Kommentaarid

KALEVIPOJA HOBUSE JÄLJED (253—264) Hobuse jalajäljed keskenduvad Kadrina, Simuna ja Väike-Maarja ümbrusse. (Vt. ka: Kalevipoeg, Löwe tõlge, lk. 315.)
Hobune maapinnavormide tekitajana esineb ka rahvalauludes:
Kus ta [= tore peigmees] takku sõedateles,
sinna suo sõedateles,
kus ta täkku tantsiteles,
sinna tantsitas tanavi,
kus ta täkku mängateles,
sinna mäe mängäteles.
(J. Hurt, Vana kannel II, nr. 202 (52).)
Porkuni metskonna I jaoskonna metsas on Kalevipoja hobuse jäljed, mis arvatakse olevat Põhjasõja-aegsed kindlused või suurtükiaugud. Kaevamisel on tulnud välja puusüsi. (KKI 18, 350/352 (1, 2) < Ü. Tedre (1951). Vrd. muist. 253 D.) Neid jalgi on kümme. (KKI 18, 347/348 < Väike-Maarja raj. — Ü. Tedre (1951).) Kammitsas hobune hüpanud ikka kaks jalge korraga. (KKI 18, 349, 353/354 < Väike-Maarja raj., kolhoos «Viisnurk» — Ü. Tedre (1951).) Tõepoolest näib siingi olevat tegemist jääaja moodustistega.
253 A, B, C. Arvatavasti Emumäe kohta käib Läti Henriku kroonikas lõik, mis kõneleb sellest, kuidas sakslased Viru piiril ristisid kolm küla. Seal oli mägi väga ilusa metsaga, kus, nagu rääkisid kohalikud elanikud, sündis suur saarlaste jumal Tarapita… Üks vaimulik raius metsa maha ja koos sellega ka pühakujud. Inimesed juures imestasid, et neist verd välja ei tulnud. (Läti Henriku kroonika XXIV 5.) Mägi on seega juba varakult oinud pühaks peetud koht. Ka hiljem on see tihedasti seotud haldjatraditsiooniga. (Vrd. Silberleich, Lõune-Virumaalt. Kõne kodumaast. Valgus 8. VII 1881, nr. 30, lk. [2].) Emumäel asetseval kivil nähtud verd ja vaime. (I. Post, Ajalooline traditsioon Simuna khk. Avanduse ja Salla valdadest 1932, lk. 38. KM KO.) Mäe kohta leidub ka muistendeid peidetud varandustest, mida käidud otsimas. ([R. Viidalepp], Emumäe peidetud varad. Sakala 1929, nr. 13.)
Peetla tümas soos on kuivemad künkad, kus olid sõdade aegu pelgupaigad. Sinna viidud ka lehmad, võru suu ümber, et ei saaks ammuda, hobustel pea jalge vahel, et ei saaks hirnuda. (I. Post, Ajalooline traditsioon Simuna khk. Avanduse ja Salla valdadest 1932, lk. 11/12. KM KO.) Jälle tõend selle kohta, et Kalevipoja-traditsioon seotakse tihti ajalooliste ja mütoloogiliste paikadega. Läti Henriku andmed graafilises kujutuses vt. L. v. Maydell, Fünfzig Bilder, lk. 17.
253 C, 254. Silberleich, Lõune-Virumaalt. Kõne kodumaast. Valgus 8. VII 1881, nr. 30, lk. [2—3]: Laekvere mäed on Peetla soo ligidal. Seal Salla külast ühe suure kivi alt on leitud palju vanu hõberahasid. (Vrd. muist. 219 B.)
Soome hiiumuistendeis esineb samuti motiiv — hiidude poolt aravõetud mullast tekib neem, saar; kust muld võeti, tekib järv. Siin kraabib hiiu hobune mulla üles. (M. Haavio, Suomalaisen muinaisrunouden maailma, lk. 253.)
254. M. J. Eisen, Eesti vana usk, lk. 76—77.
259, 261. Assamalla Vanakubja maal olevat trehtrikujulised ca 1,5 m sügavad, 3-4 m laiad augud, praegu põldudelt korjatud kive täis aetud. (KKI 18, 361 (2) < Väike-Maarja raj., Assamalla, kolhoos «Kommunismi Tee» — Ü. Tedre (1951).) Täiendavalt veel KKI 18, 369/370 < Väike-Maarja raj. — Ü. Tedre (1951): «Teejuhi Emilie Maldvere... teatel peab Siimu heinamaal olema 15 süvendit — hobuse jälge. Meil õnnestus leida ainult 13. Tõenäoliselt on viimased lohud niivõrd rohtu täis kasvanud ja võib-olla ka teadlikult kinni aetud (et heinamaad tasandada), et osutub võimatuks nende kindlaksmääramine.» Varem on selliseid jälgi olnud ka Väike-Maarja raj. Maanuse talu heinamaal. (EKRK I 2, 366 (2) < Väike-Maarja raj. - A. Rõõm (1951).) Ka: A. Liiv, Kalevipoja seikluste jälgi. -Porkuni-Assamalla. Ilo I (1929), nr. 3, lk. 27.
15 km Väike-Maarjast Roelas, ka Pandiveres, olevat selliseid jälgi. (EKRK I 2, 367 (l) < Väike-Maarja raj. - A. Rõõm (1951).)
Kullenga ja Kadila vahel söödi peal leidub samuti Kalevipoja hobuse jälgi, mis asetsevad süstemaatiliselt kindla vahemaaga. (EKRK I 2, 390 (3) < Väike-Maarja raj., Porkuni - A. Rõõm (1951).)
260. Kalevipoja hobuse (mõnede teadete järgi Kalevipoja) jälgi leidub Saksist Assamallani. (EKRK I 2, 388'(2); 402 (4); 361 (5); 360 (I):
Augud on ca 70 cm sügavad, 0,5 kuni l m laiad, asetsevad paarikaupa põiki; 399 (3): Augud on nii sügavad, et üks 12-aastane poiss sinna ära uppunud; 392 (5); 366 (3) < Väike-Maarja raj., Porkuni ja Assamalla, EKRK I 4, 192 (7) < Rakvere raj. - A. Rõõm (1951).)
Kalevipoja hobuse jälgi leidub veel Assamalla luhal (muist. 268 O).
Jälgedest Vao heinamaadel veel:
«Väike-Maarjast lähevad Kadrina Kalevipoja vaod.
Vao heinamaadel hakkavad Kalevipoja hobuse jäljed, lähevad kuni Neerutini, minu teades, aga võib olla, et edasi üks 20 km maad.
Aga vanasti peeti sõda, need on vast pelgupaigad või positsioon. Need jäljed on ümmargused, umbes poolteist meetrit läbimõõt. Nende vahet on nõnda üks kümme meetrit. Öeldakse, et Kalevipoja hobuse jäljed - Kalevipoeg sõitis ja hobune oli nii tugev, et jäljed jäid järgi.» (RKM II 83, 492/3 (25) < Keila raj., Kernu k/n. < Väike-Maarja, Vao v., Kaarma k. - J. Põldmäe (1958).) Hobuse põlvelohkudest muist. 223 F.
263. Vaikus olevat ka vaese mehe sauna suurune kivi, Kalevipoeg olevat selliseid visanud. (ERA II 216, 379 (40) < Haljala - H. Kangru.)
Kreutzwald kõneleb kabjajälgedest Neerutis Mäeotsa perest Jõepere Aruküla poole. Jäljed on tekitanud kammitsasse pandud hobune. Jäljed suunduvad mõningate katkestustega kuni Simunasse. (Vt. ka Schüdlöffeli artikkel, lk. 70 jj.) Süvendid on võrdse vahemaaga ja kõrvu. Näib, nagu oleks neid kaevanud inimkäsi; nende tekkimine on jäänud senini mõistatuseks. (Fr. R. Kreutzwald, Kalevipoeg 1861, lk. 529. Ka: G. Blumberg, Quellen und Realien, kaart.) Need võivad olla ka puhtlooduslikud nähtused, jääaja moodustised.