338. KALEVIPOEG JA RAUDMEHED KOIVA KALDAL

[Kalevipoeg ja raudmehed Koiva kaldal]

A.
«Lühhidelt tahhan siin sõllest räkida. Sesinnane sõlg ei olnud õbbedast, waid ühhe ellaja luust tehtud, mis kallimaks arwatakse kui kulda. Se immeline ellajas ellab süggawal India maal, temmal on kenna kirju nahk ja wägga maggus ais, mis kõik lomad rõemsaks ja aiged terweks teeb. — Surreb ellajas, siis lähheb maggus ais luie sisse, kust ta ial ärra ei kau. Luust kunstlikult nikkertatud sõlg paistis läbbi kui klaas, liigas elledamast kui õbbe, walgemast kui lummi ja aises illusamast kui Maarja-rohhi. Sõlle wäljapole külle peale ollid kennad pildikujjud nikkerdatud, kujjude wahhel jooksid kuldwirud, sõrwad sinnised ja punnased. Keskpaika olli wägga kennast üllestehtud, kuida ennemuiste Kallewi-poeg Koiwa jõel wähhil olli ja kolm raudride mehhed temmale wõersi tullid. Kallewi-poeg istus kässi põsakil kaldal, üks juurtega tükkis maast ülleskistud kuusk olli södi wardaks, ja obbune södiks warda otsas. Raudride mehhed tahtsid Kallewi-poega endale abbimehheks palgata. Kallewi-poeg ütles: «Essiteks peame rammo katsuma, kas kokko sünnime? Ma ei wiitsi teie kõhhetumate pärrast üllestõusta. Tõmmake mo söda warras jõest wälja, et nähha saan, kas wähkesi külles on?» Raudmehhed ei jõudnud warrast ligutada. Kallewi-poeg käskis neid liggemale astuda; tõstis neid siis kolmekeste omma pahhema käe pihhule, wõttis parrema käe sõrmedega essimese raudmehhe niudest kinni ja wiskas kät rabbades tedda mahha, et mehhike rinnuni ma sisse waus; teine waus suni, agga kolmandamale olli nisugguse matsu annud, et raudmees kaks sülda ma alla waus, ja auk weel tännapäwani Koewa jõe kaldal nähtawal on. Seal ei ussaldanud keddagi pikkemalt Kallewi-poeaga kaupa akkata sobbima. Sedda, mis sõnnaga täielikult ei jõua ärraselletada, olli pildi kombel illusast sõlle peale tehtud, ja kirri pildi ümber aitas luggu tähhentada.»
[Fr. R. Kreutzwald,] Reinowadder Rebbane, lk. 110—111 = Ma-rahwa Kassuline Kalender ehk Täht-ramat, 1851, lk. 36—37.

B.
Kalevipoeg käinud Riia linna juures Koevajõe (== Kuiva?) ¹ ääres vähki püüdmas. Tal olnud suur kuusepuu vardaks.
EKnS 32, 3 < Kodavere, Pala v., Halliku m. — L. Kettunen (1911). Trükitud: O. Loorits, Vanarahva pärimusi, 1934, lk. 90; 1936, lk. 105.
1 Tõepoolest on vihjatud Koiva jõele. — E. L.
----------------------------------------------------------------------------

339.
Ein anderes Mal kämpfte er [= Kalevipoeg] mit drei Teufeln. Den einen schlug er sogleich bis zu den Knien in die Erde, den anderen in drei Theile, den dritten zu Wasser (vgl. unten maa-alused ); diess geschah auf einem grossen runden Platz auf einer Wiese des Gutes Ladigfer.
F. J. Wiedemann, Aus dem inneren u. äusseren Leben d. Ehsten, lk. 421. Vt. veel: E 42563 < Kadrina, Palmse v. — Joh. Sõster (1902). Vrd. muist. 361—366.
[TÕLGE.]
Üks teine kord võitles ta [== Kalevipoeg] kolme kuradiga. Ühe lõi ta põlvini maasse, teise kolme ossa, kolmanda vette. See toimus ühel suurel ümmargusel platsil Laekvere mõisa aasal.