Kommentaarid

KALEVIPOJA JÄLJED (240-252)

Kalevipoeg (Kalev) jätab oma käikudel nagu tavaline inimene mitmesuguseid jälgi, ainult et need jäljed on palju suuremad. Maastikupildis näeme neid jälgi mitmesuguste aukude ja lohukeste kujul. On tekkinud koguni orge (muist. 223 C). Enamasti tallab ta jäljed jalgadega, kord märgitakse ka Kalevipoja käeauke (muist. 251). Peale aukude maapinnas võivad tekkida sood. Nn. käeaukude seletuseks vt. muist. 189 kommentaar.
Väike-Maarjast Laiuse, Järva-Jaani, Tuüri, Rapla, Martna ja Saardeni on jälgedeks augud maapinnas; Palamuse, Tartu, Rannu ja Võru ümbruses sood.
Kreutzwald värsistab:
[Kalevipoeg]
Sammus piki sooda mööda,
Läbi laia lagedaida,
Läbi metsa laanesida;
Kus, kui teeda väga kitsas,
Rada väga raskeliko:
Puid ja põesaid maasta kitkus,
Mis tal jalga takistanud,
Sammo kiiro kütkendanud.
Kus ta tormas läbi laane,
Senna tegi tänavada;
Kus ta soosta läbi sõtkus,
Raskel sammul rabadikust;
Senna sündis laia kraavi,
Kasvis kohe kaevandiko;
Kus ta jalga rõhus kinko,
Seal läks kinko lamaskille;
Kus ta kanda kogemata
Oli korra komistanud:
Senna sigis sügav loiku!
(Alg-Kalevipoeg, VII lugu, v-d 25—43.)
245, 249. Hiid astub vahel pikad sammud, sellest ka pikk jalgede vahe. (Vt. ka: M. J. Eisen, Eesti vana usk, lk. 82.) Selline muistend on tuttav ka Soomes. (M. Haavio, Suomalaisen muinaisrunouden maa-ilma, lk. 252.)