Ajalugu

Eestlaste rändamine Austraaliasse algas peamiselt 19. sajandi lõpus. Just nende ning 20. sajandi alguses saabunud hakkajate eestlaste rajatud lugemistoad ja seltsielu ning suhtlemine kodumaaga on ühtse kultuurielu alus tänaseni. 1901. aastal vastu võetud Valge Austraalia seadus tugines briti kultuuri ja hariduse ametlikult tunnustatud egalitaarsusele. Lähimaadest sisserännanud mitteeurooplaste suhtes kehtisid ranged maaostu-, omandi- ja elukutsepiirangud. Immigratsiooni piiramise akti alusel saadeti mandrilt välja näiteks polüneesia töölised. Valge rassi ja ennekõike briti päritolu sisserändajate radikaalne eelistamine iseloomustas Austraalia ametlikku migratsioonipoliitikat kuni 1980. aastateni. Valgenahaliste ümberasujatena olid eestlastel 20. sajandi alguses head majanduslikud võimalused ja demokraatlikud õigused. Suurem Eestist ümberasumine toimus 1920.-1930. aastatel, kui eestlaste arv tõusis tuhandeni. Austraaliasse rändas eestlasi Eestist, Vanemaalt ja Aasia maadest.

Teise maailmasõja ajal ja järel otsustas Austraalia valitsus laiendada riigi elanikkonda ja arendada Inglismaast sõltumatut majandust. Austraalia immigratsioonipoliitikat iseloomustas jätkuvalt selgepiiriline orienteeritus valgele briti elanikkonnale (Vasta 2002). Kuna briti immigrantide arv ei rahuldanud demograafilisi ega majanduslikke vajadusi, langes valik balti ja slaavi sõjapagulastele, kes sobisid oma rassi ja antikommunistlike ideede poolest riikliku poliitikaga. Esimeste sõjajärgsete pagulaste ehk “ilusate baltlaste” saabumine oli seotud immigratsiooniminister Arthur Calwelli avaliku lubadusega, et kümne briti immigrandi kohta lubatakse maale üks muulane. Austraallaste vastuseisu massilisele sisserännule nõrgendati, otsides põgenikelaagritest sobiva välimusega kultuuriliselt ärksaid nooremaid inimesi. Sellise valiku tulemusena saabus aastatel 1947-1951 Austraalisse 180 000 idaeurooplast, mis moodustas 37% kogu tollasest immigratsioonist, lisaks sisserändajad Saksamaalt, Hollandist ja Skandinaaviamaadest (Vasta 2005: 8). Eestlasi saabus umbkaudu 6000 (Siska 1988: XX; Kõiva 2007: 40). Saksamaalt DP-laagritest immigratsioonikomisjonide loaga Austraaliasse rännanud inimeste hakkamasaamist on hinnatud väga heaks, kuid neile pakutud tingimusi piiravateks ja ebasõbralikeks (Vasta 2002). Enamasti saabuti kaheaastase lepinguga tegema kõige raskemaid ja ebapopulaarsemaid lihttöid. “Ilusate baltlaste” saabumine Austraaliasse oli tähtis poliitiline sündmus ja neile pöörati meedias teadlikult tähelepanu. Tänaseni on tolleaegsest vastuvõtust koduarhiivides säilinud ajaleheväljalõikeid ja fotosid, sündmust kajastab ka omakirjutatud kultuurilugu (Haas, Siska 1988).

Pagulasi toetas ka Eesti Abistamise Komitee, mis moodustati siis, kui kirjavahetuse ja ajakirjanduse vahendusel teadvustus põgenikelaagrite elanike vilets olukord. Esialgu korraldati rahvuskaaslaste heaks tuluõhtuid rõivaste ja toidu, hiljem raha saatmiseks, läkitati ka kutseid ja garantiikirju. Märkimisväärne on, et seda tehti mitte ainult sugulusliine, vaid ka rahvust silmas pidades. Varasemad ümberasunud korraldasid saabujatele vastuvõtu ja majutuse, abistasid esialgse töö- ja elukoha leidmisega - parema puudumisel nt ajutise ööbimispaigaga Eesti Majas. Seesugused kontaktid vähendasid ümberasumise riske ning varustasid saabujaid vajalike juriidiliste ja taustateadmistega paremaks hakkamasaamiseks uutes oludes.

Vähemal määral rännati Austraaliasse kogu Teise maailmasõja järgsel ajal: saabusid tagasi varasemate asunike lapsed ja diasporaa liikmetest ümberasujad (sh lähialadelt Tasmaaniast ja Uus-Meremaalt), vähemal määral tulid okupeeritud Eestist vanemad ja lähisugulased, meelsuspõgenikud ja parema elu otsijaid. Noorema põlvkond siirdus võimaluse korral siiski pigem Põhja-Ameerika ja Euroopa riikidesse, harvem Austraaliasse.

1980. aastatel orienteerus Austraalia valitsus kultuurilise mitmekesisuse poliitikale. Väärtustati eri rahvuste osa majanduse ja kultuuri arendamisel ning liberaliseeriti immigratsiooniseadusi. Üks uuenenud suhtumise väljendus on eri rahvuste elu ja nende Austraaliasse saabumise tutvustamine näitustel, trükistes, internetis; eri rahvuste pärandit ja mälestisi kogutakse arhiividesse. Riikliku poliitika muutumine on kasvatanud usaldust Austraalia vastu ja muutnud ümberasujate hoiakuid.

1990. aastate migratsioon oli seotud paremate elutingimuste ja töövõimaluste otsimisega, järgneti ka elukaaslasele. Selle kõrval on olulisel kohal turism ja ajutine elama asumine atraktiivsesse piirkonda. 21. saj kasvas koolitatud spetsialistide asumine soodsatele töökohtadele, suurim oli siiski ajutiste töö- või turistiviisadega riiki sisenejate arv. Peamiselt elatutakse füüsilistest juhutöödest. Osa sellistest ränduritest on Austraalias elanud kuni kümme aastat. Väiksem osa hilismigrantidest on lõimunud kohaliku eesti seltsieluga, enamasti arendatakse alternatiivset noorte seltsielu, kus olulisel kohal on suhtlemine oma sotsiaalse võrgustikuga kodumaal ja omavaheline suhtlemine veebikeskkonnas (Orkut, You Tube, Skype).