Kommentaar
PÕRGU (361-366)
Rahvapärane materjal on vähene. Osa andmeid on tugevasti individuaalse fantaasiaga segatud, nagu esineb J. Sõsteri üleskirjutuses (muist. 362), või saanud osas (muist. 363), kus kõneldakse ema varjust, mõjutusi «Kalevipojast».
Põrguvangistusest vabastamine, nagu see esineb «Kalevipojas», leidub legendides targast Saalomonist.
Haruldase ja rahvapärasuses tõestust vajava teate toob A. Karu Pärnust (E 47406/8 < Pärnu (191); ka: M. J. Eisen, Kristlikud ained Kalevipojas. EKirj. VI (1911), lk. 311. Eisen arvab selle olevat kolmest muistendist kontamineeritud (sealsamas, lk. 313).
Kalevipoja põrgulood on segu muistendeist ja muinasjuttudest. Muistendielementidena esinevad veel vana võitlus Kalevipoja ja Vanapagana vahel, kuigi siin see käib käsikähmus; põrguavaused maapinnal, tunnistuseks mingi mudalomp (362); augud Vaivara mäes (362); kivialune auk Kambjas (364); avaus Kabalas (410) või Tori põrgu. Muinasjutu-teemadest esinevad siin jõuduandev või jõudukahandav nõiavedelik, kolme röövitud neiu vabastamine (Aarne, mt. 301 A, B). Vt. ka: A. Annist, Kalevipoeg I, lk. 117 jj.
«Kabala põrgu väravast» Pilistveres võib lugeda «Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetuses», lk. 7; ka: G. Blumberg, Quellen und Realien, lk. 44; Fr. Kruse, Ur-Geschichte, lk. 179. Neid on Kreutzwald kasutanud «Alg-Kalevipojas» (VIII lugu, v. 746 jj.). Muid rahvapäraseid andmeid ei ole leida. Nõiast või põrguneiust (?) Kärde mäel vt. «Kalevipoeg», Löwe tõlge, lk. 325. Vrd. «Kalevipoeg», XVII lugu, v. 327 jj. Andmeid selleks vist ka Schultz-Bertramilt. (ÕES, EK 233, 4 (2).) Uduallikas kui Kalevipoja põrguskäimise koht vt. muist. 386 kommentaar.
Kuidas vanasarvik ahelaisse pannakse ja tark Saalomon välja pääseb, sellest vt. järgmisi andmeid:
Kudas vanasarvik ahelihe panti
Kui Jeesus kõik hinged põrgust ärä päst, sis jätnü Saalomoni põrguhe ja ütelnü: «Kui sa maa pääl tark ollit, sis olõ siin ka tark,» ja jätnü Saalomoni põrguhe. Noh, vanatühi kaenu, et kõik ära viidü, sis nakanu Saalomonile ahilit tegema, et sis pand Saalomoni põrguhe kinni. Tennü üte ahila valmis ja ütelnü:
«Panõ kaala, kae, kas kaksõt katski!» r
Saalomon ütelnü:
«Ku sina kaksõt, sis mina ammu kaksõgi!»
Sis pannu vanatühi hindälle kaala, kaksanu - nii kaksanu katski.
Sis nakanu vanatühi tõisi ahilit tegema, tennü ja ütelnü:
«Ma tii, et sino kaal näid ei kaksõ!»
Saanu valmis, sis ütelnu Saalomonile:
«Panõ kaala, kae, kas jõuat katski kaksata?»
Saalomon ütelnü:
«Ku sina kaksõt, sis mina ammu kaksõgi!»
Vanasarvik pannu jäi hindälle kaala, kaksanu - nii kaksanu jälki katski. Jäll nakanu vahtsit ahilit tegema ja sõnonu:
«No nüüd ma tii, et sino kaal näid ei kaksõ.»
Tennü valmis ja ütelnü Saalomonile:
«Panõ kaala, kae, kas kaksõt katski?»
Saalomon jäi ütelnu:
«Ku sina kaksõt, sis mina ammu kaksõgi!»
Sis pannu vanatühi hindälle jäi kaala, kaksanu - nii ei joiõ inämb jõudnu katski kaksata. Saalomon koptanu sõrmega ahilide külge ja ütelnu:
«Aamen, aamen, ja, ja, niida peäp sündüma.»
Nii jäänuki vanasarvik kinni.
Sis küsünü:
«No mis mullõ sis söögis saa?»
Saalomon ütelnü:
«Söögis saa sullõ tuu, mis möldre matti rohkõmp võtt.»
«No mis mullõ joogis saa?»
Saalomon ütelnu:
«Joogis saa sullõ tuu, mis kõrtsimiis toobile puudus jätt.»
Küsünü viil:
«Mis mullõ tüüs saa?»
Saalomon annu üte vana viilitükü tõõsõle kätte, et viili tollõga ahila katski. Sis lännü Saalomon ka ära taivahe. Vanatühi viilvät nädäli otsa, sis olevat ahila ka pia katski minekil; no sis, kui opõtaja pühäpäiv kerkoh aamen ütles, sis läävat ahila ku tirises jälki kõvas. Ja vanatühi ei saaki vallale.
H II 45, 377/8 (l) < Oudova < Põlva - J. Tamm (1893). Vrd. H II 51, 825/6 (l) < Oudova < Põlva - J. Tamm (1894).
Jeesus vabastab vagad põrguvangistusest. Tarka Saalomoni ta ei vabasta, see katsugu ise välja pääseda. Pääsebki: lubab põrgu templeid täis ehitada. Siis visatakse põrgust välja. (H II 49, 922/5 (l) < Põltsamaa, Kurista v., Sulustvere k. - M. Luu < Jakob Laissaar (1895).)
Juhuslikumaid motiive vanapaganate põrgusse kinnipanemise kohta leidub ka muudes muistendite tekstides, näit. «Vaivara põrgu»: Laagna mõisa rehepapp tahab vanapaganaile Vaivara mägedes vingerpussi mängida ja räägib neist Kalevile. Kalev kiilub väljapääsuavause kividega kõvasti kinni, ette laseb kaevata augu ja ajada vett täis. (M. J. Eisen, Teised kodused jutud, lk. 68-71.)
361-363. Muinasjututüübisse (Aarne mt. 327), kus Vanapagan (või ka nõid) lapsi nuumab, et neid ära süüa, on mõnes variandis lisatud ka motiiv Kalevipoja käigust põrgusse kulda otsima. Põrgus lükkab Kalevipoeg vanamoori küdevasse ahju ja päästab nuumamiseks puuri pistetud lapsed. (H II 49, 926/30 (2) < Põltsamaa - M. Luu (1895).)
Tuttava muinasjutu ja Kalevipoja põrguskäimise ning päästmise motiivid näikse kunstlikult ühte viidud, pealegi tundub siin ilmseid «Kalevipoja» mõjusid (kulla toomine).
361. Mõnes variandis Karupoeg lööb Vanapagana maasse. (E 42700/4 (19) < Pöide - J. Prooses (1902).)
Vanapagan ja Kalevipoeg võitlevad. Võit kipub Vanapagana poole. Korraga laulab kukk ja Vanapagan põgeneb, võit jääb Kalevipojale. (E 41974/5 (l) < Halliste - J. P. Sõggel (1901).)
Vt. ka: A, Annist, Kalevipoeg I, lk. 117-122.
Võitlus põrgusillal, kaks nõiakruusi ja kuduv naine põrgus ja kuradi aheldamine, nagu see on «Kalevipoja» XVIII ja XIX loos, pärinevad vist Schultz-Bertramilt (ÕES, EK 233, 4 (2); Schultz-Bertram, Esthnische Sagen, vt. lk. 103 jj.).
Tugevaks ja nõrgaks tegevast joogist «Kalevipojas» ütleb Bertram, et see on ehteestiline motiiv. Ta viitab ka selle motiivi Ohekatku päritolule. (Dr. Bertram, Gesammelte Schriften. Dritter Band, lk. 12.)