Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 13074 (8) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Virmaliste vehkeldamised tähendavad ilma muutumist.

E 13074 (9) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noore kuuga muutuvad ilmad. Uus kuu, uued ilmad.

E 13074 (12) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuri kuu on kummuli, hää kuu on seliti, soe kuu on serviti, külm kuu külliti.

E 13074 (13) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui noore kuu servad teravad, tuleb külma, kui nüridad, sooja, ka haigust.

E 13077 (23) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui päike tõustes veripunane on ja pilved kaldsed punased, tuleb vihm.

E 13077 (24) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui päike loojaminekul taevas kõrgele punetab, pilved mitmekarva, siis läheb ilm sajule.

E 13077 (27) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui päikese ees hele sapp seisab, siis tähentab see vihma lõpetust, kui taga, siis vihma hakatust.

E 13077 (28) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sapp päikese ümber tähendab vihma ette.

E 13077 (39) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorel kuul põhjatuul, puhub vilu vihma.

E 13078 (41) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestanud Kristin Haugas 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vikerkaar kuulutab kuiva ilma.

E 13078 (42) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Langevad tähed toovad tuult.

E 13078 (43) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Müristamine täiskuu ajal toob pikka sadu.

E 13079 (46) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui udu metsaladvas seisab, siis on vihma loota.

E 13079 (49) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suitsu sees paistab põuapäike.

E 13080 (1) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nääripäeva koidukuma toob halva ilma ja suurt häda.

E 13080 (3) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nääripääval puud härmas, hää vilja-aasta.

E 13080 (8) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Selge paavlipäev toob hää aasta, tuuline toob vihma.

E 13081 (8) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Küünlakuus kuuseokkad pudenevad, siis hakkab paastukuus lumi sadama.

E 13082 (1) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui vastlapäeval kuu kolm päeva vana, siis tuleb hää aasta, kui veerand vana, siis halb.

E 13083 (14) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kevade paisutab mahla puusse.

E 13084 (33) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kägu lehemetsas laulab, tuleb soe kevade, kui kuusemetsas esite, siis külm.

E 13084 (35) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuleb kägu lehtega, siis saab väha vilja. Tuleb raagus puil, siis saab palju vilja.

E 13085 (38) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kevadel puud pitkalt lehte lähvad, tuleb tali varaselt.

E 13086 (52) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui mets ruttu lehib, siis peab põllumees kärmalt külima.

E 13086 (53) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Juure kasvud küli vanal kuul, keeduvili noorel kuul, siis keevad pehmed.

E 13086/13087 (58) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui haavad hästi urvis, saab kaera, kui lepad urvis, hää vilja-aasta.

E 13087 (60) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Linu ei tohi noore kuu ajal külvata, ka siis, kui kuu ja päike korraga näha.

E 13087 (61) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui õunapuud kahe kuu sees õitsevad, siis saab palju õnne.

E 13087 (62) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sõnnikut vea noorel kuul vaga ilmaga.

E 13088 (71) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kuusedel palju käbisid, siis saab palju kardohvlid.

E 13090 (90) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui pihlakatel palju marju, saab palju tütruki mehele.

E 13091 (92) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui puulehed enne mihklipäeva maha langevad, siis lääb lumi kevadel enne maarjapäeva ära; kui pärast mihklipäeva, siis on lumi kevadel kaua maas.

E 13091 (96) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sügisel lehed vara pudenevad, tuleb tali hilja.

E 13092 (99) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kadripäeval Taevasõel maha vaatab - palju tütruki mehele. Mart matab, Kadri katab, Andres harutab, Nigulas needab.

E 13092 (102) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui jõuluööl tähed taevas näha on, siis sigivad loomad hästi. Pilves jõuluöö tähendab hääd vilja-aastat.

E 13092 (104) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui viimasel jõulupühal puud hästi härmas, siis tuleb hää räimesaak. Jõulus haljas, lihavõttel valge. Kui jõulu ja uue-aasta vahel ööd selged on, siis saab uuel aastal palju loomi lauta.

E 13193 (2039) < Saarde, Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Epp Peedumäe 2000 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanal kuul raiutakse lehepuu, noorel kuul okaspuu.

E 13197/13201 < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Karuse kirik Läänemaalt. Läänemaal on enne Karuse kiriku juures päratu suur mets olnud ja sealt käinud veike teerada läbi ja metsast läbi käia olnud õige kardetav, sest karud on murdnud väga palju inimesi ära. Pealegi on mitmed naisterahvad neile ohvriks langenud. Hirm olnud suur. Siis on tehtud üks veike puust kabel selle koha peale, kus nüüd Karuse kirik seisab ja nimetatud Karuse kabeliks seeläbi, et karud seal metsast läbi käies palju inimesi on ära murdnud. Seal kabelis on teekäijad siis palumas käinud ja nimelt et jumal karude eest kaitseks sseal metsast läbi käies. Ja nenda on siis mõni aeg läinud, kuni viimaks puust kabel on ära mädanend. Aeahammas on teda häävitanud. Ei ole julgenud keegi enam paha ilma ja karude eest senna varjule minna. Siis on ta maha kistud ja uus kivist kirik selle asemele ehitatud ja on jälle selle kirikule nagu enne puust kabelilegi karude järele Karuse kirik nimeks antud ja mitmed inimesteluud saanud selles kirikus ja ümber kiriku maha maetud. Ja aega mööda on mets saanud tee äärest ära raijudud ja tee on paremine läbi tehtud. Siis on teekäijad jälle julgesti sealt läbi käinud, ehk küll siiski mitmed on veel karude küüsi langenud. Nii on see mõni aeg läinud ja katk on jälle tulnud Eestimaale. Ka Läänemaalt on Karuse ja Hanela kihelkonnad saanud katku läbi inimestest ära laastatud. Siis on mets jälle kasvand ja Karuse kirik, ehk küll maantee ukse eest läbi lähab, on aja jooksul metsa sisse jäänud, pole enam tee peale ära paistnud ja on ära unustud. Maantee ka on karude läbi seisnud ja inimesed on peale katku jälle siginenud ja uus põli on kiriku otsegu uuesti metsas ülesse leidnud. Hakanud jälle kirikus käima. Ja siis on kord sõda ka Karuselt mööda käinud. Sõaaeg on sõalised kirikut riisunud ja viinud kella tornist ära, matnud kiriku ligidale Koti kõrtsi poole minnes tammemetsa mahe, kus ta praegu veel peab olema. On otsitud küll, aga ülesse ei ole tänapäevani leitud. Kirikule on uus kell uuemal ajal ostetud. Vana kell magab üleval nimetud metsas, ilma et keegi teda oleks tänini leidnud. Ka Hanela kiriku kella on vaenlased ära röövind ja meresse lasnud. Veel mõnesaja aasta järele on tuul merevee Sääne poole ajand, siis on karjapoisid näinud rannas, et kell on ära paistnud. Ja on püsti madala vees oleja kelle otsa roninud ja seal peal seisnud kuni jälle vesi tõusnud, kella üleni varjanud. Tänapäävani keegi ei tea meres seda kohta enam, kus kell siis oli, kui meri alanes, arvatakse ära sügavamale vajunud olevat.

E 13202/13203 (1) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagan ja Hans Ühe korra läinud vanapagan oma pojaga jalutama ja näinud lambaraibet tee ääres. See teinud temale tuskameelt. Vanapagan käskind poiga: "Poiss viska raibe kõrvale, muidu teupoisid jälle ütlevad kurat võtnud lamba hinge ära minu hing tea vähematagi tema surmast. poiss läinud raibet kandma, isa läinud edasi, sellsamal ajal läinud üks naine rannast räimekoormaga, kui ta sinna kohta olnud, saanud kus poiss lambaraibega oli, tõusnud korraga suur metsatihnik ülesse, naine jäänud ehmatades sinna. Jälle olnud korraga mets kadunud ja kaks hunti seisnud tee pääl. Naene tahtnud hobesega põgeneda, aga ükski vankreratas ei liikunud. Nüüd katsnud naene jookstes põgeneda, aga hundid tõrjunud teda tagasi ja üks olnud veel nii julge, et hakanud naese riietest kinni ja vedanud vankri juure tagasi ja hakanud kõigest jõust üht vankriratast venitama. Kui naine jälle tahtnud ära minna, tõrjunud kõrbekutsikad jälle tagasi ja hakanud jälle oma tööd edasi tegema. Viimaks arvanud naene, et hundid vankriratast ära tahavad kiskuda ja avitanud neid ses töös. Vaevalt olnud vankriratas liikunud, kui üks veike loom rummust välja jooksnud metsa. Hundid kihutanud järele ja naene läinud edasi. Hans olnud jälle metsas puid raiumas. Hans läinud töö vaheajal metsa männa otsa mesilasi püüdma. Äkitselt kuulnud korraga krabinat ja üks veike orav jooksnud tema juure männaoksa peale ülesse ja kaks hunti jooksnud puu alla, kes kohe kisaga puud närima hakanud. Hans märganud, et siin õige asi ei ole ja arvanud, et loom kurivaim on ja löönud kirvega selle oksa pääle, kus orav olnud, oks läinud katki ja orav kukkunud maha. Hundid tõmmanud teda kinni ja murdnud ära. Sinine suits tunnistanud tema surma. See olnud kuradi poig, kes lambaraibet kandes huntidega kokku juhtunud. Kurat olnud oma poja põgenemist ja surma näinud. Poja surm kurvastanud teda nii, et ta niineköie otsinud ja ennast sellega sellesamasse metsa suure seitsmeharalise männa otsa ülesse poonud. Ka mets olla sellest omale nime Kuradimets saanud.

E 13203 (2) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas päev ja kuu ja tähed on saanud. Ennemuiste olnud taevas nii madalas, et inimesed teda kätega kinni võinud hakata. Ükskord olnud hulk karjalapsi karjamaal ja müllanud seal. Kogemata teinud üks karjapoiss taeva sisse augu ja näinud, et säält imelikku valgust paistma. Ja et maa peal sel ajal muud valgust ei olnud, kui tuli, tegid karjalapsed sõrmedega peratu hulga aukusid taeva sisse. Ja üks sepp võtnud pihid, teinud nendega taeva sisse augu, tema naene teinud veel suurema augu, sest on päev ja kuu ja tähed saanud.

E 13206/13207 (9) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur < Mari Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakatel. Ühel peremehel olnud oma õues suure kivi kõrvas rahaauk, tema isi ei ole teadnud. Ühel öösel üeldud temale unes, et seal rahakatel on. Peremees ei julgenud öösel kaevama minna ja teisel päeval hakanud peremees kaevama ja sang tulnud nähtavale. Peremees johtunud kogemata kurja vanduma ja raha ka vajunud kõlisedes maa põhja, ainult auk jäänud järele ja peremehel olnud kolm valget lehma ja need lehmad maganud alati selle suure kivi kõrvas ja lehmad läänud nenda rahamärkisi täis kui hirmus.

E 13226/13227 (6) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < H. Rilling (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks sõpra. Ühel pühapääval kõndinud kaks meest mööda linnauulitsad. Nad juhtunud palvemajast mööda minema, kus parajast lauletud. Teine ütelnud: "Lähme ka sisse, kuulame, mis seal räägitakse." Teine ütelnud: "Ma olen noorespõlves küll seal käind, pole ma sellest idagi kasu saand." - "Lähme täna veel viimast korda, nüid oleme juba siin ligidal." Mehed läinudki palvemajasse. Kui kõik põlvili lasknud, jäänd teine mees (vasevalaja Jürgens) istuma, sest tema põle tahtnud oma püksa põranda peal määrida. Ta mõelnud: "Teie räägite Jeesusest ja tema ristist, aga kes teda on näind?" Kogemata juhtunud ta oma silmad üles tõstma, ta näinud, et palvemaja lagi old pealt ära ja kõrgelt taeva alt paistnud Jeesuse ristikuju, mis ikka ta ligi tulnud ja jälle ära kadunud. Teist korda paistnud jälle see kuju ta silmi ja tulnud ta nina alla, et ta oleks hammastega ta ristinaelast kinni võtta. Siis ehmatanud mees nii ära, et ta kui halvatud pingi peale istuma jäänud. Kui kõik inimesed ära olid läinud, tõusnud ta värisedes püsti ja läinud minema. Tee peal tulnud taale üks uhke härra vasto ja öölnud valju hääälega: "Tere!" - "Tere, tere!" kostnud mees. "Mis mees sa oled?" - "Noh, kas sa mind enam ei tunne, mina olen kurat." - "Räägitakse, et sinu valitsuse all peab palju hingesid olema," küsinud mees. "Minu valitsuse all põle kedagi, nad on kõik pileti peal, see, kes enne surmapatust pöörab, see on minust kadunud, aga kes pattudes sureb, see on minu." Sellest saadik hakanud mees jälle kirikus ja palvemajas käima.

E 13226/13227 (6) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks teekäijat Ühekorra olnud kaks teekäijat, teine olnud rikas ja teine vaene. Kui nad juba tüki maad ära olid käind, öölnud rikas mees: "Ma olen nii väsind, et ei jõua enam edasi minna, jääme õige seia puhkama." "Jääme minugipärast," kostnud vaene mees. Rikas mees jäänud magama ja vaene mees näind, et üks kärbes tulnud ta suust välja, lendanud ta peaotsi, kus üks pikk õlekõrs maas olnud ja läinud mööda õlekõrt kunni ühe suure kivi alla. Natukese aja pärast ärganud rikas mees üles ja ütelnud: "Küll mina nägin ühe ilusa unenäü." - "Noh, mis sa siis nägid, räägi mulle ka." - "Ma läksin üht suurt maanted mööda edasi, mul tuli üks suur linn vastu. Ma läksin senna linna. Seal linnas oli üks suur kelder, seal keldris oli palju hõbe- ja kuldraha. Ma ajasin kõik oma taskud kulda täis." Mees katsunud üles tõustes oma taskuid läbi, aga põle kullakopikatki leidnud. "Ah oleks see ilmsi olnud, mitte unes, siis oleks põhjatu rikas olema!" Vaene mees põle sellest kärbsest midagi mitte sõnagi rääkinud, mõelnud ise:"Küllap ma lähän katsun, mis sinu unenägu tähendab." Teisel pääval läinud vaene mees senna kohta, kaevanud kivi alla suure augu, kus ta kärbest oli näind minema ja leidnud suure katlatäie hõbe-ja kuldraha. Vaene mees saanud kümme korda rikkamaks kui rikas mees.

E 13232/13233 (1) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < Elts Betcher (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jõuluorikas. Tänapäävani on veel meie eesti rahva juures see kombe, mida just minu silmad põle näind, aga ühest ustavast suust olen ma seda kuulnud, kes neli aastat seda peremeest oli teeninud, kes need ebausu kombed on pidanud. Kui peremees läinud rukkid leikama. Enne põle tohtinud keegi teine leikama hakata kui peremees. Peremees võtnud mütsi peast ära, leiganud kolm pühutäit, sidunud vihku, siis lugenud selle veikese vihu peale Issameie ära, siis olnud see õnnistuse vihk valmis ja käskinud kõik pere siis leikama hakata. Kui esimene rukki rei saand peksetud, siis saand see veikene vihk kõige enne ära peksetud üksikult, siis võtnud peremees sest reiest kolm õlekubu ja pannud selle veikese vihu nende kolme õlekubu juure toalakka. Sügise, kui lojuksed kinni saand pandud, siis antud need kolm kubu õlgi, mis toalakka selle tarvis oli pandud ja sellest veikesest vihust sai iga lojuksele teiste õlgede juure, mis õnnistust ehk toidujätku elajatoidu juures tähändas. (See inimene ei tohtinud esimest korda sügise lojukseid minna söötma, keda kevadel kägu ära oli petnud, sest siis pidada lojuksed talve ära kuivama.) Kui peremees ehk perenaine saanud lojuksed ära söötnud, siis lugenud iga lojukse pahema kõrva sisse Issameie ära. Sellest esimese reie viljast võtnud peremees kolm vakka rukkid, kus see õnnistuse veike vihuvili hulgas olnud, jahvatanud jahuks ja teinud jõululeiba. Perenaine teinud ühe pisikese kaku, nii arvata 3-4 naela raskuse, mis kõik pühade aja laual seisnud ja seda kakku kutsutud jõuluorikas. Uue aasta lauba õhtal pannud peremees selle "orika" alla niimitu soolatera, kui palju neil lojuksid olnud, iga soolatera tähändatud lojukse jäuks. Missugune tera ära sulanud, see lojus saada see aasta otsa. Kui soolaterad pole ükski ära sulanud, siis lojuste äpardust see aasta põle karta olnud.

E 13233 (2) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < Elts Betcher(1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Peremees teinud uue aasta õhtal iga ukse peale kriidiga + risti ja öölnud: "Isa, pojukene, püha ristike!", mis tähändanud, et Kurat ei saa see aasta kuhugile senna sisse minna, kus rist ees on.

E 13234 (5) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < Elts Betcher (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui ternepiima keedetud, siis visatud piima sisse hõbeprees ja lepakoori, mis tähändanud, et hõbevalge ei lase lehma nisi katki minna ega leppakoored ei lase punast lüpsta.

E 13236/13237 < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Võeraspidu tüdrukutega. Üks metsavaht läinud metsa vaatama ja eksinud metsa ära. Küll ta käinud metsa risti ja põigiti läbi, aga õigele teele pole saanud. Viimaks nbäinud ta ühte valget hane enese ligidal. Ruttu läinud ta hane kinni püidma, aga hani läinud eest ära. Metsavaht ikka järele, kunni hani viimaks ära kadunud. Metsavaht langenud põlvili, võtnud mütsi peast ära, lugenud Issameiet - ehk siis saab õige teele, aga ei paremat lugu ühti. Üks ilus noor tüdruk tulnud metsavahi juurde ja ütelnud: "Mis sa siin metsas kõnnid, tule minu juurde võeraks." Metsavahil olnud hea meel, et ommetigi olen inimese leidnud, kes mind õige teele viib. Kui nad natukene maad olid edasi läinud, tulnud neile tore maja vastu, mis tuledega väga säranud. Metsavaht mõelnud: "Kus kohas ma ommetigi peaksin olema, niisugust ilusat mõisat ma põle iialgi näinud." Tüdruk viinud metsavahi sisse. Oh sa püha Parabas, kui ilusaid tüdrukuid metsavaht nüüd oma ees näinud! Kohe hakanud pillid hüidma. Tüdrukud viinud metsavahi tantsima. Metsavahil põle aega olnud enam kolme lugeda, üks tüdruk lõpetanud tantsimast, teine hakanud. Kui juba kõik tantsimisest väsinud olnud, siis heitnud metsavaht tüdrukukarja hulka magama. Hommikul ärganud metsavaht ülesse, ta olnud lagunenud puusüldade hulgas ja hoidnud puuhalgusi kaendlas, mida ta magama heites tüdrukud arvanud olema. Ta kääd olnud tõrvased, mida ta öösel puuhalgudega oli tantsinud ja suu niisamuti, kellele ta tüdrukule pähä musu oli annud. Hommikul saanud metsavaht alles aru kätte, et tal öösel vaimudega siin tegemist on olnud.

E 13295/13296 (3) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõnisevakk (nõiakast) Ennemuiste olnud inimesed enamaste nõiad. Teinud üksteistele viga, tapnud loomi ja mõnda muud. Nendasama leitud rahva seast nõiakastisid, mis niisugused olnud: nurkas olnud kast, kasti sees olnud väiklane uss, mida väljast suvel püitud ja tõnisepäeval kastisse pandud. Vist seeperast ongi vanarahvas talle nimeks tõnisevakk (kast) pannud. Iga uudse aegas pidanud esimist uudset temale kasti panema. Siis vidanud uss peremehele raha ja vara kokku. Saanud aga uss pahandatud ehk haiget, siis tasunud ta seda peremehele kätte. Kord toonud peremees esimist uusi kardolid, pole aga temale uudsid ühti annud. Ussi süda täis - pea peale seda surnud peremehel hobu ära. Mis see uss muud oli kui vanapagan ise.

E 13299 (5) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagan ja hunt Kord juhtunud vanapagan ja hunt metsas kokku. Hunt sasinud vanapagana kraest kinni ja hakanud tuuseldama. Vanapagan karjunud mis hirmus. Pääsnud ometi kogemata lahti ja pannud jooksma - jooksnud puusülla otsa. Hunt taga järele. Vanapagan hakanud hunti osatlema ja naerma. Hundi süda täis, tahtnud sülla otsa hüpata. Vanapagan näinud seda, haaranud süle puid täis ja virutanud hundile vastu silmi. Hunt pole sest midagi hoolinud, vaid tahtnud jälle hüpata. Vanapagan virutanud jälle sületäie puid hundile vastu silmi. Nenda loopinud vanapagan sületäis sületäie peale maha. Süld alanenud iga silmapilguga. Viimaks läinud süld na madalaks, et mehed karvupidi kokku läinud. Nad resinud natuke aega - viimaks aga pole muud üle jäenud kui sinine suits. Puusüld oli ka veel lõhutud.

E 13300 (6) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagan ja joobnud mees. Kord läinud joobnud mees kõrtsist. Olnud ka parajaste paks mets ees. Kesked metsa kuuleb mees priginad ja praginad ja näeb - kaks meest tulevad suure joosuga otse tema vastu. Mehe juure saades jäevad seisma ja hüidvad: "Tuled ometi, va pikkpäe, mis sa seal kõrtsis na kaua aegutad!" Mees vastanud: "Olen seal kas mitu päeva, see pole teie asi!" - "Ah sa hakkad üsna vastu, oota sa, vilets hing!" Selle peale sasinud teine teisest käest kinni ja läinud, mis suits taga. See olnud nii ruttu, et mees pole aru saanudki. Korraga aga lasknud vanapaganad mehe lahti ja pannud jooksu. Mees vaatab, vaatab, näeb, hunt tuleb selle igavese lennuga vanapaganail taga järele - jooksnud seni kui kätte saanud, murdnud kohe ära. Vanapoistel pole muud järele jäenud kui sinine suits. Nenda pääsnud siis mees hundi abiga vanapaganate käest lahti. Siis lõegates kodu.

E 13302/13303 (8) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz < ja A. Puls (1894). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Liu säär Vanapagan tahtnud ühe rutulise asja pärast Liust otse üle mere Tahku ja Salatsi minna. Et lage vesi ees, pole ta mudu saanud, kui hakanud teed tegema. Ta vedanud kiva rannalt ja loopinud meresse, ikka otse üle mere. Saanud ta tüki aega töötanud, seal tulnud paks udu maha, nii et sülda maad ka edasi ei näe. See olnud jälle Vanapaganale suureks õnnetuseks, ta pole nüüd näinud, kus ta kiva toonud ehk kus ta neid viinud. Ilm olnud pime nagu kott. Sellest hoolimata töötanud vanapoiss siiski edasi, vedanud kiva mis kolinal. Udu läinud ikka paksemaks, viimaks nii, et sundinud tööd seisma jäema. Vanapoiss kirunud ja karinud, et ruttu oleks tarvis minna, aga ei saa. Viimaks südametäiega vandunud end ära, hüpanud ühe suure kivi äärde meresse ja uppunud ära. Pärast, kui ilm selgeks läinud, näinud rannarahvas hirmuga, mis sündinud: tükk merevett oli maaks saanud, eestotsa läinud maantee moodi maa otse edasi, perast aga pöörnud pikkamisi õhtu poole ja lõpnud alles poole versta pikkuselt - siis veel, kui vesi möön, hulga pikemalt. Pärast aga olla mõned näinud selle kivi juurest vee seest, kuhu vanapagan end ära uputas, kord kassi, kord koera, kord hobust, kord härga, kord seda, kord teist veest välja tulema, kivi otsa ronivat ja ära kaduvat. Vist olla see uppun tondi vaim. Nenda siis Liu poolsaare sündmise lugu.

E 13313/13314 (2) < Mihkli khk., Koonga k. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaauk* Rahvasuu teab rääkida, et Koonga vallas Palu külas olla vanal ajal üks peremees ühe rahaaugu leidnud. Ta olnud peris puruvaene, aga seal saanud ta siis raha muidugi tõotud aja peale saada sealt laenata ja pidada sel ajal just tagasi panema, millal sa lubasid tagasi tuua. Sel kombel läinud see peremees õige rikkaks, ehitanud omale ilusad majad ja elanud kui paron. Viimaks aga mees läinud oma rikkusega liiga uhkeks ja hakanud jooma. Ei ole enam raha õigel ajal tagasi pannud ehk sugugi ei ole enam tagasi viinud, aga alati toonud. Nüüd aga hakanud jälle vaeseks jääma, et küll raha saanud, aga need kopikad pole midagist aidanud. See tulnud aga sellest, et mees pole enam tagasi pannud raha, sest kui tagasi ei pandavat, siis jääda jälle vaeseks ja see sugukond kaduda suutumaks ära maa pealt. Nõnda olla selle perekonaga ka olnud. Enne olnud nende sugujagu suur, nõnda et see terve küla, kus kolm suurt talu oln, kõik tema sugujagu olnud, nüüd olla sel kevadel viimane sellesugust inimene surnud ja need kolm talu võeraste käes. * Nõnda palju on selle jutul küll tõtt, et seal ennevanast on üks perekond elanud ja need kolm talu kõik nende sugujagude käes, aga hiljuti maeti üks, ja ma sain ühe vanaisakesega jutu peale, see lõi käed nuttes kokku ja jutustas, et viimne olnud see surnu täna sellest perekonnast, nüüd olla see sugukond otsas. Ma pärisin, et kust see siis on tulnud, siis vanaisake jutustas selle rahaaugu jutu, mis rahvasuu juba tema lapsepõlves olla rääkinud. Rääkija T. Kriivel, 80 aastat vana.

E 13373/13374 (1) < Maarja-Magdaleena khk. - Gustav Tenter < Kaarel Siim (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metsahoidjad, Kaarel Siimu suust Poisikese põlves olime Kongimetsa metsas vastu Vara piiri puid raidumas. Vanemad mehed käisivad õhtu Sirnavere kõrtsis, tulivad säält metsa tagasi löövi juure. Üks poiss oli, see alati hirnus täku viisi. Hakkas see õhtu jälle hirnuma. Sai mõne voori hirnunud, kui korraga täkk alt metsast vastu hirnus. Mida enam ta talle vasta hirnus, seda ligemalle hirnumine tuli ja kui viimati poiss tule ääres hirnus, siis hirnuti õige koleda häälega vasta, nõnda et maa kohe põrus. Siis ehmatasid mehed ära, igaüks katsus aga, et löövi sai taha otsa minna. Mina, vaene, jäin etteotsa teiste jalgade pääle, kes poisikest veel taha laskis. Mõned olid läätseleent keetnud, see oli löövi taga. Hommiku leidsime aga, et üks suur kärnakonn oli leemepadas kui üks viisk.

E 13374 (2) < Maarja-Magdaleena khk. - Gustav Tenter < Kaarel Siim (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mõne aasta pärast läksime ühel neljapasel päeval ühe teise mehega Vara metsa kodarapuid vargile. Teine mees raidus kaks loogapuud sääl maha, mina leidsin ühe kaheharulise saare, raidusin selle maha. Tüvikust oli nii arvata viie paku pikkus, ja võtsin selga ja hakkasin tulema. Siis oli üks hirmus hääl, nõnda et maa põrus, aga seda aru ei saanud, mis hääl see oli, aga nõnda kõvast, et mets rõkkas. Siis pistime jooksma. Kui me piiri pääle saime, siis oli mul kui pangega vett kaela visatud, särk oli märg kui vesi, aga tänapäävani ei kanna süda enam sinna kohta minna.

E 13374/13375 (3) < Maarja-Magdaleena khk. - Gustav Tenter < Kaarel Siim (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Poisikesepõlves karjas hakkasin huikuma, huikasin korda kaks, kui hakkas üks kõvast vastu huikuma, viimati tuli ikka ligemalle. Mina hakkasin pelgama ja hakkasin karja ära ajama, aga sääl oli üks veike vahemetsakene, aga enam ma säält välja ei saanud. Ma mürasin sääl seni kui pimedaks läks. Viimati tulid ja ajasid tüdrukud mu kodu kõige karjaga.

E 13375 (4) < Maarja-Magdaleena khk. - Gustav Tenter < Kaarel Siim (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pärast juba, kui ma naese võtsin, läksin õhtu Patastelt kodu minema uue aasta õhtul, sain Vara piiri pale, siis sääl tuli üks lühikese riietega mees vastu ja läks minust pahemalt poolt suurelt kaugelt mööda ja pööras Vara piiri mööda metsa. Teine hommiku läksime metsa ja vaatasime, et kas jälgi on, aga mitte jälje iukugi ei olnud.

E 13417/13418 (4) < Paistu khk., Loodi - Mirjam Link (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakast Ennemuiste juhatud ühel mehel suur kastitäis raha, mida ta järgmisel kombel kätte pidi saama. Teda kästud neljapäeva ööse ihualasti tagaspidi pihlakapuust labida selga istuda ja siis lähedale mäekingu peale minna, kus üks suur nimi on. Sealt kivi kõrvalt kästud kolm korda labidaga mulda visata, siis saavat sealt suure kastitäie raha, aga ei kästud sealjuures mitte kurja nimetada. Mees kartnud ja ei tohtinud minna, läinud hommiku, arvates et teda hommiku niisama kätte saab kui ööse. Võtnud pihlakase labida ja viskanud kolm korda mulda, aga kõik asjata - raha ei tulnud ja jäi ta tulemata. Mõni aeg perast seda kündnud seesama mees sellesama mäe peal kivi ligidal, äkiste jäänud ader ühe asja taga kinni. Mees ajanud hobust, aga hobune ei jõudnud atra vedada. Mees annud hobusel piitsaga ja ise ütelnud: "Mis kurat siin ometi on, kui enam künda ei jõua!" Kui ta seda sai ütelnud, peasis ader lahti ja raha jooksis kõlinal maa sisse. Mees otsis küll veel käpuga mulla sisse, et veel mõndagi raha kätte saada, aga kõik asjata. Nõnda pidi mees rahast ilma jääma. Kui ta mitte kuradi nime ei oleks nimetanud, oleks ta raha kätte saanud.

E 13428 (8) < Risti khk., Nõva - Juhan Holts (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord kadunud Kloostre mõisa seakarjatsel sead ära. Karjane läinud kloostri keldrites sigu otsima. Kui ta sinna sisse jõudnud, tulnud talle kaks ilust noortherrat vastu ja tellinud seakarjast neile vett tuua ja annud ämre seakarjatse kätte, ja karjane toonud neile vett ja selle heateu eest annud härrad seakarjatselle kühlega nurgast hõberaha põlle sisse. Seakarjane tänanud härrasid ja tulnud jälle kloostrist ära. Aga pärast ei ole keegi seal enam neid härrasid näinud ega rahahunikut ka leidnud.

E 13452/13459 < Halliste khk., Uue-Kariste - H. Sosi < Jaak Muriku isa (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Teie auväärilise üleskutse pääle "Postimehes", kus 7 Moosese raamatu kohta teateid soovite, olen ka mina mõned read üles kirjutanud Teile saatmiseks. Ehk nad minu arust küll midagi ei tähenda, siiski ehk võivad nad Teie uurimise materjali hulgas pisut abiks olla. Aastal 1883, kui ma veel Eesimaal Halliste kihelkonnas elasin, siis jutustati mulle 7. Moosese raamatu läbirääkimisel eelolev luokene. Rääkija oli 65. aasta vanadune tuttava U.-K. (Uue-Kariste) valla rätsepa J. M. (Jaak Muriku) isa. See oli aastal 1830, kui ma veel noor alaealine poiss olin, siis elas meie naabri M. (Muriku) talus ligi 70-aastane taluvanaisa, kellel tagakambris kolmenurgeline, nõndanimetud nurgakapp oli. See kapp sai meile noortele elurõõmulistele poistele selle lbi õige tähelpandavaks, et seda kappi vanaisa iseäraliselt õige hoidis. Kord tuli meile mõttesse kudagimoodi katsuda seda hoitavat kappi läbi vaadata, mis sääl sees nii iseäralist õige on. Aga meil ei olnud kudagiviisi võimalik kapi juurde pääseda, sest vanaisa hoidis selle võtit nagu enese hinge. Meie mõtlesime vanakest petmise viisil kapist kuidagi eemale peletada. Ühel kuival suvisel päeval, umbes juulikuu lõpul, tegime meie õue peale kuivadest heintest kaunis suure tule, nii et tare läve juurest vaadates tuli mööda aidanurka näha oli, mis näitaks nagu seisaks ait tuleleekides. Selle järele jooksime tare juurde vanaisale ütlema, et ait põleb, mille järele vanakene kõiki muud unustades välja jooksis, et tule kustutamiseks, kui võimalik, abi karjuda. Aga meie, meie jooksime tema tarest väljamineku järel kapi kallale, et seda lahti teha ja näha, mis siin sees hoitakse. Meie õnneks oli ka võti kapil ette unustatud ja keerasime teda lahti. Kuid meie imestuseks ei olnud kapis muud leida, kui üks suur vana raamat ja mõned kulunud piibu vandoosid. Võtsime siis selle vana raamatugi ära ja jooksime oma teed. Kohe pääle selle tuli vanataat tarre ja leidis, et suur raamat kadunud oli. Ta täädis nüüd küll, et meie teda tulekahju ütlemise läbi olime petnud ja sel kombel tema kapi kallale tunginud. Vanaisa lubas meile kolmele poisile igale ühele vana hõberubla anda, kui meie talle vana piibliraamatu tagasi tooks. See tegi meile veel elavamat uudishimu piibelt läbi sorima hakata sellel mõttel, ehk vahest on piibli vahele päratu palju raha pantud, kus vanaaegsed inimesed sagedasti raha hoidsivad. Aga läbiotsimisel, mida pääle päeva meie karjahoidmise juures sarjasime, ei leidnud meie mitte ühte paberirublakest. Selle eest tõmbas aga vana piibel ise meie tähelpanemist enese poole. Piiblil oli umbes ühe jala väärt paksust, aga õige jämeda paksu paberi pääle trükitud. Eesotsas oli suur pilt, mis jumalat, taevast, kuud ja tähti kujutas ühes metsa ja rohukasvudega. Selle järel oli piibli eeskiri suure punase trükiga. Üleüldse oli selles piiblis palju piltisid, mida meie hää meelega vaatlesime. Enamisti olid pildid iga uue raamatu algul. Kui meie esimesel korral küllalt olime vaatlenud, siis viisime piibli karjamaa ligidal olevasse lagunud kartohvle koopa ja peitsime sinna kuiva liiva sisse ära. Oli vast pooltõist nädalat mööda läinud, siis tõime piibli jällegi vaatamise alla. Muidugi vaatasime ikka piltisid, aga seekord leidsime ka midagi muud. Piiblil oli umbes keskkohas üks jagu, kus muist musta tindiga ja muist punasega oli trükitud. Katsusime ka lugeda, nii palju kui meie osavus lubas, aga tähed olid nii imelikud ja mõned koguni meile arusaamata, ümargused ning sakerikud. Kõik see terve raamat oli kõige kangemas Tartu keelemurdes, mida selgesti mälestan. Viimaks lehtede sorimise järele leidsime ühe uue pildi, kus kõiksugused loomade kujud selle pildi pääl seisid ja nende keskel, seisis habemik mees, kelle ees suur madu oli. Tõise lehekülje pääle oli punasega suurelt trükitud sõnad: "Püha Jumala mehe Moosese tarkuse ja kunsti sõnad." Selle järele oli järgnev lugemine nõnda trükitud nagu mõistatusteraamatus. Esimene salm oli mustadega trükitud, aga selle all vastuoksa punasega. Meie leidsime muu lugemiste hulgast oma imestuseks selle koha kätte, mille sõnadega ümber kivi käima pandakse. Et meil seekord kitsid karjas olivad, siis tegime ühe vaga kitsiga järgmise katseproovi. Üks viis kitsi kivi ligi ja tõine luges raamatust selle tarbeks olevad sõnad ja vaata nalja - kits hakkas ümber kivi sammuma. Nõnda lasksime teda mõnedkümned korrad ringi käia ja kutsusime siis kitsi ära, aga kits ei läinud. Nüüd peksis üks teda vitsaga, et ta kivi juurest ära läheks, aga kits hakkas karjuma ja ei läinud. Meil läks asi imelikuks, ei tea mis teha. Viimaks, kauase mõtlemise järele tuli meil meelde seda salmi lugeda, mis kitsi käima paneku sõnade all vastuoksa punase trükiga oli. Ka näe nalja, nende sõnade lugemise järele läks kits kohe kargates minema. Nüüd oli meil koguni iseäralik raamat, mida õige hoolega ära peitsime, et pärast veel mõnda kunsttükki proovida. Nende proovikatsete järeldused olid järgmised, mida selle raamatu sõnade abil korda saatsime. Konna võisime loigust välja kutsuda nõnda, et ta meie ette seisma jäi ja meile haledalt otsa vahtis ja mitte ka ajamise läbi enne loiku ei läinud, kui selle tarbeks vastuoksa olevad sõnad ära olime lugenud. Verejooksmise, nii hästi loomade kui ka eneste juures, võisime sõnade läbi tarvilisel korral kinni panna. Vere kinnipanemist proovisime mitu korda, mida eneste sõrmede haavamise korral toimetasime. Kui lind lendes meie poole tuli ehk mööda oli minemas ja kui neid selle tarbeks sõnu lugedes linnu pääle vaadati, nii tuli lind meie pää kohale ja lendas ringi senikaua, kui meie jälle tema ära päästmiseks sõnad lugesime. Sarnaseid katseid tegime selle raamatu sõnade järele palju ja kõik läksivad ime väel korda. Kõige viimane, mis külarahva tähelpanemist meie pääle juhtis oli varguse tagasi toomine, see sündis nõnda. Meie ligidal oleval J. (Jutuse) talu peremehel varastati seekord mõned asjad ära, aga varast ei leitud kätte. Meil olid aga raamatust mitmesugusid tükid tuttavad ja see koht ka, kelle sõnade mõjul varas asjad tagasi peab tooma ja senikaua sääl paigal seisma, kust ta varastanud on, kuni teda päästetakse. Ühel päeval küsisime J. peremehelt, mis ta maksta, kui meie varga laseme kraami tagasi tuua. Ta lubas meile ühe hõberubla anda, kui meie seda tõesti teadvat või üles andvat. Kohe tõisel päeval võtsime tuttava raamatu ja lugesin kõva häälega seda kohta, kelle järele varas kraami tagasi pidi viima. Lugemise järele ei teadnud meie asjast midagi, aga kui karjaga kodu lõunale läksime, tuli naabri peremees selle uudisega minu juurde, et kolmandama talu tüdruk Kärt olevat nende varastud kraami kõik tagasi toonud ja ei saavat selle kraami juurest enam minema ja nutvat suure häälega. Mina teadsin nüüd küll, mis asjalugu oli. Kui peremehelt kaks hõberubla vaevapalgaks vastu olin võtnud, läksin kohe oma raamatu juurde karjamaale ja lugesin varga lahti päästmiseks tarvilised sõnad, mille järele tüdruk kohe on minema saanud. Nüüd hakati meid vanemate inimeste poolt silmas pidama ja meie piibelt hoolega valvama, et seda käte saada. Sel põhjusel jäi nende kunsttükkide proovimine meil koguni seisma ja peitsime raamatu jälle ühe lagunud koopasse liiva alla. Heinamaad said karja käimiseks ikka enam ja enam vabastatud. Nõnda hakkasime ka meie karjaga juba kaugemal käima ja kitsad, enne heinategemise aegsed karjamaad jäid unustusse. Selle tõttu unustasime siis ka selle kunstipiibli ära. Sügisel, kartohvlekoopade korrale seadmisel sai J. (Jutuse) talu sulase läbi juhtumise korral see lagunud koop ka parandatud, kus meie piibel varjul oli ja see nimetud talusulane leidis selle raamatu üles ja võttis enesele. Küll katsusime tema tagant piibelt veel ära varastada, aga see ei läinud õnneks. Umbes kuus aastat hiljem hakkas piibli leidja mitmesugusid posimise tükkisid rahva seas tegema, muidugi minu ja mõne tõiste teada selle piibli abiga. Viimaks sai mees õige tähtsaks ilmatargaks ja nõiaks ning palju rahvast käis tema juures abi otsimas, nii hästi haiguste kui ka nõiduste vastu. Viimaks läks see suur tohter meie külast ära K. (Kõpu) valda K. (Kuninga) talusse sulaseks. Nimetatud piibli omanik ja sulane on mõnede aastate järele ära surnud ja see piibel on surnud sulase lese läbi K. talu peremehele vaka rukkite eest ära müüdud. Nõnda kaugele ulatab eesotsas tähendatud vanamehe jutustus, mida ta ise oma silmadega olla näinud ning käega katsunud ja pidada sulatõsi olema. Mina lisan omalt poolt juurde, et selle kuntsipiibli jälgi K. vallas K. talus veel tänapäevani on alale jäänud. Nimetatud K. talu peremees on ju Kuninga-Hansu nime all tervel Liivimaal, niisama ka Lätimaal, haiguste tohderdamise ja varguste välja saatmise läbi õige kuulsaks saanud. Vast 5 aastat tagasi ei ole tema vanem poeg, kes talu pärija on ja ka uue aja hariduse on saanud, oma vanaisal lubanud enam seda ametit edasi pidada. Umbes sellesarnasest eelräägitavast piiblist jutustas ka minu õnnis vanaisa, kes juba ligi 15 aastat mulla põues hingab. Ta ütles, et tema isa justament ka sarnast kahevärvilise trükiga piibelt olla kord ühe nõiamoori juures näinud. Üleüldse võin ma tähendada, et Hallistes ja lõunapoolsel Liivimaal 7 Moosese kohta mitmesugusid jutte rahvasuus liikumas on. Ikka ja ikka teavad vanad taadid ja eided jutustada, et kaks kuni kolm põlve tagasi tõesti sarnasid piibliraamatid rahva keskel on olnud, kus 7. Moosese raamatud sees olnud. Kaks raamatut olnud iseäraliste kunstide tarbeks. Isegi teatakse jutustada, et Uue-Kariste Jutuse külas sarnasid ramatuid pea igas talus on leida olnud ja mille abil siis vastastikku ükstõistele nõidumiste ja posimiste abil kõiksugust kurja olla tehtud. Mõnel talul olla vahest terve kari laudas ühel öösel ära surmatud, niisama ka paremad hobused ja muud loomad. See aeg ulatab arvatavasti katolikiusu parema õitseaja sisse, mis 15. ja 16. aastasaja vahel võis olla. Viimaks olla katolikiusu ülemad kuulda saanud, et rahva keskel ühe raamatu abil palju kurja tehtavat, siis saadetud iga kiriku poolest üks mees välja, kes neid raamatuid pidi kokku korjama ja pappide kätte viima. Kui palju neid kokku on saadud ei ole teada, aga et rahvas neid rohkem nüüd ära hakkas peitma see on muidugi mõista. Pärast seda olla üks riidekaupleja juut üht raamatut sala rahvale müünud, mida Saksamaal olevat trükitud, aga maakeeli ja kui juudil nii palju ei olevat anda olnud kui rahvas soovinud, siis olla juut veel Saksamaalt tuua lubanud. Nõnda rääkis minu isaisa kord, et tema mälestada selgesti, et keegi juut seesugust sehvti olla ühe nõiaraamatuga ajanud. See juut olla tubli salakaubavedaja olnud ja kui ta Poolamaal parajasti üle piiri oma kaubaga tulnud, siis võetud teda kinni. Kinnivõtmise juures olla ta veel kaks soldatit maha lasknud. Selle korral olla juudi kraami hulgast ka hulk raamatuid leitud, mida kui meie keeli raamatut ära olla tuntud ja siis Riiga piiskopi kätte saadetud, kes neid rahvale pidi müüma. Piiskop olla siis aru saanud, et need ära keeletud ja kokkukorjatud nõiaraamatud olnud ja lasknud kõik ära põletada. Juudi lõõg olla küllalt täis saanud ja teda saadetud ära Siberisse. Nii tõsised kui need jutud ka muidu on, siiski on nad paiguti rahva seas veel liikumas. "Kus suitsu, sääl tuld" ütleb vanarahvas. Siin peaks küll seda asja sügavamalt uuritud saama, kas ei ole ka sarnaste juttude taga midagi asjalist ära peidetud. Missugused ja mille otstarbelised võisid need raamatud olla, mida juut on müünud? Kas peaks 1400. ja 1500. aastate ümber meie keeles piiblit tõesti olema trükitud, millest vanarahvas teab jutustada ja mida mõned näinud olla? Kui oli, aga kes võis ta rahvakeelde kirjutanud olla? Kas ei võiks võimalik olla, et keegi sahkerdaja juut mõnda selleaegist eesti keele paramat kirjameest enese nõusse on meelitanud ja selle abiga siis mõnda osa piiblit meie keeled toimetanud ja keda juut siis Saksamaal omal kulul trükkida laskis??? Kust peaks siis 7. Moosese raamatu jutud tulnud olema, kui raamatut ennast ei ole olnud? Sarnased on küsimused, mis tõesti uurida ja kosta tahavad. Teadusemehed peaksivad ju ometigi seda uurinud olema, kas ladina, kreeka ja heebrea keeles on Piiblil 7. Moosese raamatut, sest Piibel on ju alguses nendes keeltes kirjutatud.

E 13460/13462 (I) < Tõstamaa khk., Pootsi - Jakob Weltmann < Hendrek Weltmann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Püha Jüri Vanal ajal kadusivad ühel talu peremehel kaks hobust öösi koplist ära. Varas neid küll viia ei võinud, sest et kaks suurt tublit koera õues magasivad, kes pimedal ajal ühtegi võerast hinge maja ligidale ilma suure kisata ei lasknud. Arvati, et hobused ise kuskilt üle aia olivad hüpanud ja ära läinud. Peremees ja karjapoiss läksivad otsima. Üks ühele, teine teisele poole. Karjapoiss otsis päeva läbi - õhtu jõudis kätte, ilma et hobustest midagi oleks kuulnud ja näinud, ehk ta küll kõik kohad hoolega läbi otsis. Väsimus ja nälg piinasivad teda, sest et hommikust saadik einet hamba alla polnud saanud. Karjapoisil oli nõu peetud, koju tagasi minna. Ta ei läinud enam suurt teed ümber, vaid hakkas ennast otsekohe ühest tihedast metsast läbi puetama, sellest hoolimata, et seal mõnigi oks tema nägu ja käsi lõhki rebis ja riideid lõhki lõhkus. Kui ta vähe maad metsa mööda edasi oli läinud, puutusivad temale ühes kuuse padrikus kähe hobuse verised luukerad, mille külles siin ja seal veel lihakillud narmendasivad, silma. Läbi vaadates leidis ta, et mõlemad hobused veel selsamal päeval kiskjaelajate hammaste all pidid lõhutud olema. Poisil oli nüid teada, et tema peremehe hobused sarnast surma saanud - ta leidis veel kella maast mis hobusel kaelas olnud. Poiss hakkas kurva sõnumiga koju poole tõttama. Oli ta vähe aja järele ühe lagendiku peale jõudnud - nägi ta enese ees hulk huntisi seisma. Need hundid ei näinud poisi tulekut - vaid lamasivad nagu surnud maas. Poiss taganes ettevaatlikult paari sammu tihindiku poole. Ta ei saanud veel ennast puude varju ära peita, kust healitsemist kuulis. Ja kui ta sinnapoole vaatas, nägi ta üht väikest halli mehikest kesket hundikarja ühe kännu otsas istuvat. "Noh, poiss, astu aga ligemale!" hüüdis hall mees sõbralikult. Karjapoiss värises ega liikunud paigast. "Poiss, ae! Astu aga julgeste ligemale! Minu kari ei saa sulle midagi kurja tegema!" rääkis hall vanake uuesti poisi kartust nähes. Poiss läks. "Mis sa siin üksikus metsas otsid?" küsis hall mees. Poiss rääkis oma asjaluo otsast otsani ära ja tähendas, et keegi muud hobusi ei ole maha murdnud kui hundid. "Ja, kui hundid on seda teinud, siis peab see kahju tasutud ja kurjategija karistatud saama!" ütles hall mees oma kulmu kortsudades. Ta pani vile hüidma ja selle vile peale kargasivad kõik hundid jalale ja jooksivad halli mehe juure. Neid tuli sadade viisi kokku. Poiss andis ka verise kella halli mehe kätte, keda hall mees huntidele nuusutada andis - selle peale jooksivad kõik metsa mööda laiali. Vähe aja pärast tulid nad jälle suure käraga tagasi, kolme hunti eneste vahel talutades. Kurjaste vahtis hall mees nende kolme peale, kes nüid nagu armu paludes, tema jalgade ette maha lasksivad. Hall mees vaatas poisi peale ja ütles: "Vaata nüid, kurjategijad on leitud. Need on kolmekesi koidu ajal teie hobused maha murdnud. Igaühele olen ma tasunud, kellele nad on kurja teinud, ja kes õigel ajal mu juurest abi on tulnud saama, nõnda tasun ma ka teile teie kahju ära, et mitte inimestega vaenus elada. Säh, pojuke, võta see kukkur ja anna oma peremehe kätte, ma usun, et ta sellega saab rahul olema ja vägevat võsavalitsejat, püha Jürit, ikka meeles pidama." Siis andis Jürike huntidele iseäraliselt märku, mille peale teised hundid need kolm süialust hunti lõhki kiskusivad. Enne veel, kui karjapoiss kõigest selgeste aru sai, olivad püha Jüri ja hundikari tema silmist kui tina tuhka kadunud. Poiss jõudis viimaks koju. Ta kõneles teistele oma juhtumist, kes uskuda ei tahtnud; kui ta aga püha Jürist antud kukru, milles kümme suurt kullatükki hiilgasivad, peremehe kätte andis, siis ei kahtlenud ükski enam.

E 13462/13466 (2) < Tõstamaa khk., Pootsi - Jakob Weltmann < Mari Weltmann (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koit ja Hämarik Ennemuiste elasivad kaks õde, Videvik ja Hämarik. Mõlemad olivad ilusad, armsad ja sirge kasvuga piigakesed. Ühel õhtul tuli vanem õde põllalt härgadega kodu, kelledega ta kündmas olnud ja viis neid jõe ääre jooma. Kui ta jõele oli jõudnud, ei raatsinud Videvik oma südame sundimisele enam vastu panna: ta jättis härjad jõele ja astus ise kõrge kaljuserva peale, et sealt oma varju vee peale paista laska. Hõbekarva jõepeeglikene säras piiga kena roosa palede ja sõstra silmadega Videvikule vastu, et ta süda suurt rõemu selle üle tundis. Kuu aga, kes praegu üles tõusnud oli, et allamineja päikese asemel ööd valgustada, unustas oma ameti ära ja laskis ennast, igatsemisest kihutatud, jõe sügavusesse, kus tema paled Videvikuga kokku puutusivad ja selle suud andis. Selle läbi kosis kuu Videviku omale pruudiks. Vaheajal oli aga ilm kottpimedaks saanud, sellepärast et kuud paistmas ei olnud, kes seda ka vähe valgustanud oleks ja niisugune kohuse täitmise unustuse tund ja kottpime öö tõi suure kahju maa peale. Hunt nihutas ennast parajaste sel ajal lähemast metsast pimeduse kattel ühe künnihärjale lähemale, kes ilma karjatseta rahulikult karjasmaal rohtu sõi. Hunt kiskus aga härjakese maha ja tegi talle otsa peale. Küll laksutas ööbik mitmesuguseid viisisi läbi vaikse pimeda öö: "Videvik! Videvik! Ärka üles! Vaata, vaata, laisk tüdruk, laisk tüdruk! Päike tõuseb; vui, vui, vui! Tõuse üles! Tõuse üles! Tööle, tööle!" VideviK: ei kuulnud oma armuõhinas ööbiku hüidmisest mitte sõnagi, vaid tema silmad vaatasivad ühtelugu oma armukese peale, tema süda ihkas aga üksnes tema järele. Alles siis kui päike juba omad säravad kiired maa peale laskis paista, kargas Videvik armastuse unest üles ja vaatas ümber, oma künnihärgi otsides. Kui ta hundi pahategu oli aimanud, langesivad pisarad temale silmi ja voolasivad tema roosipuna palgeid kaudu maha, millest kohe suur järv sündis. Aga neid pisaraid oli üheainuma silm, kelle eest ükski asi varjule ei või jäeda, tähele pannud. Vanaisa isi astus oma kuldse trooni pealt maha, kurjategijale tema pahategu kätte tasuma. Ta sidus hundi igaveste härja kõrva, öösise taevavõlvi külge kinni, kus ta karjatse raudse vitsa hoopide all teda taga vedama peab. Kuule aga andis tema Videviku naiseks ja tema lahke nägu vaatab praegu veel kuu pealt maha veepeeglisse, kus ta peigmehe armastust kõige este oli tunda saanud. Et edespidi jälle öö valgustamisega segadust ei tuleks ega maailm pimeduse katte alla ei langeks, pidivad vahid säetud saama, kes kohe meele tuletaksivad, millal kellegi amet hakkab. "Koit ja HämariK" ütles Vanaisa, "teie mure olgu nüüd valgustamine. Pidage oma ametit targaste ja mõistlikult. Sina, minu tütar Hämarik, pane hoolega päeva loojaminekut tähele. Kustuta tema kiired alla minnes ettevaatlikult ära, et midagi õnnetust tulega ei sünniks ja saada päikest tema öörahusse. Ja sinu kätte, mu poeg Koit, usaldan ma seda, et sa uue päeva hakatuseks kiired jälle põlema süitad, nõnda et maailmal valgusest iialgi puudust ei tuleks. Mõlemad täitsid oma kohuseid hoolega. Seal tuli aga ka see aeg, kui ööd lühikesed on ja HämariK oma viimses paistuses seda veel tumedat hiilgust Koidu kätte annab. Seal vaatavad mõlemad tüki aega üksteise pruuni silmade sisse, annavad kätt ja suud teretuseks ja kõiK maailm hiilgab valguses, linnud tõstavad hääli, lilled löövad õie nuppusi lahti, kõik, kõiK hakkavad jälle elule, ka Vanaisa tuleb oma kuldse trooni pealt maha, seda ühenduse püha pühitsema. Leiab asjad korras olema, mille üle end rõemustab. Koidu ja Hämariku juure astudes ütleb ta: "Ma olen teite hoolsuse üle väga rahul ja et teil sellest puudus ei ole, kelle järele teie süda igatseb, annan ma omalt poolt selleks luba, teid üksteisega ühendada. Mõlemad hüüdsivad korraga nagu ühest suust: "Isa, lase meid nõndasama ikka olla, kui nüidki olime - peigmees ja pruut! Meie oleme selle seisuses väga õnnelikud ja rahul. Seda ilust aega, mis igaveste nooreks jäeb ja iialgi vanaks ei lähe lase meil ikka jääda!" Vanaisa kuulis nende palvet, läks neid õnnitades oma trooni peale jälle tagasi ja pidas oma lubamist kindlaks. Ükskord aastas, kui lühikesed ööd tulevad ja Hämarik Koiduga kokku puutub, siis viivivad endid need õnnelikud neli lühikest nädalat üksteise kaenlas suud andes vaikselt keskööl ja kinnitavad oma truuduse vannet uue lootusega. On Hämarik oma tööd ära teinud ja hiljal õhtutunnil kustuvat päikest oma kihlatud peigmehe kätte annud, siis musutab teine tema otsaesist ja Hämariku paled õhkuvad ja kumavad roosipunasest taevaservast alla, kuna Koit jälle valgustama hakkab ja purpurpunane pilvepiir ülestõusevat päikest kuulutab. Nende jällenägemise aega ehitab Vanaisa igakord oma ilusama lilledega ja ööbikud hüiavad rõemu ja armastuse õhinas vaunud Hämarikule naljatades: "Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk! Öö pikk!

E 13466/13467 (3) < Tõstamaa khk., Pootsi - Jakob Weltmann < Jüri Manguson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kivine kiri Vanal ennemuistsel ajal läks vanapagan reisi peale oma laiu maapealseid kihelkondasi läbi vaatama. Oma reisi tehes tuli tema ka meie Baltimaale. Aga kudas ennast vanapagana selle üle vihastas, kui leidis, et evangeeliumi valgus ka juba siin paistma oli hakanud, mis tema võimusele otsa teha ähvardas. Oma suureks ehmatuseks nägi ta juba Düina jõe kalda ääres ühe püha jumalakoja, kus sees vagad ristiinimesed oma õnnistegijale tänu ja kiituselaulusi laulsid. Vanapagan oli pärsi pigis. Tulises vihas pidas ta nõu, kuidas seda ära keelda, et evangeeliumi valgus mitte kaugemale ei saaks minema. Ta lendas üles ja läks Rootsimaale, kus ta ennast ühe kivimägestiku otsa maha laskis. Seal valitses ta omale ühe paraja kivi välja, võttis küinte vahele ja lendas üles ning ruttas sellega Düina poole tagasi, et laevateed kinni panna, sest jõge mööda tuli laevu üles, kes uusi paatreid juure tõid, nõnda siis evangeeliumi usu lautamist ära keelda. Peagi paistab vanapaganale ka Düina jõgi silmi. Ruttu edasi ja edasi, et kivi sisse visata. Aga oh häda! Üks kukelaul kostab temale äkitselt kõrvu, hommiku on käes ja üsna kalda lähedale kukkus kivi tema küinte vahelt maha. Ehmatanud, laskis vanapagan isi ka järele ja kiristas oma tulises põrguvihas hambaid. Lahkelt paistis kuu läbi suise öö ja jumalakoja katus hiilgas tema valgusel, torni otsas lehvitas kukk oma tiivu ja laulis nii, et vanapaganal läbi pealuu käis. See suur kivi aga, mis vanapagana küinte vahelt maha kukkus, seisab praegu veel Düina jõe kaldal, kuhu samblad peale on kasvanud ja teda nimetakse tänapäivani Küine kivi.

E 13468/13469 (5) < Tõstamaa khk., Pootsi - Jakob Weltmann < Reet Preis (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kudas väike härra rahakatlaga ära kadus Ühel mehel näidatud unes, et Järve nõmmes suure käidava tee ääres üks kivi olla ja selle kivi all seista rahakatel. Üks väike hall vanamees tulnud tema juure ja ütelnud: "Mehike, ole nüüd rõemus, mine Järve nõmme, võta labidas ligi ja kaeva sealt laia kivi alt rahakatel välja. Kui sa lähed, siis mine ikka neljapäeva öösel, aga hoia, et sa seda teistele ei kõnele." Mees oodanud neljapäeva õhtut, aga ei ole seda ühelegi ütlenud. Kui teised magama läinud, võtnud siis labida õlale ja läinud Järve nõmme kivi juure. Oh sa sada viiskümmend! Üks väikene härra sõitnud seitse niisama väikest hobust ees ikka tuhatnelja ümber kivi, mehele tulnud tuline hirm peale ja pannud punuma ikka koju poole; üks põõsas kuulnud, teine näinud, kolmas hüüdnud: "Mis sa jooksed?" Mees jõudnud koju ja heitnud magama. Aga seesama väike vanamees tulnud tema juure ja ütelnud: "Miks sa nii rumal olid ja seda härrat kartma hakkasid, teinud sina oma tööd kivi juures julgesti edasi. See võeras härra ei oleks sulle midagi paha teinud. Ma soovin sulle head, mine too teinekord rahakatel ära, aga ära sa seda muudele ütle!" Mees rääkinud lugu neljapäeva õhtul vennale ja kutsunud teda enesele seltsiks rahakatelt ära tooma. Mehed saanud kivi juure ja hakanud hoolsasti tööle, et väike härra tuhatnelja seitsme väikse hobusega ümber kivi kihutanud. Niipea kui nad katlasangast hakanud katelt maa seest välja vinnama, sõitnud väike härra hobustega rüsinal auku ja mehed kuulnud veel, kui rahakatel kolinal väikse härra järele maa alla ära kadunud. Mees jäenud rahast ilma. Kolmandal ööl tulnud jällegi seesama väike vanamees ja ütlenud: "Oh sa rumal mees! Eks ma ütlenud sulle, ära teistele seda räägi. Oleks sa mitte rääkinud ja teist ligi võtnud, siis oleks rahakatel sinu olnud. Nüüd pead tast ilma jääma!"

E 13501/13506 < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennevanal ajal, kui veel Saarde kirik olla Jäärja k. mõisa väljal olnud, siis olevat ühel udusel ilmal tulnud üks õige veike meheke Viljandi järvest välja, Viljandi vallumäele. Pitk lingupael olnud mehel käes, isi vidanud üht suurt kivi linguga järele ja pomisenud isiomale habemesse: "Ahaa, nüüd ma tean küll, kus see pitka torniga kirik seisab, kelle torni vari järve minu toaakna peale paistab. Oot, oot, seda ma ei või kannata." Pöörnud silmad järve pääle ja vilistanud korra. Siis olevat kange tuulehoog tulnud ja vanamees kerkinud korraga suureks meheks, võtnud lingu, kus kivi sees olnud, keerutanud kolm korda ümber pea ja siis viskanud suure hooga kivi lõuna poole, isi hüpanud ja öelnd: "Saatsin kivi Saardele, pitka torni puutuma, kirikuda kautama." Aga kivi kukkund, sest et vanamehe jalg vääratanud, üks neljandik versta praeguse Saarde kirikust põhja poole, ühe liivaking peale maha ja 12 versta saab selleaegse kiriku juure, keda vanapoiss tahtnud hävitada. Viimaks tulnud vanamees tuule kiirult järele ja leidnud kivi künkal pooleni maa sisse läinud, siis ei ole ta teda enam tarvitanud seekord, vaid istutanud kaks pisukest männavõsa kivi ligidale liiva sisse, et edespidi kivi kätte leida kui jälle tarvis. Siis olevat üks väike järv lõuna poolt vana vilistamise järele seie istutud, männide ligidale maha sadanud, millest vana vett mütsiga võtnud ja mändi kastnud, öeldes: "Kasvage õige lühikesed, aga hästi jämedad." Nii on see ka saanud. Männad kasunud jämedaks, olnud uuel ajal, kus nüüd Lõmsi talu ehitatud selle järve kaldale. Vana kange meheke olla järve praeguse Lemsi linna ligidalt siia vilistanud, kust ka praegune talu Lõmsi oma nime saanud. Kivi olla alles hilja näha olnud ja siis järve libisenud. Järv on aegamööda kinni vajund ja nüüd on ilus heinamaa järve kohal näha. Vana Lõmsi pereme isa olla nende männadele ohvreid viinud iga neljapä õhtul. Männad olnud väga jämedad ja olla jaanituld nende latvu põlema pandud ja nenda on nad ju ära kuivand ja ära raiutud. Üksi mustad kännud paistsid teekäijale, kes Pärnu poolt Jäärja k. teed Riia poole sõitsivad, silma. Nagu kaks musta karu oleks Lõmsi talu vilja sees olnud, sest et koht tee ääres on. Sel ajal olnud suured metsad siin ja va kiviviskaja mees vihastanud väga, et töö nurja läinud ja murdnud metsas endale ühe pitka tammepuu kepi kätte ja läinud Jäärjasse kirikut ülesse otsima, aga eksinud Möksi ja Kuvitse raba soodesse ära, olnud janus. Jõudnud Allika talusse, keda sel ajal ei olnud, välja, murdnud oksi peale, heitnud pitkali suures janus, pistnud kepiga augu maa sisse, kohe hakanud allikas nirisema. Vanameheke pannud kübara alla ja saanud janu kustudades ennast nii täis ja läinud siis jälle kirikut otsima. Aga korraga läinud ilm uduseks, et pole kirikut näinud. Siis ta on purskanud vee suust välja, sest on saanud Suurjärv Jäärja k. mõisast õhtupoole, üks verst kaugele, on praegu alles, hüütakse Järvejärv. Vanameheke vihane, et jälle töö nurjas. Võtnud mulda mõlema kätega, viskanud vastutuult mäekast. Mis maha sadanud, saanud kaks mäge, praegu hüitakse teine Tuule- ja teine Kisamäeks. Siit läinud ta vihatujus jälle - peu mulda täis - metsa, seal mullahunnikusse, kellest hea mägi saanud. Seal on ta oma haudunud jalgu tõrvaga määrinud, (mäge kutsutakse praegu Tõrvamäeks). Siit läinud ta ikka edasi, leiganud otse lõuna poole ja leidnud ühe järve eest ja ümber järve kasvand palju rõikad. Neid süies saand viha täis ja on tallanud ümber järve keik selle maa nii tümaks (kutsutakse nüüd Rõiküla soo, kus kured, tildred, pardid suil peesitavad). Sealt olla vihane mees, et kirikut kätte ei ole leidnud, metsa läinud, kaks auku kätega teinud, keda rahvas Musta augeks kutsub alles veel (Jäärjas leida Suuremetsa sees on), siin on ta end siniseks tuulekeraks muutund ja ülesse tõusnud ja suure kohinaga põhjapoole kuni Viljandi järve ääre jõudes end järve hüpand. Järv olla üles ajades kahest otsast välja hakand ajama, kellest need kaks oja on saanud, mis järvest välja jooksevad. Ühe vana saja-aastase mehe suust kuuldud jutu järele üles kirjutanud J. Püüdja.

E 13511/13513 (5) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Piimavargusest Ennemuiste käinud sortsilased karja man piima vargil, aga mitte inimese näul, vaid kord tuulispasa, kord konna näul. Ükskord tulnud suur tuulispask karja sekka. Karjusel oli aga nelja silmaga koer (s.o taksi seltsi koeral on pruunid silmakolmud, siis kutsutas neid - nelja silmaga). See hakanud koledaste haukuma. Karjane, kellele see asi juba tuttav oli, arvas, et jälle mõni piimavaras platsis on. Lugenud mõned sortsisõnad, mis varguse vastu tarvilikud olivad ja seda võimatuks tegi. Selle pääle hakanud tuulis koledasti keerlema ja kadunud viimaks põesa sisse ära. Koerad kiskunud hammastega paju, tükid taga, karjus ise torkinud suure pussnoaga, kuni tuulispää suure vingumisega lendu tõusnud. Tüki aja järele läinud üks tuttav nõiamoor selle taluperemehe juure, kelle peralt see kari oli ja kaebanud, et karjus teda koertega ässitanud ja nugadega torkinud oli. Näidanud ka riideid, mis tõeste lõhki kistud ja verised olivad. Peremees saatis nõiamoori minema ja lubas asjalugu järele kuulata. Kui karjus koju tuli, nõudis ta asja järele. Karjus seletas asja ära ja andis peremehele nõu öösel lauta valvama minna, selle mõttega, et sortsimoor öösel vargile tuleb. Läkski peremees öösel lauta ja võtnud karjusse ka üten. Karjus tegi pihlakatse kepi otsa tervakas, mis ta üten võtnud, kuna peremehel latriga tuli siilu all oli karjase soovi järele. Viimane käskinud tuld nii kaua varjul hoida kuni mõni lehm või õhvakene mõnda iseäralikku häält saaks tegema. Peagi hakkas üks lehm inimsema. Peremees võttis tule siilu alt välja ja nägivad, et üks suur kärnkonn lehma nisa imes; tuld nähes aga põgeneda püüdis. Karjus aga torganud pihlakase kepi kärnkonnale selja sisse, mille pääle hulk piima konnal seest välja jooksis, kuna konn ise koleda krooksukmisega ära kadus. Tõisel päeval oli vana nõiamoor ära surnud. Sest päevast saadik hakanud lehmad sääl külas rohkesti piima anma.

E 13545/13546 (4) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Mari Birkental (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jõenäki hüüdmine Kõrtsi ligidal olnud suur jõgi. Sinna jõkke uppunud igal nädalil üks inimene ära. Viimaks seatud kohe vahid jõe ääre, et need inimesi jõest eemale hoiaks. Niiviisi läinud terve nädal rahuliselt mööda ning pole inimest ära uppunud. Kuid laupääva õhtapoolikul hakanud jõest hele kaebtus välja kostma: "Nädal lõpeb, ei tulegi veel meest." Vahid valvanud seda kuuldes kahekordse hoolega, sest nad saanud aru, et see jõenäki hääl on, kes oma ohvrit ootab. Õhta eeli tulnud sinna kõrtsi üks teekäija. See kuulnud ka seda haledat häält ning tahtnud jõe ääre vaatama minna, kuid vahid pole teda lasknud. Mees heitnud siis kõrtsituppa magama. Öösse kuulnud vahid, kuid jõest kuida hüütud: "Nädal lõppeski, nädal lõppeski, tuli ka juba mees!" Siis vaikinud see hääl jões koguni ära. Vahid naersivad isekeskis: "Ei tea, kust see mees temale tuli, meie olime ju hoolsaste vahi peal." Kuid hommiku leidnud kõrtsimees eilse võõra mehe eilse toobris oleva jõest toodud vee sees olema uppunud.

E 13550 (7) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Juuli Kirspuu, 54 a. (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuida kütt kodukäija surnuks laskis Kütt käinud metsas. Kodukäija aga kiusanud teda. Kui kütt looma ehk linnu ligidale saanud, juba kodukäija tulnud, ajanud looma ehk linnu eest ära, nii et kütt pole lasta saanud. Kütt näinud kodukäijat küll, aga mis sa raipele teed! Kiusab aga peale! Viimaks tulnud kütil hea nõu meele. Ta laadinud püssi ära, pannud hõbesõrmukse kuuliks peale. Tahtnud kodukäijat lasta, kuid kodukäija hoidnud ennast kütist eemale. Pole kütt muidu lasta saanud, kui mõtelnud uue kavaluse. Ta jäänud seisma, pannud püssiraua otsa enesele vastu rindu. Kohe kodukäija valmis ligi tulema. Esteks keksib ikka eemal, pärast ju üsna küti ligidal. Ise sunnib kütti: "Lase nüüd! Lase nüüd! Täna siin veel vaeva nääd, homme põrgus pidu pead." Kütt seadnud ennast veel, oodates et kodukäija ligemale tuleks, siis keeranud äkitselt püssiraua kodukäija poole ja kõmmutanud. Kodukäijast pole muud järele jäänud kui natuke sinist vett.

E 13554/13555 (10) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Hans Wollmann (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metshalgjas. Külapoisid olnud küla ligidal heinamaal hobustega õitsis. Heinamaal olnud suur heinaküün, see olnud pooleni heintega täidetud. Poisid läinud sinna küüni, võidelnud, müranud ja vandunud seal, nii et jäle kuulda. Üks poiss vahtinud küüni ukse peal ja näinud, et paarisaja sammu kauguselt põesastikust üks väga isevärki mees välja astunud ja väga tasaste sammudega küüni poole tulema hakanud. Mees äratanud poisi sees hirmuvärinat, sest ta olnud väga iseäralik ja kole: keha olnud peenikene, kuid pitk kui Koljatil, pea olnud keha kohta õige suur, just kui suur toober. Nina olnud õige suur ja lai. Poiss kutsunud ka omad seltsimehed vaatama, need kohkunud nii väga ära, et küüni heinte sisse endid ära peitnud. Suur mees tulnud aga ikka pitkamisi küüni poole. Hobused kartnud ja jooksnud norskates minema. Viimaks küüni juurde jõudes roninud Koljat küüni, sirutanud senna heinte peale pitkali ja maganud nii, et küün põrunud. Poisid suure mehe norskamisest kuuldes roninud tasakeste heinte seest välja, et putku panna. Läinud kõik välja, kuid mis teha! Koht üsna võeras, ei poisid oska kuskile minna. Küll püüdnud nad seda suurt teed üles otsida, mida mööda nemad heinamaale tulid, kuid pole leidnud. Saanudki nad tüki maad ära käinud, arvanud et juba külasse jõuavad, juba saanud jälle küüni juure tagasi. Jäänudki poisid viimaks õue küüni seina ääre ootama, mis sünnib. Kukk laulnud hommiku eeli. Mees karganud küünist välja ja metsa poole. Nüüd poiste silmad nagu kukkunud lahti - näinud kohe, kus küla seisnud. Pole nad edespidi enam kurja vandunud.

E 13557/13558 (12) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Mari Kirspuu, 54 a. (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahatuli Mees tulnud õhtu hilja kõrtsist. Tulnud, tee viinud teda ühest mäekünkast mööda. Mees vaadanud ringi, näinud - sinisekarvaline tuli põlenud määkünka peal. Tuult olnud kauniste, kuid seda sinist tuld pole tema jõudnud liigutada, see põlenud endist viisi. Mees mõtelnud edasi-tagasi, mis tuli see küll peaks olema. Korraga tulnud meele, et see rahaaugu tuli pidada olema, mis sedaviisi põleb. Hakanud aru pidama, kuida sealt enesele raha saaks. "Piaksin ma siit raha saama, küll oleksin siis õige mees." Tulnud temale siis meele, et rahatulest siis pidada raha saama, kui sinna midagi asja saab visatud, siis pidada raha sinna alla jääma. Pole tal raske peaga muud paremat meele tulnud tulde visata kui taskunuga. Võtnud selle taskust ning kõmpinud mäe poole, et seda tulde visata. Kuid rahavalvajad vaimud pole meest tahtnud mäele lasta. Saanud mees juba mäekünka küllele, juba jälle kukkunud külleli ja libisenud tagasi. Viimaks võtnud jõu kokku ja roninud käpuli tule juure, viskanud siis nua tulde, kuid kange jalavägi paiskanud mehe künkalt maha, tükk maad eemale, kuna üks hääl ütelnud: "Selle emaemagi alles sündimata, kellele see raha saab ja sina tahad omale saada!" Selle peale kadunud tuli ära. Kui mees mäekünkale tagasi läinud, leidnud ta nua alt natuke raha.

E 13558 (12a) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Mari Kirspuu, 54 a. (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanal ajal läinud Jäneda mõisa kubjas ükskord öösel õue ja näinud õue peal sinise tule. Toonud kohe kolmekandilise kinganõela ja viskanud tulesse. Tedagi paisatud tükk maad eemale, kuid raha jäänud kaunike kuhi maha. Mees kogunud raha kottidesse, annud muist vaestele, saanud lausa jõukaks. Rahvas jutustanud, et sinna ennevanast sõja ajal varandusi maa sisse maetud.

E 13559/13561 (13) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Mari Kirspuu, 54 a. (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu ilm Kui talvel külmal ajal õige heaste tuiskab, siis ütlevad rahvas: "Täna on päris rahaaugu ilm." Kust aga jumala ilmukesele niisugune nime tulnud, sellest räägib rahvasuu järgmiselt. Tuulisel ja tuisusel päeval tulnud teekäija kõrtsi soojendama. Astunud kõrtsileti ette ja küsinud: "Anna, kõrtsipapa, pool naela, täna on niisugune rahaaugu ilm, et ajab aina külmetama!" Kõrtsmik valanud soovitud jau välja, mõtelnud, mõtelnud, siis küsinud: "Mikspärast sa seda ilma rahaaugu ilmaks hüüad?" Võeras, kes lausa kelm olnud, vastanud: "Kas teie siis ei tea, et täna niisugused inimesed, kelledel julgust ja mõistust on, hõlpsa vaevaga võivad rikkaks saada?" See ajanud kõrtsmiku kõrvad kikki. Hakanud teine meest kohe tellima, et see edasi jutustaks. Valanud mehele omalt poolt poole naela, et siis jutt libedamini käiks. Palunud siis: "Õpeta mind ka, kuida täna võib rikkaks saada." Mees õpetanud: "Täna võib tontide käest hõlpsaste raha saada, sest et nemadki niisuguse ilma eest varjule poevad. Tean, et siingi metsanurgas suure lepa põesa all rahaauk on, kuid pole mul võimalik seda kätte saada - olen vaene mees. Kes rikas, sellele oleks see üsna hõlbus. Tal poleks muud tarvis, kui koguks oma raha nii palju kui temal aga on - mida rohkem, seda parem - ühe karbi sisse, viiks siis, kuna karbi enne kolme okaspuu suitsus hoiaks, õhtal rahaaugu koha peale ja peedaks sinna lume sisse. Hommiku tooks kasti ära ning paneks kolmeks päevaks ja ööks kindlasese kohta. Pärast seda, kasti lahti tehes, leiaks ta kastist poole rohkem raha, kui kastiga põesasse viis. Kuid kahjuks," lisanud mees juure, "olen vaene mees, muidu võiksin heagi summa enesele täna öösel teenida!" Kõrtsmik kuulanud ammuli suuga pealt. Valanud siis veel mehele klaasi õlut hea õpetuse eest. Saanud mees ära läinud, otsinud kõrtsmiks tubli kasti ja pannud sinna sisse hea kähmaka paberiraha. Kogunud siis veel hõbe- ja vaskraha, sest mida rohkem, seda parem. Õhtapimedikul viinud kõrtsmik tuisust hoolimata kasti metsanurka lepa põesasse. Pole tähelegi pannud, et päeval hea nõu andja mees seal samas ligidal tema tegevust hoolega tähele pannud. Kui kõrtsmik oli ära läinud, astus mees põesastikust välja, võttis kasti põesast, korjas raha sealt oma karmanisse ning pani kasti sisse kiva asemele, nii et kast heaste raskem oli kui enne. Läks siis rahaga oma teed. Kõrtsmik aga oli öö otsa rõõmus, nii et rõõmu pärast silmagi kinni ei saanud. Ta lootis palju raha saama. Läks siis, tõi hommiku kasti ära, seda sai aina tassida, nii palju oli raskemaks läinud. Pani siis kasti kolmeks päevaks ja ööks kappi luku taha, et vargad raha järele ei hakkaks himustama. KOlmandamal päeval tegi kasti lahti, kast tühi. Nüüd sai kõrtsmik aru, mis see rahaaugu ilm on.

E 13573 (5) < Koeru khk., Väinjärve v., Aruküla k. - Otto Hintzenberg (1894) R. Põldmäe Eesti naljandid. Mees võitjana sängi all. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mäe Mats olnud vahva mees. Ta olnud küll jõu poolest nõrk, kuid oma naese Kaiega tülitsetes jäänud temale alati võit. Kui nende vahel tüli juhtunud, olnud Matsil esimene asi sängi alla pugeda, kus ta siis täiest kõrist "minu võit, minu võit!" karjunud, ja ega Kai tema käest siis enam võitu ära saanud, kui ta juba sängi all oli.

E 13578 (16) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sukkadega neid pastlaid jalga panes hüpati kolm korda peerukivi peal ja üteldi: "Ühed kingad, üheksad paelad!"

E 13578 (21) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui uut tuba ehitati, ei pandud keerdu palki ukseläve kohta, siis ei pidada suits välja minema.

E 13578 (22) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Esimene puu, mis metsast toodi, märgiti ära ja pandi tua läve kohta, siis arvati suits heaste välja minema.

E 13579 (28) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui maja ligidalt tuul lehtpuu maha murrab, sureb varsti naesterahvas, kui okaspuu - meesterahvas.

E 13580 (33) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui leppadel heaste urvasi kevadel külles on, kasvavad head odrad.

E 13631 (22) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui vanad luuad ära põletatakse, siis saavad vanadtüdrukud mehele.

E 13632/13633 (28) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui varessed hulgaviisi kaseladvas on, siis on kuri (halb) ilm oodata.

E 13633 (32) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui karjavitsal oksad vastapidi ära kistakse ja selle vitsaga elajaid lüüakse, siis hakkavad elajad punast kusema.

E 13635 (38) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui karjane Suure Neljapäeva ehk Reede hommikul enne päikesetõusu väljast laastu- või puupuru teiste magamise ajal sisse toob, see leiab sel aastal rohkeste lindude pesasid.

E 13636 (47) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pange ehk mõne muu veenõu peale istudes peab ütlema: "Jumala peralt selle hingeke, kis uppumise surma on surnud." Sellest ainult saada uppunud hing hingearmu.

E 13637 (50) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Enne palja maa peale mahaheitmist ning enne, kui mõne tiigi või jõe ääres suud pesema hakatakse, ehk kui suupesemise vett välja visatakse, peab enne kolm korda omaette sülgama, siis ei hakkavad maalised ega muud maast tulevad putused (haigused) külge.

E 13639 (60) < Tarvastu - Joh. Vaine (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sügisel puud kaua lehtis seisavad, siis seisab kevadel lumi kaua maas.

E 13639 (63) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Enne joomist peab joogi peale puhkuma, siis ei hakka mitmesugused veehaigused külge.

E 13639 (64) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes magades alla kuseb, seda peab tuulivitsakimbuga (iseäraline kähar puuoks) pekstama, siis jäeb allakusemine järgi.

E 13642/13643 (1) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tulihännas Peremees ja poiss tahtnud kaheksi Pärnu konturi aita tühendama minna. Nad otsinud kaheksi hagariku alt kaks vana searuhit, viinud neid Otsa külas seisva suure kuuse otsa ja säädnud neid ilusaste kuuseoksade peale, ruhvede otsad Pärnu poole. Mõlemad istunud ruhvedesse. Peremees ütelnud nüüd: "Läki, kuradi nimel!" Ja kohe lendanud tulejoon kuuse otsast minema. Poiss ei pannud peremehe sõnu heasti tähele. Ta ütelnud: "Läki, jumala nimel!" Kui ta neid sõnu ütelnud, langenud ruhi ühes poisiga kuuse otsast maha. Peremees vaadanud tagasi ja näinud, et poiss ühes ruhvega kuuse otsast maha kukkunud, ta käänanud silmapilk tagasi, läinud poisi juurde ja tõrelenud kangeste, et ta tõisigi oli hüüdnud. Poiss olnud pool hingetu, kui peremees teda kodu viinud. Peremees ei jäänud kodu. Tema roninud uueste kuuse otsa ja muud kui tulihända. Külarahvas vaadanud järele, tulihänd kadunud ikka Pärnu poole. Hommikul alles oli peremees kodu jõudnud. Ta oli sealt palju kallist kraami toonud. Ainult riided, mis kaasa toodud, olnud väha ära kõrbunud.

E 13644/13645 (2) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (194) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Seitse venda kirikus Ühel pühapäeval läinud seitse venda korraga kirikusse. Nad olnud enne hulgani kodus tülitsenud ja nüüd tahtnud seda kirikus andeks paluda. Enne ei olnud nad seitsmekesi korraga kirikus käinud, täna olnud esimene kord. Kui õppetaja lugenud, ohkanud nad väga rohkeste. Kõige vanem vend mõtlenud: "Enne vajuks küll siinsammas kirikuga maa alla, kui veel kodu minna, sest ega vennad seal ometi rahu ei pea." Kui ta seda mõtlenud, vajunud kohe kirik ühes kirikulistega maa alla, kuhu veel suur sügav auk järele jäänud, kus suve kuivaga aga vett küll sees on, aga vihmastel ja vesistel aegul päris kuiv on. Kirikukell ei vajunud ühes kirikuga mitte maa alla, see kukunud aga tornist ligi kaks versta kaugele sooheinamaale pajupõesasse, kus ta aga praegusel ajal aales helisevat. Nüüd kuuldavat tema healt pühapäeva ja neljapäeva õhtutel ka veel ja see tunnistavat veel seda kiriku langemist. Sellepärast on ka nüüd rahvas pühapäeva järel neljapäeva õhtut pidama ja pühitsema hakanud ning ei tee tööd sel õhtal.

E 13647/13649 (4) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Maaarst. Ühel õhtul läinud keegi vana naene allikale vett tooma. Kui ta kruusi täis võtnud, tahtnud siis sellega kodu tagasi minna. Korraga liikunud põesa oksad ja sealt astunud õige hall vanakene välja. Tema juuksed ja habe olnud valged kui hõbe, silmad elavad, riided tumedad hallid ja peas kannud laia roostekarva kaapkübarat. Vanakesel olnud õige suur raamat kaenlas. Kui ta naesele ligi saanud, hakanud siis sellega tasaselt ja mahedaste kõnelema. Viimaks istunud teeraa äärde suure kivi peale maha, võtnud raamatu põlvede peal lahti ja lasknud naest sealt üht värsikest lugeda. Kui naene salmikese ära lugenud, siis pannud vanamees raamatu kinni, tõusnud istumast ülesse ja läinud tuldud teed tagasi. Naene läinud kodu. Seal mõtlenud ta: "Ma pean katsuma, kas tõsi on, mis vanamees mulle õpetas. Külas olnud üks mees ammu maas surma vaakumas, aga ei surnud ära kah. Naene teinud rohud nii valmis nagu vanakene oli õpetanud ja läinud siis külasse. Ta arstinud seda oma rohtudega ja läinud kodu jälle tagasi. Mehe valu olnud sel silmapilgul kadunud. Kolm päeva läinud mööda ja mees koguni terve nagu purikas Palupera jões. Jutt lagunenud ümberkaudu laiali ja kõigest küljest jooksnud naese juurde rahvast abi paluma. Nüüd olnud alles naesel tegemist. Keda ta kodus vaatamas käinud ehk kellele ta rohtu annud, need saanud ikka kohe terveks. Naene elanud sel kombel väga rikkaste. Kui ta maas suremas olnud, siis õpetanud ta seda arstimist oma lastele, need jälle edasi oma lastele ja nii kaugelt kuni siiamaale olla sellest maa-arstid saanud.

E 13649/13653 (5) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks ussi Ühel pühapäeval kui keegi naene kirikust armulaualt oli tulnud, ajanud ta oma meest metsa vihalehesid tooma, sest et tööpäeval ei olnud neil kumbagil aega minna, siis pidivad mõisateole minema. Mees ütelnud: "Mina täna küll ei läha, ehk saab vahest mõnel tööpäeval mõni tund aetga, toon siis muidugi." Ja mees ei läinud ka. Naene mõtlenud asja veeri-ääri mööda läbi ja viimaks läinud isi metsa vihalehessid tooma. Olnud ees õhtu, kui naene lehesse seljatäie valmis oli lõiganud, astunud ta sellega metsast välja. Metsa ääres viskanud ta lehese seljatäie maha ja istunud sinna peale, et väha hinge lõõtsutada, aga korraga näinud naene - metsast astunud üks hall mehikene välja, kuldkepp olnud tal käes. Ta tulnud naese poole ja naene ei pannud ka seda suuremat imeks. Kui hall mehikene õige naese ligi jõudnud, ütlenud ta: "Kuule naene, et sina pühapäeval tööd oled teinud, mida sa aga tööpäeval ära oleks võinud teha, siis panen ma sulle kaks asja ette, mida sa selle trahviks kandma pead. Kumba tahad sa, kas üheksas aastaks voodisse või eluks ajaks kaht last rinna otsa imema? Vali neist nüüd." Naene ehmatanud esiotsa ära, aga viimaks, kui oli näinud, et ta tõeste süüdlane oli, sis hakanud ta oma pattusid andeks paluma. Aga neid ei võetud kuuldagi. Hall mehikene ei nõudnud muud, kui ainult nende kahe küsimuse peale vastust. Kui naene pikkalt aega viivitanud, saanud hall mehikene õige kurjaks ja küsinud viimaks nii mõjuvalt, et naene kohe käsku täitnud. Naene palunud eluks ajaks kahte last rinna otsa imema. Ta arvanud, et see liig olla üheksaks aastaks voodisse minna ja kes pidi siis veel õnnetumate laste eest hoolt ja muret kandma. "Seda pead sa saama!" ütlenud hall mehikene ja kadunud ära paksu põesastiku sisse. Ainult suure tuule kohin kostnud veel naesele kõrvu ja pea vaikinud ka see. Naene tõusnud üles, jätnud vihalehesed sinna ja läinud ära kodu. Väravast õue astudes tunnud ta rinnas imelikku raskust. Ta läinud tuppa ja heitnud koikusse magama. Lapsed mõtlenud, et ema haige on, aga ema ei olnud sugugi haige. Tõisel päeval, kui päikene juba ülesse tõusnud, ärganud ka naene unest. Ta tunnud oma rinnades nagu imeks seal keegi. Naene võtnud särgi eest lahdi ja vaadanud. Aga ta ehmatanud ära - tema rindade otsas imenud kaks nõelavat ussi. Pika minestuse järel hakanud naene jälle viimaks toibuma, ta teinud ka aeg-ajalt kõik töö ära, aga nõeluvad ussid olnud ikka teda piinamas. Kui nad rinnadest oma tahtmise ära imenud, siis läinud kumbagi oma poole külge kaenla alla, kiskunud seal rõngaks ja maganud nii. Iga päev käinud nad kolm korda imemas. Naene kannud ussisid kuni surmani, aga peale surma kadunud nad ära. See olnud trahviks, et pühapäeval tööd ei tohi teha.

E 13653/13657 (6) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks tuld Ühel õhtul näinud mees Marumäe peal kaht tuld paistivat, ta ei pannud sellest suuremat tähelegi. Mees mõtlenud selle õitseliste tule olevat. Tõisel õhtul näinud ta jälle sealtsamast rahatuld paistvat. Ta silmitsenud seda üle akna hulga aega, et aga sealt midagi aru saada ei olnud, siis heitnud mees viimaks magama, aga tuled paistnud aknast sisse just tema sängi kohale seina peale. Ta võtnud nõuks ja matnud akna kinni. See aga ei tähendanud midagi, tuled paistnud ikka riidest läbi tema sängi kohale. "Mis pagan seal siis õige on, ma lähen vaatama!" ütlenud mees. Tõusnud sängist üles, pannud riidesse ja sammunud uksest välja Marumäe peale. Uksest natukene maad kaugemale minnes, näinud mees veel tulesid, aga siis kadunud nad nii ära, et mees isigi ei teadnud, kuhu. Mees käinud küll Marumäe peal ära, aga tulesid ei olnud enam kusagil näha. Mees läinud kodu tagasi ja heitnud uueste magama. Teisel õhtul näinud mees jälle Marumäe peal kaht tuld ja kolmandamal õhtul ka. Nüüd katsunud ta uuesti tuledele ligineda, aga ikka seesama palk, mis esimesel korral. Ta läinud jälle kodu tagasi. Hommikul läinud mees Marumäele tulede haisu tõmbama, leidnud aga sealt paiguti põlenud süse ja ühest kohast mõned hõberahad. Ta võtnud nõuks seda asja nõiale kõneleda. Nõid õpetanud kohe: "Mine metsa puid raiduma ja raiu nii kaua kuni üks laast sulle vingudes mööda kõrvu lähab. Siis võta see laast ja pane oma taskusse, siis ei saa sind ükski nägema ja sa võid sel viisil Marumäele jõuda. Ka keegi muu inimene ei saa sind siis nägema, kui sul see laast taskus on. Teisel päeval läinud mees kohe metsa puid raiduma, ta raidunud kuni õhtuni ja ei leidnud ühtegi laastut, mis vingudes mööda kõrvu oleks läinud. Raidunud tõise päeva, ei saanud siis kah. Raidunud veel kolmandama päeva, siis alles saanud laastu. Ta pannud kohe selle taskusse ja katsunud küla karjast mööda minnes proovi, kas koerad näevad või ei, aga koerad ei näinud meest haisugi. Mees oodanud nüüd päeva loojaminekut. Kohe, kui ilm pimedaks läinud, paistnud jälle Marumäe pealt kaks tuld. Mees pistnud kohe laastu taskusse ja läinud nüüd õieti vaatama. Mida lähemale ta jõudnud, seda suuremalt paistnud talle tuled silma. Viimaks jõudnud mees õige ligi ja näinud, et need mitte tuled ei ole, vaid kulla-ja hõbedaraha hunnikud. Vanasass kõndidnud isi ümber rahakuhjade, suur labidas käes ja kühveldanud neid koomale. Mees mõtlenud: "Ma katsun, ehk saan neist mõne võtta." Kuida mõeldud, nõnda ta ka teinud. Aga seega olnud ta eksinud. Kui ta oma käe rahakuhjasse pistnud, kadunud need eest ära nii kui tina tuhka ja mees, vaene, läinud tühjalt tagasi kodu. Ta hakanud viimaks mõtlema, mil viisil sealt raha kätte saada. Uuesti läinud siis nõia juurde nõu küsima. Nõid annud ühe kinda, käskinud selle kätte ajada, sest siis võida küll raha kätte saada. Mees teinud ka nii. Nüüd ei takistanud teda keegi. Ta toppinud raha taskud täis ja läinud siis kodu. Oh, kui ilusad kullatükid need olnud! Tõisel õhtul olnud mees jälle ootamas hobusetork kaelas nagu vähjulane. Ta oodanud, oodanud, aga tulesid ei tulnud enam nähtavale. Oodanud tõisel õhtul - ei siis ka. Astunud veel edasi - aga ei ühtegi. Tulesid ei nähtud enam. Viimaks mõne päeva eest läinud mees neid rahasid vaatama, mis ühel õhtul toonud oli, aga need ei olnud enam rahad, need olnud ainult kase-ja haavalehed.

E 13658/13659 (7) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vastakõla Kord oli ema lapsega metsa seeni otsima läinud, laps jooksnud alati ema juurest ära seentele järele, kui ta neid kusagil näinud. Niiviisi korjanud ta põlle seeni täis ja viinud ema korvi sisse. Läinud jälle uut põlletäit tooma. Sel viisil jõudnud emast hulga maad kaugele. Kui rta põlle seeni täis korjanud, tahtnud jälle ema juurde tagasi minna. Ta marssinud mööda metsa edasi ja tagasi, aga ei leidnud ema enam kusagilt kätte. Laps olnud ära eksinud. Ka ema, kui ta aru saanud, et laps ära kadunud, hakanud ta teda otsima. Otsinud, otsinud, aga ei leidnud. Pisar silmis leegutanud vaene ema metsi ja laanesid mööda, kuni õhtuni, aga laps jäänud ikka kadunuks. Ema läinud kodu. Seal ta oma õnnetust tõistele ja nüüd läinud kõik kadunut otsima. Küll nad huikunud ja otsinud, aga kõik olnud asjata. Iga kord, kui ema huiganud, kõlanud lapse heal metsast vastu; läinud heale poole ja huiganud jälle, nüüd kostnud heal tõisest küljest. Küll huiganud, küll otsinud, aga kõik see olnud ilmaaegu. Sest ajast olla healekõla metsale juurde jäänud, see olla kadunud lapse healest.

E 13669/13671 < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jaanitulelised Ennemuiste tulnud vaene tütarlaps ühel jaanilaupäeva hilisel õhtul heinamalt koju. Poole tee peal keeranud ta teelt kõrvale ja tahtnud läbi metsa otsekohe minna. Mets olnud aga paks, tütarlaps eksinud sinna ära ega ole oskanud enam kuhugi minna, ei koju ega saa metsast välja ka. Ümber eksides näinud ta korraga läbi metsa vilkuvat tulepaistet. Tütarlaps pidanud seda jaanituleks ja hakanud siis ka sinna poole minema, et ometi ükskord inimestesse saada. Kui ligemale jõudnud, näeb ta, et tule ääres kolm meest on. Kõige vanem nendest, halli habemega vanakene, istunud tule ääres käsipõisakile, kuna kaks nooremat aegajalt tulele puid peale pannud ja siis jälle raudkühvlitga tulesüsi tõstnud ja liigutanud. Ehk tuli ja mehed küll natukene iseäralikud, sellegipärast pidanud neiukene neid jaanitulelisteks. Astunud teretades meete juurde, jutustanud, et ta ära on eksinud ja palunud siis enesele õiget teed juhatada. Mehed võtnud kõik sõbralikult tütarlapse teretuse vastu, kuulanud osavõtlikult ta eksimise lugu ja kui viimaks tütarlaps omale teed palunud juhatada, tõusnud halli habemega vanamees püsti ning näidanud ja juhatanud, kust jälle õigele teele võib saada. Siis öölnud ta veel: "Neitsikene, tõsta oma põll ülesse!" Küsivalt vanamehe otsa vaadates tõstnud see oma põlle ülesse ja jäenud ootama. Kaks nooremat meest võtnud kohe kühvliga tulest tuliseid süsa ja visanud tütarlapsele rüppe. Tütarlaps kiljatanud hirmu pärast, kartes et sööd tema riided ära saavad põletama. Vanamees aga öölnud sõbralikult: "Ära karda ühtigi, ega sööd sind ei põleta! Hoia aga põll hoolega kinni." Ning nüid visanud talle nooredmehed veel kumbki paar korda kühvliga süsi rüppe. Siis öelnud vanakene: "Nüid võid koju hakata minema, aga hoia hoolega põlle ja ära vaata enne kordagi rüppe, kui koju oled saanud." Saatnud veel tütarlast natukene maad ja läinud siis jälle tule äärde tagasi. Tütarlaps, kõige selle luo üle ehmatanud nagu poolsurnud, mõelnud ikka: "Küllap riided hakkavad varsti põlema." Aga ei hakka ühtigi. Jõuab viimaks koju ja hakkab kohe vaatama, mis tal nüid põlles on, sest sööd oleks ometigi pidanud põlema hakkama. Laseb põllest lahti, kõlinal kukub midagi maha. Hakkab vaatama ja näeb nüüd: kõik on selge kuld-ja hõberaja, süsi ei ole olemaski. Nüid vast sai ta ka aru, et need kellegi õiged jaanitulelised ei olnud, vaid koguniste salavaranduste hoidjad, sest jaaniöösel olla kõik vanaaegsed salavaranduse koopad maa peal lahti ja nähtavad ning hiilgata jaanitule näul, kust siis neile õnnelikkudele vara ja rikkust jägatakse, kes nende juurde juhtub. Ka see vaene tütarlaps oli nüid korraga rikas ning võis, kui õnnelaps ja suure varanduse omanik rahuga ja mureta elama ja häid päivi pidama hakata. Küllap elab ehk veel praegust, kui ta mitte ära pole surnud. Küll läinud veel mitmed, kes seda lugu kuulda olivad saanud öösetel ja jaaniöödel seal metsas uitamas, et ehk trehvaks ka sarnatse salavaranduse hoidjatega kokku. Aga võta näpust, ei sarnane asi otsitav ole! Õnn saab sellele osaks, kellele ta loodud on, ta otsib ise oma lapse ülesse ja annab talle naeratades suud.

E 13672/13673 (1) < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jutukesed näkkidest vanal aeal olivad kord kolm küla karjalast oma karjadega kuskil jõeäärsel heinamaal. Sügisene päev oli ilus ja loomad sõivad rahuga magusat ädalarohtu, kuna karjalapsed ise rõemsaste jõekaldal mängisivad ja kigatsesivad. Varsti näeb üks karjalastest, et nende karja hulgas suur kena kasvuga hall täkk on, ei tea kust tulnud, sööb aga edasi. Ta ütleb ja näitab seda teistele ja nüid lähevad kõik täkku ligemalt vaatama. Täkk on tõeste suur ja lihav ja ütlemata kena kasvuga. Ta on vist kuskilt lahti saanud ja ära jooksnud, sest päitsed on tal alles peas. Täkk on hästi julge, laseb karjalapsed enese juure tulla ja on ka sellega rahul, kui need teda päitsetpidi edasi talutavad. Viimaks ronib üks täku selga, ka sellega on täkk rahul. Seepeale ronib teine poiss ka täku turjale. Kolmandamal ei näi aga seal enam hästi ruumi olema, sellepärast küsib ta teistelt: "Kuhu kohta mina nüid istun?" - "Istu sina näki nägarate peale," vastas üks seljasistuja naerdes. Vaevalt oli see sõna ööldud, seal kargas täkk ühe krapsuga ülepeakaela jõkke ja oli kadunud ja jäi kadunuks. Poisid kukkusivad õnneks veel kaldal täku seljast maha ja peasivad sedaviisi uppumise surmast. Nüid saivad nad ka aru, et hall täkk keegi muu ei olnud, kui näkk, kes jõest hobuse näul nende karja hulka oli tulnud. Kodu tõendasivad vanad inimesed, et hall täkk vististe näkk oli, sest näkk ei sallida seda mitte, et teda nimepidi saab nimetatud. See nimi "näkk" pidada tal sõimunimi olema.

E 13673 (2) < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord läinud vana Kadapiku Jaan Lohja järve taha metsa kõndima ja tulnud siis ka nimetatud järve kalda ligidalle. Järve kaldal näinud ta üsna enese ligidal üht noort naisterahvast ennast pesemas. Vanamees pannud seda asja võeraks ja mõelnud, kes naisterahvas see siin ometegi pesemas on. Ta jäenud salaja vaatama, kus ta siis ometegi läheb ja kes ta on. Nüid pesnud see naisterahvas ennast truuviste puhtaks, siis kuivatanud linaga kuivaks, pannud riided ümber, kamminud pea ilusti ära ja ehtinud ennast kõikviisi pärast, nägi viimaks välja nagu mõni suurtsugu inimene. Kui ta ennast nõnda kõik sai välja ehitanud, siis korjanud ta kõik oma kuivatamise linad, pesukäsna ja seebi enese kätte. Siis pannud ta käed ettepidi ja lasknud nagu merelind pea eel otseti kaeldalt järvesse, vesi löönud kahelt poolt kokku ja ei enam kedagi näha. Siis vanamees saanud aru, et see näkk oli.

E 13673/13674 (3) < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jälle ükskord läinud kaks tüdrukut Nike järve äärde jalutama. Seal tulnud üks võeras tundmata tüdruk neile kolmandaks seltsiliseks, kumbki neist pole näinud, kust ta nende juurde tuli. Võeras tüdruk olnud väga sõbralik nende vastu ja viimaks hakanud tellima ja paluma teist tüdrukut endal peast täisid otsima. Tüdruk ei ole olnud ka mitte kade, istunud maha ja võeras pannud pea tema rüppe ning teine hakanud truuiste ammetisse. Aga see teine tüdruk, kes pealt jäänud vaatama, pannud tähele, et võeras oma sõrmed tasahiljukesi tema kaaskäija vöö vahele ajas. Kui ta seda näinud, pannud ta seda võeraks, võtnud enese nua taskust ja pannud ka enese seltsilise vöö vahele selja tagant terava nuatera ja pidanud ise nuapeast kinni. Seal karganud korraga see võeras tüdruk maast püsti ja tahtnud tüdrukut enese järele tõmbata, aga teine tüdruk tõmbanud selja tagant nuaga vöö läbi. Võeras tüdruk läinud suure pahinaga järve ja kadunud sinna ära. Siis saanud tüdrukud jälle aru, et see näkk oli. Tüdruk tänanud oma seltsilist, et ta oli mõistnud vöö katki lõigata, sest muidu oleks näkk teda ära viinud ja järve uputanud.

E 13674/13675 (4) < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord jalutanud ühel jaaniöösel üks noormees sellesama Nike järve ääres. Järv olnud kerge uduga kaetud, nii et ühelt poolt äärest teist kallast mitte võimalik pole näha olnud. Äkitselt kostnud kaunis leuluhääl nooremehele kõrvu. Noormees jäänud vaatama ja kuulatama, ei ole aga kuskil kedagi näinud. Kaunis laul kõlanud ikka edasi ja häälest võinud tunda, et laulja naisterahvas on! Varsti solisenud järves vesi ja ka veike paat tulnud udu seest nähtavale. Paadis istunud noor ilus neiu, laulnud ja juhtinud oma sõiduriista otsekohe kalda poole, sinna kus noormees seisnud. Üsna kalda ligidal jätnud ta paadi vaiksele veepinnale seisu, pannud mõla käest ära ja laulnud siis edasi, nii et mäed ja metsad vastu kajanud. Neiu laul olnud ärarääkimata kena ja südamelik, vahest kõlanud piiramata lustilikult, siitsamast jälle nii kurvalt ja haledalt, et tahab südame seest välja kiskuda. Imestanud noormees vaadanud ja kuulanud seda kõik sõnalausumata pealt, sest nii kõlavat laulu ja nii ilusat neiut ei olla ta veel eluaealgi kuulnud ega näinud. Nii läinud juba tükk aega mööda. Ei neiu ole enam paati paigastkgi liigutanud, vaid laulnud aga ühtesoodu edasi. Korraga kostnud kuskilt kuke kesköö laul. Neiu jätnud kohe oma laulu katki, võtnud mõlad kätte ja sõudnud sinnapoole tagasi, kust tuli. Kui paat juba nooremehe silmist kadunud olnud, siis paistnud veel tüki aega kesk järve nigu kuuvalgus läbi udu. Alles hommiku eel kadunud see valgus ära ning nüid olnud jälle kõik vaikne ega ole enam midagi kuulda ega näha olnud. Pärast rääkinud noormees seda lugu mitme teisele ja enamiste kõik arvanud, et see vististe keegi muu ei võinud olla, kui näkk oma petise lauluga, sest näkk istuda sagedaste jõe ehk järve lainetel ja meelitada ilusa lauluga inimesi enese juurde, keda ta siis, kui kätte saab, kas ära viib ehk jälle ära käägistab. Sest aeast kadunud selle nooremehe südamerahu ära. Kena neiu ja tema laul seisnud ööd ja päevad tema meeles. Enamiste iga õhtu tõtanud ta korraks järve äärde, vahest üksi, vahest sõpradega seltsis, aga ei ole enam neiut näha saanud. Sedaviisi läinud aasta mööda ja jälle olnud jaanilaupäev käes. Ka sel õhtul läinud see noormees sinna järve äärde, aga läinud ka igaveste, ega ole enam tagasi tulnudki.

E 13686/13696 < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kännukaevaja Vaene saunamees käis iga päev metsas kändusid kaevamas. Kaevas kännud maa seest välja, lõhkus lõhki, ladus sülda ja teenis nii omale igapäevast leivapalukest. Tema rikkus olivad ta hea naene kahe lapsega kodusaunas ja ta igapäevased tööriistad: labidas ja kerves, mille abil ta ennast ja oma veikest peret toitis. Muud ei ühtigi. Ühel päeval hakkas ta suurt kändu välja kaevama. Kännu all oli suur kivi, mis peale sugugi ei paistnud. See oli tarvis nüid eest ära võtta. Mees hakkas labidaga kangutama, kangutas, kangutas ja labidas läks katki. Mis nüid teha? Mehel oli üsna nutt varaks, sest ilma labidata ei olnud võimalik läbi saada, kui ta tööd edasi tahtis teha. Ja see just ta ainukene leivapalukene oli ja uue labida ostmise jauks ei olnud tal kopikatki raha. Ta istus tüki aega nukra meele ja poolvesiste silmadega. Siis hakkas uueste kännu kallal tööle. Katsus puuga kivi välja kangutada, mis aga paigastki ei liikunud. Siis võttis kerve ja hakkas kännu juurikaid katki raiuma. Seal juhtus uus õnnetus: kerves läks vasta kivi ja tera eest maha, kohe lõhki ja igapidi puruks tükkideks katki, nii et tast enam midagi ei võinud saada. Kännukaevaja lugu oli nüid hoopis hale. Ta tööriistad olivad mõlemad katki. Mis pidi ta peale hakkama? Kellega edespidi tööd tegema ja millega ennast ja oma peret toitma ja katma? See oli vaesemehele ühekorraga liig! Kurva meelega istus vaene töömees kännu otsa, vaatas katki läinud tööriistu ja lasi mõtted ringi, mis nüid peale hakata ning kust uut labidat ja kervest saada? Just sellel silmapilgul kuulis ta oma jalgade all imelikku krõbinat ja just nagu oleks maa liikunud. Ta kargas kohkudes püsti ja mis ta nägi, oli väga imelik. See kivi, keda kangutades ta oma kerve ja labida katki oli teinud, liikus iseenesest ja tõusis pikkamisi maa peale välja. Nüid nägi kännukaevaja, et see mitte kivi ei olnud, vaid ümmargune vaskkatel. Sügav mustav auk tuli nähtavale, kust ta välja kerkis. Seepeale võtsivad ühed tugevad käed augu servast kinni ja halli habemega vanamees ronis august ülesse. "See on kõik su oma süi, et su labidas ja kerves katki läksivad," ütles ta kohkunud kännukaevajale. "Eks sa olnud ettevaatlikum, siis oleksid näinud, et see mitte kivi ei olnud. Sa, hooletu inimene, tahtsid mu maja katukse sisse taguda ja oleksid siis vist röövima hakanud. Sellepärast lasin su tööriistad katki minna, et sa mulle kahju ei saanud tulla tegema. Sa oled aga vaene mees, sellepärast halastan su peale ja annan sulle seekord andeks!" Nüid lõi vanamees pahema jala kannaga kolm korda katkist labidast ja siis nõndasamuti katkist kervest ja mõlemad saivad terveks. Siis võttis ta katla maast selga, hüppas sinna auku, kust välja oli tulnud ja vajus kange kohinaga alla. Auk kadus isenesest ära ega olnud seal mõne silmapilgu pärast enam midagi näha ega tunda. Kännukaevaja oleks seda nüid varsti unenäuks hakanud pidama, aga suur kivi oli täiesti kadunud, see kivi, kuhu vasta ta oma kerve ja labida katki oli löönud, mis maa seest tulnud hall vanamees pärast jälle terveks tegi. Mees võttis kerve ja katsus raiuda - see oli hoopis teiseks saanud. Nii heaste ei olnud kerves ilmaski leiganud, kui nüid. Puu oli ta ees just kui mädand, ka kiva ega liiva ei kartnud ta sugugi, löö kuhu kohta tahad, igalt poolt tükk tuleb, olgu see kivi ehk puu. Nüid võttis ta labida kätte. Jällegi asi teine, kui enne. Kohe pool jõudu juures ja ega tunnegi kuda teene maa sisse ja kännujuurikate vahele läheb. See asi pani mehe õige mõtlema ning ka kõik tõeks pidama, mis seal juhtunud oli ja ta jättis selle kännu, kuhu hall vanamees alla oli pugenud sinnasamasse, kus ta oli. Nüid tegi kännukaevaja iga päev enam kui pool rohkem tööd kui enne, ja läks sedaviisi mõni aeg edasi. Ta ei rääkinud seda lugu, mis talle juhtunud esiteks kellegile, pärast rääkis naesele, aga see ei teadnud siin ka midagi seletust anda. Kord tuli jälle mees töölt koju. Poole tee peal näeb ta, tee ääres kivi otsas istub vana krimpsus näuga vanaeit, puhkab vist jalgu. "Tere õhtust, eidekene!" ütles talle kännukaevaja, kui tema kohta oli saanud. "Tere, tere, jumalime!" vastas eit köhase häälega, tõstis silmad üles ja hakkas meest tunnistama, kes tema kohta seisu oli jäenud. "Kuhu sa, pojukene, lähed?" pärib eit. "Ikka koju, eidekene, ikka koju. Tulen töölt, näe õhta on käes!" oli vastus. Vanaeit köhatas ja rääkis siis jälle: "Või koju! Või töölt!... Astu, pojuke, ligemalle ja anna oma käsi seie, ma tahan vaadata ja sulle öölda, missugused su edespidesed päevad saavad olema. Tule aga tule, ära karda ühtigi!" Mees andis parema kää eide käte. See hakkas nüid hoolega pihupesast lugema ja tunnistama. Varsti küsis ta teise käe ja luges sealt niisamuti. Sedaviisi vaatas mitmele korrale mõlemaid käsi ja pajatas siis: "Palju on sinu pihusse kirjutatud, aga vähe, mis mina siit ära jõudsin lugeda. Siiski võin ma sulle siit mõndagi teatada, millest sa vist veel midagi ei tea. Sinu möödaläinud elu on enamiste lihtlabane olnud, ainult mõne veikese juhtumisega. Aga edespidi on sul palju uudist ja õnne oodata. Kõik õnnekriipsud, mis eestuleva aea peale tähendavad, on sinu pihus väga sügavad ja selgeste näha, iseäranis paremal käel, mis ikka head tähendab. Veel on kesk õnnekirjasid üks iseäralik kriips, mida igal inimesel mitte ei ole. Kuid kõige nende kirjade hulgast leian ma, et sul kõike oma õnne kätte saades väga palju julgust ja tarka nõu tarvis läheb, mida omale, mu pojuke, aegasaste peaksid muretsema, ilma nendeta ei saa sa mitte läbi, sest kesk õnnekriipsusid on palju segaseid viirusid, mis mitte head ei tähenda. Sellepärast ole aga terane, mu pojukene!" Eit hakkas köhima ja läkastas nüid hulga aega ennegu hinge tagasi sai. Kännukaevaja tahtis juba minema hakata, seal hakkas ta uuesti rääkima: "Pojukene, eks sa taha mulle oma südame pealt midagi saladust oma suuga ilmutada. Ehk on seal veel, mis pihust mitte ei leidnud. Ei see sulle paha tee, kui sa mulle räägid. Ma näen juba su silmist, et sulle vist midagi on juhtunud, räägi aga räägi, pojukene!" palus vanaeidekene. Mehel tuli nüid kentsakas juhtumine kerve ja labida katki minemisest ja terveks saamisest meele ja ta hakkas seda jutustama. Eit kuulas ja kui jutt otsa sai, pajatas ta: "Hea küll, et sa seda mulle rääkisid. Siin võin sind natukene õpetada ja head nõu anda. Sinna kännu alla on vist keegi rikas inimene enne surma oma varanduse ära peitnud, kuhu ta siis nõiduse väel vahi juurde pani, kes seda nüid vahib ja viimaks sellele õnnelapsele jägab, keda ta seda väärt leiab olema. Võibolla, et sinu eestulevad õnnepäevad sealt algavadki. Ära lase siis aega mööda minna, vaid tõtta õnnekivi tabama! Ja kuda ja millal? Seda sa ei tea, aga ma võin sulle öölda. Aga enne pead mulle midagi lubama, kui sind õpetan. Anna üks osa varandust minule, sulle jäeb teda sellegi pärast veel küll. Seal varanduse hulgas on kolm suurt hiilgavat Indiamaa kallistkivi, üks nõiaprill ja ninatubaka toos ja veel üks vana roostetanud võti, anna need ka mulle, siis on meie kaubad koos ja ma õpetan, kuda sa need ja terve varanduse võid kätte saada. See on küll üsna veike ja tüki asi, mis sinu käest nõuan, mu pojuke, eks sa ikka luba." Eidekene jäi vastust ootama ja kui kännukaevaja talle lubas, mis ta nõudis ehk ta küll vanamoori juttu uskuda ei tahtnud, siis hakkas ta õpetama, kuda varandust kättte võib saada. Enne aga kinnitas, et ta seda kellegile ei räägi, ka mitte oma naiselegi. Kui jutt otsas, tõusis eit püsti, jättis mehega jumalaga ja läks komberdades metsa poole, kuna ta veel enne mitmele korrale kinnitas, et ikka kõik nii saab tehtud, kuda tema õpetas. Oma osa järele lubas poole aasta pärast tulla sinnasama kohta, kus täna rääkinud oli. Kuda varandust kännu alt kätte saada, seda oli vanaeit sedaviisi õpetanud: käskinud kolme küla põldudelt üheksa maa õisi korjata. Seal metsas oli allikas, sealt käskinud täiekuu reedel südaöö aeal lähkriga vett tuua, ise annud kolm vahaküinalt ja ühe inimese juustest punutud nööri - need kõik ligi ja siis vanakuu reede õhtul varandust ära tooma. Enne poolt ööd pandagu küindlad kännu juures põlema, siis käidagu üheksa korda vasta päeva tagurbäri või selg eeli ümber kännu ja suitsetatagu üheksa maa õisi. Seepeale pidanud känd kerkima ja varandusekambri uksed lahti minema, kust nüid esiteks hall vanamees ning pärast teised varanduse hoidjad nähtavale tulevad. Neile käskinud ta allikavett lähkrist peale pritsida ja kohe kaduda kõik kui aur ära. Siis pidanud varandusekatel maa peale kerkima, kuhu nüid inimeste juustest nöör ümber tarvis siduda, siis selga ja tulema - ongi käes! Kännukaevaja pidas seda esiteks vanamoori tühjaks loriks, ei tahtnud koguniste uskuda, aga varsti kihutas kulla ja rikkuse himu teda nii kaugele, et kõik tõeks pidas ja selle vastu valmistama hakkas. Peagi oli kõik valmis ja käe, mis seal tarvis pidi minema. Vanakuu reede jõudis kätte ja mees läks õhtul varandust ära tooma. Naesele aga kellegile ei olnud ta sellest veel midagi rääkinud. Kodu oli mehel julgust küll, ei tunnud mingisugust hirmu ega kartust, kui õhtu videviku aeal teatud koha poole hakkas minema, ta lootis kindlaste, et kõik heaste saab minema ja ta tõeste suure varandusega tagasi tuleb. Aga mida kaugemale ta kodunt sai, mida ligemale kännule jõudis, seda vähemaks julgus jäi ja hirm hakkas võimust võtma. Juba hakkas kahetsema ja kaksipidi mõtlema, et seda teed oli ette võtnud, parem oleks võinud kodu rahuliste magada, sest kes teab, mis seal öö aeal kõik näha on ja juhtuda võib. Tema üksipäini, sügisene aeg ja kangest pime. Tuul kohises puu okstes, siit ja sealt oli nagu liikuvaid kogusid näha, kes nagu kedagi salaja varitsesivad või ei tea kuhu tõttasivad, ikka ja jälle ikka oli nagu inimeste häälesid, jutukõminat ja jalaastumist kuulda. See kõik oli nii salalik ja kohutav, et mehe süda vägise kartma lõi. Kuid oli mis oli, aga tagasi ei raatsinud ta siiski pöörata, vaid tõttas viibimata edasi ning jõudiski ka varsti oma teatud kännu juurde. Siin sai ta nagu uut julgust ega pannud enam tähelegi, etta praegult üksipäini öö aeal pimedas metsas on. Kõigel teel polnud midagi juhtunud, mis siis tühja karta. Ta ootas veel vähe aega, pani siis küindlad põlema ja hakkas vanaeide õpetust mööda tööle: ta ei olnud veel midagi ära unustanud, mis see teda oli õpetanud. Kui ta seitsmendat korda ümmber kännu tagurpäri läks ja ikka üheksa maa õisi suitsetas, siis kostis maa alt tume müdin, känd liikus ja hakkas pikkamisi kerkima. Üheksandema käigi korral käis pauk, maa värises ning känd tõusis kõige juurikatega ja vajus teinepoole küllakile, sügav mustav auk jäi sinna kohta järele, kus ta oli olnud. Kõik oli seiemaale korda läinud, kuid hirm võttis siiski kännukaevaja südames võimust ja ta oleks varsti peaaegu jooksu pannud, kui kodu ligemal oleks olnud ehk rahahimu veikesem. Hambad lõgisesivad küll hirmuga suus, aga jäi siiski paigale. Maa põrus ja müdises ikka tumedalt. Korraga paistis hall vanamees oma pea august välja, tal oli põlev tõrvalont käes ja vaatas kurjalt ümber. Kännukaevajal tuli vanamoori õpetus meele. Võttis allikavee, mis ta lähkrist kappa oli valanud, kastis viha sisse ja raputas vanamehele vastu silmi, enne kui ta veel sõnagi sai lausuda. Kohe kadus vanamees nagu poleks teda olnudki. Nüid hakkas august sinine tuli ja suits välja käima, misläbi varsti ümberringi hirmus palavaks läks. Tulega ühes tulivad kõiksugu hirmsad elukad, poolinimese, poollooma moodi ja ei tea kelle sarnane veel mõni oli, kõigil aga suured sarved peas, pikad sabad taga ja rehepulgasugused hambad suus - kohe kõik päris põrgulised. Eks nad ikka olnud kuradid või vanadpaganad, mis nad muud olivad! Suure hirmu pärast sai kännukaevaja veel vaevalt nii palju, et kastis viha vette ja hakkas tulde ja elukate peale vett raputama, kes nüid kõik tema peale tormasivad. Esiteks ei saanud ühtigi aru, kas keegi neid vähendas või kasvatas, sest uusi tuli ühtepuhku juure. Mees raputas surmahirmuga vett, ära jooksma ei julgenud ta hakata, sest vanadpaganad oleksivad ta ometegi kätte saanud ja ei tea, mis teinud. Tüki aea pärast oli ka näha, et vesi neid vähendab, uusi ei tulnud enam ja vanad hakkasid otsa saama, ka tuli ja palavus jäivad vähemaks. Nüid ühekorraga tõusis suur katel august välja kaldale, ta paistis selgest vasest olema. Kohe kogusivad ülejäenud kurjadvaimud katla juure ja jäivad hambaid irvitades vahtima. Kui nad aga mõne sapsu vett vastu silmi saivad, kadusivad kõik, et polnud ühte ainust kuskil näha. Päris vaikne asi oli varsti. Kõik põrgulised ja müra oli kadunud, känd vajus oma koha peale tagasi, ainult katel oli veel üksi järele jäenud. Oli näha, nagu poleks seal midagi juhtunud. Kännukaevaja lõdises veel ikka hirmu pärast ehk küll midagi hirmutavat näha ei olnud. Üks vahaküindla otsakene põles veel, teised olid juba lõppenud. Öö oli kottpime ja tuul kohises, kõik niisama kui enne. Mees vaatas katelt, katsus kergitada, aga ei jäksanud, oli hirnmus raske. Teada ei võinud, mis seal sees oli, sest kuskil polnud auku ega ust, kust sisse oleks võinud vaadata. Tõsta teda ei jäksanud, lahti ta ennast kuskilt ei annud, tervelt pidi ta siit saama ära viidud, aga kuda? Seal tuli tal vanamoori antud inimese juustest nöör meele. Ruttu võttis ta selle ja sidus ümber katla, kastsus siis kergitada ja ennäe imet, katel oli nüid nii kerge, et ta teda parajaste selga jäksas võtta ja ka kanda. Natukene enne hommikust koitu jõudis ta katlaga koju, peitis tua ligidale metsa ära ja läks tuppa magama. Hommikul hakkas naine ta käest pärima, kus ta öösel käinud? Tema arvanud ikka, et mees läks õue oma asju toimetama, aga ei tule ega tule tagasi, ei tea, mis nii kaua väljas teeb. Ei tahtnud küll esiteks öölda, aga kus ta parata sai, muud kui rääkis välja. Naene ajas kui mustlane peale ega jätnud enne järele, kui kõik teada sai. Ka sedagi rääkis mees talle ära, kuda kord kerves ja labidas katki läksivad ja hall vanamees nad pärast terveks tegi, kuda siis vanaeit ta kätt vaatas ja juhatas, mil viisi salavaranduse kätte võib saada, ja nõnda edasi terve luo kuni täna hommikuni. Peale seda jutustamist tundis mees, et tema süda nagu oleks valutama hakanud. Läks selle peale ruttu uksest välja ja lubas varandusekatla tuppa tuua. Naene ei tahtnud seda imejuttu küll heaste uskuda, jäi aga nüid siiski rõemsa lootusega ootama, mis mees tuppa toob. Kaua aega läks mööda, ennegu mees tagasi tuli, aga tühjalt. Ta otsinud kõige aea katlat, aga ei ole seda enam kuskiltki leidnud. Selle koha leidnud küll ülesse, kuhu oli ta pannud, kuid seal pole enam midagi olnud. Nüid läksivad naesega mõlemad otsima, aga kõik asjata, oli kadunud ja jäi kaduma. Vist ehk viis mõni ära, sest inimese juustest nöör, kellega ta teda kandis oli külge jäenud, mispärast teda igaüks kergeste selga võis võtta ja sinna minna, kuhu tahtis. Võibolla, et varastas vanamoor ise katla ära , sest ta lubas poole aasta pärast tagasi tulla, aga ei tulnud ühtigi, ei siis ega millalgi enam. Mehel oli oma kautatud õnne pärast hale meel, nii et nuttis, mis küll midagi ei aidanud. Kõik suur varandus oli kadunud ja jäi kadunuks. Nüid ei olnud tal jälle muud, kui oma endiseed tööriistad: labidas ja kerves, millega sest aeast väga hea tööd oli teha, kui hall vanamees neid parandas ja see headus ja jõud ei kadunud neist enam iialdeski. Ta oli jälle kännukaevaja nagu ennegi. Käis iga päev kändusid kaevamas ja teenis nii enesele ja oma veikesele perele igapäevast ülespidamist ning elas üsna õnnelikult. Kord käinud ta veel targa käest küsimas, kas see mitte ei teaks, kes tema leitud varanduse ära varastas või kuhu ta sai. Tark pole aga midagi välja saanud. Katsunud kõik oma kunstid läbi ja käskinud teda siis lindude keelt õppida. Üksi sel viisil pidanud veel võimalik olema teada saada, kuhu suur varandus kadunud. Lindude keelt pidanud siis selgelt õppida, kui kaarna munad ära saavad söödud. Kas kännukaevaja kaarna munad ära sõi, linnukeele selgeks sai ja oma varandusekatla ülesse leidis, sest ei ole enam midagi teada.

E 13704/13706 < Saarde khk., Jäärja k. - Jaan Jakobson < Leena Mõttus (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Soolaniit ja Taavetisoo Kirbla valla teiste talude ja üksiklase Lukone talu vahel on mõisa mets ja heinamaa. Korra elanud vanal ajal nimetud vallas üks vanamees nimega Taavet, kes oma ülespidamist niisama rahva käest saanud lusikate ja luua tegemiste jne. eest. Ühel päeval, kui ta neid jälle Lukona talusse viinud, jäenud teine õhtu peale kodu minema. Olnud parajaste kuu täis ja selge ilm. Astunud siis kepi najal kodu poole soolakotike, mida ülemal nimetud asjade eest antud, seljas. Korraga näeb enese eee metsa vahel helesinine tuli maas virisema. Lähemale jõudes silmab, et tule juures üks mees raha loeb. Teisest hunnikust, kes sinise tulena põleb teise käega lugedes: "Üks - kaks - kolm -neli - viis - kuus - kümme täis! Üks - kaks - kolm -neli - viis - kuus - kümme täis!" ja paneb teisesse hunnikusse. Et inimene ligidal pealt kuulmas, siis ei oskada kuri enam lugeda kui üle poole - ja juba kümme täis. Vanake vaadanud tüki aega pealt, siis ei ole paremat nõu leidnud kui viskanud oma soola äraloetud hunniku peale ja ütelnud: "Õnnista ka mind!" Seal ütelnud kuri talle järele: "Sa ei pia nii kergeste siit peasema!" Eksinud siis vanake keige öö läbi pehmes soos, paksus paju raatsitus. Riided olnud seljast katkenud kuni viimaks jõuetult sinna ühe põesasse maha sadanud. Meelemõistusesse ärgates olnud päike juba kõrges. Öösise tuleaseme juurde vaatama minnes leidnud teine teise hunniku, kuhu ta soola peale visanud, kuld- ja hõberahana alles olevat. Vanake saanud siis rikkaks meheks. See metsavanguke ja selle kõrval mõne vakamaa suurdune pehme, pajudega soo kannab tänapäevani rahvasuus nime Soolanlit ja Taavetisoo. Seal, kus kuri raha kuivatanud on veike kingu moodi koht, kus rahva jutu järele kalmet olevat. (Sõa- ehk katkuaegne matusepaik.) Mälestuse järele Leena Mõttuse suust.

E 13725/13726 < Ambla khk., Jootma - Joosep Neublau (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ujuv rahakast Ükskord kõndinud üks mees mööda järve äärt ja näinud ühe ilusa vaskkasti järve peal ujuma. Mees pidanud kasti rahakastiks, lubanud kohe poole raha vaestele anda, kui see kast peaks kaldale tulema, et tema seda võiks kätte saada. Kast ujunud kalda ääre, mees võtnud juba käärõngast kinni, tunnud et kast väga raske olnud, öölnud kohe: "Ei ma anna siit mitte kellegile kopikat, see on kõik minu jägu." Kohe tulnud järvest kaks halli sikku välja, pistnud teine teise sarve kasti käärõngast läbi ja läinud kastiga järve. Mehel olnud nutt varaks, et korraga suur varandus tema kääst oli ära läinud, aga vanasõna ütleb: Ahnus lükkab auku. Vanal ajal kuuldud siin, aga ei mäleta, kelle suust.

E 13726/13727 < Ambla khk., Jootma - Joosep Neublau < Otto Roop (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Laps kaevus Ühekorra olnud peres lapse varrud. Perenaine läinud kaevust vett tooma ja näinud, et üks laps ujunud kaevus. Jooksnud ruttu teistele ütlema, et last välja tõmmata. Kui teised kaevu juurde jõudnud, olnud laps juba kadunud. Aaasta pärast selsamal pääval läinud perenaise laps kaevu äärde. Perenaine näinud, et kaks last kõndinud ümber kaevu. Perenaine toond oma lapse ära, aga võeras laps kadunud kaevurakete taha ära. Laps öölnud: "Küla tedu kutsus mind endile." Perenaine olnud lapse pärast väga mures ja kartnud, et laps ehk ära upub ja hoidnud last alati oma juures. Laps saanud kahe aastaseks, ema põle enam teadnud lapse uppumist kartagi, kuid ühe korra olnud laps kadunud. Ema läinud kaevule kohe vaatama, laps olnud kaevu uppunud. Otto Roopi suust. See lugu peab olema Järvamaal Madise kihelkonnas Metstaguse vallas Veski peres sündinud mõnekümne aasta eest.

E 13787 (2) < Võnnu khk., Ala-Kilgi k. - Jaan Rootslane (1894). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanal hallil ajal, kui Jeesus veel maa peal elas, elli ka üks joodik vanapoiss, kes igaühte inimest hundiks sõimas, olgu ta kes tahes. Ükskord tuli ta jälle purjus pääga kodu poole: tee pääl tuli talle tundmata mees vastu. Kohe sasinud ta temal rinnust kinni ja hakanud vanduma: "Mis sa, kuradi susi, hunt, hulgud, kas sa mulle viina ka ostsid!" Võeras mees, kes keegi muu kui Jeesus oli, ütles: "Kui sa mind hundiks sõimasid, siis ole ka esi hunt!" Kohe laskis joodik käpikalla ja hunt oligi valmis. Et hunt joodikust olla saadud, siis ei puutuvat ta mitte joodikuid.

E 13787/13789 (3) < Võnnu khk., Ala-Kilgi k. - Jaan Rootslane (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühes mõisas elanud kord julge rehepapp. Rehi oli mõisast hää tükk maad kaugel ja tee käis läbi metsa, keda mööda keegi muu ei julge käia kui üksi rehepapp. Metsa sees elutsesivad tondid hulga kaupa. Ükskord läks rehepapp südaöösel läbi metsa. Tee oli pikk ja mehel hakkas igav, võttis piibu taskust, et sellegagi igavust ära ajada, aga taskusse kobides, et tuld üles lüia, hakkas ta vanduma - ta mehekene oli tuliraua kodu unustanud - "Võiks ometi vanapoisski tuld tuua!" Kohe nägi ta enese ees heleda tule paistvat. Ilma mõtlemata läks ta tuld otsima. Tule ääres seisnud kaks paksu kõhuga poisijõmakat ja segasivad kühvlitega tuld ümber. Rehepapp läks tule manu, võttis sõna lausumata tulise raa ja pandis piibu põlema. Viimaks ütles teine poisike rehepapile käreda häälega: "Võta põlleäär pihku!" Rehepapp tegi nagu kästud, mille pääle teine poiss tulisid süsa kühvliga rehepapile rüppe viskas, üteldes: "Mine nüüd kodu!" Kodu saades viskas ta söed nurka, aga mis ime, söed kõlisesid. Kohe mõistis rehepapp ära, et vanapoiss temale raha oli annud. Äkitselt tõusis rehe all suur müra ja kära, nii et julge rehepappki ära ehmatas. Uks läks lahti ja vanapagan astus sisse ja hakkas oma raha taga nõudma. Rehepapp hakkas Isameiet lugema ja risti ette lööma, kuni kukk kirge, kadus vanapoiss hirmsa kisaga rehe alla ära. Hommiku leidis rehepapp, et kõik tema tööriistad olivad rehe all ära purustatud. Rehepapp sai raha läbi rikkas meheks, ostis enesele talu ja tema elavat veel tänapäevani õnnelikku elu, kui ta veel ära pole surnud.

E 13796/13798 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaauk Kuuenda-Seitsmenda Moosese raamatu järel peab maarjasõnajalaõis jaanilaupä öösi õitsema, siis kus nad kasvavad, peab inimene ootama, kuni ta õitseb, sest paljalt õieaeg peab üks särts olema. Sel särsu ajal peab ta peusse kahmama ja jooksu pistma ja hoidma hästi, sest vanapagan tahab teda vägise ära tõmmata, et inimesel ei pea õnne olema, ja talutua unkasse peab siis selle õiega minema selsamal ööl ja vaatama läbi selle õie, siis põlevad kõik rahaaugud kui tuluke, mis muiste sõdade eest maha on maetud nagu seda laplased teevad. Selle õiega peab minema siis silmalt selle tule peale rahaaugu juure. Õis aga peab kõvasti peus olema, sest kui see juhtub kaduma, siis kaub tuluke ja oled saagist ilma. Nõnda peab siis töötama kui jo rahaaugu juure on jõudnud, et õis ikka peus on ja labidas, mis jo ka sul algmises juure on võetud tööriistaks, teises peus seisab. Tugevust põle vaja kaebmises, sest see võim saab siis isienesest olema kaebmises, teisel käel aga nõnda, et ikka õis pahemas käes ja labidas paremas käes seisab peab kaebmist toimetama. Oled jo raha nähtavale saand, siis peab õie käega kasti, ehk kelle sees raha seisab, august välja tõstma ja ilma lugemata katsuma ära viia. Ja kui kodu oled saan, võid teda pruukida kui so oma. Aga selle õiega ei saa enam teine kõrd teist rahaauku - seda on aga paljalt seks korraks; teine kord peab jälle niisama töötama, enne kui kätte saab.

E 13822/13825 (1) < Ambla khk., Tapa - J. Ekemann < Joosep Pääru (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Peretüdruk läinud laupääva õhtu hilja kaevust vett tooma, kuna pererahvas vihtlema hakand. Teised oodanud tüdrukut tagasi tulema ja kui see ju kauaks jäänud, siis läinuvad teised vaatama, mis viga tüdrukulle juhtus. Kaevu juures olnud ämbrid tühjalt maas, aga tüdrukut ennast ei kusagil. Vaadatud ja otsitud kaevu, ehk vahest tüdruk kaevu kukkunud, aga ei kaevus midagi. Kui otsimisest ega hüüdmistest midagi välja ei tulnud, läinud pererahvas tuppa, mõteldes, et tüdruk ehk kusagille teise peresse läinud. Kui pühapääva hommikul tüdruk ikka kadunud oli, siis kuulanud pererahvas külas igal pool, aga keegi ei ole tüdrukut näinud. Saanud nädal mööda, teisel laupäeva õhtul tulnud tüdruk kodu. Pererahva küsimise peale, kus ta olnud, rääkinud tüdruk: "Ma läksin kaevu äärde ja panin veeämbrid seljast maha ning hakkasin kaevukooku võtmma. Äkitselt tuli üks toredas riides mees minu juurde, võttis minu ümbert kinni ja viis edasi. Ma tahtsin karjuda, aga ei saanud häältki teha. Ma pigistasin silmad kinni ja ootasin, mis tuleb. Kui ma jälle silmad lahti tegin, siis leidsin enese toredas toas, kus kõik asjad aina kullast ja hõbedast särasivad, nii et silmad tahtsid kustuda. Mees oli minu vastu imelahke. Ta küsis, kas mina selle eluga rahul saan olema ja lubas minule kõiksugu head asju ja lõbusat elu. Ma ei teadnud äkitselt midagi ütelda, ma olin kangesti uimane. Mees aga ütles: "Kui sa ei taha siia jääda, siis võid tagasi minna, aga mõtle järele, et siin sinul palju parem on kui maa peal ja võid tagasi tulla, kui soovid." Võttis siis minu ümbert kinni, ma pigistasin jälle silmad kinni. Kui kaua ma sedaviisi tema kaendlas olin, ei tea mina. Kui ma aga jälle silmad lahti tegin, leidsin enese kaevu juurest. Mõtlesin, et liiga kauaks jäin, sest et ämbrid olid ju ära toodud. Kui pererahvas temale seletasivad, et ta juba terve nädali ära olnud, pani ta seda väga imeks. Edespidi ei läinud tüdrukul söök ega jook. Ta kuivas silmanähtavalt ära, nii väga muretses tema, et altilmast ülesse oli tulnud. Paari nädala pärast kadunud ta ära ega tulnudki enam tagasi. Peale tüdruku kadumist jooksnud üks punane kutsikas toa poolt kaevu poole ja kadunud kaevu juure ära. Sest arvasivad pererahvas, et ta nende tüdruku vaim on, kes veel vanas kohtas käib vaatamas. Joosep Pääru suust.

E 13846/13851 (V) < Ambla khk., Tapa - J. Ekemann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metshaldjad Mees läinud pääv enne jõuluid metsast jõulupuud tooma. Otsib ja otsib, aga ei leia parajat. Otsides ei pane ta tähelegi, et juba võeras metsas on, Korraga nääb ta enese ligidal kena kuuse, mis jõulupuuks kõlbab. Mehel hea meel, et ometi kord leidis, mis otsis ning hakkab kuuske maha raiuma. Tõstab juba kirvest, et puule pihta anda, kui keegi korraga tema õlast kinni võtab. Mees laseb kerve maha ja vaatab, kes teda puudub. Võeras, ilus naisterahvas, seisab mehe juures ja ütleb paluvalt mehe peale vaadates: "Kulla külamees, ära raiu seda puud mitte maha! Siin metsas on küllalt ilusaid puid, aga need on minu valitsuse all ja ma hoian neid nii palju kui jõuan, kõige kahju ja kurja eest." Mees vaatab imestades naisterahvast. Nii ilusat ei olnud tema oma eluajal enne näinud. Ta küsib: "Kes oled sina, et sa selle metsa enese jagu ütled olema ja kus kohtas elad sa?" Naesterahvas kostab: "Kes mina olen, saad sina kuulda, kui minu kortelisse tuled, kus minu teised õed ja ema elab." Mees oli enne juba muruneidudest kuulnud ning arvas praegu ennast niisuguse ees seisvat. See aga mõistis mehe mõtteid ja kostis: "Sina, surelik, arvad, et mina murueide tütar olen! See ei ole õige! Muruneid ei tule iialgi ühe sureliku juurde nii avalikult, et ta ennast näitab, tahad sa aga minu kortelisse tulla, siis lase ma katan sinu silmad kinni." Mees ihaldas väga kena naisterahva elukohta ja tema teisi õdesi näha ning ütles: "Mina olen valmis tulemas, aga ütle minule enne, kas saan mina sealt veel tagasi tulla?" Naisterahvas vastas: "Kui sinul tahtmist on, võid kohe tagasi tulla., tahad sa aga meie juurde jääda, võid seda ka." Mees käskis oma silmad kinni katta. Naisterahvas võttis taskust toreda rätiku, pani selle mehe silmade ette, mis peale mees nagu uimaseks jäi, ega teadnud midagi, mis tema ümber sündis. Kui ta jälle uimastusest toibus, nägi ta enese ümber hulk ilusaid naisterahvast ja mõned mehed. Tuba, kus tema oli, oli toredam palju, kui mees enne kusagil mõisas oli näinud. Seesama naisterahvas, kes metsas teda keelas puud raiumast, tuli temale kõige ligemalle ja ütles: "Sina tahtsid teada, kes mina ja need, keda sa siin näed olevat, on, siis võin mina sinule ütelda - meie oleme metsahaldijad ning valvame, et inimesed oma rõemutujus noort metsa ära ei lõhu. Paraku tihti peame meie nägema, kudas ilma asjata noori puid maha raiutakse. Selle eest tahtsin mina sind hoida ja hoiatan, et sa edespidi mitte ilmaasjata oma rõemustuseks noort puud ei raiu. Iga kord, kui üks noor puu saab raiutud, tunneme meie niisamasugust valu nagu teie, inimesed, kui oma kätt ehk jalga haavate." Mees tõutas, et tema iialgi enam ei taha selle tarvis kervest pruukida, et noort metsa ilmaasjata raiuks. Naisterahvas naeratas, andis mehe otsaette kergest suud ja ütles: "Tänan sind, hea mees, et seda tõutad, ma arvan ka, et sa seda pead. Oma lastele võite teie ju igamoodi rõemu teha, ilma et oleks tarvis metsa rikkuda." Selle peale viis naisterahvas mehe mitmest toredatest tubadest läbi. Igas toas nägi mees uutmoodi toredusi. Sai ta kõik näinud, küsis naisterahvas, kas ta tahab nende juurde jääda. Mees kostis: "Ma tahan enne minna ja oma naist ja lapsi veel kord vaadata ning siis tulen mina teie juurde elama." Naisterahvas ütles: "Kui sina kord siit ära lähed, ei saa sina enam elusalt seia tagasi, sest kes surelik korra seia sisse on tulnud, ei leia enam teist korda selleks teed. Et sina aga naise-laste järele igatsed, siis tahan mina sind nende juurde saata." Nõnda rääkides võttis naisterahvas jälle rätiku taskust, pani mehe silmade ette ning mehel kadus mõistus peast. Kui ta ülesse ärkas, leidis ta enese kodu ligidal olevat. Ta läks kodu. Imeks pannes tuli temale naine ja lapsed vastu ning küsisivad, kus tema nii kaua oli olnud. Mees kostis, et tema ainult enese arvates ühe tunni ehk kaks ära olnud. Naine aga seletas, et tema täiesti kaks nädalat oli kodunt ära olnud ning nemad teda juba ammugi taga otsinud. Nüüd rääkis mees, kuda tema metsas naisterahvast oli näinud, kes teda keelanud puud raiumast ning viimaks tema kortelisse läinud. Naine kuulas seda lugu imestades pealt. Mehel ei olnud aga enam õiget rahu. Ei maitsenud temal enam söök ei jook. Ta läks metsa, rändas kõik kohad läbi, kas ehk juhtuks veel selle kena metsasalgu juurde, aga see ei läinud temal korda. Igatsus kena naisterahva järele läks nii suureks, et ta haigeks jäi ning varsti ka suri. Peale surma nähtud üks valge kogu öösete seal majas käima, mida inimesed surnud mehe vaimuks pidasivad, kes kodu käia. Pea selle järele surnud ka naine ja lapsed ära. Varsi pärast naise ja laste surma, põlenud ka maja ära. Maja asemelle kasvanud aga kena kuusemetsasalk, mis ruttu suureks sirgunud ja praegust seal pidada olema. Räägitakse, et keegi sealt salgust ei tohi midagi raiuda, sest et seal palju haldjaid olla, kes sellele, kes sealt midagi raiub, paha tegevat.

E 13857/9 (4) < Audru khk. - Jakob Weltmann < Andres Nurm (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kulla kuivataja. Vanal ajal, kui ümberkaudu jaanituled helendasivad ja noorrahvas tule valgusel lusti lõid, oli ka sel ajal Kirbu männiku künkal elu ärganud. Surmavaikuse asemel oli sääl siis maa-alust müdinat kuulda, mis nagu kõuekõmin kaugele kõlas, ja sääl kohas helkis taevas nagu oleks ka keegi sääl jaanikest teinud. "Vanamees kuivatab kulda," rääkis rahvas. Rahva seas liikus jutt, et männikus ammust aega vanamees elada, kellel suur varandus maa all olla, keda ta iga jaaniöösel kuivatada ja üle lugeda. Vanamees käia ka iga aasta üks kord üks kord enne jaanipäeva suure pangega merest vett viimas. Sel ajal olla siis ikka üht pisuhänna sarnast tulejuga nähtud männikust merele ja säält tagasi läbi õhu helkivat. Kaks meest võtavad nõuks ühel jaaniöösel vanameest vaatama minna. Mehed läksivadki. Nad jõudsivad ka paksust põõsastikkudest läbi pugedes männikusse, kus neile ka kohe väike lagedik silma paistis. Nad jäivad seisatama, korraga valitses pilkane pimedus nende ümber, maa nende all hakkas vankuma ja kõikuma, nii et nad jalal ei võinud seista, vaid endid põõsaste sisse pikali pidivad laskma. Kui pimedus jälle kadus, nägivad nad kesk lagendikku üht inimese moodu kogu seisvat, mis hiigla suurune oli. Pikad lumivalged juuksed katsivad tema pääd ja põlvine ulatav sorakas habe kattis tema nägu. Keha ümber oli tal suur karunahk tõmmatud. Hiiglamees lõi tule põlema ja pistis hagad põlema, mis kaunis hää hunnik maas seisnud. Siis veeretanud kolm suurt kivi tule juure, kelle pääle ta ühe poti pannud. Siis tõstnud ta mullakõrgenduse nagu kirstukaase ülesse, kelle alune raha täis olnud. Ta tõstnud raha kamaluga potti, kus ta teda tule pääl kuivatanud või küpsetanud ja pani siis jälle tagasi oma kohale. Vana hiiglamees ei olnud veel oma teoga lõpule jõudnud, kui teine mees teisele kõrva sisse ütelnud: "Oh, oleks see raha meie käes!" Vanamees oli seda kuulnud. Vali karjatus kõlas ta suust, tuli kustus ära ja pimedus valitses männikut. Mehed kuulsivad veel kanget kõuekärgatust läbi õhu ja rahakatla vaumist maa põhja. Mehed olnud hirmunud ja jooksnud kodu. Praegugi veel on kesket männikut üks auk väikese lagediku sees olemas. Jaaniöösetel olla sääl sees väikest valgust nähe. Kes sääl nüüd lugemata varandust kuivatab on teadmata, kas see endine hiigla sarnane vanamees või mõni muu. Andres Nurme suust.

E 13868/13869 (4) < Paistu khk. < Halliste khk., Kaarli v. - Jaak Sõggel (1894) = H III 24, 283/4 (117) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2003
Kuidas katk ära kadus Vanal ajal olnud Eestimaal suur katk. Inimesi ja elajad surnud igal pool maha nagu kärbseid ja keegi ei teadnud abi selle vastu. Viimaks jõudnud ka katk juba Viljandimaale ning teinud seal oma häävitusetööd edasi. Viimaks, kui Viljandimaal üks taluvanakene seda kuulnud, et katk juba nende maale oli tulnud, ütelnud kohe: "Lapsed, ei ole sellest viga, küll katk nendasama minema peab, nagu ta tulli." Kohe peale selle võtnud taluvana kapist paksu raamatu välja ja lugenud selle kallal arvata poole tunni aega, siis pannud ta teda jälle kappi tagasi, käänanud ukse lukku ja pistnud võtme hammekaukas. Tõisel päeval kuultud, et katk Viljandimaalt olla ära kadunud. Kui Eestimaa mehed seda kuulda saanud, et Viljandimaal üks taluvana sealt katku välja ajanud, tulnud ka nemad tema juurde. Vanakene lugenud siis väha aega suurest raamatust ja käskinud sellejärel mehi kodu tagasi minna. Kui Eestimaa mehed koju tagasi jõudnud, leidnud ka, et katk juba maalt kadunud olnud.

E 13878/13879 (11) < Halliste khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Veepuudus Kord olnud ühes külas veepuudus. Vihma sadanud kah, aga see ei ole kedagi tähendanud, mitte juua ei ole ka saanud. Jõed-ojad kujunud ära ja mis ülevalt sadanud, see kadunud kui tina tuhka. Mujal olnud vett küll, aga selles külas mitte piiskagi. Külarahvas arvanud seda jumala vitsaks. Külarahvas pidanud aru, kuida külasse vett saada. Mõned arvanud seda kellegile nõiale jutustada. Mindud ka nõia juurde. See võtnud suure seitsme Moosese raamatuga Piibli kaenla alla ja läinud ühes külasse, lugenud seal mõne sõna suurest raamatust ja käskinud siis kolm päeva aega oodata. Külarahvas oodanud ja saanud ka vee kätte. Seda oli nõid enne äraminekut ütelnud, et nende küla vee keegi vanatüdruk olla ära kaotanud, aga nüüd ei saavat enam. Külarahvas tänanud nõida ja olnud rõemsad vee tagasisaamise pärast.

E 13881 (13) < Halliste khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühel päeval lugenud keegi taluvana kambris suurt Seitsme Moosese raamatuga piibelt. Ta lugenud nii kaua kuni õhtuni. Siis hakanud õhtu, et selge ilm olnud, tähti taevast maha sadama. Neid sadanud niisama kui lund, tõised inimesed kartnud väljas olla ja läinud ära majasse. Hommikul üles tõustes ei leidnud nad väljast mitte midagi, ei tähte ega muud. Järgmisel ööl kartnud rahvas jälle, et tähed maha sadavad, aga ei tulnud enam ühte tähtegi, kõik olnud alles, ilusaste oma koha peal. Pärast seda läinud jutt laiali, et see ja see taluvana, kelle nõiapiibel olla, rahva silmad ära lummutanud ja sel moodul näinud nad tähtede sadu, et seda küll kusagil ei olevat olnud.

E 13882/13883 (15) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Libahundiks muudetud Kirnumäe Märt ja Redelpere Reet tahtnud kõvaste paari minna, aga nende vanemad kummagilt poolt seda ei sallinud. Viimaks arvanud noored inimesed välja, isi ilma nende lubata õppetaja juurde paluma minna, et see neid paari paneks. Õpetaja seisnud küll esiotsa vastu ja ütlenud, et Märdi isa seal käinud ja seda kõvaste ära keelanud, nii et tema ka seda üle keelu ei võivat teha. Viimaks lubanud Märti-Reeta ilma laulatamata ühte elama hakata. Siis laulatanud ka õpetaja neid ära. Pärast saanud Märdi ja Reeda vanemad seda kuulda ja see mõjunud valusaste nende südamesse. See olnud nädal nende laulatusest, kui Märdi isa suure raamatu kaenla alla olla võtnud ja lastega sauna poole läinud. Tema lugenud aga seal ilma kellegi nägemata ühe tüki sellest suurest raamatust ja selle järel lipanud Märti-Reeta libahundina metsa. Sellest olla siis libahundid ja libahundijutud meile tekkinud.

E 13883/13884 (16) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõisend Kord tahtnud kaks noort inimest paari minna, aga kummagipoolsed vanemad seda ei lubanud. Noormehe vanemad sellepärast, et nooriku vanemad nõiad üteldi olevat ja nooriku vanemad sellepärast, et noormehe vanemad kahed üteldi olevat. Noored inimesed aga tahtnud endid kindlaste ühendada. Läinud õpetaja juurde, see aga ei laulatanud, ütlenud, et nende vanemad seda aga sugugi ei lubavat. Siis jätnud õpetaja laulatamata. Noored inimesed aga läinud kusagile kõrvalisesse kohta ja hakanud seal mehe-naesena elama. Ühel päeval lugenud nooriku isi nende sauna lähedal suurest Seitsme Moosese raamatuga piiblist kolm salmi ja kohe saanud neist soendid, kes sedamaid metsa jooksnud.

E 13889/13890 (6) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur < Mari Kangur(1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kärsamäe augud Kärsa vallas Kärsa mäe pääl Allikakivi vabrika juures seisavad selle mäe sees kolm suurt auku ja nende urgude kohta käib järgmine jutt. Seal olnud vanast kolm maja, need olnud ait, laut ja elumaja. Seal pidanud maja noorperemees oma pulmi. Viinad ja õlled olnud valmis, siis lähtud pruudi järele, pruut toodud koju ja hakatud pulme pidama. Pulmapäeva õhtul tulnud üks vana halli habemega mees sinna ja palunud öömaja, aga ei antud. Siis läinud vanamees alla saunanaese juure öömajale ja siis saatnud saunanaese vaatama, mis pulmalised teevad. Naene läinud, tulnud aga varsi tagasi ja ütelnud, et pulmarahvas kõik maas segamine. Jälle natukese aja pärast saatnud vanamees jälle vaatama, naene läinudki. Inimesed olnud elajanäoliseks saanud. Siis käsknud vanamees kolmat korda vaatama minna. Naene läinud välja, tulnud tagasi, kutsunud vanamehe ka vaatama, kui maja suure praginaga maa sisse vajunud. Ainult ühest aknast lennanud vares ja harakas välja: pruudist saanud harakas, peiust vares sellepärast, et nemad esmalt lubanud seda meest öömajale, aga teised ei olnud lasknud ja sellepärast vajunud need rahvas maa sisse, aga pruut ja peiu saanud välja lenda ja sellest pulmaviinast ja õllest saanud see Kärsa allikas. Enne jooksnud see allikas viina ja siis pandud vahid juure, et vaesed ei saanud seda viina juua ja sest saadik ei jooksnud allik enam viina, vaid vett. Veel praegu on need augud mäe sees alles ja see allik jookseb ilmlõpmata. Veel nüüd jõuluööseti on katsutud, ehk vahest jookseb viina, aga ei jookse, vaid vett. Mari Kangru suust.

E 13940 (16) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ussimaterdamise kaikaga tuleb lehmajooki segada, siis ei lähe piim venima.

E 13941 (33) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui maja ehitamise juures mõnest palgist tuld välja tuleb, põleb see maja ära.

E 13941 (34) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui koer hommiku ringutab, saab viina, kui õhtu - pahandust.

E 13941 (34a) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui noorel kuul lammast niidetakse - kasvab hea vill, kui vanal kuul - jäeb vill veikseks.

E 13942 (40) < Audru - Johan Pill (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kased heaste mahla jooksevad, lüpsavad lehmad suvel heaste piima.

E 13942 (47) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui noorel kuul metsa raiutakse, kasvab uus asemele, kui vanas kuus - ei kasva.

E 13942 (48) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui noorel kuul juust lõigatakse, kasvab juuks ilusaks pitkaks.

E 13942 (49) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui noorel kuul vihtled, hakkab ihu sügelema.

E 13944 (66) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes vastuoksa raasitud vitsaga looma lööb, selle looma hammustab uss ära.

E 13944 (67) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes vikerkaari sõrmega näitab, selle sõrm mädaneb ära.

E 13944 (68) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes vääntud vitsaga looma lööb, selle loom kooleb ära.

E 13944 (69) < Audru - Johan Pill (1894) Sisestas Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes pihelgakepiga looma lööb, selle looma hakkab punast kusema.

E 13945 (86) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Esimesel karjapäeval ei tohi karjane puud murda, siis murravad loomad jalgu.

E 13946 (93) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorekuu vihm on igale asjale sigiduse andja.

E 13946 (94) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suure Neljapäeva hommikul peab lepa luuaga enne päeva tuba pühitama ja pühkmed põllule rattarööpasse visatama, siis ei sigine kirbud.

E 13948 (108) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestanud USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Langetõbi tulla sellele, kes läbi sideme kasvanud rukkisid söövat.

E 13948 (109) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestanud USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Langetõbi kaub takjajuure söömisest.

E 13948 (110) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestanud USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jooksjapuu marjad kaotavat jooksjahaigust.

E 13949 (119) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui puu ahjus pilli ajab, jäeb palju vaesid lapsi nutma.

E 13949 (119a) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui puusärki tehes veristud saad, saad pea jälle kirstu teha.

E 13950 (129) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noores kuus tehtud viht sünnitab sügelisi.

E 13950 (131) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui vanas kuus juuksed lõikad, langevad juuksed maha.

E 13951 (134) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorel kuul tehtud luud sigitab kirpa.

E 13951 (135) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorekuu vihm kasvatab juuksed pikaks.

E 13951 (137) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes lihavõtte esimese püha hommikul metsast pajuokse toob, leiab palju linnupesi.

E 13953 (161) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kuusel palju käbisid, tuleb hea kartula aasta.

E 13966/13969 (4) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg < Aadu Tomberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu kaevajad Elanud kord kolm venda. Kaks nooremat venda tahtnud rikkaks saada ja teinud selle tarvis kõiksugused tembud ära. Vanem vend olnud aga vagane mees, kes ennast oma kätetööga toitnud. Ühel öösel juhatatud kahele nooremale vennale unes: "Minge heinamaale, sinna, kus suur tamm kasvab. Tammest põhja pool on suur kask. Just tamme ja kase vahekohal maa sees on rahakatel. Kaevake see välja, siis saate rikkaks." Mõlemad vennad näinud öössel ühte ja sedasama unenägu. Hommikul ülesse tõustes olnud nemad rõemsad, et nüüd ometigi rikkaks saavad. Nad võtnud labidad õlale ja läinud siis ka vanema venna maja kaudu läbi, et teda ka endi kaasa kutsuda rahaauku kaevama. See vastanud aga neile: "Rahaauku mina kaevama ei tule. Teil läheb mind tarvis muidugi ja saate mulle ka ilma kaevamata raha andma." Vennad naernud: "Vat kus mees, kes loodab, et temale ilma kaevamata ja vaevata raha antakse. Eks meie saa näha, kuida tema jutt tõeks läheb." Läinudki vennad heinamaale tamme juure. Vaadanud - tammest otse põhja poole suure kask. Mõedavad maa ära tammest kaseni - just kolmkümmend sammu, niisiis viiteistkümnenda sammu peal keskkoht. Kaevanud sealt paari jala sügavusele, juba labidas puutunudki ühe kõliseva asja külge. Võtnud mulla pealt ära, vaadanud - määratu hulk raha raudkastiga maa sees. Suure vaevaga jäksanud mehed katla august välja tõsta, kuid sedaviisi käsitsi pole nad teda ära viia jaksanud. Olnud vaja hobust tuua. Keskmine vend läinud hobust tooma, kuna kõige noorem rahakasti vahti jäänud. Kojuminejal vennal tõusnud kurjus südamesse. Ta tahtnud raha üksi omale saada. "Tarvis temale," pidanud ta tee peal aru, "lasta kodu naist kooki teha, kook aga vaja ära kihvtitada. Küll ta siis kooki ära süies varsti sureb. Siis on kõik raha minu ja ei pruugi jägamisega vaeva näha." Lasknudki kooki teha, kellele ta aga jões kasvava mürgijuure sahvti peale tilgutanud. Läinud siis hobusega heinamaale. Noorem vend rahavahtis jäänud rahakasti juures mõttesse: "Kui see raha kõik minu oleks, siis oleksin ma rikas mees. Mistarvis seda õige hakatagi vennaga jagama, eks ta mulle omale tarvis lähe." Võtnud hea kaika, läinud siis põesa taha ja jäänud põesa taha ootama, et kui vend tuleb, teda maha lüia. Keskmine vend, kes sellest pole midagi teadnud, tulnud hobusega julgesti teed mööda edasi. Korraga karanud noorem vend põesast välja, löönud temale teibaga pähe, kohe surnuks. Viinud siis hobuse rahakasti juure. Hakanud seal vankrit vaatama, leidnud koogid. "Näe mis head suutäied ta veel mulle tõi," ütelnud tema ja hakanud hea isuga sööma. Saanud vaevalt koogid ära söödud, kui juba hirmust valu tundnud ja varsti ka surnud. Kodu oodanud naesed mehi koju, kuid neid pole tulnud ega tulnud. Pole nemad ka teadnud, kuhu mehed läinud. Nad läinud siis vanema venna juure ja tellinud, et tema nende mehed ülesse otsiks. Vanem vend läinud. Ta leidnud vennad heinamaalt, mõlemad surnud. Pannud raha ja vennad vankrile ja toonud koju. Muist raha toonud koju omale, muist annud leskedele, kellega need endid elataks. Nii saatis rahaahnus vennad mõlemad hukatuse sisse. Aadu Tombergi suust Koeru kihelkonnast Marjast.

E 13972/13973 (8) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg < Leena Tamberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha leidmine Talumehel olnud põllu sees üks põesastiku salu. Ammugi juba olnud rahvasuus juttusid kuulda, et seal võsa all rahaauk pidada olema. Mees püüdnud ka mitu korda kaevata, kuid pole midagi leidnud. Läinud ka viimaks targa juure. Tark katsunud oma kunstid ära, siis ütelnud: "Jah, kulla mees, mina ei või sinna midagi parata. Seda raha ei saa sealt enne kätte, kui ise välja kerkib." Korra väljal kündes näinud mees, et tema metsatukas koer istub. Ta pole sest suurt tähelegi pannud. Kui aga teisel ja kolmandamal õhtal, kui mees metsatukast mööda koju poole tulnud, ikka koer seal istunud, läinud ta vaatama. Juure saades pannud mees imeks, et koer mitte eest ära ei jookse. Ta andnud kepiga koerale, see kukkunud kõlisedes küljeli. Nüüd saanud mees aru, et see mitte koer ei ole, vaid selge suur rahakott. Pole mees seljas jäksanud koju viiagi, viinud hobusega. Naha sees olnud kuld- ja hõberaha. Mees jäganud muist vaestele, muist võtnud omale, saanud jõukaks ja kuulsaks meheks.

E 13990 (2) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kilkisid väga palju sigineb, võib neid järgmisel viisil ära kautada. Too kuude vaheajal (kui kuud luuakse) saue, võta sellest kolm korda pihuga ja viska sellest kolm korda üle pahema õla neisse nurkadesse, kus kilgid elavad, siis kauvad nemad varsti.

E 13990 (5) < Koeru khk, Merja k - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes noort kuud taevas esimest korda nääb, hüüdku kuu poole: Sina vanaks, mina nooreks!" Siis seisab tema nägu kauemine ilus noor.

E 13990 (6) < Koeru khk., Marja k. - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noori hobuseid peab alati vanal kuul, vanu hobuseid aga noorel kuul rautatama, siis seisavad rauad hästi kaua all.

E 13991 (9) < Koeru khk., Merja - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuulamise ajal esi- ja tagavärava piitade sisse kirves lüia, siis ei pease hallitus, ravandus ega muu kuri haigus looma kallale, kes tuulatud vilja sööb.

E 13992 (14) < Koeru, Merja - O. Hinzenberg (1894) Sisestanud Eve Ehastu 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tütarlaps sünnib, siis vaja teda peale esimest pesemist meesterahva särgiga kuivatada ja pärast kuivatamist läbi võera meesterahva pükste lasta.

E 13993 (18) < Maarja-Magdaleena khk, Koeru v, Merja k - O. Hinzenberg (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuulehoogu, mis äkitselt läbi akna tuppa keerab peetakse rabanduse saatjaks.

E 13993 (23) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kirp käe peal kõnnib, tähendab see pahandust.

E 13993 (24) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes metsas halgja jälgede peale juhtub, see eksib kaua edasi-tagasi.

E 13996 (2) < Koeru khk., Väinjärve v., Merja k. - Otto Hintzenberg (1894). R. Põldmäe Eesti naljandid. "Mis siis teha, kui head poisid ahvatlevad?"Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ema õpetanud tütart: "Kui kurjad poisid sind avatellevad, siis ära võta mitte nende nõu!" - "Aga kui mind head poisid avatellevad, mis ma siis pean tegema?" küsinud tütar emalt. Ema pole selle peale teadnud midagi vastata.

E 16329/30 (1) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vitsavalu vastu Kurat kuulus kuningas ilma peal, rohke rammu mees rahva seas, tule tuulesta üle üheksa kiriku, üle seitsma suure linna, üle viie viinaköögi, vii ära vitsavalu.

E 16330 (2) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui täied selga pantud on, siis võta 7 täie ja lõika pihlakupuupulk ja kääna latva poolt otsast süda natukene välja ja pane need 7 täie sinna sisse. Siis pane vastupidi punn ette, nüid vii see pulk sinna, kus üks jooksja oja ehk allik välja ajab ja kui seda teed, siis tee nõnda, et keegi ei näe ja kellegil ei ütle, ei oma emal, isal, vennal ega õel.

E 16330 (3) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestanud Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ussi hammustamise vastu Ussil on huuled punased, Maol hambad maksakarva, kullespea kulualune, see teeb hea saoalune, mis sa pime teda pistnud, salajas teda salunud? Pugi põesas, mägi mättas, keri kerasse, mine metsa rannapae keskele kus ei kuulda kukehealt. Issa pojakene, püha ristikene.

E 16330/1 (4) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes käsnasid ära kaotada tahab, see piab siis, kui kuu õhtal läbi maja seinaprao teise seina peale paistab, neid seal kohal hõõruma.

E 16331 (5) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes paisid ära kaotada tahab, see peab vana 1/2 rahaga neid ristamisi keike läbi vajutama ja siis seda raha neljapäeva õhtul kolme teeharu peale viima ja sinna maha viskama.

E 16331 (6) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roosi tähed RATOR AREPO TERET OPERA ROTAR Need tähed saavad sinise suhkrupaberi peale kirjutatud pliiatsiga üle määritud ja haige koha peale pantud.

E 16342/3 (4) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Jaak Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Näki jõest välja toomine Ühes veikeses Viljandimaa jões elutsenud vanasti õige kuri ja tige näkk. Iga inimese ja elaja, kes sinna jõkke juhtunud minema, kiskunud ta kohe vee alla. Viimaks ei julgenud enam keegi meelega mõistja inimene selle jõe juure minna. Korra kuulnud ka üks ümberrändaja täkuruunaja sest näkist räägitavat, see lubanud teda jõe põhjast päevavalgele tuua. Korjanud siis omale rahva käest hulga hõbesõrmuseid, pannud iga sõrme ja varba otsa kolm sõrmust ja läinud siis jõkke, kus ta kohe põhja vajunud. Tüki aja perast tulnud ta näkiga, kes peaaegu põrsa taoline elukas olnud, jõest välja. Kui täkuruunaja teda küllalt kuival maal oli piinanud, lasknud teise jälle oma märjasse elumajasse tagasi minna. Sellest ajast saadik ei puududa selle jõe näkk enam kordagi jões ujuvate ja jõest üle minevate inimeste külge. Jaak Vaine suust 20. veebr. 1895 üles kirjutatud.

E 16344/5 (5) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Jaak Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Valge hobusest näkk Ühel suisel päeval läinud kolm veikest last isekeste järve ligidale heinamaa peale mängima. Seal ilmunud äkitselt üks veike valge hobune nende juure. Lapsed hakanud hobust ettevaatlikult, et teda mitte ära hirmutada, silitama ja sügama. Et ta aga paigastki ei liikunud, roninud talle viimaks kõik lapsed turjale. Niipea, kui lapsed hobusele selga istunud, hakanud see tuhatnelja otse järve poole jooksma. Kui ta juba järve tahtnud hüpata, saanud kõige vanem poisike, kes saba pool istunud, aru et see mitte õige hobune ei või olla. Hüidnud siis rutuste: "Näkk, näkk, hoorapoeg, linnalitsi nõelavaras!" Kui ta need sõnad välja öelnud, vajunud valge hobune kui maa alla. Ainult lapsed jäend kolmekeisi järve kalda peale istuma. Poleks poisike sõnu mitte öelda mõistnud ehk nende hüidmisega hiljemaks jäenud, siis oleks neid näkk kõiki järves ära uputanud. Jaak Vaine suust 15. jaanuar 95 üles kirjutatud.

E 16361 (13) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noore kuu ajal hamet õmmeldakse, siis ajab see hame ihu sügelema.

E 16363/4 (20) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes teada tahab saada, kus ouul ilmakaares tema tulevane teinepool elab, see võtku suvel üks kirjatlehm (lepaptriinu) kinni, lasku teda ühe oma sõrme pealt teise peale nii kaua edasi jooksta, kuni ta lendu läheb. Sel ajal kui kirjatlehm sõrmi mööda jookseb, lausugu katsuja ise: "Näit, näit, kirjatlehm, kus pool minu noorik (noormees) - õhtu pool või hommiku pool, lõuna pool või põhja pool!" Kuhu külge siis viimaks kirjatlehm lendab, seal pool elada ka katsuja teine pool.

E 16365 (23) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kägu kevadel varakult enne puude lehtesse minemist kukkuma hakkab, siis saab sel aastal rohkeste vilja, aga kui ta alles siis esimest korda kukkub kui leht juba puus on, siis saab sel aastal nälga näha.

E 16384/5 (1) < Haljala khk., Vihula v. - Jüri Loosberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Painjast naene Kord hakanud ühel mehel painjas käima ja käinud kangesti ja iga ööse, mees pole rahu sugugi saanud. Läinud siis targa käest nõu küsima, tark õpetanud: "Puuri seina sisse öherdiga auk ja tee lepapuust prunt, mis parajast auguga ühesuurune on, ja muretse inimeserasvast küünal, pane tuli külge ja kuhugi varjule, et painjas seda ei näe, ja kui tuleb, siis pesta see pulk augu ette, tuli peidust välja, siis saad painja kinni." Mees teinud nii, kudas tark õpetanud. Tulnud õhta, mees heitnud magama lepapuust prunt pihus ja inimeserasvast küünal tekiserva all. Painjas tulnudki. Mees teinud nagu magaks, pistnud aga kiiresti prundi augu ette, võtnud küünla tekiserva alt välja - niisugune kena neiu istunud voodi jalguotsis, et sa ime, ja mees saanudki omale painajast naese, olnud aga tõsine naene, põle millagi palju rääkinud ega suud naerule vedanud. Läinud ka kord mees ja naene kiriku, naene naernud tee peal, mees põle sest midagi teadnud, kiriku sees jälle naene naernud. Tulled kirikust välja, mees küsinud: "Mis sa kirikus naersid ja tee peal jälle, kui tulime?" Naene öölnud: "Kui sa seda ütled, kust sa minu said, siis ütlen, mis ma täna naersin. Mees öölnud, räägi sa este, küll ma siis kodu räägin, kust ma sinu sain." Naene rääkinud: "Hommiku, kui mei tulime, siis kolm vanapaganat riidlesid, üks oli luukur. Läksid kolmekeste üle kraavi, siis seda luukurid ma naersin, ja kirikus jälle kolm vanapaganat kirjutasid tukkujate nimesid verise hobusenaha pääle ja nahk sai täis, siis hakkasid hammastega venitama ja ühe pea käis kolksti vasta seina, siis seda ma naersin." Saaned koju, mees võtnud pulga augu eest ära ja näitand, et siit sain, naene lipsti august välja ja kadunudki ära.

E 16387 (4) < Haljala khk., Vihula v. - Jüri Loosberg < Jüri Koorberg (1895). O. Looritsa, Endis-Eesti elu-olu, Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hülgesõit Kord tulnud talumees lauba õhta saunast. Kuu paistnud heledasti. Kuuvalgel näinud ta: suur hülge rannal kivi otsas. Ruttu läinud ta tuppa, pannud riided selga, võtnud hülgeraua (pika paela otsas), läinud siis rannale, ajand lootsiku merde, läinud isi lootsikusse, hülgeraud käes. Niipea kui hülge ligi saanud, viskand raua hülgele sisse, hülge aga lipsti merde ja vanamees lootsikuga järele. Ja see sõit olnud nii hirmus rutuline, et vanamees pole tohtind liikudagi. Kui juba tüki merd olnud lõhki sõitnud, tulnud suur kala, 12 küünalt peas, hülgele vasta, olnud korra suur solin, ja kala kadunud jälle ära. Kohe pöörand hülge ümber, tuldud teed tagasi. Sõit võtnud aga homikuni aega. Hülge viinud vanamehe sinna, kust este toonudki, ja surd isi ära. Mees tänanud jumalat, et eluga peasnud. Hülgesõit aga jäänud surmani mehe südamesse. Jüri Koorberg

E 16390 (2) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg < Juhannes Tamberg, 28 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Luupaenajast Kord olnud mees, kes luupaenaja sõnu oskanud. Kui ta aga need sõnad mõttes ära lugenud, tulnud luupaenaja kohe sinna, kuhu mees soovinud. Kuid mehel olnud see kavalus ka luupaenajat eemale hoida, mõnikord kutsunud mees teiste naljaks luupaenaja, hoidnud siis aga jälle ta sealt vaevamast tagasi, kuhu teda kutsutud. Siis olnud selgesti kuulda, kuida luupaenaja mööda parsi ja seinasid roninud, nii mis ragisenud. Mees pole mitte kurja loomuga olnud, ta saanud aga muidu luupaenaja sõnad omale selges. Ütelnud ise: "Pole minul muud tarvis, kui mõtlen aga need sõnad, siis tuleb kole." Hobust pidada luupaenaja saba mööda üles minnes vaevama. Selle vastu olla hea nõu, hobuse sabast vaja iga kord ise kohast kinni hakata ja iga kord Issameie lugeda. Siis ei saada luupaenaja mitte hobuse selgagi. See olla kõige parem abi; öökulli talliukse külge naelutamine ei olla selle vastu midagi.

E 16391/2 (3) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg < Juhannes Tamberg, 28 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veel 7 Moosest Ühel mehel olnud 7 Moosest. Karjapoiss saanud selle raamatu ükskord peremehe järelt ja kirjutanud säält heasti välja. Sääl raamatus olnud mitmesugused haiguse terveks tegemise sõnad: kütisõnad, karjatsesõnad, hundi-, karu-, ussisõnad, kurjade vaimude ja surnud inimeste vaimude ettekutsumise sõnad ja muud. Karjapoiss katsunud korra ussa välja kutsuda, need tulnud kohe. Kuid poiss pole julgenud neid väljakirjutud tükka omale pidada ega neid lugeda, põletanud ära. Kartnud, et uneski juhtub neid lugema ja nõnda mõne kurjavaimu ette kutsuma - selle nägemine võiks aga teda väga ehmatada. Kuid see olnud kõige hirmsam, et iga soovi ehk asja ees oma hirmus tõutus olnud, mida pidanud tõutama, muidu ei lähe toime. Nii olnud ussihammustamise arstijal see tõutus, et oma arstimist teistele ei tohi õpetada - kui õpetab, ei saa ise enam abi, kui omale õnnetus juhtub. Ükskord kiidelnud üks tugev moonakas oma jõudu, et tema ei pidada karu ega hunti kartma. Kui ta kiitlemine juba liiale läinud, hakanud mõisa peremampsel teda keelama, kuid mees läinud sõnadega lausa jämedaks. Korraga võtnud mampsel oma kastist suure musta raamatu, lugenud sealt seest mõne sõna. Korraga läinud uks lahti ja kaks karu astunud uksest sisse. Mees, kes hunti ega karu ei kartnud, olnud nüüd vait nagu hiir. Karud otsinudki nagu mehega sõprust, läinud tema ette ja mörisenud. Viimaks lugenud mampsel jälle, siis läinud karud ära. Juhannes Tambergi suust Koerust, Merja külast.

E 16446/54 (3) < Põltsamaa khk., Kurista v., Sulustvere k. - Martin Luu < Emilie Mihk, 37 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ristimise täht põrgus Ennemuistene jutt Kord läinud üks tüdruk metsa marjule. Ta noppinud omad korvid täis ja hakanud kodu tulema. Tulnud ju hea tüki maad, siis saanud aru, et olnud ära eksinud. Hakanud siis õiget teed ülesse otsima. Küll käinud ta sinna ja tänna, aga õige tee pole kuskilt välja tulnud, mis kodu oleks läinud. Teed otsides tulnud öö jo peale ja tüdruk pidanud ööseks metsa jääma. Teisel hommikul hakanud tüdruk jälle teed otsima. Küll käinud ta metsa põigiti ja ristati uuesti, läbi aga ikka pole kodutee välja tulnud. Nõndaviisi möllates tulnud jo lõuna kätte ja tüdruk istunud ühe kivi otsa väsimuse pärast maha ja hakanud kibedasti nutma. Kui tüdruk nõnda kivi otsas istunud ja nutnud, siis tulnud korraga metsast üks tore herra välja ja öölnud nutvale tüdrukule: "Ära nuta, ma juhatan sind metsast välja, aga sa pead siis selle minule andma, mida sa praegust oma südame all kannad!?" Tüdruk lubanud ka seda, mida tundmata herra nõudnud ja herra juhatanud tüdruku metsast välja. Tüdruk astunud mõned sammud edasi sealt kohalt, kus nad herraga kõnelenuvad ja seisnudki oma õue all koplis. Mõni nädal pärast seda juhtumist sünnitanud see tüdruk poeglapse. Kui see laps kolm päeva vana olnud, siis tulnud see tundamata härra sinna talusse, kes metsas tüdrukule teed oli juhatanud ja öölnud tüdrukule: "Kui sa metsas ära olid eksinud ja ma sulle teed juhatasin, siis lubasid sa selle lapse mulle, mida sa kolme päeva eest sünnitasid, nüüd tulin ma teda ära ristima, aga praegu ma teda ka sinu käest ära ei vii." Tüdruk lasknudki tundmata härrat oma lapse ära ristida ja kui ta lapse ristimisetähte kirjutama hakanud, siis võtnud ta lapse ema sõrmest verd ja kirjutanud sellega ristimisetähe, aga lapse emale annud ta ühe teise tähe, mis verega ka olnud kirjutatud ja kus need sõnad peal seisnuvad: "Selle lapse ristimisetäht on põrgus!" Siis keelanud ka veel see tundmata härra lapse emad, seda tähte oma lapsele näitamast ja seda sündmust jutustamast, kust maalt nad üksteist tunnevad, aga niipea kui ta seda teeb, siis peab ta kohe surema. Nõnda rääkides läinud tundmata härra oma teed, tüdrukut nutma jättes. Tüdruk kasvatanud oma poega ilusasti ja kombelikult ja õpetanud ka teda lugema ja kirjutama. Poiss aidanud emad kõiksugustes majatöödes, kus iganes tarvis olnud ja käinud igal pool ema kastide ja kappide kallal, aga ühele kirstule pole ta oma poega lasknud. Poiss mõtelnud küll: teab ometi, mis emal seal kirstus on, et ta mind ilmaski sinna kallale ei lase. Aga ema käest pole ta ka seda küsinud. Kui poiss kümme aastat vanaks saanud, siis jäänud poisil ema raskesti haigeks ja poiss tallitanud ja põetanud haiget ema. Kord haiguse ajal jäänud poisi ema raskesti magama, poiss otsinud ema salakirstu võtme ülesse ja läinud sinna vaatama, mis salaasja seal on. Kõik kirst olnud poisil ju läbi kraamitud, aga midagit iseäralikku pole ta leidnud - aga korraga löönud ta silmad kirstukappi ja näinud, et seal üks paberileht olnud, kus verega kirjutud sõnad peal olivad: "Selle lapse ristimisetäht on põrgus!" Poiss pannud kirstukaane kinni, võtnud kirstust selle tähe ära ja läinud ema juurde seda küsima, mis need sõnad seal paberitüki peal tähendavad. Ema rääkinud ka siis pojale oma saladuse salgamata ära ja mis need sõnad seal paberitüki peal tõutada. Poeg kuulanud ema jutustamist tähele pannes ja kui ema oma jutu lõpetanud, siis küsinud poeg ema käest: "Kuhu poole see härra siis läks, kes mind ristis, kui ta meilt ära läks?" - "Põhja poole," kostnud ema pojale. "Nüüd ma tean, kuidas ma oma ristimisetähte võin kätte saada ja kelle käes ta on." Poiss pannud omale kolmenädalise leivakoti valmis, võtnud siis kolme sülla pikkuse kadakakepi kätte ja alganud reisi põrgusse. Iga kümne sammu peal koputanud poiss korra kepiga vastu maad ja hüüdnud isi: "Ei! Selle lapse ristimisetäht on põrgus!" Niiviisi käinud poiss jo kolm pääva kepiga iga kümne sammu peal koputades ja isi sealjuures hüüdes: "Ei! Selle lapse ristimise täht on põrgus!" Nõnda kõndides ja hüüdes jõudnud poiss neljanda päeva hommikul ühte paksu kuusekähmikusse, kus üks suur kivi olnud, millel toobri põhja suurune auk sees olnud. Sinna augu peale koputanud poiss oma kadakase kepiga kolm korda ja kohe tulnud üks trepp nähtavalle. Seda treppi mööda läinud poiss ikka alla poole, tükiaegse kõndimise järele jõudnud poiss ühe suure vaskvärava taha, kus üks mees vahti pidanud. "Minu ristimisetäht siia!" hüüdnud poiss vahile ja tahtnud vaskväravast läbi minna. Väravavaht pole poissi tahtnud läbi laska, aga poiss näidanud seda tähte väravavahile, mis ema kirstus oli. Niipea, kui väravavaht seda tähte näinud, lasknud ta poisi keelmata väravast läbi. Poiss kõndinud jälle tüki aega ja jõudnud siis hõbevärava taha, kus jällegi vaht juures olnud. Väravavaht pole poissi jälle tahtnud läbi lasta minna, aga poiss näidanud jälle oma kirja väravahile ette ja saanud keelmata hõbeväravast läbi. Poiss käinud jällegi tükk aega ja jõudnud viimaks kuldvärava taha, kus jällegi vaht juures olnud, sellele näidanud poiss jälle oma tähte ja väravavaht võtnud poisi käest kinni ja öölnud: "Nüüd tahan ma sind oma härra ette viia!" Väravaht ja poiss käinuvad mitmest võlvialusest ja kambrist läbi ja jõudnuvad viimaks ühe raudukse taha, kuhu nad seisma jäänuvad. Sääl öölnud poisi seltsiline: "Siin elab meie härra, mine sisse ja näita oma tähte temale!" Nõnda rääkides jätnud poisi väravavaht raudukse taha seisma ja läinud tagasi. Poiss avanud raudukse ja astunud sisse ja seisnudki vanapagana ees. Vanapagan istunud parajasti laua ees ja lugenud raudlehtedega raamatut. Poiss annud oma kirja vanapagana kätte ja rääkinud siis temale oma loo ära. "Sa pead oma ristimisetähe kätte saama," öölnud vanapagan poisile, kui ta poisi loo ära kuulanud. Kohe lasknud vanapagan ühe hulga oma teenijaid vaimusid ette tulla, näidanud neile poisi tähte ja küsinud siis: "Kes seda tähte on kirjutanud?" Siis öölnuvad nad: "Meie ei tea!" Et keegi neist vaimudest seda tähte polnud kirjutanud, siis öölnudvad nad: "Meie ei tea!" Et need vaimud seda tähte polnud kirjutanud, siis lasknud vanapagan nad ära minna ja kutsunud uued vaimud ette. Niiviisi käinud jo kuus hulka vaimusid vanapoisi ees tühjalt ja vanapagan lasknud oma viimased vaimud seitsmenda hulga ette tulla ja küsinud nende käest: "Kes seda tähte olla kirjutanud, mis tema käes on?" Seitsmenda hulga teenijate vaimude seast tulnud üks vana lombakas välja ja ütelnud, et tema seda tähte olla kirjutanud. Kui vanapagan seda kuulda saanud, et lombaka kääs poisi ristimisetäht olla, siis põrutanud ta lombakalle peale: "Tee, et silmapilk poisi ristimisetäht väljas on!" Lombak võtnud taskust ühe toosi välja ja selle seest poisi ristimisetähe, mida ta poisi kätte annud. Olnud poisil ristimisetäht kääs, siis öölnud vanapoiss poisile: "Nüüd võid, laps, jälle tuldud teed tagasi minna, nüüd on sul see kääs, mida sa soovisid!" Lombaka pannud aga Vanapagan seitsmeks päävaks linaharjade otsa istuma, selle trahviks, et ta poisi ristimise tähe oma kääs ilma vanapagana teadmata oli pidanud. Kolme päeva pärast jõudnud poiss oma ristimisetähega kodu ema juurde tagasi ilma mingisuguse veata. Kui poiss seda omale haigele emale jutustanud, kuidas ta ristimisetähe kätte saanud, siis olnud emal selle üle ütlemata hea meel ja ta saanud kohe terveks. Poisi käsi hakanud pärast väga heasti käima ja tast saanud kuulus mees. Jutustanud Emilie Mihk, elab Kurista vallas, Sulustvere külas, praegust 37 aastat vana. Ülesse kirjutud 27. novembril 1894.

E 16469/71 (4) < Saarde khk., Jäärja v - Jaan Jakobson < Jüri Puusep (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mikspärast paju ennast väga laiali maa üle kasvab? Ennevanal ajal kasunud puud ühesugused. Sügisel ajanud lehed küljest ära - talve raagus. Vanaisa pahandanud ennast selle üle sagedaste. Ükskord võtnud siis ette neile igale oma seisukohta ära määrata ja ütelnud: "Sina, mänd, seisad alati kahar ja haljas, sui kui talve, ja karvad ka kõige halvematel maadel, kus kedagi enam ei sigine, nii liivakutel kui ka rabas. Seega saad siis neil kohtadel ehteks olema! Sina, kuusk, kasvad iga parema maapinnal teiste puude seas ja jäed ka aasta otsa haljaks. Seega oled siis teistele puudele kui ka kõigile inimestele minu armu meelde tuletajaks! Ja sina, pärnapuu, saad ka kõige parema mullapinnaga rahul olema, aga sinu puu muudan mina pehmeks ja valgeks ja lehed südamekujuliseks, südant kosutava vaikse kohinaga. Sa pead eeskujuks ja ettetähenduseks minu lastele olema, nii kaua kui nende süda kõigist mustusest puhas on. Õrn, puhas armastus leidku su lehede kohinast kosutavat troosti! Aga sind, tamm, säen mina siin kõige kõvemaks puuks, mis kõigile tormidelle vastu peab. Seega oled kuninglik omas olekus. Saagu sa eeskujuks minu lastele nimelt meestesoole! Teised puud kasvavad igaüks läbisegi, maa headuse järele." Ja juba tahtis vanaisa ära minna ja nägi teiste taga veikese paju ja ütles: "A sust suurt puud loota ei ole, siis olgu sa mu lastele vahetarbeks oma sitkuse ja visadusega. Pead siis kõrvaliste pehme maapinnaga rahul olema." "Oh, vanaisa!" palus paju, luba mind kraavikaldadelgi kasvada! Ka enamalt maad ma ei nõua kui mütsipõhja suurusest saab mulle küllalt!" "Saagu sulle su palve järele!" ütles siis vanaisa. Sellest saadik kasvab paju ühest juurest mööda maad laiale kõige rohkem kraavi kaldatel. Jüri Puusepa suust.

E 16474/5 (6) < Saarde khk., Jäärja v. - Jaan Jakobson < J. Aime (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kõveri mägi Üles kirjutanud J. Aime Jäärja-Talli vallas on üks mäeseljandik. Kord üteldud ühel mehel unes: "Tõusu üles, nüid on ööd-päevad ühepikkused. Mine Kõveri mäe peale, kaeva kõige kõrgemas kohas ühe kõvera kase põhjapoolt küljest kolm sammu kaugele auk sisse, sealt saad siis ühe rahakatla leidma. Aga muidu ei saa sa teda mitte kätte, kui katal nähtavale tuleb, siis pead kana kahe valge pojaga ära lubama." Mees arvanud selle muidu viirastuse olema ja uinunud uuesti unele. Seal äratatud mees peris ülesse ja ilmutud seda asja peris kuuldavalt. Mees maganud laudil. Mees tõusnudki siis ülesse, võtnud labida ja et tal ka just poegaga kana olnud, siis kana kahe valge pojaga, mässinud takkudega jalad kinni, võtnud kandlasse ja ühe kaunis jämeda tammepaku õlale. Nii siis läinud mäe peale. Kaevanud siis juhatud kohale augu. Kana oma poegaga pannud ta mäe külge võssa. Saanud sugu üle kolme jala sügavasse kaevata, kui juba katal nähtavale tulnud. Mees pannud tammepaku sangast läbi ja ütelnud: "Sitta sulle vana kahe poja eest, juba ta mul käes ongi!" Prauh! käinud tammepakk keskelt pooleks ja raha vajunud kõlisedes maa sisse. Küll kaevanud mees pärast mitu korda, aga ei raha enam kuskil. Hiljaaegu olnud veel tammepaku otsad kahel pool augu sees näha. Auku näeb veel igaüks, kes seal käib. Pärast ööldud mehele unes: "Sa tahtsid mind petta, tõid kana kahe pojaga, see olli su naene kahe tütrega, mis sa pidid mulle lubama." Mitme jutustaja suust.

E 16549/51 (4) < Kroonlinna < Vaivara khk. - D. F. Roosipuu (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kolm kuuske Eestimaal Laagna mõisa välja peal, mõisast väha põhja õhtu poole seisavad Sõmer kalda serva peal hilja aja eest kolm üksikut suurt kuuske, üsna lageda välja peal. Ümberkaudsed rahvas nimetasivad neid Laagna mää kuused ja Sõmer kalda kuused ja kaugematel elanikutel olivad nad tutvad, sellepärast et nad väga kaugele igale poole paistsivad. Palju laevamehi, kes Narva sadamatesse ümbert väljast maadel/t/ tulivad, vaatasivad neid kaugelt mere pealt ja käisivad neid vaatamas ja pärisivad nende üle laiemalt otsust, aga nende üle ei teadnud need, kellelt küsiti, miski vastata, sellepärast, et küsimine ikka sattus noorte meeste ja ka noorte tütarlaste käest vastata, kes mitte nendest rohkem ei teadnud ütelda, kui et nad kolm kõrget kuuske on. Vanemad inimesed teadvad aga nende üle laiemalt rääkida ja see jutt tahab nende käes õige põhja peal olla, kuidas eeltulev jutt nende kohta räägib. Kord tulnud eestlase vanem oma pojaga Eestimaa poolt ja tahtnud Soomemaale soomlaste vanema juure võõrsile minna. Jõudnud juba Vaivara mägede peale, sääl jäänud ta puhkama. Kui juba täieste puhkand oli, hakas ta jälle edasi astuma, kaheksa versta Vaivara mägedest homiku poole jõudes, hakas nende tee mäest ülesse minema, mäest ülesse jõudes näinud ta, et temale kaks inimest vastu tulevad. Ligi jõudes tundsivad mõlemalt poolt vastutulejad üksteist ära. See oligi Soomemaalt soomlaste vanem, kes tahtis Eestimaale eestlaste vanema juure ka võerusele tulla. Kui nad üksteist teretanud olivad, hakas eestlaste vanem rääkima: "Imelik kokku juhtumine, mina olin just selle tee peale välja tulnud, et tahtsin Soomemaale sinu juure võõraks tulla ja nüüd sattusime äkitselt tee peal ilma mõtlemata kokku." Sedasama rääkis ka Soome vanem. Nüüd mindi vähe maad teest kõrvale ja istuti maha ja hakati lõunale. Mõlemil vanemil oli toomuste jauks natuke hästi head toidukraami juures ja et parajaste lõunaaeg oli, hakati lõunat sööma. Perast lõunasööki saivad eesti vanema poeg ja soome vanema tütar teineteisega tutvaks ja hakasivad juttu vestma, mis nende keskes hästi tubliste edasi läks. Eesti vanema poeg oli ainus poeg omal isal ja soome vanema tütar oli ainus laps soome vanemal ja sellepärast, et soome vanem teda tahtis laiemalt inimestega tutvaks teha, selle tarvis oli ka teda kaasa võtnud. Noor mees ja noor neitsi rääkisivad mitmesugustest asjadest ja viimaks ütles soome neiu, et meie selle koha peal oleme tutvaks saanud, siis teeme selle kohta üks mälestus, mis meile saab veel tuleval päävadel ikka meie sõprust meele tuletama." Nad läksivad ligemale kaldasse ja kaevasivad säält juurtega viis kuusevõsa ülesse ja tõivad sinna kohta, kus nad olivad üksteisega keige esmalt kokku saanud ja istutasivad kuusevõsad sinna kohta: kolm hakasivad nendest kasvama, aga kaks kuivasivad ära. Peale selle hakasivad nad jälle edasi minema. Mõlemad vanemad olivad sellega nõus, et nad Eestimaal olivad kokku saanud, siis esite Eestimaal võeruspidudel olla, siis perast Soomemaale minna. Nad hakasivad Vaivara mägede poole edasi astuma. Nad jõudsivad ühte kohta, kus väga palju maasikaid kasvis, sinna istusivad mõlemad vanemad maha ja hakasivd jälle juttu puhuma. Noor mees ja noor neiu hakasivad maasikaid korjama. Kui juba maasikaid hea hulk oli korjatud, siis tõivad nad neid ka oma vanematele, sõivad ja istusivad ühes koos juttu puhudes. Kui jo maasikad olivad ära söödud, siis tõi soome neiu jälle ühest kohast ligidalt metsast ühe kuusevõsa ja istutas seda jälle sinna kohta, kus nad olivad maasikaid süies istunud. See kuusk sai enne istutatud kuuskedest tükk maad õhtu poole istutud ja sai ümberkaudsetest elanikudest Sildre kuuseks kutsutud. See kuusk oli nüüdse Sildu ja Kugu maa elaniku Magusa Daaveti krundi peal. Vanal ajal saivad need kuused eestlastest au sees peetud ja iga aasta tõivad mitmed noored mehed ja noored neitsikesed suurel hulgal krantsisid kokku ja kroonisivad nendega nende tüvid ja alamal seisvad oksasid. Nende kuuskede kõrgus oli kasu poolest peaaegu ühesugune, umbes arvata kümme sülda. Silku kuusk oli nende hulgast kasu poolest keige kõrgem, aga ta näitis kõige madalam olema, sellepärast et teised suure mäe kaljul olivad, aga ta madala maa kohas. Suured Sõmer kalda kuukedest sai 1885mal aastal üks kangest tuulest maha murtud, teised kaks aga seisivad 1889-1891se aastani ja et Laagna mõisa moonamehed nende ümbert üle liig ligidalt suurte adradega kündsivad, saivad nende juured katki rikutud ja maa seest lagedale aetud. Mäepealne kange tuul murdis neid hilja aja eest maha. Mitmetel ümberkaudsetel elanikudel oli nende üle kahju ja paha meel Laagna mõisa moonakate üle, et nad nii ettevaatamatalt adradega ümber käisivad. Sildu kuusk sai 1892. aastal välgust maha löödud, nüüd on veel üksi nende tugevad kännud järel ja näitvad möödakäijatele, et siin kohas on enne niisugused suured puud kasvanud. Rahva keske liigab veel mitmel pool jutt, et Sildu kuuse külges on nähtud mitmesuguseid paelu seatud olevat ja paelte peal ilma arusaamata kirjaridasid tunda olnud ja ikka usklikute keskes on ka veel kuulda, et selle kuuse all on öösiti mitmel korral tuld nähtud põlevat, ja kui keegi tahtnud ligi minna, siis kustund tuli äkitselt ära. Niisamuti räägivad ka niisugused rääkijad, et Laagna Sõmer kalda kuuskede all on vanast ajast iga aasta ühe korra käinud üks noor tütruk ja on nende juurte peale Sõmer kalda alt kraavidest vett kannud - ja kui keegi oli tahtnud temaga rääkida ehk küsima hakata, miksperast ta niisugust tööd ilmaaegu teeb, olla ta äkitselt ära kadunud -, sinne saadik kui kuuskedel hakanud samblad külles halliks minema, ei ole teda ka enam näha olnud.

E 16553 (1) < Kuusalu khk., Kiiu - Johan Abreldal (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maardu ja Kahala järvedest Maardu järv on Tallinna ligidal, lõunapool Narva maanteed. Kahala järv on Kuusalu kihelkonnas; põhjapool Narva maanteed, Kolga mõisa ligidal. Kahala järv olnud vanal ajal Maardu järve juures, põhja pool maantee kaldal. Nende järvede algjad alati üksteisega palju riielnud. See koht, kus praegust Kahala järv seisab, on vanal ajal põld olnud. Ükskord on kündja künnud ja üks lind on seal kohal, kõrgel ringi lennanud ja ise kisendanud: "Põgenege, rahvas! Põgenege, rahvas! Järv tuleb! Järv tuleb" Aga kündjad ei ole sest kisendamisest hoolinud. Siis on Tallinna poolt hakanud suur must pilve üles tõusma ja tulnud Kahala poole. Ja on nähtud, et sest pilvest on üks tükk Kuusalu kiriku ligidale, lõunapoole Narva maantee kaldale maha kukkunud - selle koha pial on tänaseni suur veeloik, nimetakse Turaka katk ehk -järv. Kündjad on seda suurt kohinat kuulnud ja lind on ikka ühtelugu kisendanud: "Põgenege, rahvas! Põgenege, rahvas! Järv tuleb! Järv tuleb!" Aga ei ole keegi enam jõudnud ära põgeneda, suur vesi hakanud maha sadama ja vähe ajaga on see koht järveks jäänud. Kahala järv on kõrge koha pial, väljade vahel, mudase põhjaga, karusi kaladega väga rikkas ja kalapüidjad mitu kord sahku järvest muda seest leidnud.

E 16554 (2) < Kuusalu khk., Kiiu v. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuusalu kirik on kahe metsa vahe pial. Lõunapool külles on kõrge männimets ja põhjapool lepamets ilusa heinamaaga. Lepikust keeb palju veeallikaid üles, vanad rahvas on neist allikatest palju lugu pidanud. Nende vesi olnud vägev rohi iga häda vasta. Seal neis allikates käidud haigid inimesi ja loomi pesemas ja seda vett on kaugele viidud ja on ka ohvrid viidud, seda on ka tänapäevani näha. Kiriku juures lepikus on üks väga sügav lendva muda auk. Vanal ajal on sõda olnud ja suuretüki valamise tarvis kirikute kellad ära võetud. Kuusalu kirik olnud rikkas kulla ja hõbedaga. Üks kell on saadud ruttu sammaste pialt sõja eest ära võtta ja on kuld- ja hõberaha ja -asju kella sisse pandud ja tinaga pialt kinni pandud ja siis lepikusse lendva muda auku lastud. Üht kella on Tallinnas raatuse maja tornis nähtud. Vanarahva jutu piale on leeripoisid pika ritvadega augu põhja katsunud ja kõik arvavad tõe olema. See auk on ridvatükka täis. 1869 õp. W. K. lasi heinamaa puhastamise mättaid palju sinna auku vedada, aga see koht on alles.

E 16556 (2) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui ussid piima sisse tulid, ega teatud, kelle süi on, siis võeti pihlakapuust pulk, lasti auk sisse, siis piimaussid sisse, siis põlevasse ahju ehk leede tulise tuha sisse. Kui ussid pulga sees palavat hakasid tundma, siis see palava valu on selle inimese peale läinud, kes ussid piima sisse pannud. Aga valust ei saa muidu lahti, kui piab minema rohitseja käest piima ehk kalja rüibata saama. Aga kui midagi ei anta, siis tahab valuga lõhki minna ja pidanud oma maja ära põletama ehk muud kahju omale tegema, kui ei tahtnud surra. Aga halastajad inimesed annavad ikka midagi, sest on küll, kui aga pahategija teada saadakse.

E 16556 (4) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lehm punasetõbes on ja kui seda esimest kord nähakse, kus tõbene loom kuseb, sinna kohta pandakse 9 pihlakast pulka püsti, ladvad allapidi, siis piab abi saama.

E 16556 (5) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui loomad kevade esimist päeva välja lastakse, pandakse iga loomale 9 soola riidetopsiga sarvede külge, siis ei pia kellegi paha silm kogu suvel piale hakkama.

E 16557 (8) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kõige hirmsam tegu, kui seda tehtud on! Kirikust on armuleib ära toodud ja püssiga metsa mindud, püss on selja taga ära laetud ja leib! ka püssi sisse pandud, kui hakatud, selja taga püssi lahti laskma, enne on ööldud: "Kurat, tule!! Õnnistegija, mine!!!" Siis on püss selja taga lahti lastud ega ole laskja tagasi vaadata võind. Aga kui on vaadatud siis nähtud inglit nutma ja õnnistegija risti käes hoidma. Püssilaskja on siis, täiesti kuradi omaks jäänud, mis tema on iial tahtnud, seda on tema saanud! Siis olnud tema kõigile ebausu isa. Kurat.

E 16559 (27) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui ämbriga kaevule minnes ehk tulles noortkuud nääd, siis saab sel kuul nutta.

E 16569 (6) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abredal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Liignimesid on siin pandud umbes seitsmesaja keskkohal aastal, enne hüitud neid kas kohtade järel ehk ka sõimunimedega nagu neid ennevanast enamast igal inimesel olnud nagu neid veel mõndagi mälestakse, näituseks Leililaps, Tõmmulauk, Ruskejaan, Vilding, Tuura, Manta, Eiku, Kuri, Ruskemadal, Lussa, Puta, Põristes, Müristes jne. Need olnud siis muidugi nagu nüid liignimed ja neid nimesid nimetates tulnud ikka tüli ja riid. Siis arvatud kohase olema nõnda, kuidas keski tahtnud omale nime valida, juurde lisada. Igamees läinud mõisa ja nimetanud selle nime, kuidas tahtnud ja nii saanudki liignimed paljud. Ka pannud vanad sõimunimed, et hüütagu siis, kui tahavad. Teise Kuusalu kirikukella peal on nimed Kalgaste Pärent ja Kosu Jaan, Kuusalu kirikule aastal 1751 kinginud. Sellest nääb, et sel ajal veel liignimesid põle olnud, et need alles pärast on pandud. Teise kella on jälle pärastpoole Kolga krahvid Stubock kinkinud aastal 1759, seal on ju liignimed peal, aga võibolla, et sakstel olid ennemalt ju liignimed. Ka on peresid mööda ümber käitud ja küsitud, mis nime tahad, see on siis üles kirjutatud. Nõnda on siis arvata, et see liignimede panemine arvata 1775 aasta ümber on olnud.

E 16570/73 (6) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abredal (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Teie küsite, kas on teie pool hiisi Siin, Kahala järve kaldal on veike kuusik, mida hiiekuusikuks hüitakse. Kuusiku sees on veel kivivaremed näha, kus ennevanast altarid on olnud. Siis on Koitjärve kaldal hiiemets ja altari aseme jäteisi näha. Sigula külas kannab üks veike koht hiie nime. Rahvajuttude järel on neis kohtades ennevanast pööripäävadel ja -öösetel suured ohverdamised olnud. Kõige suuremad ohverdamised olnud sügise pööripääva ajal, siis on toodud kõigist uudseviljadest, mis sel aastal oli kasvanud ja ohverdatud Taaral kui kõige asja sigitajale tänuks. Ennemalt põle tohitud midagi uudseviljadest süia, siis on kohe hakanud inimesed surema ja veel tänapäävani käib inimeste suus ikka see sõna. Kui uudseleiba saab, siis hakkavad inimesed surema, mis sest vanast kombest tunnistab. Nõnda viidud, kui midagi elajat tapetud tükk liha hiiesse, ehk kui loomadel vasikad ehk lammastel talled olnud, viidud esimesed ikka ohvrikohtadesse loomade sigimise õnneks. Nõnda olnud need siis ikka lootused õnneliku elamise tarbeks. Ka on siin Kuusalu ligidal üks suur tammepuu, mis küll aastasadasid võib vana olla ja mis pühaks on peetud. Seal puu sees on ennevanast pühad ussid eland. Kaladele ka on ohvriks viidud kõiki uudseviljasid ehk mis midagi looma tapetud. Kõige esiteks ikka neile teiste loomade siginemise õnneks ka paar vana pedakast mändi, mis vanad pühad puud on olnud ja nüid kui mälestuseks seisavad. Arvata umbes 1250 aasta ümber kui Kuusalu hiie ohverdamise paik nüidsest Kuusalu kirikust umbes pool versta põhjatumas lepalaanes või soos on seisnud, kellest veel praegust nagu rõngatauline vare järel on, aga ajahammas ja õelad inimesed on selle püha metsa ära hävitanud, kust sügaval turba sees kannud veel järel on. Vana Kuusalu kiriku kohtki on vanast üks püha pesemise koht olnud, sest siin Kuusalu ümber on umbes 70 allikat, mis vanast kõik ümberkaudusest rahvast pühaks ja imetegevaks kohaks on peetud. Kui rooma kaduliku usu mungad 1200 ja 1300 keskkohal seie maale ristima tulnud, siis kes saanud ristitud, need jälle käinud Kuusalu pühas allikates ennast pesemas ristitähest puhtaks. Viimaks saanud mungad sest asjast aru ja ehitanud Kuusalu allikate keskele kloostri, kus nad elama hakanud, et siis pesemist keelata ja seda kohta nagu halvemaks teha rahva meelest. (Pärast poole on koorijagu juurde tehtud ja torn, aga keskkoht on ikka praegu veel sest ajast järel). Siis on ka haiguste vastu neist neist allikatest abi saadud. Tänapäävani tassitakse ühest allikast vett ehk käitakse pesemas, kel silmad haiged on. Ka on siin värviallikad olnud (nüid küll teadmata, kust ümberkaudune rahvas püha värvi on viinud, siis pole piksekahju karta olnud, kus seda värvi kuued seljas on olnud. Nõnda sest kloostri asutusest saadik on see Kuusalu pühaks pidamise olek rikutud saanud ja on siis veel aastasadasid kui tuluke tuha all edasi õhkunud. Kõige rohkem on seda vana ebapühaks pidamist viimsel ajal tublid kirikuõpetajad Irssonsen? Ahrenti kõige rohkem ja Kentman kõige viimaks ära pühkinud, nõnda et nagu mõned jutud, kus unenägemised veel alles on, eespool ööldud. Kuusalu hiie ohvripaigast räägib rahvasuu veel üht juttu, et sinna on tahetud linna ehitada. Mis pääval ehitatud, see öösel maa sisse langenud (Aga see on küll võetud jutt ehk vana mälestuse segaduseks tehtud). Igal õhtal on üks heal üheksa korda hüidnud, et sest tööst tänaseks küll, ja kui mehed ära läinud, vajunud öösel müür maa sisse. Ühel õhtal põle aga üks mees siis ära läinud kui teised, vaid teinud tööd edasi, see vajunud müüriga seltsis maa alla ja homikul kuulnud teised töömehed, kuidas ta seal kiva raiunud ja müüri teinud. Sest saadik on jäätud töö seisma. Igal aastal pärast seda on kuuldud sel öösel teda seal raiuma ja taguma. Ja see ase on tänapäevani ümberkauduse rahval Lõunamüüri nime all tuntud). Ka on Kuusalus kivisid, kus peale on ohvrid viidud. Üks kivi on tuntud nelja kuninga nime al, kus peal neli kuningad on söönud ja igaüks on mälestuseks risti raiunud (vist rahvajutt). Teine jutt käib, et seal peal Uku pühadel kevade pööriaegadel suured ohverdamised ja pidud on peetud, see koht kannab tänini Salu tammiku mägi nime ja see suur kivi, pealt latsikune, on mitme vähema kivide peale kui vundamendi peale pandud. Kui nüid Kuusalu mungaklooster ehitatud ja munkad sest kivist teadust saanud, läinud ja raiunud suured ristid peale, mida paganarahvas põle sallinud ja jäänud sest saadik sest kivist eemale. Õelad mungad raiunud veel nelja risti umbes viiskümmend ja sada sammu ristid, et rahvas pole enam sinna kivi ligi läinud. Ja veel vähemaid kivisid on leida, kus ümmargused augu peal on, kus lindudele talvistel aegadel on toitu viidud ja ohvrid. Üks kivi kannab tänini nime Müristes kivi. Seal on piksele ohverdatud, et ei teeks kahju ega kärgataks inimeste peale valjust ja nõnda veel palju muidagi nagu Hallikivi, Suurekivi, Punasekivi, Kolme kivi ohvrikoht. Ka on ennemalt Kuusalu alikatest rahasid ja muid kallimaid asju leitud, mis rahvas tänutäheks allikatele on ohverdanud, kes on terveks saanud. Küll neist saaks vist paksud raamatud täis kirjutada, neist Kuusalu mälestustest, aga kes jõuab enam tagasi vana halli aegadesse vaadata, kus kõik muistsed mälestused on maetud.

E 16573 (7) < Kuusalu khk, Kiiu k. - Johan Aberldal (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord näinud lapsed Kehra jõe tamme peal hobuseraua. Üks tahtnud ära võtta, teine öölnud: "Ehk on näkk." Mispeale raud suure müraga jõepõhja vajunud. Teine kord näinud veskipoisid suure kala veskitammi peal vees seljali olema, üks tahtnud ära võtta, teine keelanud: "Ehk on näkk." Mispeale kala jõe põhja läinud. Rahva jutu järele võib näkk ennast kõik muuks kalaks muuta, aga hauiks ei pea saama. Haug olla vanal ajal sõjas käinud ja tubli võitlema olnud. Saanud selle eest risti, mis tänini tema peakontide hulgas on. Rist, kerves, labidas - vanad sõja mälestused. Sest siis tuleb, et näkk hauiks ei saa muuta.

E 16574 (1) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka Surujões on näkkisi nähtud mitmel näul ja Kahala järves ja Hara juures meres, neist olen teile ju ennemalt kirjutanud. Ka Lohja järves on päävatõusu ja keskhommikute vahel näkki ilusa tüdruku näul istumas nähtud puunoti peal, kus ta vaikse aga imeilusa healega laulnud. Kolga külast käinud üks noor mees järvekaldal tema laulu kuulamas, viimaks sügisel, kui järv jäässe läinud, kõndinud ta nagu vari inimeste hulgas ja ühel pääval nähtud teda järve jäe peal ulgumas, kus ta kadunud. Kevadel leitud tema surnukeha kalda ligidalt veest. Teisel suvel olla karjalapsed näinud jälle teda kesk järve laulma, mehe pea ja pool keha veest väljas tüdruku süles. Kellele ta siis vahel rõemsaid ja vahel nagu hällilaulusid laulnud. Kui lapsed hõiganud, et vaadake näkki, olnud kohe kadunud.

E 16574/5 (2) < Kuusalu khk, Kiiu - Johan Aberldal (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka on nähtud Andineeme ligidal meres üht naisterahvast päävatõusu järel laene peal kaugel meres läikiva kammiga pead sugema. Üks vana jutt räägib. Kord kõndinud üks veike poiss mööda merekallast ja nutnud, sest isa olnud hiljuti meresse ära uppunud ja võerasema olnud tige võera poisi vastu kodu. Seal tulnud üks ilus naisterahvas merest ja annud vaesele poisile kaks käevarre jämedust heledat puutükki ja käskinud neid niikaua varjul hoida kui suureks saab. Poiss matnud teised mere kaldale kivi ligidale ära ja kui suuremaks saanud, tulnud taale see lugu meelde. Läinud vaatama ja leidnud kaks suurt panka kallist merevaiku, kellest ta palju rikkust saanud.

E 16575 (3) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka Kurbluse saare ligidal Käu ojas on näkki nähtud ja ikka mõnede aastate pärast on ta sinna kedagi sisse tõmmand ja ära uputanud. Ihasalu neeme ligidal on sügise tormistel öödel kuuldud meres kui veikest last nutmas. Nõnda on neid vanu lugusid veel mõndagi, mis kohe meelde ei tule, aga neist ikka näha, mis jutud rahvasuus liiguvad, et naked ikka on headele inimestele ja nagu vaestelastele head teinud, aga kurje ja õelaid on nad vette tõmmanud ja ära uputanud. Ka niisugusid vanu lugusid on palju rahvasuus liikvel, kus näkid endid ilusa naesterahva näul mehi vette ahvatelevad ja mehe näul jälle naesterahvast, aga seda ei tule nii palju ette kui ikka naesterahva näul.

E 16575/6 (4) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Aberldal (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka Tõlgjõe jões on näkkisid sõrmukse ja ka konnakarpide näul nähtud. Korra vanal ajal otsinud tüdrukud öösel tulega vähkisid. Korra näinud üks tüdruk üht suurt musta konnakarpi, kus ikka teatavalt pärlid sees on. Tüdrukul tulnud kade meel ja tahtnud pärli omale saada, jooksnud vette, sääl tõmmanud näkk, kes konnakarbi näul ennast näidanud, tüdruku vee alla ja kui teised ta viimaks välja tõmmanud, olnud näkk teise elu välja piigistanud.

E 16579 (12) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanal ajal olnud Pronka kaevus näkk. Tüdruk läinud vett tooma. Nähnud sõrmukse vee peal, kakand teist ära võtma, sõrmus kadunud vette ja üks vägi tõmmand tüdruku ka. Trehvanud üks mees nägema tüdruku kukkumist ja tõmmand tüdruku kaevust välja ja peastnud teise surmast.

E 16579 (13) < Kuusalu khk., Kiiu k. - J. Abredal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Korra võtnud kaks naesterahvast Kahala järve kaldal loogu, korra näevad, et üks hall vanamees kõnnib järvekalda ligidal vee peal. Naesed ehmatanud ära seda nähtust nähes, trehvanud mõlemad korraga Uuriküla poole vaatama. Järvele vaadates olnud selle ajaga hall vanamees kadunud.

E 16580 (14) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veel Kuusalu allikatest. Vanarahva jutu järele on kaugelt rahvas Kuusalu allikatele käinud pühelikusi pesemisi tegema, et kui keski midagi paha on teinud, siis on see vesi teda pidand puhastama. Ka põle Uku pühatele kõlvand muidu minna, kui pole enne pühas allikates käidud. Ehk kui mingisuguseid haigust olnud, siis on haigeid kaugelt ja ligidalt seie toodud ja on tervit saanud. Ka surnuid on selle veega pestud, siis on vaim puhtalt võinud Toonelasse minna. Kes ligemalt on surnud, neid on selleks määratud allikasse toodud pesta, aga ka kaugeltki on surnuid seie toodud selleks tarbeks. Ehk kui pole olnud võimalik, siis viidud vett kodu. Ka on ehk vist palju surnuid kohe seie samasse saanud maetud, sest et siit mitmes vanas kalmudes inimeste luid välja tuleb. Ka on neile allikatele palju ohvriks toodud, kes tervit ehk mingid abi saanud, nõnda olnud vanaste palju hõbe- ja kuldasju neis allikates leida, aga keski põle neisse puutunud, et haigus tema külge hakkaks, kellest teine lahti saanud. Ka mõne põlve eest on veel seal kuld-ja hõbeehteid leitud, aga nüüd on aegamööda see tähtsus kadunud ja ahned käed seda röövinud, mis vanemate vanematel püha on olnud. Ka ohvrikohtasi on siin palju olnud. Ühe vana jutu järel ohverdanud üks rahvavanem Raamatiku mäel ohvripaigas 300 härga püha allikate auks, et ta on siin terveks saanud. See vanem on pärast paljudes sõdades käinud, aga ükski nool ega nui põle temale paha teinud, sest vetevaimud on teda hoidnud. Rahvajutt. Teine kord veel sest pitkemalt. Abreldal Kuusalus. Järgneb.

E 16581/3 (1) < Halliste khk., Kaarli k. v. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kullakatal Rahva seas liikus jutt, et nõiaallikas suur rahakatal raha täis olla, mida ainult päevapaiste ilmaga allika põhjast näha võivat. Küll käinud rikkad ja vaesed seda seal vaatamas ja abinõusid arvamas, kuidaviisi läikivat kullakatalt nõiaallika põhjast kätte saada, aga kõik katsed olnud asjata, kõik kullaotsijad pidanud tühjalt tagasi minema. Kullakatal olnud allika põhjas ja jäänud ka sinna. Nõiaallika lähedal elanud üks kehv saunamees, kes vaevalt eluteenistuse läbi oma perekonnale elu sees jõudis hoida. Kui kord jälle suured puudused teda vaevasivad, siis mõtlenud ta ühel neljapäeva õhtul nõiaallika kullakatla peale, sest sellega oleks võinud ta oma perekonda põliseks rikkaks teha. Viimaks ei läinud enam kullakatal ööl ega päeval meelest ära. Ühel õhtul kui saunik enda jälle kullakatla pärast liiga palju vaevanud, viskanud ta murest väsinud enda koiku sisse pikali ja uinunud ka raske unesse magama. Unes astunud üks vana hall mees tema juurte ja ütlenud: "Vaene saunik, kui sa rikkaks tahad saada, siis võta üks valge hobune ja pane selle selga nii rumal laps istuma, kes veel midagi kõnelda ei mõista, kes veel mitte kurjast ega heast midagi mõtelda ei tea. Siis mine neljapäeva õhtul, vii see hobune ja laps sellest allikast üle, selle järel tuleb siis rahakatal peale ja sa võid raha sealt seest ära võtta. Aga ära sa karda ega midagi head sealjuures mõtle." Kui saunik hommiku unest ülesse ärganud, mõtlenud unenäo ilusaste järele, et sellest midagi meelest ära ei lähaks. Oodanud neljapäeva, siis läinud külasse, palunud ühe tuttava käest, kellel ta teadnud valge hobuse olevat, omale hobust, sest ta ütlenud enesel tarvis puurontisid metsast vedada olevat. Lahke mees ei keelanud ka sugugi, vaid lubanud sulasel hobust paariks päevaks, et küll sulane üheks päevaks palunud. Sulane saanud hobuse ja läinud. Kodu pannud ta oma pooleaastase lapse hobuse selga ja nüüd muud midagi kui allikale. Kõik juhtunud ka nii kuida mehel unes juhatadud. Ta ajanud ligi, võetud kotid kulda täis, tõstnud hobuse selga ja käristanud kodu. Nüüd olnud saunik rikas mees, kulda mis kuhjaga. Tõisel päeval viinud ta valge hobuse külasse tagasi ja viinud ka hobuse andjal taskutäie kulda. See pannud imeks, kust sulanemees nii palju kulda saanud, et veel tõisele saanud tuua. Ta ei tahtnud seda sugugi vastu võtta. Kui sulane asjalugu ära jutustanud, siis võtnud hobuseandja kulla vastu ja tänanud südamest saunameest selle eest. Muud midagi, sulasest saanud nüüd rikas mees muidugi.

E 16583/5 (2) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kullakünd Üks mees olnud kuldraha peale õige himulik, ta ei mõtlenud muud ega kõnelenud muud kui ainult kuldrahast ja selle saamisest. Ühel õhtul juhatadud temale unes: "Kui sa kulda tahad saada, siis pead oma tänava aia pahemalt poolt küljest päeva ajal kukega kündma ja kanaga äestama. Adral peavad aga kuldäered otsas olema." Kui mees hommikul üles tõusnud, mõtlenud ta unenäo uuesti ja ilusasti järele. Mehel hea nõu kallis, kuida kulda kätte saada. Ta võtnud oma ja naese laulatuse kuldsõrmuksed, läinud sepa juurte ja lasknud neist adraäerdele jakud otsa panna. Läinud siis kodu ja kohe kukega kündma. Ta künnud tänava aiapikkuselt, kümme sammu laiuti ja äestanud siis kanaga selle maa jälle ilusaste üle - nii ikka nagu juhatadud oli. Aga ennäh, kuldraha olnud vaod täis, mis lume. Arutu palju. Mees korjanud nüüd seda nii palju oma naesega kui arvanud omale tarvis minevat. Pärast saanud oma poisid ja tüdrukud ning kõik külarahvas oma jao. Nüüd olnud kulda tervel kihelkonnale. Paljud lootnud kuldraha poolest arutu rikkaks saada. Tõisel ööl öeldud kullakündjale jälle unes: "Et sa sellest kullast tõistele oled annud ja mitte ise üksinda ei tarvitanud, pead sa ning need, kes sellest osa saivad, kõik sellest kullast ilma jääma." Kui mees hommikul üles tõusnud, ei uskunud ta unenägu. Läinud vaatama. Ait olnudki kullast tühi. Kuldrahade asemel olnud ainult kuivanud haavalehed. Ka need tõised, kes sellest kuldkünnust osa saanud, saanud kuldrahade asemel ainult haavalehti. Pärast künnud küll seesama mees veel tihti kukega ja äestanud kanaga oma jaoks, aga võta näpust, ei kulda kusagilt enam saada. Ilma mees kullast kui enne.

E 16585/6 (3) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagan metsas Muiste olnud kuusk koguni tõistmoodi kui nüüd, tema olnud siis ilusate rohiliste siidikarva kübemetega kaetud, üleni tüvest kuni ladvani. Ka muud puud olnud ilusamad, siledad ja õiged, kellegil ei olnud kuivi oksi küljes, ei ühtegi muhku ega käsna, niisama ei olnud ka kõveraid puid. Kord läinud vanapagan metsast läbi, tema pannud metsapuude ilu tähele, pahantanud aga selle üle, et nad nii ütlemata siledad ja sirged kasvanud. Ja kohe hakanud nad tööle metsapuid ära rikkuma. Kuuse tapnud ta tüvest kuni ladvani oksi täis, pihlaka käänanud keeruks, siledad ja sirged puud murdnud kõverateks ja keikidele tapnud ladva alla tüve järgule kuivi oksi sisse. Neise puudele, mis magusat lõhna annud, lasknud ta suust oma hingeõhku peale ja nad hakanud koledaste haisema. Puud, mis väga ilusaks olnud kasvanud, sorganud neile kepiga augu juure peale ja sülganud sinna sisse, et nad mädanema hakkaksivad ja puud, mis väga suureks kasvanud, neile murdnud ladva pealt maha, sellepärast et nad kängu jääksivad. Metsajumal näinud viimaks, kuida vanapagan metsas puid rikkunud, ta saanud kurjaks selle üle ja saatnud kohe kõu ja pikri, kes teda sedamaid metsast minema kupatanud. Sest ajast kartvat vanapagan kõu ja pikkert kui tuld ja põgenevat tema eest kus seda ja tõist.

E 16586/7 (4) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Must surm Must surm möllanud suurel maal koledaste, keda ta leidnd sellesse puutunud kord käega ja kohe olnud see surnud. Mitte ühte ainumat küla ei olnud enam olemas, kus must surm käimata oli. Ainult mõned üksikud inimesed, kes kusagile paksu metsa peitu oli pugenud, jäänud mustast surmast puutumata. Muhu saarel ei olnud veel musta surma käinud. Saarerahvas olnud kartuses ja oodanud hirmuga iga tund musta surma sinna ilmumist. See olnud ühel pühapäeva õhtupoolel, kui saarerahvas vaikselt mererannas ja metsateedel jalutamas olnud, sõudnud üle väina üks suur must mees paadiga Muhu saare poole. Rahvas kartnud musta surma tulekut ja tõeste tulnud täna must surm Muhusse. Randa jõudes sidunud ta paadi pajupõesa külge kinni ja siis läinud maale. Kohe aga alganud ta seal oma surmamise tööd. Ta otsinud kõik kuivad paigad läbi ja keda ta leidnud, see olnud tema laps. Kaks inimest aga peitnud endid ühte maa-alusesse koopasse ära, et seal endid musta surnma eest varjul hoida ja must surm ei leidnud ka neid ülesse. Kui must surm kolm nädalat Muhus oli olnud, läinud siis paati ja sõudnud ära Rootsimaale, selle lootusega, et nüüd Muhu saar inimestest tühi on. Need kaks aga, kes koopas peidus olnud, jäänud mustast surmast puutumata, nemad hakanud Muhus elama ja neist olla siis Muhu rahvas sündinud. Pärast ei nähtud musta surma Muhumaal enam.

E 16587/8 (5) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mispärast pähkel tupes on Vanal ajal olnud pähklid ilma tuppedeta sahrapuude otsas kasvamas, ka nende sisu olnud nooreltpäralt magus. Lapsed aga ei lasknud pähklit sugugi valmis saada, vait rookinud kõik nooreltpäralt sahrapuude otsast maha. Metsajumal arvanud seda paremaks, siis pähklid süüa, kui nad täiskasvanud on ja loonud sellepärast pähkli sisu nooreltpäralt hapuks ning pannud pähklil isi karedalehelise tupe ümber, kelle sees pähkel nooreltpäralt kinni pidi olema, nii et hammastega katki teha ei saanud. Ainult siis kui pähklid valmis, kukkuda nad kareda koore seest välja. Sellest ajast saadik ei himusta lapsed pähklid enam noorestpärast süüa, lasevad neid valmis saada ja korjavad siis.

E 16590/2 (7) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895). Vt. H II 24, 164/7 (28) < Halliste (1894). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Miks haavalehed libisevad Kord elanud ema ühe ainuma tütrega üksikus saunahurtsikus ilusat elu. Ema armastanud tütart ja niisama armastanud ka ema palavaste. See ema ainus tütar olnud ka ütlemata ilus. Tema silmad olnud nagu kevade, juuksed mustad ja palge valge nagu lumi. Tütrel olnud see moodiks päeva ajal tööd teha ja õhtul sauna kõrval puude vilus istuda ning laulda. Esiotsa olnud ta sellega küll rahul, aga viimaks hakanud õhtutelt kaugemale metsadesse ära kõndima, ilmunud selle järel poole öö ajal ja sagedaste ka hommikuks kodu. Nüüd jäänud päeva töö seda rohkem tagasi, sest tütar tahtnud hommikutelt rohkem magada. Kõik see pahandanud vaese ema südant nii valusaste, et ta mitu peatäit ainuma silmatera pärast nutnud. Ta manitsenud mitu korda tütart õhtult kodus olla, aga see kõik olnud asjata - tütart tõmbanud nagu salavägi õhtult kodust välja. Olnud aeg, kui ema ainus tütar üle käte ära läinud, siis nutnud vaene ema valusaste, ta ei lubanud enam iialgi seda tütrele andeks anda, et nii suure koorma emale südame peale oli veeretanud. Ema vandunud tütre igaveste ära ja soovinud, kui tütar veel metsa lähab, et karu teda ära kisuks ja hunt murrustikus murraks. Aasta läinud vaevalt mööda ja tütar hakanud jälle vanaviisi kodust ära käima, ei aidanud ema palve ega rahva naer; see olnud tüdrele ükskõik. Ta lasknud seda ühest körvast sisse ja tõisest välja jooksta. Kui ta ühel õhtul jälle metsas kõndimas olnud, tulnud karu temale vastu, vaene tüdruk kartnud teda ja katsunud ühe lähedal oleva peenikese haava otsa ronida. See läinud talle ka korda. Karu näinud, et tüdruk haava otsas olnud, ta katsunud temale järele ronida, et niiviisi teda kätte saada. Peenikene puu aga ei kannatanud karu ronimist, murdnud katki ja nii kukkunud vaene tüdruk ühes puuga õnnetumalt maha. Karu kiskunud teda seal samas lõhki ja pannud nahka, mis üle jäänud, seda matnud kannude alla kinni. Haavad näinud seda haledat lugu pealt, mis ema äraneedmine teinud, nende süda saanud kurvaks ja silmad niiskeks. Nad varisenud väga selle koleda surma üle. Ka nüüdki alles libisevad haavalehed ühtelugu, olgu tuulega ehk vaikse ilmaga. See olla sellest saanud. Mari Sõggeli suust.

E 16596/8 (12) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kärnakonn Muiste leinud karjatsed karjamaa pealt kärnkonna, et nemad niisugust looma enne ei olnud näinud, siis tahtnud nad teda kohe surnuks lüüa, arvanud seda mõne paha vaimu olevat või mõnda muud sellesarnast. Üks poisikene aga keelanud kangeste kärnakonna surnuks lüüa. Kui viimaks tõised oma jonni nii kaugele ajanud, et ikka surnuks lüüa, siis tõmbanud see karjapoiss, kes seda kangeste oli keelanud ja viskanud kärnkonna jõkke. Nenda pääsenud ta ära. Kui nüüd karjapoisid kodu minemas olnud, eksinud nad ühes karjaga suurde laande ära. Keegi neist ei mõistnud enam kodu minna. Küll nad mässinud edasi ja tagasi, aga ikka ei ole kodu kusagilt lähemale tulnud. Õhtu jõudnud kätte ja selle järel öö. Ikka olnud karjatsed alles eksituses. Viimaks jõudnud nad ühe maja juurde, kus hele tulukene paistnud. Esite arvanud nad seda oma koduks, aga kui lähemale läinud, näinud küll, et see üks võeras maja oli. Karjatsed olnud juba väsinud ja arvanud nad parem siit öömaja paluda, kui et metsas öö ära olla. Nad läinud kõik kolm majasse. See olnud päris tühi, mitte kõppu ega kõbinat ei olnud kusagilt kuulda, viimaks suure otsimise varal leidnud nad ühe vana naese ühest isiäralikust kambrist. Kui nad sellele oma häda jutustanud ja öömaja palunud, vastanud see: "Lapsed, siin on teil kuri olla, sest siin on päris maapäälsete põrgu. Aga kui nad kodu tulevad ja teid ei leiaks, siis viin ma teid sinna oma kambrisse ja nii võite varjul olla ja homme juhatan siis õigele teele." Kuida vana naene kõnelenud ja nenda ta ka teinud. Öösel tulnud põrgusellid kodu. Tuppa jõudes hakanud peamees haisu tõmbama ja ütlenud: "Võerast haisu! Võerast haisu!" Ise tõmbanud ikka haisu edasi kuni viimaks sinna kambri ukse ette jõudnud, kus poisid sees olnud. Nad teinud ukse lahti ja leidnud poisid kätte. "Hää õhtukost," ütlenud peamees ja jooksnud tõiste sellidega poiste kallale. Keige esimese juurde jäänud peamees peatama, viimaks ütlenud: "Et sina minule elu kinkisid, siis jätan ka mina sind elama." Siis jooksnud hulgani tõiste kallale ja pannud neid nahka. Hommikul juhatanud vana naene selle poisi ilusaste kodu. Nenda pääsenud see karjapoiss, kes kärnkonna elama oli jätnud, eluga põrgust välja.

E 16598/600 (13) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vihmavanamees Ühes külas elanud vana hall mehikene ja see mõistnud vihmasõnu. Tema lasknud siis vihma sadada kui tema tahtnud ja keelanud ka niisama. Alati, kui ta poolemaa meestega pahaseks saanud, siis lasknud ta neile mitu päeva vihma sadada ja keelanud ainult siis ära, kui vihmatuju üle läinud. Oma põldude peale lasknud ta ikka paraja osa vihma sadada, misläbi temal ilusad viljad kasvanud ja poolemaa meestel koguni kehvad. Külarahvas nimetanud teda vihmasõnade pärast vihmavanameheks. Kui vihmavanamehel juba lõõg täis saanud ja Liiva-Hannus lepise kelguga järele sõitnud, siis olnud alles tegemist. Vanamees olnud haige maas, aga hing ei läinud välja. Nenda põdenud ta mitu nädalat. Külarahvas hakanud juba juttu järele ajama, et vihmavanamees sellepärast ära ei surevat, et ta elu sees rahvale palju halba olevat teinud. Kui vanamees nenda ikka vaeval maas vähklenud ja viimaks ka isi juba aru hakanud saama, et selle süü pärast hing välja ei lähe, siis kutsunud ta ühel päeval oma sugulased oma juurde ja tunnistanud neile kõik patud üles. Nüüd surnud ka mõne tunni järel alles vihmavanamees ära. Sel päeval, kui vihmavanamees hinge heitnud, olnud niisugune torm, et maad ega taevast ei nähtud, lume ajanud maha, mis mahtunud ja tuul olnud ütlemata suur. Tema tuttavad olnud mures, kuida vanameest niisuguse tormise ilmaga maha viia, matussepäeval jäänud aga torm üle. Rahvas kõnelenud pärast pikka lou, et sellepärast vihmavanamehe hingeheitmise päeval tormine olnud, et vanamees kõik oma päevad kurjalt ära elanud.

E 16601/2 (15) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mees õnnetuses Kord tulnud ühel mehel tee peal hobuse heinadest suur puudus, teed olnud küll veel käia, aga hobusele ei olnud enam iva maikugi anda. Mees mõtlenud asja kige külle järel, aga ei leidnud kusagilt nõu, kust peale hakata. Veel hulga maad ära käies, näinud mees õhtuhämariku ajal tee ääres heinamaad ja seal üht suurt kuhja heinu. Mees peatanud ka hobuse seisma ja läinud kuhjast sületäit ära tooma. Kuhi ei olnud ka just kaugel ja mõnekümne sammuga olnud mees seal, ratsinud paraja jao kuhjast maha, ahminud sülesse, et sellega koorma juurde tagasi minna, Kui ta heinad sülesse võtnud, näinud suurt järve enese ees. Tahtnud tõiselt poolt küljest minna, aga ikka seesama palk. Nõnda katsunud ta ühest kui tõisest küljest ja ei saanud kuhja juurest enam ära - jõgi voolanud ees, tee mis sa tahad. Sisse hüpata ja läbi ujuda, seda arvanud mees kardetavaks. Ta olnud nüüd kimbus nagu hunt aia nurgas. Kui ta nenda enda küllalt juba vaevanud, siis viskanud heinad külje alla ja heitnud peale, et hommikut ära oodata. Pea uinunud ta magama ja ärganud alles siis üles, kui juba suur valge väljas olnud, jõgi olnud ikka alles ees, nii et üle- ja läbiminek võimata olnud. Hulga aja tagant näinud ta ühte halli vana mehikest oma juurde tulevat. See jäänud aga tõinepoole jõge seisma ja ütlenud: "Kuule, külamees, oleks sa minu juurde tulnud ja heinu palunud, ma oleks sulle mitme päeva jaoks annud, aga et sa isi võtma läksid, sellepärast pidid nüüd selle öö vaeva kannatama. Sinu hobune on alles tee peal ja sa võid jälle oma teed minna." Selle järel kadunud jõgi eest ära ja mees läinud hobuse juurde, leidnud aga selle omal kohal niisama terve ja tugeva olevat. Hobusel olnud veel suur virnam heinu ette viitud. Pärast saanud see teemees teada, et selles talus üks niisugune vana peremees olevat, kes sel moodil oma varandust kaitsta mõistvat.

E 16602/3 (16) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Halliste tark Vanal ajal elanud Halliste kihelkonnas mõtsaurkas ühes üksikus onnikeses vana mees, kes kõiksugu haigusi parandanud, vargusi ülesse juhatanud ja muid niisuguseid asju korrale ajanud. Tema juures käinud rahvast ligidalt ja kaugelt ja kellegi käest ta rohkem ei võtnud, kui elu ülespidamiseks ja rohtude muretsemiseks tarvis läinud. Tema pannud sõnadega vere kinni, arstinud nikastust, pannud luu oma koha peale jälle tagasi, aidanud maalist ja tuulest rabatud. Sel ajal olnud Halliste kihelkond terve ja tubli, haigused, mis vahest kellegile juhtunud, parandanud vanamees kohe ära. Niisama ei olnud ka Halliste kihelkonnas sel ajal vargahaigusi näha ja ka tõistest kihelkondadest käidud varguse pärast tema juures. Kui vanamees ära surenud, õpetanud ta tarkuse ja sõnade võimu oma pojale, kes ka pärast isa surma niisama usinusega ümberkaudse rahvale head teinud. Aga kui see jälle ükskord ära surenud, ei õpetanud tema enam kellegile seda ammetid ja nii hakanud aega mööda Hallistes jälle haigused liikuma.

E 16603/6 (17) < Halliste khk., Kaarli k. k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagan puid raidumas Kord läinud vanal ajal mees metsa puid raiduma, raidunud nii, et pea otsas valutanud, viimaks viskanud kirve käest maha, et väha hinge tagasi tõmmata. Ümber vaadates näinud ta enesest mõni samm kaugel üht mehikest kannu otsas istuvat. Mees, kes enne alati vanapaganast palju kuulnud oli, mõtlenud: "See vistist vanapagan ongi seal kannu otsas. Oot ma kutsun ta kelminäo enesele appi puid raiduma, võin talle selle eest ka kõhutäie süüa anda." Mees läinud Vanapaganale ligemale ja ütlenud: "Kuule, kannupapa, mis sa palgaks tahad, kui sa mulle tänase päeva puid raidud aitad?" "Ei taha rohkem, kui kõhutäis süüa," ütlenud kannu otsas istuja. "Noh, sellega saame valmis, tule aga raiduma." Kõheldanud mees ja kohe olnud vanapagan platsis puid raidumas. Ta võtnud mehe kirve ja kupatanud sellega, et nina otsast tilkunud vett maha. Varsi olnud ka päratu hulk puid valmis raiutud ja mees olnud nüüd üsna rõemus, sest homme ei olnud enam tarvis puid raiduma tulla. Jõudnud õhtu kätte ja mees käskinud vanapaganat järele jätta. See viskanud ka kirve maha ja kõnelenud: "On õhtu, siis olgu õhtu." Mees läinud nüüd Vanapaganale kõhutäit süüa andma. Tehtud tuli maha ja mees küpsetanud kolm vardatäit silkusid ära, lõiganud kuus kikku leiba lahti ja nüüd hakatud sööma. Vanapagan pistnud kiku leiba ja silku nagu pala pala järel alla, viimaks saanud leib otsa ja silgud kah. Vanapagan aga tahtnud veel süüa, tema kõht ei olnud sellest natukesest täis saanud. Mees palunud küll, et temal enam rohkem juures ei olevat, lubanud homme jälle järele tuua, aga vanapagan ei olla seda sugugi kuuldagi võtnud, ta käskinud meest üht teibajämedat kuuske maha raiduda, ütlenud seda omale tarvis olevat, sest temal olevat üks silk, mida ta ära lubanud küpsetada. Mees, kes asjast aru saanud, olnud nüüd nii kimbus nagu havi õnge otsas, läinud aga siiski raiduma. Natukese raidumise järel jäänud mees väha kuulatama. "Raiu, raiu, mis sa kuulatad," ütlenud vanapagan. "Ma kuulen, Püha Jüri kutsikad tulevad," ütlenud mees. "Kas nad kaugel on?" pärinud Vanapagan. "Arvata paar vakamaad," seletanud mees. "Ära raiu enam," hakanud vanapagan paluma. "Kui Püha Jüri kutsikad tulevad, söövad nad mind ära. Päästa mind, kui sa võid, ma maksan sulle vaka kulda." "Hea küll, ma päästan sind," ütlenud mees. Võtnud nahkreisikoti suu lahti ja käskinud vanapaganat sinna sisse tükkida, lubanud siis koti kuuse otsa rippuma panna. Natukese aja järel hakanud mees niuksuma nagu otsiks Püha Jüri kutsikad vanapaganat. Ees hommikut aga jätnud mees niuksumise järele ja võtnud vanapagana kuuse otsast maha. Nüüd tänanud vanapagan meest ja maksnud ka vaka kulda temale ilma sõna lausumata kätte.

E 16607/9 (19) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kolm luika Ilusal lillerikkal järvekaldal istunud poisikene ja hoidnud õiekimbukest. Tihti vahetevahel vaadanud ta järvepeegli pinda ja soovinud omale üht lootsikut, kellega järvel sõuda oleks võinud, aga paadikest ei olnud ja ujuda ei mõistnud poisikene ka. Ta löönud silmad üles, vaadanud järve poole ja näinud imet. Korraga ujunud järvel kolm lumivalget luika. Luiged ujunud ja ujunud ikka poisikesele lähemale. Poiss tunnud ütlemata suurt rõemu neist ilusatest lindudest. Ja nad olnud ka vagad, lasknud poissi leivapalukestega sööta ja ujunud nii üsna tema lähedal, aga kui poisikene neid kinni võtta tahtnud, siis ujunud nad väha maad temast kaugemale. Et järve äärest vesi õhukene olnud, siis kõndinud poisikene neile järele ja püüdnud ikka. Viimaks läinud luiged nii kaugele, et poisikesele jalad enam põhja ei ulatanud. Nüüd olnud kõik tema lootused korraga kadunud. Et luiged õige vagad loomad näidanud, siis ei tahtnud küll veel poiss nende püüdmist järele jätta, ta vaadanud ümber ja näinud ühe põõsa küljes üht laudadest tehtud parvenäru kinni seotud olevat. Sinna kõndinud ta ja selle päästnud ta lahti. Sellega tahtnud nüüd poisikene luikedele ligidale jõuda. Pea olnud ta juba kesk järve, õige luikede lähedal, kui paadikene tema valjust sõudmisest katkenud ja poisikene vette kukkunud. Poisikene langenud minestusesse ja ei teadnud enam maast ei ka ilmast midagi. Kui ta viimaks meelemärkusele tagasi tulnud, leidnud ta enda pehme aseme peal, ilusas kuninglikus lossis magavat ning tema lähedal seisnud kolm taevalikku ilusat neitsit. Nad olnud poisikese vastu ütlemata lahked ja kui poisikene terveks saanud, siis näidanud nad temale kõik seda kuninglikku varandust ja toredust. Ühest kambrist viitud ta tõise ja igalpool leidnud ta ikka rohkem hiilgust ja iludust. Aedades kasvanud õunad kui kapsapead ja ka muu vili olnud niisama lopsakas. Poisikene olnud enne tihti paradisist kuulnud ja nüüd elanud ta isi seal sees. Tunnid ja päevad kadunud ja nende järel viimaks nädalad, ikka leidnud poisikene iga päevaga uut ilu ja hiilgust, uut rõemu ja lusti. Kodu igatseda ei tulnud poisikesele enam meeldegi, sest siin ilusas hiilguses olnud talle muidugi ütlemata hea elada. Viimaks kosinud ta kõige noorema kuningatütre omale abikaasaks, kuningas õnnistanud noortpaari ja kinkinud neile veel poole omast kuningriigist. Mari Sõggeli suust.

E 16609 (20) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Ann Kurvits (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Karuohakas Kui Jeesust Kolgatale oli viidud, et seal risti lüüa, siis võetud tema kinnilöömise jaoks kaks käte, üks jalgade ja üks rinna sisse löömise nael ligi. Maria Jeesuse ema ja Johannes, kes löömise ajal seal ligi olnud, püüdnud salamahti seda kõige suuremat, see on rinna sisse löömise naela kätte saada, sest neil olnud väga kahju, et tema rinnast läbi pidi löödud saama. Nenda läinud aga Marial korda, seda naela ilma tigedate sõjameeste nägemata ära võtta. Ta ei julgenud seda oma ligidal hoida - mõtlenud, et vahest otsima hakatakse ja seda siis tema käest kätte saadakse, sellepärast pistnud ta siis naela Kolgatale maa sisse. Kui aga tigedad sõjamehed naela otsinud ja mitte kätte ei leidnud, siis jätnud nad temal nagu tõistelgi kurjategijatel naela rinna sisse löömata. Pärast kasvanud sellest naelast sinna kohta karuohakas ja siginenud sealt üle ilma laiali. Ann Kurvitse suust.

E 16610 (21) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Märt Viidik (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Karuohakas (Tõisend) Kui Jeesust Kolgatale risti lüüa oli viitud, võtnud soldatid tema risti peale löömise jaoks ka ühe suurema naela ligi, mida nad rinnast läbi tahtnud lüüa. Aga mõned tema jüngrid, kes ristilöömise ajal seal ligidal olid olnud, katsunud seda naela ära võtta. Ja see läinud ka neile korda. Nad peitnud naela ära maa sisse, kartnud järele otsimist, mis läbi neid niisamasuguse surma sisse oleks saadetud. Kui Jeesus kätest ja jalgadest risti peale oli naelutadud, otsinud nad rinnanaela taga, et ka sealt läbi lüüa, ei leidnud aga seda naela kusagilt. Viimaks lendanud üks suur kärbs Jeesuse rinna peale ja katnud seda kohta. Soldatid aga näinud kärbsed seal ja mõtlenud juba naela sisse löödud olevat, jätnud otsimise järele ja ajanud risti püsti. Naela asemal, mida jüngrid maa sisse pistnud, kasvanud karuohakas asemale, millel nii kibedad ja valusad okkad küljes olla, et seda palja käega keegi katsuda ei võivat.

E 16614 (25) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1894). Sama vt. H III 24, 202/3 (46).Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord oli keegi vanamees kesktalve ajal jõe ääres jääd raidunud. Ta raidunud, raidunud ja leidnud viimaks jää seest kinni külmenult suure ria surnuid pääsukesi. Mees ei teadnud, mis nendega teha; viimaks arvanud heaks pääsukesi tagasi jõesse visata. Et aga seda näha, kas need pääsukesed suvel veel elusse tõusevad, sidunud mees igale punase lõnga kaela. Kui kevade kätte jõudnud, siis pannud mees hoolega tähele, kas sääraseid pääsukesi leida oleks, kelledele punased lõngad kaelas olla, - ja leidnud ka oma kodu ümbert kõik pääsukesed, kelledele punased lõngad kaelas olnud.

E 16616/7 (27) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Heitumine Kord oli üks saunamees õhtu hilja kodu poole kõndinud, seega aga palju kõndimisest palju ära väsinud. Ta istunud metsa äärte suure kivi poeale maha, et seal väha aega jalgu puhata. Korraga kuulnud ta selja tagant kõminat ja näinud metsast kaht musta kogu välja kõndivat. Need tulnud aga tema lähedale ja istunud veel ühe suurema kivi peale ja hakanud seal kõnelema. Esimene mees ütlenud: "Vaata minule oli täna õnn, ma heidutasin mõisa risttee nurga peal, suure kuuse lähedal mei mõisaproa nii ära, et see kohe paari tunni eest hinge heitnud ja seal on ka mul paras koht, ma ootan ikka neid mõisasaksu, taluinimestega ei maksa õige jantidagi." "Ka mina ollin üleeile selle kõige parema õnnega koos, ma heidutasi vana sõjakindrali hobuseid nii ära, et nad lõhkuma hakkasivad ja vana kindral on praegu sellest ajast haige, ei kõnele ega kuule karvagi. Seda ma ütlen, koht on mul hea. Ma elan Karuküla jõe silla all ja teen seal oma tööd edasi. Kui vana kindral teaks, ta lõikaks sillatala peale kolm risti ja minu võim oleks kadunud, ka vana kindral saaks siis kohe terveks." "Niisamasugune lugu ka minuga on. Kui inimesed küla risttee kuusele kolm risti peale lõikaks, oleks mo võim korraga kadunud. Aga mis surnud, seda ei saa nad enam kätte. Noh, lähme nüüd jälle oma kohtadele." Läinudki. Sulanemees olnud selle aja sees kui küpse kartohvel. Aga kui mustad kogud ära läinud, hakanud ka saunamees kodu poole astuma. Hommikul võtnud ta kohe reisi ette, läinud ja lõiganud küla risttee kuusele kolm risti peale ja pannud sellega sellele tee kinni. Siis läinud vana kindrali kodu ja lubanud selle terveks teha, kui see teda tema kehvuses aidata lubaks. Vana kindral onud ka kohe valmis ja lubanud vaese mehe hea järje peale aidata, kui see aga teda terveks teeks. Sulane läinud ja lõiganud silla aluspalgile kolm risti peale ja läinud siis vaatama, kuida vana kindraliga lugu on. See olnud terve nagu teras. Kindral annud nüüd saunamehele hulga raha, nii et ta sellest kohe rikkaks saanud.

E 16618 (28) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roos Roos oli kord pahantanud, et suts neiu sõrme sisse tekkinud ja nii väha seal viga teinud. Ta ütelnud: "Vaat kus mina, ma tükin proua rinna sisse ja rikun nii selle ära, et lapsed sealt enam midagi ei saa." Nii ongi. Kui nüüd keegi naesterahvas ära hirmub, lööb ikka roos kõige rohkem nende rinna sisse.

E 16620/1 (32) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). AT 171 B* 3, 16 t. P. Kippar Eesti loomamuinasjutud, 158. Karjapoiss ja karu. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Karjapoiss ja karu Karjapoiss roninud karu eest puu otsa, karu näinud aga seda ja roninud järele. Kui karu juba poolest puud olnud, kukkunud poisil kogemata kodust juurde pandud leivaotsakene särgikaukast*1 maha ja otse karule nina peale. See kukkunud kohe maha ja olnud surnud. Poiss ei julgenud enne puu otsast maha tulla, kui tõised karu puu alt ära olivad viinud. *1 taskust

E 16622/3 (35) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). Mt. 102 B. 7 t. Jutt on rahvasuhu läinud arvatavasti trükisest Villmann 1782. P. Kippar Eesti loomamuinasjutud, 76. Koer hundile seltsiliseks. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hunt ja koer Vanal ajal näinud hunt üht viletsat nälginud koera teed mööda kõndivat ja kohe olnud temal aru peetud; ta ütlenud koerale: "Tule mulle seltsiliseks. Muud tööd sul küll teha ei ole, kui ainult minu juures olla ja selle ette valvata, et me õnnetuse sisse ei satu. Sellepeale on sul süüa kõige paremat, nii palju kui isi ihaldad!" Koer olnud selle kaubaga rahul ja läinud hundile kaasa. Nende tee läinud paksust metsast läbi. Korraga jäänud hunt seisma ja ütelnud koerale: "Siin on paras maa lõunat süüa!" Nenda üteldes murdnud hunt koera ära ja pannud nahka.

E 16623 (36) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). AT 30, 13 t. Euroopas laialt levinud muinasjutt on eesti koolikirjanduses alates 1870 moraliseeriva lõpuga. P. Kippar Eesti Loomamuinasjutud, 12. Rebane pilkab hunti. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hunt ja rebane Kord oli hunt metsas luusides kogemata põdra auku juhtunud. Küll kaapinud vaeseke küüntega mulda augu külgedest, et välja saada, aga see ei aidanud kedagi. Viimaks hakanud ka nälg kõhtu näpistama, nii et ta selles valus uluma hakanud. Rebane kuulnud ulumist, läinud seda hirmukisa vaatama ja leidnud, et hunt auku kukkunud oli. Seda nähjes hakanud rebane hunti pilkama, naerma ning sõimama ja nimetanud teda selleks ja tõiseks. Jooksnud naerdes hea meelega augu ümber senna ja tänna. Jalg komistanud ja vaesekene kukkunud ka auku. Nüüd olnud rebase kavalus ja naljatamine korraga kadunud. Ta palunud hunti, et see talle elu kingiks. Hunt ei võtnud seda kuulda, vaid käänanud rebase kaela kõveraks.

E 16625/6 (38) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Metsade loomisest Peale maa loomise, kui kuldsed Kalevid maa peal elanud, ei olnud siis muud leida kui ainult kõrbe sarnatseid kohtasid. Palav päikene kõrvetanud kõiki inimesi, loomasid ja kõiki mis elanud ja siis palunud Kalevid taevaisalt varju. Taevaisa kuulnud ka inimeste palumist ja loonud maa peale paiguti metsad kasvama, nende vahele aga pannud ta rohu tõusma ning lillekesed õitsema. Kui inimesed hommiku vara ülesse tõusenud, hõerunud nad silmi, sest see kõik, mis nad näinud olnud koguniste uus nende meelest. Aegamööda harjunud nad ka selle ilusa ilmaga heaste ära ja tänanud vanaisat, et ta metsa päevapaiste eest varjamiseks oli loonud.

E 16627/8 (40) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jahimehe õnnetusest Ühel päeval võtnud jahimees nõuks metsa lindusid laskma minna. Ta laadinud püssi täis ja astunud siis kodust välja suurde linnurikkasse laante. Seal edasi kõndides näinud ta puu otsas üht väga ilusat valget lindu. Ta ei olnud enne veel nii ilusat valget lindu näinud ning nüüd tõusnud temal himu seda kätte saada. Kohe kui ta paugu lasknud, olnud tema ümbert paksu suitsu täis, nenda et ta mitte enam ei näinud sõrme suhu pista. Jahimees ootanud, millal suits ära väheneks, nii et ta jälle edasi astuda oleks võinud, aga suitsu ei olnud enam kusagil, vaid jahimees olnud pime ja jäänud ka edespidi pimedaks. Sellest soost, kes lindusid piinavad, olla siis pimedad inimesed saanud.

E 16629/30 (42) < Halliste khk., Kaarli k. < Kõpu khk. - Jaak Sõggel < Jaan Maks (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuida mees rahast ilma jäänud Vanal ajal juhatadud ühel peremehel ööse ja kästud neljapäeva öösel enne kesköö kukelaulu Kitsiuudre oja kaldale minna ja sealt ühest käänaku kohast kajuda, siis saada ta katlatäie raha, ei kästud aga midagi kurja nimetada. Mees oodanud kuni neljapäeva õhtuni ja läinud siis oja kaldale juhatadud rahakatalt kajuma. Leidnud ka juhatadud koha ja mees hakanud tubliste kajuma. Pea paistnud ka katal ja mees viskanud veel mõne labidatäie mulda ning katal kuldraha täis olnudki käes. Mees olnud sellest leidmisest üsna rõemus ja ütlenud: "Kurat küll, vaat nüüd ma olen rikas!" Selle järel kadunud raha mehe silmade eest ära ja tühi katal jäänud veel järele. Mees viinud katla kodu ja oodanud, vahest raha tuleb tagasi, aga võta näpust, mees jäänud rahast ikka ilma. Pärast keetnud naene tihti selle pajaga süüa ja mees kutsunud seda kurjanimetuse pajaks, sellepärast et ta kurja nimetamise pärast rahast ilma jäänud.

E 16630 (43) < Halliste khk., Kaarli k. < Kõpu khk. - Jaak Sõggel < Jaan Maks (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mis musta siga kartes juhtunud Ühel mehel juhatadud unes ja kästud Kõpu suure kõrtsi tagant pihlakapõesast kajuda, siis saada ta hulga raha. Lubatud ka siis, kui ta kartvat, naene ühes ligi võtta. Ei kästud aga sellest mitte midagi tähele panna, kui midagi vastu tuleb, sest siis jäävat ta rahast ilma. Mees võtnud ka naese ligi ja läinud juhatadud kohale. Kui nad ligi põesast jõudnud, tulnud suur must siga lõuge lõksutades vastu. Mees ja naene kartnud seda ja pistnud jooksma. Pärast läinud mees päeva ajal seda kohta vaatama ja kajunud ka, et küll saanud, aga raha ei leidnud enam kusagilt.

E 16631 (44) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pillutud raha Vanal ajal sõitnud öö ajal üks mees üksinda küla poole, kui ta Vana-Kariste Koodiorgu jõudnud, sest tema tee läinud sealt läbi. Siis näinud mees, et temal tagant tuliseid süse järele pillutud. Küll ajanud mees hobust valjuste sõitma, aga see ei tähendanud kedagi, tulesöed lendanud ikka temale järele ja veelgi mööda, mõnikord puutunud ka temassegi. Koodiorust läbi minnes jäänud tule pildumine järele ja nii jõudnud mees viimaks õnnelikult vigata kodu. Hommikul läinud ta seda kohta vaatama, kust temale tuld järele pillutud ja leidnud, et need aga rahad olnud. Mees korjanud neid nii palju kui leidnud ja saanud siis suure huniku raha.

E 16631/2 (45) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahasadu Ennemuiste läinud üks vanamees metsa puid vargile. Naene oli teda küll keelanud, aga mees ei võtnud seda kuuldagi, vaid läinud ikka peale. Kui ta metsa jõudnud, hakanud ülevalt temale tuld kaela sadama. Mees hirmunud seda nähes ära ja pistnud pügama, et tulesaju käest ära kodu saada. Aga ikka sadanud tuld edasi, et kõik näha harvemaks oli jõudnud. Kui ta õueväravast sisse astunud, siis jäänud tulesadu järele. Kodus kaebanud mees naesele seda lugu, see olnud õige rõemus ja parastanud veel teda. Mees saanud selle üle vihaseks ja heitnud selle tujuga magama. Kui mees hommikul ülesse ärganud, läinud kohe tahavärava vaatama, kas tulesadu midagi ära ei ole kõrvetanud. Aga kui ta väravast välja astunud, kuida ehmatanud ta ära, sest terve kord raha olnud maas. Mees hakanud vaatama ja leidnud, et see rahatee ikka sealt edasi läinud, kust tema eila õhtu oli tulnud. Nüüd läinud mees kodu naese järele ja kutsunud seda raha kokku korjama. Naene ei tahtnud küll mehe juttu uskuda, aga kui see kottidega metsa läinud, läinud ka naene järele. Nüüd korjanud mees ja naene hulga raha kokku ja elanud pärast sellest rikkusest.

E 16632/3 (46) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuida karjapoiss raha leidnud Kord oli karjapoiss ühel päeval karja juures üle kingu õige valjuste jooksnud. Ta kuulnud ühe korra nagu oleks raha tema jalgade all kõlanud ja kohe pööranud poiss tagasi, et seda kohta vaadata, mis seal õige on. Ta tampinud jalgu vastu maad ja kuulnud kõlinat jälle edasi. "Siin peab midagi olema," ütelnud poiss ja toonud suure teiba, et sellega maad puruks ajada ja kõlisevat lugu järele vaadata. Kui ta teibaga turbad ülesse kaalunud ja mulda kaugele ajanud, leidnud suure tündritäie raha. Poiss läinud kodu ja jutustanud lugu vanematele. Ka need kartnud ussi ja ei tohtinud raha ära võtta. Poiss läinud viimaks nõia juurde nõu küsima. Nõid õpetanud: "Pane hõbevalget püssi sisse ja lase uss maha, siis saad raha kätte, aga ära sa midagi karda, muidu võib mõnda õnnetust juhtuda." Poiss läinud kodu, laadinud püssi hõbevalgega ära, läinud lasknud siis ussi rahatündri pealt maha. Kartnud aga ikka ussiraibet ega tohtinud eesmalt raha ära võtta. Viimaks, kui näinud, et uss midagi ei teinud, siis kaalunud ikka rahatündri välja ja vedanud hobusega kodu. Raha pandud aita luku taha. Tõisel päeval läinud poiss vanematega aita raha lugema, aga leidnud tündri haavalehtedega täidetud olevat. Küll nad seganud lehti, aga raha ei leidnud enam kopikutki.

E 16637/8 (50) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Miks herned pehmes ei kee Sel ajal kui Jeesus maa peal käinud, külvanud parajaste just üks mees põllul herneid. Jeesus läinud sealt mööda ja küsinud: "Mis vilja sa seal külvad?" "Külvan kiva!" vastanud mees. "Noh kui sa kiva külvad, siis pead sa ka kiva saama?" vastanud Jeesus. Kui mees sügise herned põllu pealt kokku kogunud ja neid keetnud, ei keenud need sugugi pehmeks, vaid olnud kõvad kui kivid. Sest ajast jäävad siis herned keetes kõvaks, kuna nad enne seda õige pehmeks keenud. Sellepärast üteldakse ka hernete kohta tihti: Kõvad nagu kivid. Ehk: Õige naglutsed herned.

E 16640/1 (54) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peoleo Vanal ajal, kui kõik loomad ja linnud jõge kajunud, läinud vanataat vaatama, kas kõik ka hoolega töös on või luusivad mõned mujal. Kui vanataat väha aega jõe kaevamise juures tööd ja töölisi üle vaadanud, leidnud aga, et peoleo puudunud. Ta läinud teda taga otsima. Leidnud peoleo kuusikust pillerkaari pidamast. See vabandanud vanataadile, et tema oma ilusad kullakarva riided selle ropu töö juures ära määrida ja sellepärast ei tahtvat minna. Tõisi olla seal muidugi küll, aga see ei tähendada ju midagi, kui üks seal puuduvat. "Sina riidealp," pahandanud vanataat, "et sa aga oma riiete eest rohkem hoolitsed kui elu ülespidamise eest, siis ei pea sa edespidi enam jõest ega mujalt loikudest jooma, vaid pead aga siis, kui vihma sadad, neist tilkadest oma joogijanu kustutada püüdma. Hommikult võid aga kastetilkadest oma suurt joogijanu kustutada ja pead neid nagu kass hiiresid tabama." Sest ajast ei saa peoleo enam mujalt juua, kui ainult vihmatilkadest. Igakord, kui tal suur janu on, siis kisendab enne vihmasadu suure healega. Sest ajast ei kanna peoleo ka enam kuldseid püksa, vaid ainult selle asemel süsimusta trahvitut.

E 16641/2 (55) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mispärast vähjal silmad tagapool on Ennemuiste, kui kõik loomad ja linnud jõgede kaevamises töös olnud, et sealt aga joogivett saada, läinud jumal nende tööd üle vaatama. Vähk olnud tõiste varjul ja jumal ei pannud teda tähele, sellepärast küsinud ta siis: "Vähki ei olegi tõiste hulgas?" "Ega sul ometi silmad tagapool ei ole, kui ei näe," ütlenud vähk. Jumal vastanud: "Noh, saagu sul siis silmad tagapoole!" Sellest ajast saadik olla siis vähjal silmad tagapool.

E 16644 (58) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Olevi surm Vanal ajal ehitadud Tallinnas üht kirikut, ja töölised, kes seda kirikut ehitanud, ei teadnud sugugi selle ehitusemeistri nime, kuna nad temast ikka palju lugu pidanud. See käinud aga söögiaegadel Tallinnast Narva söömas ja tulnud jälle iga kord selleks ajaks tagasi, mil tööleminemiseks paras aeg olnud. Kui kirikutöö juba lõpule jõudnud, olnud ehitusemeister tormi otsas ja põrutanud viimaseid hoopisid. All seisnud töölised, nende hulgas ka ehitusemeistri naene, käe peal hoides nutjat last, kelle vastu naene manitsenud: "Ära nuta, lapsukene, küll Olev tuleb varssi, siis saame hulga raha!" Seda kuuldes käinud kõla läbi tööliste ja rahvahulga: "Olev! Olev!" Seda kuuldes kukkunud Olev ülevalt torni otsast maha, sest et teada oli saadud tema nimi, mida tema aga salaja oli hoida tahtnud. Kui ta maas hinge heitnud, siis tulnud tema suust uss ja konn välja. Sellepärast olevat siis sellel kirikul Oleviste nimeks pandud, mis praegu Tallinnas olemas on.

E 16647/8 (63) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vihmakull Kui muistsel ajal linnud jõgesid sügavamaks kajunud, et nende seest rohkem vett saada, sest suur põud oli kõik kuivaks võtnud, puudunud ka vihmakull tõiste lindude hulgas. Tema ei viisinud palava päeva paistel tööd teha, vaid luusinud sellepärast ära paksu kuusikusse. Taevataat tulnud tööd üle vaatama, tema märganud kohe, et vihmakull puudunud ja läinud siis teda taga otsima. Leidnud aga vihmakulli kuusikust. See aga vabandanud Taevataadile, et tema seda palavat välja ei jõudvat kannatada ja sellepärast vähaks ajaks kuusikusse tulnud. Taevataat ütlenud: "Sina, hooletu, laisk mait! Et sa tööd põlgad, sellepärast pead nüüd trahviks suurt janu kannatama ja ei ilmaski jõest jooma. Pead oma suurt janu vihma tilkmetest kustutada püüdma. Ka sinu nimi olgu vihmakull." Kui nüüd vihm tulemas on, siis kisendab ikka vihmakull enne seda janu pärast suure healega ja on sellest peale vihmasaju vagusam.

E 16649/50 (67) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tondid kirikus Vanal ajal läinud kellalööja südaöö ajal üksinda kirikust mööda. Ta kuulnud kirikus suurt kolinat, läinud vaatama ja näinud keset kirikut suurt rahakasti ning tontisid selle ümber käratsevat ja kisklevat. Kellalööja läinud kohe jala pealt õpetaja juurde kaebama. Õpetaja võtnud suure raamatu kaenla alla, kellalööja ja kaks poissi ligi, lugenud kolm korda Issameie ära ja läinud siis kiriku juurde vaatama, mis imetondid seal õige olla. Kui nad kiriku ukse lahti võtnud ja õpetaja suure raamatuga kõige ees kirikusse astunud, kustunud tuled äkitselt ära ja muud ei olnud enam kuulda, kui ainult raha kõlinat. Õppetaja mõtlenud, et tondid rahakasti ümber ajanud ja lasknud siis kohe tule ülesse võtta, et asja järele vaadata. Vaadanud ja otsinud küll, aga ei olnud enam midagi näha ega leida. Õpetaja oodanud tõisel õhtul, et siis tontisid rohkem järele vaadata, aga tondisid ei tulnud, oodanud kolmandamal õhtul, ei tulnud kah, ootanud veel neljandamal õhtul, ei tulnud tontisid ikka enam.

E 16650/1 (68) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kirikust toodud rahakast Ühel kehval saunamehel oli ööse unes juhatadud: "Mine neljapäeva öösel kirikusse ja viska üle pahema õla peotäis mulda altarisse, siis saad pahemast poolt altarit kastitäie raha." Kui mees hommikul ülesse tõusenud, kõnelenud ta öösist juhatust naesele ja tahtnud neljapäeva öösel rahakastile järele minna. Naene keelanud meest minemast ja see ei läinud ka. Jälle tõine kord juhatadud niisama. Nüüd ei lausunud mees enam naesele sõnakest, vaid läinud südaöösel üksinda kirikusse rahakasti ära tooma. Viskanud ka peotäie mulda üle pahema õla altarisse ja leidnud siis juhatadud kohalt kastitäie raha. Mees käristanud rahakasti selga ja viinud kodu. Kui naene mehe kodu toodud rahakasti näinud, pahandanud see kangeste selle üle ja käskinud raha kus seda ja tõist viia, sest naene kartnud kangeste tontisid. Mees viinud aga rahakasti aita ja pannud sinna naese eest varjule. Pärast, kui ta sealt läinud raha võtma, leidnud, et kast ainult haavalehtedega täidetud olnud. Ta seganud lehti küll veel, aga ei leidnud sealt enam kopikudki.

E 16651 (69) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kepi seest leitud raha Kord oli üks rikas mees ära surenud, aga oma raha ei annud ta mitte kellegile ja keegi ei teadnud, kus vanamees raha oli pannud. Ainus kõige tähtsam varandus, mida vanamees oma pojale oli annud, olnud tema vana jäme reisikepp, mida vanakene alati au sees oli hoidnud. Poeg ei pannud isa antud kepist suurt tähelegi, jätnud seda hooletuse sisse ja lasknud seda alati seal ja teal vedeleda. Üks kord tulnud tõistre talu koer sinna õue, poeg olnud tõistre talu vastu õige kade, tema tahtnud koera lüüa, aga ei leidnud parajat käealust. Suure otsimise varal saanud viimaks nõgessepõesast isa kingitud kepi, poeg löönud sellega koera ja see läinud keskelt katki, seest kukkunud hulk kuldraha kõlinal maha. Nüüd alles saanud poeg aru, kus isa raha oli olnud. Ta korjanud selle kõik kokku ja saanud siis päratu rikkaks meheks.

E 16655/6 (76) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Põllu seest leitud rahakatal Ühel päeval kündnud mees põllul. Hobune väsinud ette ära ja ei tahtnud enam sugugi edasi minna, mees aga annud hobusele vemlaga mööda külgi ja tahtnud õhtus ja maad välja künda. Viimaks jäänud ader kinni ja hobune ei jõudnud enam edasi tõmmata, mees löönud aga hobust vemlaga, et ikka veel edasi läheks. Hobune katsunud tõmmata ja ader annud järele. Kui ader maa seest välja tulnud, näinud mees suurt katlasanga adraaerte otsas. Mees hakanud asja järele vaatama ja arvanud, et seal maa sees mõni katal varjul pidi olema. Ta kaapinud mulla kaugele ja leidnud sealt suure katla, raha täis. Nüüd olnud mees rõemus, ta kajunud rahakatla välja, viinud kodu ja näidanud ka naesele, mis ta oli saanud. Pärast ostnud nad omale suure mõisa ja elanud väga rikkaste. Võibolla, et nad praegu alles elavad, kui ära ei ole surenud.

E 16656/7 (77) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Henn Liiva (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Valli seest saadud raha Ühel mehel oli öösel unes juhatadud: "Mine sel neljapäeva öösel, kui sa saunas vihtunud ei ole, Viljandi vana lossivaremete juurde, võta raudkang ligi ja kaalu sellega põhjapoolt valli küljest üks kivi lahti, siis saad sealt toobitäie hõberaha." Mees teinud ka nii. Kui neljapäeva õhtu tulnud, olnud ta minemas, aga et tal raudkangi ei olnud, võtnud mees naese sukavarda ja arvanud, et see kangi asemel küllalt võib aset täita. Läinud siis juhatadud kohale. Kaalunud ja uristanud hulga aega, enne kui sukavardaga kivi valli põhjapoolsest küljest välja saanud. Viimaks ometi liikunud see ja kukkunud kolinal maha. Mees näinud, kiviaugus olnud ka toop. Võtnud siis selle ära ja vaadanud, see olnud ka raha täis. Nõnda saanud mees toobitäie raha.

E 16657 (78) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Henn Liiva (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Öösine juhatus Ühel mehel oli öösel unes üteldud, et ta varsi hulga raha saab ning seega pärast rikkalt elada võib. Kui mees hommikul ülesse tõusnud, tulnud tal kohe öösine unenägu meelde. Ta mõtlenud: "Tühja kah! Unenäod ka midagi ära on, neid näeb iga ööse mitu." Nenda ei pannud mees sellest unenäost enam midagi. Mõni päev läinud sellest ajast mööda, kui ühel päeval karjapoiss lõõtsutades kodu jooksnud ja peremehele ütlenud, et siga ruusakingu seest hulga hõberaha songinud. Mees läinud asja vaatama ja leidnud maa hõberahadega nagu lumega kaetud. Mees korjanud seda kõik kokku ja saanud hulga raha ning elanud pärast rikkaste.

E 16658 (80) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kolm laastut Vanal ajal elanud üks vanamoor, see teinud oma nõidusega ümberkaudse rahvale, kes temale vastumeelt olnud, palju pahandust. Ühel päeval ütlenud vanamoor oma pojale: "Pojukene, mine too mulle surnuaia pealt kolm laastut, aga lõika need puu põhjapoolsest küljest." Poiss läinud ja toonud ka surnuaia pealt kolm laastut. Ema võtnud siis need, posisenud nendele mõned sõnad peale, annud neid siis poja kätte ja käskinud ilma kellegi nägemata tõise talu kaevu viia. Poiss pidanud ka jälle minema. Varsi mõne päeva pärast surnud tõisest talust peremeest-perenaest ära, selle järel lapsed ja kõige viimaks kõik pere. Vanamoor olnud aga rõemus, et ta seda kõik ära võinud teha.

E 16697 (1) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veresõnad Kui keegi on ennast haavanud, siis lugegu kolm korda ühe hingetõmbamisega need sõnad ära. Veri jäägu nii vaikseks kui Jordani vesi, kust meie Issand Jeesus Kristus läbi käis! Ja puhugu kolm kord haava peale.

E 16697 (2) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roosisõnad Kirjutatagu sinise paberi peale need sõnad ja pandagu haige koha peale. Meie Issand Jeesus Kristus läks üle liivamää kolm roosioksa kääs.

E 16698 < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kadunud järv Endisel ajal olnud Piibe mõisa juures üks ilus järv. Mõisanaised käinud lapsenartsusi järves pesemas. Nad ajanud ka muud rooja järve. Järves olnud mitu korda niisugust imelikku häält kuulda, kellest inimesed põle aru saanud. Ühel hommikul läinud üks naine lapsenartsudega järvele. Korraga hüidnud üks hääl järvest: "Lähme!" Teine hääl hüidnud vasto: "Las panen kingapaela kinni!" Järv tõusnud üles ja läinud kui suur pilve minema. Sügav õenestus peab tänapäevani Piibe mõisa taga olema, ja üks suur kivi, mis järvest senna on jäänud. Rahvas arvab, et järv põle sallinud, et naised ta vett käinud solkimas, sellepärast on ta ära läinud.

E 16704 (4) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1895). Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned kunstid laste ristimise juures/ Mütsi pits või treemel, see tõmatud ka pärast tütarlapse sündimist maha. Tähanduseks. Ema kartnud, et tütar lähäb kasuks.

E 16712/3 < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < Kustas Plout, 42 a. (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Viinajoojad Vanal ajal olnud Ambla kihelkonnas Koolme külas Vanajaagu peres peremees ja perenaine, sulane ja tüdruk kõik suured viinajoojad. Seal ligidal olnud teine pere, kus peremees ja perenaine alati lugenud ja laulnud. Ühel jõululauba õhtal tulnud Vanajaagu pere kõrtsist joomast. Koju saades hakanud nad riidlema ja karvupidi kiskuma. Seal peres olnud üks lesknaine vabadikuks, see toond neile õled põrandale ja viimaks, kui nad kiskumisest väsinult põrandale magama olid jäänud, läinud lesknaine ahju peale ja lugenud seal lauluraamatut. Öösel tulnud kaks meest sisse, pistnud kepiga magajaid põrandale. Naine vaatanud hirmuga mehi, ta mõelnud nad mõrtsukad olema. Teine mees öölnud: "Pistame seda naist ahju peale ka." Teine öölnud: "Ei saa pista, vaata, mis rist seal raamatu kaane peal on." Jälle ütelnud teine: "Lähme teise perese, torkame need ka läbi." Teine öölnud vastu: "Ah, senna meie ei või minna, see lauluhelin lämmatab meie kõrvad kinni." Rahvas arvanud, et katk käinud ja surmanud inimesed ära.

E 16726 (1e) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned päevade tähendused/ Puuhalgusi saab sülega ilma lugemata tuppa toodud. Kui neid pärast saab loetud, kui on paaris halud, siis saaved tüdrukud see aasta mehele ehk kui meestel paaris on, siis võtavad naesed. Kui aga paaris ei ole, siis jäeb veel see aasta üksiku põlve elama.

E 16728 (6a) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maarjapäeval (25 märtsil) tõusevad lapsed enne päevatõusu ülesse ja kannavad laasta tuppa, et siis suvel palju linnupesasid ülesse leiavad.

E 16731/2 (5) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üks selts rohu peab kasvama, kellega kõik lukud ja ahelad võid katki murda ja lahti teha. Kui seda kätte tahad saada, siis otsi üks siilipesa ülesse, tee ta ümberringi hästi puhtaks ja tee pesale pulkadest kaunis kõva aed pesale ümber, nii et siil pesasse ei saa, siis otsib siil selle rohu ülesse ja lõhub sellega aja eest ära, mida ta pärast sinna maha jätab. Kui sa ta pärast ülesse leiad, siis tee käerandme pealt natukene nahka katki ja pane see rohi sinna alla. Siis ei pea sind enam lukud ega rauad.

E 16732 (6a) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui ussi ehk madu juhtud nägema, siis võta üks vastuoksa murtud pihelgaoks, löö sellega kolm korda ussile vastu pead ja pista see oks põhjatse poole ussi maa sisse. Uss paneb oma pea sinna alla ja seisab seal nii kaua, kui see oks maa sees püsti seisab.

E 16732 (7) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maaalused Kui kusagilt silmi pestes ehk maast lombist juues maalusid oled saanud, siis võta meljapäeva õhtul soola, hõeru ennast sellega ja viska üle õla vastu põhja, siis kaduvad ära.

E 16760/71 (2) < Kroonlinn < Vaivara khk. - D. F. Roosipuu (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Põrguauk ja Kuradiauk Eestimaal vanast tutvate Vaivara mägede ligi järges on palju aukusid leida, mille sees praegu alati vesi seisab. Nende seast on keige tuttavam põhjapoolse mäe ja keskmise mäe vahe peal ja saab hüütud Taldriku järveks. Palju kaugemalt inimesi tunnevad teda sellepärast, et ta üsna suure läbikäidava maantee ääres on ja selgeste maantee peale näha võib. Keskel augu põhjas kasvab pikk rohi ja on tükiti puhast muda näha. Mõne aja eest oli rahva hulgas kartus ja räägiti, et selles augus niisugune sügavus on, et põhja keegi leida ei või. Aga varemal saivad rahvas aru, et sääl mitte sügaval ega kõigepealt mingisugust aukugi ei ole ja et selle augu põhjapeal võib julgeste käia ja ilma keigesuguse häda kartmata teda läbi käia. Kudas augu olek näitab, peab ta tõesti mitte üks inimese kaevatud ega tehtud olema, vaid et ta on loodusest saanud ja ka keige vähemat juttugi ei ole vana ega ka uuema aja rahva seas tema üle. Taldriku järvest arvata umbes 200 sülda eemal lõuna poole on keskmise Vaivara mäe põhjapoolses otsas üks sügav, arvata 30 sülla sügavune auk ja seisab alati kuiv ja tema põhi seisab alati kuiv ja vett ei ole millaski leida. Suured kuusepuud kasvavad augu põhjas, kelle latvad augu kallastest täiesti varjatud saavad, peale selle on veel sääl mitmesugused vähemaid puid kasvamas. Selle kohta, kudas see auk on saanud, on vanarahvaste keskes jutt liikumas ja seda tahan ka mina praegu igale kuuldasoovijale jutustada. Korra vanal ajal tahtnud Vanapagan ühte ja teise kohta hakata põrgut ehitama, aga saanud igal poolt ära kihutatud. Nüüd võtnud ta parema nõu, et parem salaja maa all hakata tööle, sest maa alt ei võinud teda mitte nii kergelt kui maa pealt näha. Selleks valitses ta selle jaoks kõrget kohta ja leidis selleks Vaivara mäed kohalised olema ja hakas kohe ilma viivitamata sääl tööle. Suure hulga teendritega läks töö väga rutusete edasi. Ühe nädala aja sees oli töö juba nii kaugele jõudnud, et võis hakata põrgusse tuld tegema, tuli sai põlema süütud ja keik põrglaste hulk oli rõõmus ja hõiskasivad rõõmu perast ja juba haketi pidude vastu valmistama. Just sel kõrral kui põrglased uue põrgutule ümber tantsisivad ja rõõmsad olivad, sattus vana Lagna mõisa rehe Hans (rehepapp) Vaivara mägedes ümber luusima ja otsis omale kapsaastja võrude tarvis häid võrupuid ja sattus just otsekohe selle koha peale, kus all maa sees vanadpaganad põrgupidusid olivad pidama hakanud. Ta kuulis suurt kisa ja kära ja ühtlasi vabisese ja terve mägi kangest tantsust. Hans tahtis pikemalt asja üle otsust saada, ta raius ühe kaunis tugeva puu maha ja tegi sellest labida ja hakas sinna kohta, kus keige suurem kära kuulda oli, auku kaevama. Pea jõudis auk juba Hansule üle pea, aga ikka veel ei olnud midagi näha, korraga kuulis tema enese ligidal suurt juttu, ta vaatis ümber, üsna tema ligidal seisivad viis vanapoissi täies paraatna vormis (Paraatna vorm nimetakse "täielikus univormis"). Hans ehmatas niisugusid jäledaid elukais nähes otsata ära. Ta peitis ennast sügavamale augu põhja ja õnneks ei näinud põrgulised ka teda mitte. Põrgulised läksivad temast natuke kaugemale, nüüd hingas Hans natuke vabamalt, ikka kaugemale ja kaugemale kuulis Hans vanapaganaid tema juurest minevat. Hansu julgus läks suuremaks ja ta tõusis augus püsti ja vaatis ümber, umbes 60 sammu peal hakasivad temast eemal vanadpaganad ühte kohta maa sisse minema. Kui viimane vanapoiss veel oli maa sisse ära kadunud, ronis Hans august üles ja läks seda kohta vaatama, kuhu põrgulised olivad maa sisse ära kadunud. ta leidis, et sääl ühe sarapuupõesa keskel oli üks kaunis lai auk, ta tegi puust ühe kaunis suure risti valmis, võttis selle kätte ja hakas julgeste auku astuma, augus leidis ta ühe uue puust tehtud trepi, mille astmed allapoole viisivad. Ta hakas treppi mööda ala poole ronima, juba oli kaunis sügavale jõudnud ja temale hakas kange ägedus vastu tulema, pea nägi ta ka selgeste, et suur tuli maa sees põles ühes suures ahjus, ahju peal oli müüri sisse suur katel pandud ja see tulist vedelat tõrva täis. Põrgulised nähti keik suurte ahingitega ümber ahju käivat ja ise suure häälega naervat ja kisendavat. Hans sai asjast aru, et see mitte muud ei ole, kui vanapaganate elukoht. Ta oli ka kuulnud mitmelt poolt rahvasuust, et vanapagan olla mitmele poole põrgu ehitamise kohta otsinud ja vist nüüd siia kohta olla ta põrgu üles ehitanud. Niimoodi mõtles Hans ja tema mõtlemisel oli ka tõsi kannul. Ta ronis treppi mööda üles jälle maa peale tagasi ja hakas kohe välja minema, et asja üles anda ja varemalt nõu pidada, kuidas vanapaganale pussi tegema hakata. Ta läks keige esmalt vägeva mehe Kalevi juure seda asja rääkima. Vana tark ja vägev Kalev leidis kohe nõu, millega peale hakata. Ta laskis hulk rahvast kokku tulla ja siis ligi olevast madalast kohast, kus vett küllalt oli, suured torud teha ja siis suured pumbad. Kui keik valmis oli, siis laskis keige viimati tükk maad põrgust eemale ühe suure augu kaevata, kuhu keik torude otsad pidid kokku tulema. Sellest august sai mitmed torud pandud teiste otsadega selle koha pääle, kus põrgu maa all oli, maa sisse saivad augud kaevatud, kust vesi pidi põrgusse võima pääseda. See auk, kust vanadpaganad sisse ja välja käisivad, sai suurte kividega kõvaste kinni kiilutud, et säält ükski ei pidand välja pääsema. Nüüd hakati pumpadega tööle, suure hirmsa kiirussega voolas vett torude mööda mäe peale auku ja pool pääva ei olnud veel mööda läinud, kui juba auk ääretasa vett täis oli. Nüüd sai nende torude otsad lahti peastetud, mis august põrguni oli seatud, nüüd voolas vesi täie hooga põrgusse, nüüd oli põrgus müra ja kära lahti, niisuguse ilma ette ootamata hirmsa asja üle olivad keik vanadkurjad ehmatand. Nüüd jooksivad keik põrgulised oma väljakäidava augu juure, aga laku lund, auk oli kinni kui pigitutud. Nüüd lõivad sarvikute püksid püüli, ei kuskile poole pääsemist, keik põrguteendrid võtsivad labidad kätte ja hakasivad kaevama uut teed. Aga lugu läks tee kaevamisega veel pahemaks kui sedaviisi oli. Vesi, mis mitmest harudest jõe viisil sisse voolas, hoidis nende kaevatud uut teed mööda omale õige head sissevoolamise teed ja ei lasknud ühte vana jättist säält ülesse pääseda. Aga suurem õnnetus pidi veel tulema. Nii kui tuli ja vesi mitte üksteise sõbrad ei ole ega ka põrguski ühte ei sünni, vaid nende vahel ikka muudatust tuleb, nii juhtus ka see siin. Ülevalt alla jooksev vesi puutus viimaks tule külge, sest et tule võim suurem oli, pidi ka veele teed andma, aga nende vahel tuli suur müra, nii et terve kivimüür, kus all tuli oli, katki lõhkes ja suur tõrvaga täidetud katel ümber kukkus ja enne kui vesi tuld jõudis täieste ära kustutada, hakas tõrv hirmsa leegiga põlema. Vesi tungis vägeva mehe küll peale, aga põlevat tõrva ei võinud ta ometi ära kustutada ja põlev tõrvatuli ei jõudnud vägeva vee voolamise vastu kaua seista, vaid pidi eest ära minema. Vesi kasvas suure kiirussega ühtelugu kõrgemale ja põlev tõrv lõõmas täie leegiga vee peal ujudes. Juba hakas tõrvatuli pealseisvat maapinda põletama ja väha ajaga oli maapind läbi põlend. Nüüd purskas põlev tõrvatuli läbipõlend kuristikust välja otsega tulepurskavast mäest. Nüüd jäeti veepumbad seisma, sest auk oli ääreni vett täis, aga mitu pääva põles tõrv veel augu kallaste ümber ja purskas hirmsaid tuleleekisid ülesse. Sellest ongi veel mõnes kohas rahva keskes jutt, et see sügav auk sinna Vaiavara mäe sisse on sellest saand, et see ennevanal ajal on tulepurskaja mägi olnud ja säält august on tuli välja purskanud. Sinna saadik kutsuvad rahvas seda auku põrguauguks ja nooremad inimesed ei tea kogoniste, kust niisugune kole nimi selle augule on saanud. Keikide kurjavaimude tee oli sellega ära võetud ja mitte ükski ei pääsenud eluga maa seest välja. Selle Vanapagana sugulane ei olnud aga mitte veel uude põrgusse elama tulnud ja jäi sellepärast elusse ja sai ei tea kust kuulda, et vana rehepapp tema sugulasele niisuguse sauna oli sooritanud. Ta võttis kindlat nõu rehepapile mitte seda tasumata jätta. Ta tegi ennast rehepapiga tutvaks ja käis õige sagedaste tema juures vaatamas, milla paras aeg oleks tasumist peale hakata. Aga vana kaval ja tark rehepapp sai vanatüütuse nõust aru ja hakas proovima ja keigest jõust püüdma, kuidas temast lahti saada. Kord istus rehepapp rehe ukseläve peal ja nägi juba kaugelt, et vanatüütus tuleb. Ta läks ruttu, võttis ühe poti kätte, pani mõne hea naela tina selle sisse ja pott tinaga tuliste süte peale ahju. Selle peale istus ta jälle ukseläve peale. Juba vanatüütus jõudis rehe juure. Ähkides viskas ta suure koti seljast maha ja käskis Hanssu koti kuskile ära peita. Hans võttis raske koti maast selga ja viis rehe alla ja pani ühe kirstu sisse, enne panemist aga tegi kotisuu lahti ja vaatis, mis sääl sees pidi olema. Aga vaata lugu, kott oli puhast kuld- ja hõberaha täis. "Noh, nüüd õnn ometi mulle osaks saanud, peaks aga mu nõu korda minema," rääkis rehepapp kotti kirstu pannes. Nüüd tuli ta jälle rehehoone vanatüütuse juure tagasi. "Mis asi see sul siis süte peal keeb?" küsis vanatüütus kükitades ahjusuu juures. "See on üks kallis pulber, ära mitte seda puudu, las ta lähab natuke soojaks, mul tuleb teda täna väga hädaste tarvis," vastas rehepapp vanatüütusele. "Ütle ometi, mis kallis pulber see niisugune on?" nõudis uudishimuline vanatüütus. "See on kallis silmade rohitamise salv. Kui sellega silmi saab rohitud, siis võib õige kaugele, kas või üle ilma teise ilmaserva näha." "Ai, vana sõber, seesugust rohtu läheks mul õige hädaste tarvis. Kas oled, vana sõber, nii hea ja lubad mulle üks musta küüne võrs?" "Jah, vana sõber, see on väga kallis rohi ja maksab suurt hinda ja on minusugusel mehel väga soolane ostada, noh, ma usun, et sa, vana rikasmees, minu vaesemehe käest ilma ei tahagi." "Ma annan kas kümnekordse hinna, kui sa aga mulle lubad." "Ma luban sulle küll hea meelega, aga sa ei tea, kudas teda tuleb silmide peale panna. Kui ta mitte õieti ei saa silmide peale pandud, siis võib see silmadele suureks kahjuks tulla." "Noh, sa tahad jo ise ka täna hakata silmi rohitama, siis teeme üheskoos." "Ükstakeik, kudas soovid." Hans astus ahjulee ligemale ja vaatas ahju ja ütles: "Salv on paras valmis, mine rehe alla, vana sõber, ja too säält üte pingi seia." Vanatüütus läks ilma aja viitmata. Selle aja sees, kui vanajätis pingi järel käis, võttis Hans ruttu poti ahjust ära ja pani ühte pimeda nurka koormale ja valas ühe teise poti sisse külma vett. Nüüd vanajätis ka pingiga. Hans võttis poti külma veega ja viis selle pingi juure, siis andis ta vanatüütuse kätte ühe nööri ja ise hakas pingi peale pikali ja ütles: "Kuule, vana sõber, ma ei tea mitte siiasaadik veel, kudas sinu nimi on, võta see nöör ja seo mind paarist kohast pingi külge kinni." Vanapoiss võttis nööri ja hakas Hansu kinni siduma ja ise ütles: "Sa küsisid, mis minu nimi on, minu nimi on Päris Vanapoiss." "No siis ongi meil peaaegu ühte seltsi nimed," rääkis Hans pingi peal pikali, "minu nimi on Päris Noorpoiss." Nüüd oli Hans kinni seotud. "Nüüd võta see pott ja vala selle kulbiga, mis poti sees on, üks kulbitäis minule poti seest rohtu silma." Vanapoiss tegi, mis kästud oli. Kui juba veepotist oli paar lusikatäit Hansu silmile vett valatud, siis ütles Hans: "Tee nüüd minu sidemed lahti." Vanapoiss tegi Hansu sidemed lahti ja Hans tuli pingi pealt ülesse ja jooksis kohe õue, vanapoiss tema järele. "Noh, ikka teine maailm, vaata nii kaugele kui tahad," ütles Hans. "Noh, lähme nüüd jälle rehesse tagasi ja valame minule ka," tellis vanatüütus. Nad läksivad. Hans läks kohe ahjusuu juure ja hakas pottisid katsuma ja ütles vanapaganale: "Salv on ära jahtund, tarvis jälle ahju sooja panna, puud on ahjust otsas, mine ja too Päris Vanapoiss ühe süllatäie riidast kuivi puid." Vanapagan läks ruttu õuest puid tooma, selle aja sees pistis Hans poti tinaga jälle ahju süte peale ja ise vaatas juures, juba vanapoiss tuli puudega ja ütles: "Noh, Päris Noorpoiss, puud on siin." "Hea küll," vastas Hans. Juba oli tina natukese aja perast vedelaks sulanud, nüüd ütles Hans: "Päris Vanapoiss, salv on valmis, mine pingile." Jooksuga läks vanapagan pingi juure ja hakas pingi peale pikali ja Hans sidus teda mitmest kohast õige tugevast kinni. Kui juba seotud oli, võttis Hans suured pihid (sepatangid) ja võttis nendega poti servast kinni ja valas otsekohe vanatüütusele tulist tina silma ja ise ütles: "Esimene kord on natuke kibe, aga kannata, sellest tuleb head abi." Niipea, kui tina oli potist vanajätissele silma langenud, hakas ta kohe karjuma ja kargas pingi tükis püsti ja lettis jooksuga reheuksest välja ja ise karjus, nii et metsad ja maad põrusivad. Reheukse juurest sai ta ühe koti kätte, kus kasepuuseemned sees olivad, tahtis sellega hakata silmi hõeruma, aga kasu ei tulnud sest kedagi. Ta pani jälle jooksu otse põhja poole, siis pööras õhtupoole, siis pööras jälle lõunapoole, siis viskas ta valu perast kaseseemekoti vastu maad minema, nii et see lõhki läks ja seemned laiali lendasivad. Tänapääv on veel ses kohes nii paks puhta kasemets, et vaevalt kirve abiga läbi võib pääseda ja rahvas hüiavad seda metsa Kiikla lao kasik. Viimaks lõpes vanapoisi jõud otsa ja ta langes maha ja hakas pikali teendrisid valu perast appi hüüdma, silmapilk oli suur hulk teendrisid tema juures ja keik küsisivad: "Mis on? Kes tegi?" "Silmad põlend, Noorpoiss tegi," kisendas vanapagan seliti maas. Tema oma poeg oli nimega Noorpoiss, ka tema juure teendritega ühes jooksnud, keik teendrid vaatasid Noorepoisi, tema poja otsa ja imetelesid, kudas võis tema oma isale niisugust paha teha. "Tasuge kätte Noorepoisile, andke talle tubliste!" hüüdis Vanapoiss suure valu sees pikali maas. Kuik teendrid kargasivad tema poja Noorepoisi kallale ja tahtsid temale hästi hea vati anda, aga Noorpoiss oli õige tugeva rammuga ja hakas teendritele vastu ehk teendrid küll keigest jõust tema kallale tungisivad, ei saanud nad ometi temast jagu. Viimaks pidivad teendrid järele andma ja pakku panema. Noor Vanapoiss, kes teadis enast süüta olevat, kargas nüüd vihaga Vanapoisi kallale ja tahtis talle õige hea nahatäie selle eest anda, et ta tema peale tühja juttu oli rääkinud, aga kui ta Vanapoisi juure jõudis, oli see juba surnud. Noorpoiss võttis labida kätte ja kaevas suure laia ja sügava augu ja pani Vanapoisi auku ja ajas augu jälle päält mullaga kinni. Mõne pääva perast leidsivad põrgulised, et põrgust keik kuld- ja hõberaha oli ära kadund. Nad tulivad sinna kohta, kus Vanapoiss augus oli ja kaevasivad augu lahti ja kandsivad mulla ümberkaudu kaugele ja sügavalt laiali. Tänapäävani on veel see auk igalpool ligijärgis elanikkudel tuntud ja saab Kuradiauguks nimetatud. Augu põhjas on veel Vanapagana kehaase sees tunda, kudas ta pliiti oli sääl lamenud, käed ja jalad laiali sirutud. Pääle selle ei ole enam sääl nurkas põrgulasi näha olnud. Rehepapp, kes suure hulga kulda ja hõbedat vanapoisist mahajäänud kotist leidis, sai ühe hoobuga rikkaks meheks. Rahvas räägivad, et põrglased küll teada saanud, et põrgust ära viidud kuld- ja hõberaha rehepapi käes on, aga ei ole julgenud enam rehepapiga keige vähem tegemist teha, vaid jätnud teda rahule, sest nemad kartsivad, et neile sedasama palka tark rehepapp valmistab, mis vana tark Vanapoisski sai. Suure rikkusega rändas rehepapp kaugele maale ja elas õige krahvi moodi ja jutustas sääl mitmele, kudasmoodi tema rikkaks on saanud, aga keski ei uskunud tema jutu poolegi.

E 16787 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üks teine mees oli omale ka targa juhatuse järele tulihänna teinud. Ta pannud talle luuavarre kehaks, kaks vana vihta tiivadeks ja põlenud peeru tunglisabaks. Lugenud õpetatud sõnad ära, aga olnud mõne sõna ära unustanud. Tulihänd tikkunud elus ja läinud katuksele, aga sealt enam mitte kaugemale. Peremees olnud kimpus, ei tulihänd tule sealt maha ega hakka minema. Pitka ootamise järele võtnud ta viimaks ahjuroobi ja löönud sellega tulihända. Tulihänd läinud ungast sisse ja natukese aja pärast hakanud maja põlema ja põlenud ühes tulihännaga ära. Kui tulihände näed, siis peasta kõik paelad ja nööbid enese ümbert lahti, siis pillab tulihänd oma koorma maha. Ja kui püssisse hõbekuuli paned ja tulihända järele lased, siis pillab ta ka oma koorma. Kui tulihända näed, viska talle tikuga tuld ehk tulesüsi järele, siis paneb ta oma peremehe maja põlema.

E 16787/8 (2) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üks postipois oli tähele pannud , et tema hobustel iga ööse luupainaja peal käib. Kauase kunsitamise järele õpetadud temale, et tema hobuste selja peale tuhka riputaks ja siis näha saaks, kelle jäljed hobuste selja peal leida on. Lähemal õhtul sõelus ta tuhka hobuste selja peale ja läks homiku varakult vaatama ning leidis, et kahe hobuse selja peal kassi jäljed olid. Järgmisel õhtul pani ta kõik augud pihlakapuu punnidega kinni, muudkui lukuaugu jättis ta lahti ja jäi ise ootama. Ligi poole öö aegas kuulis ta, et hobused soiguma ja hirnuma hakasivad. Ta pani ka lukuaugu ruttu kinni, võttas tule ülesse ja nägi, kuidas must kass hobuse seljast maha hüppas. Ta võttis ruttu piitsa ja hakkas sellega kassi peksma. Kui ta juba küll arvas saanud olevat, laskis ta kassi ära kooksta ja sellest korrast saadik kadus ka luupainaja hobuste kallalt. Aga juba kolmandamal ööl pärast seda, kui ta kassi peksnud oli, tuli luupainaja tema oma peale. Ta oli juba mitu ööd luupainaja pärast hädas olnud, kui talle viimaks õpetadi, et tema enesele selle põlle peale võtab, mis laulatuse aegas pruudi ees olnud. Järgmisel öösel kuuleb ta, et luupainaja tasakesti tema juure tuli, teda katsus ja minema hakas, kusjuures ta ise rääkis: "Siin ei ole mul enam midagi tegemist. See mees on juba teise jagu, siit pean ma taganema." Sest korrast kadus luupainaja ära, aga pärast tuli välja, et see üks tüdruk oli olnud, kes selle mehe naeseks tahtnud saada, aga kui ta nägi, et ta lootus tühine olnud, siis kättemaksmise himus luupainajaks hakanud.

E 16796/7 (8) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord läinud ingel ja vanapagan ühe mehe pärast, kes vaesuses ja jumalakartuses elas, tülisse. Ingel kiitnud seda meest, aga kurat ütelnud: "Tee ta rikkaks, küll ta siis uhkeks lähab ja minu kätte tuleb." Ingel lubanud seda ja läinud ühel õhtal vaese kerjajasandi näol sinna majasse. Õhtul võetud teda lahkesti vastu, antud süia ja ka öömaja. Homikul vara tõusnud ingel ülesse, võtnud ahjuotselt peeru, hakatanud selle põlema, läinud õue ja süidanud maja põlema, mis peale ta ka ise ruttu sealt ära läinud. Peremees, kelle maja nüid põlenud oli, hakas vana maja müürialusid lõhkuma, mis tulest ülejäenud olivad ja leidis sealt alt hulga raha. Mees ehitas uue suure elumaja üles ja hakas uhkesti elama. Aasta pärast tulnud ingel ja kurat mõlemad seda peremees vaatama. Ingel näinud juba eemalt, et kolm kurjavaimu katuksel olnud. Kurat rõemustanud ja ütelnud: "Näes sa nüüd, et minu võit on, minu poisid on juba seal."

E 16798/9 (10) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe saunamehe hobusel käinud luupainaja peale. Küll oli mees kõik augud kinni toppinud, et luupainaja hobuse peale minna ei saaks, aga kõik asjata. Viimaks annud üks targem temale nõu ja ütelnud: "Mine sinna, kus sinu hobune on, võta latrega tuli kätte ja kata latter kinni, nii et luupainaja tuld ei näe, kui sa kuuled, et hobune soiguma hakab, tõmma kate laterna pealt ära ja vaata hästi hoolega järele, kas midagi leiad." Mees teinud targa õpetuse järele ja läinud hobuse juure valvama. Ligi poole öö aegas hakanud hobune hirnuma ja soiguma. Mees tõmmanud rätiku laterna pealt ära, nii et valgeks sai, aga kõige suurema hoolega otsimise järele ei leidnud ta midagi. Teisel päeval jälle targa juurest nõu küsima. Tark ütelnud: "Pane hobune hästi kindla lauda sisse, laudaukse alla pane üheksa pigelgaoksa püsti ja võta tuli niisama kätte. Kui hobune healt tegema hakab, siis vaata kõik hobuse keha hoolega läbi, kui ta hobuse peal on, siis ei või ta sealt enam ära minna, sest et pihelgaoksad tema tee kinni panevad. Mees läinud ka selsamal õhtul uuesti hobust valvama, pannud üheksa pihelgaoksa laudaukse alla püsti, võtnud tule ligi, katnud kinni ja ta jäenud hobuse ligidale ootama. Niisama kui ennegi, hakanud hobune poole öö aegas hirnuma. Mees võtnud rätiku ruttu tule pealt ära ja otsinud hobuse hoolega läbi, viimaks leidnud ta hobuse laka alt pastlanõela. Mees võtnud nõela, põletanud tule peal pehmeks, teinud kõveraks ja pistnud vaheda otsa silma seest läbi. Teisel homikul olnud teisepere perenaene raskesti haige, ta olnud nii kõverasse kokku kistud, et pea jalgade vahel olnud. Nüüd oli saunamehel aru käes, kes tema hobust vaevamas käis. Ta lasknud nõela kolm päeva kõveras seista, viimaks kolmandamal päeval, kui ta juba küll arvas kätte maksnud olevat, tegi ta nõela sirgeks. Niipea, kui nõel sirge oli, jäenud ka teisepere perenaese valu järele ja ta võinud ennast sirgele ajada, aga ka sest saadik jätnud luupainaja hobuse rahule.

E 16804 (3) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Linu ei tohi siis mitte külvata, kui kaks valgust, kuu ja päike, korraga taevas on. Kui seda teed, siis kasvavad lühikesed ja ilma kiudeta linad.

E 16806 (16) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Surnu puusärgi tegemise järele, kui puusärk valmis on, viiakse sülega laasta õue aja ääre, et surnu mitte kodu käima ei hakaks.

E 16807 < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veel pulmapruukidest Kui pruut esimese pulmapäeva õhtul peigmehe majasse viiakse, siis teeved ajumehed piitasadega ristisi tee peale ette ja enne kui peigmehe majasse sisse minnakse, sõidab esimene ajumees kolm korda ringi ümber pulmaliste. Teise pulmapäeva homiku seutakse pruudi silmad kinni, võetakse teda särgiväel ja tuuakse kolm halgu puid tuppa, mida pruut kinni silmadega ahju peab panema, nii et ta oma särgi käiksid ära ei riku ega tahmatseks ei tee. Kui särgi käised tahmatsed, siis saab temast hooletu perenaine, kui puhtad, siis usin ja hoolas. Peale veimede jagamist võtab pruut hulga veikeseid keerutuid villaseid paelu, mis õnnejooksu paeladeks kutsutakse ja läheb nendega jookstes õue, neid paneb ta igale poole: kaevukoogu otsa, aida- ja laudauste pöörade ehk haakide otsa, õueväravate peale ja igale poole. Kõik pulmalised jooksevad tema järel ja püiavad neid paelu üksteise võidu oma kätte saada. Saab see jooksmine jookstud, siis läheb ja viskab pruut raha kaevu.

E 16809 < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Saalomon katsub meresügavust ja taeva kõrgust Et Saalomon kõigist targem ja sügavaid asju teadnud, siis arvanud ta viimselt ka mere sügavust katsuda ja teada, ja ka taeva kõrgust ära mõõta, siis ka alamatele teadustada. Esite arvanud ta mere sügavust teada saada ja lasknud selleks kõigist omast riigi rajadest klaasi kokku koguda ja ühes lõpmata suureks klaaslaevaks valada. Nõnda ka sündinud. Kõigest riigist kogutud klaas kokku ja valatud laevaks. Selle peale kogutud kõigest riigist kablad kokku ja jakutud üksteise otsa, nõnda et üks pikk keits saanud. Seesugumane pikk keits pantud klaasist laeva peale ja Salomon sõudnud klaaslaevaga mere kõige sügavama koha pääle. Nüüd lasknud Saalomon keie meresügavusese, aga enne veel, kui miskit otsust leida oleks võinud, tulnud merest hall vana mehike, kellel habe põlvist saadik ja kes ennast merevalitseja olnud, üles laevalaele ja ütelnud Saalomonile: "Katsu, et niisugumast ettevõtmist kohe järele jätad, algmiselt kuni siitsaadik pole keegist võinud minu ega minu meresügavusese katsuda ega või nüüd seda ka sina teha. Kui nüüd edasi püiad, löön sinu mõõdikeie katski. Sellega ei võinud siis ka Saalomon muud teha, kui sõudnud oma klaasise laevaga kuningliku linna randa tagasi.

E 16815/6 < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Allikatooja vanamees Kõrd elanud üks taluperemees juba mõnda aega kuiva koha pääl, kus kaevu ega miskist allikat ligidal polnud. Ta pidanud iga päev raskeda vaevaga vett vedama, küll hobusega, küll enda taga. Seesugumane teadus lagunenud ka viimaks kaugele rahva ringkondase. Seal tulnud siis ühel sügisesel ajal keegist hall vanameheke nimetatud taluse ja ütelnud: "Ma olen ka kaugel käinud ja palju näinud ja sellejuures mõndagist õppinud, olen ka ise siit ära kaugel. Et teil veepuudus juba mõnda aega vaeva teinud ja veelgist teeb, siis on see ka viimselt minu kõrvasse puutunud, et ma selle asjale teatavalt abi anda võin, siis olen ma teid sellest hädast päästma tulnud. Võtad nüüd minu soovimist valmis, siis võite eestuleval kevadil, kui lumi läinud, rohkelt vett saada vastu ja nimelt allikavett." Peremees, kes nüüd muud ei arvanud, kui aga vana halliga kaupa teha, lubanud kõik tasuda, kui aga allikavesi õue pääle saaks. "Muud ma sinult, aus majaperemees, ei nõuagist," ütelnud vana hall mees, "kui et sa mind selle eesoleva telve kuni kevadine üle toidate, ahju peal soojas kohas kortelid annate, sennasamase toidu kannate ja ka tarvilikud riided kuni kevadine, sest olen, nagu ju isegist näete, vana ja jõuetud ja kui juhuks ma varem suikuda, jääks ka teile allik kodu toomata." Peremees, kes sellega ikka valmis, lubanud vanale hallile mehele ahju peale talves korteli ja ka toiduse sennasamase kanda, kui ka tarvilised riided anda. Talv olnud käes ja aeg hakanud ikka kevadi poole kalduma. Vana hall mees puhanud päev päeva järgi soojas ahju peal ja peremees kandnud valmist toitu ette, niisama ka hästi soojaid riideid, et vana hall mees mitte enne kevadit ja allika toomist jäädavalt ei uinuks. Juba olnud aeg viimaks nõnda ligi jõudnud, et vana allika kodutooja ahju pealt platsi minema pidi, sest maa oli lumest paljas ja ilmad soojad. Ühel õhtal ütelnud siis allikatooja peremehele: "Täna öösel tahan ma teile oma lubamist täide saata ja allika kodu tuua. Peaks aga mind homikul mitte kodus olema, siis järgmise öö järele homikul olen ma tõesti allikaga teie õue pääl. Nüüd aga palun sind veel, et minule selleks ettevõtmiseks ühe valge kasuka selga annaksite ja ka leivakoti leivaga, olen ju vana ja jõuetud." Ka selles tükis ei olnud peremees vastu. Ta andnud allikatoojale uue ja valge kasuka selga ja tugeva leivakoti kõrvasega selga. Nõnda läinud vanakene öö ajal tasakesti taluõuest välja allikat kodu tooma. Homikul ei leidnud aga peremees veel allikat toojaga kodu olemas. Ootnud ka teise öö homiguni, aga ka asjanda ja ikka edasi, aga ikka ka asjanda.

E 16819 (1) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned endised eestlaste usud ja kombed ja pruugid/ Kui keegist puud lõhkus kiiluga ja kui puu mitte lõhki ei saanud aetud, siis ei pidatud mitte kiilu prau vahele jäetama ega pragu lõhki, vaid kiil pidi välja võetud saama ja pragu kokku tõstama, et siis suremisel silmad ja suu ka ilusti kinni vajuda võivad.

E 16820 (7) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned endised eestlaste usud ja kombed ja pruugid/ Kui leivad ahjust väljavõttel veega hämmed, siis kastetavat ka põrgus keelt veega ja kui puid peale leiva välja võtmisel ahju heidad, siis jahudetavat ka põrgus.

E 16820 (11) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vesi ja tuli olla ilma pääl kõige vanemad, sellepärast ei pidata tulega mitte naljakombel ümbre käia ega vee vagadusest kiitelda. Tuld ei tohi iialgist jalaga kohendada ega puud latvapide ahju panda.

E 16823 (18b) < Oudova mk, Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned endised eestlaste usud ja kombed ja pruugid/ Igal jaanipäeva öösel kuiutab sarvik raha, kes siis sellest osa tahab, peab võtma musta varsa taused pahepoodi kaala ja siis rehetare kahrupersest vaatlema, kuspool tuld näha. On tuli nähtud, mingu ja käigu kolm kõrda ümbre tule, vastu päeva, visaku siis oma kübar pääst tule pääle ja senna jätku. Kui siis homikul vaatama lähed, siis olla kindlasti teda, et raha käes.

E 16823/4 (20) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned endised eestlaste usud ja kombed ja pruugid/ Kuidas nõidust vanastele pruugitud ja teisele tagasi lastud. Paljund kõrdu olla taluperenaised omais lautades võõraid kanamunasid ja kontisid leidnuvad ja selle järele omil elajatel vigasi leidnuvad. Kõrd leidnud perenaine oma lehma molli all kolm kanamuna ja vanaelaja kondi, kui elajate vigade pärast ümbre vaatama hakanud. Ta võtnud ja ajanud tokiga need võõrad asjad räbala pääle, viinud, pandnud neid mädasoo sisse ja ütelnud ise pääle: "Kost olete tulnud, senna minge ka tagasi, vaivake tooja elajaid ja lapsi. Taevataat lasku minu elajatel kõrda minna ja kaitsku neid ise." Sellega olla siis soovitud hädategijale enesele kaela tagasi läinud ja teisel päeval kohe tulnud ligem vanamoor perenaise käest midagist paluma. Kui see ei andnud, ja sellega pidi tegija omatehtud nuhkluse ise vastu võtma ja kandma. Et vanastele inimesed kurjaga olla teisile palju kahju ja kurja teinuvad, selles sündinud, et nad ka kanamunad üksteise järele kahju viimisega teise õue pääle jooksma saatnuvad, ilma et need katki oleksivad läinud. Kuri tulnud teise käest kaarna, haraka, kassi, jänese, koera, varese, kuke näul kodu ja kandnuvad õnnetust kaasa. Et aga kuri ka mõnda majaelajat kartnud, selleks peetud kodus nelja silmaga koer (kel silmade ligidal teisekarvalised täpid), kits ja sikk, kukk jne.

Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40 Järgmine lehekülg ]