Felix Oinas
Olgugi et me oma rahvaluulet tänapäeval väga vähe tunneme ning vähe hindame, on sel meie rahva elus olnud omal ajal võrratu tähtsus. Kui meie ilukirjandus algas alles paar sajandit tagasi, siis meie rahvas on laulnud rahvalaule ja jutustanud muinasjutte niikaua, kui me oma ajaloos saame tagasi minna - seega vähemalt käesoleva aastatuhande alguseni, aga tõenäoliselt juba palju kaugemasse muinsusse. Meie rahva peamiseks meelelahutusvahendiks on sajandite vältel olnud rahvaluule selle mitmekesises žanrilises variatsioonis - rahvalaulud, muinasjutud, legendid, vanasõnad ja mõistatused. Kõike seda, mis me tänapäeval saame kirjandusest, ajakirjandusest, raadiost, televisioonist, kinost ja osalt koolistki, on saadud muiste rahvaluulest.
Juttude jutustamine, laulude laulmine ja mõistatuste mõistatamine ei toimunud algselt mitte meelelahutuseks ja lõbuks, vaid sel oli oluline maagilis-rituaalne tähendus. Real rahvail (muuseas ka meie sugulasil mordvalasil) oli kombeks jahiretkele minnes võtta kaasa hea muinasjuttude jutustaja. Usuti nimelt, et metsavaim on suur juttude sõber, kes tuleb tule juurde neid kuulama ja unustab seejuures ära tema hoole all olevad metsloomad ja -linnud. Kuna need olid nüüd vabad ülemuse valvsast silmast, oli küttidel kerge neid tabada.
Soome sünniloitsud ja eepilised laulud olid algselt hõimu kõige püham ning mõjuvõimsam teadus. Kevad- ja sügiskülviga ühenduses lauldi Sämpsä Pellervoise külvamisest, kõigi hilisemate külvide algsündmusest. Puhastavat, kaitsvat ning maagilist tuld süüdates jutustati esimesest tulelöömisest ja esimese tulesädeme taltsutamisest. "Kalevala" sampo-tsüklit esitati rituaalselt viljakasvu edendamiseks, kuna Väinämöise kandlemängu laulu kasutati jahi- ja kalasaagi suurendamiseks. Oldi veendunud, et etioloogiliste müütide kordamine taastab tagasimõjuval imeväel muistse olukorra nii, "nagu see alguses oli".
Ka Eestis on käsutatud rahvaluulet maagilis-rituaalseks otstarbeks. Richard Viidalepp on näidanud, et meil oli tavaks jutustada jutte ja anda mõistatusi videvikus, kui kari oli talitatud ja pere oli kogunenud elutuppa videvikutundi pidama. Rahvaluule maagiline funktsioon ilmneb järgmisist rahvapäraseist ütlusist: "Pidage pimeet, äälge ämärät, sis kasuse pika piimalehma, ää ärivasika." "Ämäriku aal puhka, sõs ärjä kasvave, tee tööd - jääve põnni." Kõneldakse, et enne jõulupühi olid naised väga agarad mõistatusi mõistatama, et saaks palju voonakesi ja vasikaid. Seega on rahvaluule harrastamisel olnud meil selge utilitaarne eesmärk - loomapidamise edendamine. On tõenäoline, et kaugemas minevikus oli rahvaluulel meil veel laialdasem maagiline otstarve, nagu vastavad teated meie sugurahvailt lasevad oletada.
Muinasjuttude jutustamisel on meil kuni hilise ajani olnud teinegi praktiline eesmärk. Nimelt on paiguti kerjajad (kes vahel üksi, vahel koos saatjaga liikusid paigast teise) jutustanud muinasjutte tasuks öömaja ja söögi eest. Mõnedes muinasjuttudes on ka viiteid sellele, et neid, kes jutte jutustada ei osanud, ei võetud öömajale. 'Olgu tähendatud, et muinasjuttude jutustamise tava kerjuste ja ümberhulkujate poolt arenes eriti välja tsaariajal Siberis. Isikud, kes oma aja sunnitööl olid ära istunud, said vabaks, kuid paljudel juhtudel ei lubatud neid Siberist lahkuda. Et nad oma tervise olid sunnitöölaagrisse jätnud, polnud neist enam mingit töötegijat. Milleks nad veel kõlbasid, oli ringirändamine ja muinasjuttude jutustamisega öömaja ning toidu hankimine kohal ike elanike hulgas. Nii arenes seal välja eriline põnev ja ääretult väljavenitatud muinasjutu tüüp, mille jutustamisega sageli ühe õhtu jooksul valmis ei saadud, vaid mille lõpetamiseks tuli viibida samas paigas veel teine või kolmaski päev.
On üldtuntud klišee, et rahvaluule on rahva looming. See on põhiliselt tõsi, kuid vajab siiski ligemat selgitust. Nagu igal olemasoleval esemel ja tootel on oma looja (mittemiilestki ei teki ju midagi), nii on ka igal rahvaluule tootel oma autor. Kord loodud, on näiteks teatud rahvalaul pidanud lauliku sõpradele ja tuttavaile niivõrd meeldima, et nad selle on põhijoontes meeles pidanud ja seda omakorda laulnud. Nii on see saanud tuttavaks teatud piirkonnas. Mõne isiku kaudu, kes sellest piirkonnast on rännanud teise, on laul kandunud edasi. Juhul kui see uues ümbruseski on meeldinud, on seda ka seal hakatud laulma. Ja nii on laulu teekond jätkunud, kuni see on kõdunenud teatud maa-alal või paremal juhul kogu rahva hulgas.
Aga rahvalaulu levik ei tarvitse piirduda ainult ühe maa ja rahvaga. Riigi piirialadel asub kahekeelne elanikkond, kes on võimeline laulma ja jutustama emmas-kummas keeles. Ja see vahendabki laulu edasi teisele rahvale, kui see neile imponeerib. Ning nii läheb selle ringkäik ühelt rahvalt teisele, vahel koguni globaalses ulatuses.
Rändamise tõttu paigast teise ei saa rahvaluule püsida kogu aja samasugusena. See on nagu elav organism, mis alatasa muutub ning areneb. Seda ei õpita pähe, vaid peetakse meeles ainult selle peasisu ja kõige iseloomulikumad repliigid. Iga laulik ja jutustaja varieerib seda mõnevõrra, vastavalt oma iseloomule ja kal-duvustele. Sellest johtubki, et eri isikuilt üleskirjutatud rahvalaulud, rahvajutud jne. ei kattu kunagi täielikult. Erinevused on suuremad paikkondade vahel, mis asuvad üksteisest kaugel. Veelgi suuremad on erinevused eri rahvaste vahel.
Kuna rahvaluule kulgeb hõlpsasti ühe rahva juurest teise juurde, on see tugevasti laenuline. See viib meid laenu probleemi juurde kirjanduses ja rahvaluules.
Laenamine ilukirjanduslikes teoseis kuulub üldiselt taunimisele. Kui mõni kirjanik või luuletaja teiselt laenab ega tunnista seda õigeaegselt, siis järgneb süüdistus plagieerimises. Mäletame hästi, millist tolmu keerutati omal ajal meil kodumaal, kui leiti, et Fr. Tuglase fantastiline novell "Õhk täis on kirge" liitus ligidalt Lafcadio Hearn'i ühe novelliga. Või kui avastati, et Fr. R. Kreutzwaldi ülistatud filosoofiline poeem "Lembitu" põhines oluliselt šveitsi kirjaniku J. V. Widmanni poeemil "Buddha".
Suhtumine laenusse on rahvaluules hoopis teistlaadne. Soome moodsa rahvaluule-teaduse isa Julius Krohn kirjutas: "Laenu, laenu ja veel kord laenu leiame igal pool, kui asume ligemalt uurima rahvapärimusi ja rahvalaulu." Krohnil on kahtlemata õigus: rahvaluule, rännates ühelt rahvalt teisele, saab rahvaste ühisvaraks. Ka eesti rahvaluule on oma valdavas enamuses rahvusvaheline. Meie muinasjutud liituvad ligidalt rahvusvahelise muinasjuturepertuaariga; paljudele meie jutustavaile lauludele on leitud vasted teiste rahvaste rahvaluulest; ja osa meie vanasõnu ning mõistatusi on identsed euroopa rahvaste kõnekäändude ning mõistatustega.
Olgugi et rahvaluule nii meil kui teistelgi on suurel määral laenuline, ei jäljenda see ometi orjalikult originaali. Ainult harva võetakse rahvaluuletooted üle sõna-sõnalt. Tavaliselt aga muudetakse neid väga oluliselt - jäetakse välja see, mis on võõras, või tõlgitsetakse see ümber lauliku arusaamadele vastavalt. See ilmneb selgesti meie "Venna sõjaloo" võrdlemisel teiste rahvaste vastava lauluga. Ukraina ja balti laul jutustab noormehest, keda omaksed ehivad ja saadavad sõtta, jagades talle õpetusi ning kinke. Mõne aja pärast tuleb sõjast koju ainult hobune ja toob sõnumi sõjamehe langemisest. Meie laulus (mis on saabunud meile tõenäoliselt ingerlaste vahendusel) saabub koju vend ise oma ratsu seljas ja jutustab läbielatud sõjajubedustest. Meil ei ole aga jälgegi sõjatandrilt tagasijooksnud hobusest ja selle toodud kurvast sõnumist omastele (välja arvatud Harglas, kus see on hiline laen Lätist). On ilmne, et meie muistne laulik on selle laulu ümber luuletanud nii, et on hobuse kojutuleku asendanud venna enese saabumisega. Nähtavasti ei ole slaavlaste ja ingerlaste fantastiline hobuse naasmine ilma sõdalaseta vastanud meie lauliku realistlikumale elutundele' ja ta on asendanud selle temale vastuvõetava lõpuga.
Real meie jutustavau lauludel on vasted Soomes, mis seletuvad kas muistse ühispärandina või tulemusena hilisemaist kokkupuuteist. Laulude üksikasjaline võrdlemine paljastab ühe põhilise erinevuse nende vahel: soome laulude puht eepilisuse asemel kalduvad eesti laulud lüroeepikasse. Esitame selle kohta mõned näited.
Eesti-soome "Suure tamme" laul käsitleb tamme kasvamist hiiglasuureks ja selle maharaiumist. See teema esineb peaaegu üle kogu maailma; see on tuntud näiteks mordvalastel, kes laulavad taevasse kasvanud kasest, Laoses, kus liaan kasvab taevasse, ja piibliski (Hesekieli raamatu 31. peatükis), kus kõneldakse hiigla-seedrist Liibanonil. See laul arvatakse põhinevat müüdil, mille aluseks on olnud taevapilt Linnuteest, nii nagu seda on nähtud Baabüloni piirkonnas umbes neli tuhat aastat tagasi. Siis oli Linnutee kevadise pööripäeva ajal otse vaataja pea köhal otsekui imeline tähti täis riputatud puu, ja sügisese pööripäeva ajal keerdus see ümber silmapiiri kui taevaline meri. Vaatajale sügisel jäi mulje, nagu oleks see hiiglapuu vahepeal maha raiutud, mis võiski anda tõuke vastava müüdi loomiseks.
Suure tamme laul Soomes jutustab, et neli neidu leidsid maksavärvi maalt tammetõru. Nad istutasid tõru heasse rammusasse maasse, millel nad olid enne põletanud kõntsa merest. Tamm kasvas nii suureks, et tõkestas pilvede jooksu ja peitis kuu ning päikese. Neiud otsisid tamme raiujat taevast ja maa alt. Viimaks tuli väike mehike merest, kuldkirves õlal, kes paari löögiga raius puu maha. Selle tüvi langes põhja ning latv lõunasse, üle Toonela jõe.
Eestis on suure tamme laulu mina-tegelaseks laulik-neiu ise, kes merekalda pühkimisel leiab tamme taime ning viib selle koju. Kõdus istutab ta tamme isa, ema, venna ja õe iluks. Ent tamm ei kasva, vaid kipub koguni kuivama. Alles siis, kui neiu istutab tamme peiu iluks, hakkab see sirguma; see tahab taevast jagada ja selle oksad pilvi pillutada. Nüüd tekib küsimus: kes tamme maha raiub? Seda teeb laulik-neiu väike vennake. Maharaiutud tammest saab mitmesuguseid esemeid, muuhulgas kaasavara-kirst neiule endale:
Mis jääb üle laastukene,
Sest saab mulle kirstukene.
Kirstu paale kaanekene.
Laul on liidetud "Kalevipoja" viiendasse loosse.
Eesti suure tamme laul, eriti selle lõpp, meenutab lähedalt sumeri huluppu-puu (arvatavasti paju) laulu. Sumeri laulus taevakuninganna Inanna istutab huluppu-puu oma pühasse aeda ja kavatseb teha sellest endale tooli ja sõiduki. Kuid puu kasvab hiiglasuureks, ja keegi ei suuda seda maha raiuda. Viimaks tuleb Gilgameš, sumeri suurim kangelane, oma meestega talle abiks. Gilgameš puhastab huluppu-puu olendeist, kes olid sinna asunud, ja tema mehed raiuvad selle maha ning annavad Inannale tooli ning sõiduki jaoks.
Maharaiutud huluppu-puust Inannale tooli ja sõiduki materjali saamine sarnaneb eesti laulik-neiule kaasavaraks kirstu tegemisega maharaiutud tamme laastudest. Ent oleks viljatu hakata neile sarnaseile motiividele otsima geneetilist ühendust aastatuhandetega lahutatud laulutraditsioonidest.
Eesti "Suure tamme" erinevus soome laulust on ilmne. Soome laul on puht eepiline; selles pole midagi lauliku enese sisimast olemusest. Eesti laul on subjektiivne ning intiimne; laulik-neiu on pannud sellesse mõndagi enda isikust, oma perekonnast ja oma igatsusest peiu järele.
Samasugust erinevust näeme teisteski soome ja eesti lauludes. Laul "Suur härg" on otsegu paralleel laulule suurest tammest; see jutustab hiiglasuurest härjast ja selle tapmisest. Mõned teadlased (Y. H. Toivonen jt.) on tõlgendanud suure härja laulu tähe-müüdiks ja on tahtnud härjas näha Suure Vankri tähekogu. Tõenäolisem on aga selle kekri (uue aasta alguse) pidustustel lauldava riituslaulu ühendus oriendi Mithra müüdiga, nagu Martti Haavio on näidanud.
Soome suure härja laul on asjalik. See kõneleb härjast, kelle saba heljus Hames ja pea kukus Kemijõel. Pääsuke lendas terve päeva saba algusest selle otsani. Hakati tapjat otsima, ühes versioonis tõusis must mees merest ja tappis härja. Teises tuleb Ukko ühes kaaslastega teda tapma, kuid kui härg oma pead kõigutab, põgenevad jumalad puude otsa, kust nad hüüavad tapmisähvardusi härjale. Sellega võib võrrelda ka sea kärsa käänamist või saba liigutamist laulus "Suur siga".*
Araablaste vahendusel on need uskumused ühes islami usu levinemisega siirdunud edasi reale rahvaile, muu hulgas tatarlastele ja neilt omakorda votjakeile ja tšeremissidele Volga aladel. Küsimus, kuidas need on saabunud Läänemere maile, nõuab veel selgitamist. Võimalik, et siin on vahendajaiks olnud kaukaasia ja slaavi rahvad.
Laul suurest härjast on levinud Soomest Põhja-Eestisse, kus selles on toimunud mõningad muudatused. Eesti laul on esimeses isikus. Laulja toob härja tapjad Türgimaalt ja Tartumaalt, kuid need ei saa sellega hakkama. Siis tuleb lauliku väike vennake:
Rusikal ta rudjus härja,
pöidlaga ta pistis kurku.
Motiive suure härja laulust leidub "Kalevipoja" 19. loos.
Soome ja eesti "Loomislaulu" aluseks on igivanad kosmogoonilised kujutelmad, tuntud üle kogu maailma. Soome "Loomislaulu" aineks on pardi lend mere köhal ja muna munemine meres hõljuva Väinämöise põlvele. Kui Väinämöinen oma põlve liigutab, veereb muna merre ja selle purunenud osadest tekivad taevas, maa ja taevakehad. Eestis on laulik-neiud viinud sellesse tugevalt subjektiivse tooni. Eesti laulus lendab pesa aset otsiv lind koplisse, kus kasvab kolm põõsast - sinine, punane ja kullakarvaline. Ta teeb pesa kullakarvalisse ja muneb sellesse munad, millest tekivad taevakehad. Mõnes teisendis on öeldud, et sinine ja punane põõsas kuulusid neiu vanemaile ja kullakarvaline neiule enesele.
Ülaltoodud näiteist selgub, et kaineile ning asjalikele soome eepilistele lauludele vastavad Eestis subjektiivsed ning intiimsed laulud. Sündmused eesti lauludes on esitatud nii, nagu oleks laulik need ise üle elanud. Nii oli laulik tunnistajaks, kui maailm tema oma koplis loodi; ta ise istutas hiiglatamme ja tema väike vennake raius selle maha; ja samuti tappis lauliku väike vend hiiglahärja. Eesti lauludes pole niivõrd olulised välised sündmused kui lauliku enese isiklikud elamused ja tunded, väljendatud välissündmuste abil.
Lüroeepiliste laulude domineerimine eesti rahvaluules seletub sellega, et meil olid lauljaiks peamiselt naised ja neiud, vastandina Karjala ja Ida-Soome meeslauljaile. Kõigi meie vanade laulukirjelduste järgi on Eesti olnud tüüpiline naistelaulu maa.
Meie rahvaluule repertuaar on osalt läänemeresoomeline, osalt laiemalt rahvusvaheline. Aga võõrsilt ülevõetud ained on töötatud ümber laulikute temperamendi, huvide ja arusaamade kohaselt. Sel teel on nad kaotanud oma välismaise trade mark'i ja muutunud täiesti rahvaomaseiks. On enesestmõistetav, et sama on toimunud ka meilt mujale laenatud rahvaluule ainetega.
Kuna rahvalaulikud niisiis sulatavad ümber ükskõik kust saadud ainesed oma ümberloomis-ahjus, siis võib arvata, et rahvaluulet saab käsutada rohkem kui midagi muud eri rahvaste vaimuilma mõistmiseks. Katsed, mis meil on senini tehtud (eriti Oskar Looritsa poolt) rahva vaimulaadi ning iseloomu tõlgendamiseks rahvaluule alusel, pole andnud aga vaieldamatuid tulemusi. Loorits on näiteks rõhutanud, et nagu meie rahvaluulele, nii ka meie iseloomule on omane ilutsemine, endaga rahulolu, teatud passiivsus ja sõjakuse puudus, mis on olnudki põhjuseks, et teised rahvused, eriti venelased, on anastanud meilt - ja soomeugrilastelt üldse - suuri maa-alasid ja surunud meid kõrvale. Selle tõenduseks esitas ta rahvalaulu "Venna sõjalugu". Paraku on selle patsifistlikud õpetussõnad, nagu kogu see rahvalaul, võetud üle slaavlastelt (vt. "Ära sõida sõja ette", eespool). Seega ei saa nad kuidagi tõendada meie genuiinset rahuarmastust.
On huvitav, et mõned bütsantsi kirjanikud on slaavlaste kommete kirjeldamisel jõudnud järeldusele slaavlaste rahuarmastusest. Vene religiooni uurija G. P. Fedotov näib selle järeldusega ühinevat, kui ta küsib: "Ons see juhuslik, et me ei tunne vene sõjajumalat?" Ta arvab kaheldes, et vene piksejumalal Perunil võis olla ka sõjajumala funktsioon - aga ainult muinasskandinaavia Thori eeskujul. Seega ilmneb nii bütsantsi kirjanike kui ka Fedotovi juures püüe teha venelaste karakteriomaduste kohta järeldusi nende kommete ja mütoloogia põhjal.
Looritsa, Fedotovi jt. paikapidamatud väited panevad meid üldse kahtlema rahvaluule ja selle sugulasdistsipliinide võimes diagnoosida rahva hinge ning karakterit. Tuleb anda õigus meie silmapaistvale folkloristile August Annistile, et "rahvaluulest ei tohi teha ulatuslikumaid rahva-psühholoogilisi, rahva hinge ja iseloomu kohta käivaid ja õieti ka mitte palju kultuuriloolisi järeldusi, ilma et poleks iga kord enne arvestet ka vastava laulu puhtpoeetilist iseloomu ..."
Rahvaluule paelub meid oma konkreetsusega - selgelt piiriteldud piltidega, tabavate metafooride ja sümbolitega. Selles avaldub primitiivne mõtlemine, mis oli paratamatult konkreetne. Näiteks on lauliku tegevus, laulmine, väljendatud soome rahvalauludes arvukate hästi valitud metafooridega. Muu hulgas kõneldakse seal "laulukirstust" ja "laulukotist":
Mie vaan avaan arkun kannen,
laululaatikon aloitan.
Tuoll' on pussi puolillansa,
koko sakki koskematta.
Mina vaid avan kirstu kaane,
teen lahti laulusahtli.
Seal on kott poole peal,
kogu kott on puutumata.
"Laulukott" on tuntud ka eesti rahvaluules. Vaivara laulik kiitleb oma laulude rohkusega:
Mul on kõdu kotitäisi,
maa all matitäisi,
parsil on palakatäisi jne.
Setus sõnab laulik, kel on sõnad "sõglaga üzäh" (süles) ja laulud "langaga kaalah" (kaelas):
Kodo ma iks jäti kotitävve,
mano võti matitävve.
Tänapäeval tõlgendame me soome-eesti "laulukotti" kui metafoori lauliku laulurepertuaarist. Ent kas laulukott ei võinud olla algselt konkreetne ese - kott, milles "leidusid laulud" ja mida laulik kandis endaga kaasas? Sellelaadsed kotid pole olnud tundmatud. Mary H. Kingsley on näidanud, et Lääne-Aafrika rändlaulikuil, kes külastasid turuga asulaid, olid kaasas Jauluvõrgud" (song-nets). Võrgu külge oli seotud mitmesugust kribu-krabu, nagu püütonite selgroolülisid, piipe, portselani-kilde, sulgi, nahatükikesi, linnupäid, usside päid, konte jne. Võrgu küljes võis rippuda koguni inimese käsi või lõualuu. Iga ese võrgu küljes tähistas eri laulu. Laulu kuulata soovijal oli tarvis ainult vastavale esemele näidata ja laulikuga hinna asjas kokku leppida.
Vaatamata tohutule kaugusele Läänemeremaade ja Lääne-Aafrika vahel, ei ole päris võimatu tuletada "laulukott" või "lauluvõrk" kummalgi alal samadest inimvaimu dispositsioonidest. Juhul kui meie laulukott oli algselt tõeline kott, siis oleks see kujukaks näiteks konkreetsete väljendite muutumisest metafoorideks.
Selliste metafooride lahtimõtestamine võiks avade - perspektiive primitiivsesse vaimuilma.
* Härja pearaputamine ja sellest johtunud jumalate hirm ning põgenemine soome rahvalaulus "Suur härg" pole saanud seni rahuldavat seletust. Meie arvates on siin tegu kajastusega idamaistest uskumustest maavärisemis-pulli kohta (mis on ilmsesti suguluses mesopotaamia Labbu müüdiga). Nende uskumuste järgi seisab hiiglapuu kalal või kaljul meres ja kannab maad oma sarvedel. Kui pull oma pead raputab või liikuma hakkab, siis tekib maavärisemine, mis võib põhjustada maailma lõpu. See looduse katastroof kõhutab ära isegi jumalad.