Vene bõliinad ja soome eepilised rahvalaulud

Felix Oinas

Niihästi venelastel, soomlastel kui ka karjalastel on kuni XX sajandini säilinud rohkesti eepilisi rahvalaule. Venemaal kuuluvad nende huika bõliinad ja ajaloolaulud, kusjuures bõliinad - erinevalt ajaloolauludest - on enamasti ebaajaloolised ning sisaldavad rohkesti fantaasiat ja hüperboole. Soome-karjala eepilised rahvalaulud on valdavalt müütilised ja šamanistlikud. Alljärgnevas on püütud anda võrdlev pilt vene ja soome-karjala (edaspidi lihtsalt soome) eepilistest rahvalauludest.

Päritolu. Vene laulueepika päritolu kohta on esitatud mitmeid teooriaid. V. Proppi järgi vastandub vägilasluule müütidele ning on võrsunud riigieelse ajastu luulest, kus näiteks vägilane kohtab koletist, läheb endale mõrsjat otsima, leiab ennast teisest ilmast, võitleb oma pojaga jne. Kui tekib riik, kujuneb ka uus laulueepika, milles kajastub riik koos oma huvidega (Propp 1984: 54). J. Meletinski on pidanud vägilasluulet mütoloogilise laulueepika edasiarenduseks, V. ˇirmunski arvates aga on see lähtunud bogatõr'i-lugudest (vt Liberman 1984: lxxviii).

Milline omaaegne idaslaavi laulueepika ka polnud, igatahes tõid Kiievi ajastu (IX-XIII saj) pöördelised ajaloosündmused sellesse põhjalikke muutusi. Need sündmused algasid Venemaa ristiusku pööramisega X sajandil ja sellele järgnenud sõdadega Aasiast saabunud sissetungijate, eelkõige polovetside ja petšeneegide vastu. Sündmused jõudsid haripunkti tatarlaste jõudmisega Venemaale XIII sajandil: maa laastamisega, vana idaslaavi tsivilisatsiooni hävitamisega ja tatarlaste ülemvõimuga venelaste üle.

Vene rahvaluuleuurijate ajaloolise koolkonna põhiesindaja V. Milleri järgi olid Kiievi ajastu bõliinade loojaiks ja kandjaiks vürstide kaaskonnas tegutsenud laulikud. Poliitilistel põhjustel vastustas Nõukogude Liidu partei ja valitsus tugevasti niisugust bõliinade aristokraatliku päritolu teooriat. Folkloriste sunniti omaks võtma teooria, et bõliinad on loonud töörahvas. Ja kuigi vastab tõele, et talupojad on need laulud säilitanud, neid muutnud ning olemasolevatel eeskujudel uusigi loonud, tõendavad laulud ise, et talupojad nende algseks loojaks ei saanud olla. Lõppkokkuvõttes on need laulud ikkagi loonud professionaalsed laulikud, nii nagu Lääne-Euroopa laulueepika on loonud rändlaulikud - menestrelid ja trubaduurid (Oinas 1971: 541 jj).

Kui idaslaavi laulueepika muinasajalugu toetub teadlaste oletustele, millel puuduvad käegakatsutavad asitõendid, siis soome eepiliste laulude tekke ja eelajaloo määratlemine seisab tänu Matti Kuusi väljatöötatud stiilikriteeriumidele kindlamal alusel. M. Kuusi on jaotanud soome laulueepika eelajaloo mitmesse perioodi alates eelsoome ajastust (viimased sajandid enne meie ajaarvamist). Ta on näidanud, et selle rahvaluule tuumiku moodustavad püha sisuga värsslood algsündmustest, nagu maailma loomine, taeva valgusallikate aheldamine ja vabastamine, tule sünd, karu, põdra ja inimese loomine. Algul olid kesksed tegelased loomakujulised (Kuusi 1963: 31-80, 147). Hilisematel ajajärkudel asendasid loomi tohutu vägijõuga, otsekui kivist tahutud kultuuriheerosed. Viikingiajal (800-1050) tulid nende asemele inimsangarid oma erakordsete seikluste ja kirgedega. Sisulisi nihkeid saatsid ka muutused ajakäsituses: vanemate laulude püha kultuslikku funktsiooni kandev algaeg asendus viikingiaja lauludes profaanajaloolise ajaga (Fromm 1968: 9). Selgelt muutus ka laulude stiil (Kuusi 1958: 252).

Levik. Bõliinad on kõige paremini säilinud põhjas, kuigi nad sealt ei saa pärineda. Lõuna-Vene linnade (Tšernigov, Kiiev, Smolensk) ja isikute (kõigist neist ülim Kiievi vürst Vladimir) sage mainimine osutab, et bõliinad pidid tekkima lõunas. Otseselt muistsele Kiievile viitavad rohked üksikasjad, nagu näiteks Kiievi lähistel asuv Potšaina jõgi ja "Borissi säilmed", millega on tähistatud Kiievi äärelinna Võšgorodi juures olevat koolmekohta. Boriss, üks vürst Vladimiri poegadest, tapeti 1015. aastal.

Ukrainast pole bõliinasid talletatud ja ka Valgevenest on neid leitud üpris vähe. Bõliinad on säilinud eelkõige Venemaa Euroopa-osa põhjaaladel. Aga kuidas nad lõunast põhja jõudsid? Sellist rännet on peetud õukonnalaulikute gusljaaride, kandletaolise keelpilli mängijate, ja nende saatusekaaslaste skomorohhide, madalamatest rahvakihtidest pärit rändlaulikute ja komejantide teeneks. Nende rühmade segunemise käigus said skomorohhidest õuelaulikute suulise traditsiooni pärijad. Kiriku surve tõttu hakkasid nad rändama põhja poole. Vaimulike rünnakud ägenesid ja jõudsid haripunkti tsaar Aleksei Mihhailovitši ajal XVII sajandil. Skomorohhide muusikariistad võeti ära ja põletati, lauljad peksti läbi, võeti vahi alla ja saadeti karistuseks piirialadele. Mõned laulikud põgenesid vaenu eest ise põhja poole, viies kaasa bõliinatraditsiooni. Bõliinasid aitasid levitada ka Karjalasse pagendatud bojaaride teenistuses olevad lauljad ja pillimängijad (Zguta 1987: 20-21, 58 jj).

Põhjas olid bõliinade säilimiseks soodsad olud. Pärast seda, kui Peeter Suur vallutas Läänemere-äärsed alad, muutus põhjapiirkonna eraldatus kultuurikeskustest peaaegu täielikuks. Põhja-Venemaa sidemed välismaailmaga katkesid, kui kaubatee Aunuse kaudu minetas tähtsuse. Aunuse ja Karjala aladest sai eraldatud ja soodne paik folkloori, kaasa arvatud bõliinade viljelemiseks. Lisaks lõid põhjamaine elulaad ja kliima pikkade ja aeglaselt arenevate muistsete lugude esitamiseks ning kuulamiseks sobiva keskkonna (Sokolov 1971: 297-298).

Kuigi soome jutustavaid rahvalaule on talletatud eeskätt Kagu-Soomest ja Ida-Karjalast, pole needki sealkandis tekkinud. Soome folkloristika sünniaegadel puhkes kalevalalaulude algupära üle elav dispuut. Noor A. A. Borenius uuris lauluvariantide keelelist, ajaloolist ja etnoloogilist tausta ning järeldas, et "muinassoome runod ei saa olla sündinud seal, s.o Karjalas, kus neid on viimati lauldud" (Hautala 1969: 64). Viidates ühiskeeles tundmatuile rootsi laensõnadele ja katoliku pühakute nimedele õigeusklike esitajate lauludes, jõudis ta järeldusele, et "luule on Vene Karjalasse jõudnud lääne poolt, Soomest" (Hautala 1969: 65). Vastupidist seisukohta kaitses alatine teisitimõtleja August Ahiqvist; tema järgi on "Kalevala", õigemini kalevalalaulud, loodud seal, kus neid lauldakse, s.t Karjalas. Hoolimata A. Ahlqvisti kalduvusest põikpäiselt hoida oma mõtetest kinni, jäi võit siiski A. A. Boreniuse seisukohtadele. Uue põlvkonna juhtivad soome folkloristid (v.a mõni teisitimõtleja, nagu Väino Salminen) on Boreniuse teooria, tõsi küll, mõningate muudatustega, omaks võtnud. Oma elu lõpu poole arvas Kaarle Krohn, osalt ka oma isa Julius Krohni ideedest inspireeritult, et need laulud on loodud Lääne-Soomes ja Eestis. Lääne-Soomest levisid need tema arvates Viena lääni, Soome Ida-Karja-lasse, Karjala kannasele ja Eestisse ning Eestist lähtunud laulud taas Ingeri ja Karjala kannase kaudu Ida- ja Viena-Karjalasse (Hautala 1969: 132). Ka Martti Haavio on hoolimata oma üldisest skepsisest rahvaluule sünniaja ja -koha määramise võimalikkusse jaganud üldist arvamust, et laulud on rännanud Lääne-Soomest ida poole, ja tõestanud, et nende laulude tuumikosas kujutatav keskkond oli iseloomulik Lääne-Soome kangelasajastule (Hautala 1954: 365-366).

Miks soome jutustavad laulud Lääne-Soomest kadusid ja idas säilisid? Peamine põhjus oli intensiivses ja edukas võitluses, mida katoliiklus ja luterlus pidasid Lääne-Soomes keskajal ning uusaja esimestel sajanditel muistsete uskumuste ja laulude vastu, mis sisaldasid paganliku ebausu rudimente. Ida-Karjalas valitsenud vene õigeusk oli vanade kommete, harjumuste ja laulude vastu märksa sallivam. Tasub ka meenutada, et lääneeuroopalik kultuur levis esmalt Lääne-Soome, kuna oma aja kultuurikeskustest kaugel asuvas Karjalas jätkus elu sajandeid vanaviisi.

On üllatav, et niihästi vene kui ka soome eepilised laulud on kõige paremini säilinud peaaegu ühes ja samas piirkonnas - Vene Ida-Karjalas ja Aunuses. Põhjused pole päris selged. Kas tulenes see rahva austusest ajast aega säilinud suurepärase puutumatu looduse vastu, mis pani teda kalliks pidama mineviku võimsaid kujutelmi ja neist kinni hoidma? Matti Kuusi on rõhutanud, et üks muinassoome viikingite vaimu õhkuv laul on säilinud üksnes mõnes karjala metsakülas Soome piiri taga. Ta oletab, et "harjuskite ja küttide eluviis lõi nähtavasti paremad eeldused muistsete meresõitjate kauguseigatsuse mõistmiseks kui Laadoga ja Soome lahe kalurikülade taltsas vaikelu" (Kuusi 1963: 236).

Taasavastamine. Pärast kasakas Kirša Danilovile omistatud mahuka bõliinakogumiku avaldamist (1804, täielik väljaanne 1818) talletati üksikuid bõliinasid mitmelt poolt Venemaalt ning saadeti need rahvaluulekogujale ja -tundjale P. Kirejevskile. Usuti, et bõliina˛anr on XIX sajandi keskel üldiselt välja surnud. Siis aga tuli üllatus: Aunusesse pagendatud valitsusametnik P. Rõbnikov leidis 1860. aastal eest täies elujõus bõliinatraditsiooni. Tema bõliinakogumiku avaldamine (1861-1867) tekitas "kõhutava sensatsiooni". Keegi polnud osanud arvata, et bõliinad polegi kadunud, vaid on täies elujõus ning neid esitavad arvukad lauljad, pealegi mitte mingis Jumalast mahajäetud kõlkas, vaid lausa Peterburi lähistel. P. Rõbnikovi kogu võeti vastu imetluse ja innuga, aga selle autentsuse suhtes esitati ka kahtlusi. Kogu-mikku peeti võltsinguks ja P. Rõbnikovis kiputi nägema "uut Macphersoni" (Azadovski 1963: 228).

Kümme aastat hiljem, kui A. Gilferding käis samas piirkonnas P. Rõbnikovi tööd täiendamas, usuti mõningais ringkondades põikpäiselt, et tema ekspeditsiooni põhieemärk on kontrollida P. Rõbnikovi kirjapanekute autentsust. Selline arusaam polnud õige ja kahtiused oli õigupoolest hajutanud juba P. Rõbnikovi "Koguja märkus" ta kogumiku neljandas osas.

P. Rõbnikovi ja A. Gilferdingi töö jätkajad otsisid bõliinasid süstemaatiliselt Põhja-Venemaalt - Aunusest, Valge mere randadelt ja põhja poole voolavate jõgede äärest. Kui veel XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul saadi bõliinadele rohkesti täiendust, siis hiljem jäi kogujate saak üha kasinamaks.

See, mis toimus Venemaal pärast 1860-ndaid aastaid, oli Soomes aset leidnud pärast "Kalevala" ilmumist. Kui sajandi keskel selgus, et laialt imetletud Macphersoni "Ossiani laulud" polegi algupärane rahvaluule, kerkis "niihästi kodu- kui ka välismaal kahtlusi ka Lönnroti töö ja "Kalevala" algupära suhtes. Lönnroti meetodit võrreldi üsna üheselt Macphersoni omaga" (Hautala 1969: 59). Iseäranis pandi "Kalevala" autentsus kahtluse alla rootsimeelsetes ringkondades. 1858. aasta Helsingfors TidningarMs ilmunud artiklis kõrvutas C. G. Estlander Lönnroti Macphersoniga ja nõudis Lönnroti kasutatud materjali avalikustamist, et tema tööd saaks kontrollida (Hautala 1969: 59-60). Õnneks kahtlused "Kalevala" laulude autentsuse suhtes kadusid pärast seda, kui avastati Lönnroti kaotsis olnud kirjapanekud. Nagu Venemaal, on ka Soomes ja Karjalas jutustavate rahvalaulude kogumine jätkunud tänase päevani.

Eepiliste laulude liigid. Vene laulueepika sisaldab peamiselt kangelaslaule. V. Proppi järgi on neile tunnuslikud võitlus ja võit, aga võitlust ei peeta mitte kitsaste ja tühiste eesmärkide saavutamiseks, vaid rahva kõrgeimate ideaalide nimel (Propp 1984: 149). Sõna "kangelane" on laulueepika, sealhulgas vene bõliinade puhul mõnevõrra eksitav. Kangelane, kellele pole ette nähtud võitluses kaotada ega surra, saavutab lõpuks ikkagi võidu, mis ka ei juhtuks või kui ebausutav sündmuste kulg ka ei oleks. Kuigi näiteks Ilja Muromets bõliinas Kalin-tsaarist ootab hukkamist, endal käed ja jalad seotud, leiab ta ikkagi aega paluda Jumalat, ja taeva abiga ta pääsebki. Mongoli eepika kangelased elustatakse muinasjutulises kontekstis, kuigi nad on varasemas lahingus saanud kaotuse osaliseks ja tapetud (Hatto 1980: 276).

C. B. Bawden on õigustatult väitnud, et "termini "kangelaslik" sobivus on küsitav, sest kangelasevastased jõud on juba loomuldasa määratud lüüa saama" (Hatto 1980: 276).

Vene bõliinade nn vanemaid kangelasi on peetud looduse ürgjõudude sümboliteks. Näiteks kehastab Svjatogor toorest jõudu (kuigi saab lõpuks hukka) ja Mikula imelist kündmisoskust. Üksnes Volh Vseslavjevitš on võitmatu sõjamees, aga nagu soome kangelasedki käsutab ta võitluses nõiakunsti.

Uuemad kangelased kehastavad vene vägilaste tõelist kangelasmeelt. Nad täidavad raskeid ülesandeid, näiteks tapavad lohemadusid, kaitsevad Venemaad võõrvallutajate eest, löövad röövleid maha, koguvad andamit ja käivad kosjas. Idealiseerituim kangelane Ilja Muromets võitleb hirmuäratava inimlinnu RöövelÖöbikuga ja tatari khaani Kaliniga ning tapab need. Ka teiste tähtsamate uuemate kangelaste, võimeka diplomaadi ja vapra võitleja Dobrõnja Nikititši ning vapra Aljoša Popovitši vägitegude hulgas tõuseb esile lohemadude hävitamine. Dobrõnja võitleb paljude lohemadudega, kes hoiavad pantvangis vürst Vladimiri vennatütart ja vene sõjamehi. Aljoša vastaseks on ablas tuld purskav Tugarin, kes lendab lahingu ajal paberist tiivul taeva poole, enne kui Jumala vihm ta alla toob (Arant 1979: 71-72).

Bõliinalauljad püüavad kuulajaid vapustada, neis üllatust ja hämmingut äratada. Nagu A. Skaftõmov on osutanud, tehakse seda vastandust käsutades. Bõliina algul kangelast alahinnatakse ning tema vastase tugevust ja jõudu ülehinnatakse. Vastast peetakse võitmatuks: kõik kardavad teda ning on hirmul tema vägivalla ees. Ja ikkagi saab kangelane temast lõpuks hõlpsasti jagu (Skaftõmov 1924: 46- 61),

Vene vägilaste hulgas on Dobrõnja ja Aljoša ilmselt ajaloolised isikud, aga Ilja Murometsi päritolu üle vaidlused jätkuvad. Nõukogude õpetlased on Iljad seostanud muistse Muromi vürstiriigiga. Mõned Lääne õpetlased on näinud apellatiivi "Muromets" taga sõna "Norman" (muinasskandinaavia Norömanär*) muunet ja pidanud Iljad mõneks Venemaal tegutsenud Skandinaavia pealikuks. Seda oletust toetab asjaolu, et venelased kippusid suuremat sangarlikkust omistama välismaa kangelastele. Näiteks eesti Kalevit (Kolõvani) või Kalevipoega (Kolõvanovitši) on Venemaal peetud oma kangelastest tugevamaks. Iljad hoiatatakse temaga võitlusse astumast ja paljude teiste kangelaste emad kahetsevad, et nende pojad pole nii tugevad kui Kalevipoeg (Vasmer 1929: 320- 329). Vene jutustavate laulude teise rühma moodustavad romantilised bõliinad, mille teemaks on armastus, intriigid ja truudusetus. Vladimiri õukonna suurim naistekütt on Tšurilo Plenkovitš, kes on Kiievisse saabunud vürstiriigi lõunapiirilt. Tuntud oma kuldkiharate ja hea välimuse poolest, äratab ta huvi Vladimiri naises Apraksias, kes soovib teda oma teenriks. Tema elu lõpeb abielunaise voodis, kus raevunud mees ta tapab. Ka kangelaslik Aljoša Popovitš esineb romantilise odüsseia tegelasena: kui tema lähedast sõpra Dobrõnjat pole kõdus, teeb ta edutu katse abielluda tema naisega. Bõliinas Solovei Budimirovitšist näitab armuiha end teisest küljest: pärast seda, kui rikas välismaa kaupmees Solovei on ehitanud Kiievisse lossi, pakub vürst Vladimiri vennatütar Zubava Putjatitšna talle kätt. Tütarlapse tehtud ettepanek polegi nii üllatav, kui lossi ehitamist tõlgendada abielu proovitööna. Bõliinade traagiliste armastajate hulka kuuluvad ka Mihhailo Potõk ja Dunai Ivanovitš, kes tapavad oma armastatud; oma teost vapustatud Dunai sooritab enesetapu.

Ajaloolaulud tekkisid Venemaal XVI sajandil, kui suhtumine ajaloolistesse isikutesse muutus. Tollal ei saanud kangelasi enam kujutada üliinimestena, kelle teod seisavad seadustest kõrgemal. Ajaloolised laulud pole ajalugu, vaid ajaloolise isiku või sündmuse poeetiline kajastamine kaasaegsete poolt (Stief 1953: 265). Mõned laulud jutustavad populaarsetest tsaaridest, näiteks Ivan Groznõist või Peeter Suurest. Teiste aineks on ajalooliselt tähtsad sündmused, nagu Siberi vallutamine, segaduste ajajärk ning Stepan Razini ja Jemeljan Pugatšovi juhitud talurahvaliikumised.

Soome runoeepika erineb vene omast põhjalikult. Ta on loomu poolest müütiline ja šamanistlik. Keskseks kujuks on Väinämöinen, vana tark suuršamaan, kes ei pelga minna teise ilma teadmisi hankima. Sama sihiga läheb ta külla ammu surnud samaanile Antero Vipusele, kelle hing on irdunud lagunenud kehast. Võistulaulmise ajal laulab Väinämöinen noore kiidukuke Joukahaise sohu, muudab ta ratsu hülgeks, sadula pardiks ja piitsa pillirooks. Väinämöise lauluoskusest jutustavas runos võlub Väinämöinen oma lauluga metsloomad ja loodusvaimud (Haavio 1952: 160-163; Haavio 1961: 13). Nõiakunsti valdab ka Lemminkäinen. Arvatavasti just tema ning mitte Väinämöinen külastas laulu algversioonis Antero Vipust (vrd Kuusi 1954: 294-308). Lemminkäise suurim seiklus on ohtlik reis konkureeriva samaani juurde ja nende loitsimisvõistlus - teema, mis on laenatud vene bõliinast (Haavio 1967: 232 jj; Oinas 1985: 115 jj). Veel ühe - ja viimase - nõiatembuga muudab ta kõigil Päivölä pidulistel (üks välja arvatud) rõivad kullaks ja hõbedaks.

Soome rahvaluules vägilas- ja romantilised laulud pigem kombineeruvad ja ristuvad, kui moodustavad omaette kihistusi. Kaukomieii laulust, samuti Ahti ja

Teuri laulust õhkub viikingiaja vaimu - neile on iseloomulikud sõjakus, metsikud joomapeod, armuseiklused ja kahevõitlused. Kaukomieli (või Kaukamoinen) on vägev viiking, kes liigagi hõlpsasti haarab mõõga, aga samas ei kõhkle jalga laskmast, kui olukord muutub väljakannatamatuks ja ohtlikuks. Ta on seksuaalselt kütkestav, heraklesliku jõuga noor mees, kes jääb naiste kimpu pooljuhuslikult - ta on seikleja, mitte võrgutaja (Kuusi jt 1977: 540). Ahti Saarelainen kipub nii innukalt võitlusse, et jätab oma noorukese naise murtud lubaduse pärast maha ja läheb koos oma sõjaka sõbra Teuriga lahingut otsima. "Kalevalas" on Lönnrot Kaukomieli ja Ahti seiklused üle kandnud Lemminkäisele ning loonud nõnda eri aineid ühendava koondkuju.

Soome ajaloolaulud on tekkinud enam-vähem samal ajal kui vene omad - XVI sajandi lõpus ja XVII algul. Nad meenutavad vägagi rootsi poliitilisi laule, jutustades "heast isandast" hertsog Karlist, "õilsast isandast" Jaakko Puntusest või mõnest teisest juhist, kes paneb laevad valmis ja sõidab Turu, Viipuri, Narva või Riia alla. Nende laulude toon sõltub sellest, kas neidxon lauldud Soome rootsi asustusega aladel või Karjala õigeusklike juures. Viimased näiteks tembeldavad kuningas Karl XII veriseks vallutajaks ja armetuks põgenikuks. Ajaloolauludele on iseloomulik terane tegelikkusetaju, hoog ja sõjaline pädevus (Kuusi 1963: 398-399).

Jutustamismudelid. Vene bõliina algab tavaliselt vägilase lahkumisega kodunt, mis juhatab sisse järgneva loo. Rahutust tundev vägilane istub sadulasse ja ratsutab seiklusi või vastast otsima. Lugu lõpeb vägilase tagasitulekuga, tema jõudmisega teise linna või teisele maale.

Vahel eelneb vägilase lahkumisele mõni sissejuhatav värss, milles räägitakse tema sünnist, meheks sirgumisest ja/või elupaigast. Vägilase lahkumisele võib eelneda ka pikem sissejuhatav episood, mis kujutab pidutsemist vürst Vladimiri juures. Peo ajal tehakse kellelegi kohuseks täita mingi ülesanne. Vahel võib vägilane selle ülesande täitjaks saada oma hooplemise tõttu. Kui ülesanne on täidetud, tuleb vägilane Kiievisse tagasi (Arant 1968: 9-16). Teisiti ülesehitatud sü˛eekäike on Propp pidanud uuemateks (Propp 1984: 22).

Soome eepiliste runode domineeriv mudel sisaldab nagu vene bõliinadki kangelase lahkumise. Aga kui lahkuv vene vägilane tavaliselt ei tea, kuhu ta läheb või mida ette võtab, ning käib sageli kõigepealt jahil (Oinas 1971: 516-519), siis soome runode peategelane lahkub kindla kavaga, näiteks: "Laksi vanha Väinämöine, laksi neittä kozjomah taimenta tavottamaha" (Kuusi jt 1977: 128); "Manteren mattaaia seppa... Mäni Tuonelta tytärtä, maan alta morsianta" (Kuusi jt 1977: 147); "Itte vanha Väinämöinen, oli ettivä hevoista" (Kuusi jt 1977: 167).

Teises soome eepiliste laulude tüübis jutustatakse lugu esimeses isikus, kujuteldavast laulja vaatenurgast. Kandle sündi kujutavas runos jutustab karjane, kuidas ta oli Eestis orjaks, tegi kandle ja leidis viimaks ka hea mängija (Kuusi jt 1977: 172-173; vrd 263-265). Aga laul võib alata ka lauliku jutustusega ning jätkuda kolmandas isikus (Kuusi jt 1977: 174- 178, 269-270).

Enamik soome eepilisi laule algab peategelase lühitutvustuse ning olukorra napi iseloomustusega. Mõned lauljad on oma lauludele välja mõelnud kindlad algused. Iseloomulik on ühe ingeri silmapaistvaima lauliku Lenttisi Varvana tõdemus, et oma laule hakkab ta pihta "algusest". Palunud Jumalalt abi, laulis ta kõigepealt sellest, kuidas "Jumalaisen ainoi poikoi" pani päikese paistma inimeste rõõmuks. "Selle lauluga... alustas ta alati" (Haavio 1967: 231).

Maagiline funktsioon. Viimastel sajanditel on bõliinade põhifunktsiooniks olnud meelelahutuse pakkumine. Põhja-Venemaa kalurid pidid vahel tormi möödumist ootama päevade ja nädalate kaupa; metsatöölistel tuli veeta pikki sügis- ja talveõhtuid sügaval metsas onnides; perekonnaliikmed ja sõbrad kogunesid nädalateks, vahel isegi kuudeks, et koos võrke kududa. Sellisel ajal aitasid laulud ja jutud kõige paremini aega veeta (Sokolov 1971: 297-298).

Bõliinade laulmiseks tormise ilma ajal võis olla muidki põhjusi, näiteks soovitud maagiline toime. Bõliinad lõpevad vahel iseäraliku epiloogiga, milles on viide tüünele merele, näiteks:

Dobrõnjast bõliinat lauldakse, sinise mere vaigistamiseks ja teile, tublid inimesed, kuulamiseks (Rõbnikov 1861: 139).

Bõliinadest võib leida teisigi näiteid: "Tüünel sinisel merel", "Rahulikul sinisel merel" (Chadwick 1964: 90, 133). On teada, et Põhja-Venemaal oli kombeks mäslevat merd vaigistada bõliinade laulmisega või neid rütmiliselt retsiteerides, ning nõnda võib niisugune epiloog kajastada bõliinade kunagist maagilist funktsiooni (Pomerantseva 1970: 161-162).

Soome jutustavate laulude esitamisest maagilistel eesmärkidel on hoopis rohkem teateid. Soomes usuti, et need laulud sisaldavad kõige pühamat ja vägevamat teadmist, millega loodusjõude mõjutada. Laulu Väinämöise kandlemängust käsutati omamoodi loitsuna, kord kalaõnne, kord jahiõnne tagamiseks. Kristfrid Ganander on 1789. aastal kirjutanud: "Linnupüüdjad, kütid ja metsatöölised paluvad Wäinämöisel kannelt mängida, et selle mahe helin kõik jahiloomad välja meelitaks..." (Haavio 1952: 171). Põlluviljakuse suurendamiseks lauldi kevad- ja sügis-külvi ajal laulu Sämpsä Pellervoisest, millega korrati aegade alguse künnitööd. Külviloitsu, millele järgnes laul Sampo tagumisest ja röövimisest ning Põhjala emanda tagaajamisest, lauldi kevad- ja sügiskünni ajal. Mõnelt lauljalt talletatud mõtteavaldustes on mere rikkus seostatud Sampo uppumisega. See viitab Sampo-laulude rituaalsele käsutamisele mitte üksnes põllutööde, vaid ka kalapüügi ajal (Haavio 1952: 180-189; Kuusi 1963: 73, 227).

Tsüklid ja eeposed. Eepilised laulud on vahelduva pikkusega. Vene bõliinade pikkus kõigub vähem kui sajast reast kuni tuhande ja enamani. Soome laulud on mõnevõrra lühemad, viiekümnest kuni neljasaja reani.

Alates Friedrich August Wolfi "Prolegomenast" (1795) on üheks eeposte tekketeooriaks olnud nn kompilatsioonimudel, mille järgi lühemad värssainesed liideti eeposeks (Hansen 1978: 11-15). Venemaal leidub näiteid samade peategelastega liitlauludest. Aunuse lauluisa Trofim Rjabinin töötas välja mudeli selliste laulude liitmiseks (Arant 1970: 80 jj). Näiteks bõliinas "Dunai" on ta ühendanud kaks samast vägilasest jutustavat laulu, millest esimene kõneleb tema reisist Leedu kuninga juurde, et kosida selle tütar vürst Vladimirile naiseks, ja teine tema kahevõitlusest oma amatsoon-naise Nastasjaga. Bõliinas "Dobrõnja ja Vassili Kazimirov" on Rjabinin liitnud Vassili reisi Batjani (Batõ) juurde, et tasuda maksud, ja Aljoša katse abielluda Vassili reisikaaslase Dobrõnja naisega. Neid kaht laulu liites on laulik lasknud vägilas(t)el teha peatuse, et öö mööda saata. Selles siirdepisoodis vahetub üks jutustamismudel teisega ja juhatatakse sisse teine lugu (Arant 1970: 87). Sõnumitoojana käsutatakse prohvetlikku tuvi, kes jutustab, mis juhtus Dobrõnja naisega sel ajal, kui mees eemal viibis.

Ilja Murometsi bõliinade ja lugude töödeldud tekste on Venemaal ühendatud ka ärilistel kaalutlustel (Astahhova 1948: 104-105). Üks säärane kogu on V. Avenariuse toimetatud "Kiievi vägilaste raamat" (1876), mis väärib erilist tähelepanu kui eepos in nascendi. V. Avenarius on välja valinud kättesaadavad bõliinavariandid Vladimiri tsüklist ja vanematest vägilastest, neid rida-realt võrrelnud ja võtnud sealt parimad värsid ja värsirühmad. "Välja jättes või pehmendades kõike, mis oli üleliia kare, ja lihvides rohmakat värssi, mis takistas sujuvat värsijooksu", lõi ta kahekümne neljast bõliinast koosneva liitteose. Ta järjestas tekstid kronoloogiliselt, võttes eeskujuks, nagu ta ise väidab, sakslase Simrocki "Amelungenlied'i" ja Lönnroti "Kalevala", ning ühendas need "nii järjekindlaks kroonikaks, kui see vähegi võimalik" (Avenarius 1876: XIV-XV).

Ka Soomes ühendati puhuti laule väiksemateks tervikuteks. Märkimisväärseim sellistest ettevõtmistest on Sampo-tsükkel. On osutatud, et vanimad Sampoeepika episoodid jutustavad Sampo röövimisest ja kuuluvad samasse traditsiooni skandinaavia fornaldar-saagadega (Lid 1949: 104-120). Et kosmoloogilist ja vägilaslikku Sampo-kujundit ühendada, on Sampo röövi looja või mõni tema kaasaegne loonud röövimislaulu sissejuhatuseks Sampo tagumise (Kuusi 1963: 227). Valge mere äärsed karjala laulikud ühendasid edukalt laule väike-eeposteks. Nad laulsid rahvaluulekogujatele viis Sampo-eepika runo, järjestades need sisu järgi: maailma loomine, Sampo tagumine, Sampo rööv, võistukosimine ja kuldnaine (Kuusi 1949). Karjala laulikud on loonud muidki eepilisi tsükleid, näiteks Lemminkäise-eepose ja Kullervo-eepose.

Eepose koostamist Soomes kroonis Elias Lönnroti "alevala". Et selle tekke eri etapid on hästi tuntud, pole vajadust neid siin käsitleda. On huvitav tõdeda, et Avenariuse "Kiievi vägilaste raamat" meenutab vägagi Lönnroti "Kalevala" üht algvarianti "Runokokous Väinämöisestä" (Alg-Kalevala, käsikiri 1833). Mõlemad on laulukogud vene ja soome laulueepika peamistest kangelastest Ilja Murometsist ja Väinämöisest. Avenariuse kogus leidub ka laule Dobrõnjast, Aljošast, Dunaist jt ning Lönnroti "Runokokous" sisaldab laule Lemminkäisest, Kullervost ja Joukahaisest. Laulud on mõlemal juhul järjestatud kronoloogilisel põhimõttel. Lönnrot on märkinud: "Iseäranis olen rõhku pannud lauludes mainitud vägitegude ajalisele järjekorrale" (Hautala 1969: 24). Et nii ühes kui ka teises teoses puudub keskne sü˛eeliin, võib mõlemat pidada jutustavate laulude kogumiku ja lühieepose vahevormiks.

Eepiline tseremonialism. Vene laulueepika tugineb suurejoonelisele "eepilisele tseremonialismile" - loci communes'tele, tegevuse üksikasjalikule kirjel-dusele, kinnisepiteetidele ja mitmesugustele kordustele. Ajaloolauludes tuleb neid ette tunduvalt vähem.

Loci communes on korduvate situatsioonide vormelilaadsed, stereotüüpsed kirjeldused - prassingud vürst Vladimiri juures, vägilase sisenemine saali, hobuse hüppamine ja vaenlase veristamine. Selliste korduvkasutusega episoodide geograafiline levik on suuresti varieeruv. Mainitud üldkohti leidub kõikjal, kus bõliinasid on esitatud, ja nad ongi nähtavasti vanimad. Mõned on tuntud ühesainsas piirkonnas; mõned on levinud kindla "koolkonna" esitajate hulgas; mõnda käsutavad üksikud laulikud. Bõliina algab ja lõpeb tihti just niisuguste episoodidega või siis esinevad need siirdekohtades. Kui lauljal on vaja kirjeldada situatsiooni, mille jaoks locus communis on olemas, käsutab ta ikka sedasama kirjeldust, vahel väikeste variatsioonidega. Tuttavlikele kujunditele tuginemine võimaldab tal puhata ja samaaegselt edasist tegevust kavandada (Uhhov 1957: 119 jj).

Kinnisepiteete käsutatakse bõliinades kindlate nimisõnadega seotult. Näiteks hobune on 95% juhtudel hea, väli on lage, kask, puu, päev, luik ja telk on valged, laud ja värav on kõrged, päike ja kuld on punased, stepp, tee ja õu on laiad. P. Uhhovi järgi on kinnisepiteedid üldistamise ja tüpiseerimise vahendid, mis rõhutavad teatavate esemete ja nähtuste iseloomulikumaid, tüüpilisemaid tunnuseid (Uhhov 1958: 158 jj).

Kinnisepiteetide käsutamine on automatiseerunud: kui tarvitatakse teatavat nimisõna, tarvitatakse ka vastavat epiteeti. Tatari Kalin-tsaar nimetab koguni oma alamaid "paganlikeks tatarlasteks". Kalin-tsaari enda epiteediks on "koer", nii et tavaliselt kõneldakse temast kui "koer Kalin-tsaarist" (cooaxa Kaimn

Sageli kasutatake bõliinades mitmesuguseid kordusi: prepositsioonide kordamist, sõnade lihtkordust, paliloogiat - ühe värsi lõpu kordust teise algul, kontrastiivset kordust eituse kaudu jne (Sokolov 1971: 305-306). Vene laulueepikale on iseloomulik eitav analoogia, mis sisaldab jaatust eituse kaudu, näiteks:

Ei olnud tõusmas tume tormipilv

ega kõmisedes veerenud sünge pilv.

See oli Dunai Ivanovitš.

(Weiher 1972: 152).

Matti Kuusi on jaganud vene laulueepikas laialt levinud pikemate üksuste kordused tuumkordusteks ja raamkordusteks. Esimese puhul korratakse motiivi tuuma sõna-sõnalt, et teda rõhutada. Teise puhul tuuma muudetakse ja allesjäävat raami käsutatakse tempo aeglustamiseks (Kuusi 1952: 83 jj, 107 jj).

Vastupidiselt vene laulikutele käsutavad soome laulikud eepilist tseremonialismi tunduvalt vähem. Sagedased on kordus ja parallelism; venelastelt ülevõetud eitavat analoogiat (Oinas 1985: 83-90) tuleb ette tunduvalt harvemini. Paul Kiparsky on tabavalt märkinud: "On oluline rõhutada, et [soome] laulikute käsutuses on väga vähe temaatilist irdainest, mida võib vabalt paigutada jutustuse sobivasse kohta. Puuduvad valmisepisoodid, mis kujutavad võitlust, relvade tagumist, lahinguks valmistumist jms. Iga sündmus on ainulaadne ja enamik eepilisi värsse kuulub teatavasse kindlasse laulu" (Kiparsky 1976: 95-96).

Seetõttu on soome runoeepika stiil märksa kainem ja konstateerivam kui vene oma. Soome laulikutel pole sama laulu eri esituste erinevused põhjustatud dekoratiivse elemendi käsutamisest või kasutamata jätmisest, vaid oma või teiste laulikute eri variantidesse kuuluvate värsside kõrvalejätmisest või lisamisest (Kiparsky 1976: 95-96).

Kinnisvormelid. Nagu M. Parry ja A. Lord on näidanud, komponeerivad paljudes kultuurides eepiliste laulude esitajad laulu laulmise ajal, käsutades selleks nn kinnisvormeleid. Vene bõliinade vormelikasutuse kohta on kättesaadavad kaks analüüsi, üks William E. Harkinsi ja teine Patricia Aranti sulest. Mõlemad kinnitavad, et vene laulikute puhul on kinnisvormelid suure tähtsusega. W. E. Harkins on kirjutanud: "Vormelid... aitavad komponeerimisel laulikut, kelle käsutuses on kindel varu niisuguseid vormeleid" (Harkins 1963: 164). P. Arant on püüdnud "näidata sellise meetodi kasulikkust laulja seisukohalt, kes peab oma laulu kiiresti komponeerima" (Arant 1967: 45).

Harkins jagab bõliinavärsi pearõhkude alusel kolmeks: "Võib tuvastada vormeleid, mis kalduvad esinema värsi teatavas segmendis: algul (anafoor), keskel (mesodiplosis) või lõpul (epifoor). Need tulemused osutavad, et bõliinavärss jaguneb selgelt kolme segmenti..." (Harkins 1963: 165).

P. Arant on käsutanud Parry ja Lordi jugoslaavia laulueepika kinnisvormelite analüüsi ning jõudnud järeldusele, et "vene ainestik esindab sedasama komponeerimise põhimudelit mis jugoslaavia omagi" (Arant 1967: 45). Ta on jaganud bõliinavärsi kaheks segmendiks ja leidnud kinnisvormeleid, mis moodustavad bõliinavärsi esimese või teise poole või siis kogu värsi. Et jugoslaavia ja vene eepilise värsi meetriline struktuur on erinev, siis saavad ka vormelid vaevalt ühte langeda.

Soome runoeepikas pole kinnisvormelitel erilist tähtsust. Paul Kiparsky on näidanud, et soome laulikute repertuaar koosneb üsna püsivatest kompositsioonidest. Muutused loo sisus ja ülesehituses on harvad ning leidub üksnes väikesi vaheldusi sõnastuses, sõnajärjes ja sünonüümide valikus. Laulikud on andnud aegade jooksul laulule püsiva kuju, mida väikeste muutustega korratakse igal esitusel (Kiparsky 1976: 95). Seetõttu pole Soomes tuntud laulu loomine esitamise ajal, mis on näiteks jugoslaavia laulude puhul üpris tavaline. Kui seesugune komponeerimistüüp oleks soomlastele tunnuslik, "tuleks Perttuseid ja Maliseid pidada teisejärgulisteks, allakäinud laulikuteks" (Kiparsky 1976: 98).

P. Kiparsky leiab, et "soome ja jugoslaavia suulise laulueepika erinev stabiilsus tuleneb nende erinevast rollist kultuuris. Kui jugoslaavia luule funktsiooniks on suurelt jaolt jutustamine ja meelelahutus, siis soome luulel on tugevaid müüdi ja rituaali elemente" (Kiparsky 1976: 98). Nii nagu parandamisloitsudes, etioloogilistes lauludes ja rituaalsetes tekstides, millega edendatakse viljakasvu, välditakse siingi muutusi sõnastuses ja sisus. Matti Kuusi on rõhutanud sama mõtet: "Hõimu pühimat traditsioonilist teadmist ei muudetud kergemeelselt ega sobitatud isegi ülivõimsa naaberrahva pühade riituste ja sõnadega. See püsis aastatuhandeid, kõik muu kadus teadmatusse" (Kuusi 1963: 80). Kiparsky on ka korrigeerinud Parryt ja Lordi ja näidanud, et teksti stabiilsus ei johtu käsutatud tehnikast (kirjutamine versus kõne), vaid pigem teksti funktsioonist ühiskonnas (Kiparsky 1976: 101).

Värsimõõt ja esitusviis. Vene ja soome jutustavad laulud ei koosne salmidest, vaid omaette ridadest. Vene bõliinavärsile on tunnuslik kolme-nelja pearõhu olemasolu, samal ajal kui rõhutute silpide arvul pole tähtsust. Bõliinavärsi pikkus kõigub kaheksast silbist kuni isegi nelja- või viieteistkümneni. Värsid lõpevad sageli daktülkadentsiga.

Vene laulueepikat esitasid niihästi mehed kui ka naised ning varasemal ajal saadeti neid tavaliselt mingisuguse muusikariistaga. Vanim instrument oli gusli (psalter) - madal, korrapäratu nelinurkne viie (hiljem ka enama) keelega kast. Hiljaaegu on osutatud, et Vana-Novgorodi venelased on üle võtnud läänemeresoome ja balti psaltrilaadse muusikariista (soome kantele, leedu kankles) ja andnud sellele oma nime (Tõnurist 1977: 149-177). Lõpuks asendas guslit balalaika, mis mõnel pool (näiteks Aunuses) on käibelt kadunud alles hiljaaegu.

Soome kalevalavärss koosneb neljast trohheilisest värsijalast, see tähendab ühtekokku kaheksast silbist. Kvantiteedireeglid nõuavad, et lühike esisilp ei satuks rõhulisse ja pikk esisilp rõhutusse asendisse. Kalevalavärsis käsutatakse ohtralt algriimi - samade algushäälikute (konsonantide ja vokaalide) kordamist järjestikustes või üksteisega tihedalt seotud sõnades.

Soomes ja Karjalas esitasid jutustavaid laule üldiselt mehed. Kaks meest laulsid, paremad käed koos, ja kolmas mees saatis neid kandlel. Üks mees, eeslaulja, laulis värsi, mida teine laulja seejärel kordas. Laulikute eriline asend ja nende kokkumäng võib olla šamanismi jäänuknäht ning kajastada samaani ja tema abilise koostööd.

Lõpetuseks. Vene ja soome laulueepika esindavad hääbuvat traditsiooni. Nii Põhja-Venemaalt kui ka Karjalast on see järk-järgult taandunud, kuigi üksikuid rahvalaulikuid võib veel leida. Peamine põhjus, miks vene laulueepikat - vähemalt viimastel sajanditel - on esitatud, on soov jutustada meelelahutuslik lugu. Laulud varieerusid esitusest esitusse, sest suuliseks loominguks oli olemas omaette improvisat-sioonitehnika ja tähelepandav hulk siirdainest. Soomes ja Karjalas oli laulmine individuaalne kunst. Laulikud töötasid välja üldiselt aktsepteeritud püsiva lauluvariandi, mida nad kordasid esitusest esitusse. Et laule esitati ka maagilise ja rituaalse eesmärgiga, püüti hoiduda muutmast sisu ja sõnastust. Kui enamikku vene laulikuid imetleti oskuse pärast improviseerida suurel hulgal laule, siis soome-karjala laulikute kuulsus tugines oskusel esitada muistseid laule autentselt ja muutusi tegemata.

Inglise keelest tõlkinud UDO UIBO

Kirjandus

Arant, Patricia Formulaic Style and the Russian Bylina. - Indiana Slavic Studies 4. The Hague.

Excursus on the Theme in Russian Epic Song. - Studies presented to Professor Roman Jakobson by His Students. Cambridge, Mass.

1970 Concurrence of Patterns in the Russian Bylina.

- Journal of the Folklore Institute 7. The Hague.

1979 Bogatyri. - The Modern Encyclopedia of Russian and Soviet Literature 3. Gulf Breeze, Florida.

Astahhova, A. M. 1948 Russkij bõlinnõj epos na severe. Petrozavodsk.

Azadovski, M. K.1963. Istorija russkoj folkloristiki II. Moskva.

Avenarius, V. P. 1876 Kniga o kievskih bogatõrjah. St. Petersburg.

Chadwick, N. Kershaw 1964. Russian Heroic Poetry. New York.

Fromm, Hans 1968. Elias Lönnrot als Schöpfer des finnischen Epos Kalevala. - W. Veenker (Hrsg.), Volksepen der uralischen und altaischen Völker. Ural-altaische Bibliothek 16. Wiesbaden.

Haavio, Matti 1952 Väinämöinen, Etemal Sage. FFC 144. Helsinki.

Haavio, Matti 1961 Das Kalevala - ein nationales Symbol. - Finnland: Geschichte und Gegenwart. Porvoo-Helsinki.

Haavio, Matti 1967 Suomalainen mytologia. Porvoo-Helsinki.

Hansen, W. F. 1978 The Homeric Epics and Oral Poetry. - F. 3. Oinas (ed.)/ Heroic Epic and Saga. Bloomington.

Harkins, William E. 1963 O metric'eskoj roli slovesnõh formul v serbo- horvatskom i russkom narodnom epose. American Contributions to the Fifth International Congress of Slavists, Sofia 2. The Hague.

Hatto, A. T. (ed.) 1980 Traditions of Heroic and Epic Poetry. London.

Hautala, Jouko 1954 Suomalainen kansanrunoudentutkimus. Helsinki.

Hautala, Jouko 1969 Finnish Folklore Research 1828-1919. Helsinki.

Kiparsky, Paul 1976. Oral Poetry, Some Linguistic and Typological Considerations. - B. A. Stolz&R. S. Shannon (eds.), Oral Literature and Formula. Ann Arbor.

Kuusi, Matti 1949. Sampo-eepos. Typologinen analyysi. SUST 96. Helsinki.

Kuusi, Matti 1952 Über Wiederholungstypen in der Volksepik. - Studia Fennica 6. Helsinki.

Kuusi, Matti 1954 Lemmingi isa podie. - Virittäjä 1954. Helsinki.

Kuusi, Matti 1958 Kalevalainen kertomarunous. - Oma Maa 4. Porvoo-Helsinki.

Kuusi, Matti 1963 Suomen kirjallisuus I. Kirjoittamaton kirjallisuus. Helsinki.

Kuusi, Matti & Bosley, Keith & Branch, Michael (eds. and transi.) 1977. Finnish Folk Poetry: Epic. Helsinki.

Liberman, Anatoly 1984. Introduction. Vt: Propp, Vladimir 1984.

Lid, Nils 1949. Kalevalan Pohjola. - Kalevalaseuran Vuosikirja 29. Helsinki.

Oinas, Felix J. 1971. The Problem of Aristocratic Origin of Russian Byliny. - Slavic Review 30. Seattle.

Oinas, Felix J. 1985 Studies in Finnic Folklore: Homage to the Kalevala. Helsinki-Bloomington.

Pomerantseva, E. V. 1970. Narodnõje verovanija i ustnoje poetic'eskoje tvorcestvo. Folklor i etnografija. Leningrad.

Propp, Vladimir 1984 Theory and History of Folklore. Anatoly Liberman (ed., with Intr. and Notes). Minneapolis.

Rõbnikov, P. N. 1861 Pesni sobrannõje P. N. Rõbnikovõm 1. Moskva.

Skaftõmov, A. P. 1924. Poetika i genezis bõlin. Moskva-Saratov.

Sokolov, J. M. 1971. Russian Folklore. Intr. and. Bibl. by Felix J. Oinas. Detroit.

Stief, Carl 1953 Studies in the Russian Historical Song. Copenhagen.

Tõnurist, Igor 1977. Kannel Vepsamaast Setumaani. - I. Rüütel (ed.), Soome-ugri rahvaste muusikapärandist. Tallinn.

Uhnov, P. D. 1958. Postojannõje epitetõ v bõlinah kak sredstvo tipizacii i sozdanija obraza. - V. V. Vinogradov et al., Osnovnõje problemõ eposa vostoc'nõh slavjan. Moskva.

Vasmer, Max 1929. Studien zur russischen Heldensage 2. Kolyvan. - Zeitschrift für slawische Philologie 6. Heidelberg.

Weiher, Eckhard 1972. Der negative Vergleich in der russischen Volkspoesie. München.

Zguta, Russell 1978. Russian Minstrels. Philadelphia.