks sügavamast kaevust Konnakene krooksutanud", kostab nüüd tolle hääl Kp-ja leivakotist, kuhu see ta on peitnud tagaajavate "metsa poegade" eest. Mehekese otsese tunnistuse järgi ei või noodki oma kasvult olla Kp-st palju väiksemad. Ja sama võib järeldada nende kõdust ja püksituule-seiklusest. Kui lugu lõpeb põgeneja jutustusega viimasest, oleksime täielikult nagu kuskil Jotunheimris, hiidude riigis. Ja mida siin pakutakse imeteldavaks, võib muidugi olla ainult animaalne vägevus, mitte ideaalilus, mille puudusest hädaldand nii teose ilmumisaja kui ka tänapäeva moralism või estetism.
Samuti puht-füüsiliselt titaanliku pääletungi kujutusega algab XII lugu,andes esmalt sellest pika "homerosliku" võrdluspildi. Juba Faehlmann (võib-olla ka mõni rahvateisend) on kallaletungijaid nimetanud sortsi kolmeks pojaks. Sellega on ühelt poolt küll saavutatud suurem keskendus Kp-ja vaenlaste hulgas, teiselt poolt aga lõhutud nende kallaletungijate samasus eelmainitud kähe metsahiiuga. Samuti tasub rahvajutu muutmine end kätte ebaühtlusega, tehes segaseks nende poiste "liigikuuluvuse": ühelt poolt peaksid nad olema tavalisest mitte palju erinevad inimesed, olles isegi kaunis jõuetuna kujutatud sorts-isa pojad. Võitluse enda järgi aga võib neid pidada ainult hiidudeks - kel veskikivid piitsade otsas, kelle selga Kp. puruks taob kümnesüllase männipalgi ja mitusada lauda ja kellest ta kogu oma vägevuses siiski jagu ei saa ilma siili nõuandeta. Muide, samuti päris hiiuna kujutatakse Raudoja loos ka sortsi tütart.
Kuid jätame kõrvale selle, vahest liiga realistliku küünarpuuga mõõtmise. Kujutatud lauavõitlus ise näib olevat esimene nii tõsine sangari teel, ja seega põnevuse tõusetus aina jätkub. Siiligi õpetust ei tarvitse võtta niipalju Kp-ja rumaluse iseloomustusena kui tõusetusabinõuna, et toonitada ülesande raskust ja ägedust, kus meeldegi ei tule mõtelda loomisviisile. Loomad, keda rahvausk oletab saladuslikult tarkadeks, õpetavad ju rahvalauludes sagedasti. Ja siili kuub, nagu nägime eespool, arvatakse mõnel pool saadud tasuks nõuande eest Jumalale endale!
XII loo teise poole täidavad vahelduseks jälle enam staatilise iseloomuga juhtumused: Kp-ja uus sängitegemine rahvasaaga rahulduseks, väikemehe surnult leidmine ja mahamatt ühes värssidega (kodukahetsu.se rahvalaulust). Tähtsam aga on vägilase enda uni, mis sortsi nõiarohtude mõjul jätkub seitse kuud. Nähtavasti on viimase eeskujuks rahvusvaheline "7 magaja" legend, kus seitse kristlast tagakiusamise eest paos olles suiguvad imetaoliselt kaua aega ja just seetõttu pääsevadki3).
Ühtlasi on sellega sobitatud ka Faehlmanni "Vanemuise lahkumise" müüdi üsna ebatraditsionaalne taustakujutus suurest kevad-olümpiaadist Tartus, kuhu asjata oodatakse Kp-a4).
Kindlasti aga Kr-i isiklik looming on selle magamise ärakasustus teose eetilis-psühholoogiliseks sidemotiiviks, mille arendust muidu nii vähe võimaldasid rahvapärased seiklused. Rohkete sängisaagade survel nii tihti kõneldes sangari unest, laskub ta siin pikemalt jutustama ka ühe unenäo sisu. Psühholoogiliselt õieti lähtub ta hiljuti mahajäetud mõõga asemele uue omandamise mõttest ja laseb seda relva valmistada jumaliku Ilmarise enda sepikojas 5).
Samuti on psühholoogiliselt usutav, et mõõgaga assotsieerub mälestus tapetust endise mõõga tegijast, kes hoiatab mõrtsukale uue relva andmise eest. Ägedast protestitahtest ärkabki Kp.: autor on saavutand niihästi sobiva une lõpu motivatsiooni kui ka järjekorraliselt meelde tuletand roima või õigemini needuse kestvat lasunust sangari südamel.
II redaktsiooni laiendamise püüdes ja rahvasaagade survel on viimaks siiagi loo lõppu liidetud paar vahelugu, mille seotus on kaunis küsitav. Tõtates katkiste laudade asemele tooma uusi, saab Kp. oma kiviheite-jõudu kordki rakendada ka väetimate teenistusse: tapab kiviga hundi, kes tahab murda ühe vaeslapse lamba6).
Ja enne uut teekonda läbi Peipsi peab sangar vähe aega teotsema tüüpiliselt loodushiidliku ettevõttega: ehitama silda läbi Peipsi. Muidugi lõhub torm selle kohe; aga oli ometi vaja "kasustada" rannalolevaid kivivaresid, s. o. nende seletussaagasid! 7)
Vaeslapse lamba päästmise lugu on omakorda inspireerind autori moodustama ja siinse loo lõppu liitma tervikuga "kittimata" quasi-rahvaballaadi. See on eelmainitud vaeslapse - nähtavasti ju võime neid samastada - ja tema lambakese eellugu: Liigutatud orvu kaebustest, on metsapiiga teda õpetand panema põue karjateelt leitud "õnne". Poiss ongi leidnud lõokese muna, haudund seda põues, ja mitme ümbermuutuse järel on sest viimaks sündind too hiljemini Kp-ja poolt päästetud lammas, poisi ainus seltsiline ning vara. Nagu tavaliselt, nii pole seegi mütoloogiliste ja muinasjutuelementide lisandus Kr-l just õnnestund. Ilma metsapiigata ja imelikkude põue-metamorfoosideta oleks idüll vististi olnud palju lihtsam ja meeldivam, kuigi keskendava sündmuseta. Kuid nüüdki kaaluvad siin just liidetud orvulaulud, mille tabav ja liigutav ilu püsib mõjukas moonutatultki8).
Metsa ja mere võitmisest inimeste võitmiseni, tuuslari ja sepapoja tapmiseni, vendade ja riigi ületuseni, maa ja laane vallutuseni kultuuritöös, üleloomulikugi jõuga varustatud sortside ja hiidude vastuseismiseni - sinna on siis juba seni Kp-ja viind ta üha tõusev vägitegude tee ja sellest laulnud gradatsiooniliselt ehitatud eepos.
Kuid edasi ja veelgi suuremate raskuste võitmisele ajab sangarit ta sund ning saatus. Allmaailma enese vastu, saladusliku Orkus'e, kõige salapärase ning kardetava kodupaiga ja selle valitseja vastu viib ta temagi - nagu nii mitmed teised sangarid muinasjuttudes ja saagades. Selle, kogu eepose tähtsaima suurvõitluse algusest ja esimesest järgust vesta, nüüd juba pikalt ja üksikasjaliselt, see on kolme järgmise laulu ülesanne.
Jälle avab "vana laulik" selle osa ka isikliku sissejuhatusega, tuletades kaevates meelde oma nooruse laulujõudu, mis kadund. Nii end ette vabandades püüab ta tõusetada järgneva esituse mõju. Ainult Kalevite suurteod olevatki, mis teda veel suutvat innustada1).
Jutustuse ots sõlmita.kse senisega alles saal, kus Kp. on jõudnud tagasi uue lauakoormaga; üle Peipsi temaga ühes minemiseks pole ju rahvalt andmeid. Küll aga sunnivad viimased kirjeldama veelgi ühe (nimelt Luua) sängi valmistust ja sellel magamist. Sama õnnetu "teaduslik" koostusprintsiip nõuab ka vägilase käitamist läbi Ilmjärve, kus tuntud proportsioonfantaasia järgi tal vesi peab kippuma üle pää.
Et aga sangar niisugusestki väikesest järvest tahab minna läbi ja mitte ümber, seda püütakse motiveerida ta erakordse rutuga. Võib-olla selleks ongi just enne seda lisatud haraka teadaanne ta seitsmenädalasest unest. II redaktsioonis on too meeldetuletus kahjuks veel mõttetult laiutatud (liidetud umbes v. 102- 120, 122-142, 150-153). Nii on see vaevalt veel ühelaadne rahvaluules tavaliselt üsna lühikeste linnukõnedega. Kuid püüame seda mõista ka vägilase enda aimusena.
Ilmjärvest õnnelikult mööda pääsend ruttajale juhtub vastu veelgi vähem tarvilik vanaeit pajupõõsas - nähtavasti ainult selleks, et lugeda ette ligi sada värssi siin täitsa tarbetuid ussisõnu. Nagu võib arvatagi, on ka need alles II redaktsiooni kingitus. Puudub veel ainult, et nende pärast oleks sangarit nõelama toodud ka uss ise!2)
Ja kui siis veel üks magamisase (I red. järgi see on Vägeva oma) on teetatud ja sangar sellel ära magatatud, hakkab eemal paistma suur suits, nagu kauge tunnus suurema seikluse ligiolekust.
Faehlmanni käsikirjaline visand, mille viiteid eepose senine reisukirjeldus välja arendab, mainib siin, "Kabala juures", küll koopa ja selle ees kolm noormeest tule ja katla ümber, kuid ei jätka siis nendega mingit seiklust, nagu võiks oodata, vaid viib vägilase juba neljandaks õhtuks Raudojale. Kas siin tegemist on ainult mingi juhusliku väljajäämisega, koguni käsikirjast, või,. just ümberpöördult, nendegi noormeeste pooljuhusliku siiasattumisega, on raske ütelda. Igatahes on need kujud täitsa sarnased (kui mitte identsed) muinasjutu kolme printsessi-päästjaga allmaailma-tee avausel.
Allmaailma urgastee suuks ongi seda koobast käsitand Kr.. Reetvaid mehi aga (kas mingeile allikaile toetudes, on küsitav) kujutab ta oma üksiku vägilase kohaselt kui allmaailma-isanda enda teenreid, kes keedavad temale siin rooga kõiksugusest sortslikust kraamist. Et katla roal siin juba enne on palju osanikke, tungib nälga-kannatav Kp. allmaailma. Muinasjutu printsessipäästmise asemel Orkusesse laskuda ainult õhtusööki otsima - see tundub tõesti natuke tühine ja laseb kõnelda kogu Kp-ja toimingu "mõttetusest"3). Kuid nähtavasti ei puudu siin ka trots, vastu keetjate kahjurõõmu. Ja lõpuks: kas pole iga viikingliku sangari (näit. ka Lemminkäise) ülevoolav seiklusehimu esmalt teatud määral "mõttetu"?
Edasi areneb sündmus juba õige sarnaselt printsesside-päästemuinasjutu (Mt. 301) omaga4). Kuivõrra ümberkujundus on alati Kr-lt endalt, kuivõrra ehk ka mõnel meile tundmatuks jäänd rahvateisendil põhjenev, jääb üksikasjus lahtiseks. Muutuste üldeesmärk on ometi selge: muinasjutu tavalise inimsangari osa vähegi kohandada Kp-le kui hiidvägilasele, ta varemale ning järgnevale elukäigule ning iseloomule. Niikuinii ähvardab teose ühtlust rikkuda tolle endise hiidliku ja sellest nii erineva uue muinasjutu-maailma ühtepookimine.
Kohe allmaailma jõudes leiab vägilane traditsionaalsed ämbrid nõrgenduse- ja jõuveega, mida ta hiiuna vaevalt nii pea tarvitseks. Aga kõhe on liidetud ka põrgu uste purustamise motiiv ("tugeva poisi" loo eeskujul) ja seega erakordne jõu lisandus ometi mitte just segav. Muinasjutu Nupumees poeb allmaailma salaja, kuulatab ukse tagant haavatud peremehe oigamist ja varastab hiljemini ta imeasjad. Kp-ja kujule ja aule oleks see muidugi olnud sobimatu; tema peab juba sissegi tungima omal jõul (niisama kui "tugev poiss") ja sääl vastu võtma alles hiljemini koju tuleva suurvaenlase.
Nii on kogu järgneva pika ajaviitekujutuse üle levitatud ähvardava hädaohu mulje ja nii toonitatud sest hoolimatut sangari julgust. Juba dramaatilisest sissetungist moodustub ettevalmistav ja ühtlasi viivitavalt pinevust tõusetav algosa (vahest liigagi on seda laiutatud II red. liidetud rahvapäraste lauludega vägilase ja ukse taha vangistatud põrgupiiga vahel). Veel enam täidab seda ülesannet järgnev katsemäng kambris leitud soovikübaraga.
Viimase ülesanne aga on siin pisut teissugune kui muinasjutus. Nimelt on vaja hiidlik vägilane ka oma kujult sarnaseks teha muinasjutusangariga, vähendades ta hiiukuju reaalinimese suuruseks, sest alles sellisena sobib ta ju täitma selle osa piigade kavalerina. Ja nii siis, kordki Kp-ja kui päris reaalinimliku kangelasega algab see omapärane "ilupidu" ja "lustimängude" öö keset ähvardavat allmaailma sünkust - kontrastides niihästi viimasega kui ka tuues eepose hiidlikku kohmakusse üldse iseäralikult mängleva (tahaks öelda Rohmakalt rokokoolise) tooni. Vana laulik, peideldes nagu sageli, keeldub varsti üldse kujutamast seda lusti ligemalt, lisades ainult (II red.) rea rahvapäraseid mängude nimesid ja hiljemini märkuse, et neidudel veel järgmiselgi hommikul palged punetasid sest öö läbi kestnud "naljatusest". Kuigi vaevalt paika peab Schultz-Bertrami etteheide "moodsast liiderlikkusest" (vt. II, lk. 180), on siin nähtavasti siiski taoteldud teatud pikantsust, lastes aimata seksuaalseidki suhteid (vrd. ka Kp-ja kahemõtteline hooplus XV L, v. 225-239).
Lõppmärkuses ütleb autor enda kaitseks eelmainitud süüdistuste vastu, et ta omalt poolt just on vähendand eeskujuks olnud rahvateisendite rõvedusi5). See kinnitus vastab osalt tõele, kuna mõnes teises selle muinasjutu redaktsioonis (nagu ka "Nupumehes") ei esine need piigad mitte päästetavate printsessidena, vaid altmaa-isanda enese tütardena, kellega sissetungija käitub õige "vabalt" ja sellest hiljemini kiitleb nagu küllagi vargusest6).
XIV laulu sissejuhatuse moodustab jälle autori kurvameelne meditatsioon juba tuntud teemal - meeldetuletus oma kadund noorusest, noorusearmastusest ja nüüdsest vanadusest, mis ei laskvat lauldagi Kalevi armumängudest nädalapikkuselt, nagu muidu võiks. Selle asemel jutustatakse pikalt ja laialt Sarviku mõisa ligemast ülevaatusest, mille Kp. piigade juhatusel ette võtab järgmisel päeval. Toetudes nähtavasti kristlikust mütoloogiast lähtund andmeile (seitse põrgut jm.), on seitse-arvu abil loodud ka siinse kujutuse liigendus ja gradatsioon: esinevad sarviku seitse tuba - raudne, vaskne, hõbedane, kuldne, siidine, sametine, poordine, - võrdlemisi väsitavad oma stiliseerituses ja korduses. Samuti järgnevad õuel seitse aita. Ja lõpuks kuuleme, et sügavamal maa õõnsuses on veel tervelt seitse maailmagi, täis "surnud rahva sugusida." Jätkub teateid ka Sarvik-taadist kui selle varjuderiigi valitsejast, ta eluviisist, suguvõsast, ja alles siis lõpuks piigade enestegi kuninglikust algupärast ja kurvast saatusest.
Muinasjuttude lihtne pilt saladusliku naiseröövija kodust maa all või kuskil teises (vahel ainult surmavaikusega reaalsest erinevas) maailmas on siis laiendatud ja täiendatud eestilise Toonela ja enne kõike eestipärastatud kristliku põrgu joontega. See on juba üsna kindlajooneliselt organiseeritud riik, kus hinged küll pääsevad koju käima "hingedeajal", muidu aga peavad tegema rasket tööd Sarvikule. Viimane ise on niisama huvitav sulatis printsessiröövijast ja eestipärastatud kristlikust kuradist (kelt ebaõnnestunult laenatud ka nimi "Sarvik"), võib-olla isegi antiikse Pluton'i kuninglikkuseni arendatud manalavalitsejast, hiidlikust vanapaganast ning lihtsalt kodumaa orja-aegsest mõisnikust, kes kõiki oma alamaid sunnib teole ja neid laseb peksta - raudsete vitstega. Päris kohaselt ongi oma elust kaeblejate piigade suhu II redaktsioonis pandud - tavalisi rahva orjalaule (osalt v. 456- 486) 7).
Pärast seda võrdlemisi omapäraselt ja huvitavaltki kombineeritud kirjeldusosa algab ettevalmistus seikluse tipuks: alt- ja ülamaa vägevaimate esimeseks kokkupõrkeks. Pääjoon on muidugi ka siin muinasjutust, ainult siinses olukorras vajaliste muutustega. Osavalt on toonitatud vastase kõledust ja tõusetatud jutu põnevust, näidates piigade hirmu Kp-ja pärast, veel enam rõhutatud sangari vahvust ja eneseusaldust, näidates ta keeldumist pakutavaist nõia-abinõudest. Ainult ta enda teadmata võivad teda aidata piigad, vahetades jõuveed nii, et Sarvik tulles jooks nõrgendusjooki. Ja siis hakkab maa põruma ja lähenevad sammud nagu hulga hobuste sõit.
Samuti õige muinasjutuliselt ja tõusetust-oskavalt on ehitatud võitluse enda kujutus8): alguses tarvitatakse (nähtavasti Kr-i oma lisandusena) jõu peitmise võtet, esitatakse Kp. veel tavalise mehe suurusena ja lastakse Sarviku halvakspaneva pilke läbi tunda viimase määratut üleolekut. Juba laseb ta valmis tuua rauadki võidetu köitmiseks. Võitlusplatsi täpne ettemõõtmine suurendab ootust. Ent siis sünnivad nii kontrastikalt ebasoodsana näivas jõudude vahekorras äkki valdavad muutused Kalevi kasuks: Sarvik joob nõrgendusjooki, Kp. hakkab väikesenagi ootamatult tugevasti vastu. Järgneb otsustav pöörang - soovikübara abil saab Kp. tagasi endise suuruse ja virutab vastase jalgupidi maa sisse. Siis aga tuleb uus üllatus: Sarviku kadumine (arvat, Kr-i enda toodud) maa sisse, mis jätab juba lõpetatud näiva võitluse ometi lahtiseks ja ennustab selle teist, veelgi tõusetatud järku.
Pärast sellist pingutust peabki järgnema rahunemine loo lõpus: nagu kord ja kõhus muinasjutus, viib sangar ära oma kulla ja kuningatütred. Seekord tarvitab ta oma käsuks isegi soovikübarat: Sarviku järel kinnilangend urgastee asemel viib see seiklejad uuesti maapinnale.
Kuid Kp. ei tohi muidugi olla ainult tavaline muinasjutusangar, kellel kõik õnnestub nõiduskausaalsusega. See ju muudaks kogu edaspidise arengu üsna vähehuvitavaks. Ja nii peab vahele astuma jälle Kr-i enda muutev käsi: Kp. põletab soovikübara kohe maa peale jõudes, öeldes uhkelt endal olevat jõudu ka ilma selleta. (Võime ehk täiendades aimata, et ta pääle uhkuse tunneb ka teatud looduslapselikku hirmu ja vastikust sellise nõiariista ees.) Kuid mis puutub printsessidesse, siis pole need mitte temale, nagu loomulik muinasjutus, vaid ainult tema sõpradele. Tema ise peab "veel sülla sirguma, paari vaksa paisumale", nagu ta naljatab neist loobudes, peab "saama tüki targemaks" ja "taltsamaks". Kuigi see kõik ei tundu just väga usutav, ei saa salata, et siinsel Kr-i muutmistööl on suur psühholoogiline tähendus kogu teose ilmele. Tõlgendame seda: sangaril ei ole esikohal seikluse kuld ega naine, vaid suur tegu ise. Tema saatus ei vii teda isiklikku õnnesse ja rahusse, vaid ikka raskemaisse võitlustesse - kuni murdumiseni. Muinasjutust on eepos laenand ainult välised seiklused, tema vaim püsib ometi kangelaslooline ja seega traagiline.
XV loo ülesanne on lõpetada ja likvideerida esimene põrguseiklus ühes ta tulemustega kui ka kogu see pikk võitluste rida, mis lülitatud väliselt lauatoomis-reisu ümber (lood X-XV).
Tänu Ahrens'i ja teiste baltlaste arvustustele (vt. II § 31) on saand ka see lugu (II redakts.) iseseisva sissejuhatuse, ühtlasi väljendab ta kogu eepose kaitsekõnena autori vähenõudlikku, aga siiski uhket iseteadvust: teos on loodud (tõlgime: ta tahab olla loodud) ühe rahva kultuurilises lapsepõlves, teda moodustavad "karjalapse laulud" ja "teopoiste trallitused", millelt ei tohigi nõuda "kunsti". Aga just sellisena on ta sündind ometi omast vabast luuletungist, "Suuremate sundimata, Kõrgemate käskimata", ta võib olla milline tahes - ja iga Musta haukumise pärast ta laulik ei mõtlegi astuda tagasi kord alatud teelt. Et see kõik kuulub "vana lauliku" sissejuhatuste enam-vähem nüüdisaegsesse raamluulesse, ei eksita meid selle vastuvaidluse varjatud aktuaalsegi tagapõhja mõistmine, eriti kui olla harjunud romantilise poeemiga.
Ent veel ei ole kangelase põrguseiklus lõppend. Kuigi Kp. tuleb tagasi mitte vargana nagu Nupumees jt., vaid peremehe võitjana - ta võitlus on ometi jäänd pooleli. Mitte üksi Sarviku, vaid ka altmaailma muu vägi on jäänd lõplikult vallutamata. Viimaste poolt üritatud tagaajamisega algab (siin jälle "Nupumehe" jutule vastates) uues loos uus põnevus. Kuid ainult lühiaegselt. Juba kompositsioonigi huvides ei oleks anda nüüd mingit vähekuulsat järellahingut - ja tagaajamine likvideeritakse lihtsalt maagiliselt, nagu vahel muinasjutuski, neidude nõiavitsakese abil. II redaktsioonis on lisatud ka muinasjutu kahekõne teispool vett abitult päritleva tagaajaja ning pilkava Kp-ja vahel, kus korratakse kõik varema seikluse tähtsamad momendid. Eeposes on põhjusega sesse rumalasse ossa pandud Sarviku sugulane (Vana)Tühi, mitte Sarvik ise. Stseen mõjub paiguti kaunis tabavana ja koomilisena, kuid üldiselt on see ometi venitatud ja tühisevõitu, nagu nii mitmed hilisliited.
Edasi näib - või vähemalt näitab end autor seisvat väikese raskuse ees. Muinasjuttu jälgiv põrgust-tuleku lugu lõpeb teisiti, kui see ühte sobib Faehlmanni visandis kujutatud järgmise juhtumusega - nimelt Raudojal, kus ei kõnelda põrgupiigadest ja kuhu need ei kõlbagi. Nii esineb siis Kp. äkki ilma nendeta ja autor "vana laulik" palub vabandust, et ta on kangelase lasknud teha pöörde teisele teele. II redaktsioonis lisab ta isegi üsna teaduslikult: "Tükk on jutust läinud tuulde, Teine vette veeretatud". Võime vist sedagi kinnitust näha võttena, et rõhutada teose katkendlik-rahvaehtsat iseloomu, ühtlasi kergemini üle saada liitmise raskusest. Nagu hiljem (v. 297-309 ja 617-632) selgub, on selle kadund kätke sisuks muu seas arvatud sangari kokkusaamist Alevipojaga, kellele ta võis anda üle põrgupiigad. Ja ühtlasi on Alevilt kuuldud ka kurje sõnumeid: magamisaja nõiduslikust kestusest ja vaheajal Virus hävitustööd teind vaenlastest.
See mureteade näib autori poolt lisatud ühtlasi kontrastiks eelmisele ja ettevalmistuseks järgnevale. Tundub, nagu sangari vahvusele ja võitudele vaatamata saatus ainult irvitaks ta üle. Teinud asja oma suurima allmaailma-vägitöö, oli ta ometi kõige rohkem süüdlane oma rahva ees, olles varem lihtsalt ära magand aja, kus maa teda kõige enam tarvitses. Ja nüüd, kus ta arvab end tulevat koju võitjana, ei vala teda üle mitte üksi need halvad sõnumid, vaid tahab teda tõeliselt ka uputada või vähemalt teotada sama võidurõõmutseja sortsi tütar. Ühtekuuluvus nende kahe teineteist täiendava õnnetuse vahel on silmapaistev; nähtavasti mitte juhuslikult pole autor sangari tuska nii toonitand just enne seda magamajäämist. Sääl näidatud mure ja hool oma maa pärast on asendand mure Soome veresüü parandusest, mis ajaga ikka enam näib ununevat.
Seikluse enda kujutus aga jälgib täpselt Faehlmanni visandit kogu selle "geniaaltooruses", arendab välja ja tõusetab viimast joont veel enam, otse teomehelik-gargantualise lõbuga. Jätkates Faehlmanni sissejuhatavat realistlikku unenäokujutust, toob autor (nähtavasti omal algatusel) lisaks isegi põrgupiigade motiivi, keda Kp. unes kallistand (I redaktsioonis koguni: "mis ehk mõnda soonekesta unes pani paisumaie"), ja maalib oja sünnitus-akti üksikasjaliselt. Pole ime, et seda I redaktsiooni jämedust on natuke silutud juba esimeses trükis, samuti, et sääl mitu kohta saksa keele asemel antakse ainult "rooma keeli" - "desserdina õpetatud meestele" (vt. II, lk. 186 jj.). 1862. a. rahvaväljaandes on osa neist üldse kärbitud (I trüki värsid 365-367, 381-385, 400-407, 462-463, 465-466).
Jääb küsitavaks, kui palju neist ropuks peetavaist lauseist tõesti põlvneb rahvalt. Pole küll ju võimatu, et Kr-l on olnud tarvitada ka muid, isiklikke ülestähendusi samast muistendist. Aga vähemalt Faehlmanni redaktsioon on oma lühiduses palju tagasihoidlikum, ja on küllalt tõenäoline, et kogu loo detailne väljamaalimine on siingi Kr-i enda töö. Sellega muidugi ei taheta öelda, nagu ei võiks siin tarvitatud metafoorid olla võetud rahva tavalise "lorikeele" määratust repertuaarist - nende selline kirjanduslik tarvitus tuletab ometi meelde enam rokokoolist pikantsuse-taotlust, mida rahvale toetudes pole peidetudki enam "a' la Wieland", vaid on "ühes jämeda Shakespeare'iga kõik järsult ära öeldud" (vt. II, lk. 178).
Puhtkunstiliselt mõjub episood ometi niihästi rahvaehtsana kui ka võrdlemisi vaheldusrikkana, teose teiste hiiuseikluste vaimuga kooskõlalisena ja ka kompositsiooniliselt mitte väärtusetuna: Pärimuse katkendlikkust arvestades võime ju järeldada, et selle tütre surmaga (nagu ka juba varem poegade peksasaamisega) tabab teatud kättemaks viimaks ometi ka sortsi ennast ning lõpetab, kuigi pisut vähe ümmardatult, selle mitmelülilise sortsivõitluste rea.
Edasi täidab loo lõpu juba enam teadustus kui kujutus Kalevi kojujõudmisest ja edaspidisest teotsemisest. Juhitud Faehlmanni vabalt järeldatud märkmest - "Kodu ehitas ta mererannale linna ja valitses siit maa ja mere üle" - ja teiselt poolt Oleviste kiriku ehitussaagadest, laseb autor juba Kp-ja koju jõudes talle vastu tulla Olevi ja pakkuda end (vrd. "Inland" 1847, vg. 1061 j.) ehitusmeistriks. Võõrapärane nimi "Olev" on (alles II redaktsioonis) sangari enda nimele lähendatud "Olevipojana" ja ta kuju (Kr-le mitte tundmatut) võõrast algupära püütud siluda sellega, et teda on lastud vähemalt reisida "kolmes kuningriigis" (seejuures on II red. lisatud tühiselt venitavad w. 473-501 ja 503-513). Rahva Kalevipoja-saagade karjuvat tegelastevähesust on nii arstitud veel ühe kõrvalkujuga ning lahkesti tema hooleks antud linnade (s. o. linnuste) ehitus, millega rahva-andmete järgi teotseb vägilane ise.
Nõndap on siis püha Olaus-Olafi eestipärastatud järeltulija abil viimaks jõutud eesmärgini, milleks sangar õieti X loost saadik on viibind teel ja nii palju pidand läbi elama seiklusi. Kultuurtöö, mis alatud maakündmise ja metsapuhastamisega, jätkub, ja nimelt juba võõrsilt õpitud tarkuse järgi. Kp-ja enda hooleks jääb endiselt ainult köhale tassida Peipsi tagant ja Pihkvast laudu ja maast ning merekaldalt kive. See on küllalt kuulsusetu ülesanne kuningale, et sellest mitte vesta pikemalt.
Küll on aga autor juba I redaktsioonis pidand tarvilikuks iseseisvalt edasi kujutada kolme põrgupiiga saatust, kuigi, see viib pääjoonest kõrvale. Et kaks neist saavad Kalevi enda sõpradele, Alevi- ja Sulevipojale, on loomulik ja enam-vähem allikapärane. Aga kolmandaga, kes muinasjutu järgi õieti oleks pidand kuuluma pääsangarile endale, ei ole asi nii lihtne: ilmselt pole autor oma vägilast tahtnud naita - nähtavasti ligemate rahvaandmete puudusel kui ehk ka kunstilistel kaalutlustel. Nii pannakse see piiga viimaks mehele uuele linnameistrile, kuid see sünnib alles pärast romantilis-dramaatilisi seiklusi Alutaguse tuuslariga.
Vaevalt on viimaseid kõiki Kr. välja mõtelnud täitsa ilma rahvaliku aluseta, nagu arvab Karttunen (lk. 94 j.). Ta on tarvitand vähemalt sama muistendit Alolinnast, millest ta kirjutab juba 1838. a. "Inland'is" (vt. II § 21, lk. 105, I § 32). Kuid säält on saadud ainult üsna üldjooneline pärimus, et keegi sorts selle linna või lossi on ehitand, sinna neiu röövind ja et loss hiljemini hävinend. Kõik üksikmotiivistik näib olevat küll autori vaba liitmise ja täienduse järeldus: kolmanda printsessi abiellumata jäämine ja kurtlemine, tuuslari tarkuse ja tema maja iseloom1), neiu luuramine ja röövimine, röövli tagaajamine neiu kälimeeste Alevi- ja Sulevipoja poolt, tuuslari nõiakunstide võitmine, tema talu põletamine, piiga kosimine Olevi poolt, tapetud tuuslari vaimu kaeblemine tänini püsind talu varemeis.
Viimane joon ei esine mitte üksi mujal kirjanduses ja rahvauskumusis, vaid ka Kr-i enda saksakeelses ballaadis Rakvere krahvipreilist2). Ja sellele rüütliromantilisele liigile õige lähedale kuulubki oma laadilt ka muidu see iseseisvaks ümmardatud episood. Kahjuks ei lase ta ballaadilist meeleolu kuigi mõjukalt esile pääseda kunstitult ning kuivalt refereeriv sõnastus ega just ka motiivistik, mis tundub nagu tühine ja osalt kokku laenatud muist eepose osist (vrd. Linda röövimine, nõiavitsa tarvitus Vana Tühja vastu jm.).
Juba ühistöö paljureisind Oleviga tähendab Kp-le teatavat kokkupuudet kaugemate võõramaade ja säält tuleva kultuuriga. Väljapoole, võõrastesse kaugustesse ongi ta seiklustungil aeg siirduda nüüd, kus ta kodumaal on võitnud kõik ettejuhtuvad vastased ja pannud (vähemalt ühekordselt) end maksma isegi sügavuti, allmaailmas. Kui mereäärset ja viikingiaegset vägilast teda oleks olnud otse sobimatu mitte saata kord ka mereseiklustele, mis suuremad kui hiidlik-isiklik üle lahe ujumine. Seda teha on hilisliidetud XVI loo ülesanne.
Aga siitki jääb kaugele reaalse viikingiaja ilme. Kooskõlas kogu teose ikka jälle irreaalseks, fantastiliseks paisuva laadiga on jseegi reis naiivselt ebatõeline ja muinasjutuline, nii oma kirevailt üksikseiklusilt kui ka üldsihilt. Mitte maade vallutusele ega röövretkele ei lähe Kalev-kuningas, vaid päältnäha otsekui teaduslikule ekspeditsioonile: otsima "suure ilma otsa" Põhja piiril, kus olevat kinnitatud taevakumm maaga, oma kätega katsuma kuu ja päeva kandjaid "sinisiidi seinakesi". See tunduks otse veidralt modernratsionalistlik, Nansen'i kaasaegse teadleja ning "Maa ja mere piltide" tõlkija Kr-i või kõige-mõõtja Lagos'e lisatud üsna anakronistlik uurimistahe - kui see poleks ühtlasi nii lapselikult naiivne ja sellena ehtsalt rahvapärane, vähemalt oma ilmelt, aga nähtavasti osalt ka geneetiliselt. Kalevipoja uudishimulik soov, taeva serva "sõrmedega sorkida", on, kui mitte otseühenduses, siis ometi psühholoogilises lähissuguluses jutuga lastest, kes omal ajal taevakummisse sõrmega torkind augud - praegused tähed - ja nii Vanataadi sundind taeva kõrgesse tõstma (vt. näit. H III 18, 289 j. Vigalast). Kuid ka niisama lihtsalt motiveeritud maailma-ääre otsimise lugusid ei puudu meie rahvaluules: taevakumm igaühe pää köhal näib ju ühinevat silmapiiril maaga ja selle ühenduskohani mineku mõte sünnib väga kergesti.
Niisama lihtsalt võib selle otsimisreisu lõpetada suurem elukogemus: otsija laps läheb vanaks ja ikka taganeb taeva äär eest (H III 18, 291, Vigalast) või jälle tuleb vastu meri ja suleb tee (E 26541, Paistust). Aga see kaugusse veetlev taevarand võib meelitada jutustaja ka kaugustefantaasiasse, eksootilistesse imemaadesse ja kodus-võimatuisse imeseiklustesse. Küllalt põhjusega on seda reaalsusevaba kaugusmiljööd kasustand kõigi aegade igatsus, et elada läbi muinasjutu-maailma imelikkust koos ainulteemal-oleva reaalilma usutavusega: sama võte on jätkund Odysseus'e eksisõitudest ja keskaja Aleksandri-romaanidest kuni modernsete autorite ürgmetsade või Marsi-retkede fantastikani. Nii satuvad meiegi rahvajuttude maailmaääre-otsijad vahel imelisele saarele (E 31047, Hallistest), vahel saladusliku müürini, millele ronijad "oh kui ilus!" hüüetega hüppavad sinnapoole (H II 32, 1022-4, Vastseliinast). Ja vahel nad elavad läbi isegi keerulisemaid seiklusi tormides, karupääliste ja, teisal, hobusekehaliste inimeste maal, paksust verest koosneval maksamerel, eelmainitud maailma-ääre müüril ja selle taga asuva hiiglase juures, kelle ainsa silma nad pimestavad ja kelle sõrme nad raiuvad, kui ta järele ujudes sellega tahab ümber tõmmata nende laeva1). Umbes, samasuguse liitmismeetodi abil, nagu viimaksmainitud jutt, on sündind ka Kip-ja kaugereisu seiklustik.
Meie ei tea täpselt, millised ja mis algupäraga andmed just seks Kr-1 on kasustada olnud. Meile pole praegu teada ühtegi ehtsat rahvateisendit just niisugusest reisust, nagu eeposes, veel vähem, kus sangarit nimetataks Kp-ks. Kuid vähemalt teatavad dispositsioonid selleks pole mitte puudund, - tuletame meelde Kp-ja alalist rändamist köhast teise, ta hiidlikke käike vete taha Soome ja Venemaale, ja ta paigutist esinemist mitmesuguste teiste muinasjutu-kangelaste osas. Ei puudu ka (kuigi kahtlasevõitu) lühikesi teateid ta mingist pikemast reisust üle mere, kust tagasi tulles Vanapagan talle tormi vastu teind (Epp Vasara jutustus, vt. I, lk. 126). Nende andmete ühendamine mingi maailmaääre otsimislooga (laste, laevakapteni jt. poolt) poleks iseendast uskumatu ka traditsionaalsena; kerge oli see aga eriti siis, kui Kp-ja rahvalikku hiiukuju taheti uuesti kultiveerida inimsangarlikumaks.
Nagu sellised julgemad ühendused enamasti ikka põlvnevad eepose "ristiisadelt" enam kui ta loojalt, nii ka siin näib tähtsaim algvisand päritud Viljandimaa indlevalt maamõõtjalt Lagoselt 2) (vt. II, lk. 188 j.). Vähemalt juhib sinna Kr-i enda selgesõnaline kinnitus kui ka mõned Lagose-pärased jooned loo ehituses (nii näit. Kalevi kuninglik saatkond ja tegevuse jagamine nende vahel, nagu Kikerpäragi loos). Nähtavasti on Kr-le loo väljatöötusel paiguti eeskuju andnud aga ka Castre'n'i (1854. a. alul loetud) mütoloogia, eriti Lapi päevapoegade meresõit kullamaale (vt. II, lk. 155). Ja võib-olla "on seda mõjustand, kas lähemalt või kaudsemalt, samuti Saxo Taani ajaloost tuntud saaga kuningas Gormo reisust ühes targa Thorkillus'ega3).
Kuid tervikuks on see äärmiselt konglomeraatne lugu konstrueeritud siiski alles Kr-i enda sepikojas, kus saadud üldteemaga on liidetud ja lapitud kõiksuguseid muid jutundite ja laulude motiive ja motiivikesi.
Mis puutub loo ülesehitusse ja kunstilisse mõjusse, ei või öelda, et see juba alguses tunduks õnnelikuna. Ilma sissejuhatuseta ja pikema põhjenduseta kuuleme otsekohe vägilase kavatsusest, milles, nagu öeldud, on kaunis sulamatult segatud uueaegne uurimistahe kõige naiiv-lapselikuma taevasorkimise tujuga. Liiga naiivseks on jäänd ka sangari sooviavaldus kotkale, et see viiks ta (hiiu!) oma seljas üle mere. (Või on see siiski mõeldud ainult igatsuse väi j endisena?) Samuti ei tundu kuigi sobiv ja usutav viis, kuidas sellega on seotud rahvalik motiiv jalapõrutusest, mis avab allmaailma tee: kas tõesti võis mõtelda, et keegi loodaks taeva äärt "sorkimiseks" kätte saada maa alla minekuga?! Kuid ometi just sellest ongi püütud ehitada kogu retke raamiv motiiv: see on vale või õigupoolest valesti mõistatatud kahemõtteline kaarna oraakel, mille järgi Kp. maailma otsa arvab leidvat kuskilt kauge mere äärest, ennegi tundes küllalt kõiki koduseid randu (siingi on leitud juhus kasustada proportsioonfantaasiate salmikut kodumaa järvede sügavusest! vrd. XIII, v. 170-194. Aga see mõjub tarbetuna - või olgu siis, et siingi näha Kp-ja "geograafilise" teadmisjanu avaldust). Alles penisabaliste maal seletatakse talle see lihtne tõde, et nii võimalik on vahest maailma otsa leida ainult sügavuti, nimelt põrgus. Ja sestsamast leidubki väline motivatsioon sangari tagasipöördumiseks selt, nagu Kr. ise ütleb, "viikinglikult narrisõidult".
Õnneks ei ole see naiivne ja tühine kittimismotiiv kuigi oluline; reisu võime hästi kujutella ka ilma sellise oraaklita. Taevastsorkiva lapse motiivi asemel on niikuinii varsti vajalik üle minna lihtsalt seikleva laevakapteni motiivile4). Sõiduks vajalise laeva saamist siirdubki nüüd kujutama Kr., kahjuks aina püüdes kuhjata liiga palju erinevaid rahva-aineid ja seejuures mitte vältides ka kordust. Suure tamme laulu jälgides jõutakse isegi sellise veidruseni, et tahetakse minna otsima raiujat Soomest (jälle mingi tüütava kaarna soovitusel), kuigi peaks olema köhal mitmesüllane Kp. ise, kes säälsamas kiitles oma pikkusest järvede läbimisel! Vaevalt kuskil lipendab ja logiseb see eepose kokkusead nõnda kui siin ja üldse XVI loos; eriti selle kohta sobib Schultz-Bertrami nimetus "kliisterdusest" ja Kr-i enda halvustav iseloomustus (vt. II, lk. 188) "ainult näilisest kokkulappimisest". Kuid peame ju ikka mäletama, et see sündis alles II redaktsioonis, kus samade härrade arvustajate mõjul "teaduslik" liitmisprintsiip oli Kr-legi saand peaaegu ainumaksvaks.
õnneks ei kesta seegi tüütus kaua. Soome tarkade õpetuse] ehitatakse laev hõbedast ja liidetakse nii eeposega kaunis ja teataval määral ka viikingiaega sobiv kujutlus, mida muidu tunneme teissugustest lugudest5).
Pääsedes ühendusse selle n.-ü. tsiviliseeritud laevaga, näib lugulaul jälle unustand oma kangelase primitiivse koletishiidluse.
Sündmustik hakkab liituma enam-vähem eksitamatult sangarlikus, hõbesäralises viikingimaailmas. Lauliku fantaasia (vahest eriti siin toetatud Lagose poolt) näib vabanevat ja ta kujutus muutub enam inimlikuks ning huvitavaks. Esimest korda näeme Kp-a tõesti kuninglikus asendis, ümbritsetud rohkeist enam-vähem omasarnaseist sõbrust ja kogu maalt valitud vahvaimate saateväest, siis mingist druht'ist, kaasas spetsiaalne tarkade ja ohverdajate hulk ning nähtavasti isegi teatav "õppekomando" noortest ülimuspaa~idest ("kasumehi, perepoegi peenikesi"). Lauldes ja kübaraid keeritelles päikesele ja kuule algavad nad legendaarset ärasõitu tundmatute taevakaarte poole.
Kahjuks ei lase seda täitsa mõjule pääseda saamatu, rahvalaulu reministsentsiräbalais takerduv sõnastus ja vahest ka korduv, kohmakalt tunduv tarkuseotsimise toonitus sangari poolt (v. 328-338). Viimase muidu hiidlikku suhu nagu ei tahaks sobida ei see ega Väinämöise-pärane tarkuslaul maailma loomisest6).
Järgneb pikem, mitte huvituseta kujutus meresõidust, soome tuuslarite tõstetud tormist ja jõudmisest Lapi randa. Geneetiliselt on viimase maandumise põhjustand nähtavasti tarve saata Kalev kokku teistest rahvajuttudest tuntud Lapu (lapi) targaga. Sõit juba algas lootuses, et Soome "tuttavad ja sugulased" võivad maailmaserva teed edasi juhatada. Nähtavasti selle suguluse pildistuseks ongi piiga esimeses ettejuhtuvas talus pandud laulma eesti rahvalaulu Salme ja Linda sünnist ning kosilastest; kogu teoses ainulaadse ja seega ebakõlalise värsikatkestusega võib Kp. äkitselt vahele astudes jätkata sama laulu7).
Samas talus kohtub vägilane kohe ka otsitava targaga ning võtab selle endale teejuhiks. Tasuks lubab ta tema nõudel midagi, niis sangari kõdus kütkestatud seina külge. See haruldane kaup on siis tuletatud muinasjutu rändmotiivist, kus mingi kurivaim kaugel võõrsil või muidu hädas oleva kangelase päästab ainult tingimusel, et saab endale selle, kes viimasele kõdus kõige esimesena vastu tuleb (või midagi sarnast). Sangar, enamasti kuningas, lubabki seda, mõeldes oma jahikoerale v. m., peab aga hiljemini kurjale andma iseenda lapse 8).
On tõenäoline, et see lugu on Kp-ga seotud ja vastavalt ümber muudetud alles eepose jaoks (kas Bertrami või Lagose poolt), kuigi sellele võis olla mõningaid eeskujusid juba rahvalt. Igatahes on alles Kr. sellega liitnud Varraku nime, pidades seda rahvalikuks vasteks "varjaag'ile"9).
Nagu näeme hiljemini, on see kergemeelne varanduse äralubamine ühtlasi ka iseloomustusmotiiviks sangari saatuslikust hoolimatusest ning ettevalmistuseks maa vabaduse kaotusele; nii on vähemalt sellega XVI lugu seotud ka teose eetilis-psühholoogilise pääteemaga.
Kuid alles nüüd algabki reisu huvitavam ja kirevam osa, liidetud lihtsalt üksteisele järgnevaist juhtumusist, millest üks on muinasjutulisem ja n.-ü. eksootilisem kui teine. Esimesena on kasustatud rahvusvaheline meremuistend hirmsast mereneelust (soome rahvaluule "Kurimuse kurgust") 10). Sellest päästab laevamehi ainult valaskala, temale köie otsas visatud vaadi suhu haarates ja nii ka laeva enda järele eemale vedades.
Veelgi omapärasem on pilt Sädemete saarest ta vulkaanide ja keevavee-allikatega, millest Kr. juba kindlasti järeldab, et muinaseestlased on tundnud isegi Islandit (Anmerk. z. Ges. XVI)! Ka sellel ei näi puuduvat teatud rahvavasted, nii näit. ühenduses virmalistejuttudega. Ligemad sarnasusjooned Islandiga (geiserid!) põlvnevad aga ikkagi alles vastavast kirjandusest, kas siis osalt rahva kaudu või, mis tõenäolisem, Lagose sobitusel, tisna uusaegse, osalt koguni päevakajalise lisandi toob sellele Schultz-Bertrami saadetud grotesk Sulevipoja asjatust piibusüüte katsest tulemäel ja vandumisest11).
Lähemalt tugineb rahva-andmeile jutustus põhja jäämägede taga asuvast imelisest soojast maast, kus valitseb igavene õnn ja kuhu jäädavalt kaob kannupoiss12). See on kaunis ja igatsusfantaasiat äratav kujutlus, mille F. Tuglas põhjendatult on valind moderniseerimiseks oma novellis "Maailma lõpus".
Eht seikluseepose kohane on ka edasi kasustatud rahvusvaheline motiiv hiidneitsi mängukannist (I lk. 23). Selle sissejuhatuseks tarvitatud kujutlus maast, kus söövad "kuked kulda, kanad karda", näib põlvnevat tuntud "Imemaa" rahvalaulust, milles lihtsaks sõnafantastikaks kuhjatakse üksteise kõrvale kõiksuguseid ebatavalisi ning veidraid asju (vt. näit. Vana Kannel II, nr. 405, 407 jt.). Samast naiivsest ilutsusest tunnukse võetud (või selle härjasuuruste kirpude jne. eeskujul tuletatud) ka kujutus kuusekõrgustest kapsastest. Siit aga oli juba kerge luua reaalsena esitatud pilt hiidude kapsaaiast - mis sobis hästi mujalt tuntud rahvusvahelise looga hiidneitsist ja tema isast13).
Kähe vaenulise maailma, muistse hiidluse ja pääletungiva inimsoo esindaja esimese pahaendelise kokkusattumise tähendust, mis sel saagal muidu võiks olla (ja näit. Saksa teisendis osalt ongi), siin siis ei toonitata. Puudub samuti võitlus hiidudega, nagu see ehk sobiks jumalikule, Thor'i sarnasele vägilasele ja ta käesolevale imepärasele kaugusreisule. Mitte sangar ise ei kohtugi hiiglastega, nagu ootaksime, vaid üsna kõrvaline suurus, keeletark oma saatjatega. Põhjus pole mitte ainult see, et Kp-ja puhul selleks puuduvad rahvavasted, vaid see on Kp-ja enda hiiukuju, mis ei luba teda sattuda leluna hiiglaneitsi rüppe. Ühtlasi ähvardab see võtta kogu hiiu nägemuselt ta tavalise imepärasuse ning kohutavuse. Mõtleme ükskõikselt, et keeletargal vist vaevalt oligi suuremat hirmu hiidlaste peos, - oli ta ju harjund igapäev enda kõrval nägema Kp-a, kes samuti võis panna tavalise mehe vahel oma püksitasku. Nähtavasti aga siin, nagu kogu reisul, peamegi Kp-a kujutlema mitte väga palju üle loomuliku suuruse ulatuva inimesena - alles siin esinevaid hiide aga päris ehtsaiks, inimesi mitmekümnekordselt ületavaiks loodushiiglasiks. Nii näib tahtnud asja parandada ka Kr., kujutades mehi mererannale kandvat piigat juba eriliselt koletislikuna - taevani tõusva suitsusambana ja piksepilvena, kelle "lõõtsuv hinge puhin" üksi puhub laeva penikoorma kaugusele. Ja kuigi Kp. nalja teeb lainetega palumatu silmapesija üle, mõistame seda ometi enam inimvägilase surmatrotsiva kartmatusena kui niisama suure vastashiiu üleolekuna. Vähemalt see kõhutav imenägemus annab episoodile lõpuks teatud efekti - kõigi retklejate elu ähvardava hädaohu tundetooni, mida vaid Kp-ja vaprus võib trotsida.
Aga üldse peame ometi tunnistama: Oma hiidluse ja liigvägevuse tõttu on Kp. neisse laenatud liitemotiividesse kaunis sobimatu. Ta on senistes seiklustes jäänd võrdlemisi passiivseks kõrvaltvaatajaks või ainult teiste hirmu üle naeratajaks. Nii aga on ka seiklused ise muutund võrdlemisi vähedramaatilisteks reisujuhtumusteks, mingeiks "maa- ja merepiltideks", mitte kujunedes elukardetavaiks, ja siis põnevaiks võitlusteks kõigi olemasolevate jõududega, nagu näit. Odysseus'e eksisõidud või muud sarnased kangelasretked.
Ei kujune mingit suuremat sündmust ka virmalistega, nagu võiks oodata reisu ettevalmistuse järgi. Nende taevasest võitlusest (nagu kasvavast külmast ja vaevalt rahvapärastest jäämägedestki) möödutakse ainult mainides meeste hirmu ja Kaleviidi "rahvavalgustusega", et Uku (taevataat) need on "armu anniks" vehklema pannud sinna, kuhu kuu ega päike enam "ei tahtnud kaasa tulla". Viimane seletus on muide traditsionaalne (vrd. näit. ERA II, 19, 298, ERA II l, 508(9) jt.)14).
Siis viimaks järgneb suurem lahing, nähtavasti koostatud ja siia asetatud Kr-i enda poolt, et retke lõppu vähegi tõusetada. Võimalus on meelitav: laevameeste ette kerkib võõras rand, koletislikkude penisabaliste maa, kes ei luba võõraid maale tulla15). Kuid nähtavasti pole pääle viimaste kujutluse autoril tarvitada spetsiaalsemaid võitlusmotiive. Ja nii tuleb siiagi laenata juba kasustatud loo teisend, Virust tuntud hobuse hukkumise motiiv: Kp-l lastakse hobune enne juhuslikult leida ja siis kombineeritakse rahvausu "vaenuköie" abil16) selle külge niisama kahtlaselt põhjendatud hobuse surm. Nagu Virus pärast hundilahingut, nii järgneb siingi hobuse hukule maa needmine ja maa ning soo viljatuks kündmine - leitud tammetüvikuga. Nõnda on siis viimaks rakendatud ka Knüpffer'i jt. teated Kp-ja kui koletishiiu "möllikute" künnist, nähtavasti arvestades, et see sobib just selle kauge põhjamaa viljatuse seletuseks. Võime ju eeldada, et seegi maa varem oli viljakas ja sääl kasvas isegi tammi17).
Ühtlasi on see väike karakteriseeriv lisanäide vihase Kp-ja tavalisest üle pää-kaela toimimisest iseenese kahjuks. Nagu Lapis, nii siingi varsti köhale sattuv "sealt maa tark" võib temale seda kõhe meelde tuletada, kui ka, tema kahetsust ning reisukavatsust kuuldes, talle seletada, et kaarna osutatud tee tähendab ainult põrguteed. Ning sellest jätkub: suurema lisapõhjuseta ja ilma et oleks leidnud ees võitmatuid raskusi, otsustabki vägilane pöörduda koju tagasi.
Nagu üldse need juhtumused penisabalistega tunduvad kohmakad, nii on seegi otsus kuidagi juhuslik ja kogu retke nagu hooletult pooleli jättev. Nähtavasti pole just sellega rahuldund ka Kr., nimetades kogu XVI lugu "viikinglikuks narrisõiduks" (vt. II, lk. 188). Kuid ühtlasi on ta püüdnud just seda reisu mõttetust sellisena arvestada ka kunstikavatsuslikult. See ilmneb Kp-ja sõnadest koduteel, kus ta seda isegi peab "tühjaks teeks" ja kalli aja kulutuseks, hoiatades teisi seda järele tegemast (nagu muide laidavad enda tegusid sageli "Kalevalagi" sangarid). Kuigi soovitatakse reisimist (maailma suuruse ja Taara tegude imetlemiseks) vähemalt "vägevamaile vaimudele", lõpeb lugu ometi ülistusega kõdule. "Omal maal õitseb õnne" lauluga vastu võetud, jõuavad viikinglik-hiidlikud polaarretklased tagasi Lindanissa. See tarkuseülistus Kp-ja poolt ei ole ainult juhuslik autorikõne, vaid vägilast ennast näikse tahetudki kujutada juba kuninglikumana, vanemana ja mõistlikumana, kes oma eksisõidust on osand õppida.
Nii on selles hilissündind loos nagu miniatuur kogu eepose maailmavaatest ja moraalist: primitiiv-ohjeldamatu tormtungluse ja tühja kaugusse-tõtluse ebaõnnestumisest õppida klassitsistliktarka enesevalitsemist ja reeglitundlikku kodukorraldust.
Kuid küll vist mitte seevõrra tolle tarkuse, vaid just nende kirevate fantaasiaseikluste läbi saab eepos oma elu ja huvitavuse. Ja nii võib ka see kaugusretk päämiselt ainult nende tõttu, oma suurtele kompositsioonilistele puudustele vaatamata, tunduda "ilusamaid selles ebatasases teoses"18).
"Üha suurenevate raskuste võitmise" ehitus-printsiibile vastavalt on loomulik, et teose lõpu eelkäijaks on jäetud sangari suurim vägitöö - allmaailmas. Kuid enne selleni jõudmist kuuleme pisut ka tema kui maa valitseja tegevusest. Tarkust ja koduaustust on kuningas õppind oma välisreisul, tsiviliseerituma kodu ehitus järgnebki nüüd seiklustele - tervelt seitsme aasta jooksul. "Kodus ehitas ta mererannale linna ja valitses siit maa ja mere üle," kõlab vastav alus Faehlmannilt. Selle teostuseks ongi siin määratud aega stereotüüpiline seitse aastat. Ka teised kaitsevad linnused pääle Lindanisa kerkivad vägilaste ühisel hoolel; kogu maal valitseb rahu ja "õnne rikas põlvekene" i). Kuid kõigest sellest ei kõnelda midagi ligemalt - juba igasuguste rahvaandmete puududes.
Näib, nagu poleks argielu, kuid ka mitte lihtsad võitlused inimestega üldse väärt, et neist pikemalt jutustada vägilase puhul, kes juba on võitnud nii palju tugevamaid. Ta vägevus on ammu tõusetatud muinasjutulis-fantastiliseks. Niisiis: vaevalt üheks leheküljeks jätkub pääliskaudset kujutust ka järgnevast sõjast, mille aluseks on Assamallaga seotud muistendid. See nagu oleks ainult näide sangari kuninga-ameti pidamisest, kus kõik sooritatakse ühesuguse kergusega. Mõjukas on vaid selle alguses Kp-ja kuningliku ratsutuse kujutus, moodustatud lauludest, millega on külaneiud ülistand oma peiusid või vendi. See on liidetud siia juba teose I redaktsioonis ja, nagu kõik sellised, sobib tervikuga palju paremini kui hilislisandite enamik. Ta fantastikani ulatuv hüperboolsus on siin õieti kohasemgi kui lihtsais rahvalauludes. Paiguti naiselik-õrnutsev toon ("õhkab tuulesse hobuse, Raiub kasteheinast kabjad" jne.) ei taha küll hästi sobida hiidvägilasele, kuid sellest pääseme üle, arvestades, et ka siin laulu esitajad on neiud2). Ja nende imetluse suurus veenab meid sangari võimsas ilus enam kui autori otsekõne, samuti nagu Helena võlu tunneme kõige enam Trooja raukade kütusest.
Lahingu enda kirjeldus seevastu on üsna üldsõnaline, ilma reljeefsustavate üksikasjadeta ja tõusetavate üksikjuhtumusteta. Eriti siin mõjub Kalevi hiiukuju huvitavust ja põnevust halvavalt: vaevalt näeme teda võitlusse kihutavat, kui juba ta niidetud vaenlaste hulk tõuseb tuhandeisse ja nende veri ta hobuse kõhuni, Kogu vaenuvägi on hävitatud, enne kui teda võitlejana õieti saime nähagi. Ainus näidatud üksikjuhtumus - hobuse lõhkiajamine - kõneleb küll ka võitluse hoost. Aga see on siiski ainult hoogus näide sangari tugevusest, mitte põnevuse äratuseks komponeeritud ja liigendatud heroiline võitluslugu sellisena.
Kui sihilikule jõu ning vahvuse demonstratsioonile on autor omalt poolt siia lisand ka otsese moraalitsuse: pikemas kõnes käsib Kp. mälestada tänast vahvust eeskujuna ning püsivalt armastada oma vabadust - ühe kuninga kätte koondatud võimu all.
Alles siis algab tõeline suursündmus. See ületab oma kujutusepikkuse poolest Assamalla sõja kolmekümnekordselt ja tõendab juba sellega kogu teose sündmustiku muinasloolist, mitte ajaloolis-heroilist ilmet - vähemalt väliselt. See on vägilase teiskordne allmaailmas käik ühes säälsete võitlustega, millest nüüd kuuleme ligi kolmes loos (XVII-XIX), kokku umbes 1700 värsis.
Siingi on jälgitud Schultz-Bertrami kõne hindav-kompositsioonilist viidet: "Ta tegude hiilgepunkt on põrguskäik." Kp-ja kui kogu inimjõudu kehastava ja esindava kuju suurim eneseteostus - mis võikski see olla muu, kui võit inimeste suurima vaenlase, allmaailma ja tolle valitseja üle? On loomulik, et selleks lõppu kroonivaks suurvõitluseks püütakse koondada võimalikult palju aineid ja neid välja töötada kõige ulatuslikumalt. Ja siin oligi tarvitada võrdlemisi kõige rikkam ja eepiliselt väljatöötatuni ainestik muinasjuttudest - kuigi neist osa juba esimese põrguskäigu puhul tarvitatud.
Kuid see kordus pole siin ometi mitte ainult juhuslik ja seega tüütav sama motiivi kordus teises situatsioonis, nagu näit. mitmekordne hobuse surm, vaid see on samas vaenlus-situatsioonis pooleli jäänd sama võitluse jätkumine - ainult nüüd juba teissuguses jõuvahekorras ja teissuguses maastaabis.
Gradatsioonis, varieerivas tõusetuses peitub siis sellegi korduse mõju ning ta teostuse erakordne raskus. Teisendust ja tegevuskäigu põnevust-äratavat tõkendust takistuste rohkuse ning nende võitmise ligema väljamaalimisega näeme nüüd seikluse igal sammul, kuigi selle rahvapärased järgud: allatung, võidukas maadlus ja tagasitulek on püsind samad. Seda muinasjutu põhiteemat on aga päämiselt alles Kr. ise võind sellisel määral täiendada üksikmotiividega ja avara, eepilise kujutusviisiga.
Varemtarvitatud kolme põrgukoka asemel kohtavad sõjast tulevad sangarid nüüd teel hundi pesas mingit allmaist eite ta kapsakatlaga. Ja otsese urgastee nägemise asemel peavad nad nüüd, nagu muinasjutugi printsessipäästjad, endile ise keetma rooga, mille kolm korda ära varastab saladuslik kääbus, kuni viimaks Kp. muinasjutu kavala päätegelasena ta viguri ette aimab, talt enne pandiks võtab kellukese ja siis ta ühe hoobiga minema kihutab. See on pikk stseen ja liigseltki venitatud, eriti seeläbi, et sangari eelkäijaiks on muinasjutus tavalise kahe asemel kolm kaaslast ja nii suureni osa juhtumusest läbi jutustatakse tervelt neli korda (igaüks vähemalt oma 60 värssi!). Vähema kordusena tundub ka keetja vanaeide maa sisse kadumine. Rahvalaulu ",Suisa suud" ainel (II red. lisatud v. 699-722) ta ühtlasi hoopleb, kuidas ta kord suisa löönd teda ihaldavat Kalevi- ja Sulevipoega. Selle motiivi liitmisega on siin nähtavasti tahetud lasta oletada varemaidki suhteid ja vaenu Kalevite ja allmaa-ilmlaste vahel3),
Nii venitades on juba sest eelseiklusest täitund XVII lugu lõpuni. On aeg puhata meestel ja lugejal. Ning nagu tihti on see liigenduspaus II redaktsioonis täiendatud lõppliitelise vahemänguga: Hagu mõnes romantilises ooperis ilmuvad sangarite magades murueide tütred pidama tantsides oma harvalubatud lustipidu4).
Ligem kujutus on ilmselt Kr-lt endalt: Märgates mehi koovad nad nendegi pähe udumütsid ja õmblevad nende silmade ette unepilte õnneajast ja kuldsest käokukust. Otsest ütlemist pole neil palju, kuid rahvalaulunsegastest värssidest kuuldub neitsilik palve, olla oma võiduteel tagasihoidlik ja inimlik, jätta hävitamata taevaretkel taevakehad, põrguteel põrgu seinad, maises lahingus noorukesed ja laste isad.
Kas sel iseendast ilusal romantilis-musikaalsel öö ja vaimude luulendil on ka teisi mõttelisi ja kompositsioonilisi funktsioone, pääle mainitud puhkust-andva vahelduse ja autori humaansuse väljenduse, jääb küsitavaks.
XVIII lugu algab, kontrastides eelmise lõpu naiselikkusele, kindlate ennetega järgnevast suurvõitlusest. Haruldased, sõjakust ning kõrget stiili taotlevad on isegi lauliku apostroofid (neid pole olnud enam mitmes eelkäivas loos): klassitsistlikud abipalved "põhja kotkalt, kurjalt linnult", Vanemuiselt ja Endla piigalt.
Ja laulu alguse situatsioongi on sootuks teine ja ähvardavam. Ei enam satu sangar põrgusse ainult juhusliku seiklusteotsijana, peremehe ära olles. Nüüd tungib ta alla lõpliku hävituse tahtega, küllalt teades, et asja ta eest põgenend vastane kõik oma väe tarvitusele võtab temagi hukutuseks.
Juba vara, seltsimeeste veel magades, tõttab ta teele. Esimeses redaktsioonis sünnib see lihtsalt (nagu muinasjutus) kääbuse avatud urgasteed mööda. Hiljemini on nähtavasti arvestatud esimese põrguskäigu puhul öeldud asjaolu, et Sarvik oma teid võib otsekohe ka sulgeda, ühtlasi on kasustatud maailmaotsa sõidu alul saadud oraaklit: Niisiis avaneb urgastee alles mingi äkki tekkind vee ääres vastava jalakanna-põrutuse abil (lisatud v. 63-85).
Kõigepäält aga on sel muutusel kompositsiooniline tähendus: Juba algusest paale erineb nüüdne allatung eelmisest, nõudes siingi lahtise tee asemel isiklikke pingutusi. Sama jätkub nüüd igal sammul; ikka uued tõkked ilmuvad nagu iseendast kangelase teele: lämmatav suits, pilkane pimedus, uuenevad tuhatkordsed võrgud, ikka kaugeneva kaldaga jõgi, hingematvad sääskede karjad. Kõik tunduvad esmalt nagu naljana, kuid oma salalikus õeluses on nad seda hädaohtlikumad5).
Igaühe puhul sunnitakse meid kartma kangelase pärast - nad on ju pärit ime-kausaalsusega muinasjutu-maailmast. ja nende jõud ettearvamatu. Aga kus füüsiline jõud nõrkemas, kuulduvad õpetavad loodushääled, maagiline kelluke võidab kõik raskused ja lahendab painava kartuspõnevuse silmapilkselt6).
Osalt rikutud ja venitatud, aga üldjoontes ometi muinasjutuliselt ehtsale teetakistuste võitmisele järgneb tõusetuslikus korras juba tõsisem eellahing Sarviku sõjaväega, kes sangari alla jõudes kõik välja komandatakse. Kui palju sellest võitlusloost, mis lühidalt esineb juba Schultz-Bertrami sobitusvisandis, on üksikasjaliselt rahvapärane, jääb lahtiseks, kuid nähtavasti on autoril siin olnud ka muid andmeid7).
Igatahes on siin esinev allmaailm juba selgelt kristliku ilmega. Põleval ja suitseval tõrva- ning vaigujõel ja raudsillal vehklevatel "põrguliste poisikestel" pole enam midagi ühist muistse jaheda Toonelaga ning selle vaiksete "kalmulistega". See on selgelt võõram ja uueaegseni ka esimesel põrguretkel tutvustatud pildist. Näib, nagu oleks Kp. seekord sattund Sarviku riigi sootuks teise ossa.
Kuid ka selline kristlik allmaailmakäsitus oli ju saand rahvaomaseks osalt juba mitme sajandi eest. Ja vähemalt kunstiliselt see ehk sobibki siia paremini, võimaldades intensiivsemat võitlust Kalevi-laadilisele jõuvägevale, kes muinasehtsas Toonelas vaevalt oleks enesele leidnud nii kohaseid vastaseid (vrd. näit. Väinämöise vastavat retke!). Sest on ju siin muinasusu toonelaste salapärase tigeduse (ja kristlikugi põrguvürsti tihti maagiliste vempude) asemel kõik toodud temale vastavale, puhtfüüsilisele tasapinnale. Kui maha arvata saladuslikud takistused teel, sünnib kogu muu võitlus nagu maistegi inimhulkadega8).
Ka siin pole spetsialiseerutud mingi üksikvõitluse kujutuseni, vaid Kp. aina niidab tosinaid ja sadasid. Küll aga on varieeritud kallaletungi ja sangari püsimise motiivi neljakordses gradatsioonis. Esimeste sillakaitsjate asemel asuvad uued (v. 476 jj.), siis saadab Sarvik kolmanda väe, ühtlasi lubades kõrge eritasu Kalevi võitjale (v. 500 jj.), ja kui ka need on purunend vastu sangari vahvust (ja temagi poolt juurde tulnud nõiakellukese tarvitust), kogub vastane viimases hädas veel kord põgenejad, kindlustab kivirahnuga siseväravaid ning komandab välja oma kõige vägevama saja (v. 554 jj.). Nii primitiivne kui see sangari tuhandetenottimine ka on, nii lisatakse võitlusele ometi tarvilikku vaheldust ja hoogu.
Ja nagu esimene urgastee võitlusjärk on järgmisest eraldatud sangari väikese unega, nii liigendab sellegi järgu omaette tervikuks väike puhkus vaenlasist puhastatud põrgusillal. Kõik liigub ju siin edasi nagu mööda trepi astmeid, kõik on ehitatud otsekui geomeetriliselt.
Kõlinas "võitlustrepp" algab tee vabastamisega, mida on neli astet: silla puhastus laipadest (II red. lisatud v. 598-608), värava ja tema ette tehtud kivitõkke hävitus, välisukse purustus ja lõpuks salakambri seina avamine kaljumürakaga (lisatud alles II red., v. 652-691). Samuti on hiljemini lisatud varjukujuline Linda oma vokiga - ilmselt traditsionaalse muinasjutu-naise ossa, kes õpetab sangarile võimuvee saladust9). Et Kp. nüüd esineb kui mitte Kristuse, siis samuti kõikvägeva "tugeva poisi" osas, on tõenäoliseni temagi hiiuvõimu abiks rakendada veel ka maagiline vesi, et seletada siinset määratut jõukulutust - ja ühtlasi viimast tõusetada edasi, kuni see saab otse hirmsaks, kaljusid purustavaks, titaanseks, jah, kuni sellest väriseb kogu maapõhi ja vahutab ülal meri! Nõiduslikkude jõudude lisamise tõttu ei tarvitsegi see enam loomulikku põhjendust. See on juba kõhutav loodusjõudude möll, vulkaaniline, kosmiline nähtus.
Siis, kui ettevalmistav füüsiline jõuvõitlus viidud oma tipule, järgneb (ka see muinandielementidest üsna vabalt kombineeritud) uus astmik: nõutakse juba ka vaimu. Seina taga kohtab Kp. juba varemalt tuntud põrgueite ja nüüd peab sangar võitma selle kolm kavalusegi lõksu: mitte ära andma oma imekellu-kest, mitte uskuma, et Sarvik kodust ära, mitte jooma soovitatud jõukahandusvett. See ületatud, tuleb läbi teha veel üks hulga-võitlus (või õieti juba mitmevõitlus, sest vastaste jõu kasvades kahaneb nende hulk). üks vastu kolmekümmet põrgu vägevaimat - see suhe juba võimaldab vähe isikupärasemat käsitlust kui seni. Nüüd peab sangar igale vastasele andma juba eraldi matsu, kuna ta enne ühe hoobiga võis niita kümneid ja sadasid. Nõnda ligineb ta juba peagu Homerose idealiseeritud heerostele keset lihtsõdurite jõuku. Ja hoomerosliku võrdlusega ongi nüüd teda kujutatud, ainsa nii pikalt väljaarendatuga kogu eeposes: ta on kui karu, kes materdab enese kallal kisklevat koertekarja.
Muinasjutu ebainimlikust imevägilasest liigume ses suhtes siis juba jälle nagu enam inimsangari, kuigi jõult ääretult idealiseeritu, suunas. Ja nüüd tuleb uus takistus, mis juba kohtabki kõrgemat inimest, mitte ainult ta jõudu ega ainult aru, nagu varemalt, vaid ta sisetunnet; see on eetiline vastustus. Sarvik ise, esimest korda isik isiku vastas, esitab selle, viimse ning kõrgema, alles teed takistavate eelkindlustuste reas:
"Varas oled, vennikene" -
kõlab see pärast loodusjõudude möllu, lihtsana ja inimlikuna kui teisest maailmast, mille juba olime unustandki. Ja pinnaliselt vaadates tundubki ta võrdlemisi õigustatud: milleks kogu see veresaun Kp-ja mõõga läbi, milleks see uus sissetung, kui juba eelmiselgi korral ta peagu põhjuseta rüüstas teise varandusi? ("Nupumees" näit. ongi lihtsalt jutt idealiseeritud vargast, kelle eetiliselt üsna primitiivsele tasemele Kp-l nagu ei sobiks langeda.).
See on ammu varitsend küsimus ja peame tunnustama Kr-i tähelepanu, et ta seda kasustab siin õigel kohal. Tarvitades küll kristlikust kujutlusest mõjustatud rahvajutu põrgu valisjooni, pole Kr. ometi küllalt osand või (kartes uueaegsust) mitte tihand anda talle sügavamat, kõike, ja eriti moraalset kurja esindavat ilmet, mida vaenata oleks kangelasele juba iseendast voorus. Nii ei võigi Kp. siin omalt poolt vastata muu kui ainult võrdlemisi vähekaaluvate isiklikkude etteheidetega - et Sarvik ta eest varem ebamehiselt põgenend ja hiljuti kätelt tühjendades neid narrind. Kõige kaaluvam tundub seega lõpuks ta põhimõtteline halvustusvastu "naiselikke" "laia lõuge lõugutusi", kuna meeste tüli otsustavat ainult jõud. See tähendaks siis truuksjäämist rahvamuinasjutu Karupoja eetikale, s. o. peagu üldse eetika puudumisele, ja muidugi vähendaks meie silmis vägiteo suurust; on ju Kp. Muidu tõstetud kõrgemale arvustustasemele ja pretendeerib ka meie kõlblale sümpaatiale, mitte ainult jõu ihalusele.Neist raskustest aitab ehk üle ainult lugeja enda meeldetuletus (eelmisest põrguloost), et siin igal juhul on tege mistvõitlusega vastu allmaa valitsejat, keda juba ta ümberkäimine oma alamatega, printsesside röövimine, ühendus sortsidega jne. tembeldab kurjaks ja üldse inimsoole vaenuliseks jõuks. Peame nähtavasti järeldama, et sellise hävituseks ei tarvitsegi Kp-l olla rohkem isiklikke põhjusi.
Ometi näikse Sarviku kõlblat laadi etteheited äratavat Kp-ski rüütellikkuse tunde: Kuna vastasel puudub mõõk, loobub temagi sellest ja samuti kellukese rehkendamatust nõidusjõust. See on ühtlasi hästi leitud tee, kuidas pääseda kõige rahvalikuma ja iseendast ka kõige otsesema jõukatsumiseni: maadeldes. Kuidas olekski olnud ebarahvalik selles ümbruses kujutella Kalevit ja Sarvikut mingis mõõgaduellis! Sest lõppeks - siin ju ei seisa vastamisi ikkagi mitte mõned viikingipäälikud, mitte tavalised üksik-isikud, vaid kõige algelisemad sümboolkujud, kõige olulisemad ürgjõud, päältmaa ja allmaa, võiks ehk ütelda ka - elu ja surma ideaaljõud rinnutsi koos. Mitte asjata ei näi sellele ka geneetiliselt väga lähedal seisvat müüt Kristuse enda kuradivõit-misest, kuigi see siin on nii kolossaalselt füüsilistatud.
Sarviku viimsed eeltakistused ületatud, on ta poolenisti juba ka ise võidetud: ta kardab ja kahvatub. Traditsionaalse jõuja nõrgendusvee motiivi kordus tasakaalustab omaltki poolt jõudude vahekorda, mis ehk muidu ikka veel oleks juba nii palju end väsitand inimvägilase kahjuks. Oodatud võit pole sugugi riisikota.
Selle tipuni viidud lõpppingutuse eel lõpeb (II redaktsioonis nii rohkesti lisandund) XVIII lugu, nähtavasti kõigepäält puht välistel liigenduse kaalutlustel: et see ei paisuks liiga pikaks ega järgmine lugu jääks liiga lühikeseks ja tühiseks. Kuid sel vahetusel võib olla ka teatav retardeeriv tähendus, mis omakorda aitab sisendada lõppvõitluse tähtsust. Ja nii saab ka laulik, ilma tavalist korda rikkumata, sissejuhatuses kord vahele segada ja ainulaadiliselt omalt poolt rõhutada selle rammukatse kõige suuremat kuulsust ja püsivust rahva suus. Võib-olla arvas autor end selleks isegi olevat kohustatud Schultz-Bertrami rõhutusmärkme läbi. Igatahes on kahtlane, et ta ise oleks rahvalt palju kuulnud maadlusest, kuigi maa peal sündiv Kp-ja ning Vanapagana võitlusmotiiv on võrdlemisi laialt tuttav.
Pärast kõike seda ettevalmistust tundub selle heitluse enda kujutus pigemini liiga lühike kui pikk (umbes 80 v., neist II red. liidetud v. 36-37, 44-54, 57-81) - seda enam, et see ajaliselt öeldakse kestnud nii kaua, tervelt seitse päeva. Kuid nähtavasti on olnud autorile juba liiga raske liigendada ja detailistada pikemakujuliselt seltist maadlusakti - seks oleks ehk olnud tarvis juba liiga ebarahvalikku detailijoonistust. Nii on püütud mõjuda ainult maadluse määratu kestuse mainimisega ja - vaikimisega, mis nii saab ise võtteks, et lasta aimata maavärisemist tekitava müütilise heitluse sõnulkirjeldamatut ägedust. II redaktsioonis on lisatud, mis võimalik: paale võrdpiltide ja aja pikenduse (poolest päevast seitsme päevani) on tulnud juurde ka Kalevi kriitilise momendi mainimine ja lõpuks võidule aitav Linda varju õpetus, virutada vastane koonlana kõrgelt vastu maad. Ilmselt on viimane lisand Kr-i enda osav leiutis, kaugeks eeskujuks võib-olla antiikvõitlejaid juhtivad kreeka jumalad ja ehk Ossianigi nägemusvarjud.
Ema abiga juurdetoodud ülekaalulise maadlusvõttega siis viimaks lõpebki see lõppheitlus. Võib järgneda Sarviku ahelduse, uue kullavõtmise ja maa paale tagasijõudmise tõtlev kujutus. Printsessipäästja ning Karupoja motiivid esinevad siis lõpuni segamini kuradit-aheldava Kristuse müüdiga (nagu juba Schultz-Bertramil ja vahel ehk ka rahval); viimasega (s. o. Sarviku aheldusega) antakse kogu võitluste reale ümmardav ja nende tähtsust tõstev lõpetus.
Ühtlasi on aga lõpuks õnnelikult osatud luua side ka eepose psühholoogilise põhiteemaga ja nii hiilgeseikluse võidurõõm kõhe kunstikalt taltsutatud ning kontrastitud: Sarviku hoiatavast meeldetuletusest ("Ära hõiska enne õhtud... õnne munal õrna koore...") aimame hoolimatu Kp-ja endagi varstist langust. Ja seda täiendades kõlab põrgueide sajatusest ("Saagu sa teele surema" jne., v. 196-211) ka hiljem tõeksmineva ennustuse toon: mitte asjata ei lange see needus peagu täpselt ühte Soome sepa needusega.
Need kaks etteviidet kui ka vahepäälne hiire hoiatus, kulda mitte liiga palju võtta - kõik muidugi Kr-i isiklikud lisad - on nagu kolmeastmeline allatulek juubelduskõrguselt, kuhu jutustuse oli tõusetand nii raskesti saavutatud võit. Ja ühtlasi juhatab see lugejat muinasjutu ikka-õnneliku ideaalkangelase imetlusest jälle traagilise eepose maailma.
Kuid veel ei rusu see tulevik pikemalt lugejat ega vägilast. Rõõmsameelses muinasjutu-lõpu meeleolus jätkub puhatalaskev kujutus sangari tagasitulekust Alevi juurde, sõprade kõnelusist ja söömingust (II red. on lisatud v. 313-341, kasustades seks tuntud "Suure härja" ehk "Soome härja" laulu).
Nagu tihti, lõpetab ka siin titaanlik magamine, seekord tõesti teenitud, selle suurseikluse, mis pole mitte üksi Kp-ja tegude hiilgenumber, vaid ka Kr-i muinasjutupärase gradatsioonitehnika, tolle geomeetrilise tõusetusaparaadi kõrgsaavutis, meeldigu ta siis oma sisulise, paiguti liiga "karupojalise" primitiivsuse tõttu kas enam või vähem.
Allmaailma lõpliku vallutamisega on Kp-ja kui jõuvägilase eneseteostus tõusnud oma tipuni. Midagi veel suuremat võiks temalt sellisena vaevalt oodata - või olgu siis võitlust jumalate eneste vastu. Oleks Kr. tahtnud kirjutada ainult muinasjutteepost saal ikkavajalise õnneliku lõpuga, oleks ta pidand lõpetama juba siin. Ja samuti oleks ta juba siin võind seda süvendada ka alatud müütilis-sümboolses suunas, nii näit. moraalse liitega liiga -vägeva ja sellest ülbleva heerose enda kinnijäämisest oma võidetu kõrvale Uku, Jeesuse või üldse kõrgema saatust-määrava jumaluse käsul. Nii sünnibki see Schultz-Betrami visandis, kus Kristuse-müüti jälgiva kuradiaheldusega otseselt on seotud ka Kp-ja enda kui titaani käe kivissejäämine (vt. I § 29 j., Kartt. 92). Kui vahepääle vähe oleks liidetud ka põhjendus väiteid Kalevi ülemeelikusest nii suure teo järel, oleks -see olnud üsna loogiline ühendus ja inimsangari saagast ikka enam muinasjutnev ja siis müüdistuv eepos lõppend võib-olla puhtastiilsemalt kui praegu.
Aga antud reaalinimlike vägilasmuistendite ja nende kohaselt valitud teose põhiplaani nõudel moodustab muinasjutukangelane oma seiklustega ometi ainult ühe osa traagilise vägilaseepose üldraamides. Ja nii peabki eelmainitu oma müütilisest suurusest uuesti tagasi tulema enam inimsangarlikku kujusse ning mõjuma mitte üksi oma jõutugevuse, vaid ka oma saatusega, oma veretöö lunastusega, niisiis teatud määral oma inimlik-vaimsegi isikuga. Selle saavutuseks tähendab (või vähemalt peab tähendama) uut tõusetust ka tema murdumine, ning alles sellele järgneb uuesti müüdipärane teose lõpetus.
See vägilase inimsaatusliku katastroofi ettevalmistus algab õigupoolest juba kõhe paale viimset põrguseiklust ja moodustab omaette kompositsioonilise terviku. XIX loo kaks viimast kolmandikku täitev pidukujutus on (muidugi alles Kr-i enda tööna) laiendatud kogu eepose rahulikuks ja õnnelikuks kõrg-kohaks. Oma tähenduse ja väärtuse saabki see iseendast tühisevõitu ja veniv 700 värssi just oma kompositsioonilise seisukoha tõttu - kui peripeetia ning ühtlasi üleminek ja ettevalmistus järgnevale katastroofile. Siin on tegu ainsa nii laialdaselt väljatöötatud kontrastvõttega kogu teose kompositsioonis.
Nüüd viimaks näib rahuldatud sangari seiklusteiha ja võideldud ta suurimad võitlused; nüüd viimaks näib tulnud aeg ka temale endale nende vilja maitsvaks rahulikuks eluks ja õnneks. Titaanlikku jumalatrotsi pole Kr. tema herkuleslikku saatusse ju üldse liitnud, ja Soome veresüüd näivad ammu unustatud. Uuesti kerkib üles juba pärast esimest põrguskäiku puudutatud naimismotiiv, seekord tõsisemalt. Linnade ehitusega tegelevad sõbrad soovitavad juba üheskoos kangelasele kosjasõitu Kunglasse. Ja pooldi naljatades ta käsibki hakata valmistama vastavaid eluruume, "lustilinnu" ja "kosjakambreid" ning nende sisustust. Kuuleme ainsa korra isegi ta mööbleist, sängist, mis oma siidi ja kulla, mitmesuguste puuliikide ja "kena kividega" ei teeks vist häbi ükskõik millisele kuningale. Rahvalaulu-pärase kosilasena ei unusta temagi oma kosjahobuse erakorralist toitmist (kuigi me kahtleme, kas tal kui kuningal tarvitseks lasta teha seda "salamahti"!). Paari-kolme kuu pärast peab algama kavatsetud sõit.
Juba enne seda aga asub teadustuse asemele ligem kujutus ja näitab meile vägimehi pidutsemas taga ühise joomalaua - siis kordki situatsioonis, mis mujal, näit. vene bõliinades kordub alatasa. Et ainult "lustihelina" ja "naljakära" mainimine sellel kauemini ei laseks viibida, katsutakse ruumi täita rahvalikel aineil moodustatud pidulauludega. Need kõik, nagu ka Kp-ja kosjavalmistuse laul on liidetud alles II redaktsioonis (v. 393- 468, 482-741, 771-1047) ja aitavad vähemalt väliselt anda teose õnnelikule harikohale tarvilikku laiust. Võib-olla on siin osalt olnud eeskujuks samasugune täitevõte Põhjala pulmade puhul "Kalevalas".
Kahjuks pole laulud niisama hästi õnnestund oma iseseisva väärtuse poolest. Esimene neist, umbes mingi rapsoodina või õukonnabardina mõeldud "lauliku" ehk "kandlelööja" oma, on võtnud aluseks mütoloogiliseks peetud "sinisirje linnukese" loo (s. o. teisendi "Loomislaulust"). Pesaaset otsiva ja poegi pillutava, juba pärimusluuleski võrdlemisi salapärase linnu on ta arendand päris jumalikuks ja fantastiliseks, Siuru nimeliseks Taara enda tütreks. Taaralt saab see endale tuuletiivad ja liugleb nendega läbi "kolme ilma" - päikese ning kuu linnani, veelgi apokrüüfilisema "koogalaste kõduni". Tagasi lennates ei tea ta aga päritlevale Taarale teatada sest midagi iseäralikumat, kui et nähtud mais kõigis neiud vajavad kosilasi. Ja Taara õige imeliku nõuandega, et Siuru lendaks neid pelgusid otsima "Ukko ukse ette, Lääne eide läve alla", lõpeb see mütoloogiataotlus õige tühiselt.
Kuid see oli veel mingis ühenduses varempuudutatud kosjamotiiviga, ergutas fantaasiat vähemalt oma jumaliku Siuru-linnuga, kel oma koht ka hilisemas eesti kirjandusloos. Järgnev Alevipoja laul seevastu tundub olevat ainult igav mõttetus, kuigi ta üksikud osad rahvapärastest joomalauludest, petlikest kosjasõnumeist jm. pole iseendast mitte halvad. Kolmas, Sulevipoja laul, samuti õige kohmakas, taotleb humoristlikku mõju, kasustades rahvalaulu humala hullustusest. Neile on lisatud (arvatavasti mittepärimuslikke) pilte purjus piigade tagaajamisest ja nende nägemisest mingis pikantses magamisseisukorras, mida ei tihata nimetadagi. Ka see wieland'lik peitlusvõte on ebaõnnestunud, nagu kogu laulgi.
Sulevipoja loo lõppu liidetud naljatlev hoiatus humala eest ja ennustus "pikast ilust tõuseb pilli" on nagu esimene üleminekuviide siinsegi, koiduni kestva sümposioni kurvale lõpule. Ja siis kõneleb sellest kõikteadev autor juba avalikult: samal ajal, kui vägilased pidutsevad, kihutavad lõunast käskjalad raskete sõjasõnumitega - Lätti tulnud raudmeestest ja Peipsi tagant maale tungind venelastest. Juba esituse pahaendeline toon laseb aimata, et siin on tegemist senistest palju tõsisemate vastastega, et siin valmib midagi saatuslikku.
Aga kunstiosavalt näitab autor (ikka alles II red.) sangareid veel edasigi jätkamas oma kärarikast joomingut teadmatuses, ja laotab nii kõige üle kogu teoses ainulaadse kurjakuulutava meeleolu. See oleks nagu sümboolne üldse Kp-ja võitlustele ja võitudele, _ kõigi nende üle ju lasub ähvardav hukatus. Võte iseendast on tavaline ja vana: nii valmistab "Ilias'es" teadmatu Andromache Hektor'ile sooja vanni veel siiski, kui lugejad nägid viimast juba lohisevat Achilleuse sõjavankri taga; nii jätkavad "Nibelungilaulus" burgundid oma saatuslikku teekonda ja vahel pidusidki korduvate pahade ennete all. Kuid saatustundelises sangarieepikas on see võte kohane ja ikka jälle sügav-värske mõjuga.
Järgneb Kp-ja enda "lustilaul", esmalt rahva joomalaulu jälgiv ja hoogsam kui ta sõprade omad. Kuid siis liidetakse siia sobimatuks jätkuks "Ehted kadund" teema ja edasi, õige ebarahvalik "kalju poiss" oma pseudo-orpheus'liku kandlemängu ja ebaõnnestund kosimisüritusega. See kõik venib ebamääraselt ning lõpeb teritamatult. Kuskil ehk ei avaldu Kr-i oskamatus meie lüroeepiliste rahvalaulude käsitluses nii selgesti,. nagu selles banketi eeskavas: on kasustatud üle poole tosina ilusa motiivi, kuid sobimatu liitmine ning pseudomütoloogiline, võlts, edasiarendus rikub neist palju.
Kuid mitte üksi häda-aimamatu ilutsemine, vaid ka otsene: ettevaatamatus ja kergemeelne (kuigi vist ainult sümboolselt mõistetav) tegu juhib Kp-ja vastu katastroofile. Põhja retkel hoolimatult antud tõotust täites annab ta Varrakule just nüüd välja selle poolt "Kivikoea kummi alta" kinniaheldatuna leitud tarkusraamatu. Selleks vana Kalevi õpetuste ja käskude koguks on siin muudetud see muinasjutu kuningapoeg (või Jephthamotiivi laps), mis kaugel olles ära lubatud! Kuigi meil puuduvad vastavad muud üleskirjutused, on tõenäoline, et siinse loo lõpu aluseks on ka veel teine rahvamuistend ja nimelt "Seitsmendast Moosese raamatust", mis arvatakse olevat aheldatud kuhugi seina külge (näit. Tartu Ülikooli raamatukogus v. m.) ja mida kord härjad olevat vedand nii, et müürist tükk väljas1). Selle looühendus Kp-ja ning lapi targa omaga näikse põlvnevat juba Lagose läkitusest, kuna raamatu sümboolselt ümber seletas alles. Kr. umbes a. 1860 (vt. I, § 33).
Nii erinevaid algaineid arvestades on arusaadav, miks eepos, jätab meid teadmatusse, millised just olid need raamatus leiduvad "tululikud tarkused", veel enam "käsud" ja isegi "selgest õpetatud õigus" "kuningale" ja "alamaile", ja kuidas neil võis olla nii suur tähendus, et neis peitus kogu "Vana aegne vaba põli, Meie meeste poegi priius, Kehvemate kallim vara". Nähtavasti on Kr. seda tahtnud kujutada mingiks traditsionaalse õiguse koguks, mitte üksi tarkuse, vaid ka seaduste raamatuks, mis kuningalegi kohustavalt kindlustab alamaile isikuvabaduse. Võib-olla on siin eeskujuks olnud vanagermaani tarkustekogud, nn. "Thula'd", nagu neid omasid muistsete põhjamaade vabad suurtalunikud ja nende kuningad2).
Kr-le endale tähendas see aga võimalust veel kord toonitada meie muistse iseseisvusaja "meeste poegi priiust", millise teadmine ise, nagu nägime, tähendas tol teoorjuse raskel ajal juba teatud jõudideed. Hilisema mittevaba rahva (ning siis ka "vana lauliku") usu silmadele igatahes võis sellise raamatu kergemeelne äraandmine tunduda teatava orjastamis-põhjusena (kuigi teiselt poolt ka eeposest selgub, et vabadus kaotati vaenlase relvade, mitte seadusraamatu kadumise tõttu). Kuigi vastavalt eepose katkendlikule laadile seda pole näidatud ligemalt, on klassitsistlik, valgust-armastav autoritahe siin ilmne: selgemalt kui kuskil avaldub siin teose pääidee: kultuuri ja mõistuse sümbolist" raamatust, s. o. üldse haridusest vähe hoolimises seisab Kp-ja - ning samuti ta "lapseeas oleva" rahva päänõrkus ning ta langemise põhjus. Ühe kõige hilisema liitena eeposesse on see lugu nagu viimistleva, Eesti muinsust ikka vähem idealiseeriva autori viimne joonetõmme, et näidata kokkuvõtlikult ühes sümbolpildis, mida õieti teosega on tahetud õpetada. "Mehr Licht!"
Muud kujutusjooned aitavad toonitada sama tendentsi: kõigi teiste sõprade keeld laseb enam silma paista Kalevi rumalat hoolimatust, raamatu lahtikangutus ühes kiviga ta põikpäisust. Eriti aga on mõistuse vaenlase, alkoholi "puhmendus" näidatud tähtsa tegurina selgi saatust määraval tunnil - samuti nagu Soome roima hetkel3).
Igatahes oleme siin nii moraalselt kui ka eelteadetega ette valmistatud hävitavaiks sündmusiks. Ja nüüd ei lasegi nad end enam oodata. Juba kuuleme linnavärava värinat ja sillapalkide paukumist all sõjasaadikute ratsude, juba näeme neid teatavat kuningale laastavaist vaenlastest ja, mis hullem, kuuleme, et need vaenlased oma raudriides on võitmatud. Järsk allalöök järgneb senisele juubeldusele ja pidurõõmule.
Küll veel käsutab sangar rahulikult saadikud magama, kuid ise ei saa ta enam und. Nagu varemalt kõige raskemail elu hetkil, ema kaotuse ja soome needuse surve all, otsib ta nüüdki tröösti isa haualt. Kuid nagu on ära heidetud isa tarkus-pärand, nii vaikib seekord ka isa ise; ainult tuul ja lained ohkavad vihmases öös. Haual-käimise kordusvõte on siis mõjurikkalt liidetud teisenduse ja kontrastiga: kõik on veel endine, aga kõik on juba ka teine.
Ja ossianliku vaimudelennu motiiviga lõpeb pahaendeliselt ja kurvalt eelviimane lugu, üldjoontes arvatavasti kõige noorem kogu eeposes, segane ja konglomeraatne nagu seegi, omapäraselt kom-poneeritud sangari suurima võidu lõpu ja ta suurima kaotuse alguse kujutusest ja nende vahelisest täitematerjalist, ebaühtlane, aga üksikkohis kaugeltki mitte kunstitu, iseloomustav kogu teosele eriti oma mad~oorse ja monoorse tundetooni räiges ja efektikas ristluses. Temaatiliselt peagu ilma pärimusalusteta, on ta ühtlasi siiski üks karakteristlikumaid Kr-i loomingule üldse.
Siitpääle liigume jälle heroilis-eleegilises tundetoonis, millega eepos algab ja millega on ilmestatud ta inimlikumad ja meeleolukamad köhad. Viimse loo sissejuhatus on jälle ilmselt mõjustatud Ossianist. Uduses, vihmases, tormises öös mälesteleb vana laulik kadund suuri aegu. Tal on, nagu kuuleks ta Kp-ja kilbi kõla kaljudelt läbi öö, nagu näeks ta sügavat surmaorgu tuhandete langenutega. Kurvas apostroofis kõnetleb ta nagu oma juurde ilmund õnnetut kangelast ennast, kurtleb isiklikuna selle viimastest vaevadest ning surmast. Ja nagu trööst ning ühtlasi kui ohkamine kõlab (II red. lisatud v. 26-40) läbinägev languse seletus: - mitte vaenuvägi ei tapnud sind, vaid sepa needus ja omad mõtlematud sõnad1).
Sama pahaendelise ja lõppu ettevalmistava ilmega on valitud järgnevad eepilised motiivid. Saatnud välja mobilisatsioonikäsud, tõttab kangelane, juba päris inimlikult sõja tagajärgi kartes, maha matma oma varandusi. Kuigi seda tehakse ainult hirmul varaste eest, me tunneme: Kp-ja tavaline eneseusaldus on kadund, ta aimab oma õnne olevat möödas, see on tema esimene ettevalmistus katastroofiks. Ja nagu juba loo alguses, ei jäta autor meid kahtlema viimase tõelises tulekus: see ajutiseks maetud aare olevat leidmata tänini2).
Mis puutub sõjasse endasse, siis oli selle kujutus küllalt täbar ülesanne, eriti kui arvestada, et vähemalt siin sellelt juba tõusetusnõudeil ootaksime suuremat detailsust kui seni, vastavaid rahva allikaid aga oli vähem kui puudulikult. Assamalla lahingusaagad olid ära tarvitatud, samuti vähesed rahva sõja-(s. o. nekruti-) laulud. Rahvaehtsaid Kääpa (ja Kuremäe) võitlusmotiive ei saand kasustada üldse, kuna - juba Faehlmann oli pidand enam sangari au kohaseks teda lasta langeda oma enda seatud lõksu, mitte vaenlaste käe läbi. Kogu siinsete katastroofiliste lõpplahingute kujutus näibki olevat alles Faehlmanni poolt algatatud üleminekumotiiv, et seletada, miks Kp. püüdis üksinda vähki ja peksis raudmehi, või kaudsemalt, miks Muinas-Eesti hävis. Ja nii teadustas Faehlmann sellest ainult nagu sissejuhatuseks: "Mitte alati polnud õnn tema poolt. Kord hävitas raudrüülaste jõud ta sõjaväe." Lõuna-Eestis endas, kuhu juhtisid niihästi Faehlmanni skitsi teated (Koiva jõe äärsest vähipüüdmisest pärast sõja kaotust) kui ka ajaloolis-geograafilised kaalutlused (raudrüütlite tulek lõunast!), ei teatud neist sõdadest nähtavasti üldse midagi, maha arvatud ainult mõned tühised hiiusaagad (näit. Jänu-järve tühjaks joomisest) või teissuguse algupäraga, mitte Kp-ga seotud lühikesed ajaloo-traditsioonid: nii mingi "poolkuninga" või väe-ülema hauakünkast (mida Kr. võis sobitada Sulevile) ja teise uppumisest järve, kust veelgi paistvat ta mõõk ja kübar (mis nüüd aitas kujutada Alevipoja otsa). Nendega ühenduses või eraldi tundis Kr. arvatavasti ka muid tavalisi üldsõnalisi pärimusandmeid venelaste, leedukate jt. sõjakäikudest.
Kr. püüab kasustada ja paisutada, mis võimalik. Kui ta just kõdus pole lahingute ja sõjaväeliste üksikvõitluste kujutuses, siis loob ta, nähtavasti üsna omal algatusel, juba I redaktsioonis juurde vähemalt toreda alguse - nimelt Kp-ja sarvepuhumisest, mis kujuneb eepose viimseks hiilgekohaks. Nagu kuulus Rolandi sarv (võib-olla Kr-i eeskuju?), nii kostab Kalevigi oma määratuisse kaugustesse, üle terve Eesti. Ja nagu vahel hooplevat rahvalaulikut (ses suhtes nähtavasti käesoleva pildi eeskuju), nii jääb temagi häält kuulatama kogu loodus, õige õnnestunult mõjub ka selle sarvehääle kostmise motiivi ("Tuttu-luttu!") esinemine neljakordse refräänina, millega on osavalt põimitud sündmust edasiviiv gradatiivne kujutus selle kutse kuulmisest rahva poolt ja järkjärgulisest sõja vastu valmistumisest. Loomulikult ja hästi liituvad siia pildid rahvapärastest nekrutilauludest, nii lahkumisleinaste omaste ärevaist askeldustest ("Ema vaalis valget särki, Isa ehitelles hoosta, Küla küüris kannuksida... õde nuttis õue pealta" jne.). Ja aina tõusetavad kujutust ka hiljemini (II red. v. 198-231) lisatud, siin omal köhal olevad naiste kaebed ja õpetused: lahingus oma elu hoidmiseks. Kõik see sünnib ikka korduva kauge "tuttu-luttu" kui appikutsuva hädasireeni saatel. Teame küllalt, et see hääle kostmine, valmistuste ja meeste kohalesõidu kurus kaugeltki pole realistlikult tõenäoline - seesmiselt on ta seda ometi, lihtsaks-stiliseeritud ja kokkusurutud pilt, nagu vanul gravüüridel. Ja kuigi see talurahva loodud nekrutilaulude toon ehk on liiga vähesõjakas viikingiajale, siis sobib ta ometi siia, vähemalt naiste suhu üldise traagilist-valmistleva meeleolu loomiseks.
Jutustus sõjaväe kogunemisest, sõidust ja eriti juba teisel päeval järgnevast lahingust endast mõjuvad selle algusega võrreldes palju monotoonsemalt, üllatavalt lühidalt ning pääliskaudselt. Kui suurt puudust autor siin on tundnud valmismotiividest ja kui abitu ta on olnud ise nende leidmiseks, lasevad aimata paale muu juba ta hilisemad lisandid (II red. v. 240-254, 261-269, umbes 324-333), kus ta üsna kohmakalt linnu paneb Kp-le õpetama isegi mõõga ihumist;!).
Ei ole paljuütlevad ka lisandid, kus ta sangarit Tartus laseb toimetada väelugemist (ilma sellest ometi arendamata midagi homerosliku "laevakataloogi" taolist) või kus ta lahingukujutust püüab pikendada Sulevi haavale loetud poolrahvapäraste veresõnade ja taigade abil. See Sulevi haavatasaamine ja veel üks kord tarvitatud Kp-ja hobuse surma motiiv aitavadki natuke kaasa lahingu ägeduse tundmiseks; samuti hilisem, muidu päris sobimatult vanapaganlik, järvekese tühjaksjoomine võitluse väsitavuse kujutamiseks4). Ja see ongi kõik lahingust "raudriides rüütlitega", kes on kogu kaotuse pääpõhjustajad ja kelles võib ära tunda ajaloolisi maavallutajaid! On ainult tavalisest enam mainitud vererohkust ja surnuid siitki poolt, lahingu otsustab aga ikka jälle ainult Kalevi enda üleloomulik "puistamine". Näeme ka siin kõigepäält Kp-ja isikliku elu ja vägitegude eepost, ja kõik ümbritsev, kaasa arvatud rahva ja sangari sõprade saatus, on laulikule huvitavad, niipalju kui nad seotud on Kp-ga.
Ainult astendav sama motiivi kordamine on, mille abil autor siin taotleb ja osalt saavutabki võitluste suurema intensiivsuse ja kestuse muljet. Rüütlitelahingu kujutuse lühidust ehk vabandame osaltki, kui sellele järgnevad kõhe veel kaks löömingut - vastu "pohlakaid", nendega liitund "littukaida" ning tatareid, ja lõpuks vastu venelasi. Nii on siis detailsema kujutuse raskuste tõttu tarvitatud siingi ainult puht välist kuhjamist, geomeetrilist" meetodit. .Realistlikule kriitikale näib ehk see vaenlaste ühtesattumine vähe tõenäoline, kuid me mõistame, et suur ajaline kaugus, mis ei lase enam restaureerida võitluse detaile, niisama rahvalikult õigustab ka kõigi ajalooliste vaenlaste ajaliselt ühte stiliseerimist reaalseltki õige ühise lõpptulemuse saamiseks. Üleloomuliku Kp-ja enda kaasavõitlemine aga otse sundis ka vastaste arvu kasvatama üleloomulikult suureks, et vähegi põhjendada sõja lõplikku kaotust. Kuigi me ei kuule homeroslikest üksik- ja kaksikvõitlustest ja kuigi kogu see osa on kahtlemata liiga lühike ja pinnaline, mõjub see üha uute vaenlaste mainimine lõpuks ometi niivõrra, et saame kujutluse üsna raskest heitluste reast.
Mingi lokaalse seletussaaga põhjal liidetud motiiv vahepäälsest sillaehitusest üle Võhandu (I red. järgi Võru mõisa Kääpa külas) on ainult liigendavaks puhkuseks enne Sulevipoja surma, samuti tolle matmise kujutus pärast mitmepäevast, paigast teise liikuvat lahingut poolakate ja nende liitlastega. Ja kui oleme juba varemini kuulnud suurtest kaotustest, eri juhatuste (nimelt ka Alevi) all võitlemisest ja "väe riismete" kogumisest juba enne venelaste vastu minekut, siis ehk saamegi lõpuks uskuda muidu otse võimatuna tunduvat kaotust. Seda aitab põhjendada muidugi ka siin mainitud relvade suur erinevus, mis kogu eesti sõjaväe tähtsuse alandab üsna väikeseks. Kui siis vägilast ennast ainult kahe sõbraga lastakse vastu seista kuni õhtuni, on see kalkuleeritult viimne võimalus, et saavutada tarvilikku väekaotust ilma täielisse vastuollu sattumata sangari võitmatuse ja juba ta kujugi hiidlusega. Kuigi me ka antud oludes oleksime ehk oodand teissugust asjade käiku või vähemalt selle traagilise kaotuse palju, palju pikemat kujutust, mööname, et sõjas lõplikuks otsustajaks jääb juhus. Või nagu Faehlmann ütleb: "mitte alati polnud õnn tema poolt".
Kuid on vaja, et Faehlmanni "kiri tõeks saaks" ka väekaotusele järgnevas, veelgi järsemas murrangus: "Ta läks nüüd ära Koiva jõe tihnikusse ja toitis ennast siin kaladest ja vähkidest, mis ta ise püüdis. Sääl tulevad kolm raudrüülaste saadikut ja nõuavad, et ta alla heidaks". Selle Faehlmanni teadustuse aluseks, nagu nägime, on tõenäoliselt ainult rahvamotiiv vähkipüüdvast hiiust, kellega võib-olla alles hiljemini on seotud Kp-ja nimi. Mis aga muinandi või muistendi hulkuvast vägimehest on tavaline ja Faehlmanni kiirelt-tõttavas, katkendlikus proosavisandis veel võrdlemisi vähe imesteldav, tähendab üksikasjaliselt väljatöötatud ja enam-vähem ka psühholoogiliselt põhjendada püütud eeposes väga palju. Endisest hiilgavast kuningast äkki saada üksiklaseks, ootvel olnud kulla ja kalliskividega ehitud pulmavoodi asemel elada ainult metsas ja püüda vähki - see muutus on nii rabav, et ta ilma põhjenduseta ähvardaks kogu pääjoone kärisemise ja ühtluse katkemise. Kõnelemata asjaolust, et otse kohustatud maa kaitsja just nüüd sellest lahti öeldes kipub meie silmis ka kõlblalt kaotama oma sangaripaiste.
Kr. on siin jällegi seisnud õige raske "kokkukleepimisprobleemi" ees. Seda tundes on ta püüdnud neid põhjendusi leida, väekaotusele lisaks lastes võrdlemisi usutavalt sangaril kaotada ka oma paremad sõbrad (asjaolu, mis eriti esiromantilise sõprusekultuse ajajärgul luges väga palju). Sellele toetudes on taoteldud ka enam meeleolu psühholoogilist motivatsiooni. Sangari võimust loobumise ja valitsuse üleandmise stseenis mainitakse ta ööl ega päeval lakkamatut muret ning kurbust, pääpõhjuseks Viimsed vaenu viletsused, Sugulaste raske surma". Hiljemini natuke venivalt pikendatud (II red. v. 528-533, 536-559, 570-587, 601-609 jmt.) lahkumiskõnes paistab silma ka üldine masendus ja lein äkki kadund "õnne aja õilmekeste" pärast, mida ta arvab jäädavalt kadunuks, samuti nagu ta juba ennastki peab noorena närtsind puuks, kelle ümbert on sõbrad raiutud. Sõnad vajalistest varjupaikadest vanadele ja nutunurkadest neidudele näitavad valu ja kahetsust ka kogu maad taband raske õnnetuse ja omaste pisarate pärast. Kõige taga võiksime ehk aimata teatud (küll otseselt väljendamata) häbi ja masendust, et ta ei jõudnud ära hoida kogu maalt ühendatud sõjaväe hävingut. Maa uueks kaitsjaks jäetud Olevipoega arvab ta oma tusas olevat õnnelikuma, kui ta ise. Võib-olla tahab see väljendus kõnelda ka Kp-ja varasemate õnnetuste meelestusest ja needusest-vaevatu eneseusalduse kadumisest.
See kõik pehmendab murrangu järskust ja teeb selle vähemalt kuidagiviisi arusaadavaks. Kuid igatahes see samm sunnib meid tõdema temas erilisi hingeelu omadusi, mis teda lasevad teha just niisuguseid järske järeldusi. "Naiivse" elutundega rahvajutundite vaimu asemel tunneme siin, nagu üldse eepose psühholoogilistes käändekohtades, jälle Kr-i enda ja ta aja "sentimentaalse" hinge kalduvust kurbuse ja kaebluse meeleoludesse, ebatavalisse sõprusekultusse ja mineviku "õnne aja õilmekeste" leinamisse, samuti kui autori hüpohondrilist kergestimasenduvust. Lõppeks: nende elementide ilmsikstulek pole ju Kp-jagi loomuses kuigi uus ega üllatav. Hoolimata tavalisest hoost ja isegi klassitsistlik-pateetilisest vahvusest oleme ju näind ta varemaidki meeleolutsusi mere kaldal, ta masendust Soomes ja pärast Soome sõitu, ta hirmu-unesid, ta tusatujust tingitud hoolimatust esimeste sõjasõnumite puhul, ta järske loobumisotsuseid põhjareisul jms. Nüüd aitab see vahest pooltahtmata autorist temasse imbund iseloomujoon mõista ta siinsetki järskust ja vähendab nii muidu ammutavat pragu tervikjoone ülesehituses. Seda mõistes pole see murrang vahest siiski mitte nii päris "apsühholoogiline", nagu seda on nimetatud1). Enneaegse loobumise ja saatusele alistumisega on sangari katastroofi esimene pool juba teostund, ta aktiivselt kõrgelavalt kõrvale astund. Järgnevad sündmused on juba Faehlmannil rakendatud viimast, lõplikku langust retardeerima ning ühtlasi näitama vägilase vaikivat seesmist suurust, n.-ü. passiivset heroismi, mis on püsind, hoolimata välisest kaotusest.
Kr-l tarvitseb need sõbra andmed ainult amplifitseerides ümber vesta. Ta on seda teind kooskõlas eespoolse lahkumisstseeni meeleoluga. Lahtumatu hingehäda ajab vägilast paigast teise, ja kui ta juhuslikult peatub, ta ei söö ega joo, aina elab "piinatuse" päevi ja "õnnetuse raskeid" öid, "tuule toetusel" ja "vihmukese vihtlemisel". Rannast tulnud raudmehed ei tee talle küll (nagu Faehlmannil) ettepanekut otseseks allaandmiseks, küll aga püüavad nad teda meelitada, et ta ühendaks oma jõu nends tarkusega ja (nähtavasti siis Olevi asemel?) annaks maa valitsuse neile. Kalevi vaikiv, läbinägevalt põlastav seljapöörd on juba Faehlmannil kujutatud küllalt kõnekana. Laiemalt on Kr. välja maalind ainult ta loodusjõuliselt purskavat vihahoogu, nähes võõraste seljatagust tapakatset. Nii hiidliku algupära ja ilmega, kui ongi see vastaste maa sisse virutus - seekord tundub ta, kas või hüperboolsena, omal köhal. Kuigi enda loomusest tingitud mure eest põgenend, ajab sangar vastaste aianduspüüde ees end haavatud käruna uuesti püsti täies suuruses. Sama funktsioon antakse vähipüügi motiivist tuletatud juhtumusele teise saadikuga. Gradatsioon on saavutatud sellega, et siin juba vastuseks piisab ainult paljukõnelev näide vägilase hiiujõust (hobune vähi söödaks!), millest nagu iseendast järgneb teadmine, et niisugune vägevus iialgi ei või alistuda teiste teenistusse. Kr-i poolt on siia lisatud ainult Kp-ja põlastav teadaanne eelmiste saadikute hukkamisest (II red. v. 791-800).
See langust-pidurdav viimne sirguajamine annab Kalevile tagasi ta sangaripaiste, mida meeleolutsev metsapõgenemine juba näis tumestavat, õieti ainult siin näemegi mitte ainult tema kõikevõimaldavat kehalist vägevust, vaid ka tema hingelist suurust, ta paindumatust, ja alles siin, õnnetuses, päris teadlikuks saand vabadusearmu. Kuigi saagaliselt ebaselgel kujul, võiksime siin siis näha juba seda "loobumist pakutavaist elumugavustest kõrgemate vaimsete väärtuste" (siin täielise vabaduse) nimel, mida nõutakse nn. traagiliselt sangarilt. Muidu valitseb Kp-ja elukäigus ju ainult n.-ü. mitte-psühhologiseeritud saatustraagika, nagu neil saksa eeskujudel (Werner, Houwald jt.), kust Schultz-Bertram omal ajal oli laenand kogu selle needussurma motiivi ühes ta "needusega-koormatud esemega". Kp-ja. ots pole muidugi mitte tema enda tahetud märtrisurm vaimse enesejaatuse nimel, mitte ka tahtlik lunastuse otsimine oma süüteole, nagu mõnes "Messina pruudis", vaid väljastpoolt tabav, valissaatuseks projitseeritud eetilise jõu kättemaks ammutehtud veretöö eest.
Nagu juba sepa needuses üteldud, tabab see vägilast üsna ootamatult, nagu välk selja tagant. Väliselt ei näi see olevat mingis kausaalses sõltumuses eelkäivaist sündmusist. Teatavaks lisapõhjenduseks võiksime siin pidada ehk ainult mure läbi toodud hajameelsust, mis vägilast laseb mõtlematult sattuda ise enda poolt ülesseatud püünisesse. Nii moodustub siingi nagu kolmeastmeline gradatsioon langusmeeleolu tõusetuseks: Nagu varemini järgnesid üksteisele üha kasvavad võidud, nii järgnevad nüüd saatuse hoobid ikka raskemaina, röövides esmalt riikliku vägevuse, siis ühes sõpradega ka sangari seesmise aktiivsuse ja lõpuks ta elu.
Ja just nii, ühes teiste, enam "saatuslikkude" kui teenitud õnnetustega, nii kaua aega pärast Soome veretööd saab viimast käristav surmgi omapärase ilme: ja nimelt vähem meiegi poolt õigeks mõistetud karistuse kui lihtsalt "õnnetu surma" iseloomu. Roimad, mida ka autor on näidand enam "kogemata kuritöina", tunduvad nii rohkete vägitöödega vahest küll mitte täiesti "jälle parandatud", kuid igatahes pehmendatud ja meis nagu unevusse jäänd eriti nüüd, kui sangarit näeme muiski õnnetustes ja puhastavas tusatules. Viimase läbi on ta küll valmis surmaks, ei ole aga mitte enam surma teenind: Nüüdne kättemaks näib meile kärmusena, isegi ülekohtusena, vähemalt meie tundele. Sangari pää ümber tõuseb nii kannataja aupaiste, ta jõu imetlusega liitub juba ka kaastunne.
Faehlmann oma visandis ongi selgelt tahtnud tõlgendada Kp-ja surma ainult kui süütu ideaalsangari õnnetust. Kakski korda ta rõhutab, et just otseteed käiv ja õiglase meelega mees vähe mõtleb võimalikkudele hädaohtudele ja et just "aus mees annab ise endale hoope ja tigedad rõõmustuvad, kui ta langeb". Selle surma taga seisab veel mitte eetiliselt nähtud, vaid lihtsalt inimesile ülekohtuseltki vaenuline loodusparatamatus, antiikne faatum, Moira, kelle kavalalt sihitud hoopide all sangaril polegi midagi lunastada, vaid lihtsalt suurelt kannatada ja kesta?).
Kuid nagu hiljem Kreekas endas ja eriti kristluses saatust püüti tõlgendada ka eetiliselt ja selle taga seisvat jumalust näidata igal tingimusel õiglasena või isegi hääna, nii on alles Schultz-Bertram "etiseerind" Kalevipoja surma, püüdes teha selle ka moraalselt ärateenituks. Ja kuigi see on paiguti suurendand Kr-i teose ebaühtlust, on see teda ka hoomatavalt süvendand. Puht faehlmanni-pärane käsitlus oleks kindlasti teind Kp-ja liiga ühekülgselt positiivseks, ideaal-ilusaks ja magedalt monotoonseks, milline hädaoht tema kuju niikuinii ähvardab. Schultz-Bertrami antud kullervo'lik süümoment ja sellest eriti Kr-i ümbertöötuse tõttu järgnend sangari seesmine lõhastus on ta isiku kahtlemata teind palju dramaatilisemaks ja inimlikumaks, nii näit. paiguti luband esile tõsta ürglikke kire ja mõistuse põhivastuolusid ta titaaniloomuses endas. Kui aga see mässav titaanlus eepose lõpu poole ikka enam kahaneb ja sangar ikka enam rakendub teeniva, herkules'liku jõu ossa, siis on otse häätegu, et autor talle surma paale ei prahvata ainult karistusena, vaid meis kõigepäält kaastunnet äratab ja nii saatuse armutut kärmust kannatava sangarikuju lõpuks ometi ka ihaluseoreooliga ehib3).
Nagu Faehlmannil, nii avaldub ka eeposes see kahetsevsümpaatne suhtumine juba autori isiklikus apostroofis Kp-le. Ainult päris haletsev õhkamine ("Oh oleksid sa ülemada Käsko jätnud andemata!"), millega varemini täpselt on jälitud Faehlmanni, on II redaktsioonis kustutatud.
Seevastu on hästi edasi antud Faehlmanni kujutuse rahvuslik-lüüriline koht Kp-ja valusast surmakiljatusest: see kostab kustumatult kõigile eestlastele ja paneb sündind kaotust leinama ka tulevikus, kuni eesti keel kõlab ja - lisab Kr. - kuni veel pole surnud viimne "laulja võsukene". See on segamatult ihalev ja sügavasti tuntud viimne järelehüüe sangarile kogu rahva nimel, kelle vägevusiha ta oli kehastand rahvaluules ja kelle muistse vägevuse ja vabaduse aega ning selle traagilist purunemist ta kehastab siingi. Selle kaugeleulatuva leinahüüdega on õigupoolest lõpetatud ka eepose reaalne sündmustik.
Mis nüüd järgneb, on juba müüt - epiloogiline kauge kuuldus sangari saatusest pärastki surma, õieti algab see juba surma kujutuses - Faehlmanni armust, kes ju oma ideaalsangarit ei võind jätta ainult vaenlastele tükkideks raiuda, nagu rahvasaagas, või lihtsalt "mätta otsa mädanema", nagu eeposes soovivad soome sepp ja Sarviku eit. "Jumalad on lahked minu vastu," teab tema Kp. juba oma varastatud mõõka otsides - ja miks nad ei peaks olema, kui ta on tehtud neist isegi otseselt põlvnevaks Herkuleseks. Vähemalt surija valu vaigistama tulevad nüüd need "taevalikud tuttavad" ja "sõbrad". Ja kuigi nende võim ei jaksa haavu enam terveks teha - nad pole ju mitte kristlikult kõikvägevad, ja "kõige pahemad on haavad, mis inimene ise endale lööb", - nii on ometi kontakt jumalatega seatud jalule. Ja Faehlmann oleks täitsa ebajärjekas, kui ta poleks lasknud neid nüüd tõsta eneste hulka vähemalt surija vaimu. Kui ta juba kord oli oletand eestigi Elysiumi või Walhallat, kuulus ju sinna ka Kp.
Kuid ta ei tahtnud ometi jätta kasustamata ka laialt tuntud rahvamotiivi sangari põrgusõidust! Nii vastuolukas kui see oligi eelmisega, pidi siis leitama mingi loogiline ühendus nendegi vahel. Ja et ta Kp-a juba kord nägi ideaalheerosena ega võind juttugi olla teda käristavast kinnineedimisest allmaailma, oli loomulik asja nii parandada, et vägimees saadeti "põrgu korra järgi vaatama". Põhjenduseks lisab Faehlmann veel juurde, et jumaladki selliselt ülivägevuselt kartsid julgeid naljatusi" ja et kurat parajasti põrgus sõnakuulmatust oli osutand. Sellises tugevalt ühtlustavas ümbertöötuses on siis ka heerose hinge rändamine üsna loogiline ja lihtne. Viimane teade temast on ta tähtsuse ja vägevuse viimane tõusetus - kosmilise jõuni, keda kardab taevas ja kes valitseb põrgut.
Kr-i liigne pieteet oma allikate ees ja eriti hilisem püüd liita võimalikult palju materjali on siingi segand seda selgejoonsust. "Alg-Kalevipojas" on ainult mainitud, et Kp. määrati "põrgulaiste pealikuksa" ja et ta põrguväravas valge hobuse seljas istudes nüüd valvabki, "Et ei Sarwik wälja pease, Ega ilmast waga looma Kogemata sinna eksi". Ning teos lõpeb rahvaehtsa, ühtlase ja võimsa pildiga, kuidas mitte valvur, vaid valvatav, s. o. Sarvik oma kaaslaste peergude abil oma ahelaid püüab katkestada ja kuidas need ikka jälle jämenevad. Selgelt eraldatud, seisavad ka siin, nagu kogu eeposes, kaks algprintsiipi vastamisi, hää ja kuri. Ja sangarlik ning jumalaist toetatud hää hoiab maailma kaitstes kurja ahelais. Tema enda käe aheldusest pole üldse juttu - aga nii ka mitte tema vabanemisest ja tagasitulekust.
Alles hiljemini, teose "teaduslikul" rahvapärastamis-ajajärgul on sellesse pilti liidetud üsna teissuguse vaimuga rahvamuistendi elemente (II red. lis. v. 991-1003, 1012-1020, 1037- 1054). Kuna rahvasaagas kõneldakse elava, s. o. kehalise ja terve sangari põrgusõidust ja Faehlmannil läheb sinna ainult tema nn. "vaimukeha", peab nüüd taevalennand (ja seal niikaua "lustipidutsend"!) vägilase vaim uuesti pugema oma mahajäänd füüsilisse kehasse. Ainult jalgu ei jaksa selle kunsttüki toimetajad talle siingi enam elustada, ja abituna istutavad nad ta traditsionaalse valge ratsu selga. Nii viimaks on ta siis jälle kuidagi sobitatud oma rahvalikku maisesse ossa ja võib selle nõudeid täites - kuigi invaliidina - ratsutada põrgu poole. Ja sääl needib ta käe kalju-vangistusse petlik jumalate käsk!
Faehlmanni jumalate lemmiku asemel näeme seega Kp-a ilmselt - jumalate pettuse, kui mitte otse viha ohvrina! Ja et ta nii on ise Sarviku saatuse osaline, võime kuidagi mõista esmalt absurdina tunduvat teadet, et endised Sarviku aitajad põrgulised on nüüd huvitatud temagi vabastusest ja põletavad asjatult just tema kütkeid: Kp-ja vabanedes jääksid ju ka nemad valvurita. Kuigi see pole väljendatud selgesti, nii nähtavasti peame mõistma eepose katkendlikku teatust1).
Vangistatuna püüab nüüd Sarviku asemel Kalevgi vahel lahti kiskuda oma kätt ja paneb nii värisema maad ja merd. Lisand, et teda kalju küljes hoiab Mana, siis pääle allmaailma surnute valitseja veel mingi ürgne müstiline surmajumal, teeb situatsiooni veelgi udusemaks, otsekui unenäoliseks2).
Nii on siis II redaktsiooni ümbertöötus teose lõppu mitmeti segand. Kuid ta pole seda ometi teind kaugeltki mõttetuks. Tumedus on juba tavaline müütide omadus ja võib-olla vahel kasvabki selle saladuslikkuse läbi nende jäetud mulje; niisamuti segased olid enamasti ka rahvasaagad Kp-st kui vangis-olevast valvurist.
Üks vähemalt on kindel - selles unenäolises seisukorras on Kp. kõigilt poolt ümbritsetud vaenlastest. Kõnelemata põrgulistest, kes teda püüavad vabastada ainult omakasu pärast, ei või nüüd enam juttugi olla, et ka taevalised oleksid ainult ta sõbrad. Kuigi eepos seda ei ütle - pärast sellist tegevusviisi me peame tundma nende jumalate julmust samuti, nagu seda peab tundma vahel "Ilias'e" jumalaist, hoolimata neile osutatud austusest. Hiidsangari kuju dispositsioonis peituv mässutitaan on vastava rahvasaaga sissevõtmise läbi ometi tulnud ilmsiks ja seisabnüüd - kardetud ja seepärast vaenatud nii jumalaist kui kuradeist oma titaanlikus ja inimlikus üksinduses. Ta elus ajuti esiletormand ohjeldamatu loodusjõud, mis on ta viind roimadesse ja nende kaudu surma, on siingi liiga suurena põhjustand ta reetliku ahelduse (sest pole öeldud, et ta taevas oleks eksind millegi muuga). Aga nagu ta maal seda jõudu pääasjaliselt oli tarvitand kultuuritööks, looduse ja kurja võitmiseks, nii on ta siingi kõigepäält selle hää, kultuurse jõu sümbol, nagukogu oma niisama ülekohtuselt käristatud ja aheldatud rahvagi sümbol. Ja seepärast ihkab ta ise ja ihkab ta rahvas tema vabanemist ja tagasitulekut ülekohtusest vangistusest - uueks kultuuritööks, kogu "Eesti põlve" uueks ja õnnelikumaks loomiseks. Rahvasaaga valvur-vangi kuju tahtmatu sügavamõttelisus pole siis siingi kadund, vaid pigemini veel süvendatud - kuid juba selgesti rahvuslikus suunas. See jalutu, vangistatud, õnnetu sangar on eriti selle ümbertöötuse läbi saand kogu oma niisama õnnetu rahva võrdkujuks, "eesti geeniuseks". Ja ühtlasi on nii kuulutatud tulevat vabanemist ka viimasele.
Lootusrikka ennustusega sest vabanemisest ja järgnevast uuest ees-t i rahva õnneajast lõpebki eepos, nii ühe hoobiga viies ka lugeja isiklikust kaugest minevikust üle rahvuslikku tulevikku ja lastes tal säält oodata sümboolselt terve rahva vangistatud elujõudude uut vaba ja vägilaslikku eneseteostust.
See "teose viimne akord on võimas ja valdav, ta lõpupaatos ulatab tast enesestki üle," hindab muidu nii teravaltarvustav Tuglas. Ja ta märgib õigusega, et just see suur unistus, see "messiase tõotus" rahvuslikult teeb eepose "meile ikka lähedaks"3).
Kuid see lõpp mitte üksi ei ületa muud eepost tuleviku soovi-projektsioonina, suurendades ta aktuaalset huvitavust. Ka kunstiliselt ümmardab ta kogu teose, oma näilisest segadusest hoolimata, koondades ühte sümboolsesse lõppkujutlusse teost kandva ideedünaamika otsesemalt kui kuskil mujal. Sest nagu nägime, oli kogu ajajärgu ja eepose muinsuseharrastus tingitud enne kõike autori (te) püüdeist demonstreerida eestluse kultuurikõlvulisust ja elujõudu mitte ainult minevikus, vaid ka olevikus ja tulevikus. Rahvajutundite isikliku vägevuseiha kandjast oli juba Faehlmanni eeltöö kaudu saand kogu eesti rahvuse kadund vabaduse ja minevikujõu sümbolkuju. Näidata seda eesti geeniust ka rahva oleviku abimehena ja tulevikus loodetud uuestisünni võimaldajana - see tähendas vähemalt teose lõpus teda näidata tema õiges osas.
Ühtlasi aitab see tasakaalustada kogu eepose lõppmuljet, mis vägilase vähesangarliku loobumise ja õnnetu surma läbi on võrdlemisi masendav, isegi mitte heroilise hukkumisega, s. o. tegelikult vaimse tahte võiduga meeltülendav, nagu näit. "Nibelungilaulus" või Ossianis. "Kp-ja" meeleoluliseks kompositsiooniks tarvitatakse, nagu nägime, kahte tundetooni, madžoorset eelmineviku ja minoorset sellele järgneva aja ning oleviku kujutustes. Olevikuga, s. o. siis minoorsega algab ja sinna ka suubub eepos, kuna pääsangari katastroofist paale algab laulikule (s. o. eesti rahvale) kuni olevikuni kestev viletsusaeg. Alles viimne akord oma madžoorsete tulevikulootustega annab sümmeetrilise vastukaalu mineviku õnnedele ja aitab üle oleviku mure. Ilma selleta oleks teose ajaline meeleolu kõik üks ainus masendav langus õnnest viletsusse. Ja viimast nähtavasti ei tahtnud isegi kurbus-romantiliste kalduvustega ja muidu eestluse suhtes kaunis pessimistlik Kr. ise. See tulevikupilt on polaarselt erinev Ossiani heroilisest, aga ühtlasi lootusetust maailmavalust, mis kujutleb päikesegi hukkumist jms. See hilisliide eeposele tähendab juba üleminekut varema romantika mineviku-leinast optimistlikule progressiromantikale, mis meil valitsemas ärkamisajal.
On tähelepandav, kuidas see optimismi kasv käib käsikäes Kr-i kriitilisema suhtumisega eesti muinsusse ja Kp-sse endassegi. Nagu nägime, oli just tema see, kes Faehlmanni idealiseeriva käsitluse asemel niihästi ühes kui teises hakkas nägema ka puudusi, kõigepäält mõistuse ja vaimse kultuuri puudust. Tema alles oli see, kes just selle seesmise puudusega seletas niihästi Kp-ja kui ka Muinas-Eesti hukkumist. Loomulikult, see realistlik kriitika häiris (ja häirib praegugi) paljusid rahvusromantikuid, kes naiivse innuga tahavad näha Muinas-Eestis Muinas-Kreekat ja Kp-s ideaalsangarit mitte ainult suure kehajõu ja suure südame, vaid ka geniaalse vaimukultuuriga. Kuid nad ei näe, et just selline naiivne endise-imetlemine juhtis ja juhib pessimismi, kuna sellele tolle endise hiilguse hävitaja oli vaid julm saatus, igavesti vaenuline jõud, ja kogu areng tähendaks seega ainult regressi, mitte evolutsiooni. Alles siis, kui kriitiliselt on selgitatud mineviku õnnetuste objektiivsed, immanentsed põhjused, on lootust neid ületades jõuda uuele tõusule.
Ei ole vaja pikemalt seletada, et Kr-i selle kriitilis-optimistlikuma maailmakäsituse taga 1850-te aastate lõpul seisis juba ka osalt teine ühiskond. Kui 1840-te aastate Nikolai I re~iimi ja teoorjuse kõrgaja sünges, lootusetus õhkkonnas võis ainult õhata ja oma igatsusi anuinsusse projitseerida, siis Aleksander II aja alguse arenev rahamajandus ja liberalistlikud tuuled võimaldasidki äratada lootusi juba Kp-ja tagasitulekust tulevikus.
Pääletungiva, isikuid ja rahvusi vabastava liberaal-kapitalistliku korra sünnikäärimine oli ikka enam haarand ka meie feodaalühiskonna sügavusi. Kuigi seda ennast ehk ei märgatud, selle mõju ja võimalusi aimati ometi. Kuigi veel ähmaselt, hakkas ka siin pessimistlik minevikuromantika asenduma lootusrikka tulevikuromantikaga (või ka "poeetilise realismiga"), nagu Lääne-Euroopas juba umb. 1830. a. ümber. Kuigi veel segaselt, hakkas Eestigi süngel taevaveerul punetav verine eha muutuma roosiliseks koiduks. Ja see oli aeg, kus vajati uut müüti - mitte ainult muinasvägevast, vaid ka tulevikkupäästvast rahvusgeeniusest.
Kuid "Kp-ja" uue ümbertöötuse vaimule pole iseloomulikud mitte ainult ta juurdeliited, vaid ka väljajätted. Ja eriti selle uue autorisuhtumise illustreerimiseks on küllalt huvitav peatuda ka eepose I redaktsiooni lüürilistel lõpetus-värssidel, mis "Uues" "Kalevipojas" on täiesti kärbitud. Eriti siin esineb see autori ihalev-kurtlev, peagu pisarlik kaasaelamine oma vägilase saatusele, mis on iseloomulik nii "Ossiani lauludele", Faehlmanni visandile kui ka eepose algredaktsioonile.
"Nüüd siis, Kalewide poega! öösel minu radadelle.
Laulo sinust lõpemaies Sino hinge oli helde
Laulik sinust lahkumaies! Armorikas sino süda:
Sino lahke palge paistab Nii kui õnsal õhtokesel
Määratuma kuju kõrwas: Päikese lahkuw paiste;
Nii kui kaunis koido tähte Nii kui suwe tuule õhku
Muiste põlwe pilwetesta, Lehwitelles õilme puida:
Paistab nii kui kuude kuma Olid sina sõbradelle.
Aga sõa sünnitusel Mässamise were mängil Olid sa kui Soome meri Maro tuule laenetusel;
Kus so moeka raksatelli Tuhandetel surma tuli! - Nii oli Kalewide poega, Kuninglike kangelane".4)
Nagu sümmeetriliseks vastaseks alguse "Soovitusele" ja "Sissejuhatusele" on "Alg-Kalevipoja" lõpus paale selle toodud ka "vana lauliku" puht subjektiivne mõtiskelu iseendast ja oma laulust, päälkirjaga "Lõpe-sõna":
Laulo meista lõpenessa! Elin tungib taewa alla, Heale eksib eha õlma, Peidab pakso pilwetesse. Heale kännul kõnnib kõrwa, Kõnnib kõrwa, sihib silma Pilwelise peiteliko: Kas ei Wanemuinse warjo, Endla neitsi näokesta Pilve rünka palistusel Kusagil ei ole näha? Kas ei Kalewide poega Kangelase kujo sarnast Pilwe sülleie ei sünni? - Kui sa meele märkusella, Lauliko silma tarkusel Moondavat pilwe mängi Tüki aega tunnistanud, Teraselta tähelpannud: Siis sa kadund Kalewide
Elokäigi ilmutusi Pilwe paisul wõiksid näha. Õhto õlma warjo alla Langeb laulo laenekene, Kustub kandelniku kõla Suigutie salawusse, - Langewad elona laened! Laene matab laulikuda Wilo sängi waiba alla. Mere laened mängitawad, Järwe laened loputawad Kaunakese käida peale, Wälja poetud warjokese: Aga sisu seest ei leita, Iwakesta ilusamat. Muna kooruke on murul Audumista awaldamas: Elo saanud linno poega Luige l endis Taara linna".5)
Tunduvale võõrmõjule vaatamata ei puudu neilgi lõppliiteil oma isikupärasus ja meeleolukus. Aga uue, endisest rahvapärasema ja objektiivsema redaktsiooni lõppu nende lihtsameelne sentimentaalsus ja distantsitu, lüüriline kaasaelamine muidugi ei sobind. Kahtlemata oli õigem neid asendada objektiiv-eepilise ja optimistliku ennustuspildiga - mitte haledast lauliku vaimu äralennust, vaid sangari maisest tagasitulekust. Ka see järsult erinev lõppliikumine nagu tunnistab: imetlev-sentimentaalse mineviku -leina asemel on kurss võetud kriitilisemaks, kuid aktiivsemaks minevikuõnne tagasi-toomiseks.