Kommentaarid
KALEVIPOJA KAEV (304-306)
304. Laulukatke «Soolt tuli Sulevipoega . . .» pärineb laialt tuntud korduslaulust «Suisa suud». Siin ilmsesti võetud Faehlmanni muistendist «Vanemuise lahkumine», kus see on pandud irvitusena vanatüdruku suhu.
305. Laiuse Siniallikat on nimetatud ka ilmaallikaks (vt. Kreutzwald), mille puhastamine või risustamine võis saata vastavalt vajadusele vihma või põuda. Uskumus, et veehaldjas võib vastavalt maagilisele menetlusele kujundada ilma, oli rahva hulgas laialdane.
Kreutzwaldi järgi olevat olnud pühade allikate arv suur, peaaegu igal külal olnud oma ohvriallikas, neid pealegi mitu kategooriat: ilma-hallikad, elo-hallikad, puha-hallikad, silma-hallikad. (J. W. Boecler, Fr. Kreutzwald, Der Ehsten abergläubische Gebräuche, lk. 6.) «Kui rahet sisaldub üles-ajavas kõuepilves, peab Laiuse ilmaallikas algama isesugune sulisemine ja vulisemine, sest et allika kaitsjad nõu pidades läbi räägivad, kuidas allika jooksu juhtida, et meelepäraste laste orast laastava löögi eest hoida.» (J. W. Boeder, Fr. R. Kreutzwald, Der Ehsten abergläubische Gebräuche, lk. 7.) Vt. lisaks ka Kreutzwaldi käsikiri: «Die heilige Wetterquelle bei Lais» (ÕES, SK 148, 1/2 < Fr. R. Kreutzwald). Selles kõneldakse ka allika sügavuse mõõtmisest, kusjuures mõõtjad tõmbasid välja siku pealuu, sest varem ohverdati sikke allikale. Selle pühaduse rikkumise tulemusena hävitas rahe varsti ümbruse põllud. Ohvriks rahe ärahoidmise eest kasutati raha. Loomade (näit. härgade) ohverdamisest kõneleb ühenduses Võhandu jõega J. Gutslaffi poolt noteeritud «Piksepalve» (vt. G. Suits ja M. Lepik, Eesti kirjandusajalugu tekstides, lk. 120). Seega loomade ohverdamine soodsate ilmade saamiseks on laialdane. Laiuse allika vett on kasutatud haiguste tõrjeks, eriti silmahaiguste puhul. (ÕES, SK 148, 1/2 < Fr. R. Kreutzwald.)
Jõgede, allikate ja muude veekogude pühadusest kõneleb Kreutzwald mujalgi. Ta püüab vaadelda vete osa inimese elus ka muudes ühendustes, näit. mõõga karastamine on seotud mitmesuguste vetega (Kalevipoeg, VI lugu, v-d 413-432; vrd. Mäeotsa allikas, muist. 210; lisaks vt. Kalevipoeg, Löwe tõlge, lk. 306-310). Pühade vete (näit. Võhandu jõe) kohta vt. veel: ÕES, SK 142, 1/4 < F. R. Kreutzwald.
Laiuse Siniallikast kui arstiallikat, kust vanasti on käidud arstimiseks vett toomas, vt. L. Karu, Traditsioon Laiuse khk. 1929. a., lk. 8 (KM KO).
Siniallika mõõtmise kohta vt. veel: M. J. Eisen, Tartumaa Muinasjutud, lk. 44-46.
Mees tahtnud Siniallika sügavust mõõta. Sidunud kirve nööri otsa ja lasknud allikasse, mispeale allikas hakanud üle ajama. Kaks kukke kerkinud veest ja tapelnud koledasti. Mees hakanud kirvest välja tõmbama, et musta kukke surnuks lüüa, kirve asemel tulnud aga veest must vasikapea välja. Mees hüüdnud jumalat appi, mille peale kõik kadunud. Allikas saanud endise kuju ja sügavus jäänud mõõtmata. Hoiatustest järvede mõõtjaile kõneldakse paljudes muistendites, tihti tõmbavad mõõtjad välja verise loomapea. (M. J. Eisen, Rändavad järved. EKirj. XIV (1920), lk. 316.)
Unes juhatati mees allikale istuma. Nii ilmuski juhatuse kohaselt allikast hõbeaisakell, hõbejooginõu ja kuldne kroon. Mees visanud need kuivale, kuid latte mööda üle allika minnes praksatasid latid, mees pääses vaevu kurja küüsist. Ka saadud asjad olid kadunud.
Veel: M. J. Eisen, Tartumaa Muinasjutud, lk. 46-47; Eesti kinnismuistised, lk. 62-63; M. J. Eisen, Esivanemate ohverdamised, lk. 57-58; J. Kõpp, Laiuse kihelkonna ajalugu, lk. 8 ja 16-17 (fotod).
305 A. Harry Jannseni poolt koostatud kommentaar selle variandi saksakeelsele tõlkele vt. H. Jannsen, Märchen und Sagen des estnischen Volkes, lk. 185-187.
Laiuse Siniallikat kutsutakse vahel ka lihtsalt kaevuks, mille põhja pole keegi kätte saanud. (ERA II 215, 219 (11) < Jõhvi < Vaivara.)
Kalevipoja kaevuks on kutsutud ka Männikjärve (muist. 290). Üks Kalevipoja kaevatud kaev olevat Simunas, teine Rõuges. (M. J. Eisen, Eesti vana usk, lk. 82.)