Kommentaarid
KÜNDMINE (211-223)
Rahvapärased on kahesugused künnilood: negatiivsed, kus hiid Kalevipoeg künnab maa viljatuks (Kreutzwald on kasutanud sellist künnilugu ka «Kalevipoja» XVI loos penisabaliste maal)1, ja lihtsalt lood, kus Kalevipoeg künnab maad, mille tunnistuseks on mäed ja orud. Sellist rahvapärast muistendit kasutades oli Kreutzwaldil loomulikult õigus näidata Kalevipoega viljaka kündjana. Negatiivse kündmise näiteist üks on esituse poolest veidi kahtlane, aga siiski võimalik, et Kalevipoeg vihastub Kadrina rahva peale ja künnab hulga põllumaad sooks (219 B). Arvatavasti muist. 219 B alusel kõneleb Eisen, nagu oleks Kalevipoeg heinamaa sooks neednud. (Eesti vana usk, lk. 131.)
------------------------------------------------------------------------------------------
1VI lugu, v-d 936-943:
Siisap võttis suisapäida,
Tõmbas maasta tüvikuda
Tugevamast tammepuusta,
Misga sooda sahkamaie,
Kuivikuida kündemaie:
Et ei põhja põllukesed
Kasusi peaks kasvatama,
Vilja ivi valmistama.
Vrd. muist. 224.
------------------------------------------------------------------------------------------
Eesti muistendites kündmine seoses põllu viljakandmisega ei esine, nagu see esineb eeposes:
Kündis paigad põllumaaksa,
Vägevaksi viljamaaksa,
Teised kohad karjamaaksa,
Murumaaksa, heinamaaksa;
Külvas soosse sinikaida,
Sambla sülle jõhvikaida,
Mätta rüppe murakaida,
Mõnda paika mustikaida ...
(Kalevipoeg, VIII, v-d 658-665.)
Küll aga leidub seesuguseid kujutelmi rahvalauludes:
Määd mina künnin, männik kasvis,
sood mina künnin, sinikad kasvid,
põllud künnin, pohlad kasvid.
(H IV 1, 159/60 < Haljala.)
Ka Kreutzwald ise on saanud Märt Mohnilt laulu, milles kõneldakse maa viljakandvaks kündmisest:
Virro-pois olli vinderikko…
Kündsid soosse sinnikida,
Kündsid mäele männikida.
(KM KO Fond 63, M. 3 : l, lk. 122 (76) < Laiuse.)
Kündjana esineb ka Vanapagan. Vt. Vanapagana künnivagu. M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 100-101. Vt. muist 227 B.
Maa viljatuks muutmine on tuttav ka Soomes, nii on Ilomantsis sööt, kus ei kasva midagi, kutsutaksegi Kalevipõlluks. (M. Haavio, Suomalaisen muinaisrunouden maailma, lk. 256.) Soomes leidub ka ale needmist, et see vilja ei kannaks. (M. J. Eisen, Tõll ja ta sugu, lk. 50.) Ka teiste rahvaste loomingus leidub muistendeid, kus hiiud neavad peale põllu ka olendeid: lõokesi, varblasi, konni, kärbseid. (R. Kühnau, Schlesische Sagen III, nr. 1658-1670.)
Kreutzwaldi mõte maa viljatuks kündmisel võis olla (nagu rahva kujutelmadeski) see, et ehk küll mäed on võimsad, ei kanna nad siiski vilja, või ainult väga viletsat. (Vrd. «Alg-Kalevipoeg», V lugu, v-d 94-96.)
Kõige tihedamalt on koondunud muistendid kündmise kohta Neeruti ja Porkuni vahele. Neeruti mäed on kõige populaarsemad Kalevipoja künnivaod. Tartust põhja poole kuni Palamuseni on veel teisedki künnivaod (vt. pilt lk. 91), samuti Haaslaval. (Vt. ka: «Kalevipoeg», Löwe tõlge, lk. 314; M. J. Eisen, Vahepalukesed, lk. 150.) Kirjanduslikke mõjusid ilmneb muist. 221.
Asjatult seob A. Annist künnilood Kalevipoja suhetega naistesse. Need on siiski eri muistendid, ainult et A. F. J. Knüpffer ja tema järgi Kr. J. Peterson on nad juhuslikult kokku viinud (muist. 211). Muidugi on õige kündmist kõrvutada bõliinaga Mikula Seljaninovtšist (Volga Võsljavjevitš i Mikula Seljaninovitš. Bõlinõ. Biblioteka poeta, lk. 172-178). A. Annist, Kalevipoeg I, lk. 64-68.
Neeruti mägedes kündmine on seotud sagedasti võitlusega huntide vastu.
Neeruti künnivaod algavad Sadulamäe juurest ja kulgevad umb. 2 km, vaoharja laius umb. 6-10 m, vao sügavus ca 30 m. Vaoharjad ja mäeküljed on kaetud metsaga. Mäed ise asetsevad «Esimese Mai» kolhoosi maal (EKRK I 2, 422/3 < Tapa raj., Neeruti - A. Rõõm (1951)).
211. Vt. ka: [J. Jõgever,] Saja aasta eest. EKirj. I (1906), lk. 161.
211 B. Soini nime Kalevipoja paralleelnimena kasutab ka Kreutzwald «Alg-Kalevipojas» (1853), ühel korral ka «Kalevipoja» trükitud väljaandes (vt. II lugu).
211 C. Kalevipoja mõllik. Vrd. J. H. Rosenplänter, Beiträge IX, lk. 58-59 (Knüpffer) seletus sõna mõllik kohta.
212 B. Sama üleskirjutuse teine redaktsioon vt. L. Vilmre. Ajaloolist traditsiooni Kadrina kihelkonnast, lk. 44/45.
216. Vrd. ka Schüdlöffeli artikkel, lk. 70 jj.; Silberleich, Lõune-Virumaalt. Kõne kodumaast. Valgus 8, VII 1881, nr. 30, lk. [2-3]. Laekveres Kalevipoja hobuse jäljed.
223 B. M. J. Eisen, Eesti vana usk, lk. 82.
Melliste küla juurest (ligidal on Poka küla ja järv) kuni Unikülani minevat orgu tuntakse Kalevipoja künnivao nime all. Org läbib mitut küla, seepärast kannavad ka oru eri osad eri nimesid: Poka e. Melliste, Melikjärve, Kriimani ja Uniküla. Üldiselt kutsutakse seda Kriimani oruks või Kalevipoja künnivaoks e. Kalevipoja adra- või sabajäljeks, vähem Uniküla vaoks või oruks. Oru üldpikkus Mellistest Unikülani on ca 5 km, sellest Kriimani-Uniküla vaheline org 2 km. Uniküla ja oru vahel voolab väike oja, Mõraoja. Oru lõpp meenutab künnivao kohta, kust ader on järsku välja jooksnud. Seni arvatud kolme vao asemel on siin tegemist üheainsaga, mis algab Prilli kõrtsi lähedalt Melliste küla juurest ja kulgeb Unikülani. Nn. künnivagu on rahvasuus küllalt populaarne. (EKRK I 16, 53/60 < Tartu raj. - A. Rõõm ja L. Hainsalu (1957).) Kohati kutsutakse seda orgu siiski ka Vanapagana vaoks. (EKRK I 16, 59/60 (l) < Tartu raj. - A. Rõõm ja L. Hainsalu (1957).)
224. Kalevi põllu esialgne kujutelm näib olevat seotud kujutelmaga viljakandmatust maast (liivamaast või soost), nii näit. Knüpfferi seletus nimetuse «mõllik» kohta ja muist. 211. Ka soome Kalevanpelto on koht ilma taimestikuta, tulemus põllu äraneedmisest Kaleva poolt (K. Krohn, Soome-eesti vanast rahvalaulust, lk. 61).
Künnivagude kohta veel: l. H II 13, 450/6 (3) < Koeru - H. A. Schultz (1890) (Kreutzwaldi mõjul.); 2. ERA II 279, 586/8 (10) < Haljala - J. A. Reepärg (1940); 3. KKI 18, 352 (3) < Tapa raj. - Ü. Tedre (1951); 4. KKI 18, 350 (5) < Väike-Maarja raj., kolhoos «Viisnurk» - Ü. Tedre (1951); 5. KKI 18, 366 (4) < Tapa raj., kolhoos «Punane Täht» - Ü. Tedre (1951); 6. EKRK I 2, 430 (3) < Tapa raj., Kadrina, Sootaguse k. - A. Rõõm (1951). (Hobuse jäljed minevat ka üle mägede. Neerutis on ka hobuse magamisase.) Vrd. ka: EKRK I 2, 408 (6) < Väike-Maarja raj., Assamalla - A. Rõõm (1951); 7. KKI 18, 346 (4) < Väike-Maarja raj., «Kiire» kolhoos - Ü. Tedre (1951) (Künnivaod ja hobuse kabjaasemed olevat Türsamäel); 8. EKRK I 2, 392 (5) < Väike-Maarja raj., Porkuni - A. Rõõm (1951).
Saadjärve-ligidastest künnivagudest vt. Faehlmanni kõne. Samuti «Alg-Kalevipoeg», V lugu, v-d 100-102; «Kalevipoeg», VIII lugu, v-d 651-681. «Kalevipoja» kommentaaris annab Kreutzwald sama seletuse künnivagude kohta Saadjärve ligidal (Fr. R. Kreutzwald, Kalevipoeg 1861, lk. 529). Pilt lk. 91.
Rahvapärane künd on sageli kättemaks, kus Kalevipoeg künnab maa viljakandmatuks või sooks. Kreutzwald on seda motiivi õilistanud ja võitleb eeposes selle kaudu baltisakslaste laiskuseteooria vastu. Selle teooria järgi olevat eestlane põhiliselt laisk, sellest olevat tingitud ka tema vaesus. (Vrd. näit. üht sellist kirjutust: «Ueber die jährliche Hungersnoth der lief- und ehstländischen Bauern.» A. W. Hupel, Nordische Miscellaneen VI (1784), lk. 73-90. Selliseid kirjutusi ja arvamusi ilmus hiljemgi.)