Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 22735 (3) < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui elumaja vanem sureb, siis pannakse tähele, kas vanas ehk noores kuus. Kui ta vanas kuus sureb, siis surevad ka elumaja loomad selle järele, kui noores kuus, siis ei ole midagi viga. Sellepärast võetakse ka puusärgi tegemise laasta (kui vanas kuus surnud on) ja viiakse loomalautadesse. See peab hoidma, et loomad ei sure.

E 22736/8 (1) < Saarde khk. - J. Kangur < Mari Linnom (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kodukäija Üks rikas majaomanik oli ära surnud ja oma maja ja hulga raha järele jätnud. raha ei ole keegi ülesse leidnud, sest et see igaveste ära peidetud olnud ja ta ei ole seda ka kellegile ütelnud, kus raha varjul on. Maja aga oli pärijate kätte jäenud, kelledest üks perekond sinna elama asunud. Peale matmist hakanud endine majaomanik kodu käima ja imimesi hirmutama. Ta lõhkunud majariistu, kustutanud tuled ära ja mitu korda pillunud kerise ahju pealt maha. Seal majas ei ole enam keegi elada tohtinud, nii et seal juba mitu perekonda olnud, aga kõik olevad sealt ära põgenenud. Viimati läinud üks vaene mees, kellel kusagil omal ulualust ei ole olnud, sinna majasse elama. Esimese õhtul võtnud ta tule ülesse ja hakanud õhtust sööma. Äkiste sündinud suur kolin ja üks must kass tulnud tuppa. Kass vaadanud tuas ringi, siis hüpanud laua peale ja võtnud küinla kõige tulega laua pealt mehe eest ära. Kass kustutanud tule ära ja kadunud ka ise. Vaene mees ütelnud: "Kui see jumala tahtmine on, et ma ilma tuleta pean olema, siis katsun ka nii läbi ajada." Ta heitnud õlgede peale magama, ilma et sellel õhtul midagi muud iseäralikku näha oleks olnud. Teise õhtu hakanud ta jälle õhtust sööma. Tuld tal enam põlema panna ei olnud, õhtuöögiks olnud tal leiba, vett ja soola. Kui ta pimedas söönud, olnud jälle kolinat kuulda, üks must kogu karanud laua peale (pimedas ei ole ta näinud, kes see olnud) ja võtnud tema eest veekruusi ära ja kadunud niisama järsku kui ta ilmunud. Vaene mees aga ütelnud: "Kui see jumala tahtmine on, et ma leiba ja soola ilma veeta pean sööma, siis katsun ka sellega leppida." Peale sööma heitnud ta magama, öösel korra käinud üks kogu tema jalge juures ja katsunud teda jalast. Selle peale jäenud ta magama ja ei ole enam midagi kuulnud. Kolmandamal õhtul õhtusöögi aegas tulnud jälle üks must kogu kolinal tuppa, hüpanud laua peale ja võtnud soolatoosi tema eest ära, kui ta ka niisama järsku kadunud, kui ta tulnud oli. Vaene mees aga ütelnud: "Kui see jumala tahtmine on, et ma leiba ilma soolata pean sööma, siis katsun ka sellega leppida." Kui ta magama heitnud, läinud tuba korraga valgeks ja endine majaperemees astunud latretulega tuppa. Ta tulnud vaese mehe aseme ligi ja käskinud teda magamast ülesse tõusta. Kui vaene mees ülesse tõusnud, hakanud endine majaperemees rääkima ja ütelnud: "Sina oled niisugune mees olnud, kes mulle haudas rahulist puhkamist on valmistanud. Minu matjad viisivad mind ilma jumalasõnata majast välja, sellepärast minul haudas rahu ei olnud ja mina pidin siis majas kodu käima, aga et sina nüüd juba kolm korda jumala nime nimetasid siin majas, siis saan ka mina nüid haudas rahu ja ei tule enam sealt kordagi välja." Viimati näidanud ta vaese mehele, kus tema raha seisab ja käskinud seda omale võtta. Enne poolt ööd kadunud ta järsku tuast ära. Kui ta ära läinud, heitnud vaene mees uuesti magama ja maganud rahulikult hommikuni. Hommikul ülesse tõustes vaadanud ta seda kohta, kus tal raha näidatud olevat. See olnud seina äärest eemal kolmandama põrandalaua all. Ta kiskunud laua lahti ja leidnud ka sealt hulga raha ühe suure pudeli sees. Ta võtnud selle raha ära ja ostnud omale elutarvidust. Pärast elanud ta üsna rahuliste seal majas kunni surmani. Et tal ühtegi pärijat ei olnud, jätnud ta oma järelejäenud raha vaestele pärida.

E 22743/5 (4) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks mees raiunud metsas puid, kusjuures tal kirves kivi vastu puutunud ja nüridaks läinud. Kui ta kirvest ihuma hakanud ja künka peale istunud, tulnud üks vana mehike tema juure ja ütelnud: "Tule minuga ühes natuke maad käima, ma tahan sulle midagi näidata." Mees kuulanud vanamehe sõna ja läinud temaga ühes, kus ta ise mõtelnud: "Ei tea, mis ta minule ometi näitab." Nad läinud kahekesti sõna lausumata edasi, mets nende ümber oli koguni võeraks jäenud, nii et puuraiuja sugugi ei ole teadnud, kus nad on. Viimati tulnud nendele õiete paks laas ette, kui nad seal laane all veel tüki maad edasi läinud, jäenud see harvemaks ja suure puude asemel olnud väikesed põesad. Põesaste vahel hakanud maapind ikka pehmemasse ja märjemasse minema kunni nende ees viimati üks väikene järv olnud. See olnud nii musta põhja ja mudase veega, et see vesi kui tõrv välja näinud. Sinna järve ääre jäenud nemad kahekesi seisma, seal ei ole mingisugust healt kuulda olnud, aga äkiste tõusnud keskpaika järvest üks inimese kogu ülesse ja hüidnud valjuste appi. Nii oli ta kolm korda ülesse tõusnud ja iga kord appi hüidnud. Viimase appihüidmise järele hakanud vesi keerlema ja see kogu kadunud ühes veekeeruga ära, pärast olnud tuulekohinat kuulda ja kohina seest hüidnud üks heal: "See on Ämma Liisu, peastke teda!" Tuulekohin kadunud ära ja selle järele ka ühes vanamees, kuna puuraiuja üksinda sinna seisma jäenud. Ta vaadanud ka ringi, et teada, kuspoole ta peaks minema. Ta läinud mõned sammud edasi ja leidnud ennast oma tööjärje juurest. Ta oli kõigest ühe vakamaa maad eemal kainud, mis küll tema arvates mõndakümmend versta pidanud olema. Kui ta õhtul koju läinud, kuulnud ta koduse rahva käest, et Ämma Liisu olla ennast kaevu ära uputanud. Ämma Liisu olnud üks suur nõid või tark, kes oma sõnadega teiste inimestele palju kurja teinud. Teda oli viimati kangesti kurjast vaimust kiusatud ja igatpidi oma elu kästud võtta, et temal enam andeksandmist loota ei olevat. Küll oli teda puua kästud ja ennast uputada, kunni ta viimaks kaevu läinud ja seal ennast ära uputanud.

E 22748/9 (6) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tulihänd Ühel näeripäeva (laupäeva) õhtul olnud üks taluperemees kõige oma perega kodu. Sulased ja tüdrukud teinud kõiksuga nalja, küll valanud õnne ja muul moel püidnud eestuleva aasta juhtumisi teeda saada. Kui viimati kõik tembud ja vigurid tehtud saanud, ütelnud peremees: "Nüid on kõik tembud tehtud, aga ma tahan veel midagi näidata, ma teen tulihänna valmis." Teised ei ole seda uskuda tahtnud ja seisnud selle vastu. Peremees pole midagi rääkinud, vaid läinud ahju taha nurka, kus alles päevasest vihtlemisest saadik vanad viheldud vihad seisnud, võtnud sealt kaks vana vihta, korjanud muud vana peetud kraami kokku ja hakanud tulihända tegema. Kõik pere vaadanud juures. Kui tulihänd valmis saanud, saatnud peremees pere teise tuppa, et tulihännale hinge andmist mitte ei näeks. Teised läinud kõik ära, sulane aga pugenud hobuse nõu taha (talukohtates peetakse suured nõud veega tuas, millede sees hobuse jootmise vesi seisab), et sealt näha, kuidas peremees tulihännale hinge annab. Peremees pomisenud mõned sõnad, lõiganud vasaku käe nimetsisõrme katki, lasknud sealt kolm tilka verd tulihännale südamesse. Tulihänd liigutanud esimese korra, aga ei ole ülesse tõusnud, liigutanud teise korra, ei ilmaski, peremees saanud vihale ja löönud jalaga tulihänna nurka ja ütelnud: "Noh, mis sa ootad, et ülesse ei tiku või tahad siia nurka siputama jäeda?" Tulihänd tõusnud ülesse ja roninud ahju otsa peale, võtnud kerisekivi ja visanud hobusenõu taha. Sulane saanud aru, et teda visatud, pugenud sealt salani välja ja läinud rihale. Rihal otsinud ta kaks vana luuda ülesse ja ka muud niisugust kraami kui peremees, teinud nendest niisama tulihänna valmisse kui peremeeski oli teinud. Tulihänd tõusnud ülesse ja küsinud sulase käest: "Mis ma teen?" Sulane vastanud: "Mine katsu sellega jõudu, kes tuas ahju otsa peal on, kumba teitest tugevam on." Tulihänd läinud tuppa. See tulihänd, kes ahju otsel olnud, võtnud jälle kerisekivi ja visanud võera tulihännale vastu silmi. Teine pole ka laisk olnud, vaid karanud ahju otsele esimese kallale. Oh sa puraku, mis siis sündinud! Tulihännad riielnud nii, et tuba tuhka ja tahma täis olnud. Kõik pere olnud olnud hirmuga üks ühes teine teis kohta pugenud. Viimati läinud peremees nende ligi ja ütelnud: "Mis teie muidu riidlete, teie olete ju ühe maja loomad, parem minge pühadekraami tooma." Tulihännad jätnud tüli järele ja läinudki minema. Natukese aja pärast olnud tagasi - kes toonud liha, kes vorsta ja muid asju. Pärast hakanud tulihännad seltsis peremehele ja sulasele kõiki kraami vidama, mille läbi mõlemad rikkaks saanud. M. Aija Veel 15. jaan. 1896.

E 22750 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Halinga v. - J. Reitvelt < Anna Kingissepp, 17 a. (1896). R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Mees soovib, et jalgadel oleksid karvad ja sõrad. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees võtnud õhtul jalgu lahti, jäänud aga mõttes seisma. Naene küsinud: "Mis sa nenda mõttes seisad?" Mees vastanud: "Mis mina muud mõtlen kui aga seda: oleks mul kõik ihu karvadega kaetud ja jalgade otsas sõrad, siis jäeks kõik see tühine töö järele, mis mina iga homiku teen ja õhtul jälle ära laotan!"

E 22750 (2) < Pärnu-Jaagupi khk., Halinga v. - J. Reitvelt < Anna Kingissepp, 17 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk Korra mänginud lapsed jõe ääres, näkk aga pistnud pea jõest välja ja käsikinud lapsi vee sisse tulla. Lapsed aga teadnud juba näki ära ja ei ole vee sisse läinud, vaid narrinud eemalt kalda pealt näkki, üteldes: "Näkk, näkk, nõelavaras, kuue kingapaela varas!" Kui näkk seda kuulnud, et lapsed teda narrinud, pistnud ta pea vee alla ja kadunud ära.

E 22750 (3) < Pärnu-Jaagupi khk., Halinga v. - J. Reitvelt < Anna Kingissepp, 17 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra tulnud üks naesterahvas õhtu ajal metsateed, teel aga tulnud üks valge inimene ja hakanud naese kõrval hüpates edasi tulema. Nenda tulnud ta tüki maad naese kõrval edasi. Naene olnud üsna hirmu täis, äkiste kuulnud naene validat laudade kolinat ja selle peale kadunud valge inimene naese kõrvalt ära.

E 22751/2 (6) < Pärnu-Jaagupi khk, Parasma v. - J. Reitvelt < Hans Rüisson (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui inimene ära eksib, siis olla ta kurjavaimu jälgede peal ja muidu ei võida sellest peaseda, kui pannakse müts tagaspidi päha. Ehk kui see ei aita, siis peab nenda kaua ootama kunni kukk laulma hakkab, siis peaseda sellest kimbatusest. Korra olnud üks mees üsna oma kodu ligidal ära eksinud, ei ole enam aru saanud, kus kohtas tema olnud. Ta käinud mitu korda ringi, aga ikka tulnud tema selle ühe ja sellesama koha peale välja, ei ole aga kuskile mujale saanud. Viimaks unutanud ta ka oma nime ära: tema ei ole enam teadnud, kes ta on. Küll pöörnud tema mütsi tagaspidi päha, aga keegi ei ole aidanud. Ta istunud viimaks maha, et kukelaulu oodata. Kui kukk laulnud, läinud tema silmad nagu unest lahti ja ta saanud kohe aru, kus kohtas tema on.

E 22752 (7) < Pärnu-Jaagupi khk, Vee v - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kütt olnud ristipäeva lauba öösi metsas. Näinud aga, et üks hall mees tema kõrval kivi otsas istunud ja härjapilli ajanud, aga nenda valjuste, et kõik maa mehe jalgade all värisenud. Selle peale hakanud mehele üsna tema ligidale puude otsa ja maha kõiksugu linda tulema, aga nenda palju, et kõik maa ja puud üsna kubisenud täis. Mees näinud nüüd selgeste, et see enam õige asi ei ole, võtnud püssi ja pannud kodu poole jooksma ega ole enam ilmaski laupäeva öösi ega pühapäeval küttima läinud.

E 22752/22753 (8) < Pärnu-Jaagupi khk, Parasma v. - J. Reitvelt < Kaarli Leivelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra olnud jälle kütt suistepühade laupäeva öösi metsas olnud. Näinud, et üks hainasaad maa seest üles tõusnud ja tema ligidalt mööda läinud. Mees hakanud kartma ja läinud kodu. Kui ta kodu saanud, olnud ta parema käe vars ja kõik sõrmed kui tõrvatud, mustad. Mees heitnud magama ja kui ta hommikul üle ärganud, olnud ta käsi jälle vanaviisi terve ja puhas. Selle peale ei ole ta enam kallil laupäeval ega pühapäeval küttima läinud.

E 22756 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sadajalgsed inimese kallal on, siis võetagu neid sealt üheksa tükki ja vissatagu üle pahema õla sinna ahju kelle suu vasta lõunat, üteldes: "Võerad mingu, omad jäägu!" siis kaduda sadajalgsed.

E 22757 (2) < Pärnu-Jaagupi khk, Vee v - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Täia võida järgmisel viisil teise inimese peale panna. Võetakse üks tammepuulaast, mis järgmisel viisil saab kasvava tamme küllest raiutud, raiuja peab puu juures oma suu loode poole pöörma ja siis pahema poolt küllest, põhja poolt tamme küllest laastu raiuma. Aga seda laastu peab ta kolm korda kirvega lööma, enne kui ta puu küllest maha kukub. Siis võetakse see tammelaast ja pannakse kõiksugu puru sinna peale. Siis võetakse see laast kõige pealoleva purudega ja katsutakse, mis moodi selle inimese hingeõhku sinna saaks lasta, kellele täia tahetakse panna. Kui nüid selle hingeõhku kudagi moodi sinna peale on saadud, siis võetakse see puru, mis seal peal on ja vissatakse tagasikätt selle inimese peale, kes oma hingeõhku sinna peale lasi. Selle peale läheb aga see inimene täia täis.

E 22757/8 (3) < Pärnu-Jaagupi khk, Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui loomadel täid kallal on, siis võetakse nende loomade pealt kolm täid ja pannakse kahe tammalaastu vahele. Siis pannakse need laastud kõige täidega lauta ehk talli ehk kus need loomad sees on, aampalgi ja lae vahele ehk mujale koha peale, kus need laastud nenda pitsituses seisavad, et täid vahelt ära ei saa ja lastakse seal olla. Selle järele kaduda täid loomade pealt ära ja keski nõid ei saa enam sinna täia saata, ja selle ihu peal, kes need endised täid sinna saatnud, olla nende kolme täi mudel näha, mis tammelaastude vahel pitsituses seisavad.

E 22758 (4) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tahetakse, et inimene peast segaseks läheb, siis võetakse selle inimese juuksid ja pannakse metsa kahe puu vahele, kus puud teineteist vastastikku hõeruvad, siis minna see segaseks.

E 22759/60 (15) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra käinud üks peremees kahe sulasega metsas hagu raiumas. Õhtul, kui peremees teise sulasega kodu läinud, jäänud teine metsa, aga kui peremees ja teine sulane kodu saanud, olnud see sulane ikka ennem kodu, kes nendest metsa jäänud. Peremees ja teine sulane mõtelnud, kuidas ta ometi metsast ennem kodu jõuab. Ühel õhtul, kui nad jälle metsast kodu tulnud ja teine sulane jälle tule ääre istuma jäänud, peremees kutsunud ka, aga sulane ütelnud: "Ei mina praegust tule, mina suitsetan natukene aega siin tule ääres veel piipu, siin on hea soe istuda." Teine sulane aga läinud põesa taha, et näha saada, mismoodi see sulane nii ruttu kodu jõuab, kes neist metsa jääb. Kui peremees ära läinud, istunud sulane veel tüki aega tule ääres. Selle peale hakanud ta sõnu lugema. Sõnu lugedes muutnud sulane ennast hundiks ja pannud kodu poole jooksu. Teine sulane, kes siiaajani põesa taga olnud, läinud nüid ka tule ääre ja lugenud ka need sõnad, mis teine ennem oli lugenud. Sõnu lugedes muutnud ka tema ennast hundiks ja pannud kodu poole jooksu. Kui ta kodu jõudnud, läinud ta tua ukse alla, pannud esimesed käpad ukse peale, aga ei ole tohtinud tuppa minna, sest et ta ennast enam ei oskanud, tagasi inimeseks lugeda. Kui teine sulane seda näinud, kes ennem kodu olnud, tulnud ta teisele ukse peale vastu ja ütelnud: "Mis sa, siga, siia otsid, mine sigade lauta ja lase seal kolm korda uperpalli." Kui hundks saanud sulane seda kuulnud, läinud ta sigade lauta ja lasknud seal kolm korda uperpalli, selle peale saanud ta jälle inimeseks.

E 22769/70 < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas tindikala Viirtsjärvest ära kadus Kord püüdnud meie mehed ja venelased Virtsjärve ääres kalu. Olnud hää saak, kõik vened saanud kalu täis, päälegi kõik tindikalad. Hakatud kalu jagama, mehed jagamise juures tülisse. Üks venelane visanud leivapätsi järve. Ja eks sa näe imet - kõik kalad leivapätsi järele vette! Sest saadik pole enam järves tindikala nähtud.

E 22770/1 < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagana kasupoeg Mees ja naine läinud metsa heina niitma, pannud pisukese lapse põõsa alla magama. Hakanud vihma sadama. Mees ja nained jooksnud koju vihmavarju, jätnud lapse põõsa alla. Sõitnud nelja hobuse tõld mööda, võtnud lapse põõsa alt ligi ja siis sõitnud edasi. Mees ja näine läinud last metsast ära tooma, ei leidnud kuskilt. Kutsnud külarahva kokku, otsinud kõik põõsad läbi, kuskilt ei leia. Asi lagunenud laiali. Mitme aasta pärast nähtud ühel päeval, kui müristanud ja välku löönud, et järvest üks poiss välja tulnud ja hernepõllu pääle hernid sööma läinud. Inimesed läinud vaatama ja toonud poisikese ära. Poisikene rääkinud, et tema ühe mehe juures elanud, kellel järve põhjas ilusad toad olevat ja tema tulnud ühes selle mehega välja, aga et müristama hakanud, pugenud mees järve ja käsknud teda hernesse sööma minna. Et inimestel lapse lugu tattav oli, saatsivad nad lapse vanematele tagasi.

E 22775/6 < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Hundi loomine Jumal oli kõik loomad loonud ja rõõmustas oma töö üle. Kuradil ei olnud see sugugi meele järele, et karjapoisid metsas noori puid koorisivad. Ta tahtis hunti teha, et seega neile karistajat saata. Tema tegi hundi sammaldest, pani temale raudnaelad hammasteks suhu ja küünteks jalgade otsa. Hunt oli valmis, aga temal ei olnud hinge sees. Kurat läks Jumala juurde nõu küsima, kuidas hundile elu sisse saada. Jumal ütles: "Ütle hundile: "Hunt, tõuse ülesse, söö kurat ära." Kurat läks hundi juure ja ütles: "Hunt, tõuse üles, söö vanajumal ära." Ei hunt ei liigutagi. Ütles teist korda niisammuti - ei midagi. Läks jumala juure uuesti nõu küsima. Jumal ütles: "Kas ütlesid sedaviisi nagu ma sind kässin?" Nüüd läks kurat uuesti hundi juure ja ütles: "Hunt, tõuse üles, söö vanajumal ära?" Ei hunt ei liigutagi. Nüüd läinud õige kaugele ja ütelnud: "Hunt, tõuse üles, söö kurat." Nõnda kuida vaevalt kurat sai ütelda, oli hunt kui välk üleval ja pistis kui üks nool kuradi kallale, kes vaevalt kivi alla sai pugeda.

E 22777/9 (1) < Viljandi khk. - Karl Kullama < A. K. suust (1896) Mt. 68 Med., A. Medne poolt Lätis arvele võetud süzhee; ainukene eesti teisend uuema rahvalaulu vormis. P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, 47. Nahaparkali juures kohtume. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Hunt ja rebane 1. Hunt ütles ükskord rebasel: "Mis ots küll meil võis*1 tulla? Mu isa poodi üles küll, kes tääb, mis meil võib tulla." 2. Seepääle kanavaras kost: "Mu esä tapp luuvallu, ta oli talupoeadest küll raskest uhta saanu. 3. Ma massi*2 neile kätte ka ta surma aigapite*3. Neid kannust*4 lakkes*5 teie ma, es kanastki*6 neil jäta. 4. Ma sulgi jäti korjada, neil täheks*7 sinna, niida*8, et nema mul, mo lellil ka ei teessi*9 enamb liiga." 5. Siis ulus kriimsilm murega: "Mu kurja tööd on enämb! Kes tiid*10 kas taivas mulle ka kik seda andis annap? 6. See pruugip palju aiga tääl, kui ma või kahitseda*11 kik mis ma tennu ilma pääl... Ent kuule? Jäägri*12 hõiskap 7. ning koerad hauguvad ju sääl, ei tiiä, mes meil tetä, sest püüdkem pageda nüüd veel ehk jalad meid veel päästvad. 8. ent kos me kokko saame jäl?" "Kui muial," koste reinat*13 täl "siis nahkaparkja õrrel... 9. Kruus seni ikka kaivul lääp, kui ütskõrd otsa lövväp, nii igal julgel ots ka saab, ke kurjust taga nõvvap." *1 võiks; *2 maksin; *3 aegapidi; *4 kanadest; *5 lagedaks; *6 kanakestki; *7 märgiks; *8 neid; *9 ei teeks; *10 teab; *11 kahetseda; *12 jääger, jahimees; *13 rebane

E 22779/82 < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Saunanaesed Muiste elanud ühes saunas kaks saunameest oma naestega. Läinud mehed kodust ära, jäänud naised üksinda koju. Jõudnud õhtu kätte. Mehi ei tulegi kodu. Viimaks koputud kõvasti ukse pihta ja väljast hüüdnud üks: "Tehke lahti, mehed on väljas!" Naised teinud ukse lahti, tulnud kaks meest sisse just nende oma meeste nägu. Annud naesed neile süüä. Teine naine, kellel veiksed lapsed olnud, hakanud kohe aru saama, et asi õige ei ole. Laua juures istunud üks laps: "Isal raudhambad suus." Teine ütelnud: "Isal küüned raudnaeltest kah." Kolmas ütelnud: "Isal saba kah." "Ei ole midagi," vaigistanud laste ema, "küll nad magades ära kaovad." Lapseta naine heitnud oma mehe kõrva magama, aga teine naine pannud omad lapsed ahju, säädnud kadakad ahjusuu pääle ning teinud risti pääle, ise aga ütelnud, et temal tarvis on välja minna koera talitama. Mees aga sidunud teise öökse otsa naise külge ja teise otsa hoidnud omas käes ja ütelnud: "Kui ma sind kutsun, siis tuled sisse!" Naine läinud välja, sidunud öökse otsa jämme tammepaku külge kinni, ise läinud sauna pääle, võtnud kolmeharalise heinahargi kätte ja oodanud. Küll mees kutsunud, aga ei tule kedagi. Viimaks tõmmanud paku enese juure ja küsinud poja käest: "Kuidas maitseb?" - "Pehme kui sai," ütelnud poeg. "Minul kõva kui tammepakk," kostnud vanamees. "Too lapsed ahjust välja," käskinud vanamees. Poeg läinud vaatama, ütelnud: "Ei saa, ribalad, räbalad ees!" - "Otsime naise kätte," käskinud jälle vana. Läinud ise sauna pääle vaatama. Nõnda kuida sauna pääle jala tõstis, torkas naine hargiga rindu ning mees langes tagasi maha, kohe ka laulnud valge kukk. Vana ütelnud: "See on minu poolvenda." Laulnud must kukk, vanapoiss ütelnud: "See on minu muri" ja kadunud mõlemad ära. Naine tulnud sauna päält maha, võtnud lapsed ahjust välja - kõik terved. Läinud teise naise aseme juurde, naist ei kuskil, paljalt natukene rabalaid veel naise asemal, kus naene oli maganud. Sellepääle tulnud mehed kodu, aga naine jäänud ja jäänud kaduma.

E 22784 < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Talumees Mees läinud linna puid müüma. Kõndinud ise koorma järel. Järsku jäänud hobune seisma. Mees vaadanud, mis hobusel viga on, et seisab. Näinud, hobuse eest jookseb suur lai jõgi mööda, kuskil ei näe silda ega parve olevat. Kuidagi üle ei saa. Muud kui pööra koju tagasi. Mees hakkas vanduma ja põhjendama: "Kurat ise võib niisugust jõest üle viia, aga mitte inimene." Nõnda vandunud mees, aga vaata imet - nii kui taevast kukkunud seisab parv kalda ääres. Mees ajab hobuse parve pääle ja parv hakkab üle jõe minema. Keset jõge jääb parv seisma ja keset parve kerkib üks must mees ülesse ja küsib talumehe käest: "Mis üleviimise eest maksad?" Talumees ehmatanud ära ja ütelnud: "Issa pojuke!" Sedamaid kadunud parv ühes jõega ära ja mees olnud jälle tee pääl.

E 22785/22786 (1) < Võnnu khk. < Varssavi < Nõo khk. - Jaan Rootslane < Peeter Viira (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks nõida Kord elanud kaks talumeest, kes ise üleaedsed olnud, aga alati olnud nad tõinetõisega riius ja tülis. Ise olnud mõlemad suured nõiad ja teinud tõinetõisele kahju, kui seda iganes aga saanud. Nende kahe talu vahel jooksnud iga ööse nõiamunad, mis nagu sinised lõngakerad olnud. Kord saatnud tõine hulga rottisid tõise põllu pääle, mis hullul kombel kurja hakanud tegema! Aga tõine saatnud jälle rotid tema oma põllu pääle tagasi, aga see saatnud jälle rotid tagasi. Nüüd ajanud see rotid sauna ja suitsetanud neid sääl kadakapuuokstega ja lasknud siis minna. Nüüd läinud jälle rotid oma peremehe juure tagasi, aga viinud ka katku ühes, sest kõik loomad viimase kui üheni lõpnud ära, nii et ta verivaeseks jäänud. Tõine olnud selle üle väga suureline ja kiitnud omast tarkusest otsata. Aga ükskord, kui ta pühapäeval jälle nõiarohtusid valmistanud, tulnud paks must pilv ülesse ning pilve keskkohas olnud punane tulp näha ning kui selle maja kohta jõudnud, langenud tulp alla hirmsa raksumisega ning süüdanud selle olegi kõik põlema, nii et pääle hoonete ka kõik muu varandus ära põlenud ning tema veel vaesemak jäänud kui naaber. Peeter Viira käest Varssavis, aga Nõo kihelkonnast pärit.

E 22786/22787 (2) < Varssavi < Nõo khk. - Jaan Rootslane < Peeter Viira (1896). Sisestanud Janne Juuse. Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Seitsmest Moosesest. Ühel vanal õpetajal olnud Seitsmes Moosese raamat, millega ta palju head teinud: küll tõbisid terveks, küll kustanud tulekahjusid ära, kui ta aga lahtist raamatut käes hoides kolm korda ümbre põleva hoone kõndinud kadunud tuli ära. Ükskord läinud tema kodust ära aga unustanud raamatu kodu laua pääle. Tüdrukud aga hakanud raamatut lugema. Nüüd aga tulnud tuba surnusid täis, küll olnud neid, kes hilja aja eest surnud, küll neid, kes ammugi. Tüdrukute hirm olnud otsata, pole mõistnud midagi pääle hakata. Küll katsunud edasi lugeda, aga mida enam nad lugenud seda rohkem tulnud surnusid juurde. Viimaks tulnud õpetaja ise kodu ja võtnud raamatu enese kätte ja lugenud säält nüüd kadunud surnud ära. Aga õpetaja ise jäänud selle pääle kohe haigeks. Küll tahtnud tõised tohtrit tuua, aga õpetaja ise pole lasknud, vaid ütelnud: "Mind ei aita ükski tohter," ja surnud kohe ära. Aga temaga ühes kadunud ka Seitsmes Moosese raamat ära. Peeter Viira suust.

E 22790 (2) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui lehmal piim venivat, sis võivat sedaviisi arstida: lüpsa piima lusika sisse ja tõsta lehma saba üles ja viska saba alla, ise ütle: "Seh, söö oma jagu ära."

E 22790 (3) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Siis olevat hea lina külimine, kui võrguga maa kaetud on ja kuud taevas pole.

E 22791 (5) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Puuhalgu ei tohtivat mitte selite ahju visata, sest siis lähevad lehmad laudas lõia pääle.

E 22792 (11) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorel kuul ei olevat mitte hea kartulit teha, sest siis kasvavad nad kärnased.

E 22792 (13) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui mõni uus elajas majja saab toodud, siis tuleb sel saba otsast tükk karvu ära lõigata ja seina sisse oherdiga auk laske, sinna karvad sisse panna ja pihlakapuust puu ette lüia, sest siis jäevat loom paigale.

E 22793 (17) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes hulga linnupesasid tahab löida, see kandku Suure Reede hommingu enne päevatõusu lastusid tuppa, nii et tõised ei kuule.

E 22794 (21) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui leivad ahjust välja saava võetus, siis peab väljavõtja puud ahju viskama, sest siis ei tundvat tema pean surma, nälga. Ei teevat ta seda, siis pidavat peran surma, nälga kannatama.

E 22794 (22) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kiislat ei tohtivat mitte nahaga süia, sest selle all olevat hall.

E 22796/22799 (5) < Võnnu, Varssavi - Jaan Rootslane < August Tiirmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ööbiku püüdjad. Kord läinud kaks talusulast nelipüha esimäsel päeval metsa ööbikuid püüdma, sest nad olnud kuulnud, et ööbikud head hinda maksvad. Aga et kahinat ei sünniks, võtnud nad riided seljast ära. Kui nad tükk maad metsa sees olnud ära käinud, tulnud neile üks pikk saksa riides mees vastu. Küsinud poiste käest, kus nad minna. Poisid olnud toredad ja vastanud: "Mis sinul sellega tegemist?" "Oh teie, hakipojad," ütelnud võeras, "vai minul ei ole sellega tegemist!" vibutanud selle pääle käes oleva kepiga poiste poole ja hakanud siis minema, aga nägemata vägi vidanud poisse ka võera järele, keda nad vanapagana arvanud olevat, mis ta ka tõesti oli. Nüüd käinud vanapagan nendega kõik kohad läbi, kus pulm olnud. Sääl olnud nemad alati seas ja sünnitanud tüli, aga iga laupä olnud nemad jälle saunaskäijäte seas ning hulkunud sedaviisi kolm aastat ümbre ilma mööda ning kodurahvas pole neist kõige vähemat teedmist saanud. Aga ka vanapagan pole neid omast küüsist ära lasknud. Kord kõndinud nemad hainategemise aegu jõe kaldal. Viimaks ütelnud vanapagan: "Mina heidan magama, teie valvake seni, kui mina magan, kui et vahest pikne ei tule." Poisid pidanud nüüd nõu, mis teha, sest peagi tõusnud must müristamise pilv ülesse. Teine ütelnud: "Pöörame tema jalad jõe poolt ära, sest muidu kui ta üles ärkab, jookseb ta kohe jõkke." Teinudki nii, pööranud jalad jõe poolt ära. Müristamise pilv olnud juba aga koguni ligi jõudnud ja välgud käinud kangesti. Nüüd äratanud nad teda üles ja ütelnud: "Vanamees, tõuse üles, Müri Jüri tuleb!" Vanapagan hüpanud kohe üles ja jooksnud kohe müristamise pilvele vastu. Põhjatu suur välk viskanud pilvest hirmsa müristamisega välja just vanapagana pääle, nüüd pole sellest muud järele jäänud kui sinine läga. Nüüd läinud poisid kodu tagasi, aga pole tahtnud sinna jääda, iseäranis kartnud nad risti. Nüüd toodud õpetaja, see pandnud nendele ristid kaela ja õnnistanud neid, aga nad karjunud, et rist neile väga valu teinud. Kui õpetaja palve lõpetanud, jäänud nad taltsaks, surnud aga pea mõlemad ära. Ots. August Tiirmani suust.

E 22828 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suvel tee regesid, talvel aga vankrid, siis võib mõlemil aegadel sõita.

E 22829 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jõululaupä õhtu kurdab tüdruk peremehele: "Teised peavad kallist laupäva õhtut, kus mina vaene pean veel taha Riia minema luupainajaks valge hobuse selga." Peremees küsib: "Kes sulle seda käsku annab, et sa pead minema?" - "Tammelastuke tuleb, siis pean kohe minema, mul tuleb kange himu peale ja nõnda olen ju mitukümmend korda seal käind." Peremees ütleb: "Kui ta sisse tuleb, siis näita mulle, küll ma katsun siis parandada ja minekut kõrvale saada." Sai kell 11, tuli vingudes tüdruku ette, tüdruk näitab: "Näe, siis ta ongi." Peremehel on ka pada koogu otsas rippumas ja tuli all ja keev kadaka vesi sees, tangid lõukal, haamer kõrval. Peremes kahmab tangid ja näppab lastu tangide vahele ja pistab keevavee patta ja pärast haambrega taob koldekivi peal nõnda, killud lendavad kuni puruks, vahel kapaga keeva vett peale kallates. Tüdrukul hea meel, himu kadunud, ei enam põle minekut. Tänab peremeest.

E 22830 (1) < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorekuu teretamine Kui noorkuu loodi, siis teretati: Tere, tere, noorkuu, sa vanaks, mina nooreks, sina kannika kasvatajaks, mina kannika sööjaks.

E 22837 (1) < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui vaarao isreali rahvast taga ajas, siis läksid need Punasest merest läbi ja vaarao vägi jäi sisse ja sai kaladeks ja neil kaladel on inimese pea ja kala saba ja karjuvad ise: "Vaaraoo! Vaaraoo! Varaoo!"

E 22847 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tulihänna tegemine Ühes külas hakand poiss tulihända tegema narudest, kus salaja öösi pidand valmis tegema. Narudest ja purudest meisterdand, kuni isi sõnu lugend, hakand narud sibama käes, poiss hakand appi karjuma. Peremees ärkab ülesse ja saand poisi kinni siduda kõige hännaga ja saatnud kohtumaja juure. Seal antud 25 lööki tegemise eest ja loobitud narud laiali, kus vahemehe või kasaka naene ära korjand ja potuksemüüja käest hea kausi saand.

E 22861 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõnnivakk Peremehe poeg võtab naese ja see naene on jumalakartlik, ei tea mingist ei Tõnnist ega ta vakast. Aga ta käib aidas ja seal on üks vakk ja sealt seest küsind hääl: "Noh, mis sa Tõnnile tõid?" Tema ütleb vastu: "Mis mul sulle tuua oli?" Ja iga kord küsib Tõnn ja naene ei salli teda. Alati ajab ikka peale, ja vastlapääva õhtu tõmmatud talle (Tõnnile) pastlid ja sukki teha ja riidid, kui kunagi talupoisile, aga veiksed olnud nagu aastase lapse omad. Perenaese meel olnud paha ja kui ta aidast ära tulnud, tõmmand käega risti ukse peale. Ja hommiku läind peremees aida juure, aidaukse esine kõik ilusaid jämedaid hernid täis. Peremees tuleb tua juure ja ütleb noorikule: "Üks situline siga käis õhtu aidas, on ka rada taga." Noorik läind ka vaatama, olnud ka ilusaid hernid laiali.

E 22863 < Pilistvere khk, Kõo v - Hans Keller (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Lendav Võõsiki valdas oli rikka peremehel ikka see õnnetus, et kõige parem lehm ära surnud. Noh, tark õpetab teda ja ta ootab aega kätte saada seda lendavat. Ka peab talle jälle hea lehm saama, on seks ju kasvatatud. Ja jääbki järsku haigeks ja peremees jookseb suu juure ja puhub lehmale ninasse ja hoiab sõermed kinni, hõerub. Lehm sureb ikka ja lõikavad lõhki - lendav südames. Seesugune lihapomm või -kera ja pikk siidiniit järel. Nad vötnud selle välja ja teind suure tule karjamaale ja visand selle kera tulde, kui tükk aega visisend, löönd pauh lõhki ja tuli surnuks. Aga sest ajast kadund lendav ja peremees kasvatab kõik head lehmad ja ükski ei sure enam.

E 22863/22865 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Luupainaja naeseks Noor poiss kannatab ju mõnda aega luupainajat ja viimaks räägib ühe külasorsi naesele, et mul käib luupaine jo mõnda aega selgas tallamas. Ja naene õpetab, et kui õhtu jälle magama heidad, siis on sul ehk mõnes kohas sängi ligi auk seina sees - ega ta majalt sisse saa. Poiss ütleb: "On veike pilu." - "Nojah, siis pane vihad augu alla ja tee enne kindel punn, mis augu ette kohe paned, kui vihad kabisevad, siis on ta käe, võid taga teha, mis tahad, ega sa kuskile, enne kui lased." Noh, poiss teeb nõnda ja ootab selili sängis ja vihad kabisevad. Ta paneb lups punni ette ja võtab tule, mis varju alla pandud, äkki välja ja vaata, ilus noor tüdruk tuas, ja võtab omale ta naeseks. On ju paar aastat naene ja on laps ju neil ja küsib naese kääst: "Kas tead ka, kus ma so sain?" Naene ütleb: "Ei tea." Mees võttab punni eest ja ütleb: "Nää, siit august tulid." Naene oli lips kadund, august väljas, mees naesest ilma. Läheb jälle sorsi naese juure nõu küsima. Naene ütleb: "Vii laps metsa ja hõika nimepidi last imetama, küll ta tuleb siis. Kui nõnda kätte ei saa sedaviisi, siis küta kivi palavaks, ta on nüüd hundiks metsas, ja kui ta last imetama hakkab, siis võtab ta oma hundikasuka ära ja viskab selle lähedal oleva suure kivi otsa. Ja kui kivi palav on, põleb kasuk ära ja on käes, ega saa elades enam minema." Mees läheb metsa ja hõikab metsas naist: "Leitud Leenu, tule last imetama!" Tuligi ja imetas lapse ära ja nõnda tegi mees kaks korda, aga kolmandamal korral küttis kivi palavaks. Kui jälle naene tuli ja hundikasuka kivi otsa viskas, käis kasuk kõsinal kokku. Sai imetud laps ja tahtis jälle ära minna, aga kasuk puudu, ja nõnda jäi mehe juure ja mees tõi kodu oma naeseks, mis ta ennegi oli. Naene olema enne ka vahel mehe käest küsind, et sina käid külas ja on sugulasi, aga kus minu sugulased on, aga mees põle ütlend enne, kui kui laps olnud. Ja nõnda kui ta ütles, nii pääsis - aga sai kätte.

E 22875/22877 (7) < Lääne-Nigula khk., Oru v. - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vaene Hants Ühe isal oli kolm poega, kaks nende seast olnud targemad, sellepärast ka isal armsamad, pärinud ka isa vara ja hakanud väga jõukalt elama. Noorem vend Hants olnud küll kurb selle üle, et ta nii halvaks peetud, aga siiskid kannud ta alandusega oma õnnetust, ehitanud ühe suure tamme alla oma onnikese ja elanud vaikist ja vaest elu. Kord oli ta nii suures puuduses, et tamme pidi juba raiuma hakkama. Küll oli mehikesel sellest kahju olnud, aga mis teha, nälg ei ole mitte tädi?, võtnud kerve kätte ja hakanud tammejuuri katki raiuma. Korraga kuulnud, üks asi kõlksatanud vastu kervest. Mees kaevanud mulda pealt ära, näinud - rahakatel. Hants hakanud katalt välja tõmbama, aga ei saa. Küll kangutas mees, aga mis võimata, see võimata. Öösel näinud Hants unes, hall mehike tuleb tema juure ja õpetab: "Ma tean, et sul puudus on, sellepärast usaldan ma selle varanduse sulle. Kuula omale kolm hobust ja rakenda katlasanga külge kinni, aga enne, kui sa senna ligi lähed, viska vana hõbedatükk puujuurte alla." Hans tõusis üles, unenägu seisis ees, mõtles, eks katsu õnne. Läks vendade juure hobusid saama, vennad aga viskasivad uksest välja ja ei lasknud venda selle üle pitkemalt enam rääkidagi. Hansul hea nõu kallis, kust hobusid saada. Viimaks teisest vallast ometi sai ta ühest perest kolm hoost. Hans viis hobused tamme alla, viskas vana preesi, mis ta isast oli veel mälestuseks pärinud, tammejuurte alla, hobused said katlasanga külge rakendud ja raha tuli välja mis ragises. Hans ühe korraga rikas mees, suure hulga raha, kulda ja hõbedat pani Hans varjule ja siis viis hobused kätte. Varandusest hakkas Hansuke heaste elama kui mõisnik. Vennad püidsivad temaga küll nüüd sõprust, aga ega Hans nii rumal ka polnud, et valesõprusest aru ei saanud. Hans kasvatas enesele suured juuksed, mis tuule käes udisesivad, sõitis ikka kolme hobusega vankri ees ja juuksed tegivad - kuidas inimesed rääkisivad - kahv, kahv. Sellest hakati ka Hantsu Kauhi Hansuks hüidma.

E 22877/22878 (9) < Lääne-Nigula khk., Oru v. - Joann Prooses (1896). Mt. 14, ainuke teisend, tekkinud arvatavasti Vanapagana-muinasjutu AT 1119 mõjul selle paralleelina. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rebane oli kusagilt lambatalle kätte saanud, viinud oma pesasse ja hakanud sööma, söönud juba pooleni. Rebase pesa ligidal juhtunud ka hundi pesa olema. Hunt tunnud toore liha haisu, ja et liha himule kuidagi ei võinud vastu panna, hakanud haisu mööda liha järele minema. Liha hais viis hundi muidugi rebase kodusse, kus see oma kõhule tema õigust ohverdas. Hunt kohe karjuma: "Anna mulle pool, mu kõht on tühi! Kui ei anna, ma söön sind ennast ära!" Rebane pahandas niisuguse ootamata võera üle, aga siiski võttis alandliku näu ette ja pajatas: "Kulla suur elajate vürst! Kuida pean ma sinule poole andma? Ei seda tohi ette tulla, muidu teutan ma sind ja ennast. Tule homme. Terve talle tahan ma sulle anda!" Hundil tõusis niisuguse kiituse üle saba harilikust seisust kõrgemale ja ta ütles: "Noh, olgu peale. Ma pean sinu mehelikust tõutusest ja lubamisest lugu ja tulen homme." Rebane sõi oma saagi ära ja mõtles, kuidas kelmistükki korda saata. Teisel pääval varitses ta hundi järel. Kui see pesast välja tuli, võttis ja varastas ühe hundi poea ära. Viis kodu, võttis naha pealt ära ja jäi hunti ootama. Hunt tuligi ja kohe rebane kui peenike kammerteener viib temale kohe tema poea ööldes: "Võtke oma alandliku teendri käest see väike and!" Hunt sõi rõõmuga rebase anni ära, läks koduse*1. Poead kohe kaebama: "Kollane onkel viis ühe venna ära!" Hunt sai asjast aru, läks rebasele kätte maksma, aga rebane oli oma pesa sealt ära kolinud. *1 kodusse, koju

E 22906/22907 (2) < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Maaten (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühel poisil juhatatud unes, et võta tooripuuga selga ja mine sinna ja tuu endale raha, aga kui kegu vastu tuleb, siis ära mine, siis ei saa sa kedagi. Poiss tõusnud ka üles ja võtnud toori selga ja läinud, aga tee pääl tulnud nende endi teine poiss vastu, kes löösi pääle oli läinud. Poiss oli pahandama hakanud ja ütelnud: "Kes sind ajas mulle vastu, ma oleks rikkaks meheks saanud, sina narr, tuled vastu." Teine poiss pidanud narriks ja rääkinud teistele ka kodus sest loost.

E 22915/22916 (7) < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Maater (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Luuategija Üks mees toitnud ennast sellest, et ta luude oli teinud ja müünd. Korra, kui ta oli luuakoormaga jälle linna läinud, tulnud temale sant vastu. Sant palunud, et teda peaks linna viidama, jalad olevat ära väsinud ja ei jõua enam edasi minna. Luuategija lubanud teda pääle istu ja nõnda läinud nad linna ja kui nad linna olid saanud, andis sant tall ühe sule ja ütelnud: "Kui sa selle sule mütsi külge paned, siis saad sa sinna, kus sa tahad." Kui mees luuad ära oli müünud ja kodu läks, nägi ta tee ääres ühe augu. Mees mõtelnud, et mis sääl sees võib olla, tarvis vaatama minna. Pistnud sule kõrva ääre ja sedamaid olnud ta augus. Sääl olnud palju kulda ja kuldasju. Mees sedamaid kohe hobune augu veere pääle ja koorm pääle ja kodu. Sedaviisi vedanud ta senikaua, kuni ta rikkaks sai, siis kadunud aga sulg ära ja sedaviisi saanud vaene luuategija rikkaks.

E 22925 (7) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks võerasema peksnud jõululaupääva õhtul oma veikest võerastpoega ja viskanud tema pärast rehe alla, ööldes, et: "Pahad vaimud viigu Sind!" Poisikene kadunud ära ja kolme aasta pärast leitud Laitküla soo ligidalt. Ise ta jutustanud järgmiselt. Kui ema teda rehe alla viskanud tulnud üks isand tema juure ja viinud teda käepidi enesega kaasa; nemad käinud isandaga igal pool pulmades ja jootudes, söönud ja joonud, aga keegi ei ole neid näinud. Paha ei ole isand temale midagi teinud. Üks kord jätnud isand teda natukeseks ajaks üksi metsa marju sööma ja sel ajal öölnud üks hääl temale: "Homme, kui teie Laitküla soo juure lähete ja isand magama heidab, siis keera tema jalad soo poole. Tema seda ei saa kuulma." Nõnda sündinud. Teisel pääval heitnud isand Laitküla soo juures magama, pannud jalad jõe poole ja käskinud siis ennast üles ajada, kui "pauke" (pikne) tuleb. Poiss keeranud isanda jalad soo poole. Natukese aja pärast hakanud kaugelt müristama ja tulnud ikka ligemale. Kui juba üsna kõvaste müristanud, hüüdnud poiss : "Isand, isand, pauker tuleb!" Isand hüpanud üles ja jooksnud soosse. Kesk soo kohal kähratanud pikne kõvaste ja isand vajunud senna. Poja pahem käsi aga, kust isand teda kannud, olnud kuivanud. (Kirjutaja täh. Jutt on Liivimaalt, kus nimetud soo peab olema. Jutustaja mees rääkinud, et tema olla seda poissi näinud: pahem käsi olnud kuivanud).

E 22927 (7) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagan kahetsenud korra, et ta Moosese hauda ei tea, sest kui ta seda teaks, siis paneks ta hunniku oma väljaheidet senna peale.

E 22927 (12) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid, Härra küsib, miks teenril pole habet. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Härral olnud teender, juba vanuse poolest mees, aga hoopis ilma habemeta, kuna härral tulipunane habe olnud. Korra küsinud härra: "Kuule, Hans, sa oled tubli mees, aga miks sul habet ei ole?" Hans vastu: "Jah, vaadake, härra, mina jäin hiljaks, kui habemeid anti. Kõik paremad olivad juba ära noritud, üksi va punast oli veel, nagu härral, aga seda ma ei tahtnud!"

E 22929 (21) < Narva l. < Vaivara khk. - Johannes Sirdnak (1896). R. Põldmäe Eesti naljandid, Kurt vastab vastutuleja küsimustele valesti. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kurt naene tulnud linnast mööda jalgteed koju, kuna tema naaber sedasama teed hobusega sõitnud suure tee peal. Naaber lüüdnud: "Anne, tule rattale!" Ann vastanud: "Vatsa nahad toon." Teine hüüdnud jälle: "Anne, tule rattale!" Ann vastu: "Juhanile." Naaber jälle: "Tule rattale!" Vastus olnud: "Juhan läheb papile!" Naaber löönud kääga ja sõitnud edasi.

E 22932 (28) < Narva l. < Vaivara khk. - Johannes Sirdnak (1896). R. Põldmäe. Eesti naljandid I, Pastor laulatab paari kiriku-uksel. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Õpetaja lõpetanud kirikuteenistuse ja tahtnud juba kirikust välja tulla. Ukse peal tulnud aga veel üks paar vastu, kes ennast laulatada tahtnud lasta, õpetaja ei ole tahtnud sellepärast enam tagasi minna ja laulatanud neid sealsamas ära nende sõnadega: "Ristiinimesed olete ja ristiinimesteks jääte, menge kodo ja elage ilosasta!" Teinud veel risti ja asi olnud lõpetud. Vaivara murdes.

E 22935 (39) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Joobnud Vaivara mees sõitnud linnast koju poole. Tee peal käinud ta mitmes kõrtsis sees, et - nagu rahvas pilkab - "ühes kõrtsis juua, toises sülitada, kolmandes pengi all magada". Hilja õhtu olnud juba kääs ja Vaivara mees sõitnud rõõmsa lauluga: ,,Ai tudi-ludi, hapupiima pudi, larivonni lüdi (illarionovõje ljudi), padi kaik sudi" (poidi sjuda). Äkitse näinud ta, et tema ees teine hobune sõidab ja ree peal lööb üks mees tantsu, latern kääs. Nõnda sõitnud tantsija öö otsa tema ees, kuna vaesel Vaivara taadil ammugi laul ja viinaaur otsas olid. Vastu valget saanud ta aru, et ta hoopis teelt eksinud on. Tüki aja pärast saanud ta suure tee peale välja, kus õnneks kõrts ligidal olnud. Seal ootanud ta, kunni hoopis valgeks läinud, ja siis sõitnud ta oma jälgi vaatama. Nüüd näinud ta, et ta öö otsa ühe küüni ümber oli sõitnud, kuna muud jälgi ei ole näha olnud.

E 22949/22950 < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sündku, suur isa, sinu tahtmine. Korra elanud üks rikas isa, kelle elutunnid varsti juba luetud olnud. Enne surmatundi läinud ta metsa ühe heinaküüni juurde ning hakanud küüni nurga alla auku kaevama. Poeg saanud aru, et isa metsa läinud ning pannud järele. Nähes, et isa küüni nurga alla auku kaevab, roninud ta salaja küüniunka, et isa tegevust selgemini näha saada. Isa saanud augu kaevamisega valmis. Nüüd võtnud ta rahakoti ja puistanud sellest raha augu põhja. Peale selle ajanud ta augu jälle umbseks. Kui auk umbseks saanud, ütelnud isa: "Kes siin küüni nurga all seitse meest ära tapab, saab raha omale." "Mitte seitse meest, vaid seitse kukke," hüüdnud poeg küüniungast. Isa mõtelnud, et Jumal taevast räägib ning ütelnud: "Sündku peale, suur isa, sinu tahtmine!" Ta läinud koju ja surnud varsti ära. Poeg muretsenud seitse kukke, tapnud nad tähendatud küüni nurga all ära ning saanud isa raha tervelt omale.

E 22950/22952 < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakatel Kord leidnud üks mees maa seest rahakatla. Ta katsunud seda üles tõsta, kuid katel ei olla paigastki liikunud. Mitu päeva käinud ta veel oma õnne katsumas, aga kõik olnud asjata. Ühel öösel öeldud talle unes: "Otsi paar kaksikuid musta härga, lase need tõmbavad katla välja! Ühe osa sellest rahast pead aga kirikuvaestele andma." Mees otsinud teisel päeval paar kaksikuid musta härga, sidunud jämeda köie katla ümbert läbi ning pannud härjad tirima. Härjad tirinud katla välja. Katel olnud kuldraha täis. "Ohoo!" hüüdnud mees, "ei siit saa kirikuvaestele midagi, see kulub mul enesele kõik ära!" Vaevalt saanud ta need sõnad välja ütelda, kui rahakatel järsku maa all tagasi vajunud. Küll otsinud mees veel rahakatelt, aga ei olla enam midagi leidnud. Jäänudki rahast ilma.

E 22952/22953 < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metsavahi raha Korra elanud üks metsavaht. Ta olnud väga rikas, kuid oma raha pole ta kellegile pärandada tahtnud jätta. Kord olnud ta üksi tuas ja rääkinud iseeneses: "Raha lähen matan maha ja lasen ühe kuuli metsa, kes selle kuuli üles leiab, seda saab raha juurde juhatatud." Siis laadinud ta püssi ära, riputanud ta varna otsa ning läinud ise rahale parajat paika vaatama. Sulane olnud sel ajal, kui metsavaht enesega rääkinud, ukse taga kuulamas. Kui metsavaht tuast välja läinud, astunud sulane tuppa ja võtnud tähendatud kuuli püssi seest välja. Tüki aja pärast tulnud metsavaht tagasi, võtnud tuast püssi ja läinud kõmmutanud teise metsas tühjaks. Pauk käinud küll, aga kuul jäänud ikka sulase taskusse. Mõne aja pärast surnud metsavaht ära. Sulane läinud kuuliga metsa ja saanud silmapilk metsavahi raha juurde juhatatud. Ta ajanud raha kotti ning toonud koju. Sest ajast saadik saanud ta rikkaks meheks.

E 22983 (24) < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanas kuus ei tohi sõnikut välja vedada, sõnik ei mädane põllu sees ära.

E 22983 (25) < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanas kuus ja põhjatuulega ei või metsa raiuda: uus mets ei kasva asemele.

E 23004/23006 < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tont ja rehepapp Mõisa rehepapp kütnud ahju, väljas voolanud vihma maha nagu oavarrest. Vanapagan olnud ka hulkumise pääl, saanud aga märjaks ja sammunud mõisarehe poole. Rehepapp võtnud teda õige lahkeste vastu, annud istme ahju kõrva, ise sirutanud pikali maha ja jutt läinud nii mis sorab. Vanapagan kaebanud rehepapile, et tal kuri naine olla ja kuskil tükis talle perra ei andvat. "Noh, siis oled sa püksid naise jalga andnud," ütles rehepapp, "need katsu õige rutusti ära kisku, siis on võit sinu käen." Vanapagan leidnud nõu hea olevat ja teinud ka rehepapile head teha, juhatanud teda rabasoo põllu pääle, kus üks suur kivihunik olnud. Säält käskinud natukese mulda ära kratsi ja siis seda teed pitti, mis säält nähtavale tuleb, edasi minna - "Ja küll sa siis sääl isegi oppust saad." Kui vanapagan ära olli läinud, siis võttis ka rehepapp labida õlale ja sammus nimetud paika, pildus paar sülda mulda päält ära ja juba paistis talle suur kiviuulits vasta, seda pitti läks ta nüüd edasi kunni ühe uhke maja juure jõudis. Julge sammmuga astus ta sinna sisse, säält leidis ta ühe jahumati, veekruusi ja sületäie puid. Et rehepapil ka õige söögiisu olnud, hakkanud ta kohe sööki keetma. Korraga, kui rehepapp suud söögist puhtaks teinud, kuulnud ta väljaspoolt ukse taga sammusid ligemale tulevat. Kohe peitnud ta ennast ahju taha ära. Uks tehtud lahti ja neli meest, verevin rõivin, astunud sisse. Nad pannud ühe puusärgi põrandale maha, jälle läinud toojad ära ja rehepapp julgenud ka ahju tagast välja tulla. Ta tõstnud puusargi kaane ülesse ja üks vanaherra tõusnud sääl istukile. Rehepapp pakkunud talle ka oma keedetud sööki. Herra tänanud rehepappi selle eest ja jutustanud nüüd omma 300saja aastalist vangipõlve puusärgi sees. Ta tänanud rehepappi tema ärapäästmise eest ja käskinud sel tõiste tuppa minna, kus üks must kass magavat, seda käskis härra ühe paelaga rehepapil üle puua, sest kui see üles piaks tulema, sis on kõik paha, ja raha, mis sealt leida olli, seda kolme jakku jagada: ühte kirikule, ühte vaesile ja ühte enesele. Siia tuppa tagasi ei luba ta rehepapil aga iialgi enam tulla. Rehepapp tegi kõik nõnda, kuida kästi, poos kassi üles, jagas raha ära ja läks sis kõike kolme jakku ühes võttes jälle tultud teed tagasi. Ta andis igaühele oma jau kätte ja elas kunni surmani välja õnnelikult.

E 23006 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 31 Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuida Vanapagan Peipsit mõõtnud Vanalpaganal olnud tihti tarvis ikka kohta saada vaatama, mis inimesed teevad, aga Peipsi järv olnud alati tal nagu risuks ees. Kord tahtnud ta teda ära mõõta, et säält läbi sammudes midagi äpardust ei pidand johtuma. Ta läinud pojaga äärde, kus üks hirmus sügav koht olnud. Ta katsunud mitu korda ennast põhja kasta, et vaadada, kas liivapõhi on või mudane, aga see katse ei läinud tal sugugi korda, sest et ta midagi aru ei saanud, kui ka vahest jalgadega põhja olli puutunud. Vanalmehel saanud süda täis, ta tahtnud järve maa päält ära hävitada, kui mitte teeda ei saa, kui sügav ta on. Ta toonud ühe 10-süllalise puu ja katsunud sellega, aga kõik ikka asjata. Sest saani põgenenud ta Peipsist kaugemale, sest ta ei võinud ju sääl elada, kus tal kõik tuttav ei ole ja järveraip risuks ees on. Ja sest saani olevat Vanapagan Peipsi äärest kõik inimesed lasknud taevase minna.

E 23101/23110 < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metsavahtide äpardused Vanaste elanud Voorus üks suur ja kõva mees, tema nimi olnud Tõnis Kunis, aga külarahvas pöörnud nime ümber ja kutsunud teda tihti Kuni Tõnisseks. Temal oli Vooru vallas ühe talumaa peale veikene majakene üles ehitet ja elas siis vabalt ennast oma trejali tööga toites, sest tema tegi ju tervelt vallale kõige paremid vokkisi ja kus veel neid imetoredad puujuppi vaagnad, mis tema treis - niisugusid tõine trejal enam ei teinud. Jõu poolest oli ta jälle mees - ütelda - üle mitme valla või koguni terve kihelkond otsinud läbi ja siiski ei oleks nii tublit ja kõvad meest leitud kui Tõnis oli. Aga temal oli üks paha kombe juures, et ta alati Riidoja mõisa metsast, mille ääres ta elas, puid varastas ning sellega metsavahile suureks ristiks kaela peal oli. Tema varastas alati, aga ikka nii, et teda millaski kätte ei saadud. Kord võtnud metsavaht nõuks nõnda kaua ööselt metsas vahtida kunni ta teadmata puuvarga kätte peab saama. Metsavaht oli ka oma arvates tubli mees ning arvas ühe vargaga üksi julgeste oma tahtmise järele võida toimendata - aga paljas arvamine. Tal ei pruukinud kaua oodata, sest Kuni Tõnis käis ju enamiste iga öö oma saagi peal väljas ja tulli tänagi niipea kui ilm pimedaks oli läinud ja kõmmis puid maha mis paukus aga. Metsavaht astus ligemale ja küsis: "Kelle lubaga sa siin neid puid julged maha põmmida, anna oma kirves käest ära ehk ma soen sind muidu kui koerapoega!" Tõnis ütles julgeste: "Kui sa tont oled, siis põgene ristiinimeste seltsist ära, kui aga inimene oled, siis jäta mind ka rahule ehk muidu võib su käsi pahaste käia." Metsavaht naernud selle peale ja läinud Tõnisele veel ligemale, et kirvest ära võtta. Tõnis tabas aga metsavahi kraedpidi kinni, võttis peenikesi kaseokse ning andis metsavahile päris lapselikku kaseplaastrit tagumise otsa pihta. Kui küll arvas olevat, laskis teda lahti ja ütles: "Mine nüüd ja hoia, et enam ööaegus metsas ei hulgu, muidu võib ju käsi mul pahemalt käia, kui siia maal käinud on!" Kui ta lahti oli pääsenud, andis kohe jalgadele mõista, et sellega enam nalja pole ja pealegi mõtles ta, et see kellegi inimene ei võinud olla, kes temaga, kes nii kõva mees on, just nägu lapsega ümber oli käinud, vaid see pidi tõeste metsavaim olema. Kui ta koju jõudis, jäi ta mitmeks nädalaks haigeks ja puuvarga sinised sõrmejäljed ei tahtnud enam ta kaela pealt ära kaduda. Metsavaht võttis nüüd tutva vanasõna eesmärgiks, kes ütleb: "Hoiad sa ise ennast, siis hoiab sind ka Jumal." Aga siin ei tahtnud see vanasõna tõeks minna, sest metsavaht hoidis ennast küll öösest metsa minemise eest, et seal jälle paha vaimuga kokku ei peaks juhtuma ning käis ainult päevalt oma ametitallituses, siiski juhtus ta ühel päeval Kuni Tõnissega metsas kokku. Nüüd tulnud meestel jälle sõnavahetust ette, puuvaras kahmanud jälle teiba pihku ja nüpeldanud teda päris mehe moodi. Kui küll arvas olevat, laskes teda minna ja ütles: "Tea juba ükskord, et minu rahule jätad, ära enam mind kiusama tule!" Mõisa kari olnud ka metsas, karjus näinud küll lugu pealt, aga ei julgenud appi minna, siis oleks ta seesamasuguse keretäie osaks saanud. Kui ta koju jõudis, panni käed risti ja ütles: "Oh sa püha Jummal, hoia ise minu kolmändet kõrda selle hirmsa mõtsalise kätte sattumast!" Nüüd jutustas ta oma halba õnnetust oma kodurahvale ning ütles viimaks: "Küll olli hirmus, mis ta mulle tegi, seda ei näe muu üitsigi kui Jumal ja karjus!" Varsi peale selle läinud ta mõisa, kaebanud herrale, et metsavaimud tema peale pahaseks olla saanud ja teda enam mõtsas ei sallida, palus ennast ametist lahti ja soovis, et herra mõne tõise tema asemele paneks, kellega metsavaimud paremini lepiksivad kui temaga. Herra laskis ka vana metsavahi ametist lahti ja panni uue selle koha peale ametisse. Kohe, kui uus koha peale tulli, viis ta ohvre metsavaimudele: seitse tetre, seitse parti, püta rõõska piima, potitäie mett ja pang õlut ning lassi täis viina. Keskel, põrgulaane mets oli ilus lage plats, selle platsi peale pandi nimetatud ohvriand suure kivi peale maha ja arvati sellega metsavaimud kõik lepitatud olevat. Uus metsavaht oli poissmees ja hakas kohe koha peale saades naist võtma, sellepärast ei olnud tal aega öösetel metsa vaatama minna, kuidas lugu metsavaimudega oli. Pulma aeal tulli jutt puuvargatest ette. Kuus tublit meest läksivad esimesel pulmaööl metsa vahtima, kas mõni kutsumata külaline ei ole vaest julgenud metsa tulla. Kuni Tõnis oli parajaste oma vendadega, neid oli kaks peale tema, kaks palki oli juba vankri peale pantud ja vennad pidivad palkidega kodu minema, nägivad pulmaliste tulemist ja hüüdsivad Tõnissele, kes metsa oli jäänud palkisi valmis tegema kunni vennad tagasi tulevad: "Tõnis, Tõnis, tule, kuus meest!" Tõnis raius kohe vankri vehmri jämmuse kasetüviku pihku ning tõttas vendadele appi. Aga vennad olivad enne oma teed ühes hobuse ja vankri esimeste ratastega läinud ja palgid tagumise ratastega sennapaika jätnud. Kui Tõnis nägi, et vennad ära olivad läinud, kargas täie jõuga pulmaleste vasta - kes nüüd patsu pähe sai, see kohe kukkus. Viimaks hakkas üks karjuma: "Ai, ai, ai, nüüd kurat lõi paise peale. Tulge lähme, see ei ole enam inimene, see on päris metsavaim." Kõik kuus meest aevad jalgele, kes maas olivad ja jooksivad nii ruttu, kui vähe jalad kandsivad, koju poole, aga lubasivad terve pulmalistega tagasi tulla ja koolmeistert ühes võttta, kes metsavaimu pidi ära võitma. Varssi tuli ka terve pulmaliste rong, koolmeister eesotsas. Tõnis oli parajaste palkisi rataste pealt maha aeamas, arvas ette ära, et ta nii hulgale vasta ei jõua ning jooksis metsateed ja kadus nõnda võimuka pulmaliste silmist ära. Kõik pulmalised olivad rõemsad, et nad koolmeistri ligi olivad võtnud, keda metsavaim oli kartnud ja eest ära põgenenud. Nüüd ei olnud neil enam muud tööd teha, kui vargatest maha jäänud tegumisi rattaid enestega kodu viia, sest nende läbi oli võimalik puuvarast üles otsida, sest neil ratastel olivad treitud rummud, kuna kõigil küla peremeestel ümberringi kirvega tahutud rummud olivad. Pulmalised viisivad rattad metsavahi maeasse, pannivad rehe ala ning sidusivad köie tõise otsa ratta külge, tõise pannivad lõbi seina kambrisse pulmalaua külge, et öösel vaest ilma nägemata kiigi ära ei varastaks. Kuni Tõnis aimas paha lugu ette ja läks teisel pulmaööl metsavahi maja juure, kuulas tasakeste ära, et kõik tasa olivad, siis läks tasakeste rehe ala peastis köiesõlme ratta küllest lahti ja viis tasa välja, et kiigi ei kuulnud. Nüüd viis ta rattad maha jäänud palkide juure, tõised vennad olivad seni hobuse ja esimese poole vankriga ka sinna tulnud. Nüüd pandi palgid peale ja viiti oma teed. Sel aeal oli V. mõisas viina koe tegemine ja mõisaherra oli käsu välja annud, kes viina kua tegemiseks ühe palgi toob, saab pool toobi viina. Nüüd oli Kuni Tõnis esimene mees, kes herrale palkisi muretses ja jällegi K. mõisa metsast. Korra tuli metsavaht jälgi mööda kunni V. mõisani järele ja hakkas siin palkide seast omasid välja otsima. Herra laskis teda enese juure kutsuda ja küsis, midas tema otsida. Metsavaht ütles: "Iks omma otsi!" Herra ütles: "Kui sa ei ole vargais metsast kinni võtnud, siis ei või sa ka enam mujale jälgi aeme tulla!" Laskis vaese metsavahi, kes omma otsis, talli ette viia ja seal kuuskümmend tagaotsa peale lugeda ja ütles: "Ole tõine kord targem ette vaatama!"

E 23117 (2) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sarabuvitsaga ei tohi elajaid lüüa, siis nõelas uisk neid ära.

E 23117 (4) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui hobusele kasevitsaga lüüakse, siis laheb hobune ruttu sõites märjaks.

E 23117 (5) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sa metsahaldja jälgedel juhtud kõndima, siis eksid ära.

E 23117 (8) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui keski ära eksinu, siis peab ta püksinööbid lahti võtma ja vahel harude vaatama, siis leiab ta jälle õige tee ülesse.

E 23118 (12) < Tarvastu khk., Vooru v. - Johan Kala (1896) Sisestas Martin Jänes 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Müristamise aeal ei tohi tühja nõusid käe otsas kanda, siis läheb kuri sinna sisse ja pikne lööb teda.

E 23118 (13) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes ema soovib, et tütre ruttu mehele saave, see peab kolm neljapäeva õhtut oma talu õueväravatel käima ja vihaga üheksa korda vahelt jalgu lööma tagasipidi ja ütlema: "Siit tuleve poisi ja säält tuleve poisi, läbi värati valge poisi!" Siis saave tütre ruttu mehele.

E 23118 (14) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui leivad ajhust välja võetakse, siis peab kohe mõni tükikene puud ahju visatama, siis suab sellest põrgukoera kaitse terav kepp.

E 23119 (32) < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees ja kolinad Kust poolt jõuluõhtul laudade kolinat kuulukse, sealt poolt saab surnut. Kust liudade ja lusikate kolinat, sealt poolt saab pulme. Kust poolt kaevukook kädsiseb, sealt poolt saab tulekahju. Ükskord jõuluõhtul kuulanud üks mees, kust poolt midagit kolimist kuulukse. Ei kuulnud aga muud häält ühtegi, kui ainult veenäkk laulnud jõe peal: Ilus tema oli heinamaal, kaunis tema oli karjamaal, valge tema oli küla vahel, pikk oli põllupeenaraida.1) Sellega olnud nüüd mihel teada, et eestuleval aastal sealt jõest uppujat saab. 1) vesi

E 23125/23126 (35) < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kadunud raha Ühele mihele üteldud unes: "Tõuse ruttu ülesse ja mine metsa äärde suure kivi juure, sääl kivi pääl näed hulga raha, võta pool sellest rahast enesele, pool jäta maha." Mees tõusnud üles, läinud välja vaatama. Öö olnud külm ja oime, arvanud kuuldud juttu unenäoks, läinud tuppa, heitnud jälle magama. Silmad ei olnud veel kinni läinud, kui hääl teda jälle käskinud kivi juure minna ja pool raha ära tuua. Mees tüusnud uueste ülesse, võtnud koti, teinud ennast julgeks ja läinud metsa poole. Leidnudki rahakivi üles. Sääl olnud hõbe-ja kuldraha, nii et mees korraga juba kaugemalt ennast rikkaks hüüdis. Ajanud poole rahakotti. Tahtnud veel võtta. Korraga olnud hulk koeri. Koerad jooksnud vuhinal mihe pea ümber ja karjunud: "Küll! Küll!" Mees ei pannud seda oma ahnusega tähelegi, ajanud kõik raha kotti. Ise ütelnud koertele: "Mis teie, kuradi, tahate!" Niipea, kui ta seda ütelnud, kadunud raha kolinal ära ja paljas kott olnud mihel käes.

E 23129/23131 (38) < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Halli vaimud Peremees läinud põllule külima, tee läinud saunast mööda. Korraga kuuleb sauunast kõnekõminat. Ruttu läbi lõhe vaatama, kes kõnelevad. Näeb: kolm poolinimese poolelaja moodu elukat istuvad laval ja kõnelevad. Üks ütleb: "Täna lõuna ajal tahan ma siit selle talu peremihe hallitõbesse teha!" Tõistel rõõm: "Tee, tee seda! See on meie vaimudele kahjutegija ja vihkab ühetepuhku, vihkame ka kord teda! Peame aga nõu, kuidas temale sisse pääseda? Küll ta on ka kaunis kaval ennast hoidma. Ehk saab meie saladusest aru, mis siis meist saab!" Esimene vasta: "Ei ole sest kartust! Mul on nõu juba peetud. Täna lõuna ajal annab perenaine temale piima süia, kui ta sööma hakkab, siis muudan ma ennast purukübemekeseks ja lasen lusikasse, ta ei pane sest tähelegi ja rüüpab mind ühes sisse." Tõised kiidavad nõu hääks. Räägivad siis veel ühest ja tõisest ja lubavad seitsme päeva perast sellesse samasse kohta kokku tulla. Peremees läinud koju. Võtnud sööma minnes kindla poti, potile kindla kaase, pannud siis piimakausi kõrva laua pääle. Peremees sööb esimese ja tõise lusika täie ära, ei näe midagi. Võtab kolmanda lusikatäie. Veike puruke tekib lusikase. Peremees karnapsti potil kaas lahti ja puru lusikast ühes piimaga potti. Potil kaas kolmekordse nööriga kinni ja üheksa sõlmi ette. Söönud siis kõhu ilusti täis ja pannud poti ülesse keresse kohta rippuma. Sääl pidanud ta potti seitse ööd ja päeva kange palava käes. Kütnud ka iga päev tubliste ahju. Seitsme päeva perast teinud mees potisuu lahti ja lasknud hallitõbe välja. Ise läinud sauna juure kuulama, mis hallidtõbed räägivad. Sääl istunud juba üks luukogu lava pääl ja oiganud valjuste. Varsti olnud ka tõised sääl. Luukogu tõstele kaebama: "Nälg ja palav vaevasid mind mis hirmus. Küll katsusin välja pääseda, aga mitte ei saanud. Nii kimpus ja vaevas ma veel ei ole olnud, tahab hing üsna välja minna! Ei ma sinna enam läha!" Peremees olnud selle peale üsna rõõmus, et vana hallile niipalju vaeva oli mõistnud tiha.

E 23134 (4) < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Karjane ei tohi elajale mitte pihlapuust vitsaga lüia, sest et sellega lüies elaj tümaks jäävat.

E 23137/23140 (1) < Kihnu khk. - Mihkel Kurul (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kokakivi Vanajutt Kihnus Ükskord kõndinud Vanapagan Peipsi järve ääres edasi ja tagasi, kiskunud karvu peast ja sülitanud, vahel rääkinud isieneses: "Küll on see ilmaelu imelik, mind kardavad keik, minu juure ei taha keegi tulla, keik püüavad ülespoole minna, sinna, kus minagi ennemuiste elasin, jah, hm, seal oli kena elada küll - aga - mina pidin seal, nagu keik teised inglid, vaga ja püha olema, mis siin all viga elada, siin võin oma tahtmise järele teha, mis tahan; ainult üks viga on siin, see on: et ma üksi olen. Mul peab ka seltsi olema." Nenda mõteldes ja isieneses rääkides oli ta sinna vee ääre jõudnud, seal tõstnud ta silmad üles ja vaatanud järve peale. Ta näinud kalamehi paatidega järve peal purjutavad. Neid nähjes ärkanud tal midagi meele, ta hakanud ühe jala pealt teise peale hüppama ja tantsima ja hüüdnud: "Nüüd ma tean, mis ma teen, mina saan seltsi küll, ma viin ühe suure kivi Sõrve sääre otsa, just laevade tee peale, siis laevad purjutavad kivi otsa, inimesed, kes ära upuvad, on keik minu jagu." Nende sõnadega kahmas ta ühe kivi põlle sisse ja hakkas Sõrve poole sammuma. Aga tee peal rebenenud põllepaelad ja kivi kukkunud maha. Kivi seisab praegust ühe veikese, Pootsi mõisa päralt oleva Manija saare peal ja kutsutakse Kokakivi. Kivi kõrgus on maapinnast 10 kuni 12 jalga, hästi terava otsaga. Kivi kohta on praegu veel järgmine jutt Kihnu saarel olemas. Vanast ajast kuni praeguni on see mood, et siit saarelt sagedaste sui ajal Manija saarel kalu püüdma käiakse. Nenda läinud ka ükskord vana Kossu Jaan1 sinna kalu püüdma. Õhtu olnud vaikne ja vaga, ta teinud tule raua peale ja hakanud ahingaga kalu püüdma; et Manijas igakord küllalt kalu saada olnud, ei ole ta seekord mitte midagi saanud. Tema ligikonda ilmunud varsti üks teine paat, paatis olnud kaks inimest, teine pannud puid tule peale, teine püüdnud kalu, vana Jaan olnud nenda ligi, et ära näinud, kui palju see kalu saanud. Saak olnud mehel üsna hea, ta saanud nii palju kalu, kui aga jõudnud ahingaga raiuda, Jaan ei ole aga mitte ühte näinud, veel väham saanud. Uudishimulikult tahtnud ta teada saada, kes see mees on, kes nenda palju kalu saab. Ta lükanud paati hästi tugevasti edasi, et teise ligimale saaks. Teine mees ei ole ka laisk olnud, vaid teinud niisama ka. Nenda kasvanud viimaks võiduajamine välja. Jaan arvanud, et rohkem jõuab, olnud näha, et teine väha ligemale jäänud, olnud selgeste näha, et mees ühtelugu kalu tapnud, aga mehe nägu ei ole ta veel tunnud. Ta lükanud kord veel õige tugevaste, seal põrganud ta paat vastu kivi, ta isi kukkunud üle paadi otsa merese, tuli kukkunud raua pealt maha, teine paat keige kalapüüdjaga olnud kadunud, vana Jaan seisnud oma paadiga kuival maal just Kokakivi juures. Praegu räägitakse veel, et Vanapagan sagedaste seal ümber öösite kalu peab püüdma. 1 Vana Jaani poeg on juba 80 aastat vana ja selle poeg peremees. - Üleskirjutaja märkus.

E 23243/23244 (6) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane < Mart Lips (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõnnivakast. Sulase ja peremehe vakk Üks peremees teinud enesele tõnnivaka, sulane aga märganud seda ja luuranud järele. Peremees käinud sauna kolm neljapäeva õhtat ja siis olnud valmis teinud, nagu sulane näinud, viha latvadest. Sulane aga võtnud nüüd need ülejäänud konsud ja teinud enesele nendest. Aga ei tea, mis sõnu pole õieti mõistnud, saanud sulase oma ühe jalaga, aga muidu olnud palju tugevam. Peremehe oma vedanud temale vara kokku, ka sulase oma tulnud tööd otsima, see ütelnud: "Oled ühe jalaga, ei saa kaugele, seeperast vaata järele, mis peremehe oma toob, võta selle käest ära, sest et sa muidu palju tugevam oled." Tõine olnud sellega rahul. Nüüd pole peremehel enam vakast midagi kasu olnud, pole midagi saanud kodu tuua, sest sulase vakk kõik käest ära võtnud. Peremees märganud lugu ja teinud sulase lahti. See läind nüüd tõise peremehe juurde, aga see peremees saatnud nüüd oma vaka selle peremehe põllu pääle, kus sulane läks ja lasknud selle põllu päält kõik sõnniku ära vedada. Sulane aga saatnud oma vaka ja lasknud tagasi tuua, päälegi veel tõise oma ka vedada. Pole enam saanud peremehe oma midagi teha: kõik võtnud sulase oma käest ära. Viimaks läinud ja palunud peremees sulast ja nüüd keelanud see oma vaka peremehe kallale kiPpumise ära. Ja sest saadik toonud vakk alati peremehele kompsud kodu. Ots. Mart Lipsi suust.

E 23245/23246 (7) < Võnnu khk. khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks tõnnivakka Ühel perenaesel olnud kaks tõnnivakka. Olnud tõised nagu kutsikad, teinud aga kõik tööd perenaese eest, lüpsnud lehmadki. Perenaene andnud see eest aga tõisile ka hästi süia, kõige paremat, mis aga olnud, kuna tüdrukud tihti nälga pidanud kannatama. Olnud tõised perenaese voodi kohal selle tarbis seina küljes seisva laudu pääl, tüdrukud pole tõisi aga näha võinud, selleperast, et kõik parem söök neile anti. Kord olnud vakad kodust ära saaki toomas, perenaene pandnud või ja pudru laudu pääle valmis, kui kodu tulevad siis söövad. Ise läinud põllu pääle tööle, tõine tüdruk aga läinud ja võtnud söögi ära. Nüüd tulnud vakad kodu, kui nad pole süia leidnud arvanud seda perenaese hooletuseks, ütelnud: "Kas meie küll temale pole kandnud, ja nüüd jätab veel ilma söömata. Mis meie temale selle eest teeme?" ütelnud esimane. "Tapame kõik loomad ära," ütelnud tõine. "Teeme seda jah," kiitnud ka esimane. Tapnudki kõik ära, ise pole ka sinna jääda nüüd julgenud, vaid põgenenud ära. Nii saanud perenaene Elajatest kui ka vakkadest lahti.

E 23247 (8) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896). Trükitud: M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 13-Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks pilliroog kahiseb Kui Kalevipoeg Kääpa jões mõõga pääl jalad ära raiunud ja surmavalus kisendanud, siis võtnud tema valuga pilliroogu suhu ja närinud seda. Ning sestsaadik saanud pilliroog, kelle lehed enne pehmed ja siledad olnud, (kohrest) karedast. Ja päälegi jäänud tema hambajäljed lehtede pääle ning ühtelugu kuulutavat pilliroo kahisemine Kalevi surmavalus tänitamist meelde. Võnnus kuuldud.

E 23250 (11) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks joodik ropp on Kui Noa esimese viina teinud, tulnud kurat ja tapnud ühe hundi ja ühe siku ära ja valanud nende vere viina sekka ning see olla tänapäevani viina sisse jäänud. Siis tulla see, et inimene, kes viina täis joob, kiskja nagu hunt, ropp nagu siga ja pöörane kui sikk on, sest et ta nende verd ühes sisse joob. Võnnust kuuldud.

E 23250/23251 (12) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kust Vooremägi nime on saanud On üts mägi ja mõts, mille nimi Voore on. Selle nime saanud ta oma viimase valitseja käest. Selle mäe pääl olnud enne tore linn ja tema viimane valitseja kuningatütar Voore nimega, kes väga ilus neiu olnud. Palju, palju kosilasi käinud temal, aga pole tema kellegile läinud. Viimaks tulnud Soome targa poeg temale kosja, aga ka sellele pole ta läinud. Nüüd olnud Soome targal süda täis ja nõidunud tema kõige linnaga maa alla ning olla veel praegu sääl. Ainuke tee, kust sinna võida pääseda, olla üks allikas, kust tee läävat, aga ka selle olevat kuldhärjaike ette pandud ning kes selle välja saavat võtta, pääsevat linna ja tõusevat ka linn üles tagasi, välja võtmine läävat aga ainult suurel reedil korda. Võnnust kuuldud.

E 23257/23261 (3) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas kaevuvett sai Kord olnud ühes talus kaevukaevaja ja kaevanud kaevu valmis, milles palju vett olnud. Peremees aga ei maksnud kaevumeistrile tööpalka välja. Selle peale ähvardanud kaevumeister peremeest: "Kui sa tööpalka välja ei maksa, kaob su kaevust viimane kui veetilk ära." Peremees aga kiitnud: "Vesi on kaevus ja seda ei võta ükski" ja ei maksnud kaevumeistrile tööpalka ära. Selle pääle kadunud kaevust viimane kui veetilk ära. Küll tellinud peremees uusi kaevumeistrid ja lasknud kaevu mitu jagu sügavamaks kaevada, aga ikka ei tulnud vett. Nüüd lasknud ta uusi kaevusi kaevata, ka nendessegi ei tulnud veetilkagi. Mees pidi vee kaugelt vedama. Kaks aastat peale seda olnud seal lähedal kõrtsis üks teekäija öömajal, see kuulnud ka seda lugu ja lubanud vett muretseda, kui aga vana kaevu enne näeks. Šeda lubamist kuulnud ka see peremees, kus vett ei olnud ja viinud teekäija oma majasse. Seal näidanud ta temale vana kaevu. Vana kaevu vaadates ütelnud mees: "Kaevuga ei ole õige lugu, kaevumeistrile ei ole hinda ära maksetud ja see on veesooned kinni nõidunud. Kui teie aga tahate, võin ma hea maksu eest veesooned lahti teha." Peremees lubanud head hinda. Nüüd küsinud teekäija ühe paja ja koonla paklaid ja läinud nendega kaevu põhja. Seal põletanud ta paklakoonla kaevu põhjas ära ja tulnud siis kaevu põhjast välja, veikene sarvedega oinas kaenla all, mida ta metsa viind. Selle peale keelnud ta majarahva ära, et keski ei tohi enne kaht tundi kaevu juure oma jalga pista. Kahe tunni pärast aga võivad minna ja siis olla ka vett kaevus. Ise läinud peremehega elumajasse. Aga juba teised kuulavad. Umbes tunni aja pärast läind poiss uudishimuga kaevu juure minema. Seda tunnud teekäija tuas ära, läinud välja ja keelnud poissi seda tegemast. Kahe tunni pärast mindud kaevu juure vaatama ja näe imet, kaev olnud vett ääretasa täis. Peremees maksnud teekäijale hinna välja, mis pääle ta oma teed läinud. Sest saadik ei lõpnud sellest kaevust enam vesi.

E 23262/23263 (4) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaevutegija Kord lasknud herra kaevutegijal omale kaevu kaevata. Kaevutegija teinud kaevu varsi valmis ja vett tulnud mitu sülda kaevu. Kaevutegija palunud nüüd herra käest 50 kop. liiguraha, herra aga ei annud. Selle peale kadunud vesi kaevust. Nüüd tellinud herra uusi kaevutegijaid ja lasknud mitu kaevu kaevata, aga ei vett nendest tulnud. Ei aitanud muu nõu, kui palunud vana kaevutegijat, et see vett kaevu muretseks. Kaevutegija ei olnud ka kade, lubanud vett muretseda, aga nõudnud selle eest 50 rbl. Herra maksnud 50 rbl. välja, selle peale käinud kaevutegija üks kord kaevus ja kohe olnud kaev vett täis.

E 23269/23270 (8) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha kuivatamine Kord sõitnud mees öösel kell 11 kodu poole ja kaks jalust olnud vankris. Kesk paksu metsa näinud ta aga tee ääres kaks poisikest üle tule käsi risti hoidvat ja hüüdnud ise meest: "Tule siia, tule siia!" Mehel olnud hirmu nahk täis ja kihutanud hobuse hästi jooksma. Küll sõitnud mees, aga ometi ei saanud paari verstagi edasi. Mees olnud ära eksinud. Oleks ta aga poisikeste kutsumise peale sinna läinud, siis ta oleks hulga raha saanud, sest poisikesed ei olnud muud keegi kui rahahoidjad. Alles hommikul pääsnud mees metsast välja.

E 23282 (1) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui luiged võerale maale lähevad, siis tulla lumi maha.

E 23283 (1) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Kail Sarv 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui hammas maha tuleb, siis visatakse ahju taha ja üteldakse: "Ritsik, anna mulle raudhammas, ma annan sulle luuhamba!" Saad saavat hambakaotaja kõva hamba. Ka vanu olen näinud nõnda tegevat, kelledel hambaid enam ei kasva.

E 23301 (9) < Ambla khk., Lehtse v., Põriki k. - Otto Hintzenberg (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Perekondlik ajaarvamine. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
"Liisu ae!" - "Mis?" - "Millal su must lehm ära suri?" - "Mh, see oli ju kaks aastat pärast seda, kui minu tütrel poeg oli; just selsamal päeval, kui minu väimees naese võttis."

E 23311/23314 (5/8) < Ambla khk., Lehtse v., Põriki k. - Otto Hintzenberg < Kaarel Evertov, 20 a. (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkkidest Mees läinud öösel üle jõesilla, kus saeveski olnud. Näinud, jänes jooksnud tema ees üle silla edasi ja tagasi. Ilus valge olnud teine. "Nää, möldrel kodujäneseid ka; laseb teisa öösel väljas joosta! Tarvis seda oma kasuks tarvitada ja jänes kinni püüda." Hakanud jänest püüdma. Jänes jooksnud tasakesi sinna ja tänna, olnud ikka üsna mahe ligidal, kuid kätte pole saanud. Viimaks lipsanud jänes alla saepurukambrikesse. Mees läinud järele ja pannud imeks, et saepurukamber ööse nii väga valge on. Püüdnud nüüd jänest, kuid see põiganud eest ühte ja teise kohta. Viimaks pugenud, nagu näha, nurka saepuru sisse. Mees tahtnud sinna järele minna, kuid löönud pea vastu seina ära: "Mis kuradi näkk sa oled, et sind kätte ei saa," pahandanud mees. Korraga läinud saepuru kamber pimedaks nagu ikka ööse on. Mees pole enam jala ette näinud. Tõmbanud tikust tule ülesse ja põrganud ehmatades tagasi. Tema ees, just sääl, kuhu jänes läks, vulisenud vesi, kust saepuru jõkke kukub. Oleks mees ilma vandumiseta ja näki nime nimetamata edasi astunud, ta oleks jõkke sattunud. Vana Oolu olnud jõe ääres heinamaal. Pugenud õhta üksipäini küüni magama, teised heinalised läinud koju. Kutsunud küll Oolut: "Mis sa seia jääd, pole versta maadki koju minna." Kuid Oolu pole viitsinud koju minna. Söönud tüki leiba-silku õhtul ära, heitnud magama. Või ep heina ajal aega aegsati magama heita, kell olnud juba 11 peal, kui magama saanud. Teistel õhtatel tulnud ikka kohe raske töö järele uni, täna õhtu pole aga tulnud. Korraga kuulnud: keegi hõiskab lähedal Härgamääl. Hõiskajal olnud õige hele hääl. Oolu mõtelnud: "Kes nii hilja seal veel peaks hõiskama? Vist mõni, kes eksinud. Tarvis vastu hõisata." Hõiskanud vastu. Hõisatud mäelt jällegi, kuid palju ligimal kui enne. Oolu vaadanud läbi küüni seinapilu, kas kedagi näha oleks ja hõisanud uuesti. Nüüd näinud halli hobust, kes hõiskamisega küüni poole tulnud. Oolu pugenud seda nähes hirmuga küünis olevate heinte sisse. Hobusel olnud inimese-sarnane hele hääl. Hobune tulnud küüni juure, norskanud siin nii valjuste, et küüni seinad põrunud. Siis hakanud küüni palki närima ja just Oolu kohast. Oolu lõdisenud aga heinte sees. Hobune jooksnud paar korda ümber küüni ja hüpanud siis küüni kõrval olevasse jõkke nii mis summunud. Oolu vaadanud nüüd ruttu läbi pilu, kas hobune seiapoole või teinepoole kaldale läheb. Hobune kiigutanud ennast natuke aega vee pääl, siis aga läinud vee alla, nii et see kaua aega vulisenud. Pole enam välja tulnudki. Oolu pole ka enam hirmu pärast magama jäänud, vaid aelenud hommikuni heinte sees. Pole enam edaspidi heinamaale öömajale jäänud. Mees läinud üle Valgejõe silla. Korraga kuulnud sõidumürinat. Tagasi vaadates näinud, kuda kolme halli hobusega tõld kange kiirusega temale järele sõitnud. Mees kupatanud hobusele piitsaga et kitsast sillast üle saaks. Saanud üle silla, siis tõmmanud tee kõrva, et kiiresti sõitjad saksad mööda läheks. Oodanud - ei saksu pole tulnud. Vaadanud siis tagasi ja näinud, kuida hobused ja tõld jõkke sõitnud. Vesi vulisenud ja kohisenud tükk aega. Jõest pole enam kedagi välja tulnud, sest et jõkke sõitjad näkid olnud. Pruuna vallas Suuresjärves pidada ka näkid elutsema. Kalamehed olla mitu korda näinud, kuda alasti naesterahvad endid järve pääl pesenud. Mees sõitnud talve ajal üle järve. Korraga hakanud hobune norskama, pole tahtnud enam edasi minna. Järv ise mürisenud ja kohisenud, nii et mees hobusele piitsa annud ja katsunud et järve pealt minema saaks. Kord olnud Kroonukõrve taat Suureljärvel kalal. Õhtul hakanud vihma sadama. Taat vedanud küna kaldale, keeranud poolkummuli, teinud enesele tulelõkke ette ja paistnud ennast ise küna serva all olles, tule paistel. Küll olnud siis järve pääl solistamist kuulda olnud, lauletud ja tantsitud nii, et vesi laenetanud. Viimaks tulnud keegi ja koputanud mitu korda küna põhja pääle ja hüpanud siis tagasi järve. Nii kestnud müra kaua edasi, vanamees aga uinunud sellest hoolimata magama. Hommikul hakanud ta uuesti kalu püüdma ja saanud neid nüüd nii palju, et pole jäksanud ühe korraga koju viia. Kaarel Evartovi suust Lehtsest. 20 aastat vana.

E 23340 (4) < Halliste khk., Pornuse v. - Karl August Sinka (1895) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Katk käinud vanast loomade näol ümber maad, kord kassi, kord koera näol. Üks peremees saanud tääda, et katk sia näol ümber ilma uidab. Kinnitanud siis lastele ja kodurahval kõvaste ära, et kui mõni siga sisse tuleb, siis mitte naerda ega teda nimetada ei tohi. Tulnudki kord siga tuppa. Peremees olnud ise ka toas, siga läinud söögilaua juurde, hakanud sööki mölistama. Peremees võtnud sea kinni ja keerutanud põlevasse ahjusse. Natukese aja pärast tulnud siga ahjust välja, ütelnud: "Ai, ai, pala, pala. Ei siia maale ma iialgi enam ei tule."

E 23341 (5) < Halliste khk., Pornuse v. - Karl August Sinka (1895) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord söönud lapsed tares põranda pääl. Kolm linnukest lennanud akna pääle. Kui lapsed kõhud täis olnud söönud, ütelnud nad kui ühest suust: "Lähme võtame igaüks oma lind." Aga vaevalt saanud nad lauset lõpetada, kui linnud ära kadunud ja lapsed surnult maha langenud.

E 23341 (6) < Halliste khk., Pornuse v. - Karl August Sinka (1895) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Katkusikk tulnud ühte peresse. Pereeit pilgutanud noorematele silmi, et nüüd keegi ei peerataks ega naerataks. Sikk patseerinud kui vürst mööda tuba, nõnda läinud tükk aega surnuvaikusega mööda. Sikk saanud vihaseks, annud perenaesele ühe hää võmmi ja läinud minema.

E 23347/23349 (8) < Halliste khk. - Karl August Sinka (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sant läinud talusse öömajale. Kästud laudile magama minna, sest toas ei olnud ruumi. Pereisa olnud ka haige. Pererahvas läinud ise õhtusi talitusi toimetama. Sant näeb laudilt, kuidas pereisa rehe alt hobuseküna võtab, natukese aja pärast tulnud tagasi, küna raha täis. Pannud reha ala purde alla, ütelnud ise: "Kaks korda saob veel tuua." Sant kõbinud laudilt maha, ajanud paar peotäit puhu ja laudile üles jälle. Varsi toonud ka tõise künatäie: "Üks kord saab veel tuua," kiitnud vana ja läinud tooma. Sant ruttu maha ja tasku jälle täis. Pereisa tulnud kolmandat korda, kraapinud väha mulda rahahuniku pääle, ütelnud: "Kes siin pääl kukega künnab ja kanaga äestab, see saab selle raha kätte." Aasta pärast tulnud seesama sant sinna talusse, hakanud järele pärima, kas vana pereisa elab ja kus ta selle rikkuse jättis, kui ära suri. Sandile öeldud küll, et isa surnud, aga mitte punast tenga ka maha pole jätnud. Sant tõutanud isaisa päranduse kätte juhatada, kui temale kolmas jagu antakse. Lepitud sandile järele, kästud ära tuua. Sant teinud kukele adra ja kanale äkke, künnud kukega ja äestanud äkkega. Vaata nüüd,raha tulnud kui kolinal maapinnale. Nüüd kadunud ka endine vilets ja kehv olek selle talult, sest nüüd olnud peremel, ka sandil raha küll.

E 23351 (10) < Halliste khk. - Karl August Sinka (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühe silla pääl nähtud alati veteneitsisid jalutamas. Üks julge noormees käinud neid kord mööda silda marssivat. Ühel õhtul võtnud mees hea kansika ligi, istunud hobuse selga ja sõitnud silla pääle - olnudki kaks neitsit silla pääl. Mees tõstab kansika, aga iga hoop, mida ta neitsitele tahtnud anda, tulnud ta enese pihta.

E 23358/23359 (1) < Viljandi khk. - Johan Nurmberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ilusa naise ihaldamine Üks poiss oli endal ilust naist tahtnud võtta ja oli kõik kohad ümberkaudu läbi käinud. Aga ükskord oli ta jälle välja läinud vaatama, et kas mitte kuskilt ei saa enda tahtmise järele naist. Olnud kange tuulene ilm ja lume sadanud taevast maha. Poiss rakentanud kaks hobust saani ette ja läinud teele. Tüki maad ära sõites eksinud mees ära tee päält ja juhtunud ühte metsa. Metses olnud ilus tee jälle ees ja tema ajanud ikka tulist nelja edasi. Arvates tunni sõitmise järele tulnud üks maja nähtavale. Poiss sõitnud sinna ja näinud hoovi pääl palju tüdrukuid. Tema läinud sinna ja vaadanud natuke aega, viimati näinud ühe õige ilusa neiu, sõitnud ruttu sinna, tõmmanud seda saani pääle ja tuhatnelja tagasi tuldud teed. Tükki maad ära sõites vaadanud - neiut ei ole enam kuskil. Muud ei ole näinud, kui kasepuu tükk saanis naese asemel.

E 23379 < Viljandi khk. - Karl Kullamaa (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas kivid V/õrts/järve saivad Vanapagan tahtnud omale mõisat ehitada, hakanud piiri mõõtma, mõetnud kuni V/õrts/järvest saadik. Vaadanud oma töö üle ja leidnud, et mõis väikene on saanud, karjamaad pole sugugi olnud. Näinud: üle järve ilus lage koht, võtan säält karjamaad juure. Aga järv ees, ei saa üle. Sild tarvis pääle teha, mõtelnud vanapoiss ja hakanud välja päält kiva korjama. Korjanud põlle kiva täis, läinud siis järve äärde silda tegema, aga vaat sul äpardust, põllekanne läks katki ja kivid kõik järve laiali. Vanapoiss hakanud kiva üles korjama, aga parajaste laulnud kukk ning vanapagan kadunud ära.

E 23381/23386 < Viljandi khk. - Karl Kullamaa < H. Käär (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koit ja Hämmarik Kord olivad kaks õde, Videvik ja Hämmarik, mõlemad ilusad, armsad ja sirge kasvuga neiukesed. Ühel õhtul tuli vanem õde pääva loode ajal kündmast kodu ja härjad, kelledega ta oma päävatöö lõpetanud oli, viis neid, nii kui iga põllumehe viis on, jõe ääre jooma. Sääl ei võinud kena Videvik oma südame sundimisele enam vastu panna, tema jättis härjad maha ning läks ülesse kalju serva pääle ja laskis sealt oma varju vee pääle paista. Hõbekarva jõepeegel säras neiukese kena roosipunase palede ja erade silmadega Videvikule vastu, nii et ta süda selle üle suurt rõõmu tundis. Kuu, kes alles üles oli tõusnud, et oma valgusega päikese asemel maad valgustada, unustas oma ameti sootumaks ära ja laskis ennast alla jõe sügavusesse, kus tema paled Videvikuga kokku puutusivad ja sellele suud andis. Selle läbi kosis Kuu Videviku omale pruudiks. Vaheajal oli maailm kottpimedaks saanud, sest et Kuu maad valgustamas ei olnud ja selle läbi saatis kuu suurt õnnetust maa pale. Verevaenuline hunt nihutas ennast lähemast metsast pimedusekatte all ühele künnihärjale ligemale, kes ula ja rahulikult aasa pääl karjatseta rohtu sõi, kiskus teda maha ja tegi talle otsa, enne kui see kurjategijale vastu hakata oleks saanud. Küll kõlas ööpitku hääl mitmedviisi läbi vaikse pimeda öö maanitsevalt: "Videvik, Videvik, ärka üles, vaata, vaata, laisk tüdruk, laisk tüdruk! Päike tõuseb, vui, vui, vui! Tõuse üles, tõuse üles! Töössse, töösse!" Aga armastus on kurt ja pime, sellepärast ei kuulnud videvik ööpitku maanitsevast hüüdmisest midagi, vaid tema silmad vaatasivad ükspäinis oma armukese pääle ja tema süda ihkas üksnes selle järele. Alles siis, kui päike juba omad säravad kiired maa pööle laskis paista, kargas Videvik armastuse tujus unistusest üles ning hakkas oma künnihärga otsima. Kui ta Võsavillema pahategu oli märganud, langesivad pisarad temale silmi ja voolasivad tema roospuna palgeid kaudu maha, millest pea suur järv sündis. Aga neid pisaraid oli ühe silm, kelle ees ükski asi varjule ei või jääda, tähele pannud. Vanaisa astus oma kuldse aujärje päält maha hundile tema kurjatööd kätte tasuma. Ta sidus hundi igaveste kõrva, öösise taevavõlvi külge kinni, kus ta karjatse raudse vitsahoopide all teda taga vedama peab. Kuule andis ta Videviku naiseks ja Videviku lahke nägu vaatab praegugi veel jõesügavusesse, kus ta peidmehe armastust kõige esite tunda oli saanud. Aga et edaspidi enam niisugust segadust ei tuleks, et maailm pimedusekatte alla ei langeks, pidivad vahid säätud saama, kes kohe meele tuletaksivad, millal keegi ametisse hakkab. "Koit ja Hämmarik," ütles Vanataat, "teie mure olgu nüüd valgustamine. Pidage oma ametit mõistlikult. Sina, mu tütar, pane hoolega tähele, millal päev looja läheb, kustuta tema kiired alla minnes ettevaatlikult ära, et midagi õnnetust ei tuleks ja saada päikest öörahusse. Ja sinu kätte, mu poeg Koit, usaldan seda, et sa uue pääva hakatuses kiired jälle põlema süütad, nõndaet maailmal kunagi valguse puudust ei tuleks." Mõlemad pidasivad omat ammetit truusti ja muretsesivad hoolega selle eest, et päike alati säätul tunnil maailma valgustas. Nüüd tuli ka see aeg kätte, kus ööd lühikesed on ja Hämmarik oma viimses paistuses seda veel tumedat hiilgust Koidu kätte annab. Sääl vaatavad mõlemad tüki aega üksteise pruuni silmade sisse, annavad kätt ja suud teretuseks ja kõik maailm hiilgab valguses. Ka vanaisa tuleb oma kuldse trooni päält maha, seda ühenduse püha pühitsema. Kui ta näeb, et kõik asjad korras on, rõõmustab tema ennast, astub tema Koidu ja Hämmariku ja ütleb: "Ma olen teie kohusetäitmisega väga rahul ja annan omalt poolt selleks luba, et teie ennast võite ühendada." Mõlemad hüüdsid korraga nagu ühest suust: "Isa, las' meid ikka nõnda olla nagu nüüd, peigmees ja pruut. Meie oleme selles seisuses väga õnnelikud ja rahul." Vanaisa kuulis nende palvet, läks neid õnnistades oma trooni pääle jälle tagasi ja pidas kindlaste oma sõna. Üks kord aastas, kui lühikesed ööd tulevad ja Hämmarik Koiduga kokku puudub, siis viivivad nad need õnnelikud neli lühikest nädalat üksteise kaelas suud andes vaiksel keskööl ja kinnitavad oma truudusevannet uue lootusega. H. Kääri suust.

E 23388/23389 < Viljandi khk. - Karl Kullamaa (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas jõed ja järved saanud Hallhärg pääsnud vanaisa koplist välja, hakanud jooksma, hoidnud sarved ees ning sarvedega teinud suured vaod järele. Hallhärg olnud pime, teda juhtinud vaimud. Vaimud käinud ees ja taga. Juhtus, et tuul külje poolt puhus, siis ei tunnud härg enam haisu ning kaevas siis sarvedega üheainsama koha pääle suured augud. Kui tükk aega juba kaevanud oli, siis jooksis otsekohe edasi. Nõnda sündisivad siis järved ja jõed.

E 23406/23407 (11) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Märjamaa kirikusse sõitnud Vigala poolt eit oma noore miniaga. Pärast kirikut kodu poole sõites olnud tee ääres varsaga hobune söömas näha. Eit ütelnud: "Pea kinni, ma lähen maha." Läinud maha ja silmapilk saanud eidest hunt, kes kohe varsa maha murdnud ja sööma hakanud. Söönud kere täis, üks reis jäänud järele. Sellega tulnud eit, kes ennast selleks jälle silmapilk muutnud, minia juure ja pakkunud ka sellele. Minia ei ole pakutud liha võtnud, vabandades, et tema ei ole niisugust liha õppinud sööma ja et see olla toores. Eide süda saanud täis. "Soh," ütelnud ta, "mina söön ja sina ei taha" ning virutanud lihatükkidega miniale vastu silmi. Liha olnud tuline ja kõrvetanud minia silmad ära. Selle peale istunud eit jälle minia kõrvale vankrisse ja sõitt läinud koju poole edasi.

E 23414 (21) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) R. Põldmäe eesti naljandid I, Isa seletab poegade elukutseid. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuningas sõitnud mööda suurt teed ja näinud tee ääres üht vanataati külvamas. Kuningas küsinud taadi kääst, kas tal lapsi ka olla. Taat vastu: "Jah, mul on kolm poega: üks on varas, teine mõrtsukas ja kolmas kerjaja sandipoiss." Kuningas ei ole sest aru saanud, vaid käskinud meest seletada, mis see tähendab. Mees seletanud: "Üks on kaupmees, teine arst ja kolmas kirikuõpetaja."

E 23429 (5) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sa veenäkki juhtud nägema, siis ütle aga: "Näkk, näkk nõelasilmast nähtud." Siis kaub ta kohe.

E 23432 (15) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kolmekuningapääval võtta surnuajalt ühe kadakapuust risti katuselaua, kus oksaauk sees on, vahi oksaaugust läbi ja tule ise ikka mööda teed edasi seni kaua, kui venelaste jordanile jõuad. Seal nääd sa, et pappide ja muude palvetajate vahel ka vanasarvik ise keerleb, suur kõrge turban peas. Sina katsu tema selja taha saada ja kahma turbani ära. Kui sa siis selle pähe paned, võid sa igal ajal käia, kus sa aga ise tahad ja keegi ei saa sind nägema. (Kirjutaja tähendus. Selle lou päris kodumaa on vist ainult siin piiriäärsete eestlaste juures, sest vene surnuaedades ei ole ma juhtunud katustega ristisi nägema, nagu neid vanades eesti ja soome matusepaikades näha on.)

E 23434 (18) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sa tahad, et üks inimene sind armastama hakkaks ja sinuga abielusse heidaks, siis katsu kuidagi moodi temal ühe toidu hulkas oma higi sisse sööta, kusjuures veel üks salm tuleb lugeda, mis nagu laulatab kokku. Selle salmi sõnad on aga kahjuks teadmata jäänud. (Kirjutaja tähend. Küll teab minu hallitanud soome onu selle salmi, aga paku talle või kas higi, mis sul teda tellides maha jookseb, kõik asjata. Ei räägi.)

E 23436 (24) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui oled kukkunud, nikastanud ehk mõnda muud haiget saanud, siis lase haige koha peale järgmisi sõnu lugeda: Tõbi tulgu, teine mingu, varesele valu, harakalle haigus, musta linnule muud tõved, meie Mihkli (ehk Juku ehk kuida nimi on) käsi (ehk jalg ehk sõrm) terveks.

E 23448/23450 < Saarde khk., Voltveti - Peeter Ramberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ükskord söönud üks mees heinamaal lõunat, tulnud üks hunt tema juure ja vahtinud mehe peale, kui mees söönud. Tulnud ikka lähemale ja jäänud üsna mehe juurde seisma. Mees lõiganud tüki leiba ja istnud noa otsa ja pakkunud hundile. Hunt tõmmanud leivatüki kõiges nuaga mehe käest ära ja jooksnud metsa. Talvel läinud mees linna linu müima. Müinud linad ühe kaupmehel ära ja läinud raha saama ja näinud oma nua kaupmehe laua peal, küsinud: "Kust sa selle nua ka said?" Kaupmees küsinud: "Kas see sinu nuga on?" Mees vastanud: "See on minu nuga jah, sest sui andsin ma heinamaal hundile leiba ja hunt tõmbas noa kõiges leivatükiga minu käest ära ja jooksis metsa." Kaupmees seletanud mehele, et ta olla soendis läinud ja pole enam tagasi saanud. Seekord tulnud tal kange leivahimu ja kui ta leiba olli saanud, siis olla ta hundinahast välja saanud, ja selle noa viinud ta sellepärast kodu, et näha saaks, kas mõni seda nuga omaks teeb, et ta siis sellele võiks tasuda, kelle käest ta leiba saanud. Siis kinkinud see kaupmees selle mehele püta heeringaid.

E 23452 < Saarde khk., Voltveti - Peeter Ramberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ükskord olli üks tüdruk jõe ääres kõndinud, koerakoonlane tulnud talle jälgi mööda järele. Tüdruk näinud, et koerakoonlane tulnud. Tüdruk roninud toome otsa ja tüdruku vari paistnud jõkke, koerakoonlane otsinud tüdrukud taga ja nainud, et tüdruku vari jõkke paistnud, hakanud vett lakkuma, et siis tüdruku kätte saab. Küll ta lakkunud ja lakkunud, aga pole vesi vähemaks jäänud. Katsunud käpaga tüdrukud kätte saada, aga pole ulatanud. Hakanud jälle lakkuma ja läinud viimaks lõhki. Toomehais ja inimesehais pidada üks olema, sellepärast ei ole koonlane osanud tüdrukud toome otsa otsida.

E 23473 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ükskord sõknud sulane pahmast ja iga kord tagaseina ääres kummartanud hobune. Sulane läinud vaatama, et mis sääl on, ta leidnud säält suure rahakatla, aga et tal seda kuhugile panda ei olnud, sis pandnud ta rahakatlale mulda pääle. Peremees, kes seda nägi, tulli ja võttis rahakatla välja ja sai rikkas meheks, aga nina ja jalad mädanesivad ära.

E 23473/23474 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühe korra leidnud karjatsed pajupõõsa seest rahapoti, jautanud see ära ja igaüks olnud rõõmus, et raha saap. Pajupõõsase aga lastud enese vett ja loodud pakitust heidetud ka sinna. Õhtu, kui nad koju läksid, siis tulli neile üks vana mees vastu ja ütles, et teie olete õnne leidnud ja olete oma õnnepaika ära roojastanud, siis ei pia ka see õnn teile mitte jääma. Oleksid teie sinna ühe ninarätiku või miski muud asja pannud, siis oleksite veel õnne leidnud, aga nüüd kadugu see ära, ja sedamaid olli suur kõllin ja raha kadus poiste käest ära.

E 23474/23475 (3) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ükskord läinud üks vaene sepp metsa lusikapuud raiuma. Raidunud ühe kadaka maha ja tüvest teinud lusika. Kui ta tüve olli maha raidunud, siis hakkas ta teda lusikamoeliseks tahuma. Kui ta tahus, siis kuulis ta korraga tirrrr tehtavat, ja teist ja kolmat korda ka. Kohe viskas ta lusikapuu maha ja hakkas kodu poole minema. Kodust võttis ta labida ja oma tütre kaasa. Kui ta sinna kohta tagsi jõudis, siis ei olnud kadakakändu aga kusagil näha, oksad ja lusikad ollid küll sääl ja see känd, kus pääl ta olli tahunud. Känd aga jäi kätte saamata ja raha välja otsimata.

E 23475/23476 (4) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vendade kiusamine Korra surnud üks rikas ja ahne peremees ära. Oma poegadele jätnud ta tõisele sauna, tõisele maja. Vennad aga pole mitte nii rahu olnud, vaid tõine tahtnud maja ja sauna, tõine sauna- ja majaperemees olla. Viimaks läinud tülisse, kaevanud kohtusse. Sauna peremehel pole aga mitte raha olnud kohtus käia, aga üks kord näidatud vaesele unes, et rikka venna tare läve all on rahakatel. Läinud kohe otsma. Kui ta sääl just parajide kaevas, siis tulli rikas mees välja kaema, et kes sääl mügistap. Näinud, et vaene vend kaevab sääl. Läinud ruttu tuppa, võtnud püssi, et vaest venda maha laske, aga kui ta suure rutuga tulli, siis lõi ta uksepiida vasta püssi ära, nõnda et see lahti läks ja peremehe ära tappis. Saunavend, kes aga pauku kuulis, pani koju poole jooksma nagu tal jalad järel andsid. Perast sai ta maja enesele.

E 23494/23495 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sääreluu Ükskord läinud kaks meest K. mõtsas taplema. Nad kiselnud ja tapelnud seeni, kuni tõine mees tõise ära tapnud ja ta rambe ala maha matnud, ise läinud ta aga kodu. See olnud ühel sügisesel päeval, kui üks vaene talomehe sulane säält mööda sõitis, kus see tapetud mees olli, kui ta üht healt kuulis nagu maa alt hüüdmas, et umbe ja umbe. Mees läks nüüd heale peale sinna, et kes see niisugune on, kes nõnda hüüab ja mis nägi ta - maas olli sääreluu ja see ajas vahtu otsast välja. Nüüd hakkas see luu rääkima, et mata mind maha ja su vaev saap ausaste tasutud. Nüüd võttis mees selle sääreluu ja mattis ta maha. Kui ta hauda kinni ajas ja puutus labidat vasta midagi kõlisevat ja mees leidis nüüd rahakatla ja ta sai rikkas mehes.

E 23500 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) R. Põldmäe. Eesti naljandid I, Rumal tüdruk hirmutab vargad pakku. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Loll tütruk ja mõrtsukad Ühe korra olnud mõrtsukil ühe mäekoopa sisse eluase võetud. Mäe seest jooksnud allik välja. Korra saanud üks loll tütruk selle allika juure. Ta vaadanud, et allika vesi jooksnud ühte veikest kraavi pitti. "Ei," ütelnud tema, "ma tahan, et ta igale poole piab jooskma!" Kohe teinud ta mitu tõist kraavi veel juure ja ütelnud siis iseeneses, et "sina mine sinna, sinna, sinna ja sinna!" Vargad mõtelnud, et sõamehi säetas, ja pistnud kohe paksu metsa sisse pakku. Tütruk ehmatanud ära ja hakanud taga sonima, et "tasa ma rääkisin küll, aga siiski kuulsid kaljud ja kivid, oih, puih!"

E 23507/23508 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha põranda all Ühes vanas rehekambris ei julgenud keegi magada ega elada, sääl olnud kõiksugu healt kuulda, kord kõlinat, kord mürinat, kord laulu, kord lauluhealt. Ükskord tulnud vaene närukaupleja sinna ja palunud öömaja, talle antud ka see vana kammer. Kui see nüüd magama tahtis jääda, siis kuulis ta üht healt, kes ütles: "Kas tahad, ma tule? Kas tahad, ma tule?" jne. Närukaupleja mõtelnud: "Eks ta või tulla pääle," ja ütelnud: "Tule!" Kohe kuulnud ta kõlinat ja jäänud nüüd kõik vaiki. Ka närukaupleja jäänud magama. Hommikul, kui ta üles tõusis ja välja tahtis minna, olli rahahunnik läve ees ja ta pidanud enne veel raha eest kõrvale ajama, kui välja sai. Hea meelega jagas ta peremehega raha vennalikult pooleks ja ta sai nüüd peremehega otsatu rikkaks ja elasid mõlemad õnnelikult.

E 23511/23512 (3) < Kolga-Jaani khk. - Jakob Weltmann < Mihkel Luts (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kalevipoja hobuse ostmine Kalevipoeg tahtnud hobust osta, pole aga kusagilt sarnast hobust saanud, kes teda üleval kannab. Ühel päeval reisinud Kalevipoeg teed mööda edasi. Tema vastu tulnud üks hobusega mees. Kalevipoeg küsis: "Kuule kulamees, kas sul on hobune müüa?" Mees vasta: "On küll, istu aga selga!" Kalevipoeg löönud käe hobuse selja pääle ja ütles: "Kui ta minu kätt üleval kannab, siis kannab hobune mind ennnast ka." Hobune aga nõtkus, kaup jäi katki. Kalevipoeg läks jälle tüki teeda, marga maada edasi, tuli teine hobusemees vasta. Kalevipoeg küsis: "Kuule, külamees, kas sul on hobune müüa?" Mees vasta: "On küll, istu aga selga!" Kalevipoeg ütles: "Kui ta minu kätt üleval kannab, siis kannab hobune mind ennast ka," ja pani käe hobuse selja pääle. Hobune aga nõtkutas vähe selga. Kaup jäi jällegi katki. Kalevipoeg läks jälle tüki teeda, marga maada edasi, sääl tuli temale kolmas hobusemees vasta. Kalevipoeg küsis: "Kuule külamees, kas sul on hobune müüa?" Mees vastas: "On küll, istu aga selga!" Kalevipoeg ütles: "Kui ta minu kätt üleval kannab, siis kannab hobune minu keha ka," ja pani oma käe hobuse selja pääle. Hobune nõtkutas selga veel kõrgemaks. Kalevipoeg istus proovisõideks hobuse selga, aga hobune pani tuhatnelja jooksma, ikka edasi. Kui ta tüki maad ratsutanud oli, nägi Kalevipoeg tee ääres ühe suure tamme. Ülevalt tamme okstest hüüti: "Kalevipoeg, Kalevipoeg! Löö käsi tamme kinni!" Kalevipoeg lõi küll käe tamme külge, tamm tuli aga kõige juurtega maast ülesse ja hobune lõhkus ikka tuhat tulist edasi kuni põrgu ukse ette. Kalevipoeg kuulis häält: "Kalevipoeg, Kalevipoeg! Löö käsi uksepiita kinni." Kalevipoeg lõi oma käe väravapiita kinni ja piit oli kõva, see ei annud nõrkuda. Hobune jooksis Kalevipoja alt ära, otse väravast põrgu. Kalevipoeg jäi aga põrgu ukse pääle vahiks. Sääl ei lase ta ühtegi kuratit välja ega ka inimesi sisse ja on veel tänapäevani selles ametis. Kalevipojale vastutulejad kolm meest ja kolm hobust olivad kõik vanad põrgupoisid isi. Mihkel Lutsu suust.

E 23513 (4) < Kolga-Jaani khk. - Jakob Weltmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kalevipoja põllu tegemine Kalevipoeg kündnud ühes suures paksus metsas. Teine käsi olnud temal vagu ajades adra pära küljes ja teisega tõmbanud ta teise vaju kündmise tarvis suuri kuuskesi maast ülesse ja viskanud kõrvale. Nii teinud ta iga vaju ajamise juurdes. Jumal juhtunud ka sinna tulema ja möödaminnes hüüdnud: "Tere, Kalevipoeg, jõudu kah!" Kalevipoeg: "Tere jumaleme! Jõudu tarvis!" Siis küsinud Jumal: "Noh, Kalevipoeg, mis sa siin teed?" Kalevipoeg vastu: "Ma teen enesele põldu!" Jumal küsinud: "Aga mis sa sääl teise käega siis katkud?" Kalevipoeg vastanud: "Ma katkun kanepisi!"

E 23513/23516 (5) < Kolga-Jaani khk. - Jakob Weltmann < Kai Parrikas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk Vanal ajal raiunud ühe väga rikka peremehe sulane Paarika järve kaldal enese ahju kütte tarbeks puid. Kui sulane õige tugevaste töötas, tundis ta korraga, et kirves varre otsast lahkus ja järve sulpsatas. Küll katsus sulane kirvest vee seest kätte saada, aga kudagi moodi ei läinud seda õnneks veel veest välja tuua. Raske ja rõhutud südamega läks sulane kodu peremehele oma õnnetust kõnelema ja uut kirvest saama. Kui sulane oma peremehele oma lugu oli ära jutustanud, kargas ihnsa peremehe süda tigedaks ja ütles: "Kui sa tõbras kirve olid järve lasknud, siis raiu käpuga, aga puusüld olgu sul õhtuks valmis, muidu ei saa sa süia ega päevapalka!" Sulasel ei aidanud muud nõu midagi, kui kõmpis järve juurde tagasi, otsis uuesti, aga kõik asjata. Sulane istus õhkates kaldale maha ja jäi murest rõhutud südamega mõtlema. Korraga kuulis ta veekohinat ja nägi järve pääle vaadates üht ilusat neidu ligemale ujuvat. Sulane lõi kohkuma. Neiu lõi poolest kehast saadik püsti ja küsis naeratades: "Kallis noormees, miks sa mures oled?" Sulane kaebas oma häda ja õnnetust. Neiu aga vastas: "Ära muretse midagi, küll ma otsin sinu kirve ülesse!" Ilus neiu kadus vee alla, tuli aga jälle silmapilk tagasi, näitas vaskkirvest ja küsis: "Kas see on sinu?" "Ei," vastas noormees. Neiu käis jälle põhjas, tõi hõbekirve nähtavale ja küsis: "On see siis sinu?" - "Ei," vastas mees. Kolmat korda välja tulles ja kuldkirvest näidates küsis: "See on siis ikka sinu?" - "See ei ole ka," kostis mees. Neljandal korral tõi vesineiu nooremehe enese kirve nähtavale, keda mees suure häämeelega omaks ütles ja vastu võttis. Õiglase meele palgaks kinkis ilus vesineiu temale kõik need nähtavale toodud kirved ja kadus isi vee alla. Sulane tegi oma töö valmis ja läks kodusse, kus ta juhtunud lugu ka peremehele kõneles. Peremees mõtles: "Rumal mees, et ta korraga neid kirveid vastu ei võtnud, kui pakuti! Oh, lähen ja toimetan seda paremini." Ta pani kolm kirvest õrnaste varre otsa, läks siis järve äärde, raius ja pildus nad kõik ükshaaval järve. Nüüd kurtis mees kirveid taga. Vesi ilus neiuke tuli tema häälitsemise pääle veest välja ja küsis, mis viga. Ihnus peremees rääkis oma õnnetust. Neiu kadus korraga vee põhja ja tõi kolm kuldkirvest nähtavale ja küsis: "On need sinu omad?" - "Jah, needsamad ongi minu," rääkis ihnus ruttu ja tahtis neid enesele võtta, aga korraga sulises vesi ja veeneiu oli kõige kirvestega kadunud. Peremees ootas, ootas, aga ei ilmunud enam midagi, kuid süda valu täis, kõigist kolmest irvest ilma. Kodu jõudes varastas ta ometigi sulase kirved, mida vesineiu oli kinkinud, ära. Sulane läks jälle puid raiuma järve kaldale, kuid varastud kirved tulivad temale meele, ta istus järve kaldale ja kurtis neid taga. Vesineiu ilmus ja küsis: "Mis sul, noormees, jälle viga on?" Noormees kõneles oma õnnetust, mida ihnus peremees temaga oli teinud. Vesineiu kadus vee põhja ja ilmus peagi jälle ja andis noore mehele ühe valge kivi, üteldes: " Ütle selle kivikesele, mida sa isi soovid, siis saab sul seda olema" ja ilus neiuke kadus isi kui tina tuhka. Noormees imestas esiotsa, pärast aga katsus kivikesega proovi, üteldes: "Kivikene, muretse mulle minu kallid kirved tagasi!" Peagi olivad kirved sääl. Sulane läks kodu, ütles ennast peremehe teenistusest lahti, hakkas isi oma pääle elama ja oli ütlemata rikas mees kivikese abil. Kai Parrika suust.

E 23534 (8) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < Jüri Evartov (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Halgjas Poiss pidanud suvisel õhtul oma kallikest vaatama minema. Olnud kaunis valge öö. Poiss saanud juba üsna kallikese kodupaiga ligidale. Korraga näinud, hallis riides neiu tuleb temale vastu. Pikemal silmitsemisel näinud, et ongi tema oma kallis Miina. Poiss sirutanud teisele käe vastu, teretanud ja ütelnud: "Näe imet! Sa Miina käid nagu halgjas hallis riidis." Saanud seda ütelnud, kui tüdruk korraga eest ära kadunud kui õhk, poiss aga sulpsatanud saueauku, mis vett täis olnud. Sellest ajast saadik pole poiss julgenud enam ööseti kallikese ega muude tüdrukute juure minna. Jüri Evartovi suust.

E 23537 (10) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < Jüri Evartov (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pitk mees Kooliõpetaja tulnud laupääva õhtul mõisast lugemise tunnilt. Tee viinud teda metsast läbi. Korraga kulnud ta ühe puu alt nagu oigamist. Ta vaadanud sinna poole ja näinud, et puu najal ilmatu pikk mees seisnud. Kuusk olnud küll pikk, kuid mees olnud veel üle kuuse. Selle loo üle järele mõteldes, läinud kooliõpetaja koju. Teisel päeval saanud kuulda, et mõisa tallmeister ennast olnud ülesse poonud ja just sinna puu külge, kus kooliõpetaja pitka meest näinud. Jüri Evartovi jutt.

E 23544/23545 (15) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < Joh. Blumfeldt (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Paar näkilugu Valge jõe ääres Sinipalu heinamaal olnud kaks plikakest karjas, need näinud seal valgeis riidis neiut edasi-tagasi kõndivat. Neiu kudunud musta sukka ja laulnud ise: "Kujun, kujun surnu sukka, kujun kooljal koiva katet." Tütarlapsed läinud uudishimulikult lähemale. Neiu tõmbanud tütarlapsi kääga, otsekui kutsuks neid ligimale. Kui need pole julgenud minna, sest neiu laul kõlanud nende meelest väga hirmsasti. Nüüd läinud neiu jões oleva suure kivi otsa, viskanud enesele vett üle pea ja laulnud kolm korda: "Tund on tulnud, mees pole jõudnud!" Siis aga hüpanud plumsatades vette, kuhu ta ka jäänudki. Pole kaua aega mööda läinud, kui sinna kohta mees ära uppunud.

E 23545 (16) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < Joh. Blumfeldt (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees armastanud püssiga metsas kolada. Kord olnud jälle Valgejõe ligidal. Olnud varahommiku, tedrede mänguaeg. Mees läinud edasi, näinud: naesterahvas kõndinud jõe ääres. Sellel olnud helekollased juuksed ja lausa pruun nägu. Mees mõtelnud: "Kes see nii vara ometigi peaks siin jõe ääres olema?" Hakanud naesterahva poole minema, kuid see põgenenud eest ära, mees läinud kiiresti, naesterahvas veel kiiremini. "Mis näki jalad tal on, et järele jõuda ei või," pahandanud mees. Ehk ta küll tasakesi ütelnud, kuulnud naine ometigi, vaadanud korra ringi ja hüpanud vette. Vesi vulisenud, selle hulgast kostnud aga jahimehele ka hele naermine kõrvadesse. J. Blumenfeldti suust.

E 23548 (3) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui piima toonud lehma piima esimest kord keedetakse, pannakse selle sisse kolm lepakoore tükki ja hõbesõrmus. Lepakoore tükid aitavad, et loom punasesse ei jää, sõrmus mõjub aga, et looma nisad ei lõhkne.

E 23551/23552 < Võnnu khk., Vastse-Kuuste - Peeter Rootslane < Johan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Näki omandus Korra käinud näkk ühest järvest välja, ta istunud järve äärde ühe kivi pääle maha, sääl suginud ta kuldkammiga pead ja laulnud üht imelikku õrna laulu. Järveäärne rahvas rääkinud seda lugu ka võerastele ja ükski pole seda uskunud. Korra läinud üks vaene poiss sinna järve ääre. Kuu vaadanud taeva võlvilt ja mitu tuhat tähte säranud kuldhiilguses. Noormees istunud sinna kivi ligidale maha ja vahtinud looduse ilu. Natukese aja perast kohisenud vesi ja näkk tulnud veest välja, kivi otsa istunud ta maha, hakanud jälle pead sugema. Noormees tõusnud tasakeisti maast üles ja läinud neiu poole, aga kui see seda märganud, siis olnud ta läinud ja oma kuldkammi sinna maha jätnud. Mees võtnud kammi ja ütelnud: "Mina olen süüdlane, et ma neiu ära hirmutasin, mina pian see kamm talle tagasi andma." Ja kui ta kammi veel oli vaadanud, siis viskas ta tema laenetese, sedamaid avanud ka noormehe silmade ees ennast üks kullaga tehtud tee ja mees läinud seda teed pitti järve ja ta jäänud sinna igaveste elama. Johan Rootslane Vastse-Kuustes.

E 23553/23554 < Võnnu khk., Vastse-Kuuste - Peeter Rootslane < Johan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Punapoiss Ühe korra põlenud ühel mehel karjalaut ära, ehitanud uue, uues laudas aga jäänud loomad hirmus kõhnaks, hakanud põdema ja mõned neist surnud ju ära. Mees uurinud lugu järele, läinud lauta vahtima, äkist aga kuulnud ta, kuida hobused ja teised loomad tampima ja häälitsema hakkasid. Mees tõmbas tikuga tule üles ja näinud nüüd, kuda üks Punapoiss hobusid ja teisi loomi hirmsast malgutanud ja muidu piinanud. "Poiss, mes sa sääl teet?" küsis mees. "Karistan loome, nad põrgulised roojastavad ju minu söögilaua ära, tarvis ju keelda! Sina peat see laut teiste kohta ehitama," ütles Punapoiss. "Kuhu ma tema siis ehitan?" küsis mees, "ehk kuhu ma tema õige pian veel ehitama, tulep ju hulka kulu kanda, kes selle ära tasup?" "Mina ise tasun kulu ja valitsen kotuse," ütles Punapoiss. Nüüd läksid mõlemad kotust vaatama. Esimeses kohas küsis Punapoiss: "Maa, mes moona võtad?" "Üks nuumhärg ja hobune," ütles maa. "Seda on palju," ütles Punapoiss ja nad läksid jälle edasi. Nüüd küsis Punapoiss uuesti: "Maa, mis moona võtad?" "Üks härg," kostis maa. "Palju on ka seda," ütles Punapoiss ja nad läksid jälle edasi. Siin küsis Punapoiss jälle: "Maa, mis moona võtad?" Maa kostis: "Kaks kanamuna!" "Noh, seda ei ole palju," ütles Punapoiss ja andis mehele ehitusraha ja kadus ise jälle laudaseina alla ära. Mees ehitab laudad sinna kohta, kus kaks kanamuna maa moonas tahtis ja tal olli edespidi karjaõnn ütlemata hea. Jutus Vastse-Kuustest. Johan Rootslane.

E 23554/23556 (1) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste - Peeter Rootslane < Hindrek Rootslane (1896) Mt. 752. Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jeesuse teod. Kui Kristus veel maa pääl kõndis, siis ollid nad Peetrusega kahekeisi kõndimas ja ühe korra läinud nad ühe peresse öömajale, sääl olnud rehi ülevan ja kui peremees homigu rehele tulli, siis tullid ka Jeesus Peetrusega peremehele appi reht peksma. Ajasid koerad tuast välja ja teinud pahma seks. Nüüd tõmmanud Peetrus tikuga (või kust ta see tule saanud on mulle teadmata) üles ja pistnud kaerte sisse. Peremees, kes seda näinud, arvanud kohe, et nad panevad tare põlema ja ta löönud Jeesusele. Kui tuli suures läinud, siis hüüdnud Peetrus: "Laurits, ära lao otsale mine!" ja tuli jäänud kohe vähemaks. Ollid kaerad ära põlenud, siis olnud terad ise hunikus, õled ise ja haganad ise hunikus. Peremees naernud iseeneses: "Nüüd on mul rehepeksmine hoobis mänguasi!" Kui Jeesus Peetrusega ära läinud, siis hakanud peremees ise ka nõnda reht peksma, pannud tule vilja sisse ja ise vahtinud, et see aga lao otsale ei läheks. Tuli läinud aga suureks ja mees hüüdnud: "Laurits, ära lae otsale mine!" Aga Laurits ei pannud sest tähelegi, vaid läinud lao pääle ja tare põlenud maani maha. Siis tulnud mehel meelde, et ta Jeesusele oli löönud. Jutustanud Vastse-Kuustest Hindrek Rootslane.

E 23561 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanadest kohtadest Kurista Tondimägi on üks vana hiie-või ohvrimägi, ta on Jurjevi ja Räpina postitee ääres. Jurjevist on ta Räpina poole minnes pahemal pool, umbes 24 1/2 versta kaugel, muidu on ta uhe suure kuuse ja kolme kasega ehitatud ja need puud on otsata vanad. Mägi ise on otsast natuke laasik, muidu on ta ümarik ja teisest kaldast teiste umbes 200 sammu risti üle mõõtes. /Joonis/

E 23562/23563 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sõakääpad Üks sõakääbas on Võnnu khl. Ahja vallas Miku talu maa pääl. Ta on täis inimeseluid ja vanu sõariistu ja sääl on imestamise väärt suuri luid. Üks sääreluu on nüüdse aja sääreluuga kõrvu mõõtes pool pikem. Korra toonud üks mees ühe sääreluu säält kääpast ära ja pannud ta kodu aia ääre, et kui mõni tuleb, siis on hea näidata, kui suured inimesed ennevanast on olnud. Ööse hakand mehel jalad valutama ja unenägo olnud hirmus ja keegi hüüdnud: "Puhkepaika! Puhkepaika!" Mees viinud teisel hommigul luu jälle kääpase tagasi ja saanud nenda sest kohutavast asjast lahti. Teine kääpas on ühes Kuristal olevas metsas, kus ta Hundikuhja nime all seisab. Ta on õige suur ja ümarik. Teine on ka sääl ligidal ja see on pikergune.

E 23563 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kohanimedest Suuresaare mets Kuristal on oma nime ühest vanast saarepuust saanud ja saarepuu olnud väga vana ja ära kuiunud. Ühe korra olnud pühapäeval suur marutorm ja kirikulised sõitnud kodu, aga tee käinud just sellest saarepuust mööda ja kui ühel kirikulisel hobune sinna saare kohta olli jõudnud, siis murdus puu maha ja lõi mehe vigaseks ja sest ajast saani kutsub rahvas seda metsa Suuresaare metsaks.

E 23563 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pähna oruks hüiab rahvas Kurista mõisa peralt oleva Rootsi talu suurt orgu. Oma nime on see org jälle ühest suurest pähnapuust saanud.

E 23563/23564 (3) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mussjärveks kutsutakse üht veikest järvesugust lombikest. Oma nime saanud ta sest: "Poiss ja tütruk saanud sääl ühes põõsastikus kokku, poiss küsinud tütruku musu ja üks venelane seisnud teisel pool järve, tütruk näinud selle ära ja näidand käega venelase pääle tähendates, et poiss tasa räägiks. Venelane aga mõistnud seda käega näitamist teiste, ta arvanud et selle järve nimi on Musu ja ta ütelnud ka kohe: "Eta muss osero" ja sest saani saanud rahva kätte see nimi.

E 23567 (7) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mai vastu võtmine on ju ka tähtjas. Õhtu 30. aprl. tehakse tuli kuskile nurme pääle ülesse ja sinna tulevad poised ja neiud ja tantsivad ja igaüks toop ka hagu või puid tulesse, et ta sel aastal niisama lehkasi nagu lehkaja lehekuu. Kõrtside juures panevad kõrtsimehed see tarvis suure kadakahuniku põlema, et siis rahvas hästi sinna koguksi ja talle raha tooksi viina ja õlle eest.

E 23567 (9) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes siis enesele raha soovis, see läks tare pääle katusseunka või kahrupersede ja vahtis säält läbi musta täku rangide põhja poole, kus siis vanapagan raha pidi kuivatama nagu seda muinasjutud räägivad.

E 23657 (10) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Teised, kes linnukeelt ehk suurt vanadust enesele soovisid, läksid sõnajalaõisi otsima ja kui midagi näha ei olnud, siis arvasid otsijad, et nad oma süü perast ilma jäid.

E 23571 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nüüd toodi metsast üks kähar kuusk ja seda nimetadi "jõuluingliks". Sellest kuusest viidi igale loomale natuke toiduga üten, et loomad siis teise jõuluni hästi terved ja rammusad pidid olema. Õhtu, kui hämaraks läks, siis võisid noored ja vanad kõik tuleviku ette ära seletada. Tuba sai puhtaks pühitud ja pühkmed ühe matti sisse pantud, mida peremees hõlma võttis ja siis sellega põllu pääle läks, kus ta matti pühkmetega kummuli käänas, ühe pussnua, mida ta selle tarvis kodu põue oli pannud, nüüd selle matti ala pistis, ise kummuli pääle heitis ja kus ta nüüd tuleviku õnne valvas.

E 23573 (27) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
/Uueaasta/ Õhtu, kui juba väha hämaras läks, siis tegi peremees lepapuust teiba ja pistis iga hinge jauks, mis majas elasid, ühe teiba lume sisse püsti ja kelle teivas maha olli kukkunud, see suri sel aastal ära.

E 23575 (37) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suure reedi hommungul, siis pidid lapsed lastusid tuppa kandma, et suvel hästi rohkest linnupesi leiaks.

E 23576 (47) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kolm pajupuust keppi kooriti valgeks ja need panti laudakatusele, et kui suvel mõni siug ehk madu loomadese pidi puutuma, siis olli nende keppidega hea arstida.

E 23577/23578 (51) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui lehmapiim venis, siis olli keeki puugi sitta laudaläve ala toonud ja nüüd olli tarvis puugisita toojad kätte saada ja see sündis sedaviisi. Kaks pihlakat said kodu toodud ja siis oherdiga mulk teise sisse soohitedud ja siis teine pihlakapunn teisele selle augu sisse löödud. Nüüd sai see tükk tuhakoldesse visatud ja pahema jala kontsaga kolm korda pääle löödud, kusjuures sai üteldud: "Verise, higise ja tulise kuradi nimel!" ja veel järele siunatud: "Homme ole sa, põrglasenägu, siin!" Nüüd pidi see inimene teisel päeval sinna tulema. Siis olli ka mõni asi, mis ta otsma tulli, aga seda ei tohitud talle anda, sest muidu ei saand midagi abi.

E 23578 (53) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Karjane ei tohtinud iial pihlakast vitsa pruukida, sest siis hakkasid loomad verd kusema.

E 23578 (54) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ei tohtinud karjane ka hundi ehk jänese nime nimetada, selle asemel aga va metsa hall ja argpüks.

E 23579 (55) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kevadel sai põld ka ära õnnistatud, mis nii sedaviisi sündis: "Üks veeämber veega, kuhu igast vilja seltsist natukese sai sisse raputatud ja siis iga nurme pääle ühe saunavihaga seda vett raputatud, kusjuures kolm kord sõnati: "Isa, pojuke! Isa, pojuke!"

E 23581 (66) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Arstiti ka saunas, enamiste vihaga. Kui mõni paise või koeranael ihu külge ajab, siis saunas löödi kiige eesmalt kolm kord jalatalla ala või kontsa ala, kusjuures veel sõnati: "Rohi välja, rohi välja!" jne. Perast aga löödi jälle kolm selle haige pääle.

E 23581 (67) < Võnnu khk. - J. Peeter Rootslane (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui laps ära nõiutu arvati olevat, siis vihuti ka seda saunas, kusjuures jälle lausuti: "Sopp, sopp, soone pääle, vihalehes nõiutu veere pääle."

E 23582 (69) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Et aga sauna arstimise ja kiige nõiduse asemeks on tarvitadud, seda tunistavad need järgmised tööd: puuki, lendvat, katku, halli ja luupainajat olla saunas tehtud.

E 23582/23583 (71) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Lendvad, seda tehtud ka neljapäeva õhtu, kuid ainult üks ainus õhtu. Pääks võetud selle teha suur nõel ja taha pandud talle kivi või tükk tina. Kolm kord visatud teda üle pahema õla, öeldes: "Sünni liide, linnukene, tõuse taadi tondikene! Käi üle maa, mere, käi läbi tule ja vee!" Nüüd pidi lendva ennast lihaks ümber muutma ja ka oma peremehe sõna pääle igasse kohta minema, kus see aga soovis. Terav ots käinud tal eel- ja jäme ots, see olnud tagapool.

E 23583 (72) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Katku, seda tehtud saunas, metsas, tuas ehk üleüldse, kus sellekohast materjaali olli. Katk, see olnud päris inimene, talle pandud igast tõbest ja hädast üks tükk või tilk ehk saanud ka tõbedega kokku määritud nagu koeranaelte, sureja ihuga, sivvu lihaga jne. Katkud olnud värvi järele: rohiline olnud inimeste katk, punane olnud loomade katk, hall olnud aga kiigi taimede tarvis.

E 23583 (73) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Hall see olnud üheksast seltsi verest kokku pandud: inimese-, koera-, lehma-, kassi-, hobuse-, sikka-, lamba-, kitse- ja seaverest. Ka olla tal kiik keeled selged. Tal olla nägemine ja kuulmine küll, aga tundmist ei olevat tal mitte sugugi.

E 23587 (26) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui leivad ahjust välja võeti, siis ei tohtinud leivaahju iial ilma puieta jätta, sest kui ahi tühjalt oleks seisnud, siis ei oleks tema sisse ka kunagi leiba enam saanud.

E 23594 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Läsjanaise pedakast ja ta nimest Üks vana pedakas saisab praegugi veel Kurista karjamõisa (Lilumõisa) maa pääl. Ta on üks kähar puu ja oma nime on ta muistese juttu järele järgmisel viisil saanud. Korra surnud ühel naisel mees ära. Mees saanud maha maetud ja naine jäänud teda perra leinama. Kui kolm nädalat mööda olnud, siis kästud naisel nimetud pedaka juure minna. Kui naine sinna läinud sai, siis kuulnud ta oma nime nimetavat. Ta vaadanud ülesse ja näinud sääl omma meest valgis riides seisvat ja üht käsulauda käes pidavat. Kui mees ära kadunud, siis tulnud naine kodu ja surnud kolme päiva perast ära.

E 23594 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõine jutt räägib, et korra olnud ühel naisel ainus poeg, see surnud ära ja nutnud väga omma poega taga. Korra teinud see naine teiste töölistega selle põllu pääl tööd. Kui töörahvas jälle jutu selle naise poja pääle käänanud, siis hakand naine jälle nii haledaste nutma, et ta ära surnud. Sinna kohta istutadud ka see pedak, kuhu see naine surnud.

E 23595/23596 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kullakoobas Ühe korra mänginud lapsed ühe kengo pääl. Üks herra tulnud sinna ja hakanud ka nendega ühes mängima. Herra olnud aga hea osav mängija, võitnud lapsed kõik ära ja löönud kepiga vastu maad. Kohe olnud kõik mägi tuld täis ja üks laps hakanud Issameie palvet lugema. Kohe kadunud herra säält ära. Ta olli nägemata tulnud ja nägemata ka ära läinud. Lapsed ei julgenud enam sinna mängima tulla. Ja üks sääl elaja vanamees teinud sinna mäe sisse enesele keldri. Keldrisse pannud ta kõiksugu kraami. Ühe öö läinud ta välja ja näinud enese keldri kohal tule põlemas, ta läinud sinna vaatama, kes sääl tuld teep. Kui vanamees sinna ligidale olli saanud, siis nägi ta sääl, et vanapagan raha kuiuvad. Kohe peitis vanamees ennast ära ja vahtis salaja, kuhu vanapagan raha paneb. Kuke ajal siis hakkas vanapagan raha oma koopase matma, mis mehe koopaga kõrvu olli. Kui vanapagan ära olli oma töid toimendanud, siis aevastas ta üks kord õige tugevaste ja kadus ära. Mees läks nüüd kullakoopa juure ja hakkas otsima, aga ta ei leidnud mitte midagi. Mees mõtles järgi, kas vanapoiss midagi kavalust või nõidust ei pruukinud. Mehel tulli nüüd meele, et vanapagan aevastanud, mees ka aevastanud ja kohe tulli kuld välja ja seda olli sada vakka, mees sai põhjatu rikkaks. Kui ta kolm aastat nii olli elanud, siis poos ta ennast ära.

E 23606/23608 (3) < Harju-Madise khk. < Võnnu khk. - Jaan Rootslane < Jakob Preimann (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanaveski jõe näkk Madise Vanaveski jões olnud kord üks näkk, mis tihti näha olnud. Vahel olnud ta nagu naene, kel laps üssas. Aga enambiste ikka olnud tüdruk, iseäranis nääriööse jää pääl istunud ikka, ja jaaniööse suvel laulnud ta, aga nääriööse nutnud. Läinud aga keegi nääriööse üle jõe minema, selle ütelnud ta: "Kuule, ära mine, pea kinni!" Kes seda kuulnud ja tagasi läinud, sel pole viga ühtegi olnud, kes aga edasi läinud, see uppunud ära. Kord läinud üks mees üle minema, näinud näki jõe pääl olevat. Olnud julge mees, pole midagi kartnud. Küll hüüdnud ka näkk selle: "Pea kinni, ära mine!" Pole tõine hoolinud, vaid läinud edasi, sääl aga murdunud jäe ja mees kukkunud ja uppunud ära. Ning viimate polegi ka julgenud palju keegi säält käia. Kord olnud aga ühel mehel nääriööse üle jõe asja ja läinud sinna minema, näinud ühe tüdruku jäe pääl istuvat ja nutvat, mõtelnud kohe, et ehk vahest on näki. Nii olnud ka. Hüüdnud ka selle: "Kuule, mees, ära mine, pea kinni." Mees jäänud seisma ja ütelnud: "Mis sa tahad?" Nüüd ütelnud näkk: "Tuhat tänu sulle selle sõna eest, sina oled mind vaevast pästnud. Oled esimene, kes minuga midagi kõneles. Mina olen tüdruku tütar. Minu ema sünnitas mind kahekümne aasta eest nääriööse siin jõe jää pääl, aga peran on minu sündimist uputas ta ennast minuga ühes ära, aga sest saadik pean mina iga nääri- kui ka jaaniööse siin olema. Aga võisin siis alles lahti saada, kui keegi inimene minu käest midagi küsib. Et sina seda oled teinud, pääsen mina ära." Ja kadunud ära. Mees läinud kodu, käinud, kus vaja käia olnud, tulnud ilma äpardusteta kodu. Kõnelenud lugu ka tõistele. Ja sest pole keegi sääl näkki näinud. Mehel olnud aga see aasta õnnelik elamine, kõik, mes ta ette võtnud, läinud hästi korda. Jakob Preimanni suust Varssavis, aga Madise kihelkonnast päri.

E 23608/23609 (4) < Rapla khk. < Võnnu khk. - Jaan Rootslane < Mart Õre (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tondi nägemine Mees tulnud Tallinast kevade poole talvel voori päält kodu poole tulema, jäänud aga tõistest voorimeestest maha. Vandunud selle üle palju. Tee, mille pääl nad sõitnud, käinud jõekallast mööda. Jõgi olnud juba lahti. Korraga näinud mees, kuda saaniga kaks meest, kaks valged hobust ees vett mööda sõitnud, mis vesi suitsenud. Mehe kohal jäänud peatama, mehel tõusnud nahk hirmu täis, ütelnud: "Jumal, tule api!" Nüüd kärgatanud tõine: "Miks sa siis meist siia kutsusid?" Andnud hobustele piitsaga nii pihta, et tuli välja tulnud ja sõitnud ära. Ühe kõrtsi juures jõudnud selsimeestele järele, olnud aga veel nii hirmunud, et pole rääkida saanud, vaid tüki aja perast toibunud. Mart Õre suust Varssavis, aga Rapla kihelkonnast päri.

E 23657/23658 (4) < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Maaten (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakatal Ühel poisil oli unes rahakatalt juhatatud: "Tõuse üles ja mine metsa alla, sääl on metsa ääres üks allik, sääl on rahakatal sees." Poiss oli ka julge olnud, tõusnud üles, võtnud suure teiva õlale ja läinud nimetatud allika juure. Kui ta sinna oli saanud, näinud ta katla, sääl pistnud puu sangast läbi ja kangutanud juba üles. Oleski pea katla välja saanud. Kui ta üles oli vaadanud ja näinud, et peenart mööda tuleb üks must siga tema poole ja lõuad laiali. Poiss oli seda näinud, lasknud katla tagasi ja pistnud pukama, aga ei oleks ta mitte üles vaadanud, siis oleks ta katla ühes rahaga kätte saanud. See must siga oli katla hoidja, kes säält peenart mööda alla tuli, ehk paremini ütelda - see oli silmaviirastus.

E 23658/23661 (5) < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Maaten (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas poiss jaanipäeva õhtu tuld oma särgis kandis Ennemuistne jutt. Hans Maaten Ühel jaanipäeva õhtu läinud ühe talu tütrikud ja poisid õitsele ja säält olnud ka saunanaise poeg ühes, kes vaesesti oli elanud. Kui nad juba nalja ja kõik olid juba ära teinud, hakkas neil viimati külm saama, aga kellegil ei ole tuletikka juures olnud. Kesköö aeg näinud nad eemalt ühe tule, aga keegi ei ole julgenud sinna minna. Viimati ajanud teised seda saunanaise poega, see pidi vägisi minema. Kui nüüd see tule ligidale saanud, vaadanud ta salamahti läbi poosaste tule poole, sääl olnud kaks meest ja seganud tulesüsa harkidega umber. Poiss oli hirmuga ära tahtnud minna, aga nemad näinud ära ja kutsnud tagasi. Kui poiss tule ääre oli tulnud, küsisid, mis teda siia ajas. Poiss seletanud ära, et teda vägisi siia tuld aetud otsima. Nüüd käskinud mees poissi sõrgihõlma laiali lautada ja mees pannud kolm kühvletäit süsa poisi särgihõlma sisse ja ütelnud: "Keegi ei ole selle ajaga enne sind siia veel juhtunud." Nüüd oli poiss ära läinud, aga mõtelnud: "See ei ole õige tuli, ta ei põleta mu särkigi ära." Poiss pannud tulesöed põesa alla ja ise läinud teiste juure. Et juba hommik väljas oli, siis ei olnud tuld enam tarvis. Kui teised õitselesed kodu hakkasid minema ja ära olid läinud, siis läks poiss sinna põõsa juure, kus ta tulesöed maha oli pannud ja vaata imet - suur hunik olnud hõberublatükkisid põesa all. Poiss oli nüüd selle raha võtnud ja saanud rikkaks meheks, et enam ei ole olnud tarvis vaest viisi elada.

E 23675/23676 (1) < Tarvastu khk. - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugujutud Rahaviijad Umbes paarikümne aasta eest tulnud kaks tundmata võerast meest Vooruse K. talusse, küsisivad talu osta ehk renti ehk monad teist kohta ümbert kauda. Nad ütlesivad ennast Abjast päri olevat. Et õhtune aeg oli, siis palusivad öömaja. Peremees lubas neile lahkeste ka. Nüüd vaatasivad ümber õueaja ning kiitsivad selle iludust. Ööseks pantud mehed ettekambri õlgede peale magama, hobune panti talu rehe ala. Öösel olivad mehed kui tina tuhka kadunud. Pererahvas imeldasivad varaste ära põgenemise üle, vaatasivad kõik aitad ja lautad ning tallid läbi, kas võerad ehk midagi ära pole varastanud, aga ei leitnud midagi puuduvat. Kui hommikul karjapoiss karjaga metsa läks, nägi ta kopli serval värskelt segatud mulda, läinud vaatama ja näinud segatud mulla peal suure kivi kõrval suur neljanukaline kastipõhja ase hästi sügavale mulla sisse vajunud, mis tähendas, et kast häste raske oli olnud. Karjapoiss rääkis asjalugu peremehele, nüüd läks seegi lugu vaatama. Peremees kaevas august segatud mulla välja ja leitis - päris maapinna ligidal neljanukeline kastiase, mida tõeste võerad olivad ära viinud. See lugu oli ka vist unes näitatud rahaauk, mida võerad oma julgusega ära tullivad viima.

E 23676/23677 (2) < Tarvastu khk. - Johan Kala < Mai Siil (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha lehmalaudas Kord oli ühele vanaeitele raha lehmalaudas lubatud. Juhataja vanamees ütles: "Mine lehmalauta, seal on palju raha lehma nina ees üles tõusmas ja maha vajumas, ära karda, võta julgeste, seal on teda küllalt." Vanaeit ärganud ülesse, aga ei julgenud raha ära tuua ja uinunud jälle magama. Saanud uni jälle pääle tulla, ilmunud jälle seesama vanamees ja ütelnud: "Ära karda, vanaeit, ühtegi raha ära tuua, mine ja võta julgeste, seal on teda küllalt üles tõusmas ja maha vajumas!" Aga siiski ei julgenud vanaeit lauta vaatama minna. Selle luu olen ma vane saunaeide Mai Siilu enese suust üles kirjutanud, kellele see lugu ise oli ilmutatud.

E 23677/23678 (3) < Helme khk. - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kolm tüntrit kulda Umbes kümme aastat tagasi juhatadi Pikasilla parvepoisile unes raha, kolm musta keppi ilmunud poisile ja rääkinud inimese healega ja ütelnud: "Tõuse ülesse, võtta labidas ligi, mis siin vööruseukse kõrval seisab ja mine sada sammu kõrtsi nuka juurest otseteed põhja poole, siis kääna pahemat kätt, seal on tee kõrval lohk, seal lohu sees suur männakänd, selle kännu kõrvalt kaeva kolm korda labidaga, siis tõusevad sealt kolm tündrit kulda ülesse. See on vana sõeavarandus ja sina pead seda kolmeks jagama. Üks jagu peab praeguse rootsi valitsusele, tõine osa praegusele vene valitsusele, kolmas osa peab sinule enesele jääma. Tõuse ruttu ülesse ja ole julge, sest pika viitmise läbi võib see õnnetund mööda minna ja see ei tule enam selle põlve rahvale tagasi, sest iga saja aasta tagant on meil luba temast teadust välja anda." Kepid kadusivad ära ja poiss ärkas ülesse. Poiss mõtelnud asjalugu risti ja põigiti läbi, aga ei julgenud kullatündrit välja võtma minna, labidas olnud küll vööruse ukse kõrval, kus kepid teda olivad juhatanud. Hommikul rääkis poiss lugu kõrtsimehele ja läksivad kahekesi vaatama, leidnud ka juhatatud lohu ja suure männakännu, kaevanud nüüd kännu ümbert, aga pole enam midagi ilmunud.

E 23678/23679 (4) < Helme khk. - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tütrukule juhatatud raha Kord juhatatud ühele tütrukule hulk raha põllu peal suure kivi juures. Kästud tütrukut, teist naiseks saanud õde ka appi võtta raha kodu kandma. Kästud neid ka anumaga natukene võid võtta ja selle kivi peale maha panna, siis tõusta raha ülesse. Õed pole aga kumbki julgenud raha ära tooma minna.

E 23683/23685 (6) < Tarvastu khk. - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Abieluta lastest Korra oli üks mees ja ilus tütruk eksinud. Ta tahtis seda tehtud süüdi varjata ja ilma silmas ausaks ja puhtaks neitseks jääda ja mõtles, mis nüüd pean tegema, sünnib laps, siis olen ise haige, ei saa last ära peita, ei saa ka süüagi ise kätte. Abielurahva viisi kõikide kuulda ja näha tuua, siis oleks mul abi küllalt, aga siis jäeks ma ommeti terve kihelkonna näpunäiteks (jumala kohut ja igavest nuhtlust ei tulnud temal meeldegi). Korraga hüüdis üks kole heal otsekui põrmadu alt: "Luba laps mulle, küll ma siis ise sind aitama tulen! Vii ta pärast sündimist kohe tiiki, küll ma siis sulle su endise jõu ja tervise jälle tagasi annan ja veel su ilmlise au ja õnne, et sa paremat enam soovida ei või." Need sõnad olivad tütrukule esite küll hirmsad, aga mida enam ta järele mõtles, seda enam meeldis see nõu talle, sest lootus ilmliku au ja õnne peale oli suur, ja sellepärast lubaski viimaks nägemata heale soovi täita ja last tiiki viia, kui see saab sündinud. Varssi jõudis ka mahasaamise aeg kätte ja tütruk läinud üles lauda peale ilma kellegi nägemata. Seal sündinud lapsukene ilma mingisugu valuta ära ja tütruk olnud jälle terve nägu ennegi. Mässinud lapse põlle sisse ja tulnud redelit mööda lauda pealt maha, et laps tiiki viia. Mingisugu armu ei tunnud ta oma lapse vasta. Korraga aevastanud laps põlle sees ja tütruk ütelnud nägu enamiste naistel see komme on ütelda kord kui laps aevastab: "Aita, Jeesuke!" Saanud selle sõna ära ütelda, siis löönud kiigi selja tagant tütrukule tubli vummi kuklasse, nii et tütruk ühes lapsega redeli pealt maha kukkunud ja heal hüüdnud: "Ise lubasid lapse mulle, nüüd võtid jälle ära!" Tütrukul läinud kohe laps armsaks, et enam ei tohtinud tiiki viia ja tütruk jäänud ise kohe raskiste haigeks.

E 23688/23696 (10) < Helme khk. - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Valgjärve tulemisest Helme kihelkonnas Koorküla vallas on üks veikene järv, Valgjärveks nimetud. Sellest järvest on palju juttusid rahva seltsis liikumas. Selle järve asemel olnud ennevanast kirik ja ka mõisa ning aja jooksul järv asemele asunud. Üks lugu jutustab, et sääl mõisas vanaste väega kuri ja rikas herra elanud, sellel olnud üks poeg ja tõine tütar ning ütlemata palju kõigesugu varandust ja pärisorjasi. Kui herra ära surnud, jätnud ta varanduse lastele üle kahe pärida. Poeg oli esimene meister kõigesuguste koerustükkide peale ja armastas jahil käimist ning hulkus päevade kaupa metsasi mööda ümber. Ka kõige koledamal kombel käis nooreherra oma orjadega ümber, kõige vähema süü eest tulli nuhtlus, vaest ka surnuks pekstud. Kõige pahem oli veel see, et nooreherra oma õde oli hakanud armastama ja sellega keelatud kombel ümber käinud. Kõik kosilased, kes õel käisivad, saadeti tühjalt tagasi ja õest ning vennast pidi ise abielupaar saama. Nooreherra oli küll kuulnud vanarahva suust seda juttu, kus vend ja õde paari lähevad, sinna saab tule ehk vee läbi hukatus tulema, aga seda peeti ju tühjaks ebausuks. Ta oli ka kuulnud, kes ussikuninga krooni või harja ära sööb, see siis linnukeelt mõista. Seda tahtis herra väega hea meelega õppida, oli ju tõisel mitme vakamaa suurused rohtajad, kus tuhanted linnud vahel laulsivad, seal oleks ka palju tarkust võinud linnukeele läbi õppida. Sellepärast käis nooreherra ise ühe vana nõia juures õpetust palumas, kuida linnukeelt peaks mõistma. Nõid õpetas, kuidas ta ussiharja kätte võib saada ja andis salvi hobusejalgade ja mõeka määri, millega ussiharja tooma minti. Nüüd saatis nooreherra tuapoisi metsa, kus usside kuningas oma aastapüha pidi pühitsema. Nooreherra andis selleks oma kõige viletsama ratsahobuse ja vesiterava mõega. Hobusejalad võiti salviga, et usside nõelamine kahju ei teeks ja mõegatera võieti tõise salviga, et siis ussihari sinna külge jäeks, et kaugelt hea ära rajuda oleks. Nukra südamega läinud tuapoiss seda kardetavad võitlust võitlema. Ta jättis sinna metsa, kus nõid oli juhatanud. Keset metsa olnud suur lagendik üleni ussidega täis täidetud, keset lagendikku suure kannu otsas istus suur uisk, valge läikiv hari peas. Tuapoiss luges targal õpetatud ussisõnad ära ja ussid lõivad kahele poole lahku ning saatsivad aidade vahelt tee kuninga juure. Tuapoiss kihutas rutuste otsekohe eesmärgi poole. Süda kees hirmust neid suuri ja jäledaid madusid nähes, mis siin kõik liigutasivad ja oma päid sisistades tema poole sirutasivad. Ruttu, ilma aeaviitmata kihutas kuninga juure, tõmmas mõegaga üle mao pea ning hiilgav maohari jäänud mõega peale. Ruttu kui välk tõmmanud ta harja ja pannud jahitasku, ise kihutanud surmahirmus kodu poole, sest usside kuninga haleda surmahädas appihüüde peale kargasivad kõik usside leegioonid tuapoissi kinni püüdma. Aga sellel oli hästi vali hobune, pealegi olivad hobuse jalad nõiasalviga ära salvitud, et usside nõelamine neile midagi ei saanud teha. Tuapoiss tänas õnne, kui ta kodu jõudis ja oli rõemus, et ta ühe neist kõige hirmsamatest lahingitest oli võitnud. Kui tuapoiss ussiharja kodu oli toonud, andis nooreherrale, see andis koke kätte, öeldes: "Prae see mulle nõnda ära, et sa ise oma suuga sellest midagi ei maitsa, vaid tervest minule pead tooma." Herra ei uskunud kokke ja pannud sellepärast tuapoisi senniks ka köögi järele valvama, et kokk mitte ussiharja ei peaks mekkima. Hakanud praad valmis saama, pidanud kokk natukeseks köögist ära minema. Seda aega tarvitanud tuapoiss enese kasuks ja mekkinud keelatud ussiharja. Kohe tunnud ta eneses imelikku muudatust, aga ei teinud sellest midagi välja. Kui nooreherra praadi ära sõi, siis läksivad tuapoisiga aeda, et kuulda saada, kas rahvajutt tõsi on ja kas saavad aru, mis linnud laulavad ja kas mõistavad käo kukkumist üles arvata. Küll kullelnud nooreherra, aga ei saanud sõnakestki aru, aga tuapoiss kuulnud ja mõistnud kõik, aga ei tohtinud nooreherrale avaldada, siis oleks tema keelatud prae puutumine avalikuks tulnud. Kord enne nooreherra pulmapidu läinud jälle tuapoiss rohtaeda kuulama, mis linnud ka pulmapidust saavad rääkima. Kohe rohtaeda jõudes kukkusivad kaks kägu tõinetõisele oma häda kurtes. Esimene ütelnud: "Täna oleme veel siin, homme peame juba siit ära minema, sest suur hukatus ootas seda tundi, kus vend ja õde laulatud saavad!" - "Ei tea, mis õnnetus siin tuleb, kas tuli või vesi?" küsinud teine kägu. "Vesi saab siia tulema," vastanud esimene. "Siis peame küll juba homme ära reisima," ütelnud tõine. Pulmapäev jõudnud kätte, võerad tulnud juba sinna ja laulatuse rahvas hakanud kirikule minema, kõik ehtinud kiriku minema ja olnud rõemsad, ainult tuapoiss ei olnud mitte rõemus. Tema rääkis nüüd kõigile, mis pidi tulema ja andis nõu, parem kes soovib ära põge/ne/da, sest tema olla linnudest kuulnud, et siia järv asemele saada, tulema laulatuse aeges. Aga seda peeti nairuks ja kõik lõbus seltskond sammus naerdes ja hirnudades oma rada, ainult tuapoiss üksi põgenes ära ja läinud ligemale külasse, et näha saada, mis pidi sündima. Parajaste saanud tuapoiss külasse ja pulmarong kirikusse, kui taevas paksu pilve läinud ja otsekui meri sinanud ning suur kohin tulnud ikka ligemale, ilm läinud pimedaks, et enam midagi ei võinud eemale näha. Paari tunni sinanud, kohisenud ja mühisenud sääl kohas, siis läinud jälle valgemaks, pilved kadunud ära, ainul paks udu varjanud maad ja katnud seda häävituse tööd kui vaibaga kinni. Kirik ja mõisa olivad kadunud, järv oli asemele tulnud. Tuapoiss oli kaks korda ujudes vee alla läinud vaatama, mis pulmalised teevad. Majad olnud kõik nägu ennegi ja inimesed tallitanud nii sama nägu maa pääl, ainult ümber muudetud - nad hingata vett õhu asemel ja olla veevaimudeks ümber muutunud. Tuapoiss toonud sealt ka kuld- ja hõbeasja mälestuseks välja. Kolmat korda ei ole enam julgenud sinna minna, siis jääda igaveste sinna teenima.

E 23696/23697 < Helme khk - Johan Kala (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks teine jutt jutustab Valgjärvel kala püüdmisest järgmist lugu. Üks mees läinud Valgjärvele kalu õngitsema, õngitsenud terve päeva aega ja saanud kaunis hulga suuri kalu. Õhtu eel kuulnud tasast häälekaja, üks hüüdnud: "Notsi, notsi, notsi!" Tõine ütelnud jälle, joba tuleve, ainult tölpsaba on kadunud, ei tea kos tema nõnda kaua aega viit?" Mees vaatanud selja taha lootsikuse, kus kalad olnud, aga mis mees näeb - kalad kõik kadunud, üks ainuke ilma sabata siblib veel lootsikas. Mees võttis ka selle ja viskas sisse (järve) nüüd hüütnud heal jälle: "Näe kui tölbsaba tule kah!" Mees kohkunud sellest kuultud ja nähtud olekust nõnda ära, et ei julgenud enam iialgi Valgjärvelt kalu püüda, sest ta teadis nüüd, et need altvee inimeste või vaimude sead olivad. Niisuguseid juttusi on Valgjärve kohta palju liikumas, soovida oleks, et täädumehed seda kohta läbi katsuda võtaksivad, sealt olla ka palkisid kord välja kistud.

E 23721/23722 < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jaan Tamm (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Eesti maarahva elopildi Võro kreisis Põlva kihelkonnast. /joonis 1/ Joonõstas N 1. näitas enditse aja pruugitavat uhmõrt. Võetu häste jämme pedäjä tüvi ja lõigatu paraja rinna korgutsõs, rajutu sõs päältpuult lihustõ alla poolõ peenempäs, kohe sõs ka tsõõr vai jalg otsa jäetü, mille pääl terve uhmrõ saisma pidi. Ka jäetü sellestsamast uhmbrõpuust katõlõ poolõ uhmrõd kats pikkä kõrva vai vangu, millest sõs, kui uhmrõst terri vällä tühendeti, kattõ inemisega kinni võeti ja kummutadi. Vanastõlõ olnu tütrekal vai näitskoil sakõhe üüsite kesvi, ubõ ja hernete kiitmise jaon surmu. Tuutu uhmrõ nulkast keset tarrõ, võetu pilahk pirrutulõga liggi, pantu sõs matt või rohkõmb, nigu sedä kunagist pernaane hääs arvas, kesvi uhmrõhe, veetkese külmä vett pääle ja paarina tütreku nakasiva kirvõkuvtidega, kes selles kõgõ paremba valitu, ütstõsõ hoobi pääle uhmrõhe lüüma. Kesvä surmmine olnu raskõ amõt. Sagõhe väsünüvä kehvä lüüjä kogoniste ärä. Enne ei jäetü perrä, kui kesvä kogoniste koorõst puhta ja mille tähentüses si olle, et kirvõkuvvas inämb liblõt külge ei võtnu. Uhmrõit tettü ka ilma kõrvõta. Uhmrõ tegemine olnu: lastu edimält uhertiga mulk ette ja sõs käämbrega viil üle, raotu sõs puraskiga (seppä tettü peitel) häste laias. Küttetü sõs viil keresekivi häste vereväs ja palotetü neitega uhmõr sisest parajas suurõs ja silles. Kes jälle hõlpsastõ tegi, sii aie uhmrõpakku lahki ja tegi sõs tühäs ja laske peräst uhertiga kokko. Uhmräst om ka pallo vana juttõ. Kõrd olla juutas uhmrõga kirist last takah ajanu ja paljotõl kõrdõl olla juutast uhmrõ näol nättü ja nii edesi. /joonis 2/ Joonistus N. 2. näütäs enditseid ahjoriisto. 1. lauaklopist, nui peräh, om ahjoruup ja 2. om ahjo tapts, mis kõvõmbast puust võetu, kellega ahjon palavaid tokke hütsist puhtas koputadi ja üte poolõ päält tõsõ poolõ pääle tõugati ja kes alati ahjo kõrval vai ahjo pääl hoieti; üts ots olle tal kõrrat palanu ja tõine käeh hoietav palamatta. 3. Om pikk paakuuk, millel mõnõd ossa jakku siseh, kos piätäv kabõl piätäs ja kes ahjo lõkkõs patta üleväh pidä, niisama ka 4. väikene kuuk, kes esi kronksu kasunu ja kellele pikemp piätuse kabõl vaja olle. /joonis 3/ Enditsel ajal olnu pääle savist kruusi omatettü joogikäsk ausampas joogianomas, inämb viil pidatõ ja sajaaigo õllu jagamises. Joogikäsk tettü, kui vähäkist võimalik, kadaja puust, et sii mitte joogile magu ei lasõ ja et ta ka kerge puhastada ja häste nägos vällä naütäs. Niisama pantu ka kadajast vitsa häste tihedalt pääle, mille arv mitte alla 12-ne ei pidämä olõma, vitsasõlmõ ollevä käelavva takkah ja üteh kotal. /joonis 4/ Egal ajol pruukitu söögiliud tettü ka, kui sii võimalik olnu, kadajapuust. Kui sedä ei olnu, sõs ka suusõpuust, söögiliud olnu häste laga ja mattal, nelli kuusõst ehk kadajast vitsa pääl. Seda anomat pruukitu egalõ söögi panõmises, esierälde kõige vedelä ruvva jahutamises ja piimä päält koorõ võtmises. Tävvelisel majaperemehel olnu iks neljäst kuni kuvvõ livvani neid tähtsäid anomid. Kõigi puuanomatõ puhastami olnu sagõtastõ ja raskõ: tuha ja kruuusaga ümbre hõõru ja mille töönäitsikide osa olnu, ka olnu liud ainult kodonõ anom.

E 23726 (13) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jaan Tamm (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui peale leiva välja võtmise ahju puid paned, siis saada neist puist tulevase eluse minna sild üle jõe (või purded).

E 23727 (32) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jaan Tamm (1896) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes uued pasklad esite jalga paneb, siis seisnud see kivi pääle ja ütelnud: ühed pasklad aga üheksad paelad, saagu kivi kõvaks ja pae sarnases. Usutakse, et selle ütlemisega pasklad kõvad saavad.

E 23730 (5) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jaan Tamm (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Antud aga riiet tõisele lainuks, siis olnud selleks kõige ligem ja pruugitam oma lihaküinar. Küindre pikkus oli ja on kesk käevarre kohast või küindrenukist sõrmeotseni pikkus, sellega mõõdetud siis lainuandja poolest pikute ja ristede laenatav riie ümbre ja märgitud arv hästi meele. Pulka või nuia (kaigas) pääle aga lõigatud viljamõõdud (vakad) ja ka väljapäälsed arvud. Rehe all vilja mõõtmisel lõigatud tsälgud nuia (kepi) sisse, kui rehed peksetud, siis oli ka keppi sisse lõigatuist tsalkudest näha, kui palju viljavakku salvedes ja kottides oli. Arvukep aga sai nüüd edespiditse ajale aita katla sisse paigale pantus.

E 23730/23731 (6) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jaan Tamm (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Saivad ka välja pääl sellekompelise arvupulgaka rehknumit tehtud enamade jauskondades, aga ka talupoegade juures, et liialine arv pulga pääle mahtuks, sellest sai iga kümne jauks üks risttsalk lõigatud, veikese jautamisel osal aga tehtud üks pist õige tsalk kepi pääle, mis siis ka ainsa üht tähendanud ja kedas siis jälle kümmend tükki ühe kümnelise risti olla märkid. Seesugune rehknumipulk või-kepp tootud siis kubja poolt töö lõpul mõisavalitsuse kätte, nii sama ka talupojad oma põlluasja ajamises. Tähtsamad jaud, kus niisugumast arvupulka väljas pruugitud olnuvad: heinasaatude meeles pidamine või jautamine, heinakoormate kodu vedamisel või jautamisel, lina-ja viljahunikute meelespidamisel ja ka jautamisel, kui seda teise põllumehega kokku oli külvatud, puu süldade ja palkide meelespidamisel ja jautamisel. Ka magasis olnuvad veikesed pulgad arvu välja andmisega märgitud, mis pärast arvustust pooles lahastud: üks pool laenajale ja teine pool magasivalitsusele jäi. Sellesugumase pulga valtsimisel või salgamisel olla ka asjast kohtu alla kukkunud ja salgajaid raskesti trahvitud. Ka olla kubijal iga mõisa teutegija inimese jauks arvupulk olnud, kuhu tehtud päevad ülesse kripsitud, muidugist teada, et sealt pärast neid siis, kui mõisas kirjutajad oli, mõisa raamaduse ülese kirjutadut saivad. Praegu on veel niisugumane rehknunn vai arvupulga pruukimine alles nahaparkijade juures. Kes nahad parkija juure viib, saab ühe sõrmepikkuse pulga omale kodu viia tunistuseks, et temal nahad on tegija käes ja mitu neid oli. Pulga pääle on nahade arv tasalkudes ülese lõigatud, pulga ükspool nahaparkijast vastu võetud nahakimbu külge nööriga keidetud ja teine pool pulka naha omanikule tunistuseks antud, et sellega, kui juba nahad valmis saanud on, siis teisepoole pulga kokku sündimisel oma naha jälle õigesti kätte saab. /joonis 1/ Arvukepp, mille esimese poole pääle üht asja esimalte 25 on ülese tähentatud ja teise poole pääle teist asja 17-nega. /joonis 2/ Naha-ja magasipulk, kellest 1 pool tunnistuseks omanikule saab ja 2 pool nahade külge, tagumine ots keidetult jääb. /joonis 3/ Ilma sabata lihtsam pooles lahastud tunnistuse pulk, üks pool võtjale teine andjale.

E 23745/23747 (1) < Tõstamaa khk., Seli - J. Tõnisson < A. T. (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks tonti Muiste olnud ühel peremehel tont. Kui kedagi keedetud, siis viidud laudile ka sööki. Peresulane näinud seda ja ta süda olnud sellepärast pahane, ta mõtlen, kus see söök sealt peaks jääma. Ükskord laupäeva õhtu keedetud pudru ja viidud laudile ka sööki. Seda aga pannud peresulane hästi tähele ja ta võtnud nõuks seda laudile vaatama minna. Sulane läinud laudile ja mis ta näeb - kauss pudru täis. Sulane söönud muist pudru kausist ära ja sittunud sisse, siis läinud ise sealt eemale ja vaatab, mis nüüd sunnib. Äkitselt näeb ta - kaks musta meest tulevad ja hakkavad sööma. Esimene sööb, sööb ja ütleb: "Äkk, äkk." Teine: "Pupp, pupp." Söönud pudru ära. Esimene küsib: "Mis me nüüd peremehele selle hea kingituse eest teeme?" Teine: "Pistame toa põlema." "Aga kus me siis ise lähme?" "Põllal kraavi rummu all üks vana rattarumm, pueme sinna sisse." Seda aga kõik kuulatanud peresulane eemalt ja kui tuba põlema hakanud, sulane teinud kaks pihlakst punni, löönud teise teis rattarummu otsa ja viskanud rattarummu kõige tontega tulesse. Kui see rattarumm ulun ja paukun, peremees käind ümber toa ja ise nutnud: "Kus mu kuldkutsikad, kus mu kuldkutsikad!" Jutustanud A. T.

E 23789/23790 (10) < Sõrve khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui elajaid kevadel esimest päeva välja lasta, siis tuleb ütelda: "Taevast tulgu, putku mingu, ümber männi mässaku!" Siis saada hääd piima ja võid.

E 23791/23792 (27) < Sõrve khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui paastumaarjapäeval õuest laastusi ilma lugemata tuba tuua, siis pidada ka nii palju sell suvel linnupesasi leidma.

E 23792 (32) < Sõrve khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui matsapäeval puid koju tuub, siis pidada ussid halude juure tulema.

E 23794/23795 < Kroonlinna < Pilistvere khk. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennemuistne jut. Kord oli niisugune mees olnud, kes ei kartnud tuld, selleperast, et ta nõid oli olnud. Seda nähes oli teine mees seda kangem hooplema, nii oli kange nõid ja kõva hoopleja kokku puutunud. Ühel korral, siis kui laada aeg olnud, juhtunud siis nad kokku ja kohe tülisse selleperast, et nõid ei pea võima tuld ära keelata, kui põleb, aga nõid ütelnud, et tuli temale midagi ei tee. Ja nüüd pidi riiul lõpp tulema. Ka löödi käed ja käemehed juurde. Noh, nõid heitis pikali maa peale ja vastane tegi tule rinde peale ja ütles: "Ise piab hakkama põlema," aga ei hakanud põlema. Nõid lugenud sõnu ja kui sõnad otsa saanud, siis ole olnud midagi tegemist enam, kuub põlenud ju ära kõhu pealt, nõid olnud pikali ja julge, ise ütelnud: "Kui küll riie põleb, aga ihusse ta ikka ei puudu." Nii olnud mees ikka pikali maas ja üks kord järsku karanud ta ülesse ja ise ütelnud: "Ah sa pagana tuli, põledab kõhu ära, ei ma sind rohkem ei usu, aga küll ma pärast sulle tahan näidata." Niisiis pidi nõid mees kihlvedu kautama ja ei saanud midagi ning rahva naeruks. Sellepärast ei maksa enne kiidelda, kui üle jõe saab, sest jõgi on sügav ja lai, kitsas põhjata, nii param karta siis, kui kahjatseda. H. Keller Kroonlinnas 22. 02. 1896.

E 23795/23796 < Kroonlinna < Pilistvere khk. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Teises kohas oli jälle läinud maja põlema ja selle peale läks kohe peremees tulepuhuja järele ja kui puhuja tuli, siis pööras ta tule ära ja tegi ilma vagase ja pööranud ühe suure puu sisse selle tule, ja siis lugenud ta sõnad ära ja tuli kustus kohe ära. Siis tänanud mees südamest, kelle tuba põlenud ja ütelnud, et see on hea, et meil nõidusi ja tulesõnu teadjad on. Siis nii oli see lugu.

E 23814 (21) < Halliste khk. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes rahakuivatajad näeb, sii kaegu lähikses minnä ja hobese luok sinna sisse (tulle) visate, siis saab sii pool hunikud raha, mis viskaja pool luoka om, kätte ja tõine pool jääb varahoidjal.

E 23826 (1) < Halliste khk. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui lapse kõht valutas, siis pitsitati seda järgmise sõnadega: Kiirmus, kaarmus, varesel valu, harakul haigus, musta linnul muu tõbi, hundile hoolme, karule kaeve, vink vänk värist vällä, latse s.t.g. seinä pääle, kana perse parlaksti, mede latse kõtuk terves.

E 23826 (2) < Halliste khk. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui ronk üle karja või hoonete lendab üteldakse: Oh sina viisraak, pastlapaik, tulitukk, ahjuots, paatuust, aiaalune.

E 23843 (2) < Lääne-Nigula khk., Oru - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sai näkk Üks mees läinud Priguldi jõest linu ära likkest tooma. Näinud, jõe ääres sarveline sai maas. Mees hakanud saia ära võtma, aga oh imet, saial oli niisugune jõud, et mehe jõkke vedas ja ära uputas.

E 23843 (3) < Lääne-Nigula khk., Oru - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk hobuseks Näkk ei salli iial seda, et ta nime peab saama nimetud ehk teda ära tuntud, siis kaub ta kohe ära. Kord kisendanud ja käranud karjapoisid jõe ääres. Äkiste nägivad nad, et jõe ääres ilus valge hobune sööb. Poisid räägivad, et ta küll pisut lühem olnud kui harilikud hobused. Üks poistest läks ja ronis hobuse selga, teised poised tahtsivad ka ronida ja vaata imet, hobu läks ka ikka pikemaks, nii et hulk poissa selga mahtusivad, ainult üks poiss jäi maha, see siis ka ütles: "Teab mis näkk see on, et selle selga nii palju mahub!" Korraga oli ka hobu kadunud ja poisid leidsid endid mätta otsast, muidu oleks ta poisid tõeste jõkke viinud. Teine kord olivad kaks poissi mere ääres karjas olnud ja näinud, et valge hobune mere ääres sööb. Esimene poiss roninud hobuse selga, teine hüüdnud takka: "Lase mind ka senna näki persekondi otsa peale!" Nii pea, kui ta seda ütelnud, saanud hobusest punane ratas ja veerenud vette. Poisid said nüüd aru, et see näkk oli, kes neid oleks meresse viinud ja ära uputanud.

E 23844 (4) < Lääne-Nigula khk., Oru v. - Joann Prooses (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühes peres olid pere kõik maganud, üksnes vanaisa olnud veel üleval. Äkiste koputanud keegi ukse pihta ja vanaisa teinud ukse lahti. Ja vaata, sisse astus üks vanaldane tüdruk, suur raudkepp käes, läinud kohe ja istunud ahjukartsa ääre peale ja puhunud kaua vanaisaga ühe ja teise asja üle juttu. Viimaks, kui ta minema oli hakanud, siis palund ta, et vanaisa teda saatma läheks. Seda vanaisa ka tegi, aga kui suur oli ta ehmatus, kui ta tagasi tuli ja oma pere kõik tulise valu sees leidis. Ei tea, millal tüdruk neid oma kepi otsaga oli puudutanud. Nüüd teadis vanaisa, et ta katkuga oli juttu puhunud ja selle aea sees katk teisa oma kepiga pistnud.

E 23845/23847 (24) < Lääne-Nigula khk., Oru - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas peremees ennast hundiks muutis Kord elanud Läänemaal taluperemees, kes iga hommiku pärast teisi koju jäänud, kui teised metsa tööle läinud, aga iga kord, kui töölised metsa jõudnud, olnud peremehel juba tükk tööd ära tehtud. Siisamma olnud lugu õhtatel, töölised hakanud parajal ajal metsast koju minema ning peremees jäänud tööriistu paigale panema, aga iga kord olnud peremees kodu enne, juba söönud ja heitnud puhkama, kuna töörahvas alles sööma pidanud hakkama. Seda pannud töörahvas väga imeks, kust peremehele niisugune kärmus ometi tuleb. Ühel pääval niitnud nimetud peremees oma perega metsas ja see olnud just laupääv, päike jõudnud juba õhtu ligi, seal käskinud peremees töö seisma jätta ja rahvast koju minna, ise läinud aga küine juurde vikatisi ära panema. Sulane läinud põõsa taha peitu ja oodanud, kuni peremees minema hakkab, et ometi näha saaks, kuidas ta nii ruttu koju jõuab. Kui juba kõik töörahvas läinud olnud, siis lasknud peremees ennast käpakile, jooksnud kolm ringi ümber küini ja lausunud ise sealjuures: "Müttaka, mattaka, mööda maad, kipaka, käpaka käpad alla, sipaka sapaka saba taha, hundiks sai ja metsa läks." Niipea, kui nimetud sõnad saanud ööldud, olnud peremees täitsa hunt ning jooksnud tuhatnelja koju poole. Sulane katsunud ka järele teha ja vaata imet, kõik läinud muidu korda, aga viimased laused saba kohta unustanud ometigi ütlemata, nõnda saanud sulasest küll ka hunt, aga ilma sabata, pannud aga siiski koju poole jooksu. Koju jõudes näinud sulasest saanud hunt, et peremees juba kambris laua ääres istub ja võid-pudru sööb. Seal pannud sabata hunt käpad ukse lääve peale ja vaadanud vesiste silmadega peremehe otsa. Peremees tunnud kohe sulase ära ning öölnud tõreledes: "Miks teie, põrssad, minu jälgi mööda nuusite, mine ruttu tapuaeda sealauda taha ja pöörle seal kolm ringi ennast ümber, siis saad hundinahast lahti." Lugu oleks muidu tänapäävani saladuseks jäänud, aga peretüdruk, kel kaunis viledad jalad olnud, rutanud ka mis võinud, et pühapääva tarvis mõnda asja puhastada. Tema siis oli näinud, kui hunt ilma sabata õue jooksnud ja otse kambri ukse peale seisma jäänud, kuulnud ka veel peremehe tõrelemist ja vaatanud hundi piherdamist ja sulaseks ümber muutumist pealt. Nagu igaüks lugejatest teadvad, on naesterahvas himulikud kõik teda saama, niisama ka seegi tüdruk, nõnda on siis sulane tüdruku meelitamise peale lugu muidugi vist kõrva sisse temale rääkinud, mina olen aga tema järetulejate käest kuulnud.

E 23848 (6) < Lääne-Nigula khk., Oru - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees ja peninukkid Kord kuulnud mees, et tema ukse taga üks väike laps sisse tahab tulla. Et lapsele külma eest varjupaika anda, läinud siis mees ka rutuste ust lahti tegema, häkkiste aga, kui mees õue läinud, varunud tema kallale hulk halla poisikesi ja tahtnud teda metsa oma pesasse viia. Mees hakkas haledaste paluma, et nad teda ära ei viiks. Peninukid ütlesivad: "Kui sa meile näitad kõik, mis sul on ja meile annad, mis meie tahame, siis meie laseme sind lahti." Mees olnud rumal ja lubanud. Peninukid läinudki tuppa ja viinud kõik mehe naese ja lapsed ära ja ise naernud suure laia suuga. Metsas olivad nad maa sisse läinud.

E 23851/23852 (12) < Lääne-Nigula khk., Oru - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ära eksinud Kui inimene ära eksib, siis satub ta vanapagana jälgedesse ja peab umbrändama. Kord juhtus üks raskejalgne naene ka metsas vanapagana jälgedesse. Poole pääva jahmerdas ta metsas ringi ega ei mõistnud metsast õige teele. Viimaks tuli tema vastu üks hall mehike ja ütleb: " Ma juhatan küll sind õigele teele, kui sa mulle seda lubad, mis sul vöö all on!" Naene mõtles, mul ei ole muud midagi vöö all kui task ja kindad, mis sest on, kui ma need ära annan, kui ma aga õige teele saan. Naene saand küll õigele teele juhatud ja hall mehike läinud oma teed, naesel hea meel, et ta oma küsimise näis ära unustanud olevad. Naene tõi lapse ilmale, varsti tuleb ka meie tuttav hall mehike naesele võeraks ja nõuab kätte seda last, sest see olla ju talle lubatud. Nüüd tuli naesele küll ta lubadus meele, aga seda ju ta ei oleks ilmaski teinud, et last oleks ära annud, seda teadis ta ka nüüd väga selgeste, et hall mees muud ei olnud, kui vanaõelus ise. Naese ahastus oli suur, kukk pidi naesel alati kaenlas olema, sest kui kukk kõristab, seda ei või vanaõelus välja kannatada, siis läheb ta ikka ära, aga ilmu aeg-aealt ikka jälle. Naene katsus küll lõik abid ja nõud, et vaenlasest lahti saada, aga ei ole saanud, poeg oli üles kasvanud ikka kuke abiga. Selgeste ei tea, kuidas ta viimaks õelusest lahti saanud, arvatakse et kiriku altarisse läinud ja seal palunud ja hinge jumalale lubanud ja siis vanaõelus on ära pehlenud.

E 23859/23860 (21) < Lääne-Nigula khk., Oru - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kirikuõpetaja jääb sikuks Ühe vaese talupoea poeg oli mõisas teul käinud, seal haigeks jäänud ja ära surnud. Kui ta kiriku juure matmisele oli viidud, hakanud õpetaja taplema: "Miks ei ole mind haiguse aeal kutsutud, sellepärast ei luba ma teda surnuaea peale matta, matke surnuaea taha." Kui matjad surnuaea taga olivad kaevanud, leidnud nemad sealt suure kuldrahakasti. Mehed jäutanud raha ära, kui nad koduse olivad saanud. Kõige suurema jäu oli poisi isa saanud. Et nad selle asja salaja pidasivad ja kangeste varjasid, siis elasid kõik nüüd üsna jõukat kodust elu. Poisi isa ostis omale koguni koha ja elas kui prii mees. Ei tea, mil kombel kirikuõpetajale oli hais rahakatla leidmisest ninasse läinud, kohe hakkas ta arvama, mil kombel raha omale pärida. Viimaks leidis ta selle kõige paremaks abinõuks, tarvis ennast kuradiks teha, hirmutama minna. Selle jäuks tappis ta siku ära, võttis naha sarvedega tükkis ümbert ära ja aeas enese selga ja sõitis poisi isa juure. Kui ta tuppa astus, nõudis ta kohe, et raha peab saama välja antud, muidu saab suur õnnetus tulema, sest et see tema raha olla. Vana mees uskus muidugi, et kurat seal ta ees on ja oma vara pärib, sellepärast andis ta raha õpetaja kätte. Õpetaja läks õue ja sõitis kodusse, aga kui ta kutsari käskis oma seljast nahka ära tõmmata, ei tulnud see mitte - nii jäigi õpetaja sikuks.

E 23864 (25) < Lääne-Nigula khk., Oru - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkklaps Üks pere vanaisa läinud jõest vett tooma, kange külm ilm olnud väljas. Jõe ääres istunud väikene laps ja nutnud. Isa ütelnud: "Armas laps, mis sa nutad? Ons sul külm? Mine meile, poju, aga vaata ette, et näkid sind mitte sisse ei tõmba." Selle peale kadunud laps kui suits ära, saanud isa näkki nimetanud. Sest saanud siis isa aru, et laps näkk olnud.

E 23864 (26) < Lääne-Nigula khk., Oru v., Haeska k. - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkktüdruk. (Haeskast) Üks peremees oli läinud jõe ääre vaatama, kas on nii sügavat vett ka, et võib linu ligusse viia. Jõe ääres nääb mees, käib üks ilus punase ratikuga kaelas tüdruk. Mees küsib: "Mis sa siin käid, kas sa tead, on siin ka kohta nii sügavat, et võib linu likku tuua?" Tüdruk kadunud ära, nii et mees imeks oli pannud, ei tea kuhu ja ei vastanud midagi. Kodu rääkinud mees oma nägemist. Teisel pääval läks mees linu likku viima jõkke ja uppus ära. Siis teadsivad kodused rahvad küll, et nägemine, tüdruk, muud ei olnud kui näkk.

E 23865/23866 (28) < Lääne-Nigula khk., Oru v., Haeska k. - Joann Prooses < A. pere perenaine (1896) Trükitud väheste erinevustega: M. J. Eisen. Kodused jutud (1896), lk. 52-53; J. Jõgever. Eesti muinasjutud koolidele (1924), lk. 251 (viidatud Eisenile, 1896); C. Stern. Estnische Volkssagen (1935), lk. 207-208, nr. 278 (viidatud Eisenile, 1896); M. J. Eisen. Esivanemate varandus (1958), lk. 110-111, nr. 86. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Katkupoiss Haeska küla A. pere Mart tulnud ühel kevadisel õhtal suurel katkuaeal väljast kodu poole. Külasse minnes, üks võrst külast eemal, mitte kaugel tee äärest liivaaukus nääb ta: nutab üks poiss. Mart teretanud poissi ja küsinud järele, kes ta on ja mis ta teeb. Poiss esiteks niikui oli ehmatanud niisuguse ootamata külalise üle, kaua aega ei saanud ta sõna suust välja. Viimaks ometi oli ta ütelnud: "Mina ei puutu sinusse, ära sa puutu minusse ka. Mine nüüd kodusse, ära sa külva ega künna, mine ehita metsa omale maja. Senna mine oma perega ja ela seal niikaua, kuni mets hakkab loomi vihama (see on, kui hunt hakkab loomi murdma), siis tule ära. Kõik tähtpäävad pead sa pidama, ühtegi tööd ei pea tehtama, selle läbi tuleb õnnetus majasse. Neljapäävä õhtal ei tohi kedrata, siis surevad lambad ära. Reedel ei või sealiha keeta ega pastlaid lappida, siis saavad otsa sead ja loomad. Reedel ei tohi ka pead sugeda, siis langete saksa viha /alla/. Hoia ennast aga ka, et sa sellest kellegile ei räägi." Mart tänanud õpetuse eest ja lubanud suu pidada. Selle kevadel ei teinud siis Mart ei ühtegi seemet maha, et teised küll teda naernud. Mart ehitanud metsa maja ja elanud seal oma perega ilma vigata, kuni hunt ühe looma ära viinud, siis läinud külasse tagasi. Kõik küla oli pea katku läbi ära hävitud. Mardil oli nüüd vilja lõigata küll, mis teised olivad külvanud. A. peres sai ikka kõik tähtpäävad ja õhtad karvapealt täidetud ja palju teisi kuntsta, nii kui kervede ja pöitlite loomade alla viimine ja oherdite viimine sigade alla jõululaubal. Kord on kogemata sulane reedel pastlaid lappinud, kohe surnud lehm ära. Niisamma saanud ka kord sealiha reedel keedetud, kohe söönud emis oma põrsad ära. Need maea palgitükid peavad praegu veel olema A. pere lauda ees, mis ennemuiste Mardi maeaks olnud metsas. Praegune A. pere maea on juba kolmas uus maja. Praegu aga ei pea noor perenaene enam neid vanu kunsta ja ütleb, et ei ole ka midagi iseäralikku juhtunud. Katkuaegsed hauad on aga praegust veel Haeska küla väljal.

E 23866/23867 (29) < Lääne-Nigula khk., Oru v., Haeska k. - Joann Prooses (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Katk Kord oli ühe naesele ööldud ühe hääle läbi: "Kui sa magama lähed, siis võta kõik oma viis last ühe käe peale." Naene heitnud magama ja võtnud kolm last ühe käe peale ja kaks last teise käe peale. Homikul olnud kaks last teise käe peal surnud ja mustad lapid ihu peal. Sellest saanud siis naene aru, et katkupoiss oli lapsi oma kepiga torganud.

E 23867 (30) < Lääne-Nigula khk., Oru v. - Joann Prooses (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord läks üks mees mööda teed ja nääb: üks poiss riidleb külameestega. Külamehed peksvad hirmsaste poissi ja tahtvad ära tappa. Mehel olnud hale meel poisi üle ja läinud appi ja päästnud ära poisi, aga ise surnud ära. Neil, kes teda olivad peksnud, pole häda ühtegi olnud.

E 23868/23869 < ? - ? (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Hundi loomine Vanal ajal kui Vanaisa kõik oma looduse tööd oli lõpetanud, kõndis Vanatühi ühel paeval ilma pääl ja vaatas vanaisa looduse tööd, et see kõik väga täielikult oli tehtud, aga ta omas meele arvas, et see töö mitte täielik ei ole ja mõtles omas meeles üht looma valmistada, mis Vanaisa loomi pidi ära häävitama. Selle tarvis võttis tema ühe tammepaku ja pani selle looma selgrooks, lepavõsadest tegi küljekonndid, raudkivi pani südameks, samblaga kattis ta ära, puupaku pani peaks, raudnaelad küüneteks, sepapajast tõi kaks hõõguvat sütt, need pani silmadeks. Sellepärast põlevad ta silmad öösel tuleleegina. Selgroog temal kõverdada ei anna, karv on temal kõva sambla sarnane, sest et teaml kivi südame asemel rinnus on, murrab ka tema ilma süüta tallekesi armuta. Kui sa teda vitsaga lööd, siis on temal häbi. Kui ta nüüd niiviisi oli valmis ehitatud, läks vanatühi Vanaisa juurde elusõnu saama, sest et tema ise mette ei saanud oma väega loomale hinge sisse luua. Vanaisa, teades, et vanatühi seda looma tema loomade häävitajaks tahtis luua, ütles temale: "Mine ja hüüa seda: "Tõuse üles, murra kurat ära!"" Vanatühi läks ja hüüdis: "Tõuse üles, murra Jumal ära!" Ta ei liigutanudki ennast. Kui ta nõnda juba kolm korda oli hüüdnud ja siiski tõusnud ta ülese, läks ta Vanaisa juurde ja kaebas temale oma häda, et need sõnad ei aita. Vanaisa ütles: "Mine ja ütle nõnda, kuidas mina sulle ütlesin, küll tema siis tõuseb." Vanatühi läks looma juurde ja ronis lepa otsa ja hüüdis õige tasa: "Tõuse üles, murra kurat ära!" Loom liigutas saba. Teise korra hüidmise ajal nälpas keelt, kolmandama hüidmise ajal oli vanatühi lepa otsast maha roninud ja hüüdis kaugelt õige tasa: "Tõuse üles, murra kurat ära!" Loom kargas maast ülesse ja jooksis vanatühjale järgi, kes õnneks enne kivi alla varjule jõudis põgeneda ja hüidis õige valjuste sealt: "Sa oled nagu hunt looma järel!" Sest sai ta ka oma nime hunt ja sellest ajast saadik vihkab hunt vanatühja oma tegudega. Küll kahjatses vanatühi oma tegu, et ta omale oli ise vaenlase valmistanud. Kes tegi, ise tegi.

E 23872 (7) < Saarde khk., Voltveti - Peeter Ramberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suure Reede nädala sees ei tohtinud keegi kodu lähedal puid raidu ega muud seesugust kolinat teha. Kui puuraidumise aeg olli, siis mindi nõnda kaugele metsa puid raiduma, et raidumise hääl kodu ära ei kuulnud. Kui kodu puid raiutud ja kodus kolinat olnud, siis olevat sui müristamine hoonete ümber vali, ja kui kedagi seesugust ei olnud, siis läinud müristamine kaugelt mööda ja ei tegevat mingisugust kahju.

E 28191 (3) < Reigi khk., Kõrgessaare k. - J. Johannes (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kunstiraamat ja vanapagana poisid Vanast Suuremõisa aidamees ja mölder olnud sõbramehe. Mölder saanud kuulda, et aidamehel peab üks kunstiraamat olema. Ükspäev tulnud aidamees veskile, mölder küsinud kohe: "Ma olen kuulnud, et sul peab ikka üks veikene raamat olema, kui sa laupäeva õhtu koju lähed, too see siis mu kette, mul na vahel aeg igav, ma vaata siis ka." Aidamees lubanud ka tuua. Esmaspäeva hommiku lainud aidamees veskilt mööda. Mölder mõtelnud: "Pole ta vist toonud ühtigi." Kesknädali tulnud aidamees veskile, mölder küsinud kohe: "Tõid sa nüüd selle veikse raamatu ära, mis sa lubasid tuua." Aidamees ütelnud: "Oh jah, see mu taskus." Võtnud raamatu ja annud möldri kette ja ise leinud minema. Mölder võtnud kohe raamatu lahti ja lugenud mõned sõnad ja vaatnud aknast välja. Aga ennä imet, veskimägi pisikesi musti poissisi täis ja võtvad tantsida, et tolm taga. Möldril häda nahkas, näinud küll, et need muud pole kui vanapagana poisid. Mölder kutsunud ka teised veskimehed vaatama, aga teised ei näinud midagi. Niimoodi tantsinud poisid ligi poole päeva. Aidamees arvanud jo ta nüüd midagi ikka lugenud, leinud veskile ja küsinud: "No, kas lugesid juba?" Mölder ütelnud: "Jah, aga vii see raamat, see on täis vanapagana oma. Väljas on präegust küll nii palju poissisi tantsimas nagu mul viljateri veskil." Aidamees võtnud raamatu lahti ja pomisenud mõned võõrad sõnad ja poisid kadunud ära. Pole mölder enam tahtnud kunstiraamatut lugeda.

E 28200/1 < Nõo khk. - August Koger < Liis Kreutzberg (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ükskord heitnud vanapoiss järve kaldale magama ja pannud jalad järve poole, et siis on kergem järve jooksta kui Mürijüri üles tuleb, Hansu aga jätnud vahti pidama. Kui vanapoiss magama jäänud, käänud Hans tal jalad järve poolt kuiva maa poole. Pikne tulnud üles ja vanapoiss pistnud jooksu ja pikne kärgatanud ja vanapoisist ei jäänud muud järele kui sinine löga.

E 28201/2 < Nõo khk. - August Koger < Hendrik Koger (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kristuse ristipuu olevat järgmist viisi kasvanud ja saadud. Ükskord olnud Adam haige ja tema saatnud oma poja paradiisiaeda rohtu otsima. Aga poeg ei saanud seda rohtu nenda ruttu kätte ja läinud kolm aastat aega, kui ta rahu kätte saanud ja seeni olnud Adam ära surnud. Sealt antud temale kolm seemet. Need olnud: kadaka-, pihlaka- ja seedriseemned. Siis võtnud poeg ja istutanud need tema haua peale, nendest seemnetest kasvanud üks puu välja, alt üksik aga pealt rist. Kui Saalomon oma templit ehitanud, raidunud tema selle puu maha, aga et ta templi jure kuhugi ei passinud, pantud ta templi seina juurde istepingiks. Üks kord tulnud üks prohvetiemand ja ütelnud, et siin ei või istuda, selle et selle puu külge saab jumal üles poodud. Siis maetud see puu Siloa tiiki maha ja selle risti peal liigutanud ingel tiigis vett. Ja sealt võetud tema välja (selle et hästi rasket puud otsitud) ja antud Kristusele Kolgata mäele kanda.

E 28238/9 (13) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < Anu Viltmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tassi sisse ära uppunud Üks tark ämmaemand ütelnud ühe lapse sündimise juures: "Kui see laps meheks saab, siis sureb tema uppumise surma." Laps kasvanud meheks, võtnud naise, siis elanud ta kui õnnelik naisemees peab elama. Nende maja tagant jooksnud jõgi läbi. Naine juhtunud õues olema, kui üks hääl hüüdnud jõest: "Tund on kääs, aga meest ei jõua." Naine kutsunud mehe aita, pannud ukse kinni. Mees hakanud aitas karjuma: "Lase mind välja, mul on kange jänu. Minu keel on nii kuiv, et ta kuivab suulae külge kinni." Naine toond temale veikese tassiga vett ja and kassiaugust ta kätte. Tunni aja pärast läind naine meest aita vaatama. Mees olnud kõhuli põrandal, suu tassi peal ja uppunud (surnud).

E 28255/7 (3) < Varssavi < Rapla khk. - Jaan Rootslane < Mart Õre (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vande alla pantud röövel See olnud vanal ajal ja ühel õhtasel ajal, kui mees naesega teed käinud, jõudnud ühe kõrtsu juure. Aga teed olnud veel hulka käia, mees pidanud kõrtsu juures kinni, et natuke hobusel puhkada laske, naesel olnud aga nõu koguni ööseks sinna jääda, sest nende tee olnud veel ühest suurest metsast läbi minna, päälegi olnud jutt rahva seas, kes peale päevaveeru seda teed käinud, seda enam pole nähtud. Mees pole naese keelust mingit hoolinud, vaid ütelnud: "Ah, kõik tühi vanarahva lori, aga peaks siiski mõni olema, küll mina oma kadakase piitsavarrega temale näitan, kuda õlut tehakse." Sõitnud minema, jõudnud metsa, olnud südametsa saand, kui temale kole lõhkilöödud peaga mees vastu tulnud ja käsi mehe kõri kallale hakanud ajama. Naene olnud hirmu perast nagu surnud, mees aga võtnud piitsavarrel peenikese otsa pihku, andnud jämeda otsaga, millel rist sisse olnud lõigatud, vopsi pähe kallaletungijale. See tuikunud nüüd kolm sammu tagasi, langenud seal põlvili, ütelnud siis: "Tuhat tänu sulle, sa minu peastja!" Seletanud siis: "Mina ollin seitse aastat tagasi röövlite pealik, käisin külasse inimesi riisumas. Kord röövisin siin samas kohas kirikuõpetajat. Aga selle kutsar lõi minu pea lõhki ja õpetaja vandus mind ära, et ma mitte enne ära ei pea surema, kui mind ristiga löödakse. Seda oled nüid sina teinud oma piitsavarrega." Ütelnud siis veel: "Seitse aastad olen mina hirmsat valu kannatanud, sest mu valu ei vähenenud mitte põrmugi selle aja sees. Seeperast käisin ma inimesi tee pääle veel nüüdki käkistama selle lootusega, et peastmist leian, mida ma ommetigi leidsin. Minu vöörihma sisen on palju raha varjul, mida ma riisunud olen, see rihm võtke enda kätte. Kinkige kolmas osa sest rahast kirikuvaestele, muu kõik võite omale hoida, ja laske minu surnukehale õpetajal palvet teha, siis saan ka mina rahulikult hauas hingata." Selle pääle langenud ta surnult maha. Mees pandnud tema surnukeha ka peale, sõitnud nüid ilma mingi äparduseta metsast läbi oma kirikuõpetaja juure, see õnnistanud meest ja maetud maha. Mees aga andnud poole sest rahast kirikuvaestele, siiski jäänud temale veel hea summa, sest seda lõpmata palju olnud. Ots.

E 28258/9 (4) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Seitse Moosest ja kunstimees Kord olnud ühes kõrtsus kunstimees, kes kõiksugu koledaid tükka teinud, torganud enesel keelest naela läbi ja lõiganud teistel inimestel peasid otsast ära. Viimati hakanud ussidega tükka tegema, lasknud nendel ümbre oma keerleda, hakanud siis ise, üks suur uss ümbre pea, rahva käest raha korjama. Selle vahe sees tulnud külakoolmeister sinna, sellel olnud Seitsme Moosese raamatud. Ka selle käest küsinud kunstimees raha, aga see pole andnud. Selle üle saanud kunstimees pahaseks ja ütelnud: "Vaadake, kui ihnus ta on, habegi on temal raha täis, aga kopikat ei raatsi ta anda." Võtnud selle pääle koolmeistril habemest kinni ja raputanud ning kõlinal jooksnud hulk kopikrahasid selle habemest välja, mille üle rahvas naerma hakand. See pahandanud koolmeistrit, see ütelnud mõne arusaamata sõna ja pää pääl olev uss visanud nüid kunstimehele kaela, tahtnud teist ära käkistada. See märganud nüüd asjalugu ja hakanud koolmeistrit paluma. See lugenud jälle mõne sõna. Uss visanud enese maha. Nüüd ütelnud koolmeister: "Teine kord sa enam ära mehega mängima tulgu!" Lugenud siis veel mõned sõnad ja kunstimehe asjat tõusnud lendu ja lendanud ära ja see ise ka litsunud minekit, et rahva naeru ja vägevama käest pääseda.

E 28262/4 (6) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootslane < Jaan Mootis (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vooremäe linn Muiste olnud Voore metsa asemel linn. See seisab Tartumaal Kambja kihelkonnas. Aga üks vägev nõid, kes kuningatütart, kes linna üle valitsenud, omale pojale naeseks tahtnud, kui see mitte pole läinud, nõidunud ta kõige linnaga selle maa sisse. Sel kombel võida linn jälle üles tõusta, kui see inimestest, kes suurel reedil sündinud on, sinna metsa lähab, aga jälle suurel reedil. Seal olla metsas üks allikas või läte, kes sellest allikast ühe kuld härjaikke ja kuldpeaga nua kätte saab, mis sääl sees olla, siis tõusta linn ülesse. Aga sääl olla hirmutuseks kõiksugu koledaid elajaid. Kord juhtunud tüdruk sinna saama suurel reedil, kes ka sel päeval olnud sündinud. Võtnud küll nua välja, aga nüüd tulnud koledid elajid. Esiteks tulnud punane kukk sinna, seda pole tüdruk kartnud. Aga peale kuke tulnud punane rebane, lõuad laiali, nüüd pistnud tüdruk põgenema ja viskanud nua tagasi allikasse. Selle peale kadunud loomad ära.

E 28266/8 < Vaivara khk., Samokrassi m. - Friedrich Feldbach < Aadam Orav (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas Aadami rahaaugule kutsuti (Samokrassi keelemurdes Aadam Orava suust) Siis kui viel nuor mies olin ja miu esimine naine viel elas, kävime Pähklimäe mõisas tüöl. Ühe korra magasimä selle kõrtsi taga, mida - nagu mõned vanad inimesed viel mälestavad - vana Narva maande ääres oli. Meid oli seal hulk mehi, keik oma Samakrasi külast. Magasimä, aga minu ei lastu magada. Kui mie magama nukusin, löödi minu piä kohal otsegu suure puuga vasta maad. Mie toisin üles, vahin ümber, ei kedagi, kaik toised magavad, kävin jälle uueste magama. Niisamuti lüödi toine ja kolmas kord (kerd). See oli just laupane pääv, kui see asi juhtus. Mei tulime õhta kodu. Vanamoor tegi pärast hildast voode üles ja kävime magama. Miu silmad ei saanudki virl kinni, kui kiegi vastu mie akent koppis. Mie toisen üles ja kabusin katsuma (Samokrassis ööldi vaatamise asemel alati 'katsuma'), kie sääl onob. Vahin aknast välja, nään, et üks pien mies, torokübär pääs, seisab tie pial ja vahib akuna poole. Minuda nähes tuleb ligemalle ja kutsub minu enesega kaasa senna kortsi taha, sest sial, kus meie magasimä, just miu pia kohal olla maa sies raha, mida mie siis omale saada, kui temäga kaasa lähen. Mie ajasin vanamoori üles ja küsisin temä käest nou. Temä käsküs menna, mie aga en tohtind menna, sest üö aig oli, motlin, et ega see vist hüva vaim ei ole, kes kutsub, tia mida tie pial viel vodab tehä. Ütlin temäle: "Mien tule siuga," ja läksin magama. Pien mies, kes vaevalt arsina pitkune oli, kadus ka siis ära. Toine kord kutsus see sama minuda Narva silla juure, kus üks puu kasvas, et selle puu juurte all raha olla, sealt seda ära votma. Ka senna on tohtind mie menna, motlin et tia mida võtab teha kui tie pääl sinna lähen, sest et alate südaööse senna kutsus.

E 28289/90 (6) < Tarvastu khk., Vooru k. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pisuhände õnnetus Ühel peremehel olnud kaks pisuhända, tõine vana, tõine noor. Need kannud peremehele vara kokku. Kui peremehel vara juba küll olnud, tulnud peremehel himu pisuhändest lahti saada. Läinud targa juure nõu küsima. Tark õpetanud ka. Tulnud peremees kodu, saanud õhtuks kodu. Läinud siis pisuhändele nagu iga päävgi kahe kausiga süia viima. Söögi asemel aga sittunud tõise kausi sissi ja tõise kausi sissi kusenud. Pisuhännad tulnud sööma. Noorem läinud enne söögi kallale, katsunud ja ütelnud: "Ätt, äkk!" Vana vastu: "Poig, pupp!" Läinud siis vana pisuhänd, katsunud ja sülitanud. Pistnud siis peremehe tara põlema, isi aga tükkinud mõlemad rattarummu sissi. Peremees löönud pihlapuutse pulga rattarummu ette ja visanud tulesse. Kolm korda lendanud rattarumm pisuhändadega taiva poole, aga ikka langenud tagasi ja põlenudki ära. Nõnda sai peremees pisuhändest valla. Peremehel oli pisuhände kooritud vara küllalt ja ehitas sellega uue tare.

E 28307/8 (15) < Tarvastu khk., Vooru k. - Jaan Sikk (1896). Sisestanud Janne Juuse, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Seitsme Moosese vaimud Ühel õpetajal olnud piibel, kus seitse Moosese raamatut sees olnud. Üks kord läinud õpetaja kirikuse jumalateenistust pidama ja tõised läinud ka kiriku, ainult väike poeg jäänud üksi kodu. Õpetaja olnud kogemata piibli laua pääle unustanud. Veike poeg läks laua juure, lõi piibli lahti ja hakkas lugema. Saanud natuke lugenud, kui kambrisse konne hakanud vajuma, vajunud kammer täis. Poisike hakanud kartma, jooksud kambrist välja ja kiriku juure ja jutustanud isale seda lugu. Isa ehmatanud seda kuuldes, läinud kodu ja lugenud uuelt kohalt, siis kadunud konnad kõik ära.

E 28314/5 (23) < Tarvastu khk., Vooru k. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Targa tarkus Ühes talus olnud üks lesknaine. Selle ainus varandus olnud ta lehm. Üks kord läinud ta kodust ära. Kodu tulles leidnud ta lehma ära lüpsetud olevat, ja lehm olnud haigeks jäänud ja tahtnud päris ära kärvata. Naene läinud targa manu abi otsima. Tark ütelnud: "Too oma kruus siia, kelle sisse sa oma lehma lüpssed." Naene toonud kruusi targa kätte. Tark võtnud kruusi, võtnud kaevust vett täis ja lugenud sõnu pääle. Kohe hakanud külm vesi kruusis keema, ja kohanud ja ajanud vattu üle veere maha. Selle pääle ütelnud tark: "Nõnda om su lehmapiimä keedetud ja selle on ta haigeks jäänud." Andnud siis naesele rohtu ja käskinud lehmale sissi anda. Naene andnud lehmale rohtu ja lehm saanud terveks nagu ennegi.

E 28319 < Halliste khk. - Hans Sulsenberg (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Vanatüdruku unistus rikkusest ja perekonnast. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanatüdruku mõtted Vanatüdrukul olnud üks kana, keda ta heaste söötnud ja kes temale heaste munenud. Saanud juba hea korvi täis, munakorv seisis voodi jalutsis laudi pääl. Ühel hommikul seisnud tüdruk voodis kaua pikali ja mõtent: "Munadest kogun nii palju raha, et võin omale lamba osta; lammas toob kaks poega, siis saan hulga villu; viimaks müin lamba ära ja ostan lehma; lehm toob vasika, siis müin lehma ja vasika ära ja ostan märahobuse; hobune toob varsa, varsa müin jälle ära ja ostan omale sauna. Siis võtan omale mehe. Siis toon kaks poega, nimeks panen Matsi-Marti. Hommikul lähan poissisi ülesse ajama. Esmalt hüian tasa ja hellalt: "Matsi, Marti, tulge ära ülesse, puder keedetud, või sulatud!" Kui poisid ei tule, hüian valjuste: "Matsi, Marti, maast üles!" Kui poisid ei tule, lähan kolmat korda ja virutan neil hea müraka pihta!" Sedaviisi virutanud vanatüdruk jalaga munakorvi pihta, munad kõik puruks ja vanatüdruku plaan mokas.

E 28331/2 (4) < Tõstamaa khk., Seli k. - J. Tõnnisson (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nõiutud raha Kord vahetanud kihnlane ühe juudiga raha. Juut annud kihnu mehele 20ne kopikulise hõberaha. Kihnlane läinud ühesse poodi, ostnud kaupa ja annud selle 20ne kopikulise poemehele. Koju minnes hakanud mees raha vaatama ja näeb, et juudi antud raha alles kottis on. Mees mõtlend, et ta teise on annud, aga juudi antud raha kotti jätnud. Teinekord andnud mees jälle juudi antud raha poodi ja mõtelnud: "Ega ta nüid enam tagasi tule." Koju minnes mees raha vaatama ja mis ta näeb - raha jälle kottis. Mees mõtleb, et kurat raha sees on ja viskab raha küdevasse ahju. Kihnlane võtab rahakoti välja, vaatab kotti ja ütleb; "Ega teda nüid enam kottis ole, viskasin jo ta ahju." Aga ennä imet - raha jälle kottis. Mees mõtleb, tarvis targa juure minna nõu küsima. Läinud esimise targa juurde ei see pole kedagi teadnud. Läinud teise juure, niisamuti läinud kolmanda juure, rääkinud oma asja ära ja palunud targa käest nõu, kuidas rahast lahti saab. Tark õpetanud: "Kui sa talve üle mere sõidad, siis vaata, kus jäel ristpagu sees on, viska raha sinna pao sisse, küll siis tast lahti saad." Mees teinud nõnda, kuidas tark õpetanud ja sedaviisi saanud tondist lahti.

E 28336/7 (1) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanad jutukesed Esimene jutt Kaks rahakasti Ennemuiste näitatud ühele kirikuõpetajale unes: "Mine neljapäeva õhtul vana lossi varemele, sealt läheb kaunis suur auk maa alla. Seda mööda mine ikka edasi, kuni sa ühe rahakasti juure jõuad. Kasti kaane peal magab vana sokk, viruta vassak käega sokule lõua pääle, küll ta sind siis raha laseb ära tuua ja eest maha kobib." Kirikuherra ärganud unest üles ja nähtud unenägu seisnud temal selgelt meeles. Päeval mõelnud ta ka seda järele, kuid lossivaremele ei ole julgenud ta siiski minna. Õhtul heitnud ta magama. Öösel olnud aga endine unenägu jälle platsis. Kästud teda selge sõnaga lossikambri minna. Sokule lõua peale lüia ja siis rahakast ära tuua! Teisel päeval paneb kirikuherra südame kõvaks ning sammub lossivaremele lugu vaatama. Leiab kõik nii olevat ja sammub urgast mööda edasi. Jõuab pea rahakasti juure. Suur sokk magab kaane peal ja vaatab üsna kurjalt õpetaja otsa. See aga läheb ligemale ja virutab sokule vassak käega tubli müraku vastu lõugi. Kohe hüpanud sokk kasti pealt maha ja läinud minema. Õpetaja upitanud suure vaevaga kasti selga ja tassinud üles maa peale. Kasti ahti tehes leidnud ta sealt seest hulga kuld-ja hõberaha. Pärast olle seesama õpetaja teise niisamasuguse kasti lossivaremetest päevavalgele toonud. Saadud rahast saanud ta ütlemata rikkaks ja elanud edespidi kuldset elu.

E 28339/40 (3) < Tõstamaa khk., Pootsi v., Seli k. - Otto Schantz < J. Peterson (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Ihne sööb surres raha oma kõhtu. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahasööja Vanaste elanud üks niisugune mees, et ta teisele kivi ka pead peksa põle annud. Temal olnud ka mitu venda, kes puuduses elanud. Sagedast käinud need temalt andid palumas. Need palvesõnad olnud kui seinale räägitud, ilma et need sugugi venna meelt oleksivad halastanud! Ühel päeval jäenud see mees raskesti haigeks. Nii raskelt, et enam elu pääle sugugi lootust pole olnud. Surm olnud iga minut oodata. Vanamehe süda kartust täis, et vennad pärast surma ta raha ära pärandavad. Katsunud suure vaevaga ahjukoldele kobida,kus raha hunikus peitus seisnud. Suure vaevaga kaapinud ta raha välja. Enamiste olnud kõik paberiraha. Vanal muud midagi, kui piotäis piotäie järele suhu ja kugistanud kõhtu. Kugistanud, kuni raha kõik kõhus olnud. Sellepeale kobanud sängi, et surema hakata. Aga oota, et surm tuleb. Vanamees hakanud paranema ja saanud terveks! Olnud tugev nagu ennegi. Nüüd kitkunud ta karvu pääst, sülitanud ja turtsunud - raha kõhus! Kätte enam ei saa. Pärast olla seesama vanakene kerjamas käinud ja nenda oma igapäevast leiba korjanud. Ka olla ta nüüd vaesete vendade uksel andid palunud, kuna ta enne, kui vennad teda palunud, neid sõimates minema saatis.

E 28340/1 (4) < Tõstamaa khk., Pootsi v., Seli k. - Otto Schantz < J. Peterson (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahatoop Vaene vabadik tulnud metsast vitsakoormaga. Kõrtsu ukse ette aga jäenud hobu seisma. Vabadik uinunud magama ja magama hulga aega. Unes aga üeldud temale: "Astu koorma otsast maha, siinsamasel kraavikalda peal seisab kivi, selle all seisab toobitäis kuld- ja hõberaha. Võta teivas ja kanguta see kivi pealt ära, siis saad raha kätte." Vabadik ärkab üles, unenägu alles meeles. Võtab imetembuks teiva ja kangutab kivi. Kivi olnud aga väga tugevalt maa sees. "Võtku seda see ja teine," üelnud vabadik ja jätnud töö pooleli. Hüpanud koorma otsa ja läinud kodu. Kodu aga hakanud naene meest sundima, et ta sinna ometi vaatama läheks. Mees puhanud sel päeval kodus ja läinud teisel päeval. Leidnud aga kivi juba ära kangutatud olevat ja näinud rahatoobi aset veel selgelt mulla sees. Kurva meelega ja raske südamega läinud mees kodu ning teadustanud lugu naesele. Pärast seda aga hakanud üks sepp seal lähedal õige rikkalt elama, uhkeid hooneid ehitama jne. Sellest olla arvatud, et see mees selle rahatoobi vist ära toonud. Sest kui rahatõutuse aeg täis olla, siis pidada teda üks ikka leidma, olgu kes tahes.

E 28350 (14) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz < M. Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mispärast hunt tuld ei salli Hundikari hulkunud ennemuiste mööda metsa. Olnud parajalt jaanipäeva õhtu. Jõudnud viimas veikse lagendiku peale, kus endine jään põllulapikene olnud ja ka vana ahjuvare ase näha olnud. Korraga silmanud hundid lagendiku peal veiklast tulukest, hakanud kohe arvama, et vist lambakari metsas sööb ja karjane laternatulega juures valvab. Pannud tuhatnelja üksteise järele jooksma, värske himu liiga suur. Lagendikul pole aga lambad ühti söönud. Põlenud ainult rahaaugu tuluke. Vanadpaganad olnud hulgana ümber tule valvamas. Hundikari jooksnud kohe tuhenaga nende sekka. Sa heldekene, mis nüüd sündinud! Vanadpoisid langenud kui aganad. Keda aga hunt hammustanud, sel sinine suits järele jäenud. Natukese ajaga olnud rahaaugu valvajad kadunud. Sellest ajast ei sallida hunt mitte tuld. Tulla kohe larinal ligemale kui tikutuld tõmmatade, arvates, et vanapagan rahaaugul valvamas on.

E 28353 (17) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz < Madis Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vaskne kaev Lumi sulanud juba ära. Talumees hakanud prooviks ka kapstamaad kündma. Künnab juba mõned peendrad ära, seal hakab midagi adranina taha kinni. Mees annab hobusele piitsa, arvates, et see muidu seisma on jäenud. Seal kuuleb aga midagi raksatust ja ader läheb lohenal edasi. Mees vaatab, mis adral viga. Näeb, suur vaskne kaan adranina otsas. Mõtleb, mis mürakas see on! Võtab selle ära ja hakkab vao sisse otsima. Leiab suure vaskse püti. Pütt olnud raha suuni täis, küll kulda ja hõbedat. Talumees tassinud raha kodu ja nagu ma arvan, elas ta pärst muidugi mõnust elu!

E 28355/6 (19) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz < Jaan Palberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hundi jaoks! Peremees kuulnud hunta õige kangest uluvat. Mõelnud: "Ma lähen ometi korra vaatama, et näha saaks, mismoodi nad laulavad ja mis nad siis tegevad?" Hundid ulunud edasi, mees sammunud metsa poole. Jõudnud juba üsna huntide lähedale, jäänud põõsa tagant vaatama. Näinud, hundide suud kõigil pärani ja laulavad. Korraga antud neile ülevelt pilve sarnast andi. Hundid söönud selle suure isuga ära. Kõige viimane jäetud aga ilma. Temale üetud: "Mine põõsa taha, sinu jagu seal." Hunt läinud ka vaatama, mees ga pistnud juba enne punuma. Hunt näinud seda, jooksnud järele. Kodu olnud ligidal. Mees saanud sellepärast enne kodu. Hunt jäenud värava taha vahtima. Mees üelnud tuas: "Hundi oma ma ikka olen, aga siiski puen ma aita vana tühja kirstu sisse. Tooge mulle natukene leiba." Ta hüpanud tuast välja ja läinud aida poole. Aida tee peal aga silmanud ta üht nuga maas. Võtnud nua üles ja pugenud tühja kirstu. Pärast läinud naene mehele leiba järele viima. Tõmmanud kaane lahti, suur hunt hüpanud kirstust välja, jooksnud metsa poole. Peremeest ei enam kusagil. Leitud nuga olnud hunt, kirstus aga oma endise kuju kätte saanud ning peremehe ära murdnud. Sest see olla ikka nii, mida hundile lubatud, seda ta ära murrab nagu peremehe loost juba nägime.

E 28357 (20) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz < Madis Schantz (1896) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ülemiste järve soldat Vanaldane soldat sammunud Ülemiste järve kallast mööda. Olnud öösel. Korraga tuleb temal endine tuntud kaassoldat järve kaldal vastu. Sõber teretab rõõmulikult, küsib kuida kaua aja järele tema käsi nüüd käib? Ajavad ühest ja teisest asjast juttu. Viimaks ütleb ilmunud soldat: "Kas soovid täna minu majasse öösele tulla?" "Miks mitte, kui kodu nii kaugel pole," vastanud teine. Esimene näidanud eemal olevat veikest maja ja üelnud, et see tema eluase ongi. Pea jõudnud nad sinna ja astunud tuppa. Vestnud õhtul mõnust jutu kuni aeg magama minna tulnud. Esimene soldat näidanud teisele kena voodi seina ääres ja käskinud sõpra sinna sisse pugeda. Soldat astunud sängi ette, löönud risti ette ja pidanud just külili voodi heitma. Seal kadunud maja ja kõik tema kraam korraga ära. Ka vana soldatki olnud kadunud. Magamaheitja aga olnud külili järve kalda peal. Pea oleks ta alla kukunudki. Tõusnud üles ja saanud aru et see üks järveelukate vingerpuss on olnud. Läinud üsna paha meelega kodu.

E 28360/4 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Loomine Vanaisa oli kalevid ju ära loonud, et ta nende tarkust tarvitada võis. Kalevite nõul ja abil loonud vanataat ka maailma. Maailm olnud aga pime ja selleperast käskind vanataat omal alamal Ilmarinel üht valguseandjat ülesse seadida. See võtnud siis ühe tükki kulda, tagunud selle ümarguseks, ajand taivatules selle punaseks ja pandnud siis selle võlvile särama. See olnud aga nii säetud, et ta ülesse ja alla käinud. Kui ta alla läinud, võtnud Hämarik õrnalt säraja päikese ja pandnud ta magama. Nüüd olnud aga jällegi ilm kõik pime. Vanataat käskind Ilmarisel ka öösiseid valguse andjaid teha. Ilmarine tagunud ka hulka hõbenaelu ja löönud võlvi sisse, naelte hiilgavad pead aga säranud ilusaste ja need andnud ööse valgust. Perast seda loonud vanataat ka inimese maa pääle elama, ta loonud selle pühaks ja vagaks ning säädinud teda valitsema üle kiige maailma. Hoolsaks ja virgaks oli vanataat inimese loonud. Inimene aga ei hoidnud mitte ennast ikka valvamisel, vaid ööse, kui ta maganud, tulnud hunt metsast härja juure ja murdnud selle ära. Vanataat, kes seda näinud, löönud taivavõlvisse ühe heleda naela, mis härga tähendanud, tumeda naela löönud ta sinna kõrva, kes hunt olnud. Nüüd saanud Inimene vanataadi käest oma hooletuse perast nuhelda. Nüüd hakand inimene ikka enam ja enam hooletumaks minema, suured kurjadteud ja pahandused tulnud loomade keskel ette, inimene isegi hakand pattu armastama ja teinud seda, mis vanataadi meelest mitte hea ei olnud. Et nüüd kurjus nii jõudsaste kasvanud, siis andnud vanataat kurjuse asemeks põrgu. Et kurjus nii jõudsal viisil siginud, siis kaotanud maailm ka oma ilusa halja koore ära ja must jäänud perra. Kalevid, kes enne tihti maa pääl käisid, läinud siit ära. Kurjus ja õelus asunud ikka enam ja enam maa pääle. Paradiislik elu, mida inimene algmises elas, olli hoopis ära kadunud. Ainus rõõm olli neil veel sest, et paradiisivärat veel lahti seisnud. Vanaõelus, kes seda näinud, tahtnud paradiisiväratit ära varastada ja ühte suurde soosse matta. Ta rakendanud sellepärast ka hobuse vankri ette ja võtnud kaks poissi ligi ja läinud siis paradiisiväratit ära viima. Kui ta sõitnud, läinud hobusel jalg vastu kivi, see komastanud ja kukkunud rataste aisa pääle, aisad olnud aga peenikesed ja see läinud katki. Nüüd olnud mehike õige hädas, saatnud poisid metsast uut aisa tooma. Vanataat, kes maganud, kuulnud seda kära, see tõusnud ülesse ja näinud vanaõela tööd, et see paradiisiväratit ära tahtnud viia. Ta toonud siis paradiisi maa päält ära taivasse. Selle sündmuse mälestuseks löönud ta vankri kuju võlvisse ja vanamehe, kaks poissi ja paradiisiväratid. Nii näed sa taivavõlvil veel praegugi vankert, vankri aisasi, vanameest, poisse ja paradiisivärajit. Õelus ja kurjus kasvanud päev-päevalt suuremaks, kaibed tõusnud ju vanataadi ette, et kurjus häädust ära häävitavat ja oma võrkusi välja panevat. Nüüd tahtnud vanataat kurjusele piiri panda. Ta lasknud omal targal sepal Ilmarinel ühe pilli teha, mis 12 häält andnud ja lasknud siis hulga tuliseid noola teha, mis tulise vankri pääl edasi veeti. Nüüd valitsenud ta kaks venda, Kõo ja Pikri, andnud siis Kõo kätte pilli, Pikrile aga andnud ta noolide ambumise ametiks. Kui nüüd vanaõelus jälle maad pitte ümber luusimas olli, siis hakand Kõo pilli puhkuma ja Pikker ambunud tuliseid noola õelusele kaela. See jooksnud kõik ilma läbi, Pikker ei jäänud ka tal kannult. Viimaks siis hüpand merde, vees aga kustusid Pikri nooled ära ja sääl sai õelus puhata. Mööda ilma jookstes teinud õelus hirmsad jäljed maa pääle. Et need ära kaoks, käskind vanataat ilmaneitsil Ilmataril vett sõeluda nende jälgede pääle. Ilmatar täitnud ka vanataadi käsku, aga kui ta ju nii mõndagi kõrda neid sopaseid jälgi uhtunud, puudunud viimaks vesi. Nüüd käskind vanataat jälle Ilmatarel üht kangast kududa, mis kangaste kangas pidi olema. Seda tõmbas vanataat ise võlvile laiali ja säädas tal otsad meresse,jõesse võui järvesse, kust see nüüd vett ülesse tõmbas. Õelusel polnud nüüd enam head elu. Iga päev, kui ta liikuma hakkas, olli kohe Kõo Pikriga platsis. Ta kaubelnud nüüd omale ühe sulase. Ööse pidanud sulane töös olema ja päeva olnud ta prii. Kaubalepingu juures andnud sulane aga lepingu kirjutada kolm tilka verd, sellega müünud ta ka oma hinge ära. Korra käskind Vanaõelus sulasel Kõo pilli ära varastada, lubanud siis talle hinge jälle tagasi anda. Sulane olnud ka selle kaubaga rahu ja kui Kõo maganud, läinud õelus sulasega pillivargile. Vanaõelus sirutanud omad koivad hästi välja ja sulane roninud tema pea otsa. Olnud ka just taivani ja säält roninud sulane taivase, kus Kõo maganud. Sulane võtnud Kõo pea alt pilli ära ja tulnud jälle tagasi. Nüüd ei saanud Kõo Pikriga enam nii hästi õelust taga ajada, kui see luusimas käis. Ei teadnud ka Kõo ega Pikker, kuhu pill jäänud olli. Üks tark, kes Kõo ja Pikri asja teadis, saatnud aga ühe linnuga sõna, et õelus pilli ära varastanud. Õelusel olnud aga selle üle nii hea meel, et ta sulase priiks lasknud ja ühe suure pidu valmistanud, kuhu ta kõik omad seltsilised ja muud kutsunud. Kõo, see teinud enese ka poisikeses ja läinud sinna pidule. Kui pidulised kõik koos olnud, siis lasknud vanaõelus selle pilli seitsme luku takast välja tuua ja käskind pidulisil seda puhkuda. Pidulised katsunud kõik korrast, aga keegi ei saanud healt välja teha. Viimaks tulnud katsumise kord ka Kõo kätte, see pandud pilli suu pääle ja puhkunud nii, et kõik uimaselt maha langenud, ise aga tulnud ta pilliga ära kodusse. Nüüd olnud õelusel jälle pahad päevad, Pikker kiusanud teda nii päiva kui ööse taga, rahu ei saanud ta mujal kui vees või mõnedes urgastes. Kui Pikker mõne maja olli põlema pandnud, siis tohitud seda kistutada, sest sinna majja olli õelus läinud. Pikker lõi õelust ja ühtlasi pandis ka maja põlema, et ta sinna koguni ära põleks. Pikrist põlema löödud maja ei jõutudki kistutada, sest et ta äkitselt väga laialt põlema läks. Et pikker majast eem,ale hoiaks, siis palutud järgmist palvet: "Tuli Pikker, andi anname, härja saadame! Tuli Pikker, saada pilve, kõrgen soode! Tuli Pikker, hoia tulda, soola vette! Kange Pikker, hoia nooli põllukülvist! Kange Pikker, hoia nooli põllukünnist ja -külvist, koduhärjast ja lammast, majast ja puudest!"

E 28364 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Piksekivi peeti pühaks, temaga arstiti kõiksugu haigusi ja tehti nõidumist vastu rohtu ja m.m.

E 28364/5 (2) < Võnnu khk. < Põlva khk. - Peeter Rootslane < Peeter Mänd (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Taivatähtede sündimisest arvab mõni. Kui õeluse läbi maailm kõik ära saanud patustada, siis olnud vanataadi meel nii hale, et ta igast asjast, nii elavast loomast kui ka kõige vähemast taimest ühe tähenduse taeva külge teinud, mida ta tähtedeks nimetas. Mälestuseks jäänud sest endisest õnneajast nüüd tähed igaveste taeva külge. Vanataat olnud kange lehepillli puhkuja. Üks kord istunud ta pilverünka pääl ja ajanud jälle üht lustilist lugu, tema pillipuhkumise pääle tulnud hommikust ja õdangust, lõunest ja põhjast kuulajid kokku. Kuulajate seas olnud küll kahejalgseid ja neljajalgseid ja kuue- ja veel rohkemategi jalgadega elukaid. Kõik, kes vanataadi mängu kuulama tulnud, need ehitanud ja uhkustanud nii üliväga, et mõnel olnud kuusepulgad päha tõmmatud, mõnel jälle lõhkised kingad jalga aetud ja mõnel kaseoks selga võetud. Taivas olnud sel ajal nii madalas, et need loomad, kel kuusepulgad pähe ollid pandud, nendega kõik taeva auka täis sorkinud. Teised, kel lõhkised kingad jalas, need jälle maa sisse nii sügavad augud teinud, kust vesi välja purskanud. Need, kel kaseoksad seljas ollid, need peksnud sellega veepisaraid vanaletaadile riiete pääle. See pole seda tahtnud, vaid ta tõstnud taeva kõrgele ülesse. Augud jäänud aga ikka taivale sisse ja läbi nende paistnud vanataadi tubade seinad. Maa sisse pistud augud jäänudki vett välja ajama ja need jäänud meile allikiks. Kaseoksad jäänud aga neile loomele igaveste selja külge kinni, niisama ka neile teistele, kes augud taeva sisse pistnud, jäänud ka need pähe, lõhkised kingad jäänud ka neile jalga, kes need jalga pandnud.

E 28365 < Võnnu khk. < Põlva khk. - Peeter Rootslane < Peeter Mänd (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanataat korjanud enesel puulehta koti sisse, et õhtu magama minnes pehmed lehed hea pää ala panda. Seda korjamist näinud aga vanaõelus. See arvanud, et ei tea, mis vanataat lehtedega tegema hakkab, tarvis järele luurata. Õhtu, kui vanataat magama heitnud, läinud õelus sinna ja varastanud koti lehtiga ära, tahtnud koti sisse vaadata, missuguseks lehed läinud, vaadanudki sinna. Seeni tõusnud aga vanataat ülesse ja leidnud koti kadunud olevat, hakanud kohe varast taga ajama. Õelus, kes vanataati näinud, pistnud ja jooksu, unustanud aga kotisuu lahti, säält pudenenud kõik lehed taivast pitte laiali. Vanataat see jooksnud ka nii ruttu taga, et oma higirätiku ära kautanud. Õelus, kes tühjast kotist midagi kasu ei saanud, visanud selle maha. Nüüd saanud neist puulehist taivasse tähed, vanataadi higirätist saanud päiv ja sest kotist saanud kuu.

E 28366 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Igal aastal olla 33 ööd, mil inimise õnnetähed ja õnneteed näha olevat. Neil öösetel kuulutanud siis tähetargad ja vanemad inimesed õnne ette. Sündimise täht olnud igal inimesel ikka õhtupool, see saanud üles otsitud ja siis olnud teisi õnnetähti kerge ülesse leida. Niisugused õnne seletamise õhtud ja ööd olnud ikka tähtpäevade ööd. Minu kõige küsimiste ja nõudmise pääle, et missugustel tähtpäeva õhtudel niisugust asja ette võeti, kosteti mulle, et vähema tähtsusega ööd olla 14. okt., 2. nov., 21. dets. ja veel muidki olla. Aga neil öödel, kel õige suur tähendus, ei teadnud keegi mulle ütelda, vaid kosteti : "Mine va Karja Leenu poole, küll see teab." "Kus pool see Karja Leenu om," pärisin ma. "Eks ta Räpinal ei ole. Kui tahad minna, siis pead ka viina sellele viima!" Seesuguse vastuse sain ma jälle. Karja Leenu jäi mul küll veel teretamata, nagu kuulda, olla teine suur tähetark.

E 28368 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mõned kohtade nimed ja mälestused Mesikuuseks nimetab rahvas Kurista mõisa metsas ühte suurt mädanud kuuske. Oma nime saanud ta niida. Ennevanast olnud meie esivanemil väga kanged kohtusäädused. Mesipuu varas viidud metsa, lõigatud kõht lõhki, köidetud soolikaotsa pite puu külge ja siis veetud varast nii kaua ümbre puu, kui sel soolikad otsa said ja mees koolu maha satte. See kuuse juures tehtud ka nii. Mees varastanud mett ja saadud aga kätte, nüüd saanud ta oma palga kätte, sääl ümbre selle kuuse olla seda meest veedud soolikid pitte.

E 28369 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned kohtade nimed ja mälestused/ Männamägi Kurista mõisa maa pääl om üts veike kink, keda rahvas ühe jutu järele Männamäeks kutsub. Muiste kasvanud selle mäe pääl üks väga suur pedajapuu, selle puu ümbre käinud rahvas tihti kokku tantsima ja mängima. Ükski ei tohtinud selle puu külge puutuda kurja ega ropu mõttega. Ükskord aga tulnud ööse üks vaendlane ja raiunud selle pedajapuu maha. Kui rahvas seda nüüd näinud, siis tõstnud nad suurt leina ja kaibust selle puu perast. Rahvas põletanud selle puu sisu ära ja hakanud seda mäge sestsaadik Männamäeks kutsuma.

E 28374 (a) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noorkuu sai loodud, siis jäeti kõik töö seisma ja iga mees hõikab teda kiige enne nätten: Tere, tere, noorkuu, mina noores, sina vanas, minu silma selgeks, sul segatseks, mina kirbu kergeks, sina rauda raskeks saa!"

E 28374/5 (b) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895), kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui edimalt kõrda pikse häält kevaja kuuldi, siis tapp peremees härja ära, kuts omatse kokku ja siis söödi ja joodi ja peeti siis söödi ja joodi ja peeti siis peran tulevat palvust, mis Urvaste kirikuõpetaja Erastvere mehe käest olli kuulnu ja kirja pandnu: Võta, pikken, härja anname, palvv, katte sõrga kah, kündi ja külvi perast, et õlgi vask, tera kuld. Tõuka muile musta pilve, suure soo, kõrgen konda, laia laane pääle, simase ilm mesitohk meile, kündjale ja külvajale. Püha pikken, hoia meie põldu, hüva õlgi alan, hüva pää otsan ja hüva teri sisen.

E 28377/8 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Meie kihelkond kutsutas Võnnu ühe vana mõisa perra, mis kõige enne siin kihelkonnas om olnu, kelle ase köstre ja keriku vahel Võnnu küla maa pääl um. Kui edimane katoliku usu piiskop Hermann Tartumaa ära võit, siis jäi ta Tartu liina elama 1224. Tema sääd ja põhjand neid kihelkunde ja lask paganid risti Emajõen, Saad- ja Pühajärven. Tartu kaitsmises ehit tema Vana-Kastre küla mano Emajõe perve pääle üte kivitorni ja lossi, keda Oldenturm (Vanatorn) kutsuti (sääl olli ka enne üts venelaisist tettu puuloss olnu). See saie valmis 1232. Tema käsu pääle saie ka Võnnu kirik kivest üles tehtus ja õnnistedi jakobipäival, kost ta ka oma Võnnu Jakopi nime sai. Ka peeti sääl laate iga aasta sel päival. Aigapitte sai veel abikirikid tettus. Rasinale Märdi kirik, Kärsa küla taha Jaani kirik, Sarakuse valda Sarakuse kirik ja üle Emajõe Alevi küla Maarja kirik. Vallad olid Võnnus järgmised: 1. Vana-Kastre ehk Tornimõisa, 2. Võnnumõisa, 3. Peepevere ehk Mäksa, 4. Puka, 5. Koorvere ehk Kidijerve, 6. Kaugasitsi ehk Moisekatsi, 7. Kriimanni. Kastre, Ahja ja Rasina olliva siis veel külad, perast saivad veel valla nime alla.

E 28382 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuradi vesiveski ehitus Ühekorra tahtnud kurat ka enesele vesiveskit ehitada. Toonud kiva ja puid ju ühe otsatuma kihi päälepoole Lääniste parve, Lääniste küla kohta. Ühe suure küla ja kaks lodjatäit viise matnud teine oma materjaali ala. Olnud ju veskil õige tubliste tööd ära tehtud, kui üks suur õhtutuul hakkand puhkuma ja kõige selle ehituse nagu maa-alla pühkinud. Ainult üks suur nulgakivi jäänud keset jõge ja see on praegugi sääl veel näha. Rahvas kutsub teda Tondikiviks. Üks väga järsu kaldaga mets kasvab ka sääl kohal ja seda kutsub rahvas Mihklimäe salv. Võib olla, et aja jooksul see koht ennast veel on muutnud, aga sääl on küll päris Kuradi töö jälgi veel praegugi näha, seda tunnistab ka nimi Tondikivi ja rahvasuu arvab selle koha kuradi eluasemeks.

E 28386 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Moosese haud Kui Mooses ära surnud, siis tulnud ka kurat tema kehale järele. Kurat tahtnud teda selle Egiptuse mehega, keda Mooses ära tappis, paaris põrgut ehitama panda. Kui jumal seda näinud, võtnud ta Moosese keha ja hakanud maha matma. Kurat aga vahtind orjavitsa puhmu taga jumala tööd. Kui jumal seda näinud, loonud ta orjavitsadele okkad külge, et need kuradit torksid. Kurat põgenud kohe nüüd ühte paika võsastikku, kus palju nõgesid kasvand. Nõgesed ei kõrvetanud enne mitte sugugi. Jumal aga loonud nõgesele kõrvetamise külge. Nüüdsest ajast vihkab nõgene kõiki, kes ta ligi juhtuvad, et neid kõrvetada. Kui kurat ikka vahtma tükkinud, saatnud ka jumal kuradi siis Turjamaale korstnaid pühkima. Kurat läinud ka. Seeni ka matnud jumal Moosese keha maha ja nii, et keeki ei tunne. Kui kurat säält tagasi tulli, hakkas ta säält kohe Moosese hauda otsma, aga ei ta leia seda, ka tänini ei ole ta teda veel mitte leidnu.

E 28387 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühekorra olnud heinalised jõe ääres heina tegeman. Korraga näevad, et kolm suurt saadu heina jões vee pääl ujuvad. Kohe kõik heinalised neid säält välja püüdma, aga ei saa, tee mis sa tahad. Viimaks läinud üks neid lootsikuga kinni püüdma. Saanud ühe sau ju lootsikuse, kui lootsik kaldunud. Kaldalnägijad hüüdnud kohe: "Oi, jumalakene, satad veel jõkke!" Kohe olnudki lootsik ja heinasaud kadunud. Küllap jõenäkk lootsikuga inimese ikka ära enesele viis.

E 28403/6 < Vaivara khk., Samokrassi k. < Vaivara khk., Saarevälja k. - Friedrich Feldbach < Johannes Kase (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kadedus ei anna kasu Vallissaare mõisa väljal kündnud kord moonamehed kesa. Üks moonamees kõndinud paari härgadega, kui korraga adrasahad ühe asja taha kinni jäänud, et kudagi moodi lahti ei saa, kas tee, mis sina tahad! Hakkab järele vaatama ja nääb, et adrasahad on ühe suure pada sanga taha kinni jäänud. Mees pungib tükk aega, enne kui adrasahad lahti sab, paneb kivitüki märgiks senna kohta ja künnab edasi. Kui mõisa kubjas väljale tuli, rääkis moonamees temale oma leidust ja tähendas, et see muud ei võinud olla, kui rahapada sang. Kubjas arvas asja niisamuti, käskis moonameest suud pidada ja läks kohe herrale asjast teadust viima. Herra oli selle üle väga rõõmus, laskis kubjal kümme labidat mõisa juurest kaasa võtta ja läks ise ka kaasa, et rahapada maa seest välja kaevata. Kui nad väljale olid jõudnud, laskis herra keik moonamehed kokku kutsuda, läksid ühes mehest juhatud rahapada juure ja rääkis sääl: "Kuulge mehed, kui meile täna siin üks suur varandus osaks saab, mis ma küll ainult üksi omale võiksin pidada, sest et ma maa peremees olen. Aga seda ei taha ma mitte. Kui meie kaevamisel täna õnne peaks olema, siis tahan ma selle varandusega järgmisel viisil toimetada, sellest varandusest saab üks jagu kirikule, teine jagu vaestele ja mis siis järele jääb, saab meile keikidele ühe võrs." Mehed olid selle üle keik väga rõõmsad, et herra nii õiglane oli ja hakkasid keik südist tööle, et rahapada päävavalgele tuua, mis ka väga raske ei olnud, sest et pada ainult vähe maad maa sees oli. Mis loodetud oli, oli õige, sest nende ees seisis suur pada täis hõberaha, millel veel raudkaas peal oli. Mõisaproua aga oli sellest leidusest haisu ninasse saaned, laskis hobuse sadulasse panna ja ratsutas väljale töömeeste juure. Parajaste, kui moonamehed rahapada lahti olid kaevanud, jõudis ta senna. Rahapada nähes ütles ta herrale sula saksa keeles: "Lasse alles nach oben bringen und gieb den Bauern kein Kopeken (Lase keik üles tuua ja ära anna nende talupoegadele mitte kopikatki)." Oli proua need sõnad ütelnud, kui rahapada suure praginaga ja kõlinaga maa sisse vajus ja päält aukki kinni langes. Keik said suud pärani vahtima, aga mis läinud, see läinud. Küll oli ka herral proua kadeduse üle paha meel, aga mis see enam avitas, rahapada ei toonud enam ükski vägi valge ette.

E 28406/8 < Vaivara khk., Samokrassi k. - Friedrich Feldbach (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oma käsi paneb, oma võtku Auvere külas elas vanast üks vana naene, keda rahvas Tangu Maieks kutsus. Kui ta vanaks ja leseks oli jäänud, läks ta oma tütre juure elama. Maiel oli ka paarsada rubla raha, mida ta aga alati oma põues kandis ja öösel magades pia all pidas. Kui ta juba üsna haigeks oli jäänud, mõtles tütar tema raha pärijaks jääda, aga ema ei teinud raha lubamise, veel vähem raha andmisega tegemist. Sellepärast hakkas tütar ema järel vahti pidama, et kui ta vahest raha kuhugile ära ei peida. Kord oli üks külaeideke tulnud haiget vaatama ja et tütar välja pidi minema, palus ta eidekest haige tegevust silmas pidada. Eit läks ka kotta, jättis aga ukse lahti, et tuatoimetust näha võis. Kui haige nägi, et tuas kedagi näha ei olnud, võttis rahakoti pea alt ja pani leede tuha sisse, lausudes: "Kelle käsi paneb, selle käsi võtab." Oli ta need sõnad ütelnud, läks ta tagasi voodi ja heitis hinge. Tuli tütar tuppa ja nägi, mis oli sündinud, oli esimene asi rahakoti otsimine. Ei eide päitses midagi. Naabrieit jutustas aga nüüd nähtud ja kuuldud lugu ja otsimine algas leest, aga asjata. Küll sõelus tütar sõelaga tuha läbi, aga mis ära, see ära. Et aga ema ütelnud oli: "Kelle käsi paneb, selle käsi võtab," siis ei aidanud muud, kui surnu sängist maha ja lee juure otsima. Sai aga tütar ema käe tuha sisse pistnud, kui rahakott tuha seest välja tuli ja tütar selle oma kätte sai.

E 28408/10 < Vaivara khk., Samokrassi k. - Friedrich Feldbach (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Raha ei anna rahu Kanapää Toomas oli vaene mees, aga tema mõtted käisivad selle peale, kuda ilma tööta rikkaks saada. Kord näidati temale unes, et Nõgispää künkal, mis paar versta külast eemal oli, raha maa sees olla. Läks siis Toomas sealt otsima. Küll tuhnis ta selle kingu läbi, nii et ühtki kohta enam otsimata ei jäänud, aga mis ei ole, see ei ole. Jättis siis otsimise järele. Unes tuli aga kord üka vana hall mees tema juure ja ütleb: "Pojuke, sa himustad raha, mis sulle mitte antud ei ole, siis ära nõua seda mitte, see ei ole sulle kasuks. Kui sa aga just tahad, siis võid seda küll kätte saada, eks sa siis näha saa, mis siis tuleb. Seda raha seal künka sees on üks lähkri täis ja võid seda ainult jaanipääva laupa ööse kätte saada, kui raha põleb ehk õigem ütelda, kui raha puhastakse. Ole siis julge, mine ja too ära." Toomal ei olnud enam hingerahu, ootas pitkisilmi jaanipääva. Jaanipääv jõudis kätte. Kui õhta pääv looja oli läinud, läks Toomas Nõgispää künkale. Hinge kinni pidades ootas ta seal tule ilmumist, aga ei ühtegi. Hakkas siis mööda mäge edasi-tagasi otsima ja vaata imet, künka otsas oli rahalähker, üsna raha täis. Ta võttis lähkri selga ja läks kodu, aga üks must vari käis tema kannul. Oli mees rahalähkriga kodu jõudnud, oli aga tema rahu kadunud. Rahutu ja väsinult viskas ta ennast voodisse, kus temale aga nii raske haigus peale tuli, et üsna elu kallale kippus. Aga rahast ei tahtnud ta lahkuda. Viimaks läks lugu nii hulluks, et Tooma jalad said pea külge kokku kisutud. Siis ilmus vanahall jälle tema juure ja lausus: "Kus vaesus, seal tervis, kus rikkus, seal haigus. Selle haiguse oled sa rahaga ühes kaasa toonud. Vii ta tagasi, siis oled jälle terve." Toomas viis rahalähkri tagasi senna, kust selle leidis ja sai jälle terveks ega mõtlegi enam selle peale, et enam rahajahile minna. Lähker aga vajunud Tooma nähes maa sisse.

E 28411 (44) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kadak on kõige vanem puu, sellepärast on temal ka rist marja otsas.

E 28412 (49) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sa kullile hüüad: "Kull, kull, kanavaras, pesa põleb, pojad sees!" siis lendab ta kohe tagasi, kartes, et pesa ehk tõeste põleb.

E 28412 (51) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui Nualaev (Linnutee?), mis iga õhtul taeva külges näha on, ennast muudab ehk teisipidi pöörab, siis tuleb selle järele ikka teisi ilmi, näituseks sooja järel külma, kuiva järel vihma jne.

E 28416/8 (59) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Va Mõisamulgu taat olnud suur tark ja teinud kõiksuguseid vägevaid tükkisi. Naabruses oleva Rakvere peremehega, kes aga omast kohast ka mitte üsna rumal mees ei olnud, elanud Mõisamulgu vana alati vihavaenus. Mõlemad olnud jõukad mehed, mõlematel olnud palju loome. Korra aga hakanud naabrid teineteise loome just nagu nalja pärast hävitama ja hävitanudki teineteisel suutumaks ära. Ühel pühapääva hommikul saatnud Mõisamulgu isa rabandust Rakvere tare poole. Lausunud rabanduse valmis ja saatnud juba lendu, oma tütar aga toonud parajaste kaevust vett ja rabandus trehvanud just teda õue peal. Tütar kukkunud maha, hing kinni, silmad punnis, mis muud, kui viimne ots käes. Mõisamulgu vanamees häda täis, aga ise ei saa aidata. Saatnud kärmest Ülevainu onu järele, kes ka mitte kaugel ei elanud. See tulnud ja võtnud rabanduse ära. Mõisamulgu taat olnud otsast otsani vigurisi täis. Korra jälle läinud üks naabriperemees oma kahe pojaga metsa. Nääb, kahe kuuse vahel ripub kott ja koti sees sea- ja loomaliha tükid. Peremees seda nähes arutama: "No kust tuli nüüd see kott seia südametsa sisse? Mis see muud jo on, kui va Mõisamulgu vanamehe tükid. Poisid, tehke koti alla tule!" Poisid tegid koti alla tule. Kott põlenud kõige lihatükkidega suure praksumise ja paukumisega ära. Kohe teisel pääval surnud Mõisamulgu vana suur härg ära, peale seda olnud sigadega ja lammastega õnnetusi, juba neid kiskunud hundid, juba närinud ise üksteist surnuks. Mõisamulgu taat teadnud küll, kes seda temale tegi - ehk naaber ja tema pojad -, sest küll kellegile ei hinganud. Mõisamulgu taat aga sõnud naabrile: "Haa, kes sind ka nii targaks õpetas? Mina tahtsin sind hammustada, sina hammustasid aga mind!" Ühesõnaga, va Mõisamulgu taat olnud suur tark ja kui ta ära surnud, siis mässanud ja möllanud torm ja tuisk, nii et see kole.

E 28429 (7) < Vigala khk., Nõlva k. - J. Tihkan (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Madisepäeva tähendusest Madisepäeval pole mitte tohitud väljast kõige vähemat, see on metsast ei puid ega heinu koju tuua. Kõik eide pöörad, köie kokkulaskmise vändad, naeste vokid, lõnga kedrevarred, aspled, kerilauad ja kõik keerutamise riistapuud viidud sel päeval põllale kivihunnikute otsa, sellepärast et madisepäeval talveharja või pööripäev olla, ja kui sellel päeval metsast midagi koju toodud ehk jälle nende keerutamise riistapuude peal midagi tehtud, siis olnud suvel väga palju madusid majade ümber elutsemas. Ja kui madisepäeval lund sadanud, tähendanud, et suvel siis väga palju kõiksugu mardikaid, küll elajate ja viljade kallal. Madisepäeva tähendusest ei tea mina mitte rohkem. Rahvasuust.

E 28432/3 (11) < Vigala khk., Nõlva k. - J. Tihkan < J. Kornak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuida kevadel loomi esimest kord välja saadetud Kevadel, kui loomi esimest korda metsa saadetud, siis võtnud peremees väikese paja, pannud tulesüed sisse, käinud iga looma juures ja suitsetanud siis niiviisi kõik loomad ümberringi ära, siis pannud raudkangi ehk kirve või mõne muu raudasja loomadelauda ukse ette maha, siis vast lastud loomad laudast välja. Juhtunud keegi loom raudasja peale astuma, siis tapetud see loom ära. Raudasi laudaukse ees tähendanud, et loomadel nii kõvad või tugevad jalad on kui raud ja mitte suvel metsas katki ei lähe puujuurte vahel. Aga raua peale astumine tähendanud loomale õnnetust ette. Nüüd võtnud peremees jälle paja kätte, pannud natuke püssirohtu paja sisse süte peale, siis käinud korra ümber kõige karja. Siis võtnud peremees ühe kepi ja annud karjatse kätte. Selle kepiga pidanud karjane metsas kolm korda mööda päeva karja ümber käima ja õhtul, kui karjaga kodu tulnud, pistetud kepp loomalauda kastuseräästa sisse. Tähendanud, et nii kaua, kui kepp katuseräästas, seisnud loomad metsas ikka üheskoos ja tulnud õhtul jälle kõik kodu. Suitsetamine olnud suureks abiks sandi sõnade, nõiduse ja õnnetuse vastu.

E 28435/6 (14) < Vigala khk., Nõlva k. - J. Tihkna (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nikastuse sõnad Sõnad, mida sortsimoorid kõhu arstimise aegas, viina peale lugenud ja siis viinaga arstitavale sisse annud, olnud järgmised: Nikatsu, nakatsu, puupeaga pusu, üheotsaga nuga, valge vasika saba ja kirjukoera kael, kommerlinksu, kommerlanksu, allepuskari naps. Aga pealemäärimise jauks olnud üks isesugu rohi neil, mis järgmistest rohtudest kokku käinud: "Sabatilli ja salmijaaku, kolmejalgseid ja kullalehte, musta köömreid ja muud rohtu. See rohi olnud hommiku ja õhtu sisse võtta ehk peale määri nii sama hea.

E 28469/70 < Kihelkonna khk. - J. Anger (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Musma? allik Üks allik, mis praegus tähtsus on, kus veel vanad inimised nägind, et üks inimene istund seal juures kivi peal ja nüüd, kis sealt mööda läheb, see peab sealt jooma ja seal kivi sela istuma, et ei tohi muidu mööda minna. Ja vanad inimised, kis haigeks jäevad, need lähvad sealt jooma ja ise räägivad, et kis sealt joob, see saab tervaks. Ja loomadele toovad ka enne jüripäeva, kui loomad esimist korda välja lastassa, siis andekse juua, et loomad peavad terved olema. See allik on Irovi? külas, mere ääres.

E 28473 < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < Mari Mahnus(1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rõstla külas Pilistveres Võõsiku vallas Sikasaare väljal on olnud rahaauk ja kolm pihlakast on seal augu peal kasumas, nii on näidatud Otsa Juhanille. Sellele ütelnud unes nii: "Seal on suur rahaauk, mine ja kaeva välja neljapäeva öösel." Aga mees ei ole tahtnud (julgenud) minna, selleperast, et teda on kästud öösel välja kaevata. Siis on kästud teda kolm korda, siis tulnud see jälle tema juure ja ütelnud: "Kas sina ei tahagi seda raha enam?" Aga siis läinud Otsa Juhan seda kohta vaatama ja leidnud, et see koht olnud kõik ümber kaevatud ja raha sealt ühe katlaga välja võetud. Siis saanud Otsa Juhan aru, et seal tondi raha oli ja nüüd mees kahjatsenud, nii et kael katki oli.

E 26483/6 < Kihelkonna khk. - J. Anger (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vana jutt Korra elanud omas saunas ja kuskil tööl ei käind, aga raha ja varandust olnud küllalt. Teine mõtlend: "Kuidas mina haavikusse saan, mina tahan hõika." Ja teine kuulend mis nad rääkind. Teine hõbedast, et kui sa vana kuu neljapäeva õhtul pirrusid teed, siis kõike viimane pane põlema ja põleta mõlemad otsad ära ja mine sauna, siis võta üks vana saunaviht ja üks vana sukasäär, mis punane on ja pane kõik kokku ja viska kolm kord üle sanna harja ja isse ütle iga kord, et sina pead mulle varandust tooma. Siis vii ta senna kohta, kus sa tahad varandust panna. Nüüd tema läind ka koju ja hakand ka nõnda tegema. Kui kõik valmis olnd, kui kolmat korda üle sanna harja viskand, siis üks punane loom tulnud talle vastu ja küsinud, et anna nüüd oma pahema kää sõrme seest kolm veretilka, muidu ma ei too midagist. Tema hakand kartma ja pand jooksma, see punane loom järele. Tema läind kõlusse ja pand ukse kinni, aga missest kasu tulnud, ikka tuln kallale, ei anna rahu. Öö läbi hoidand ära ja läind teise päeva targa juure ja palund abi. Tark õpetanud, et mine koju ja kui ta jälle tuleb, siis võta üks vana püss ja sulata üks vana hõbeasi ja tee kolm väikest haavlit. Ja kui õhtu tuleb, siis lase läbi ukseaugu, siis kaub sänna. Kui õhtu tulnud, siis tulnd jäalle ja tema teind nõnda, laskand püssi, aga puss ei lehe lahti. Teist korda niisamuti ei lehe lahti, aga kui kolmat kord, siis püss läind lahti ja mees kukkund maha ja olnud surnud, ja pole rikkaks saanud. Aga see punane loom läind oma teed sauna pool ja kadunud ära, ükski pole näinud, kus ta jähi.

E 28488/90 (2) < Kihelkonna khk. - J. Anger (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kis pailu tahab saada, see leheb metse ja püüab enne jüripääva ussi kinni ja leikab tükkideks ja paneb kinda sisse ja oma vasema jala alla, kus tema istub. Noh ükskord teine mees näind, et teine palju kalu saand, tema mõtlend, et kuidas mina tema kohta saan istuma, teine õpetand, et jääda? mees ? te, et tema magama jääb, siis istu tema kohta. Ja tema teind nõnda. Kui tema sõnna kohta istund, temal tulnud nõnda pailu, et pole jõudand üles tõmmata. Kui ta üle laiva äärä sisse vaatand, siis ta näind, et üks musta kübaraga poisikene temale kalu sisse loopind, et kole olnd näha. Temal hirm nahkas, mis nüüd teha. Kui ta neid kalu sisse loopind, seda rohkem tulnd juurde. Ta ei tea, mis teha, kui ta sisse loopind, ei rahule jää ilmaskit, siis ta ajanud see vana mehe üles ja ütlend, et aita, kalad võtavad mina elu ära. Tema ütlend: "Miks sa tegid nõnda, ära tee teine kord enam."

E 28491 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord elanud Are valdas üks suur nõid, läinud kord vennaga kiriku, teel aga tulnud selle nõiale, kuida kõige nõiadele see vaev, et ta oma nõidusetööd pead edasi tegema. Nõid küsinud vennalt, kellele tema rabandust peab saatma. Vend aga palunud: "Ära saada kellegile." Nõid aga kostnud: "Ma ei või parata, ma pean saatma, kui ma ei saada, on mul väga kange vaev." Seal olnud suur kivi, nõid saatnud rabandust kivi peale, selle peale löönud kivi paukudes lõhki. See suur lõhutud kivi seisab praegu alles Hallinga küla ligidal Valistre soos.

E 28495/6 (3) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanaste, kui Maalinn alles terve olnud, olnud Vanapaganal seal väga palju tegemist, aga vaevalise tee pärast ei ole ta igakord sinna peasenud. Mehike aga võtnud nõuks sinna kividest teed teha ja kandnud igalt poolt sinna kiva kokku. Kord tulnud ta jälle, suur kivi selgas. Kivi aga olnud nenda raske, et Vanapagan ära väsinud. Ta viskanud kivi maha, et vähe puhata, ja istunud ise kivi peale ja jäänud magama. Üks mees, kes sealt mööda läinud, äratanud ta üles. Vanapagan küsinud: "Kus sa, külamees, käisid?" Mees vastanud: "Maalinnas." "Mis sa seal kuulsid ja nägid?" küsinud Vanapagan. "Ei muud midagi, kui et Maalinna ehitakse kirik." Kui Vanapagan seda kuulnud, jätnud ta kivi sinna ja pannud ise minema ja jätnud sillaehituse järgi. See kivi seisab praegu veel Vaistave ja Kurese küla vahel, kus kaks suurt käeaset selgeste sees näha on, mis Vanapagan kivi kandes sinna sisse olla pigistanud.

E 28496/7 (4) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Seitsmenda Moosuse raamatust räägib rahvas meie pool nõnda. Seitsmendama Moosuse raamatus olnud kõik need nõidused ja kunstid ülevel, mis Egiptuse kunsimehed tegivad, siis kui Moosus seal oma imetegusid tegi, nii hästi ka Moosuse oma nõidused ja kunstid, kui Moosus kõrbes ussi puu otsa pannud ja rahvas elama jäänud. Seda ussi aga pannud Mooses muidu moeks puu otsa. Ta olla ussisõnad lugenud ja see olla rahvast aidanud ja need sõnad olla praegust veel meie kiriku lauluraamatus üleval, aga laiali laotud. Sellepärast kui uss inimest hammustab, vaotakse lauluraamatuga, kus need sõnad sees ja see pidada aitama. Üks mees meie pool tõendab, et ta olla ise oma silmaga Viljandimaal seitsmet Moosuse raamatut näinud. Need piiblid aga olla rahva käest ära korjatud, aga peale korjamist jäänud kaks piiblit veel Jaagupi kihelkonda, mida kätte ei olla saadud. Peale selle olnud tontide raamatud, mida rahvas kätte enam ei ole antud, vaid aga ainult sakste käes. Sel raamatul olnud mustad lehed ja valged tähed. Praegust on meie ligidal veel mitmed nõiad, üks vana mees oskata 9 ussi sõnad ja mitmed on ta juures käinud, keda uss on hammustanud ja kange valu sees, aga kui ta sõnad on lugenud, on ka valu kadunud ja paistus alanud silmapilk. Ka on veel mitu meest, kes rabandust saadavad ja ka ühtlasi aitavad ja mitmed muud veiksema looma saatjad. Mina kirjutaksin Teile neist rahvast pikemalt, aga aeg on väga kasin - edespidi.

E 28512/4 (5)< Põlva khk., Himmaste k. < Kanepi khk. - Johan Keerd < Taniel Jaht, 60 a. (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanast kõnnu katsk mõnikõrd kitse vai sikka näol, mõnikõrd kassi ehk pini näol, mõnikõrd sõitnu tõllaga nigu suur saks, neli hobõst iih. Niiviisi sõitnu vana katsk ütskõrd jäll vana haha (halli) sika näol, neli musta hobõst iih, must kass kutsari asõmõl puki pääl, Mooste puult tiid pitte Himmastõ küla poolõ. Sääl künnü Eostõ küla maal üts miis uma noorõ hobõsõga maad. Ku katsk sinnä kottalõ saanu, hirnnu künja hobõnõ. Tuu pääle ütelnü sikk: "Ime! Ime! Varsa hirnva vainuel!" Künja olnu vana tark miis, kes ilmast pallo nännu, kuulnu ja opnu olnu, tiidnu tuuperast kah tuud, et kui katsk ummõ sõnno pääle vastust ei saa, siis kas inemiste ehk elajide kuul vai mäännegi muu õnnõtus külla tulõ. Kostnu tuu pääle järgmiste sõnnoga: "Ei olõ tuu ime, et varsa vainuel hirnva, ka tuu um ime, et kide keelile kõnõlõs." Katsk sülänu kolm kõrd maaha, pomisnu hindahe mõnõ arvosaamada sõna ja kihotannu Himmaste küla poolõ tuhatnelja edesi, nii kavvõtõhe, ku pia külla sisse üte kõõvo kottalõ. Sääl lännu üts tõlla ratas katski, ei olõ kuigimuudo inäp edesi saanu. Lännu külast ratast otsma. Küla rahvas avitannuva katso hädast är, annuva kõva ratta ala panda, tuu pääle olnu tõsõl väega hää miil ja ütelnü külarahvale: "Et tii minno hää meelega hädäst olõtõ avitannu, tuuperast tii mina selle küläle kah hääd." Kõnnu kolm kõrd ümbre küla ja üttelnu küla rahvallõ: "Nüüd ei tulõ määnästki suurt hätta tii külale, ei inemiste, ei ka elajide kuulu, ei ka määnästki suurt nälähätta." Istnu tõlda ja sõitnu läbi küla ku tuul edesi. Tuust saani ei ollõv Himmaste külah inäp kunagi määnastki suurt kuulu vai katsko olnu, tuud kõiva naat tuust saani Ristikõõvas kutsma. Kõiv um küll joba ammugi ära kaonu, a maad, mis säält kohegi ei jää, kutsutas täämbätse pääväni Ristikõõvo alonõ.

E 28522/4 (9) < Põlva khk., Himmaste k. - Johan Keerd < Johan Keerd, 69 a. (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanal orjuse aol lännüva ütskõrd suvõl valla peremehe mõisa vilavooriga Riiga minemä. Edimätse päävä lännüva kõik ilosahe üteh, ei olõ kelgi midagi hättä olnu. Tõsõl pääväl väsünu ütel mehel uma hobõnõ är, ei olõ inäp paagastki tahtnu liigutada. Mehel hädä suur, et tõistõga üteh es saa minnä, pesnu küll hobõst ja säädnu rattit ja hobõsõriisto, a midagi ei olõ mõono, hobõnõ ei viä iks, kas vai panõ nõgõno hanna ala. Tõmmanu tõnõ suurõ hädaga hobõso kõgõ kuurmaga tii päält är mõtsa alla üte ilusa lakõ platsi pääle ja kaanu sääl hobõst süütmä. Ei olõ kuigi pallo aigu sääl viil saanu olla, kun sussõ sinnä naanu kokko tulõma. Olnu vast juba mitu sada, kun perakõrd, kea kõik kah undama naanuva. Mehel olnu hirmupelgu ülearru, mõtelnu, et ega nüüd inap hindäl, ei kah hobõsõl pääsemist ei olõ. Soe unnanuva hulgahna hää tükü aigu, kuu peräkõrd üte suurõ hõpõhalli soe säläh üts hall vanamiis nääle keskehe sõitnu. Tuu pääle jätnüvä soe undamise maaha. Tuu hall miis lännü mehe mano ja küsinu mehe käest: "Kes sa oled? Mis sa tahad? Kuis saa tohtset siia mii platsi pääle uma hobõsõ ja kuurmaga tulla?" Mees seletänu är, mis häda perast tima sinna oll lännü ja pallõlnu abi. Vanamiis lännu susse sekka tagasi, jäänu keskehe saisma ja vahtnu tükü aigu taiva poolõ. Tuu pääle sadanu taivast vanamehe kätte üts õigõ hää suur kogo, vast nii suur ku üts lehmäkints. Tuu külest lõõganu egalõ soelõ väikese tükükese ja annu mehele kah ja ütelnü esi: "Süü är, sõs saat kõvas!" Miis pallõlnu vasta ja ütelnu: "Anna mu hobõsõllõ, ta ei jõvva inäp sukugi, mul um hindal viil jõudu küll." Vanamiis ütelnu: "Mina olõ Püha Jüri ja söödi ummõ kutskit ja tiia kah, mis sullõ ehk su hobõsõllõ hää um, lupa mullõ tuu är, mis sullõ kotoh kurja tege, sõs saasõ su hobõnõ kõvas." Miis söönu kah tuu tükükese är, mis vanamiis tälle paknu, olnu pia sääne magu nigu lihal ja ütelnu sõs vanalõ mehele: "Olgu mis um, saagu mis saa, mina lupa tuu är, kes mullõ nüüd kotoh kurja tege." Püha Jüri sõitnu uma soega minema ja kah kõik tõso lännuva är. Miis pannu hobõsõ ette ja naanu minemä, nigu tii pääle saanu, tüknü juba hobõnõ sõitma, miis istnu tuuperast kah esi kuurma pääle ja lasknu tõõsilõ voorimeehile sõitõh järgi. Nu imehtelnüva, et kuis täl hobõnõ nii kõvas oll lännu. Ku tõsõ voorimehe ummõ hobõsit süütnüvä ja esi süümä naanuva, süütnu küll timä kah umma hobõst, a esi ei olõ sukkugi süvvä tahtnu, olnu ilma süümädägi ülearvo kõva. Kun säitse päiva tuust aost müüdä olnuva, kun vanamiis, ta vana Pühä Jüri tälle süvva annu, sõs tulnu söögiiso tagasi, söönu niisama ku inne Püha Jüri süütmistki. Kun voori päält kodo lännü seletännü naane, et künnihärg kaara süümä lännü ja sõs soe tõsõ är söönüvä. Härrä süümine olnu tolsamal pääval, ku täl hobõsõga susse seah olek olnu. Hobõnõ olnu nii kavva kõva, ku miis tedä oll hindä käeh pidanü. Seletännu 63-aastanõ vanamiis Joh. Keerd.

E 28533 (4) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ükskord juhtunud üks mees just sel aal rahaaugu juure, kui rahad põlenud ja mõtlend, et see üks päris tuli on. Küsin siis ka selle mehe kääst, kis seal tule ääres soendand, omale piibu peale tuld, mida temele ei ole keelatud. Tõstetud talle kohe kolm kulbitäit kuuehõlma ja kästud kodu minna, nii et ta kuuehõlma sisse ei vaata. Mees teind ka nii, kuda kästud, ei ole enne vaadanud kuuehõlma kui koju jõudes teinud hõlma lahti ja leind suure hulga kuldraha kuuehõlmast. Teine mees saand seda lugu kuulda ja läind ka omale piibu peale tuld saama, aga selle teise mehele ei ole antud, vaid ööldud: "Mis tuld sa siit tulid saama, mine koju seal on sul tuld küll." Mees tuld koju ja leind maja põlemast.

E 28534 (5) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oru valdas Nõrava külas on Tõnuri kapsaaedas üks suur kivi ja selle kivi all peab üks rahakatel olema. Korra näidatud ühele mehele unes, et võta paar emahanesi ja künna selle kivi ümbert, siis saab sealt raha välja tulema. Aga mees old väga arg, ei ole julgenud kündma hakata ja nii seisab see rahavarandus tänapäävani seal varjul.

E 28534/5 (6) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oru mõisast mõnisada sammu eemal on Hiiealune heinama, seal olla vanal ajal suur hiis olnd, kus rahvas käind ohverdamas ja mida väga pühaks peetud. Seal kasvand suur sanglepa mets peal, selles metsas käind külarahvas tähtpäävadel ohverdamas. Puudele on saand ohvriks õlut viidud, mida puude otsa loobitud, aga maa peale kõrgemate küngaste otsa on saand muud toidupoolist viidud. See raba, mis sellest õllest järele jäänd, söödetud kohe, selsamal pääval loomade kätte. Seal hiie ligidal on suur küla olnd, mida Hiietaguse külaks kutsutud, ja praegust on veel hoonete asemed tunda, mis kõrgemad, ja üks kaevgi on sest aast veel järel. Selle küla asemel on üks suur kivi veel praegust alles. Oru Soo tänava otsas, seal olla vanal ajal arvamise järel vist ohverdud ja seal peab rahvajutu järel üks rahakatel kivi all olema. Korra aand üks naine hommiku vara veikseid metsa ja näind veikeseid muste kustikaid üle selle kivi edasi tagasi jooksvad, pärast ta läind senna kivi juure vaatama ja leind sealt kivi pealt kuldlukuga pussnoa. Kui see Hiietaguse küla ära kautud, siis olla üks mees sealt hiiemetsast oma maja ehituseks palka raiund, aga siis olla sel mehel alati looma ikaldus olnd, sest kõik loomad surnd ära.

E 28535/7 (7) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oru mõisa põllu peal Kaissalu määl peab ka üks rahaauk olema. Kord näidatud ühe mehele unes, et võta üks kolmetolline lepapuust pulk ja mõeda kolm neljapääva õhtut selle pulgaga kolme punase looma sarvi ja mine löö siis iga neljapääva õhtul selle pulgaga kolm korda vastu seda kivi, kus rahakatel all on. Esimesel korral tuleb liblekas välja, teisel õhtul tuleb sitikas välja ja kolmandamal õhtul tuleb rahakast välja. Mees on ka nii teind, kudas unes kästud, võtt kolmetollise lepapulga ja mõet esimesel neljapääva õhtul punase looma sarvi, läind siis kivi juure, löönd pulgaga kolm korda vastu kivi ja kohe lennand üks liblekas kivi alt välja. Teisel õhtul mõet jälle punase looma sarvi ja läind löönd kolm korda vastu kivi, selle peale tuld sitikas välja. Aga kolmendamal neljapääva õhtul ei ole mees enam julgend kivi minna võtma ja jäänd ka rahakatlast ilma. Aga nüüd on ka mehe rahu kadund olnd, ei ole enam magada saand, sest nii pea kui tema magama jäänd, tuld suur must härg suurte mustade sarvedega teda pusklema.

E 28537 (8) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Orus Mäe pere väravas kivi all peab üks rahakatel olema. Ükskord olla ühele eidele unes näidatud, et võta oma kõige noorem poeg ja pane temale kolm kuube selga ja kõige vanem kuub olgu kõige peal, siis mina ja võta pojaga seltsis sealt kivi alt rahakatel ära. Aga eit löönd kartma, et ei tea, mis vaimud seal võivad olla ja ei ole läind. Nii seisab see rahakatel praegust seal kivi all.

E 28537/8 (9) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Orus vanas Hiietaguse külas on vanaste Käspre talu olnd ja seal talu juures kasvand üks tomingas ja selle tominga all olla rahakatel olnd. Korra olla ühele vigaselle mehele pealelõunasel uinakul unes näidatud, et võta labidas ja mine Käspre tominga alla ja kaeva hapuoblika juurest mulda ära, siis saad sealt ühe rahakatla kätte. Mees olla küll käind muidu seal vaatamas ja leind kõik nii olevat, kuda unes näidatud, aga kaevama ei ole julgend hakata ja nii on see rahavarandus veel tänapäävani maapõues varjul.

E 28538 (10) < Kose khk, Tuhala v - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord olla Tammiku soo pealt leitud ühe inimese kondid, mis otstest verist vahtu välja ajand ja ise on nemad karjund ump ja ump. Viimaks korjatud need kondid ära ja pandud ristitud mulda, siis kadund see ump-hüüdmine sealt soo pealt ära.

E 28539 (12) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oru koolimaja juures on üks veikene männiku salk, mida Kalmumännikuks kutsutakse. Senna peab olema vanal ajal surnuid maetud, kui üks kord suur katk olla olnd. Sealt on palju surnuluid välja tulnd seda koolimaja on ehitud ja korra olla sealt lähedalt põllu seest künniga ühe mõega leind.

E 28539/41 (14) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord käind üks perenaine hundiks nii kui enne seda sagedaste ette tulnud. Selleks läind tema rohuaeda ja käind kolm korda vastapääva vana õunapuu ümber ja iga kord ütlend: Niuh, nauh, nahk seilga, Kiuh, kauh, karvad külge! Ja sedamaid old kohe perenaisel karvane hundinahk seilgas ja joost nii kui teinegi hunt metsa poole. Kord olnud üks rätsep seal tööl ja juhtunud seda lugu pealt nägema ja kuulma. Rätsepal tõust ka himu hundiks minna, läind ka käind ümmer õunapuu kolm korda ja ütlend: "Niuh, nauh, nahk seilga, kuih, kauh, karvad külge!" Ja kohe saand rätsepast hunt. Läind siis mehikene ka perenaisele jälgi mööda järele ja leind perenaist teiste huntide seltsis pillkaari pidamast ühe vana hobuseraisa kallal. Rätsepal on see nähtus südame peale hakand, pöörand otsa ümmer ja visand hundinaha jälle õunapuu juure maha, kust ta silmapilgul ära kadund. Kord saat siis ema tütre ka oma asemel hundiks ja käskind siis koju ka värsket tuua. Tütar läind ja murd kohe oma vana ruuna ära ja toond ruunareie emale. Ema jälle tund oma ruuna reie ära ja hakand tütrega tõrelema ja ei ole enam teinekord tütart saat, vaid käind ise, kui värsket vaja olnd.

E 28541 (15) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui vanal ajal soldatid külades korteris olivad, siis on üks soldat oma peremehe kääst hoost küsind välja sõita, aga peremees ei ole and. Siis võtt soldat vägise hobuse ja sõit minema, aga ei ole veel kaugelle saand, siis olnd suur hall hunt temal tee peal vastas ja ei ole enam hoost last edasi minna, vaid hakand vägise hobuse ninasse kinni. Viimaks saand soldati süda ka täis ja löönd mõegaga hundil nina otsast tüki ära, siis läind hunt ulgudes metsa. Kui soldat koju tuld, siis leind, et peremehe nina otsast old tükk ära, siis saand soldat kohe aru, et see peremees ise oligi, kis temal tee peal hundiks vastas oli.

E 28541/2 (16) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tuhalas Mäe talu põllu peal on üks kivikangur, seal olla vanal ajal üks kabel olnd ja olla katku ajal senna saand surnuid maetud. Sealt olla kaevates inimeseluid välja tulnd ja üks vaskrist olla sealt leitud. Rahvajutu järel pidada seal üks rahakatel olema, mis tänapääv seal veel seista.

E 28542 (17) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord näidatud ühe mehele unes, et Tuhala kabeli surnuaja taga oleva kivikangru all peab kolm tündret kulda olema ja selle kulla peal peab üks mees puusärgiga magama ja selle keldreukse võti pidada seal mehe pea all puusärgi sees olema. Meest kästud sealt kolm korda labidaga kaevata, siis tulla puusärk välja, aga mees ei ole julgend minna kaevama ja nii on tänapäävani see kullakogu seal kangru sees alles veel tervelt ilma kasu kandmata.

E 28542/3 (18) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tuhalas olla Siilu järves üks suur rahakast, see peab olema selle tõutusega senna pandud, et kui inimesed juba nii veikeseks ja nõrgaks jäävad, et kaks meest munakoorega vett juba kannavad, siis tulla see rahavarandus iseenesest välja.

E 28543 (19) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ükskord on üks vanamees pühapääv jutluse aeges magades unes näind, et võta labidas ja mine maantee ääre ja kaeva sealt kivikangru äärest rahakatel välja. Mees teindki ka nii, kui kästud, võtt labida ja läind kaevama. Niipea kui tema seda maad hakand kaevama, tuld üks jänes kivikangru seest välja ja hakand seal ümmerringi jooksma, selle peale olla juba inimesed kirikust välja tulnd ja mees jätt kaevamise järele, et eks ma siis kaeva teda välja, kui inimesed ära lähevad. Läind siis pärast jälle kaevama, aga ei ole enam kedagist leind sealt ehk küll suure sügava augu kaevand.

E 28544/5 (20) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ükskord tund üks vanamees, kis väga rikas oli, oma surmatundi ligi olevat ja taht siis oma rahavaranduse maa sisse matta, aga poeg on saand vanamehe nõust aru ja passind vanamehe järel igal pool, kus tema läind. Viimaks võtt nõuks koplisse suure lepa alla matta ja pand siis selle tõutusega senna maa sisse: "Kis seda raha tahab kätte saada, kautab oma pea." Aga poeg, kis enne puu otsa oli ronind, ütles selle peale: "Kukepea aitab küll." Vanamees ütlend teist korda: "Kis seda raha tahab kätte saada, kautab oma pea." Poeg on jälle ütlend: "Kukepea on hea küll." Vanamees ütlend kolmat korda: "Kis seda raha tahab kätte saada, kautab oma pea." Poig ööld jällegi, et kuke pea on hea küll. Selle pääle ööld vanamees: "No olgu siis peale kuke pea," sest tema arvand, et see hääl taevast tuleb, sest puu old lehtes ja tihe, nii et tema poega ei ole puu otsa näind. Selle peale eland vanamees veel viis pääva ja viiendamal pääval viskand selle va hingekese välja. Siis võtt poeg vana kuke ja tapp seal kohas ära, kuhu vanataat rahalaeka oli pand ja sai sedamoodi rahakasti kätte. Poeg enne käind niisamma seda kohta kaevamas, aga ei ole sealt kedagit leind, aga niipea, kui kuke pea otsast ära löönd, paist rahakast talle silma. Poeg elab veel tänapäävani head elu selle vana isa varaga, kui tema mitte ära ei ole surnd.

E 28545/6 (21) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tuha valla heinamaal veikses orus kraavi ääres kadakapõesa all peab üks rahaauk olema. Kord läind üks mees sealt mööda, kui just parajaste rahad põlenud. Mees mõtlend, et see tuli on, mis karjatsed põlema jätt, sest eemalt näind tema, et üks suur must härg magand seal tule ääres, aga ligemalle minnes on härg ennast mustaks härraks muutnud. Mees löönd esteks kartma, aga pärast võtt ometi südame rindu, et saagu mis saab, lähen ometi juure ja küsin piibu peale tuld. Küsindki siis omale piibu peale tuld, mida see must härra temale kohe kolm kulbitäit ilma keelmata and. Ühe kulbitäie pand piibu peale, aga kaks täit kuuehõlma. Mees tänand tule eest ja läind minema, saand vähe maad eemalle ja hakand vaatama, et kas tuli kuuehõlmasi mitte ära ei ole põletand, aga oma suureks imeks ei leind tema mitte tuld kuuehõlmast, vaid selge kuld hiilgand mehele hõlmast vastu ja piibu pealegi old kuldtükk. Mees saand kohe korraga rikkaks meheks.

Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40 Järgmine lehekülg ]