ALINK="#ffff00" BGPROPERTIES="FIXED">
Kommentaar
NIITMINE (225-228)
Lood kõnelevad Kalevipoja suurest söögiisust, positiivsest tööst või annavad lihtsalt maapinna kuju seletusi - heinakaared Rõhu soos.
Soome Kalevanpojat ja nende niitmislood on tuntud Agricola tekstis 1551: Mikael Agricola, Suomalaisten pakanalliset jumalat Caleuanpoiat Nijttut ia mwhd löit. Waan Carialaisten Nämet olit Epeiumalat quin he rucolit. (V. Tarkiainen ja O. J. Brummer, Poimintoja vanhemmasta suomalaisesta kirjallisuudesta, Helsinki 19252, lk. 9.) Calewanpoika esinevat ka Carolus Pictoriusel 1622. a. Riias trükitud soomekeelses palveraamatus «Ristist ja kiusauxest»: «nin hywin cuin ikänäns yxi suuri ja wäkewä Calewanpoika hänen coco kädelläns.» (M. J. Eisen, Stahl, kurat ja kalev. EKeel 1925, lk. 38.) Kalevist niitjana vt. ka Ganander, Finnische Mythologie (Rosenpl. Beitr. XIV, lk. 99). Erik Schroderuse leksikonis 1637. aastast (ladina-saksa-rootsi-soome keeles) olevat gigas tõlgitud sõnaga Calevan Poica. Et mainitud teost polnud võimalik kätte saada, vt. Sitzungsberichte d. GEG 1900, lk. 123-124. Sama allika järgi toob Th. Hiärn, Ehst-, Liv-und Lettländische Geschichte I, lk. 37 ja 39, viimasel leheküljel vigaselt - Cavela Söhne.
Vrd. maapinnavormid, muist. 211 jj.
Lusikasoos Kalevipoja kaare keskel on kohati kinni kasvanud umbjõgi, mida mõned nimetavad Kalevipoja jalajälgedeks. (EKRK I 4, 104 (10) < Jõgeva raj. - I. Sarv ja E. Veskisaar (1952); EKRK I 4, 103 (5) < Jõgeva raj. - I. Sarv ja E. Veskisaar (1952).)
Mõnikord niidab Kalevipoeg kogu männiku heinte pähe maha. Rannu soos aga kõik jändrikud kased. (M. J. Eisen, Mis teadis rahvas, EKirj. VI (1911), lk. 326.)
Haruldasemais variantides kõneldakse heinte kuivatamisest Pedja soos ja kuhja tegemisest. Kuhja ase on näha Kuhjamäe näol. (M. J. Eisen, Mis teadis rahvas, EKirj. VI (1911), lk. 327.)
Vrd. ka muist. 11 K, kus räägitakse niitmisest.
Heinatööga tegeleb Kalevipoeg ka siis, kui ta aitab Riisa küla peremeestel heinasaade kokku vedada. (Vt. muist. 25 B.)
Isiklikust fantaasiast kantud on tekst, kus Kalevi lese Linda pojad lähevad kolmekesi heinale, tuleb metsik hobune ning sööb päeval tehtud heinad kolmel korral, kõige noorem vend oma valvekorra ajal püüab hobuse kinni. (E 10792/6 < Tartu - A. Heraklides-Treumann (1894?).)
225 H. Kalevipoja luiskamisest läks hein iseendast maha. A. Annist arvab, et vikati helist rohu mahalangemise aluseks on lugu tugevast poisist (Aarne mt. 650 A ja 400), kus poisi kirveterituse hääle tõttu või lihtsalt hüüde peale langeb maha kogu mets. Hääl metsa murdjana esineb siiski laiemalt. Ka rahvalauludes kõneldakse hüperboolse võrdlusena metsa murdumisest laulu mõjul:
Kus mu hääli helkinesse,
parem hääli paisunesse,
lähem hääli laskunesse,
säält see mõtsa murdunesse,
ilma noorita mehita,
terävetä kirve'etä.
(E. Laugaste, Valimik eesti rahvalaule, lk. 26 < Paistu.)
Vrd. A. Annist, Kalevipoeg I, lk. 56-59; ka muist. 224 kommentaar.
Soomes on samad muistendid arvatavasti püsinud algupärasemal kujul: Kalevanpoika niidab Pöytyä ja Marttila kihelkonna piiril, vihastab ühe eide käitumise üle ja neab: «Älköön täällä missään kasvako heinää, äiköönkä myöskään kukaan neitsyt pääskö naimisiin.» Samasuguse muistendi on Kaarle Krohn kirja pannud värsi kujul:
Se kaunis Kalehvon poika,
Teki päivän pääkön vartta,
Toisen päivän kirjaeli.
Meni mehtään aamusella.
Kaati kuuset kannolleen.
Siitä huuti heiahutti
Kunne huuto kuulunee,
Sinne kaski kaatukoon.
Kaikin vuosin kasvakoon,
Tereä elköön tehkö
Sina ilmoisna ikänä.
(M. Haavio, Suomalaisen muinaisrunouden maailma, lk. 255.)
Muistendid niitmise kohta on seega ühised eestlastele ja soomlastele (K. Krohn, Soome-eesti vanast rahvalaulust, lk. 61).
Muistendeist maa viljatuks kündmise kohta vt. võrdluseks muist. 211.